"Jõgi on lähedal, kuid mitte kõigil pole õnne selleni jõuda. Väike saarmas tõi oma unistuste jõe oma kasvatajate vannituppa. Ta jagas neile oma elurõõmu, mängulusti ja armastust ning avastas inimeste maailma, kuid teised loomalapsed õppisid metsaelu..."
Vastus kontrollküsimusele (lk 32) asub siin
Pealtkuulatud jutt:
Õpetaja ei nõudnud kogu raamatu "Jutte loomadest" läbilugemist, vaid eelistas "Mäger Üraskit".
See on kolmest loost kõige lühem, ütles ta klassile, aga oma heale tuttavale seletas: pole hea lugeda, kuidas 10-aastane poiss, positiivne tegelane, saarma kaikaga maha lööb, justkui autori rõõmuks ja lugejale eeskujuks.
Mina ei arva, et pole hea või ei tohi kirjutada lastele nendest jõhkruse ilmingutest, mis elus aset leiavad, pigem just tuleb nendest lastele kirjutada, kuid – ausalt.
Richard Roht ja tema "Ahnuse palk" – millega on siin tegemist?
Loo algus näib metsa heale tundjale naiivne, kuid lastele, eriti neile, kes metsa elu peaaegu ei tunne, võib see tunduda inspireeriv. Kuid poeetiline kirjeldus katkeb liiga järsku ja autor hakkab jäljendama õpikuteksti: "Saarmas on loom, kes elab kuival maal ja vees /---/ Ta pikkus on 70–80 sentimeetrit /---/ ka on tal pikk saba, umbes 55 sentimeetrit." Autor küll proovis seda bioloogiapala elavamaks muuta, seda sõnaliselt pikendades ja mõtteid korrates, sest sisuliselt tal rohkem öelda polnudki. Seejärel läheb tekst jälle ilukirjanduseks üle ning muutub järjest emotsionaalsemaks. Lehekülgede viisi kasvatab autor pinget ja põnevust – ikka selle ümber, kui jõhkralt tappis saarmas Udras kalu ja kui ebaõiglane ta kõikide jõeelanike suhtes oli. Tõeline action, mis läheb tegelikust, looduses elavast saarmast nii kaugele kui üldse saab.
Oma õpikutaolise lõigu jätkus ei kirjelda R. Roht oma jutu tegelast Udrast, vaid saarmast üleüldse: "Peale kalade tarvitab ta toiduks veel vähke, veelinde, konni, vesirotte ja muid selliseid veeloomi." (See on õige.) "Aga armsamaks toiduks on talle siiski kalad – ja peamiselt suured kalad. /---/ sest ta on suur söödik ja väga ablas." (See on vale, millele toetub kogu teose ingtriig.) Alles edasi on juttu saarmast, kelle nimi oli Udras. Poleks seda õpikulaadset osa pärisjutule eelnenud, võinuks pidada kõike järgnevat ettekavatsetud kirjanduslikuks väljamõeldiseks. Ent paistab, et autori eesmärk oli kirjutada mitte ainult üks õpetlik lastejutt, vaid loodusjutt, mis õpetaks lastele midagi loomade kohta.
Raamatukujundajagi läks õnge ning lapses, kes ei viitsi pikka teksti lugeda, kütavad kirge joonised. Seal jälitab saarmas oma ohvreid ja närib endast ligi 3 korda suurema kala turja – mida elus loomulikult kunagi ei juhtu.
Udras sõi "kalast ainult paremaid kohti, kuna halvemad ja luisemad viskas minema. Sedaviisi raiskas ta ilmaasjata kalu ja tegi palju kahju", seisab raamatus, mis sest, et saarmas sööb ainult väiksemaid kalu ega jäta järele midagi – sellest ütleb üks tagasihoidlik rida õpikus, sedagi ainult siis, kui see pole sealt õppeprogrammi lihtsustamise nimel välja visatud, aga valet suurte kalade kohta kordab "Ahnuse palga" autor ikka ja jälle.
"Ja konn – see oli saarmalegi kaunis vastik pala. Ainult hädaga sõi ta neid". Tegelikkuses on kõik vastupidi: kala püüab saarmas ainult siis, kui konni ei ole saada.
Ei tea, kas R. Roht oli jahimees, aga zooloog Nikolai Laanetu oli küll. Tema on korduvalt kirjutanud saarma kohta, sh 2010. a esimeses "Eesti Jahimehe" numbris: "Konni on saarma toidus suve hakul alla 20%, kuid sügiseks nende osatähtsus suureneb. /---/ Linnupoegade koorumise järel on saarma toidus olulisel kohal ka veelindude, esmajoones sinikael-pardi pojad, paiguti võib nende osatähtsus küündida 20–25 protsendini. Sügisel on veekogude ja nende kaldaalade elustik kõige rikkalikum. Linnupojad on selleks ajaks juba lendama õppinud ja neid ei saa enam nii hõlpsasti kätte, seevastu pisiimetajaid liigub nüüd eriti palju, mistõttu neid on saarma toidus sügisel rohkem kui muudel aastaaegadel. Ka konnad koonduvad veekogude kaldavööndisse ja talvituskohtadesse, siis suureneb järsult ka nende osa saarma toidulaual – lühiajalisel kuni 80–90%. /---/ Kevadel, veekogude vabanedes algab kaladel ja konnadel kudemisaeg. Talvituskohtadest välja tulnud konnad ongi saarmale pärast paastuaega esimene ja algul ka peamine toit (kohati 90–95 % kõigist söödud toiduliikidest)."
Seega sööb saarmas kalu ainult lühiaegselt kevadel kuni linnupoegade koorumiseni (sest varakevadel sööb ta peaaegu ainult konni) ja talvel, mil sügisesed maiuspalad hiired-mügrid jms on peitu läinud ja saarma menüü koosneb ligi poole võrra veeputukatest ning ülejäänud pool konnadest ja kaladest. Kuid isegi kõige "kalasematel" ajavahemikel ei ületa kalade osakaal saarma toidus 30–40%.
Kogunud üle maailma materjale ilveste kohta, leidsin muudkuid jahimehi kordamas, et kiskjad tapavad kogu ärkvelolekuaja, kuid ei söö oma ohvreid, ning teadlasi – mainimas igal pool, et uuringud niisugust asja ei kinnita või kinnitavad just vastupidist. Sama kehtib ka teiste kiskjate kohta. Viisakas-väärikas teadus contra uskmatu agressiivne nõmedus igal pool.
Ka Venemaal kirjutatakse ammu sellest, et saarmas püüab ainult väiksemat sorti kalu, mis kuulub majanduslikult väärtusetutesse liikidesse, pealegi ainult haigeid isendeid. Kuid sealgi näib, et müüt hinnaliste kalade röövlist kaob ainult koos saarmaga, või isegi palju hiljem.
Euroopa maades tuuakse saarmad kalakasvandustesse elama, et kalad oleksid terved ja tugevad.
Mõned aastad tagasi sooviti taasasustada saarmad Hollandisse, kuid kust nad võtta, kui Kesk-Euroopa oli kiskjatest tühjaks kütitud. Kõik need olid harimata inimese meelest röövlid ja kahjulikud, aga hiljem selgus, et ilma kiskjateta pole pikka pidu ka nende saakloomadel. Jäneseid, metskitsi ja hirvi hävitas nende ülepaljunemisest tekkinud nälg või taud, aga rebased, kährikud ja metssead paljunesid kontrollimatult ning trügisid tihedalt rahvastatud linnadesse. Siis hakati laskma vabadusse loomaaedades sündinud karusid-ilveseid-hunte, koprad toodi Venemaalt ja Kanadast, aga saarmad Hollandi jaoks püüti kinni Läti looduses. Zooloog Addy de Jongh tuli ise kohale ja seletas lätlastele, et Hollandis pole konni ning saarmastele tuleb õpetada liha ja kala söömist. Inimesed said aru küll, kuid saarmad mitte, nad korraldasid näljastreigi ja ümberõpetamine võttis palju aega. (Ametlikest teedest eemal olev saarmaste koolitusaedik on Līgatne metsas ikka veel alles ja sattus muudkui mu teele, sest tavatsesin siseneda parki just sealt, "koprariigi" kaudu. Nii vihjas mets mulle kaua ja kannatlikult, et ka saarmaste asi saab olema minu rida.)
Kirjutada loodusest tuleb väga ettevaatlikult ka praegu, sest sajandi pärast võib selguda, et meiegi ei kujutanud loomi endale niisugustena, nagu nad tegelikult on, kuid mitte kõigil autoritel ei teki sellist õnnelikku võimalust nagu zooloog Harri Lingil (1928–1984). Temagi kirjutas omal ajal kiskjate kahjulikkusest ja sai tuntuks ilveste hävitamisprogrammi koostamisega, sest tollal usuti nii. Vanaduses kirjutas ta aga "Kassiraamatu", mis ilmus 1986. a-l. Seal tutvustas ta lastele ilveseid ja muid kaslasi tõe valguses, kirjutas nende kasulikkusest ja tegelikust kohast looduses. Tema sai ennast ise rehabiliteerida, R. Roht mitte.
Kes pidi rehabiliteerima nii saarmast kui "Apluse palga" autorit, kas jälle mina, kõrvaline isik? See, et loodusõpetuse tunnis õpetatakse üht ja kirjanduse tunnis teist, pole justkui kellegi asi. Jälgisin olukorda kaua, kuni saatus viis mind kokku "Puude taga jõgi…" tegelastega. Pildid ja lugu tulid ise kätte, pidin need lihtsalt raamatuks vormistama. Mul polnud plaanis tol aastal enam raamatuid teha, see ületanuks mu tulumaksuvabamiinimumi ja kuidas ma oma ametlikult nulliliste sissetulekutega märtsis tulumaksjaks oleksin pidanud hakkama, sellele polnud ma veel mõelnud. Tundus, et üks väike saarmas ja üks tuttav ilvesepere vajasid seda raamatut. See oli liiga selge Looduse tahe, et pidin taas kellegi tegemata töö endale kohustuseks võtma. Ilveste rehabiliteerijaks hakkasin juba rohkem kui 10 a tagasi, mõnda sai kirja pandud ka teiste kiskjate kohta, kellest rahvas ikka veel ajast ja arust jutte uskuma kipub – sest teadlased ja õpetajad teevad liiga vähe selleks, et tõde saavutaks ülekaalu jahimeeste luiskejutude üle.
Samas jahimehed ise, ehk nende haritud osa (praktiliselt kõik zooloogid on millegipärast ka jahimehed) tunnevad häbi oma harimata harrastusvendade pärast ja kirjutavad neile artikleid, kuid edu ei paista saabuvat. Keskkonnakaitse, kus tegutsevad samuti kas endised või praegused jahimehed, on otsustanud pühenduda laste harimisele (kõik need praegused kampaaniad, õues õpped, trükised, telesaated jne). Võib loota, et nendest lastest kasvavad targemad jahimehed (sest seda harrastust kiidavad nii kampaaniad kui ka õpikud), kuid kas selleks ajaks on saarmad, ilvesed jt asjata laimatud ja vihatud kiskjad ikka ka alles on?
Võiks arvata, et kuna saarmal on nimi, siis on ta mingit viisi eriline saarmas, näiteks liiga ablas, aga mõni teisenimeline saarmas oleks võinud olla teistsugune, mitte ablas vms. Nagu igal inimesel on oma nimi ja oma kordumatu iseloom, nii on ka loomadel. Poleks saarmal nime, oleks ta pidanud olema üks täiesti tavaline loom, ja ta omaduseks tohiks olla vaid see, mis on omane kõikidele saarmastele – näiteks elurõõm ja vallatu mänglevus. Kõik, kes on saarmaid kasvatanud, ravinud, hooldanud või loodusesse tagasi minekuks õpetanud, räägivad nagu ühest suust, et need ongi saarmast kõige paremini iseloomustavad omadused. Isegi poolenisti halvatud saarmas üritas mängida. Leida saarmast, kes ei muudaks iga oma tegevust mänguks, on sama raske või võimatu kui leida mõni ablas saarmas. Kui ükski saarmas või muu kiskja sööks liiga palju, kaotaks ta vormi ning seega oma saakloomad, jääks haigeks või nälga ja hukuks. Õgardlust harrastavad ainult inimesed ja nende eeskujul ka nende lemmikloomad, kes maandavad söömisega oma stressi või igavust, kuid kas on keegi näinud paksu kiskjat looduses?
Kui rohusööjad tegelevad tõesti enamiku oma aja söömisega, siis kiskjad, nagu saarmas või ilves, söövad täpselt niipalju nagu nende organism vajab. Metsloomadel on mõõdukus refleksi tasemel. Kas keegi on näinud ületoidetud puuriilvest või -saarmast? Nad on loomaaiaski pigem kõhnad ja talitajad kurdavad, et loomad ei saa oma ettekirjutatud toidunormist jagu, isegi suure igavusega mitte. Asi on selles, et raamatutesse kirjutatud norm arvestab ilvese igapäevaseid 20-kilomeetriseid jalutuskäike ja saarma peaaegu kogu ärkveloleku täitvaid hullamisi. Kiskjate liikuvus ei ole muide niivõrd seotud toiduotsimisvajadusega, nagu palehigis toiduraha teeniv inimene seda endale kujutab. Loomale on liikumine omaette meelelahutus, uudishimu rahuldav ning vajadusel ka toiduotsimisega kaasnev tegevus.
Kui "Ahnuse palga" saarmal poleks olnud nime, siis saarmastele mittekuuluvate omaduste (tapahimu, õgardlus) tegelasele külge pookimine muudaks loodusjutu näiteks valmiks – lugeja eeldaks, et kirjutades loomast peab autor silmas inimest. Kuid jutus "Ahnuse palk" sellega tegemist pole. R. Roht ei kirjuta ka muinasjutu laadis: "elas kord saarmas, kes oli ebatavaliselt ablas", vaid ta on kindel oma kavatsuses kirjeldada saarmas Udrase nime all täiesti tavalist saarmast ning väita, et kõik saarmad ehk udrased ongi sellised. Milleks muidu see õpikulaadne lõik?
Olgu seiklus ja võitlus kui tahes köitev, on kogu "Ahnuse palk" rajatud valele ning kui autor läheb põnevuse õhutamisega liiale, asub tema tekst kurja teenima. Inimestes on niigi liiga palju asjatut hirmu metsloomade ees, ühiskonnas on üle igasuguse määra igasuguste nõmedate juttudega kasvatatud metsloomavihkamist. Sellest minevikupärandist tuleb üritada vabaneda mistahes moel, antud juhul aga tundub, nagu prooviks keegi, austatud kirjaniku nime taha peitudes, seda uutes põlvkondades uuesti õhutada.
Õnneks pole tänapäeva lapsi nii lihtne petta, nagu oli mõned põlvkonnad tagasi. Suur osa lapslugejaid lehitseb jutu jõe-osa, ütleb "nõme saarmas, nõmedad kalad", paneb raamatu kinni ega õpi kedagi vihkama. Siis aga tuleb jõe kaldale uus metsavaht ja imestab, et kala, keda oli rohkesti, ennast kuigi kergesti püüda ei lasknud, keegi oli kala ettevaatlikuks teinud – selge, saarmas. Mina, vanamoodne tähenärija, haarasin sellest vihjest kinni, lootes päästa ilmselt oma kergeusklikkuse ohvriks saanud autorit. R. Roht ise mainis, et kala oli rohkesti, polnud siis saarmas jõge tühjaks söönud ja kõik oli tühipaljas kalade klatš? (Seda versiooni ei näi autor siiski pooldavat.) Saarma süü oli järelikult vaid selles, et ta tegi kala targemaks ja inimesel tuli seetõttu kauem väskes õhus õngega istuda? Metsavaht ei soovinud jõekaldal loodust nautida (kuhu tal sajand tagasi kiiret oligi, ei telekat ega internetti?), vaid täitis oma vaba aja sõjategevusega saarma vastu: pani püünised, jälitas Udrast koeraga ning lõpuks ajas saarma ta põlisest elupaigast minema. Otsisin tekstist tunnistust sellest, et ehk oli autor kannatanu poolel (see on ju autori kohustus? või milleks muidu kirjutatakse raamatuid?), kuid nii see ei olnud.
Edasi leidis saarmas järve, kus kõik algas otsast peale: väidetav kala röövimine, mõrvamine, raiskamine, teiste loomade kitsendamine – nagu ei piisanud juba eelnevast selleks, et äratada püüdlikumas lapslugejas soovi tappa kõik saarmad, kes talle edaspidises elus ette juhtuvad. Kirjandusel on eriline vägi – pärast võib inimene lugeda õpikutest või ajakirjadest saarma kasulikkuse kohta palju iganes, kuid temale ei jõua see enam pärale. Olnuks veel, et saarma verejanuline ahnus oleks raamatus ainult kuivalt mainitud, nagu õpikus. Kuid see on korratud, üle korratud ja saab lõpuks lapsele pähe taotud. Kumb jääb paremini meelde, kas igav loodusteaduse õpik või põnevust täis lugu kalade ja inimeste võitlemisest nii jubeda looduse hävitaja vastu?
Üritasin leida tekstist õigustust autori käitumisele ja veendusin aina selles, et R. Roht uskus just seda valet, mida ta oma aja jahimeeste juttude järgi kirja pani. Tema eluajal paigutati niisugused arulagedused lausa õpikutesse, alles hiljem tuli teadlaste aeg ja õpikud hakkasid järk järgult lähenema tegelikkusele. Lõpuks avastati ökoloogia, mis seletas, miks pole olemas kurje kahjulikke kiskjaid ja süütuid kasulikke saakloomakesi. Ilukirjandusele ei saanud loomateadus siiski kallale minna ja surnud autorid ei saa oma teoseid parandada. Kui tegemist pole poliitikaga, pole kombeks kirjandusvaramuid revideerida. Nõnda siis antakse sellised valet täis "loodusraamatud" muudkui uuesti välja ja pannakse kohustuslikku lektüüri hulka ilma et keegi viitsiks kas või annotatsiooni korras mainida: kõik kirjeldatu ei oma midagi ühist looduses tegelikult toimuvaga ja on puhas autori fantaasia vili.
Vanade loodusjuttude keel jääb meie aja lugejale üha võõramaks – väga palju juttu tehakse justkui eimillestki, kirjeldused on tarbetult pikad, autoritel polnud kuhugi kiiret ja nad nautisid kirjutamist, lugejad lugemist. Kaasaja lugejale mõeldud raamat peab olema võimalikult lühike ja infotihe. Fantaasia olgu minimaalne, elu tuleb kujutada selliselt, nagu see on, aga oma isiklikku suhtumist kirjeldatavasse võib autor endale hoida. Lapsena meeldisid mulle just erapooletult kirjutatud raamatud ja mind tõukas eemale autori suhtumise välja näitamine – autor justkui trügis minu ellu mind õpetama. Elu koosnes niigi sundimisest ja pealekäimisest. Kui aga teleka ette tiriti vägisi, siis lugemist üritati piirata ning tegelesin sellega salaja. Väärt kirjandust polnud kusagilt saada, otsisin raamatutest oma maailma, aga mulle pakuti muudkui midagi muud. Otsustasin, et kui ma ise kirjanikuks hakkan (seda teadsin juba 4-aastaselt), siis toimetan oma tekstid nii, et nendest ei saaks enam välja visata sõnagi, sest iga sõna olgu terviksõnumi osa, jäägu raamatust alles kas või paljas faabula. Pärast tekstilühendavat toimetamist tasub veel nõiajahti pidada suhtumist väljendavatele sõnadele. Oma arvamust võib välja öelda mõni raamatutegelane, aga autori arvamus tohib kajastuda ainult teema ja sündmuste valikus, mis olgu kirjeldatud nii, et lugejal oleks õigus oma arvamus ise kujundada. Üritasin teha seda ka "Puude taga…"-raamatus.
Kes on kes? Jõgi on Gauja ja saarmas on Līgatne Ķūķis, kelle ametlik elulugu on jutustatud mu raamatus "Hundijutud ja karulood. Teine raamat" lk 13–14. Koprad (lk 19) elavad jõekaldal vabalt, samuti metsseapere (lk 20) ja rebasepoeg (lk 24). Nahkhiir (lk 30) jäi pildile Emajõe kaldal. Kassid (lk 7, 15, 17) ja siilid (lk 17 ja 24) on pildistatud 2010. a-l Velga Vītola õues, mida nad loomulikult neile endile ja mitte inimestele kuuluvaks alaks peavad ning õigesti teevad. Väike kobras ja vana saarmas (lk 31), samuti jänes, rebased ja kährikkoerad, karud, metskitsed ja põdrad olid või on Līgatne pargi elanikud, ainult 1 põder (lk 32 esimesel pildil) on Elistvere üks kunagine põder Joku. Līgatne põtradest on kaadris vanaema Līnīte, tema tütar Saulcerīte ja poeg Sprīdītis, Saulcerīte 2010. a kaksikud ning metsast leitud põdratüdruk Gita. Tagakaanel on põdrahakatis Vizbulīte ja metskits Lana. Aga kas tähelepanelik lugeja tabab, et lk 18 pildisarja tegevus toimub kahes kohas ja kahe metskitsega? Nendel piltidel vahetub samuti põdravasikas. (Lugejad, kes teatavad mulle nende piltide numbrid, kutsun enda juurde metsloomapilte vaatama – nii kauaks, kuni vaatajad vastu peavad, sest pildikogu lõpuni ei pidanud vastu keegi.)
Ilveste osas on autor lihtsameelsele lugejale samuti "sohki" teinud: raamatu tegelasteks on 4-liikmeline ilvesepere (ema, isa ja õde-venda), lisaks on juttu 5ndast ehk järgmisel kevadel sündinud pojast, piltidel aga näeme 9 ilvest. Ema on Līgatne Leonora (lk 22, 28 (3,4,5), 29(3)). Talle on 2010. a-l sündinud 3 ilvesepoega, kes on siin ühe- ja kahekaupa piltidel lk 20, 22, 23, 24, 26(1) ja 29(3) ning ainult fotode- ja raamatuautor teavad, kes neist on kes. Tegelikult on ilvesepojad väga erinevad nii iseloomude kui nägude poolest ja nende eristamiseks ei kuluks meil minutitki, ka öösel, sest igal ilvesel on erinev kõnnak. Tavalugeja ei harjuta muidugi sellist tegevust nagu ilveste eristamine ja kindel see, et mitte kõik mitmekassipidajad ei tunneks oma pimedaskõndijad sammude järgi ära, kuid vajadusel saab igaüks seda kergesti selgeks õppida (niipea kui inimese aju mõistab, et seda või mistahes muud pimedas orienteerumise oskust ka millekski vaja on). Sama käib ka ilveste nägupidi tundmise kohta. Tean, et nii mõnigi loomaaiatöötaja itsitab neid fotosid vaadates: ilvesepoeg tagakaanelt ja lk 26(2), 27, 28(1) on hoopis teist nägu kui Leonora pojad, ehkki võib olla nende sugulane, aga ilvesepoeg lk 26(3) on juba liiga teist nägu, et perre kuuluda. Tõesti, väike ilves lk 26(3) on jäänud pildile 1997. a-l ja see on Līgatne Lūsija, tagakaaneilves on aga Leedu "Žvėrinčiuse" talu ilves, kes küll 2009. a-l mujale kolis, aga nendel 2005. a piltidel on ta veel väike ning nime poolest samuti Väike. Pildil lk 28(2) on ta ema Hüpik ja fotodel lk 27 on Väikesele seltsiks Joosu. Hüpik (õigupoolest küll Hüpik-Teine) ja Joosu on endised Elistvere ilvesed, kellest leedukad tehti. Nemad on tõesti Leonora poegade sugulased, sest kolmikute isaks on Hüpiku õepoeg Incis (lk 25, 28(5), 29(1,2), 30). Kokku 9 ilvest 5 tegelase "rollis", nagu loomafilmides.
Kes on tuttav raamatuga "Hundijutud ja karulood. Teine raamat" (pildil tagakaas), teab nende loomade tegelikke elulugusid.
Mis on selles raamatus tõsielu ja mis ei ole? Näiteks "hirmu" koht on tõesti olemas, tunnen neid seal kandis isegi mitu. Kes teab, mis on mõnes sellises kohas toimunud, ei pea olema sensitiiv, et selle mõju tajuda. Kohti, kus kellegi hirm on pikaajalise jälje jätnud, on metsades palju ja linnas ka, kiirustav inimene pole lihtsalt harjunud neid tähele panema või peab nende mõju omaenese meeleolu kõikumiseks.
Põtradega ei kohtunud saarma kasvataja tütar, vaid üks teine inimene, ametilt loomaaednik, ja õnnejuttu ei rääkinud samuti mitte saarmakasvataja. Info oli ümber paigutatud selle tihendamise eesmärgil, sest rohkem inimesi ei tahtnud ma nii väikesesse loomaraamatusse paigutada, muidu oleks see taas üks inimeste raamat.
Kõik loomaraamatuteks kutsutud teosed on ju tegelikult inimeste raamatud loomadest: kuskil pole ehtsaid loomi, kõik nad on nähtud läbi inimese silmade ja kirjeldatud läbi inimesele sisendatud eelarvamuste. Selle vastu saaks ehk vaid sedaviisi, et üritan oma elu jooksul inimarvamustest võimalikult distanseeruda, "metsloomastuda", rohkem looma vaatenurgast elu vaatama õppida ja nõnda laste- või loodusraamatuid kirjutada.
Kes pidi rehabiliteerima nii saarmast kui "Apluse palga" autorit, kas jälle mina, kõrvaline isik? See, et loodusõpetuse tunnis õpetatakse üht ja kirjanduse tunnis teist, pole justkui kellegi asi. Jälgisin olukorda kaua, kuni saatus viis mind kokku "Puude taga jõgi…" tegelastega. Pildid ja lugu tulid ise kätte, pidin need lihtsalt raamatuks vormistama. Mul polnud plaanis tol aastal enam raamatuid teha, kuid üks väike saarmas ja üks tuttav ilvesepere vajasid seda raamatut. See oli liiga selge Looduse tahe, et pidin taas kellegi tegemata töö endale kohustuseks võtma. Ilveste rehabiliteerijaks hakkasin juba rohkem kui 10 a tagasi, mõnda sai kirja pandud ka teiste kiskjate kohta, kellest rahvas ikka veel ajast ja arust jutte uskuma kipub – sest teadlased ja õpetajad teevad liiga vähe selleks, et tõde saavutaks ülekaalu jahimeeste luiskelugude üle.
Samas jahimehed ise, ehk nende haritud osa (praktiliselt kõik zooloogid on millegipärast ka jahimehed) tunnevad häbi oma harimata harrastusvendade pärast ja kirjutavad neile artikleid, kuid edu ei paista saabuvat. Keskkonnakaitse, kus tegutsevad samuti kas endised või praegused jahimehed, on otsustanud pühenduda laste harimisele (kõik need praegused kampaaniad, õues õpped, trükised, telesaated jne). Võib loota, et nendest lastest kasvavad targemad jahimehed (sest seda harrastust kiidavad nii kampaaniad kui ka õpikud), kuid kas selleks ajaks on saarmad, ilvesed jt asjata laimatud ja vihatud kiskjad ikka ka alles on?
Edasi vaata siit.
