Baltimaade ja Soome puuriilveste register läbi aastakümnete (uuendatud viimati 2014) Üks raamat ilvestest (loe tasuta) Veel üks raamat ilvestest (loe tasuta) Ilves keeltes (vt ka siin) Ilves luules Ilveseteemalised arvutimängud õpilastele (Ei usu, et mängud teil enam käivituvad, tehtud 1999 ja 2000, kuid küsimustikud koos vastustega eesti, soome ja vene keeles on siin kättesaadavad ja võib õppetöös kasutada.)

KUNI 31.7.2015 PAIKNES SEE KODULEHEKÜLG AADRESSIL http://my.tele2.ee/ilvi, see aadress on ära trükitud minu raamatutes ja nüüd eksitab lugejat, sest sellist kodulehekeskkonda enam ei ole.

SIIS oli see leht Zone´s, kus lehemajutaja oli selle aadressi 3 korda muutnud (http://web.zone.ee/ilvi, http://webzone.ee/ilvi, https://webzone.ee/ilvi), ja

NÜÜD on selle aadress https://valeriaranik.eu/ilvi.

Lehekülg on ammu uuendamata. Maale kolinuna pole selleks aega olnud, teisalt polnud sellega kiiret, sest võrreldes 20 a taguse seisuga on teadlikkus ilveste küsimustes märgatavalt tõusnud ja ilvesed on seega paremini kaitstud.

Ilveste lehekülg alustas 2000. aastal ja oli mõeldud EELARVAMUSTEVABADELE LOOMASÕPRADELE, täpsemini ILVESESÕPRADELE. Aga ka neile, kes ei uskunud, et nendest võinuksid saada ilvesesõbrad. Kuid juba 5 aastaga sai neid küllalt palju ja oma eesmärgi täitnud, vabastas vana sait ruumi veebiraamatutele ilvestest. Varsti jõuavad internetti ka need ülejäänud raamatud, seni aga võite veel mõned paberraamatu eksemplarid endale saada. Poest otsides ei leia te neid enam, üritage interneti kaudu. Kui raamatud on ka seal otsa saanud, küsige autori käest, mõni eksemplar ikka leidub või saadan raamatu näiteks DWD või PDF kujul.

Otsi internetist

Otsi internetist

LOE TASUTA

LOE TASUTA

2004. a viimastel päevadel ilmus raamat "Ilves ilves" (2005, 320 lk infotihedat teksti, 102 fotot). See kiiresti läbi müüdud raamat räägib kõikidest maailma ilveseliikidest, ilveste loodusesse tagasitoomise projektidest ning loomulikult Läti ja Eesti ilvestest. Raamat paljastab müüte ilveste kohta ja toob lugeja ette paljude konkreetsete ilveste elulood. Sadade kaupa kohe. Andmed raamatu koostamiseks on kogutud peaaegu kõikides Euroopa keeltes avaldatud materjalidest. Täpsemalt – raamatu sisukord on siin.
Nüüd on selle raamatu tekst internetis olemas. Puuduvad ainult fotod ja tabelid, katusega tähed võivad mõnes arvutis vigurdada ja pikad kriipsud ei taha ilmuda. Rääkimata juba mõnedest leedu-läti ja norra tähtedest. Peamine puudus – kõik on seisuga 2004, maailm on vahepeal muutunud, ja ilveste maailm ka. Lisamaterjale võib lugeda siit, kuid ka sellest ajast on palju aastaid möödas.

Eestist Leetu viidud ilveste käekäigust, samuti ühes läti peres kasvanud karupoegadest ja ühe leedu talupere õues elavatest huntidest saab lugeda raamatust "Hundijutud ja karulood" (2005, 128 lk infotihedat teksti ning 108 pilti karudest, huntidest, ilvestest ja kobrastest) ning selle jätkust internetis (seal on peatükid, mis jäid ka jätkuraamatusse paigutamata). "Hundilugude..." mõlema osa (2005, 2010) sisukord on siin.

"Hundijutud ja karulood. Teine raamat" (2010) sisaldab 200 metsloomafotot ja 200 lehekülge infotihedat teksti – uskumatuid tõsielulugusid Lätist ja Leedust, Pärnumaalt ja Tveri oblastist. Ehkki jätkuraamatus tuleb juttu ka 1. osas mainitud loomadest ja inimestest, võib lugeja vabalt alustada lugemist teisest raamatust, arusaamatuks ei jää miski. Teises osas on palju uut materjali nii huntide-karude kui loomulikult ilveste kohta.

Dokumentaalraamatute paratamatu üldine puudus on see, et nad muutuvad peagi ajalooraamatuteks, nii näiteks kaovad mõned rehabilitatsioonikeskused, tekivad uued, vahetuvad asjaolud, seadused, loomad ja inimesed, kuid raamatud pajatavad nendest olevikuvormis. Kirjanduslikult esitatud elulugusid see asjaolu ei kimbuta, kuid neil on teine puudus – neid võidakse pidada kirjanduslikuks väljamõeldiseks, muinasjutuks. Mina ei kirjuta tekste, mis ei toetuks rangelt reaalsetele elulugudele, kuid mõned raamatud (vt allpool) olen kirjutanud ka nö kirjanduslikkude loodusraamatute austajatele.

Raamat "Seitsme puu ja mätta taga" on kaasaegne metsalugu määramata vanuses inimlapsele (2007), miks mitte öelda muinasjutt, kus jooniste asemel on loom-tegelaste fotod (32 lk infotihedat teksti, 56 pilti). Sellest raamatust vt lähemalt siit ja siit.

Raamat "Puude taga jõgi, jõe taga mets" on aga muinasjutukauge metsajutt tõeliselt igas vanuses inimlastele, nii elamust pakkuv kui hariv tõsilugu. Tegelaste fotosid on 32 lk kohta 124 pilti, kuid ka teksti on 3715 sõna (kõigest 912 sõna võrra vähem, aga infot loomade kohta rohkem kui eelmises). Selle 2010. aastal ilmunud raamatu kohta vt lähemalt siit ja siit.

Nii varaküpsenud lapsele kui lapsemeelsele suurele on kirjutatud raamat "Väike ilves, Suur Murr ja teised" (2003). Raamat oli poodides mõne nädalaga otsa saanud ja seda saab lugeda internetis.

Raamat "METSA POOLE. 12 aastat imelist salaelu" on – üllatus – luulekogu. Tekstid on sulatatud metsafotode sisse, on tulnud loodusest, osalt metsa enda mõtted, neid ei tohtinud nende loomulikust keskkonnast välja rebida ega valgele tühjale paberile trükkida. Need sõnad, mõtted ja mõttevallatused said korjatud metsades kolades ja metslooma elu elades, selle tõttu on see raamat nii eriline. (2011, 96 lk, 95 luuletust, 98 fotot.)

Eesti puuriilveste kohta võib lugeda siit ja siit, nelja esimese ilvese Leetu viimise kohta (2005) siit. Need tekstid, üksikasjalikumini aga siia koondatud artiklid annavad aimu sellest, milline ühiskonna eest varjatud võitlus käis aastatel 2002–2009 Eesti ametkondades metsloomaõiguste ümber, verd ja mürki jagus igale poole, lõpuks võtsid suuremad korruptandid madalama profiili, keskmised koondati ära, väiksemad panid pillid ise kotti, kuid ka õigete poolel oli langenuid, kokkuleppeliseks ohvriks toodi Nigula jaam. Edasi tuli vaikne ja enamasti aus asjaajamine, Leedus aga läks lahti ilveste rehabiliteerimise suur projekt. Nüüdseks on leedukad sellest juba vähemalt ühe raamatu välja andnud ja mina ikka veel mitte, kuigi osalesin kõiges huvitavas ja argises seal ning need olid minugi õnnelikumad ajad. Siis oli mitu vaikset ausa asjaajamise aastat, misjärel hakkas Leedus meie 2002–2009 kuri ajastu peale tungima. Interneti levik on aga 15–20 aastaga kasvanud, võitlusesse said kaasatud rahvamassid ning jaanuaris 2021 toimus ajaloo suurim netisõnalahing ametnike isikliku kättemaksu relvaks osutunud ilveste ümber. Sellest kõigest kunagi hiljem.

Õpetus, mida teha leitud ilvesepojaga, on kättesaadav siit.

Rahvusvaheline euroopa ilvese päev on 11. juuni.

Venekeelne juhend, kuidas toimub puuris kasvanud ilveste ettevalmistus loodusele tagastamiseks, asub siin.

Ilveste kolpadel, nahkadel jms pole minu jaoks tähendust, nagu puudub see ka muudel asjadel-esemetel, millel eluvaimu sees pole. Ei jõua pärale, mis laadi rahuldust või mõnu tuntakse elusolendit esemeks muutes. Väline vorm on väärtuslik ainult eluvaimu ilminguid väljendava vahendina ehk minu huvide keskmes on ilveste käitumine, suhted ja iseloomud, nende maailmataju, suhtlemisviisid ja -vahendid. Ilves-päritolu lahkamismaterjalil on vahel siiski teaduslikku väärtust, niivõrd nagu see võiks mõnikord seletada ilvesisendi(te) käitumist, mida niisama jälgides mõista ei osanud.

On kiiduväärt, et viimasel aastakümnel on meie teadlased (H. Valdmann, P. Männil jt) teinud ilveste uuringute vallas nii palju. Ei tohi unustada, et Skandinaavia ja Eesti (osaliselt ka Läti) on ilveste viimane pelgupaik. Ei tasu vaigistada oma tõevaistu lohutava enesepetuga, et meie maal ei juhtu juba mõne aastakümne jooksul samamoodi nagu mujal Euroopas, kus ilvesed lasti ära hävitada ning alles siis hakati neid mujalt tooma ja taasmetsastama.

Et metsikuid isendeid polnud igal pool kusagilt võtta, kasvatati mõned kodudes juurde, nagu näidatakse järgmises filmiklipis: SIIN saab vaadata fragmenti Slovakkia filmist "Navrat rysov" (2008) – st "iIveste taastulemine" (tagasi tulemine, tagasi toomine, teine tulemine – nii palju lisatähendusi ja seoseid, valige ise sobivam, kuid filmi ingliskeelne nimi on "Milos and Lynxes", justkui tähtis oleks, kes midagi teeb, mitte see, mida nende ilvestega tehakse. Globaalne tase on taandatud isiklikuks, tõsine sisu meelelahutuslikuks; film jääb küll samaks, kuid vaatajal tekivad teine suhtumine ja teistsugused järeldused ning seda vaid ühe sõna asendamise abil – kas pole hea näide emakeele tunnil lahkamiseks? Ja möödaminnes visata pilk ökoloogilisele probleemile, mis muidu kooliprogrammidesse ei jõua enne kui loomaliik otsas). Kui link ei tööta, kopeerige aadress ribale: https://vimeo.com/3798497 ja kel pole 6 minutit aega, vaadaku pooleminutilist lühiversiooni ehk https://vimeo.com/17925423.