Ilvesepoja suurus võrreldes emaga septembri alguses
(LISA: venekeelne juhend, kuidas toimub puuris kasvanud ilveste ettevalmistus loodusele tagastamiseks, asub SIIN.
Iga loomalaps on õnnelik oma ema juures. Nähes üksildast loomalast, arvavad inimesed pahatihti, et ta ema on kaduma läinud, ja võtavad väikese kaasa, kuigi ema on loomalapsel täiesti olemas. Juhtub aga ka seda, et loomalaps vajab tõesti abi, kuid inimene ei saa sellest aru. Eriti on see nii ilvesepoegade puhul, sest erinevalt teistest loomalastest arenevad ilvesepojad aeglasemalt. Pealtnäha suur ilvesepoeg on tegelikult suurema osa talvest veel nõrk ja abitu. Kui näiteks hundikutsika ema saab surma, kasvab poeg hundikarjas edasi, ka ligi aastane karupoeg ei sure metsas nälga, kuid alla aastane ilvesepoeg sõltub täiesti emast.
Kas ja millal tasub hakata päästma üksikut ilvesepoega?
Kuni juuni lõpuni on ilvesepojad pesas (lohus või urus, harva puuõõnes). Kui inimene tuleb pesale ohtlikult lähedale, lahkub emailves ja ootab märkamatult kusagil lähedal. Peale inimese lahkumist kolib emane pojad mujale. Kas inimene on poegi puutunud või ainult silmitses, ei loe, võõra lõhna pärast oma poegi maha ei jäeta. On teada juhtumeid, kui lapsed "laenasid" pesast ilvesepoja ja tagasi tuues ei leidnud pesa enam eest. Poegi tohib võtta ainult siis, kui on päris kindlasti teada, et ema on surnud. Seda tuleb seletada ka lastele, sest kõige sagedamini satuvad pesade peale 9–12-aastased.
Juulis hakkavad ilvesepojad pesa ümber ringi sibama ja augustis koos emaga jahil käima. Pehmel pinnasel (poris) võib leida justkui kassikäpa jälgi – pojad üritavad astuda ema jälgedesse, kuid ei saa sellega veel alati hakkama. Ilveseema ei ründa inimest tavaliselt ka siis, kui inimene ta "nurka" surub, näiteks satub inimene ilveseema ja poegade vahele ning teisel pool on kalju või kuristik. Kui inimene ise tüli ei nori, piirdub ilves kihvade näitamise ja urinaga. Kui ilveseemal on võimalik peitu minna, teeb ta seda. Ka pojad oskavad juba ennast sisisedes ja turtsudes kaitsta, kuid nad ei tee seda alati. Varjamaks ennast ja teisi poegi, võib ilveseema poja röövimise vastu mitte üldse protestida. Üht 1997. a juuli lõpus kõrgest rohust püütud ilvesepoega peeti hüljatud või mahajäetud metsatallu eksinud nooreks kassiks. Sedagi ilvesepoega ei tasunud "päästma" hakata ja ta jõudis lõpuks Līgatne parki puuri.
Suve lõpupoole on ilvesepoegade esikäpajäljed juba kassi omadest märgatavalt suuremad. Esimese lumega võib kogenematu inimene pidada ilvesepoja jälgi täiskasvanud ilvese jälgedeks. Kasvugi poolest, kui kõrval ei ole suurt ilvest, peetakse kohatud ilvesepoegi täiskasvanuteks. Päris lähedale tulles taibatakse, et tegemist on väikese ilvesega, kuid kes see julgeb nii lähedale tulla. See on saanud saatuslikuks nii mõnelegi emast ilma jäänud ilvesepojale. Neil lasti minna ja nälga surra, tapeti marutaudihirmus või kerge saagina jahil. Siis oli juttu "noortest" ilvestest, kuigi bioloogid teevad vahet noorte ehk 1–2 aasta vanuste ilveste ehk subadultide ja juveniilide ehk alla aastaste ilveste vahel, kelle elujäämine sõltub täiesti nende emast.
Enne lume tulekut saab orvuksjäänu veel pisinäriliste ja konnade abil hakkama, lumega enam mitte. Selles vanuses ilvesepojad ei eemaldu veel oma emast, nii et kohates üksiku ilvesepoja jälgi tasub üritada teda päästa. Alles talve teisel poolel osalevad pojad koos emaga saaklooma sissepiiramises ja võivad mõnisada meetrit eemale minna – siis juba tasub jälgi tähelepanelikumini uurida, selgitamaks, kas ilvesepoeg või -pojad on tõesti üksi. Ilvesepesakonnad astuvad tavaliselt ema jälgedesse, kuid mänglevad ilvesepojad unustavad sageli selle reegli. Näljas ilvesepojad ei mängi. Ilvesed teevad metsas päris korralikke "jänesehaake" ja on võimelised eksitama kogenud jahimeest, kuid esimese aasta pojad on vähem kavalad.
Esimese eluaasta oktoober-jaanuar on kõige raskem periood ilvesepoegadele, nii et pooled hukkuvad isegi ema kõrval. Nädalapikkused näljapausid pole haruldus, sest närilisi lume alt enam piisavalt ei saada ja metskitse õnnestub murda keskmiselt kord nädalas. Eraldi perioodil oktoober-jaanuar hukkub Šveitsis liiklusõnnetuste tagajärjel 4–6 kuu vanuseid ilvesepoegi sama palju kui mingil põhjusel ilma emata jääb, väiksem osa langeb salaküttide ohvriks ja sureb õnnetusjuhtumite ja haiguste tagajärjel.
Meie metsades satuvad abivajajad ilvesepojad inimestele ette harva, sest meil, erinevalt paljudest teistest riikidest, on veel küllalt metsi, kuhu inimesed ei satu. Abivajajaid loomi ei leita, üksikleidude kogemust ei üldistata ja leiud üritatakse maha vaikida. Kui Šveitsi 100 ilvese peale esineb iga aasta 3–6 emata jäänud ilvesepoja kinnipüüdmise juhtu ja mingi hulk jääb alati leidmata, siis võiksime oletada, et meie veel hiljuti väidetavast 1000ndelisest ilveskonnast sureb 30–60 ema kaotanud ilvesepoega aastas. (Tegelikult ei ole Eestis 1000 ilvest kunagi olnud. Kui varem arvati, et ühte ilvest võidakse loendada vähemalt 2 korda, siis 2005. a jaanuaris leidis kinnitust fakt, et seda võidakse teha isegi 6 korda.)
Seadus keelab poegadega emast jahtida, kuid meil tuleb teha veel palju selgitustööd, enne kui seaduse järgi toimima hakatakse. Kuigi ametliku seletuse järgi on seadus mõeldud kaitsma eeskätt emast sõltuvaid ilvesepoegi, et nad ellu jääksid, kaitseb see tegelikult vaid sigivaid emaseid (mis on tore, kuid ebapiisav). Ilvesepoegi kütitakse karistamatult ettekäändega, et ema ei olnud lähedal, kutsikas oleks nagunii hukka saanud, parem olevat tappa nagunii surmale määratu, kui lasta sama jahiloa alusel maha tugev täiskasvanud loom. Tegelikult aetakse ilvesepered meelega lahku. Paraku ei keela seadus selgesõnaliselt mistahes ilvesepoja tapmist.
Ilvesepesakonnad lähevad enamasti lahku jooksuajaks veebruaris-märtsis ja vähemalt tugevamad pojad peaksid olema selleks ajaks ise omandanud jahivilumuse hindele "rahuldav". Pärast jooksuaega ühineb taas osa ilveste perekondi, ja mitte ainult siis, kui emane ahtraks jääb. Jäljed lumes näitavad, et ema ja pojad kohtuvad pidevalt, nagu ka ema aasta vanemad pojad, kuni viimased 1, 5 kuni 2 aasta vanuses ema valdustest lõpuks lahkuvad. Raadiosaatjatega varustatud ilveste uuring näitas, et pojad võivad iseseisvuda ka aprillis, mais või juunis – nii nagu iga poja jahioskused on.
Šveitsis on uuritud, et pärast emast lahku minemist (veebruarist maini) ja kuni ema valdustest väljumiseni (teise eluaasta augustist kuni novembrini) kohtuvad raadiosaatjatega varustatud pojad ja nende emad keskmiselt iga päev. Suguküpsesse ikka jõuab keskmiselt iga seitsmeteistkümnes ilvesepoeg (pooled hukkuvad esimese ja pooled teise eluaasta jooksul). Suguküpsesse ikka jõudsid reeglina need Šveitsi ilvesepojad, kes omandasid endale ala oma ema ala kõrval ja kohtusid emaga sageli ka pärast 1,5-aastaseks saamist.
Täiskasvanuks peetakse ilvest alates 1,5 aastast ja 15 kilost. Inimeste puhul oleks see sama, mis pidada täiskasvanuks näiteks 15 aastast – iseseisvat hakkamasaamist ei saa inimeselt selles eas veel nõuda, kuid vajadusel saadakse hakkama. Noortele ilvestele tuleb ikka kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (sageli elatakse ka isa valdustes) kuni 20–22 kuuseks saamiseni, ja alles siis, õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad noored ilvesed päris iseseisvat elu, rännates oma vanemate valdustest kaugemale. Ilvesepojad, kes juba 10–12-kuuselt on sunnitud kaugemalt endale ala otsima, reeglina hukkuvad (vrdl 10–12-aastaste lastega, kes on koduta ja peavad iseseisvalt hakkama saama).
Eri maade teadlaste väitel õpetab emailves oma poegi kord ligi 1, kord 1,5, kord kuni 2 aastat (eriti siis, kui emane poegib üle aasta). Mida rohkem tegeletakse raadiomeetriliste uuringutega, seda pikemat perioodi pakutakse.
Kanada ilveste pojad, kes on meie ilveste poegadest väiksemad, iseseisvuvad ainult siis, kui nende kaal ületab 9 kilo. Meie oludes peaks, metskitsest jagu saamiseks, ilvesepoja kaal suurem olema.
Miks ja kuidas tuleb päästa ilvesepoegi?
Juhul, kui emane ilves hukkub, ei jää pojad ellu ega too omakorda järglasi. Looduslik hävimisprotsent ilvesepoegade seas on niigi suurem kui teiste kiskjate poegade seas. Märtsis on ilvesepoegadel veel piimahambad suus ja küüned nõrgad. Jäävhambad, mille abil iseseisvalt küttida saab, hakkavad tulema alles kevadel ja vahetavad piimahambad välja teise eluaasta keskel.
Ilveste suremuse pingereas esimesed on äsja emast lahkunud ilvesepojad. Esimesel kohal on erinevatel põhjustel (enamasti inimese süül) emast ilma jäänud alla 8–9 kuused (suremus 100%), teisel kohal 8–9 kuused, esimesele "jahtimispraktikale" siirdunud ilvesepojad. Nende suremus on suur ka teisel eluaastal ja on otseses sõltuvuses emast või ema valdustest lahkumisest. Igast 10st sündinud ilvesepojast saab täiskasvanuks ainult 2–3 ja seda maades, kus ilvesejahti ei peeta.
Reeglina näevad ilvesed välja palju reipamad ja tervemad kui nad tegelikult on. Leidnud silmnähtavalt nõrga või kõhna "noore" ilvese, tuleb üritada ta kinni püüda – eriti siis, kui ta enam ka puu otsa ronida ei jaksa (enamik siiski jaksab seda ka kõige viletsamas seisundis). Tavaliselt lubab poolepikune ilves mingi riideeseme endale peale visata, ennast sisse mässida ja sülle võtta. Novembris kaalub juveniil kõige rohkem 6, veebruaris 9 kilo. Ilvesepoeg võib osutada nõrka vastupanu, ja seda ei tee ta tigedusest, vaid hirmust. Oli juhtumeid, kui ilvesepojad hammustasid ja kriimustasid vastu ning hiljem selgus, et neil oli vigastuste tõttu valus. Tegelikult on ilvesepojad kuulekad ja leplikud loomad, keda on kerge rahustada vaikse monotoonse, pisut laulva häälega rääkides. Ilvesepoeg rahuneb katte all, kui temani jõuab värsket õhku, teda ümbritseb pimedus ja on võimalikult vähe liikumisvabadust, ruum täitub kiiresti looma enda lõhnaga ja see tekitab turvalisuse illusiooni. Sedamoodi püüti linnas ilma raskusteta kinni ja toimetati loomaaeda isegi täiskasvanud metsik ilves (1939/1940. a talvel Alma-Atas). Tõsi küll, nii ilvesepojad kui suured ilvesed tunnevad, milline inimene võib, ja milline ei või neile ohtlik olla.
Mida siis ometi kardetakse?
Ilveste kohta on käibel lugusid, mida teadlased on ammu kummutanud, kuid teadlaste seisukohad on rahvani ikkagi veel jõudmata. Ja nii võitleb meil iga ilveseleidja vähemalt kahe hirmutondiga: üks on marutaud ja teine metslooma õeluse müüt. Tulemuseks jääb loom abistamata või abi saadetakse liiga hilja. Novembrist 2002 veebruarini 2003 teatati Eestis 5, Soomes 3 üksikust nälginud ilvesepojast. Palju rohkem emata jäänud poegi jäi avastamata.
Skandinaavias on marutaud metsloomade vaktsineerimise teel nulli viidud, /P.S. 2010: nüüdseks ka meil, kuid ometi ikka veel/ nähakse meil marutaudi levitajat igas abivajavas loomas. Ilvesepoeg, kelle leidsin 2002. a novembris Jõgevamaal, suri oletatavasse kõhukelmepõletikku (kuna surmapõhjust ei uuritud, võis selleks olla ka kurnatus ja depressioon, pikaajaline nälg või mis iganes, mingit diagnoosi tuli talle ju panna; ja teise osalise jutu põhjal tapeti ta lihtsalt ära). Teda ei tahetud "vitamiinisüstiga" turgutada enne, kui kümnepäevane karantiin möödas. Elistvere pargis ei tahetud talle isegi juua anda – "nagunii marutaudis". Kõik proovid aga näitasid, et ilvesepoeg ei olnud marutaudis ega sellesse nakatunudki.
Detsembris Järvamaalt leitud ilvesepoeg istus viis päeva taluõues puu otsas, enne kui jahimehed võtsid ta oma hoole alla. Ilvesepojal oli murtud alalõualuu ja ta ei saanud närida. Jahimehed väitsid, et ilvesepoeg sõi nende pakutud liha, kuid lahkamine näitas, et looma soolestik oli täiesti tühi. Seegi ilvesepoeg polnud marutaudis.
Samal ajal Soomes hobusetallist leitud ilvesepojale sai saatuslikuks nädalavahetus – tõhusat arstiabi ei olnud võimalik korraldada. Kui nädalapäevi nälginud loomale võimaldatakse glükoositilguti, jääb ta tavaliselt ellu. Nelja aasta jooksul oli Soomes tilguti abil päästetud ligi kakskümmend ilvest. Nende päästja Jussi Ristonmaa oli valmis tasuma tilguti eest 60 eurot päevas, ja need eurot tuli lihtsalt kusagilt ilma virisemata hankida.
Šveitsi statistika ütleb, et sügisel-talvel ilma emata jäänud ilvesepojad leitakse nälga surnuna või püütakse taluõuedelt (reeglina kanakuudi juurest). Ilves-orbudel esineb tihti suu- ja lõuatraumasid, sest üritatakse jahtida mittejõukohast saaki. Hoolduspaikadesse toodud ilvesepojad surevad suuremas osas suutrauma infektsiooni ja õnnetusjuhtumitesse, ühel juhul oli tegemist sisehaiguse ja ühel juhul muu traumaga. Marutaud puudub, šveitsi ilveste levinumat haigust rebaste kärntõbe ehk Sarcoptes scabiei (nagu ka trihhinelloosi) ilvesepoegadel ei esinenud.
Marutaudi (nagu ka kärntõve vm) võimalus on esimesel eluaastal üldse kaduvväike. Kuni sügiseni joovad ilvesepojad ju emapiima, see tagab neile tugeva immuunsuse marutaudi vastu veel ligi aastaks. Ilveste seas on marutaudijuhtumid üldse haruldased: mõnel aastal ei esine ühtegi, isegi Eesti kõige marutaudiohvriterikkamal aastal registreeriti meil 420 muu looma hulgas ainult 3 marutaudis ilvest.
Kuid marutaudi nakatumist ei saa elava looma puhul kuidagi selgeks teha. Soovitus solistada looma kõrval pudelist vett ja vaadata, kas loom ehmub või mitte, tegelikult ei toimi. Veepelgus on marutaudi puhul täielik müüt, kuna loom ei karda vett. Ta lausa üritab, kuid ei saa neelukrambi tõttu seda alla neelata. Kusjuures ligi pooled marutaudi surnud loomad jõid kuni viimase elupäevani täitsa normaalselt. Hoopis terve loom võib pudelit nähes ehmuda, aga enamiku haigeid loomi teeb marutaud inimkartmatuks. Lisaks võib ka marutaudi mitte nakatunud, näljast nõrkenud loom võimetu ise jooma.
Küll aga võib ilvesepojal olla mistahes haigus, mis näljast nõrgestatud loomale kergesti külge jääb. See haigus võib olla inimesele nakkav ja võib ka mitte olla – eriti inimesele, kes ei pelga vett ega seepi. Ilvesepoeg vajab kindlasti kosutavat süsti ja looma elu on seda väärt. Ka marutõvevastane vaktsineerimine loomaleidjale ei ole nii vaevarikas ega kallis kui arvatakse, seda saab teha ka igaks juhuks ja isegi tasuta.
Leitud ilvesepoeg vajab kogenud loomaarsti. Enne spetsialisti kohale saabumist soovitatakse tagada ilvesepojale aga ennekõike joomise võimalus ja võib segada vee hulka glükoosi. Hea, kui ilvesepoeg on suuteline liha sööma, kuid mõnikord ei suuda ta seda enam seedida.
Mis puutub tigeda metslooma müüti, siis on see tigedate inimeste poolt loodud. Loomad näevad läbi meid ja meie kavatsusi, ning vastavad alati samaga. Kui aitajas on pisutki hirmu, kardab ka loom palju rohkem. Meesterahvaid ja poisse usaldab loom vähem kui naisterahvaid, tüdrukuid ja naiselikke poisse. Loomad lasevad ennast aidata, kui meie aitamissoov on siiras. Paljud asjatundjad maailmas on öelnud, et kiskjad hindavad hoolt ja armastust kõrgemini, kui koduloomad.
Mida teha kuni 2-kuuse ilveseorvu leidmisel?
On olnud juhtumeid, mil pimedad ilvesepojad roomasid metsas inimeste ligi sammude ja soojuse järele, kuid enamasti kuulsid inimesed nende maast kostvat linnuhääletaolist näljakisa. Ilvesepoegi toideti kitse- või hobusepiimaga lusika otsast, teistel juhtumitel kallati piim kõvast kaltsust keeratud toru sisse, on üritatud anda piima ka pipeti otsast ja eemaldatud nõelaga plastiksüstlast. Loomaaedades õpetati ilvesepoegadele algul sõrme imemist, siis anti lutti (kõige parem oli nõukogudeaegne piklik kummilutt). Algul toideti ilvesepoegi iga 2 tunni tagant ööpäev läbi, seejärel harvemini. Alustati korraga 1–2 supilusikatäie piima jootmisest. Ellu jäi u 1/3 leitud poegadest, 3 päeva vastu pidanud ilvesepojad kasvasid enamasti suureks. Tihti olid ilvesepoegadel kaasasündinud parasiidid, vitamiini- ja mineraali-, kõige sagedamini kaltsiumipuudus, ka vedelikupuudus organismist, millest saab aimu ainult kogenud arst.
Ilvese piim on 5,5–6% rasvasisaldusega, väideti Tallinna loomaaias, lehmapiima tuleb hoolikalt valida, paremini sobivad erinevad kitsepiima segud. Zooloogide väitel aga koosneb euroopa ilvese piim 28,6% võrra rasvast (lisaks 21,7% vedelikke, 47% valke and 20,7% süsivesikuid). Pudelite-luttide hulgast soovitatakse kasutada Pet Nurser, piimaasendajateks sobivad näiteks Pet-Ag’s KMR [kitten milk replacer], Cimicat, ZooLogic Milk Matrix Components või Esbilac [puppy milk replacer]. Sobivaimaks piimaasendajaks peetakse PetAg’s KMR® (27% rasva, 40% valku, 7% tuhka, 5% vedelikku), kasutatakse ka Esbilac® and Lactadiet®, KMR®, Esbilac® and Lactadiet®.
Esimesel elunädalal toidetakse ilvesepoegi päeval iga 3 tunni tagant ja öösel 4–6-tunnilise vahega, teisel nädalal päeva ajal iga 4. tund ja öösel 8 tunni tagant. Teised spetsialistid soovitavad aga nii 2. kui 3. elunädala jooksul pidada päeval 3,5-tunniseid ja öösel 5–6-tunniseid vahesid. 4nda elunädala kohta arvatakse, et toita tuleb iga 4 tunni tagant, öösel aga peetakse võimalikuks nii 4–5-tunniseid kui 8-tunniseid vahesid, mõnel pool soovitatakse öine söögikord ära jäta ja lisada piimale beebitoitu.
5ndast kuni 10nda (12nda) elunädalani söögikorrad toimuvad iga 5. tund ainult päevaajal, piimale lisatakse järk-järgult kõva toitu (esialgu peenendatuna ja piimaga segi). Edasi kuni pooleaastaseks saamiseni söövad ilvesepojad 3 ja kuni aastaseks saamiseni 2 korda päevas.
Vältimaks lämbumist ja kopsupõletikku, mis võib tekkida piima hingamisteede sattumise tõttu, tuleb jälgida, et ilvesepoeg ei ahmiks liiga palju piima. Kui ta joob liiga kiiresti, tekib köha ja piim tuleb tagasi läbi nina. Lämbumise puhul pannakse loomapoeg peopesale kõht allapoole, pea nimetissõrme ja keskmise sõrme vahel. Teise käega kaetakse kutsika selg nii, et sõrmed kataksid nii pea kui allpool oleva käe sõrmi ning kutsika jalad asetsevad painutatuna tema keha all. Siis kiigutatakse teda õrnalt, kuid kindlalt, et piim väljuks hingamisteedest. Seda meetodit tohib kasutada siiski ainult kogemustega inimene, sest liiga järsk liigutus võib tekitada ajuverejooksu.
Kõhulahtisus võib tekkida nii nakkuse kui ebasobiva toidu tõttu. Mõõduka kõhulahtisuse puhul lahjendatakse piimasegu pooleks mineraalveega kuni tervenemiseni. Raskematel juhtudel asendatakse piimasegu 5–10%lise glükoosi lahusega ning pakutakse seda sama tihti nagu piimasegu.
Kõhukinnisuseks peetakse 36 tundi ilma väljaheideteta või nende silmnähtavalt kõva olekut, samuti raskusi nende sooritamisel. Sel juhul soovitatakse 2–3 päeva jooksul manustada vedelat parafiini (a 0,5 ml) või lisada toidule paar tilka maisisiirupit 2–3 toidukorra ajal. Kui need meetmed ei aita, tehakse klistiir väga lahja sooja seebiveega. Kui gaaside tõttu tekib kõhupaistetud, kasutatakse 5–10%list glükoosi lahust või Nutrical®.
Kõiki loomapoegi tuleb spetsiaalselt silitada enne ja pärast sööki, sest just siis lakuvad emad oma järglasi stimuleerides nende seedetrakti tööd. Vastleitud pojale silitamisest ei piisa, ta kõhtu tuleb sihikindlalt, kuid õrnalt masseerida, stimuleerides väljaheitmist. Seda tuleb teha ka nälginud, mistahes eas püütud ilvesepojaga, et ta kõht jälle tööle hakkaks. Mitmekesi kasvades hullavad ilvesepojad rohkem, üksi kasvavaid ilvesepoegi tuleb inimesel sedavõrd rohkem masseerida, sest liikumisvaeguse tõttu ei käi loomadel soolikad hästi läbi. Enne toitmist stimuleeritakse mõlemat sorti väljaheitmist, selleks veetakse näiteks pehme kaltsupalliga päripäeva ringe ilvesepoegade genitaalide piirkonnas ja lõpuks päraku ümbruses. Ilvesepojad puhastatakse ja tehakse järeldusi väljaheidete värvi järgi (kui on, mida hinnata). Mõnetunnise ilvesepoja väljaheited on mustad ja kleepuvad, pärast piimaasendaja joomist kolakas-pruunid (emapiima puhul võib aine olla ka enam-vähem valge, kuid kassipiima kasutanud uurijad arvavad, et valgete väljaheidetega ilvesepoeg ei seedi piima korralikult). Rohekas väljaheide tähendab, et ilvesepoeg sööb liiga palju.
Ilvesepoeg ei tee loiku seal, kus ta sööb või magab, kuid ta teeb seda reeglina enne sööki. Seega, kui ta toitmise ajal rabeleb, tuleb ta tõsta ajalehele, kaltsu peale või liivakasti, ja edaspidi lasta tal rahuldada oma vajadust enne toitmist. (Paljud ilvesepojad ei taha, et inimese pilk saadaks nende isiklikke tegemisi ning jätavad väljaheidetele liiva peale kraapimata.)
Kaalutakse ilvesepoegi iga päev enne esimest toitmist. Esimese ööpäeva jooksul on lubatud 10%-ne kaalulangus, kuid järgnevatel päevadel tähendab see juba mõnda probleemi ja võib loomale saatuslikuks saada. Näiteks 20nda ja 40nda elupäeva vahel võtab terve ilvesepoeg iga päev 30–40 g kaalus juurde, 40nda ja 60nda elupäeva vahemikus 20–30 g, seejärel kuni 80nda elupäevani 40–50 g, teistel andmetel: iga päev 30% oma kehamassist 8nda ja 19nda elupäeva vahel, 20% oma kaalust 20–34ndal ning 11% 35–40ndal elupäeval.
Kasuemaks sobivad koer ja kass. Kui koer esialgu tõrgub, rahuneb ta kinnihoituna varsti ja hakkab oma uut kasvandikku lakkuma, st võtab kasulapse omaks. Kui kass võõrast poega kohe vastu ei võta, tuleb pesta väheses soojas vees kassi omi poegi ja seejärel samas vees võõraid poegi ning kassipoegade kuivatamise ajal kassile kasulapsed sokutada. Võib võõrad pojad üle hõõruda sama kaltsuga, millega on hõõrutud kassi või tema poegi. Kasuema puudumisel tuleb ilvesepoegi soojendada vastu inimese keha, ajapuudusel kas või kasukavarruka sees või pahupidi keeratud karvamütsis, mille all asetseb soojakott. Esialgu hoitakse ilvesepoegi kogu aeg soojas, hiljem ainult öösel. Külmetunud loomalapsi soojendatakse sinise lambiga.
Kirjanduses leidub, et inkubaator ilvesepoegadele reguleeritatakse tavaliselt 29°C peale, lubatud temperatuuri kõikumised muus kastis või karbis olla 25–30ºC ja õhuniiskus 50–60%. Mõnes kirjutises on lubatud ka 50–85% ning lisatud, et üle 85 on juba liiga kahjulik ja alla 50 tekib dehüdratsioon. Tegelikult sõltub ilvesepoja ellujäämine pigem sellest, kas tema täpne vanus on teada, siis saab tabelis näpuga vedades sobiv õhutemperatuur tekitada, sedagi juhul, kui ette satub õige teabeallikas. Mõnes nimetatakse esimese 3 elunädala jooksul kõlblikuks ka nn toatemperatuuri (21,1–23,0ºC), sest kõrgema õhusoojuse puhul võivat ilvesepojad karva kaotama hakata, ent samas soovitatakse jälgida nende kehatemperatuuri, sest <34 ºC algab hüpotermia, mis tapab juba u 4 tunniga. Tuuakse näiteid: väga väikeste ilveste kehatemperatuurile 30ºC vastab pulss sagedusega 40–50, aga temperatuurile 38 ºC pulss 200–250, kumbki on tappev. Temperatuuri mõõdetakse pärakus. Ilvesepoja ellujäämist võimaldav kehetemperatuur on 0–2 päevaselt 34,2–35,6ºC, vanuses 3–6 päeva 35,8–37ºC, 7–14 päevaselt 36,6–37,6ºC. Inkubaatori või toa temperatuur peaks järelikult olema esimese elunädala jooksul 30–32ºC, teisel nädalal 27–29ºC, 3ndal ja 4nda nädala vältel 27ºC. Alles 5ndast elunädalast võib ilvesepoeg viibida temperatuuris 24ºC ja alates 7ndast elunädalast ruumis, kus on 21ºC.
Mida teha üle 2-kuuse ilvesepoja leidmisel?
Kui ilvesepoja täpne vanus on teadmata ja pole võimalik täpsustada, mis ajal toimus sel aastal ilveste paaritumine ning millal sündis enamik poegi, tuleb oletada looma sünniaega aprilli keskpaigast kuni juuni lõpuni. Sellest sõltub, kas ilvesepoeg vajab lutti või on suuteline ise jooma ning pehmet liha sööma, mida talle tuleb pakkuda esialgu väikeses koguses, eeldatavasti sooja, kuid mitte keedetuna, piimaga segi. Soe lehmapiim võib head teha, kuid võib osutuda ka seedimatuks. Võib juhtuda, et ilvesepoeg nälgis liiga kaua ja ei tohi seetõttu korraga palju süüa, või et ta on võimetu ise sööma ning vajab tilgutit. (Harva juhtub, et esimene pesakond hukub ja vanemad teevad teise, siis võivad ilvesepojad olla sündinud ka juulis, augustis või septembris.) Parem on kohelda ilvesepoega nii, nagu ta oleks veidi noorem kui paistab olevat.
2-kuuselt hakatakse andma ilvesepoegadele hakkliha, mis on rahhiidi ärahoidmiseks üle kallatud munaga, samuti kalamaksaõli. Arvukates publikatsioonides, kust need soovitused pärit on, ei ole mul õnnestunud leida selgesõnalist väidet selle kohta, mis vanuses tuleb hakata pakkuma ilvesepojale köögivilju ja kaerahelbeid, kuid üllataval kombel on needki asendamatud, kuna neid tarbivad ilvesed oma saakloomade kaudu. Ka metsikud ilvesed käivad vahel viljapõllul teri haukamas, oksi ja puukoort närivad enamasti noored loomad (on ju puukoor samuti nende saakloomade toit, lisaks aitab see kasvavate hammaste tekitatud sügelemise vastu). Rääkimata juba muru söömisest, sest nagu kasside puhul, on see hädavajalik sisselakutud karvadest vabanemiseks. Vitamiinide saamiseks ja ussidest vabanemiseks söövad ilvesed vaistu järgi metsa all kasvavaid taimi ja närivad kuuseoksi.
Kõige levinum hooldajate viga, mis vaatamata õigele tegutsemisele ikkagi päästetud looma hukkumise kaasa toob, on inimese vale arusaam looma "rahule jätmisest". Arvatakse, et metsik loom peab inimest kartma, kuid võõras kohas ei teki loomal ellujäämise tahet ja just mõõdukas hirm ei lase tal masendusse langeda ega elust loobuda.
Enamik mu päästetud loomadest-lindudest, alates hiirest ja lõpetades viiekuuse ilvesepojaga, käitusid siseruumidesse sattununa ühtemoodi. Nad võtsid mu ruttu omaks ja võõrastasid teisi. Neid tuli sundida jooma ja meelitada sööma hakkama ning küll siis toit maitsma hakkas. Seejärel muutusid nad reipaks ning tundsid huvi oma ümbruse ja minu vastu, kuid omapead jäetuna kaotasid nad peagi eluisu ja iga söögikorra eel tuli neid uuesti virgutada. Kui nad surid, siis kolmanda päeva hakul. Spetsialistidelt kuulsin hiljem, et "kolmest esimesest ööst" üle saamiseks tuleb magada looma kõrval. Ohtlikke öid on rohkemgi, kuid saatuslikud on teine-kolmas. Looma tuleb veenda ellu jääma – esialgu kas või temast hooliva hoidja jaoks.
Nõrgestatud või apaatset ilvesepoega tuleb keelitada ja meelitada nagu pirtsakat kodukassi. Võib kavalust appi võtta ja niisutada veega või teha lihamahlaga kokku ilvese esikäpad, siis lakub loom käpad puhtaks ja tal võib tekkida isu. Loom, kes ennast enam lakkuda ei jaksa, lakub ikka veel oma esikäppi, seda tehakse ka eneserahustamiseks. Kui ilvese kasukas on metsamärg ja loom ei jaksa seda ise kuivatada, tuleb paigutada ilvesepoeg rahulikku sooja, kuid mitte palavasse kohta. Kui loomal ei ole palavikku, ei sobi talle varsti enam köetud ruumid, kuid ka päris väljas teda hoida ei tohi, kas või sellepärast, et lõuaehituse tõttu ei suuda ilvesed närida külmunud liha. Loom vajab värsket õhku ja kui ilvesepojal on juba talvekarvad, ei tohiks õhutemperatuur ruumis ületada +5 kraadi.
Enam-vähem täiskasvanud ilvese normaalne kehatemperatuur on 38–39 kraadi. Hüpotermia korral ehk alla 36 kraadi kehatemperatuuri puhul tuleb hakata ilvest aktiivselt soojendama – kui loom ei lase ennast teki sisse mähkida, tuleb kasutada soojenduslampe. Hüpertermia ehk üle 41 kraadi puhul tuleb hakata kiires korras vee või lumega looma jahutada. Nagu ikka palaviku puhul, tuleb looma iga vähekese aja tagant jooma sundima. Tuleb silmas pidada, et hüpertermia võib üle minna hüpotermiaks ning vastupidi. Kui pole võimalik kehatemperatuuri täpselt mõõta (seda tehakse loomadel pärasooles ja mitte kõik käepärast olevad kraadiklaasid ei näita temperatuuri sel samal hetkel ning elektroonilise täpsusega), siis tuleb looma keha katsuda mitmes erinevas kohas võimalikult naha lähedalt (alajahtunud loom on reeglina loid ja lubab seda). Kui looma keha on jahedam kui inimese käsi (36–37 kraadi), siis tuleb looma kindlasti soojendada. (Igatahes on Elistvere parki tollal teenindanud arst Villem Robi teinud vea, jättes 15. novembril 2002 minult küsimata, kas ilvesepoja keha tundus soe või külm. Köetava ahju juures maas istunult tundus ilvesepoeg ligilähedaselt inimkäesoe alles õhtuks, mis tähendab, et teda oli hädasti vaja veel tõhusamini soojendada. Järvamaal leitud ilvesepoega hoiti aga hoopis õues vanas "Ikaruses". Usun, et novembris-detsembris kinni püütud ilvesepoegade puhul võinuks lähtuda täiskasvanud ilvese kehatemperatuuri näitudest – kui see oleks seal tollal kellelegi huvi pakkunud.)
Kuidas käituda päästetud ilvesepoja nähes?
Ilvesepoja läheduses ei tohi inimene püsti seista, sest ilvesepoeg näeb temast vaid pikki jalgu ja kardab. Tuleb istuda maha, et ilvesepoeg näeks kogu inimest korraga. Rääkida ilvesepoja kuuldes tuleb väga vaikselt ja rahulikult. Närvilisi, rõhutud meeleolus ega negatiivselt meelestatud isikuid (millisteks on praegu enamik inimesi) ei tohi samasse ruumisse lubada isegi "korraks vaatama". Lähtudes konkreetse looma seisundist ja iseloomust tuleb otsustada, kas ja kui palju tuleb talle kasuks inimese kõrval viibimine. Nagu ka haige laps, tahab loom tundmatus kohas enesekindlust sisendavat toetust ja lohutust. Hooldaja peab tunnetama, kui palju rahu loom parajasti vajab. Ei maksa karta, et hiljem hakkab loom eeldama sama hoolitsevat suhtumist kõikidelt inimestelt.
Kui mõnenädalasele ilvesepojale läheneb kartlik või valelik inimene, siis uriseb muidu inimsõbralik ilvesepoeg tema peale, sest tundliku loomana ei talu ilves inimese sisemist ärevust, ebastabiilsust või ebasiirust. Samas lasevad metsikud ilvesepojad ennast vastupõiklematult sülle võtta, kui võtjas pole hetkel ühtegi kõverat mõtet ja kui võtja ei karda midagi (isegi mitte sellepärast, mis temast endast ilvesepäästjana edasi saab) või ta ei oska karta, näiteks peab laps ilvesepoega kassiks või hunti koeraks. Kui loomaaialoom on harjunud pidevalt nägema stressis inimesi (näiteks muretseb talitaja kellegi looma seisundi pärast, mõtleb oma pereprobleemidest või kardab koondamist), siis metsik loom tajub inimest tundmatu olendina, kelle puhul on ülekanduv stressitaju veelgi ärritavam, ja võib enesekaitsele asuda, justkui ähvardaks inimese (isegi hästi talitsetud) stress otseselt teda. Taltsad loomad võtavadki hirme, himusid ja masendust inimeste juurde kuuluvateks ning üllatuvad ääretult, nähes tasakaalukat, isetut, stressivabamat inimest, metsloomad aga võivad sellist inimest looduses justkui mitte märgata (kas meelega ignoreerides või pidades loodusesse kuuluvaks esemeks).
Kui tervenev ilvesepoeg saab mõne pahandusega hakkama, näiteks tungib ta kuhugi keelatud kohta, siis ei tohi tema peale karjuda, parem sahistada millegagi kusagil teisel pool, looma tähelepanu mujale suunamiseks.
Nii mõneski riigis on filminäitlejad-ilvesed metsa elama jäänud ja saanud seal hakkama. Nood puuris kasvanud ilvesed ei olnud isegi Kampinoses "koolis käinud". Ühe ilvese ja ühe inimese suhete põhjal on Eestis tehtud ekslik järeldus, et ilvese mälu pikkus on 1 kuni 3 nädalat. See võiks osutuda päästvaks valeks ilveste rehabilitatsiooni rajamisel, kuid kaugele selle vale najal jõuda ei saa: on teada palju olveseid, kes aastate pärast oma kasvatajat kohates tõid ja ulatasid neile läbi puurivõre tükikese liha või nurrusid tema nähes nagu ilvesepojad (ei panna üle 2-aastane ilves nurruma, on vaja erilist armastust.)
Et pärast looma vabaks laskmist ei käi ilvesehooldaja enam oma kasvandiku kodumetsas, ei ole kindel viis vältida nende kohtumisi, sest on juhtumeid, kui ilvesed on oma kasvataja ka tuhande kilomeetri tagant üles leidnud.
Kuigi ilvese mälu pikkus pole veel ametlike uuringutega kinnitatud, on küllalt andmeid, mis viitavad ilvese ülitugevale kohamälule. Katsealused ilvesed mäletasid kuni peensusteni oma kutsikapõlve metsa ning kuni 10 aastat puuris veetnud ja oma püüdmise kohta tagasi toodud, otsisid nad oma vanu, koos emaga tehtud toidupeidikuid ning avaldasid imestust või nördimust metsas toimunud muudatuste üle. Vahel väidetakse, et ilves mäletab kõike, v.a inimest. Võib-olla ei tunnekski ilves tundmatus kohas tuttavat inimest ära, kuid hästi tuttavas kohas aktiveerub ta mälus kõik, mis on seotud konkreetse kivi, puutüve, aiaposti või mõne inimesega. Kui see inimene on jälle seal, tuleb ilvesele meelde, mida on inimene siin kohal varem teinud ning ilves võib seda selgesti välja näidata. Ilves ei pane tähele inimeste nägusid ega riideid, vaid fikseerib ülitäpselt inimese liikumismaneeri ja jätab meelde iga isiku kordumatu sammude kaja. Samas on ilves võimeline ära tundma konkreetses kohas näiteks aasta tagasi ühekordselt kasutatud riideesemeid (ning välja elada neil oma vana pettumust) või kotti (ning nõuda, et seda kasutatakse sama otstarbega nagu varem).
Millegipärast valitseb arusaam, et loomapoegi ei tohi kordagi käega katsuda, muidu ei sobi nad enam vabasse loodusesse tagasi pöördumiseks. Juba enne kuuljaks saamist tunnevad loomapojad oma hooldaja lõhna ja sammude järgi ära (katsetatud u 30 inimesega), kuid inimeste korteris kuu aega veetnud rebasekutsikaid on Nigulas suudetud tagasi metsloomadeks muuta, Tverimail aga tehti metsikuks isegi 1-aastane korterikaru. Nii et koonerdada hellustega ei tasu – võib juhtuda, et just need aitavad päästetud loomal ellu jääda. Igal juhul, ei tohi loomalast masseerimata jätta, kartes, et ta sedaviisi inimese käega liigselt harjub. Kui kassipojaga mängib vähemalt 4 inimest, suhtub kass hiljem sõbralikult paljudesse inimestesse, ent 3 inimese poolt kasvatatud kassipoeg jääb teisi inimesi võõrastama. Seega võib juhtuda, et vältides ilvesepoja kartmatuks muutumist ülejäänud inimeste suhtes pole vaja 1 hooldajaga piirduda. Igatahes, ei ole tõsi, et ilvesepoeg, kelle ümber tema päästmise päeval liikus mitu inimest (päästja, arst, autojuht jne) on kohe kõlbmatu hiljem loodusesse tagasi saatmiseks. USAs näiteks arvatakse, et looduses hakkama saamiseks ei tohi kaslane (ilves, puuma) lähemalt tunda üle 2–3 inimese, ent nagu haige laps, nii vajab ka haige loom hellust, ja seda eriti just esimestel tundidel ja päevadel peale päästmist.
Reeglina võtab loom kiiresti omaks ühe inimese, jäädes teiste suhtes umbusklikuks. Ühe hooldaja lõhn ja hääl jääb ilvesepojale meelde veel aastateks, ja seda mälestust oskab loom edaspidi, loodusesse tagasi minnes, hoida lahus kõikide teiste inimeste häältest ja lõhnadest. Siiski, olemata kiindumussuhetes ilvestega ei ole võimalik neid lähedalt tundma õppida ega omandada oskust vältida looma liigset kiindumist hooldajasse. Kiindumuseni ei vii ju vaid "nunnutamine", hoolitsemine ja sagedased kontaktid, vaid on palju nüansse, mis on olulised just ilvesele, nii inimese hääletoonis, liikumises kui paljus muus (eriti hetkedel, kui inimene arvab, et ilves teda ei näe või ei jälgi). Suhtlemiseks vabadusse lastava loomaga tuleb välja töötada omaette strateegia, kuid midagi võimatut siin ei ole.
Kuidas oleks parem teostada ilvesepoegade rehabilitatsiooni?
Loodusesse tagasi mõeldud loomalapsele, kes ema käest jahti õppida ei saa, võib näidata loodusfilme. Jahtimist näidatakse seal ülearugi, ja kui kellelgi tekib kahtlus, kas kiskja on võimeline jälgima televisioonis toimuvat, siis tuhanded Ameerika ja Venemaa kodukiskjapidajad vastaksid sellele, et kuidas veel!
Turvakodus õpib hoolealune tundma ainult ühte hooldajat, kes õpetab talle samas kartma kõiki teisi inimesi, teatud määral ka iseennast. Paljude loomaliikide puhul on võimalik hoolealuse tagasi loodusesse laskmine enne, kui tal tekib sõltuvus oma hooldajast. Ilvesed on selleks liiga aeglaselt arenevad ja pikemat hooldust vajavad loomad. Selleks paigutatakse nad varjulisse aedikusse, kuhu hooldaja enam toitu ei too, vaid jätab selle sinna või peidab ära, hiljem laseb sisse elus saakloomi. See hooldamisfaas kestab kaua, sest isegi aastaseks saanud ja alles hambavahetusega algust teinud ilvesepoja puhul oleks vabadusse laskmine kahtlase tulemusega üritus, isegi ilvesepoja omas kodukohas. Venemaal ja Poolas on tehtud selgeks, et parim vanus loodusesse pääsemiseks on ilvese jaoks 1,5 aastat, sest peale füüsilisse tippvormi jõudmist on ilvesel siis ka kõige tugevam tung leida endale oma ala.
Ent ilvestel on üks iseärasus: nad vajavad 3–4 nädalast uue kohaga harjumist. Nii puuris kasvanud kui metsikud ilvesed istuvad 2–3 nädalat pärast ümber asustamist praktiliselt ühe koha peal, üritamata jahtida ja isegi surevad nälga. Kuna loomad, eriti ilvesed, on äärmiselt tundlikud kohalike geo- ja biomagneetiliste mõjude suhtes, on sundkolimine paljudele ilvestele saatuslikuks saanud. Sellepärast võeti USAs Colorados reegliks toita ilveseid uuel kohal umbes 4 nädalat, ja vabastada neid võimalikult lähedal puuris pidamise kohale. Loodusesse minnes pidi loomadel olema korralik rasvavaru, tuli ju neil kõigepealt uue kohaga sidemed luua, leides oma nišši konkreetses metsas, juba tegutsevate kiskjate seas. On juhtumeid, et ilvese saakloom rebane tegi säru isegi 2–3-aastastele uustulnukatele, alla 1,5-aastaseid ilveseid aga murdsid nendest palju väiksemad kiskjad (näiteks punailves ja kalanugis).
Seega võiksid ilvesepojad saada esmaabi küll turvakodu tingimustes, kuid järgnev ilvesepoja eest hoolitsemine ja tema väljaõpetamine peaks toimuma kodumetsas. Parem veel, kui ka esmaabi antaks just seal ning ilves võiks toibuda mõnes ajutises varjualuses. Hooldaja järelevalve võiks kesta kuni ilvesepoja täiskasvanuks saamiseni: hooldaja elaks metsas koos ilvesepojaga samamoodi, nagu elab perekond Pažetnov metsas koos karupoegadega, ainult et veelgi "metsikumalt", sest isegi "karumaja" on maja ja vihjab inimese elamule, millest ilves peaks õppima hoopis eemale hoiduma. (Näib, et Pažetnovite mõttekaaslane Bologov tuli vahepeal samale mõttele ning tema abilised elavad koos hundikutsikatega metsas nagu pärishundid.)
On kogemusi, et loomaturvakodust välja läinud loomad satuvad üsna koheselt sama liigi loodusliku hooldaja/õpetaja juurde või on inimese kohus seda korraldada. Turvakodudes viiakse loomalapsed kokku sama liigi pisut vanemate hoolealustega, kellest nooremad saavad vajalikke oskusi juba enne loodusesse minekut. Nii võiks inimhooldajal abiks olla mõni poolmetsiku päritoluga "tugiilves", kes õpetaks nooremaid välja inimhooldaja eemaldumise faasis ja samas oleks sidelüliks inimese ja hoolealuse vahel (selgus, et ma ei mõelnud sedagi välja, vaid just nii tehakse Prantsusmaal).
*
Metsloomade rehabilitatsiooniga tegeles (P.S. 2010: vahemikus 2007–2010 ) Eestis ainult Nigula turvakodu. Elistvere Loomapark täitis formaalselt samuti loomade turvakodu funktsiooni, sest kuni 2007. a-ni tasuti selleks riigi poolt priske summa, mis millegi muu peale kulutati. Kui toodud abivajajat-looma ei olnud parajasti ekspositsiooni uuendamiseks vaja, tehti temaga nii nagu tolle minu leitud ilvesepojaga või viidi metsa tagasi nälga surema, linnud toideti ka puurikiskjatele. Nigulas oli olemas spetsiaalne väljaõpe ja personal, ning see eristaski looma rehabilitatsiooni tavalisest puuris elu jätkamise eesmärgiga loomaaitamisest.
Omaette probleemiks olid ja on veterinaarid, kes oskavad ravida kasse ja lehmi, kuid mitte ilveseid, seega asendamatuks osutusid metsloomadega eriti põhjalikult kokku puutunud arstid, milliseid oli ainult Nigulas ja Tallinna Loomaaias.
Nigulas küll puudus ilvestele sobiv võõrutusaedik, kuid oli olemas võimalus paigutada loomad muidu inimtühja kohta, kus nad ilma hooldajaga harjutamata suuremaks kasvatataks. P.S. 2010: Nii tehti ühe väikelinna õues 2009. a jaanuaris kinni püütud ilvesepojaga, kuid julgen ennustada, et selliseid juhtumeid enam ette ei tule – enne kui keskkonnaasjad lähevad meie riigis hoopis teistsuguste inimeste kätte ehk looduse aitamine lakkab olemast nii üle mõistuse rahapõhine.
Alates 2010. a-st on metsloomarehabiliteerimine taas Elistvere loomapargi kohustus, kuigi seal puuduvad selleks tingimused. Nigulas tehti 2007. a suvel kaadrivahetus ning arvata võib, et keskkonnaametnikel ei tule enam võidelda loomaarmastajaliku entusiasmi ega sõnakuulmatusega. Nüüd toimub abivajavate loomade kohta teavitamine keskkonnaameti kaudu, kus ametnikud otsustavad, kelle juurde päästjad ja kelle järele jahimehed saata. Kedagi, kelle hooldamine suuremaid kulutusi ei nõua, aidatakse loomulikult ka Nigulas või koguni Elistveres, et oleks millega oma rahva ja teiste maade ees kiidelda. Rehabilitatsioon hakkab tähendama valikulist ja eelarvepõhist looma-linnu aitamist näiteks 14 päeva jooksul, millele järgneb puuripanek, eutanaasia või metsasaatmine, viimane ilma vastutust endale võtmata. Ebaperspektiivseid ulukeid nagu karupojad, ilvesepojad vm, kelle kasvatus võtab üle 2 nädala, ilmselt ei hakatagi aitama.
Lähimad toimivad metsloomarehabilitatsiooniasutused paiknevad Poolas, Venemaal ja Soomes. Seal ei arvata, et mõnel loomaliigil on rohkem õigust abile kui teisel, mis kaitsekategooriasse need ka ei kuuluks. Ilvesed, hundid ja karud on Poolas ja Venemaal juba ohustatud või kaduvad liigid, keda kohati üritatakse loodusesse tagasi tuua, kuid neid pole kusagilt võtta ning tuleb kulutada palju aega ja raha, et puurielanikest vabaduses hakkamasaajad kasvatada (Nagu ei saaks püüda vabad loomad riikidest, kus neid palju olevat, nende jahtimise asemel, aga ei – jahimeeste huvid on üle kõige). Prantsusmaal, kus on sama olukord, tegutseb teiste hulgas rehabilitatsioonikeskus Athenas, kus seisuga 20.6.2010 viibis ravil 163 looma ja lindu ning kus on aidatud mitmeid ilvesepoegi. Samuti on suuri kogemusi Šveitsi mitmel rehabilitatsioonikeskusel.
Kesk-Euroopa maades on keskkonnaametnikele antud kohustus iga hinna eest sulatada kõik leitud ilvesepojad nende loomulikku keskkonda tagasi. Lätis, Eestis ja Soomes arvatakse aga, et kuni ilvesed (karud, hundid jm loomaliigid) siin veel päris välja suremas pole, siis võib neid edasi ohustada ja plaanipäraselt hävitada, ignoreerides üleeuroopalikke programme nendesamade loomade loodusesse tagasitoomiseks, võib arendada bürokraatiat, muuta looduskaitset üha inimkesksemaks, teoreetilisemaks ja projektipõhisemaks ning vältida praktilisi tegusid looduse aitamiseks. Võib koguni uskuda, et meie maal sedasama ei juhtu, mis naaberriikides, ehk suurkiskjad ei kao meil kunagi – praeguste ametitoolide soojendajate tööajal ilmselt veel mitte, ja keda see huvitab, mis pärast saab.
Võib ainult loota, et ilveseid jätkub meil senikauaks, kuni loodusametnikud oma võimukatsumise mängudest isu täis saavad ja loomadele kui elusolenditele (mitte kui loodusressurssidele) mõtlema hakkavad, seni aga peab keegi ilveste kohta vajalikud andmed maailma pealt kokku korjama ja ühte panema. Ehk säästab see hooldusjuhend tulevikus uuringute aega, lühendab projekti kabinetifaasi ja mõned ilvesepojad õnnestub kiiremini päästa.
(Valeria Ränik, 2002–2005, P.S. 2010)