Samas oli kogu see üritus näide sellest, kas/kuidas võib teostada projekte eelarvega 0 kr ning kaasamata ühiskondlikke struktuure. Katsetamine käis aastatel 2000–2005, ja kui kõik esmased eesmärgid olid saavutatud, tundus mõttetu pruukida rahva meelitamiseks kasutusele võetud silte "projekt"/"programm". Oma eluviisi puhtvormilises sobitamises seltskonnaeluga aimasin peituvat midagi valelikku ehk mingit sorti alateadlikku pugemist, kuid andsin 1999. a-l järele oma sõprade veenmisele, et ka oma eraelu võib/tuleb/tasub ära vormistada projektina, see võimaldavat/võluvat/tagavat ... ja ilma selleta ei õnnestuvat mul vabakutselisena enam kuskil mõjule pääseda. Õnnestus küll, pole mingit vahet, ainult et aeg ja energia, mis kulunuks ühiskonnamängude kaasa mängimisele, jäid mulle alles. Seesama tegevus jätkub mu elu loomuliku osana ehk ilma eesmärgita kedagi/midagi mõjutada, Looduse enda kutsel ja nimel.
Programmi/projekti inimestele lugeda andmise (kümmekond eri vanuses isikut) ning teksti internetti riputamise eesmärgiks oli uurida inimeste reaktsioone, välja selgitada kõikvõimalikke hoiakuid ja ennekõike teha kindlaks lugejarühmad, kellele tuli sõnumit serveerida neile vastuvõetavas, näiteks meelelahustuslikus, vormis, kas paberil või arvutis, lühemate või pikemate tekstide näol, arvestades eri vanuserühmade stiili ja sõnavara. Uurisin meediat: milliste vahenditega mõjutatakse üldsuse arvamust, juhitakse inimeste huve ja muud moodi manipuleeritakse ühiskonnaga, ilma et seda tähele pandaks. Erilist arenguperspektiivi näisid pakkuvad võtted, millega edastatakse infot otse alateadvusesse, tavateadvusest mööda.
Kaasaegse pealiskaudse inimese loovuse ja kujutlusvõime äratamiseks tuli kasutada humoorikaid jooniseid, anekdoote, salme, "kilde", reklaamiklippe ja kuulutusi. Omaette tegevusala oli interneti uudiste kommenteerimine, ilma et keegi seostaks kommentaare minu või üldse ühe konkreetse isikuga. Avaldasin vahel provokatsioonilisi ja oma arvamusele vastu käivaid tekstijuppe ning ärritasin lugejaid üles, et neid mõtlema sundida.
Praegu pigem opositsioonis olevale sügavamõttelisele lugejale on omane sageli müüdi- ja müstikahuvi. Sellistele inimestele (kes on sageli lapsed/teismelised) sai kirjutatud raamat "Väike ilves, Suur Murr ja teised" (2003). Raamat sai kiiresti läbi müüdud ja seda saab lugeda internetis.
Kasutuses olevate zooloogiaõpikute seas on nii ökoloogiaeelsed kui muidu vananenud ja ekslikke andmeid sisaldavad teosed. Uuemad andmed, k.a ilveste kohta, ei levi, sest teaduslikud tekstid ja diagrammid on justkui mõeldud rahva eemale peletamiseks. Mõned keskkonnaametnikud küll mõistavad, kuid ei julge tunnistada, et ilveste reguleerimise vajadus on müüt, mida jahihuvilised iga hinna eest usutavana hoiavad, kasutades ära ebakompetentset meediat ning vassides fakte ja numbreid. Võrreldes teiste ulukitega on ilvesel liiga suur loomulik suremus, lisaks reguleerib ilvese arvukust loodus ise – kui sajandi pärast saakski neid liiga palju, rändaks ülemäärane osa mujale, tehes head riikidele, kus ilveseid enam pole ja ilvese saakloomaliigid kahjustavad oma rohkusega nii loodust kui iseennast. Praeguse inimese sekkumise tõttu seda ei juhtu ning saja aasta pärast võiksime küll mängida numbritega, mille taga ei ole loomi.
Tühja koha õppe- ja aimekirjanduses täitis 2004/2005 aastavahetusel ilmunud inforikas, haarav ja kergesti loetav raamat "Ilves ilves", mis ühendas dokumentaalmaterjale saksa, inglise, prantsuse, hispaania, portugali, itaalia, soome, rootsi, norra, läti, leedu, vene, poola, ukraina, valgevene, tšehhi, slovaki, bulgaaria, serbohorvaadi ja sloveeni keelest. Raamat müüdi kohe läbi ja selle tekst asub internetis.
Avaldasin ka metsloomateemalisi artikleid (2003, 2004, 2005, 2006, 2012) ja lasteluulet, esinesin raadios ja raamatukogudes – eesmärgiks pikkamööda kõrvaldada ühiskonnas levinud iganenud väärarvamused ilveste, kaslaste, kiskjate/kahjurite suhtes ja tõsta loomad jahiulukite, kaubaartiklite ja liikuvate biomasinate kategooriast omaette väärtusega, võrdseteks inimesega, olgugi teistsuguselt korraldatud sisemaailmaga elusolenditeks. /P.S. 2009: Praegugi võtan vastu esinemiskutseid ja igal võimalusel pööran kirjaniku eksponeerimisüritust ökoloogiateemaliseks vestluseks./
Lähima sajandi jooksul peab ka Eesti ja Skandinaavia tegelasteni jõudma see, mida poolakad ja šveitslased-sakslased juba teavad ja teevad, ning loomaaia ilvese tähtsus tõuseb, sest nagu keskeurooplastel nüüd, pole siis enam meilgi ilvest looduse jaoks enam kusagilt mujalt võtta. Eraldi uurimissuunana (ilmalikus kõnepruugis: projekt "Ilvestare" raames) olen otsinud eri maadest ja süstematiseerinud infot metslooma ja eriti ilveste rehabilitatsiooni, loodusesse tagasi harjutamise, ümber asustamise, inimesse võimaliku kiindumise vältimise jne kohta. Võimalust mööda – aastakümne või paari jooksul – tahaksin proovida aidata mõnda ilvest või ilvesepoega isikliku eksperimendi korras, elades /P.S.2009: täpsustus vääritimõistjale: looma moodi, vältides tsiviliseeritud elu atribuute/ koos iseseisvaks harjutatava loomaga tema kodumetsas. "Õppeprogrammi" kuuluks nii saaklooma murdmise õpetus kui sõiduteede, sõidukite, koerte ja inimeste kartmine ning üle kavaldamine.
Just sedamoodi hakkab toimima metsloomarehabilitatsioon tulevikus (vrdl traditsioonilise puuri-aediku turvakoduga). Ka vanamoodsad loomaaiad on arenemas parkideks ja edasi piiratud metsaaladeks, kus külastajad käivad loomahooldaja järelevalve all ning vastutusel paarikaupa loomadega kohtumas – mõnel maal juba praegu.
USAs ja Venemaal on levinud hariduslikud programmid inimese kodus kasvanud kiskjatega. Soomes, Šveitsis jm korraldatakse koolides nn ilvestunde. Nendes riikides ilvesed kohal ei käi (USAs käivad küll), lisaks tehakse nn ilvesturismi ehk juhatatakse inimesed loodusesse ilveseid vaatama. On need meetmed õiged või mitte, võime hinnata vaid oma ühiskonnas levinud suhtumistest ja eelarvamustest lähtudes. Maailma riigid on erinevates arengufaasides ja kui suhteline "tõde" kuigivõrd õige on, siis vaid sedavõrd, kuivõrd see lähtub konkreetsetest oludest – kas loomaliikide praegune olukord võimaldab või nõuab ühte või teist. Ning inimese huvid tuleb sel juhul alati looma huvidele ohvriks tuua – ja üldiselt tuleb seda hakata tegema igal pool, sest inimesel on Maa peal liigagi palju võimu kätte haaratud, kõik seadused kaitsevad inimeste huve ja selle tasakaalustamiseks tuleb hakata kus aga võimalik toimima kuiste looduse huvides – kuid sedagi õigesti, mitte loomakaitsjate moel, kes ei näe loomi oma illusioonide tagant, aga metsikut loodust ei tunne üldse. Näiteks poleks ma loobunud võimalusest osaleda mõne puuriilvese hooldamises, õppimaks looma käest tõtt tema liigi kohta, kuid olen ära öelnud ettepanekutele korraldada gruppidele retki vabalt elavate ilveste elukohtadesse. Sest puurilooma suurimaks meelelahutuseks on nagunii inimeste jälgimine, miks siis mitte ka nendega suhtlemine, aga vabalt elavatele ilvestele jääb üha vähem ruumi, arvestades viimase aja metsaraide, autoliikluse ja jahinduse liiga kiiret kasvu.
Nii ühiskond tervikuna kui selle paljud aspektid, k.a suhtumine loomadesse, allub üldiselt ligi 60-aastasele arengutsüklile. See hõlmab ka inimese loodusele lähenemise ja kaugenemise tendentse, k.a massilist laadi loomade kartmist või loomadest huvi tundmist. Suurriikides on kõik tendentsid võimendatud. Peale NSVL lagunemist tekkis inimestel tung realiseerida enne keelatud vabadusi, näiteks hakati Venemaal pidama kodus metsloomi. Kuni riik ei ole veel määranud oma suhtumist sellesse, kulgeb rahva suhtumise areng oma loomulikku rada ja müüdid läbinisti pahelisest ohtlikust metsloomast lagunevad. USAs on kodune kiskjapidamine juba kõrgfaasi jõudnud ja toonud kaasa väärnähtusi, mis kahjustavad ja ohustavad loomi. Asjasse sekkusid nii riik kui loomakaitsjad ja teadlik metslooma ohtlikkusega liialdamine on hetkel nende strateegia osaks. Ükski ühiskond pole veel piisavalt küps mõistmaks, et looma inimesele ohtlikuks tegev faktor on inimese enda sees.
Kuna liiga kiiresti arenevas Eestis jäi vabadusefaas ära, võtsime üle uude ühiskonda oma NSVList pärit eelarvamused metsloomadesse ja läheme koos nendega lääneliku arengu suunas, kus on elusolendi ja elu väärtuse langus niigi mängureeglite seas. Sellepärast tuli kasutada tavatuid meetodeid: sai kirjutatud "Eesti ilvese" lisa programm "Kassimaja"/projekt "Ilvestare", mis 5 aasta jooksul internetis rippudes aitas kõigil huvilistel saada võimalikult selge, detailse ja elavalt piltliku ettekujutuse meil puudu olevatest nähtustest ning korvas sellega ühiskonnaarengu puudujääki lugejate isiksuse arengu kaudu.
Programmi koostisosa projekt "Ilvestare" (1999–2000) idee sai alguse mu poja algkoolikirjandi "tiigrilossist", kus ta soovis kasvatada nii tiigreid kui teisi kaslasi "sellisena, nagu nad on", ehk nii, et loomad ei kardaks inimesi ja vastupidi. Selleks kasvataks ta loomi teisiti kui loomaaedades, näiteks oleks Tiigrilossis loomahellitaja amet. Fantaasia osutus konstruktiivseks, sest loomahirmuteraapiat võib teha ka kujutlusvõimet ergutades, nagu seda on aina teinud hea fantaasiakirjandus.
Sarnaselt töötas ootamatult suure külastatavusega ilveste teemaline kodulehekülg (selle praegune kuju), mis oli mõeldud pakkuma märkamatult hariduslikku meelelahutust lihtsameelsele ja lõbusale lugejale. Sama sisuga raamat poleks nii suurt tähelepanu endale tõmmanud, sest vana infolevi struktuur (raamat – pood – raamatukogu) on võrreldes internetiga nõrgem. Külastajad küll arvasid, kodulehekülje kavalast nimest lähtudes, et tegemist on muu asjaga, kuid teksti peale sattununa olid nad huvitatud, avaldasid oma vaimustust ning lubasid, et nüüdsest saavad nendest ilveste fännid ja pooldajad.
Kasutasin meelega liialdatud võrdlusi, vabastamaks lugeja fantaasialennu tavapärastest, kasvatusest sissekodeeritud piirangutest, ja kohati isegi kahtlesin, kas me pole liiale läinud (näiteks võttes kamba peale tegijanimeks Ilvi Ilves, lubades kodulehe veergudel välja lasta kasseti ilveste pulma- ja tavalauludega või pakkudes "Ilvestares" tooteid kassi- ja ilvesekarvadest tehtud villast jpms). Selgus, et kõik liialdused "töötasid" ja "ilvikas" tituleeriti võrgutundlikuks teoseks. Meedia ja avalikud hariduslikud saidid kopeerisid seal esitatud lõike. Ka jälgides uudiste kommentaare internetis (siis ja varem) märkasin selget vahet, inimeste esmane teadlikkus metsloomadest ja loodusest üldse oli justkui positiivsemaks läinud.
Väiksemas ulatuses töötasid õppeotstarbelised arvutimängud "Kes on kivi taga?" ja "Anna ilvestele süüa!", mis võeti kasutusele koolides. /P.S. 2009: Nüüd taastasin saidil oma mängude nii eesti kui ka soome- ja venekeelsed versioonid./ Põnevusmängu sugemetega arvutimäng "Ilves Tupsikut otsides" oli enamiku aja küll kasutajale kinni.
Omaette lugejate rühmale on suunatud kodulehekülg "Lynxie", kus moodsa astroloogia jms massiteabeliku katte all leidub lugemist nii kergemeelsele müstikasõbrale kui tõsisemale muistendihuvilisele. Pidevalt täienes uue infoga artikkel "Metsakiisu mantli vahel süles?" ja ilves-saidi uudiste osakond "Ilvesinfo".
Siis tajusin, et ühiskonnas väheneb tasapisi nõudlus meediapoolse lugejaga mängimise järele, kus tasakaalu hoitakse pila ja tõsise jutu piirimail, ning suureneb inimeste info vastuvõtu suutlikkus. Seega ka minu tegevus nõudis strateegia täpsustamist. Samas, kogenud ebaõiglust ja laimu Elistveres, muutus mulle väljakannatamatuks igasugune valetamine ja näitlemine ning vari langes ka eespool kirjeldatud sõnamängudele – ma ei tahtnud enam toota ega näha mitte süütumatki meele- ega mõttekõverust. Nii muutus "Ilvikas" virtuaalraamatute saidiks, kuid raamatuid ilmub ka traditsioonilisel paberkujul.
Tulekul on raamat kohtumistest konkreetsete loomadega, mis sisaldab palju tähelepanekuid, huvitavaid nii oleviku kui veel suuremal määral tuleviku teadlastele – kui teadus ilveste elu füüsilise aspekti uurimisest lõpuks ära tüdineb ning asub üksikasjalikult uurima ilveste käitumist ja omavahelisi suhteid. Raamat pakub huvi lugejale laias diapasoonis, sest praeguse ühiskonna ja inimese sisemise maailma arengu huvilised saavad nautida teksti ennast, loomateemast eriti häirimata, ja ka vastupidi.
Teoksil on veel mõni raamat nii luule-, proosa- kui dokumentaalžanris. Tuleb kindlasti jätk ka mu õuekassilugudele, millest ilmselt samuti arvatakse, et raamatu peategelasteks on lapsed, sest kuidas lastekirjanduses saakski teisiti olla. Mina ei kirjuta inimestest, kel pole loomade/loodusega mingit erilist sidet, ja ma kirjutan nendestki vaid sedavõrd nagu see nende isiksusetahk ainet pakub. Ma ei tegele kirjandusega laste ega suurte inimeste pärast, vaid näitamaks neile seda, mida nad muidu, oma tavaelus või muud kirjandust lugedes, ei märkaks või ei taipaks looduse ja loomade kohta. Kui midagigi jääb meelde, ehk on siis loomadel rohkem ellujäämiselootust.
Valeria Ränik, 2005
P.S. 2010–2014: vt mu kodulehekülje pealehel raamatute kohta: "Hundijutud ja karulood" (2005), "Hundijutud ja karulood. Teine raamat" (2010), "Seitsme puu ja mätta taga" (2007) ja "Puude taga jõgi, jõe taga mets" (2010). Need on proosaraamatud ilvestest ja teistest metsloomadest.
Ka luulekogu lastele "Valgust täis suur pilvealune tuba" (2007) räägib küllalt loodusest ja on veidi metsloomaraamat, muidu vt selle raamatu kohta siin. Luulekogud "Metsa poole" (2011) ja "Linnad kasvavad ümber metsa" (2014) on mõeldud täiskasvanutele, kuid rohkete looma- ja looduspiltide tõttu (igal leheküljel) võivad need raamatud mõne pere laste lemmikraamatuks saada. Ka seal on juttu nii inimese kohast looduses kui ka ilvestest. Metsikutest ja kodututest kassidest on juttu raamatutes "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" (2006) ja "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas. Teine raamat" (2013).
Minu kodukas ja kontaktandmed on siin
