(Seisuga suvi 2007 - ja ma polegi veel otsustanud, kas tasub enne uuendada "Mida tähtsat ei mahtunud..." või teha valmis "Ilves ilves - 2".)
Aeg toob muudatusi kiiremini, kui raamatuid tehakse
Ibeeria ilvesed
CLCP ehk Karpaatide suurkiskjaprojekt Rumeenias (1993-2003)
Carole Lewis
Minnesota projektist
Kagu-Norra ilvesed
Soome ilvesed
Šveitsi ilvesed
Läti ilvesed
Eesti ilvesed
Lõpetuseks
Aeg toob muudatusi kiiremini, kui raamatuid tehakse
2004. a novembri lõpus läks "Ilves ilves" trükki ja raamatu ilmumise hetkeks detsembri viimastel päevadel oli mul juba küllalt lisandusi kirja pandud.
Näiteks, novembri seisuga infot uskudes jääb mõni lugeja arvama, et Lätis ei toimugi enam ilvesejahti, sest Euroopa Liit keelas selle ära. Keelas tõesti, ja Läti ei taotlenudki erandit, nagu Eesti. Kuid juba 1. detsembril 2004 algas see taas, limiidiks pandi 50 ilvest ning jahihooaega pikendati lausa märtsi lõpuni (siiski lõpeb jaht niipea, kui limiit täis saab). On ju Läti juba Euroopa Liidus sees ja ilveste pärast teda sealt enam välja ei visata. 2006. aastal arvasid jahimehed, et Lätis on lausa 1000 ilvest (teadlaste meelest oli pigem 400), limiidiks määrati 94, kuid kuni 31.3.2007. a kütiti kõigest 85 ja rohkem polnud kusagilt võtta. (Läti ilvestest tuleb juttu ka faili lõpu poole.)
Praeguseks hetkeks on lisandusi kogunenud suure raamatu jagu. Annaksin välja "Ilves ilvese" jätku, kus esimese raamatu sisule oleks vaid viidatud, ja ainult kõige tähtsamad seigad oleksid lühidalt üle korratud.
Siis üritaksin parandada ka kõik raamatu näpukad ja ebatäpsused, mis on tekkinud uue info ilmumise tõttu. Ilvesed surevad ja sünnivad juurde, projektid pannakse kinni ja alustatakse uutega ning seoses kirjeldatud juhtumitega ilmnevad seigad, mis sunnivad muutma raamatus antud hinnangud. Aga paberraamat jääb samaks ega arvesta elu muutustega, kuni lõpuks lausa valetama hakkab.
Öeldud, et kõige paremini võiks mind iseloomustada lause "Die Genaugkeit ist über alles". See on minu meelest piisavalt täpne, juhul kui see ka grammatiselt õige on. Niisiis ei saa ma olla oma tööga rahul, kui näiteks nüüd, "Ilves ilvese" internetti välja riputanud, ei parandanud ma seal praktiliselt midagi (v.a see, et ilves Hipp oli Pepe ja mitte Jade tütar - sest vigane koht kuidagi eriti silma kargas). Isendipõhine kirjeldus raamatus toetub paljudele andmetele, mis hiljem ekslikeks osutusid, nagu juhtumis Hipiga, ent see, kuidas Hipp Kaunases elas ja et ta ka juba surnud on, ei kajastu raamatu internetiversioonist, vaid paikneb paaris muus tekstis siin saidil. Samasugune segadus on paljude ilvestega ja Elistvere kohta pole mu kodukatekstides midagi sellist, mis on eri arvutitesse paigutatud ootama, et kujuneks korralik "kogupauk" ja info avaldamine oleks asjaosalistele suuremaks üllatuseks.
Ainus koht, kus üritan ajaga sammu pidada, on BALTI RIIKIDE (ja Soome) KÕIKIDE PUURIILVESTE REGISTER 1987-2008, mis asub siin. Ja selle abil tuleb huvilistel raamatus loetut üle kontrollida.
Ibeeria ilvesed
(ikka paraku 2007.a suve seisuga)
Maailmas on veel sadakond ibeeria ilvest. Mõne optimisti arvates kuni lausa 200. Juba 15 a tagasi lubati neid vangistuses paljundama hakata, et siis loodusesse vabastada, ja viimaks ometi jõuti lubadustest konkreetsete tegudeni (Program of Ex-situ Conservation).
2004. a paaritas vahepeal terveks ravitud Garfio Esperanzat, esialgu tulemusteta. 17.8.2004. a toodi Andujarist Los Villarese keskusesse 4-aastane isane Jub, kes lubati El Achebuchesse juba oktoobris (temagi oli metsast leituna kimpus Cytauxzooniga). Talveks pandi kokku "meeskonnad": Jub viidi kokku Auraga, Garfio aga Saliega ja Esperanzaga, ning 15-aastane Morena Cromoga, kes, toodud Acebuchesse küll juba 18.3.2004. a, hoidus oma uutest kaaslastest ikka pisut eemale. Kõik paarituskatsed pildistati ja registreeriti, ikkagi esimene juhtum, kui ibeeria ilvesed vangistuses poegiksid. Esperanzal oli tõusnud progesterooni tase ja loodeti, et ta poegib juba lähipäevil, kuid järglased sai Saliega, keda peeti veel ebaküpseks. Peale 64 päeva kestnud tiinust tõi ta 28.3.2005. a ilmale 3 poega: kl 19.26 esimese, 10 minuti pärast teise ja 31 minutit hiljem kolmanda. Esperanzal ja Aural tuvastati nn ebatiinus.
Ja nagu oli oodata, paigutati paljudes lehtedes sensatsioonilise sündmuse kõrvale (maailma esimesed vangistuses sündinud "ibeerikud") hoopis meie euroopa ilves - Hispaaniasse, Santillana loomaaeda viidud Elistvere Ene tütre pilt allkirjaga "Ibeeria ilves Santillanas". Aga oli ka lehti, kus kõige ibeerlikuma välimusega ilvese pildi alla kirjutati lince boreal (euroopa ilves), mis seab hispaania ajakirjanikud kogutud info täpsuse ja põhjalikkuse osas üsna samale tasemele meie omadega.
Aga just nendel nii haruldastel ilvestel pidi jälle halvasti minema. Kui ilvesepojad hakkavad sööma liha, esineb ikka kaklusi, ka mängides võivad tugevamad pojad teineteisele viga teha. Ilvesetüdruk Brezina suri venna hammustusest kaela, vend Brezo isoleeriti haavatuna. Ema kiirustas neid küll lahutama, kuid kõik juhtus liiga kiiresti. Brisa jäi emaga ja Brezot ei lubatud kuni paranemiseni nende juurde.
Brezo tappis Brezina 44 päeva vanuses, 11.5.2005. a, olgugi, et Brezina oli pesakonnas suurim. Edasi ründas Brisa 53 päeva vanuses venda Brezot. Järgmisel aastal ründas 51 päeva vanune pesakonna domineeriv Castanuela oma õde Camarinat. Saliega katkestas kakluse ja kriimud paranesid kummalgi mõne päevaga, kuid teadlased otsustasid õed lahutada ja neid vaheldumisi ööseks ema juurde lubada. Nüüd pandi haiglase innukusega tähele ka tühisemaid riide (Esperanza poolt hüljatud Cynara ründas, olgugi mitte ohtlikult, 74-päevaselt oma sõbrannat, punailves Catalpat). Hakati moodustama teaduslikke teooriaid – ilvesekaksikud pidavat alati võitlema elu ja surma peale ja pesakonna kolmas poeg pidavat võitluses hävima. Ibeeria ilveseid pole küll kunagi loomaaedades peetud, euraasia ilveste kasvatajate meelest kõlab jutt eranditult alati taplevatest ilvesepoegadest nagu vale, absurdne üldistus. On küll teada, et pudelitoidul kasvanud ja kasside poolt imetatud ilveseemased ei osanud oma poegadele distsipliini õpetada – kuid selline järeldus kõlas ibeerlaste uurijate suust esmakordselt alles 3ndal uurimise aastal, kui üritades lahutada oma kaklema läinud järglasi, pures Esperanza tütart kogemata liiga kõvasti ja too suri. Siis tuli inimestele meelde, et nagu Saliegatki, ei sotsialiseeritud Esperanzat teiste ilvestega sedavõrd nagu tasuks, ehk kui oma ema mittemäletav ilves sai teiste ilvestega lävides rahuldavalt hakkama, ei pruukinud sellest veel piisata, et ta oskaks õpetada ilveste käitumisreegleid ka oma poegadele. 2005. aastal võtsid Hispaania uurijad liiga tõsiselt Tšernogolovka katsejaama teadlaste jutte sellest, et ka sealsed ilvesepojad omavahel kaklesid ja nende uurija oli sellega endale teadusekraadi teinud. Ibeerlaste uurijad pole ehk lugenud Tšernogolovka hilisemaid tähelepanekuid, kus teadusliku kraadi omandanud S. Naidenko oli hämmeldunud nähes, kuidas 2 metsiku, mittekatsealuse pesakonna ilvesepojad kohtudes omavahel sõbralikult mängima asusid, mitte üksteist lõhki ei rebinud.
Igatahes, uusi rünnakuid oodati, ja mida pingsalt oodatakse, ei jää tavaliselt ka tulemata. 30.4.2007. a, 38 päeva vanuses, ründas Dalai oma õde Damat "üsna agressiivselt ja põikpäiselt", Saliega üritas neid lahutada, mis oli inimeste meelest küll profilt tehtud, kuid pere ikkagi lahutati ja teatud tundide arvu pärast lasti ema kord ühe, kord teise poja juurde. 20.5.2007 üritas Esperanzagi poega ja tütart lahutada, ent õnnetult. Kindlasti on ta järgmisel aastal osavam, nagu ka Saliega on aegamööda targemaks saamas, jääb ainult soovida, et sama "karikas" möödub Aurast, kelle varane iga möödus samuti inimkäte vahel, samuti muudest "3-liikmelise pesakonna" emastest, kes eemaldati pesadest spetsiaalselt programmi jaoks.
Seni on "ex-situ" programmi raames sündinud 20 "ibeerikut", ja hoolimata ööpäevavalvele ning arstide abivalmidusele on ellujämisprotsent püsinud sama, mis looduses (u 50%). 23.3.2006. a sündis Saliegale teine pesakond, tütred Castanuela ja Camarina (kahtlustati, et Garfiolt, kuid DNA proov kinnitas isaks Cromo). 15.04.2006. a, 65. tiinusepäeval, sai Esperanza Jubilt 2 poega, kl 21:55 ja 22:25. Esimesed tunnid pärast sündi kulgesid normaalselt, kuid 36 tundi hiljem hakkas ema pesakonda kolima ja kas kaotas või jättis maha ühe järglase, tütre, sest kutsikas kukkus tal suust. Teise poja tõi ta üle ilma pillamata ja hoolitses tema eest ka edasi väga hästi. Hüljatud Cynara roomas ringi ja kutsus ema, kuid too ei teinud välja nii, nagu poeg Corcho piiksumise puhul. 2 t pärast võeti tüdruk emalt ära ja anti talle pudelipiima. Esperanza ise sõi esimest korda alles 19.4.
Cynara viidi inkubaatorisse ja ta kasvas hästi, kaaludes 39 päeva vanuses 1620 g, aga emapiimal kasvanud vend ainult 1250 g. Nägijaks said mõlemad 16-päevaselt. 22.4.2006. a Jerezes sündinud ja ema poolt maha jäetud punailvesetüdrukut Catalpat tutvustati Cynarale 8.5 kui mängukaaslast. Juulis kaalus Cynara 2,6 kg, Catalpa 1,8 kg. Pärast sotsialiseerimist oli plaanis viia Cynara venna ja seejärel emaga kokku, kuid Corcho suri 11.6.2006. a. Selles vanuses hakatakse võtma piimale lisaks muud toitu ja ollakse nõrgemad kui enne. Mai lõpus näitas läbivaatus kõike normis olevat, ka videokaamerad ei märganud midagi murettekitavat, isegi mitte surmale eelneval ööl. Ilvesepoeg tegi meetrilisi hüppeid, mängides surmatud küülikuga ja teda imedes, järgmisel päeval aga märkas talitaja, et Corcho raputas pead ja oli vaevatud veepuudusest. Kliinikusse viidud, suri ta mõne minuti pärast, nagu hiljem selgus, viirusinfektsiooni.
2004. a novembris püüti programmi jaoks kinni emased ilvesepojad Adelfa ja Aliaga (3st pojast koosnenud pesakonnast). 2-aastaselt paaritus Aliaga Cromoga 13 korda, kuid kinnitust tiinuse kohta ei olnud võimalik hankida õigel ajal, seega oodati poegimist 19. ja 21.4 vahel, kuid see juhtus öösel vastu 13.4.2006. a. Aliaga tõi ilmale emase ja isase kutsika, kes ei jäänud ellu, sest poegimine võttis ettenägematult ebasoodsa kuju. Süüks pandi ka isa noorust ja ebaküpsust. Kl 00.00 sündis esimene poeg surnuna ja 1 t 15 min hiljem teine, kes oli elus. 2 tundi hiljem võeti ta emalt ära ja viidi kliinikusse, kus ta suri kell 12.05 päeval. Uuring näitas mõlema puhul sünnitraumat, mis tekitas verevarustuse häireid. Pealegi lakkus ema hoolikalt surnud poega selle asemel, et aidata teisel sündida. Kui see aga sündis, oli ema esimese pettumuse pärast närvi läinud ja lakkus teise poja pealt lootekilesid liiga jõuliselt ning kippus koguni hammustama.
28.9.2006. a kaalus Cynara 6,3 kg. Nii olid projekti käigus 9st sündinud pojast suureks kasvanud 5. Järgmise aasta esialgsed (juuni seisuga) andmed on 6 elus ja 5 surnud ilvesepoega.
Projekti vanim, 1990. aastal 2-kuusena Jaenist leitud Morena oli 2007. a seisuga alles ja teda on kasutatud teiste ilveste sotsialiseerimisel (muu hulgas lasti teda paaritada nii "alaealisel" Cromol kui 2006. a ka 2-aastasel Arcexil). Kui 15 a tagasi otsiti Morena ja teise 3 emase jaoks tulutult metsikuid paarilisi, siis nüüd hakkas äkki metsailveseid keskusse sadama lausa robinal – kas ibeerlaste hävimise oht jõudis lõpuks kellelegi pärale või tekkis ilveste najal endale nime tegevatel isikutel viimaks töötegemise isu? 8–9-kuune emane Biznaga leiti 3.11.2005. a, spetsiaalselt programmi jaoks korjati 6.7.2006. a üles ilvesetüdruk Cala ja püüti kinni 2005. aastal sündinud emane Boj. Jerezes kaasati paljundamisprogrammiga pärast luumurrust paranemist 2-aastane emane Azahar, kes võeti ravile 16.1.2006. a, nagu eelmisedki, Sierra Morenast, samuti leiti 14.9.2006. a Andujarist üksik 4-kuune ilvesepoeg. 2007. a jaanuaris avati Andujaris, Jaenis, Despenaperrose looduspargis noorte ilveste vangistuses kasvatamise jaoks uus keskus La Aliseda, kus on 12 aedikut ja ruumi 23 ilvesele. Donanast pidid sinna minema Cynara, Castanuela, Camarina, nendega samavanused Sierra Morenas üles korjatud emane Cordoba ning isased Candiles ja Cuco, isane Cardo Jerezest ja kogu Los Villarese sierramoreenlastest patsientkond: emased Ceniza, Coscoja-2 ja Cana ning 2005. aastal sündinud isane Beta. Kui 2005. a märtsis oli vangistuses 13 ja aasta hiljem 18 ibeerlast, siis 2007. a mais juba 36, neist 19 Acebuches, 4 Jerezes ja 13 Alisedas.
2007. a paarid "miksiti" põhimõttel, et saaksid kokku 3 Donana ja 3 Sierra Morena päritoluga ilvest ja 1 segageneetiline paar. Almoradux ja Artemisa on mõlemad Donanast ning Aura ja Garfio Sierra Morenast, kuid Jub ja Esperanza on eri mägedest, et oleks erisugusem järelsugu. 3 paaris on täiskasvanu kõrval nooruk ja näiteks Brezo ja Boj kallistasid teineteist väga. Neile lisaks paaritusid Acebuche keskuses nö meeskonniti: Jub – Esperanza ja Saliega, Garfio – Aura, Cromo – Adelfa ja Aliaga, Almoradux – Artemisa, Arcex – Brisa, lisaks olid Jerez Zoos 5-aastase Frani pruutideks Sierra Morenast toodud Azahar (sünd. 2004) ja Biznaga (sünd. 2005). Kokku 6 suguküpset isast ja 7 täiskasvanud emast ehk üle 3 a ning 3 emast ja 1 isane alla 2 a.
Artemisa saadi kätte Andujaris 17.1.2005. a, mil ta oli 8–9-kuune, kuid ta füüsiline areng ja käitumine vihjasid võimalusele, et ta oli juba kusagil vangistuses viibinud. Ta partner Almoradux püüti kinni 7-kuuselt 8./9.11.2004. a Donanast. 16.3.2007. a, 42. päeval katkes 3-aastase Artemisa tiinus. 2 poja looted olid arenenud üsna vähe, ajalehefoto ühest neist oleks hea õppevahend teemal, kui tohutu arengu peab ilveseloode läbi tegema 2-3 viimase tiinusenädala jooksul. Võrreldes 8. tiinusenädalal enneaegselt sündinud Aliaga poja pildiga tundub Artemisa loode väga arenemata. Teadlased lootsid saada juhtunu põhjust platsenta uuringutest, Artemisa ise oli aga pärast poegimist rahulik ja terve.
21.3.2007. a sündis 65. tiinusepäeval Aurale 3 poega, kl 20.00, 20.30 ja 21.10. Emal olid väga tugevad kokkutõmbed ja ta poegis väljas lagedal, mitte pesas. Poegade sugu vaadati esimese arstiliku ülevaatluse ajal 3 nädala vanuses ja ilvesepojad said endale nimed (2007. aastal sündinutele jagatakse D-tähega algavaid): isased Domo ja Drago ning emane Duna, järgmisena vaadati üle 23.3.2007. a sündinud Saliega poeg Dalai ja tütar Dama. Sel ajal olid Esperanza 10.4.2007. a, 66. tiinusepäeval sündinud emane ja isane järglane alles mõnepäevased, kuid heas korras, ja hiljem said nad nimeks Donana II ja Datil, ent 40. elupäeval, 20.5, hukkus Donana oma ema süü läbi venna alustatud kakluses.
29.3.2007. a sündisid Adelfa pojad ja kõik kulges normaalselt, kuid 1.4 võeti nad emalt ära halva seisukorra tõttu. Kuigi Adelfa sõi kolmanda poja ära ja pole teada, kas too sündis elusana või mitte, ilmutas emane seejärel normaalseid instinkte, kuid saanud aru, et pojad ellu ei jää, lõpetas nende eest hoolitsemise. Esimene poeg oli alajahtunud ja liiga nõrk imemiseks, ta suri kliinikus 36 tunni ja teine 70 tunni vanuses.
Kuni 2010. a-ni loodetakse paljundada ja vabaks lasta 40-60 ilvest (just nagu lahendaks see piskuke ibeeria ilvese väljasuremise probleemi). Brezo ja Brisa õppisid küll kumbki oma 200 m2 aedikus jahtimise selgeks, kuid metsa nemad ei pääse, sest nad on olnud liiga tihedas kontaktis inimestega. Nooremaid ibeerlasi hakati kohe sünnist saadik kasvatama metsikutena 500–2000 m2 suurustes kaameraid täis aedikutes.
CLCP ehk Karpaatide suurkiskjaprojekt Rumeenias (1993-2003) jäi "Ilves ilvese" raamatust välja, nagu ka palju muud, mis sinna lihtsalt ei mahtunud. (Nagu ka Skandinaavia Nord-Trondelagi, Bergslageni, Sareki ja Götalandi projektid jpms.)
Esimeseks projektiilveseks oli Tagla, kellest muid andmeid ei ole, sest 1999. a oli seal internetieelne ajastu. Pealegi pole Rumeenias ilveseid kuigi tihedalt, neid on raske leida ja kerge kaotada.
5 a töötanud huntidega (kokku 15 looma), ei ole teadlased kordagi ilvese jälgi kohanud. 1999.-2000. a talvel nähti ja aeti suurte otsimispingutuste tulemusena taga 130 km2 suurusel alal 1 ilvest (kuigi see ala võis olla 2 isase ja 2 emase kodualaks). Alles 2000. a augustis püüti seal kinni noor emailves Nimaia. Kohe tekkis vastuvõtuprobleem ja 10 nädala jooksul polnud Nimaiat kuulda. Ta leiti lennuki abil üles 15. oktoobril. Novembris tekkis taas sama probleem ja lennukist abi polnud.
2001. a algul oli jälgimisel 5 karu, 2 hunti ja 1 ilves. Ta ala oli 40 km2 suur. Nimaiat kuuldi hüüdmas märtsi algul ja saadi kuuldele ka raadiosaatja, kuid see töötas ebakindlalt. 2002. a mai keskel istus Nimaia pesas, mida ei leitud. Teda üritati korduvalt kinni püüda, et asendada vigane seade, kuid ilves ennast üle kavaldada ei lasknud ja 9.9.2002. a kuuldi signaali viimast korda.
Rumeenia teadlased ei eelista kuiva teaduslikku teksti, vaid see läheb kergesti üle emotsionaalseks jutustuseks: näiteks kuidas nad ikka aasta jooksul ei saanud kätte ühtegi looma ja siis 2 päevaga püüti kinni ilves ja hunt. Sellised kohad teevad teadusliku rapordi lugemise rahvale lausa nauditavaks.
Nõnda, peale 5 kuud jälitamist, öösel vastu 23.2.2001. a, püüti viimaks lõksu ilves, kes tuli tagasi murtud kitse juurde kõigest 500 m kaugusel teda oodanud uurijatest. Ilves sai kaela saatja ja nimeks Nisip ehk "liiv", ta oli täiskasvanud 16 kg raskune emane, kes hooldas 129 km2 suurust koduala.
12.6.2001 (teistel andmetel 24.7) leiti ja märgistati projekti esimene ilvesepoeg, Nisipi tütar. Ta oli 4 nädalane ja kaalus 1350 g.
2001.-2002. a pühade ajal kaotati ilvesed küll silmist. Detsembris salakütiti 1 projekti 3st hundist, kuid ilvesejälgi leiti alal ikka veel. Nisip ja ta tütar olid jälgimisel veel 2003. a veebruaris ehk samahästi kui projekti lõpuni.
Teadlaste sõnul elab Rumeenias 30% Euroopa ilvestest, 35% Euroopa huntidest ja 50% karudest, kuid neid pole kaugeltki nii palju, nagu oleks võinud olla või loodusesse mahuks. 1999.-2000. a talvel oli Rumeenias 2000 ilvest ja aasta pärast kahanes populatsioon 1700ni. Šveitsis oldi samal ajal arvamusel, et kogu Karpaatides elas 2200 ilvest, mis näitab, et rumeenia teadlased olid oma ilveskonna suhtes liiga optimistlikud, kuigi palju realistlikumad, kui rumeenia jahimehed (2001. aastal Rumeenias 2050 ja kogu Karpaatides u 36 000 ilvest!).
Teadlased kirjutasid oma projektiaruandes, et 2000.-2001. a jahihooajal tapeti Rumeenias 350 hunti, 250 karu ja 30 ilvest, kuigi, nagu mainitud lk 135, Euroopasse esitatud andmete järgi ei kütitud ilveseid üldse.
Lambaid röövisid hundid 2001. aastal 79% ja karud 21%, 2002. aastal hundid 69% ja karud 31%, ilvesed ei ole üldse röövimas käinud, kuid on küllalt esinenud läbipaistva pettuse juhtumeid ehk ilveste jt kiskjate jälgede järeletegemist lavastatud lambamurdmise kohas.
Carole Lewis vahetas nime ja on novembrist alates Carol Baskin. Seoses temaga meenub veel, et 4 järjestikkuse orkaani stressi tagajärjel (august-september) on surnud üks puuma ja üks haige lõvi, keda puuride parandustöödega hõivatud inimesed ei jõudnud tõhusalt aidata, küll aga võimaldati tal surra nende hooldajate käte vahel, keda ta armastas, ja mida rohkemat saakski inimene loomale pakkuda. Veel meenub varjupaiga uusasukas valge tiigrinna, kes tingitult oma eelnevast elukohast saadud kogemustele kardab suletud ruume. Isegi kõige hullema tuule, saju ja üleujutusega ei läinud ta koopasse ning iga veerandtunni tagant pidi Carole väljas käima tiigrit lohutamas ja julgustamas, ise puuriosadest kinni hoides, sest teisiti polnud võimalik püsti püsida. Seevastu elas tiiger üle kõik ilmanuhtlused suhteliselt kergelt, ainult määrdunud valged käpad tegid teda murelikuks ja häbelikuks, loksus ju igal pool veel nädalaid ainult pori. Valdav enamik varjupaiga kaslasi jäid ilma oma lemmikpuudest ning varjupaiga asunike seas pole enam Stalkerit ega Elsat. Aga punailves Windstar sai 2004. aastal endale sünnipäevaks kalju kosega, samasuguse nagu tiigritel on, ning saab nüüdsest supelda nii palju kui jaksab.
2005. a tõi uued orkaanid ja ilmselt viis mõne looma endaga kaasa. Miks ei jälgi ma Carole'i kodulehekülge nii nagu varem? See on muutunud liiga kommertslikuks, kunstlikult pilkupüüdvaks, sisult pinnapealseks ja laialivalguvaks, üha raskem on leida konkreetseid fakte konkreetsete loomade kohta. Carole justkui tahab haarata pilguga kogu trendi, mõjutada ja kontrollida kogu ühiskonda, reaalselt selles ilmselt enam mingit rolli etendamata. Et tõmmata rohkem tähelepanu, laskus ta madalamaitseliste klippide ja reklaami kasutuseni ning ta loomaasutuse omapära on kadunud massikultuurilisse virvarri. Varem, kui Carole ei püüdnud nii väga olla USA suurim suurkaslaste kaitsja, siis oli ta seda isegi, suutis keskenduda oma konkreetsele ülesandele ja teha imesid, majandades eimillestki ja päästes loomade elusid. Tollal oli võimatu ette kujutada, et ükski loom määrataks eutanaasiale, vaid oleks talle, maksku mis maksab, eluvõimalus leitud – nüüd toimib USAs suur nn loomakaitsepoliitika, tuhanded täiesti terved loomad saadetakse mõne paberi puudumise tõttu "halastussurma", Carole on kõigega päri ja korraldab lõbustusüritusi. Olgugi, et nende kaudu levitab ta infot loomade kohta ja kasvatab inimestes inimlikkust, on ta liiga suunatud inimestele, kes, erinevalt loomadest, teda vaevalt vajavad.
See, mis tegi Carole'i ainulaadseks, on kadunud, ta teened on minevikus, ja "Ilves ilvese" teise trükki ta vaevalt pääseb. Ehk leidub USAs keegi, kes ka praegusel loomavaenulikul ajal suudab olla samasugune imetegija – kes elab loomadele, mitte kahejalgsete ühiskonnale.
Minnesota projektist võiks kirjutada pikalt, sest see on alles arenguteel. Jätan siiski mahuka info raamatu teise trüki jaoks ja mainin siin vaid üht põnevat seika. 5 kutsika saatel rändas L13 2004. a juuli lõpus 3 km põhja poole ja septembris uuesti pesa lähedusse, veebruaris pildistati peret autoohvrist hirve söömas. 2 kutsikat said talvel raadiosaatjad, kolmandat nähti ka juuni alguses – piltidele jäi, kuidas L13 suundus oma pesale uusi poegi toitma ja ta eelmise aasta poeg talle järgnes! Tee peal mängis ta koos emaga nagu oleksid nad kaks ilvesepoega, purustades levinud müüdi, et üheaastased pojad ei seltsivat enam oma emaga.
(Järgnevalt jäävad samamoodi kõrvale ka paljud peatükid eri maadest ja nende ilvestest ning ilvesprojektidest. Siia faili panen vaid need, millest tõesti mööda ei pääse.)
Kagu-Norra ilvesed
Kagu-Norras nähti detsembris 2004 Vilmat koos tema 2 pojaga, kes olid igati korras. 2005. a veebruaris olid elus nii Odd kui 5 lk 237 mainitud ilvest, ent Halvor (kelle saatja ei töötanud ennegi), lasti maha kvoodijahil 1.2.2005. a.
4.2.2005. a püüti ja varustati saatjaga uus ilves, F177 ehk Lisa. Ta on märgistamata emase 2004. aastal sündinud ilvesepoeg Ostfoldis, ja tal on õde, kes jäi märgistamata. Veebruari esimesel dekaadil pandi teadust teenima veel 2 täiskasvanud ilvest: Akershusis M 178 ehk Vidar ja Ostfoldis M179 ehk Sten. Märtsis käis Sten Lisaga, kes on poegimiseks liiga noor, Haakon paaritus Vilma ja Sofiega ning Torbjorn Sofiega, aga suvel varustati kõrvamärkidega Randi ainus tütar (F186), ilves Sofie 3 isast poega (M180, M181, M182) ja Vilma pojad (F183, M184 ja M185).
Talvel 2005.-06. a lumejälgi uurides selgus, et Randil on 3 poega. 29.9.2005. a lülitus välja Vidari saatja, ka Sten on septembrist saadik kadunud, ja 27.1.2006. a leiti surnuna Sofie – ta on viies loom Norra 65st raadioilvesest, kellele sai saatuslikuks rebaste kärntõbi. Samuti on näljasurmale määratud 2 Sofie poega, kellega teda jõulu ajal nähti – teadlased nentisid seda ega liigutanud varvastki nende päästmiseks.
Norra raadioilveseid, kes suundusid Rootsi, jälgitakse seal Grimsö projekti poolt, nüüd aga lisati 1.7.2005. a Norra ilveste nimestikku number 05123 ehk isane Snåre, kes tuli Rootsist. Ta on Grimsö projektiilves Helle poeg, märgistatud 15.2.2005. a ja iseseisvunud 1. aprillil.
2005.-06. a märtsis olid Vilmaga 2 poega, aasta enne veebruaris samuti 2. Ka 2003. a elasid 2 ilvesepoega (sündis 3, kuid 1 suri suvel) talve üle. 1.2.2006. a teatati, et Vilma poeg M169 langes jahimeeste ohvriks, ja 8.3 on kirjas, et ka Norunn on tapetud.
Osterdalenis elavad Snåre ja Randi on 2006. a septembri seisuga korras, kõik Randi pojad elasid talve üle, ja 2006. a sai ta jälle pojad, emase ja isase, F190 ja M191. Nende asukoht on teadmata, sest neil, nagu ka paljudel muudel ilvesepoegadel, puuduvad saatjad, on ainult kõrvamärgid ja kiibid. Nüüdseks on ka Randi saatja vait jäänud. Hallingdalis (Buskerud) on nüüd uued projektiilvesed Jerry ja Lisbet. M187 ehk Jerry sai GPSi 10.3.2006. a, aga 26.4 varustati saatjaga F189 ehk Lisbet, ja suvel sai ta emase ja isase poja emaks. Lisbet ja Jerry tapeti kvoodi alusel 2007. a alguses. Poegade F193 ja M(F?)192 saatus on teadmata, kuid samal alal viibis nendevanune M196, kelle ema on teadmata.
"Veteranidest" on elus Haakon, Vilma, Torbjorn ja Lisa. (Tõsi küll, viimane kadus teadlaste vaateväljast 2006. a oktoobris arvatava saatja vea tõttu, kuid pole välistatud ka salaküti töö.) Vilma saatja jäi vait 2006. a detsembris. 12.3.2006. a varustati Ostfoldis saatjaga 10-kuune Line ehk F188, kes käis märgistamata ema ja õega, aprillis aga läks emast lahku ja pikemale rännakule. 27.3 teatati aga 06146 ehk Svea püüdmisest, ta ala Värmlandis Norra piiri lähedal Rootsis on 250 km2 suurune ja tal on 2 poega. Line tapeti jahil 2007. a alguses – olgugi ilveste kaelarihm suur, kohmakas ja märgatav asi, ei hooli jahimehed projektiilvestest, ka seadusandlus mitte, muidu oleks ju võimalik teha nii, et püssisõltlased raadiokraega loomi kui katku kardaksid.
Ostfoldis ja Akershusis kaasati 2007. a märtsis-aprillis projektiga täiskasvanud Allan (M204), Kristian (M205) ja Harald (M207) ning 1-aastane Nils (M211), Buskerudis Sigurd (M210), Oyvind (M208) ja Rotneims Knut (M209) ning Telemarkis Tone (F206). Skandinaavia esimese GPS-SMSi saatjaga varustatud ilves Dagni (F197) oli kuuldel ainult 11 päeva, õnne polnud ka F200-l, järgmistele selle seadme kandjatele (F199, F202) on sattunud kvaliteetsemad tooted, samuti Hannele (F203). Kõik 4 ilvest on varustatud saatjatega 21.-23.2.2007. a Tromsis ja Finnmargis, nende seas oli ka F201, kes leiti 20.3.2007. a surnuna.
Soome ilvesed
Ahvenamaal asuva Kumlingeni saare elanikud taotlesid 2004. a sügisest peale ilvese laskeluba ja on selle saanud. On seal ka mõni ilves? üllatub asjatundja. Ei ilvest ega ilvesejälgi ei ole siiani leitud, kuid surnud kass ei tähendanud kohalike meelest muud kui ilvese olemasolu. Jahimehed uskusid seda nii kindlalt, et maksid loa kinni, teadlased aga kandsid toimikusse: Ahvenamaal 1 ilves, sest nii lihtsalt see käibki. Nagu näeb seadus ette, tasus riik kassiomanikele kahju kinni (60 eurot on ikkagi odavam kui kass ekspertiisile saata selgitamaks, kes teda murdis). Ilvese laskeluba sai väljastatud ettekäändel, et Ahvenamaal on veidi teistsugused seadused, kui Mandri-Soomes. Siiski kuulub Ahvenamaa koos Soomega Euroopa Liitu ning kui seal ilves ikkagi on ja tapetakse (või tapetakse ta mujal Ahvenamaa looma pähe), tuleb loaväljastajatel vastutada juba ELi ees. Teisalt, kui kogu saarestikus liigubki üksainus ilves, kas ei näi tema tapmise iha keskaegse nõmeduse moodi. Muuseumitopisena on ta siis kellegi meelest kasulikum kui keskkonna tasakaalu reguleerijana.
Hunt ja ilves hävitati saartel juba 19. sajandil, siis nähti 1989. aastal Brandöl üht ilvest, kes tuli üle mere. Samamoodi on Ahvenamaale sisse rännanud ka mägrad ja kährikkoerad. Kas Ahvenamaal ka tõesti ilveseid on, ei tea keegi, metskitsi olevat aga juba 100000 ringis ja neid jahitakse piiramatult, nagu ka põtru. Ometi nõuab kohalik rahvas jahipiirangute tõttu Euroopa Liidust välja astumist – pigem tasuks paluda, et EL aitaks suurkiskjad Ahvenamaa loodusesse tagasi tuua enne kui liiga suurt sõraliste karja mõni taud tabab.
Olukord ilvestega polevat Soomes enam nii kurb nagu 2000. aastal, mainib WWF, kuid põhjust enneaegu rõõmustada ei ole, väitku jahimeelsed ministeeriumiametnikud mida tahes. Näiteks seda, et ilveseid hakkas Soome ise kusagilt juurde tulema ja kokku olevat Soome territooriumil juba 900 isendit (2005. a lõpuks väitis ministeerium neid olevat lausa 1200!). Ekspertide arvates ei vasta kumbki väide tõele, samuti torkas järelvaatajatele silma Põhja-Savo omavoli. Seal väljastati 2004. a lõpus küttimisluba 80 ilvesele 200st loetletust, õigustades seda nii, et jahimeestele ei piisavat muidu jäneseid. Et jäneste leidmiseks peavad ilvesed läbi kammina 1000 km2 suurused alad, räägib pigem vajadusest "reguleerida" jahimeeste, mitte ilveste arvukust.
2004.-05. a talvel kütiti Soomes 65 ilvest, 2005.-06. a talveks anti välja 89 luba – Põhja-Karjalas 20, Põhja-Savos 25 ja ülejäänud piirkondades alla 10 loa. Välja antud lubadest realiseeritakse tavaliselt u 70%, ja perioodil 1.12.2005. – 28.2.2006. a langes tapasõltlaste saagiks 79 ilvest (Põhja-Savo - 24 , Põhja-Karjala - 19, mujal 1st 7ni). 2006.-07. a talvel lubati tappa 90, kuid tabati ainult 75 ilvest: Põhja-Savos 24, Põhja-Karjalas 12, Lõuna-Savos 7 ja mujal väiksemad numbrid. Oulu, Lapi, Satakunta ja Varsinais-Soome seekord lube ei saanudki, sest väidetavasti on seal ilvesed oma vähesuse tõttu kohati inbriidinguohtu sattunud.
Seadus lubab Soomes ilvest küttida vaid erandkorras, kui ilvesed (konkreetsed isendid) seavad kuskil ohtu näiteks teisi loomaliike (enamasti põhjapõdrakasvatusaladel, kus elab kõigest 40–50 ilvest), ja sedagi ainult siis, kui muud meetmed (piiramine, ilveste ümberasustamine, profülaktiline uinutiga laskmine jms) osutuvad kasutuks. Nii Soomes kui ELs on teada, et jahilube ei anta välja lähtudes ilvese, vaid metskitse, hirve või jänese arvukusest – kui kohalikud arvutavad, et jahimeestele ei jää piisavalt saakloomi (pole nii nagu vanasti: astusid metsa sisse ja lasid maha, nüüd tuleb ringi sõita ja otsida!). Metskits, hirv ega jänes pole kadumisohus nii nagu ilves, järelikult ainus liik, keda ilves mingil moel ohustab, on jahimehed. Kui iga loomaliigi kohta on ministeeriumide poolt otsustatud, kui palju isendeid mis maale "mahub", siis millegipärast ei ole kuulda, kui palju jahimehi mis maale mahub ja kuidas tuleks piirata nende arvukuse kasvu, sest neil hakkab looduses juba "kitsas".
2004. a põhjapõtradele tekitatud kahju jagunes nii: ahm 28%, karu 25%, hunt 22%, kotkas 14%, ilves – 8%. Vahemikus 2000-2003 kaevati ilvese peale porode pärast vastavalt 137, 128, 145 ja 227 korda aastas, mis kujutab endast 4,9%, 6,3%, 9% ja 15,3% kõikide teiste kiskjate tekitatud porokahjude hulgast. Tõsi, autoohvrid ja muud inimese hooletuse tõttu hukkunud põdrad kirjutatakse ikka võimalust mööda kiskjakahjude lahtrisse, sest siis on riigi poolt hüvitist saada. Kaevatud on, et 2003. aastal ründas Soomes ilves 1 koera (järgmisel aastal aga 2) ning 1 kodulindu 2001. ja 2002. aastal, 2002. ja 2003. aastal kirjutati ilvese arvele vasikaründamiskatseid, ja et 2000–2004. aastate must nimekiri täis saaks, lisame lambakonfliktid: vastavalt 2, 5, 3, 11 ja 8 kaebust ning muude loomade ohustamise: 2, 0, 1, 3 ja 2 juhtu (kõik kaebused tasuti priskelt kinni). Mitmel korral nähti lamba kõrval nii hundi kui ilvese jälgi, kuid kes oli murdja, kes hilisem uudistaja, ei näi soome eksperdid määrata osavat.
2006. a sügisel nõuti Mäntäs jahiluba juba sellepärast, et ilvesed olla ära viinud külast 2 kassi, oma nõudmist motiveerides väideti, et 2005. a sündis Soomes 1100-1200 ilvesepoega, neist Mäntäs lausa 9. (Ministeeriumi ametlikel andmetel oli 1100-1200 kogu Soome ilveste arvukus (nii teadlaste kui euroülevaatajate meelest liialdatud), ja poegi sündinud kogu riigis 280-300, kellest suureks saab teadagi vaid mõnikümmend.)
2005. a veebruaris jälitas üks põdrakasvataja koos oma 2 semuga Hyrynsalmel, Kajaanil, ilvest – üks mees suusatades, ülejäänud mootorsaanil. Põdrakasvataja sõitis ilvesest üle ja seejärel lõi talle veel kirvega pähe. Kuu aja pärast jälitas sama mees tema poolt üles äratatud karu, mootorsaanil ja kasutades lisaks häälevõimendit, ning jäi kohtuotsusega mõlemast vahendist ilma, lisaks 486 eurost. Suusataja sai trahvi 360 eurot ja teine saanis viibinu 324 eurot. Paistab, et otsus kaevati edasi, sest 2007. a märtsis määras kohus mehele täiendavalt 2,5-aastase jahikeelu.
2005. a talve lõpus küpsetati Punkaharjul külaliste jaoks ja pandi talu õue jahtuma fooliumisse keeratud "kalankukko" ehk kalaga täidetud leivapäts. Ilvesejäljed viisid selle jahtumispaigani ja metsa tagasi, kus talunikud leidsid ainult fooliumi.
Sama aasta uue talve alguses, jõulu eel tõstis metsamajakeses elav üksildane mees välja trepi peale küpsetatud singi ning kattis selle vaibaga. Hommikul leidis ta lävel ilvese jäljed ja metsast oma singi jäägid. Kummalgi juhtumil polnud tegemist loomadele toidu õue jätmisega ega ka metsa viimisega, nagu teeb näiteks Jussi Ristonmaa. Tema meelest ei ole see komme vajalik loomadele, vaid inimestele endile – vastava meeleolu loomiseks. Tavaliselt söövad tema viidud toitu rebased ja kährikkoerad, kord osutas Jussile au ka ilves. Nüüdki, 2005. a viimasel päeval, külastas suurt kasvu ilves Jussi metsamajakese õue, nagu näitasid jäljed ja veel mõni päev hiljem õnnestus Jussil hetkeks näha ka ilvest ennast. Jussi teab seletada, miks Soome metsakiisud nii palju õuedesse kipuvad: soomlased usuvad, et külmkapid võtavad liiga palju kallist elektrit ja üritavad maal elades ilma nendeta hakkama saada.
1.5.2007. a vabastati Jussi hoiualune ilves, kes sai tagantjärele nimeks Vappu. Aastaseks saav noor emane läks rõõmuga metsa, ja Jussi märkis rõõmuga, et aastate jooksul on ta ilveseid aidatud küll ja ühtegi polnud vaja magama panna, kõik said terveks. Vappu puhkas haiglas 3 päeva pärast seda, kui ta ujus 2 km jääkülmas vees saarele, kus ta poolsurnuna üles korjati.
Kuid mitte kõigil Vappu eelkäijatel polnud nii palju õnne: 10.10.2005. a leiti Soomes, Hankasalmil halvatud emane ilvesepoeg, kes liikus esikäppade abil. Halvatus võis tekkida haiguse tagajärjel, kuid tõenäolisemaks peeti ikkagi kõrgelt kukkumist. Loomalaps pandi magama, kuid samas – nagu Soomes on kombeks – vähendati piirkonnas ilveselubade arvu ühe võrra (millal meil samamoodi tegema hakatakse???).
Väidetavasti kannataks Soome ilvesepopulatsioon inimese sekkumist välja vaid 8-10% ulatuses (seni arvestati 5-6% ilma loomuliku suremuse ja õnnetusjuhtumiteta). Kuid seegi on progressiivne ülestunnistus, sest Eestis räägitakse lausa 17-19%st!
Septembris leiti Kainuu metsast järjekordne emane ilvesepoeg, kel polnud mingeid vigastusi ega haigusi, kuid kes vajas järelkasvatust vähemalt kevadeni.
2007. aastal oletati Soomes elavat 1150-1200 ilvest ja detsembris tapeti ametlikult lubatust 130st juba 30 looma.
Wild Lynx ry uueks esimeheks sai hundispetsialist Jaana Salonen ning ühing laiendas oma tegevust ilvestelt ka hundile, karule ning ahmile. "Salaküttimine meie maal aina kasvab," kirjutas Jussi jaanuaris 2008 oma viimases pöördumises Wild Lynx ry liikmete poole selle esimehena, "suurem osa meie uuritavatest loomadest, karudest ja huntidest, tapetakse ebaseaduslikult. Näib üle mõistuse, kuidas küll Soomes ei osata seda asja kontrolli alla saada. Nii valitsusel kui alamatel võimudel, ja isegi vabatahtlikel abivägedel puudub üleüldse soov midagi ette võtta. Kohvitassi kõrval arutatakse salakütiseiku, kuid sinna see asi jääb. Sõberdajad varjavad neid kuritegijaid, kes on sageli muidu lausjoodikud, inimestel ei jätku kodanikujulgust tuua nende isikute tegusid päevavalgele. Lehtedes ja netis vihjatakse neile küll, varjunimede all."
(Samasugune mulje on mul ka Eestist. Metsaski kohtan salakütte sagedamini kui jahimehi, kui aga uurisin, kuhu nende kohta infot lekitada saaks, sain vastuseks, et enam polegi kuhugi. Neist ei taheta midagi teada. Huvitav, mis selguks, kui mõni kodanikujulge ametnik teeks ettepaneku avada näiteks vihjetelefon?)
Šveitsi ilvesed
6. (teistel andmetel 8.) novembril 2004. a leiti Prantsuse piiri lähedal Juuras, Muttenzi lähedal auto alla jäänud 1,5-aastase isailvese naha pindmisest kihist haavel - nõnda koheldi poole miljoni lambaga riigis ühte ilvest ühestainsast Baseli kantonis avastatud pesakonnast. 24.4.2004. a leiti Jaunis mürgitatuna ilves Zico. Samal aastal sai surma veel 2 täiskasvanud ilvest. Üks neist, isane, jäi 4.12.2004. a Waadtis auto alla ja teine leiti 16.12.2004. a, surmapõhjus ja sugu teadmata.
2004. aastal hukkus Šveitsis 7 ilvesepoega, üks neist langes 30.11.2004. a auto ohvriks. Kuna Loode-Alpidest lõunas asuvas Wallises esineb ilveseid ainult kohati, oli ta pesakonda varem jälgitud ja pildistatud. 12.1.2004. a jäi üks isane ilvesepoeg rongi alla, 2 teadmata põhjusel hukkunud isast ilvesepoega leiti 20.7 ja 12.11 ning 28.9 veel 1 väike emane. 2 orbu (emane ja isane) leiti 29.11.2004. a Oberwillist, Berni kantonist (Simmental). Neid kasvatati Landshutis (Wildschutzanlage Landshut in Utzenstorf, BE), et neid suureks saades tagasi populatsiooni integreerida või mõne projekti käigus välismaale loodusesse vabastamiseks saata. 17.7.2005. a jäi auto alla noor isane ja 14.5.2005. a leiti täiskasvanud isane kärntõppe surnuna.
2005. a aprillis leiti Jaunis tapetud täiskasvanud isane, üldse salakütitakse Šveitsis 25% ilvesepopulatsioonist. Kui 1990ndate lõpus oli 100 km2 peale 1,9-2,1 ilvest, siis 2 aastaga muutus olukord kuni 1,4 ilveseni samal territooriumil. Iga 3nda surnuna leitud ilvese seest leitakse haavleid.
Šveitsi ilveste maitsevääratus nõudis 2004. aastal kokku 44 lammast ja 4 kodukitse, neist 3 Juuras. Lambahimu saab ühele ilvestest saatuslikuks siis, kui 3 km raadiuses on olnud 10 murdmisjuhtu.
Aga 8.7.2005. a väideti, et 1(!) ilves murdis 1 ööga 7 lammast ja 17.7 veel ühe ning 14.7 pildistati lammaste juurde "tagasi tulevat" isast B69. Haavlid keres, hukkus B69 19.12.2005. a Valanginis (NE) autoteel, olles vahemikus 2000-2005 juba 30. surnuleid täiskasvanud või noorte ilveste seast.
Veel 2006. a alguses jäädvustasid ennast metsakaamera pildile projekti "vanad tuttavad" Fram (12 a), Nero (9 a) ja juba vähemalt 7 a jätkuvalt skandaalne M37. Nii nende elamispaikades kui ka Waadti kantonis on ilveste asustus mõnusalt tihe, aga toitu hakkas tänu kahejalgsete aktiivsele metskitsejahile vähemaks jääma, sellepärast otsustati Alpidest Juurasse ümber asustada 4–5 ilvest, sest seal salakütiti 3 ja aeti alla 2 ilvest.
Esimesena jäi lõksu 13.7.2006. a 1,5-aastane, oma ala otsinud Simmentali isane, kes oli püüdjatele tuttav 2005.-06. a talve metsakaamera piltidelt Diemdigtalis, samuti 23.6.2006. a piltidelt, eriliselt silmatorkava välimusega Zoro (ta paremal põsel on hiiglasuur must plekk, ja kui teisel pildil pole tegemist lumega, siis on vasemel põsel samasugune valge laik). Ta vabastati Bonvillarsi lähedal, kus ta uuris 40 m2 ala kuni 23.8ni ning oli seejärel kadunud, suundudes Prantsusmaa reisile. Tema saatja signaali kuuldi juhuslikult 29.10 autoga sõites. 2007. a jaanuaris ilmus Zoro aga välja Genfist kagus Bellegardes, olles ületanud linnulennul 100 km, mis on veitsi rekord. Tegelikult on Zoro läbi rännanud veelgi rohkem, sest ta käis mitte otse, vaid ümber mägede.
2./3.3.2007. a püüti Rossinieres kinni 6–8-aastane Leon ja mõne tunni pärast lasti ta vabaks Põhja-Waadti Juuras, Mount-Aubertis. Seda 20,5 kg raskust ilvest loodetakse jälgida GPSiga kuni 18 kuud.
Öösel vastu 17.6.2005. a püüti Turo lõksu ja asendati tema saatja, mida nüüd jälgitakse satelliidilt. Satelliite pole Šveitsis varem kasutatud. Praeguseks pole Turo enam ainus jälgitav ilves Šveitsis, sest Juuras, Waadti kantonis, varustati öösel vastu 11.7.2006. a saatjaga aastane isailves.
B88 on 2003. aastal sündinud isane kõrvamärgiga varustatud Baya poeg. Tema õest andmeid pole, samuti mitte ühest 2002. aastal sündinud Baya pojast, teisest aga tuleb eraldi juttu. See noor ilves, Nemo, varustati raadiosaatjaga 18 kuu vanuses ning tituleeriti isaseks. Täpselt aasta pärast kolis Nemo territooriumile teine isane, Turo, kuid Nemo ei lahkunud, selgus hoopis, et ilvesed on moodustanud korraliku perekonna. Nüüd, kui iga hetk võis ilmneda ka pisipere olemasolu, oli teadlastel viimane aeg tunnistada üles oma "eksitus" ja ilves Nemaks ümber nimetada. Kuidas on võimalik, et hoides 1,5-aastast ilvest oma käte vahel ei suutnud teadlased ta sugu määrata? DNA proov (võetud 2003. a novembris) näitas (2005. a septembris) samuti emast looma. Miks proovi ei uuritud tervelt 22 kuu jooksul?
Avalikkus ootas ekspertiisi tulemusi ja lehelugejad saatsid kirju, küsides, kelle poeg on Nemo (kas Vino või Odini oma?). Tollal pidasid teadlased seda oluliseks, sest sellest sõltus projekti peatamine või uute isaste Juurast kohale toomine. Ent suurele huvile vaatamata ei vastanud nad kordagi küsimustele Nemo DNA kohta. Mis juhtuks, kui üldsusele oleks teatatud juba tollal, et Nemo on emane? Emailveseid oli liigagi palju, isaseid praktiliselt enam mitte ühtegi, sest Turo elas väljaspool projektiala – see oleks vastuvaidlematu repliik ilveste juurdetoomise poolt, mis tähendaks ka projekti rahastamist ning jätkamist. Miks pidid nad olema huvitatud mittemidagitegemisest (sest nende "materjalide töötlemist" kogu 2004. a jooksul tasuks nimetada just nimelt nii)? Millega õigustavad Euroopa kõrgesti tasustatud spetsialistid oma viitsimatust või siis miks teevad nad tööd, mis neid tegelikult ei huvita? Või on olemas hoopis mingid ametkondlikud või poliitilised huvid, piisavalt tähtsad, andmaks uurijatele moraalset õigust teaduslike andmete vassimiseks?
B88le ja ta õele pandi kõrvamärgid ja neilt võeti DNA 20.6.2003. a. Siis oli kirjas, et üks kõrvamärgiga ilvesepoeg hoidus Baya ala lähedusse, kuid kas Bayal olid ka 2004. a pojad, on ebaselge. Bayat peiliti viimati 7.2.2004. a, Aurat 15.6, Nemat suve lõpus ja Aikat 17.12.2004. a.
Aikat nähti viimati 2006. a aprillis, populatsioonist eraldi. Turot pildistati 2006. a märtsis, ja samal ajal tegutses oma alal ka Aura. B88 ja Nema ilmusid fotoaparaadi ette mais. Odinist pole jälgi nähtud 2003. a märtsist, kuid Baya/Odini alal tegutses keegi ka 2006. a märtsis ("tundmatu" Baya järglane? Baya ise?). Aasta varem kahtlustati selles B88-t, kuigi ilmne oli ka teise ilvese olemasolu – sellest ei tahetud lihtsalt avalikult rääkida.
18.3.2005. a oli B88 Walensee järvest loodes, hakkas liikuma sirgjooneliselt itta ja 7.4 oli ta Baya ala teises otsas. Siis pöördus B88 ümber ja ületas 27 km vastassuunas, veidi põhjapoolsemalt, ja 14.4 oli oma lähtekoha lähedal pisut kirdes, läbides nõnda 3 emase alad. Kas ikka tulemuslikult?
Kuigi T. Kwami tsiteeritud andmetel suudavad 50% isastest paarituda juba 21-22 kuuselt, üllatusid uurijad üsna väga, kui B88 Nurale lapsed tegi. Nura võinuks talle olla ka vanaemaks (sünd. 1998 või 1999), kuid valida neil ilvestel polnud, sest "parajas eas" naaber Turo sai endale noore kaunitari – ja millise – kelle näopildist on isegi kaugelt ja kohe ilmselgelt näha, et Nema on emane... (Sellest, kuidas eristada ilveste sugu nägu- ja kõnnakutpidi, tuleb juttu kunagi hiljem pikalt ja eraldi.)
2005. a novembris pildistati Nema ja Turo ilvesepoega; Nuraga nähti 3, siis 2 poega, septembris jäi pildile samuti 2. Aga 2.11.2005. a tuli Weeseni lähedal üks ilvesepoeg tallu kassijahile (pildil on näha, et kassipoeg ei karda sugugi endast vaid veidi suuremat ilvest, pigem vastupidi), järgmisel päeval püüti ta lõksu ja viidi Utzenstorfi. DNA näitas, et ta on Nura ja B88 emane poeg, kes pole siiski identifitseeritav septembris tehtud pesakonnapildil. Kas Nura on hukkunud või aeti poeg temast lahku, ei olnud esialgu teada, kuid vastavalt nüüdsest kehtivale kontseptile tuleb ilvesepoeg üles kasvatada ja tagasi populatsiooni integreerida – kahju, et Norra teadlastele see eurokontsept ei kehti ja ka meil vaadatakse probleemile veel nõukogulikul kombel läbi sõrmede.
Selgus, et 2006. a aprilli seisuga oli Nuraga kõik korras. Ilvesepoeg omandas iseseisvalt jahtimise kunsti ja ta vabaks laskmine oli määratud aprilli keskele, kuid mõni päev enne haigestus ta düsenteeriasse ning suri vaatamata ravile ja vahepeal toimunud paranemisele. Ilvese kõhust leiti väikesi puutükke, mis augustasid kõhuseina, tekkis peritoniit ja bakteriaalne veremürgitus. (On iseloomulik, et hammaste vahetuse aegu närivad 1-1,5 a vanused ilvesed aktiivselt puitu.) Lisaks oli loomal kaasasündinud vaagnaehituse anomaalia.
2005. a sündis Nemale 3 poega: L82, B111 ja B112 ning 2.11.2006. a tehtud pildil järgneb Nemale uudishimulik väiksem täpik, kellest uurijatel aimugi polnud. Siiski oli võimalik, et enam ilveseid peale B88, Turo, Nema ja nende poegade LUNO aladel ei elanud. Seepärast püüti 2.4.2007. a Waadti Alpides, Ollonis, kinni uus emane, kes oli tuntud 14.3.2006. a Leysinis tehtud pildi järgi kui B96, LUNO alal sai ta nimeks Noia. 15,5 kg kaaluv emane viibis karantiinis Landshutis ja loodeti, et ehk oli ta sel aastal pulmadest osa võtnud. Järgmisena langes lõksu 6.4 samuti emane, kes sai raadiosaatja ja nimeks Loma, kuid lasti sealsamas vabaks, sest LUNO alale taheti isast. See isane saadi kätte Soloturneris 9.4.2007. a ja talle pandi nimeks Wero. 2–3-aastaste ilveste paar lasti vabaks 30.4.2007. a Hinterthurgaus.
Läti ilvesed
Uskumatu, et interneti ajastu zooloogid ei ole kursis mujal maailmas ammu teadaolevate asjadega. Mõni päev enne jaanuaritormi 2005 tegid läti zooloogid tänu jahimeestele "tähtsa avastuse". Koerte poolt puu otsa aetud ja seal maha lastud 29-kilone isailves kummutas levinud arvamuse, et täiskasvanud ilvesed ei roni puu otsa. Nii "eriline" ilves anti üle loodusmuuseumile topise tegemiseks. Et läti zooloogid ise vist metsas ei käi, siis käigu autoga ära vähemalt Elistveres "ilvesepuud" vaatamas või asutagu enda juures mõni loomauurimisjaam, nagu on Oulu Ülikoolis (Oulun Yliopiston Tutkimuseläintarha), kus peeti ja uuriti lähemalt ka ilveseid.
Jaanuari teisel poolel 2005. a leiti Pārgauja metskonnast, Plācīst, murdunud kuuse alt surnud ilves. Üks oletus on, et ta hukkus tormi ajal. Metsavahi arvamuse järgi sai ilves tõenäoliselt lähedal oleval maanteel autolt löögi ja metsa pagedes surus end kitsasse kohta, kukkunud kuuse alla. Nii teevad sageli haiged ja haavatud ilvesed. Loom toodi Loodusmuuseumi uurimiseks, kus jahindusspetsi asendaja Jānis Ozoliņš arvas, et kaslase kombe kohaselt ei põgene ilves hirmuhetkel kuhugi, vaid tardub paigale. Seegi on õige, sest hirmunud ilves peidab tavaliselt pead või surub ennast üleni kitsasse kohta, näiteks kuuse alla. Teadmata on, kumb oli enne: kas kuusk oli kukkunud tormi ajal ilvese peale või ilves suri millesse iganes, näiteks stressi, juba kukkunud kuuse all. Ometi näib, et kumbki variant ei huvita teadlast, küll aga pakub talle lusti metsamehe oletuse maha tegemine. Paistab, nagu eitaks teadlane üleüldse avariisse sattunud looma põgenemise võimalikkust, see aga, et ilvesed teevad just nii, on teada paljudes riikides.
7.3.2005. a "Rēzeknes Vēstis" teatab, et 2003.–04. a. talvel loendati Lätis 650 hunti ja oletati "teisi meetodeid kasutades" neid olevat 1500, kuid üks nn metsandusedoktor väidab oma pikas ja üliemotsionaalses artiklis, et hunte on Lätis "tegelikult kindlasti palju üle 2500, ning 4–5 aastaga ei saaks neid nüüd ära hävitada ka siis, kui sellega lausa spetsiaalselt tegelema hakataks". Kirjutaja meelest on väga laidetav, et kiskjate tapmise eest ei maksta preemiaid, sest tekib suletud ring: kuna jahimeestel polevat bensiiniraha, et metsa sõita, tapeti 2003.–04. a. põtru ainult 62% lubatust, kuigi oleks võidud küttida kõik (samas mainib autor, et ega neid ülejäänuid poleks nagunii kätta saadud, sest hundid olla nad juba üles korjanud). Samuti pole rahul ka hundilubade omanikud: hundid minevat aina teiste jahimajandite aladele, neid ei saa lihtsalt kätte! (Ka Eestis, kus 2005. a hundijahihooaeg kestis 31. märtsini, kütiti märtsis ainult 6 looma.) Kuhu on kadunud läti hundid? Teades riigi metsapindalat ei kujuta lugeja seda väidetava üle 2500lise hundiarvukuse puhul hästi ette, kuid ega lehetoimetuse töötajad ei mõtle, mida nad trükkida lasevad – teaduslik kraad taga ja asi korras. Ka ükski kaasaegsem teadur ei poeta naljalt, et isegi 650 hunti on väga ülepaisutatud arvukus – muidu saab "rohelise" sildi külge!
Samast otsingust läti internetis leidsin kaebuseid, et Lätis ei olevat enam kedagi eriti jahtida: 2006. a jaanuari lõpuks oli 70st lubatust ilvesest tapetud juba 63, ka 130st lubatud hundist oli 80 kätte saadud, mida nüüd talve lõpuni metsas teha? Hirveisased, jäneseid ja metssigu tohtis küttida jaanuari ning kopraid ja faasaneid märtsi lõpuni, kuid sellest "ei piisavat kellelegi". Polegi muud kui Aafrikasse safarijahile minna, järeldab ajakirjanik ja lisab, et 2005.–06. a. talvel on seal ära käinud juba 2119 oma kodumaa loodusesse "mitte mahtunud" läti jahimeest.
2006.-07. a jahihooajal arvestati Lätis 600 hundiga, kellest lubati tappa 130, ja kuigi hundijaht algab 15. juulist, ei suudetud jaanuari lõpuni tabada rohkem kui 77 ja kaevati, et ülejäänud 2 kuuga tuleb kõvasti vaeva näha, muidu ei saa järgmiseks talveks niigi palju hundilube.
Kurzemes, Rojas sai 17.3.2004. a raadiosaatja emailves Rūšiņa (15,4 kg, 99 cm (st kere pikkust, mitte kõrgust)) ja 21.4.2004 isane Roberts (15,4 kg, 101 cm) ehk Robertiņš (meelitusliitega nimi esineb ka teadusliku töö tekstis). Kolmandana sai Vidzemes Ineši lähedal Cēsise rajoonis 10.3.2005 raadiosaatja isane Viestarts, kes kaalus 24,5 kg ja oli 111 cm pikk. Ilveste muud parameetrid vastavalt: turjakõrgus: 59, 64 ja 55 cm, sammu pikkus 23, 25 ja 24 cm, pea ümbermõõt emasel 36, Kurzeme isasel 37 cm, Vidzeme isase puhul seda ei mõõdetud, saba pikkus 17, 21 ja 22 cm, kaela ümbermõõt 27, 27 ja 35 cm. Need ilvesed püüdsid enamasti metskitsi ja valgejäneseid. Märkimisväärseks on peetud, et kitsi murti ka raiesmikel kõigest 150 m sõiduteedest (jälle paneb Ozoliņš imeks nii meil kui Leedus ammu teada asju). 2004. a sai Rūšiņa 2 emast järglast, 20.5.2005. a 2 isast ja 1 emase kutsika (üle vaadatud 10 päevasena, 29.5.2005), koht polnud sama mis mullu, vaid 8 km kaugusel mullusest pesast. Roberts ei sekkunud kasvatamisse, kuid vanemad on kohtunud, ja sündimise ajal oli isane pesa lähedal, millest järeldati, et on ehk Robertiņši järglased. Ema ei lahkunud pesast 2 nädalat praktiliselt üldse ja kuu aega ei käinud kuigi kaugel. Esimeste poegade puhul jälgis ta inimeste tegutsemist ta poegade kallal 10-20 ja teise pesakonna puhul 3 m kauguselt. Esimesed pojad olid pesas puujuurte vahel, neid pildistati 12 p vanuselt 31.5.2004, siis tassis emane pojad 200-300 m kaugusele teise kohta.
Talvel jälgedel käies selgitati, et perele 2 pojaga kulus 1 kits nädalas. Võrdlemiseks näide P. Männili 3 kutsikaga ilvesepere jälgimisest 2005.-06. talvel: 1 kits üle päeva, kuid murti ainult alla-aastaseid kitsi, kusjuures saakloom söödi alati jäägitult ära. Leedus valitseb arvamus, et metskits on ilvesele liiga raske saak ja meil tunnistatakse, et metskitse kallale läheb ilves enamasti vaid talvel ja siis, kui muud toitu pole. Nii ei aidanud Männili jälgitud ilvesepojad metskitse püüdmisel kaasa isegi talve lõpus – huvitav, kuidas Läti ilvesepoegadega oli?
Kurzeme ilvesed on üldse väiksemad ja kirjumad kui meie mail või Vidzemes (Kurzeme omad on kirjud, Viestarts aga ühevärviline). Kevadel oli Kurzeme isase ala 117-86 km2, suvel emasel 7-17 km2, talvel kasutas emane koos poegadega 110 km2. Viestartsi ala oli 137 km2, sest seal (Vecpiebalga, Ineši jne) pole nii ühtlaselt metsa nagu Rojas, ja ta pidi rohkem metsatukkade vahel ringi kolama. Robertiņšil on mõõdetud ka kuni 197 km2 ja emasel 170 km2 ala (ehk kogu ala/ala, kus neid kogu aja jooksul kohatud on). Sügisel oli emasel 42-61 km2, ala hakkas suurenema augusti lõpust, kui pojad pääsesid kaugemale kaasa liikuma. Enne oli ala alla 10 km2. Robertiņšil oli ala kevadel 97 ja suvel 85 km2. Poola andmetega võrreldes oleks õigem 147 ehk 194 isastele ja 100 km2 emastele – ehk ei tähenda see siiski seda, et läti ilveste alad on väikesed sellepärast, et loomi on palju ja seega tuleb neid rohkem jahtida lubada – pigem on Poolas ilvestepuudus, eriti oli nii 1996. aastal, mil neid numbreid sisaldav töö Poolas ilmus. (Läti töö lätikeelne variant mainib eraldi, mis ajavahemikke mis aastaaegadeks peetakse, sest näiteks Šveitsis jm peetakse "kevade" jms all silmas muud ajavahemikku.)
Eesti ilvesed
Elistverest Leetu kolitud ilves Hüpik sai 2005. a mais 3 poega (2 isast ja 1 emase), ja 2006. a kevadel tuli 7 eesti ilvesele külla 1 usutavasti emane ilves – üks viimasest paarikümnest Leedu ilvesest ja vähemalt 50 km tagant – ent 3 suguküpset isast istusid võre taga. Ilusad plaanid harjutada ilvesed vabadusse jõudsid küll juba kõige kõrgemate ametnikeni, kuid teoks pole ikka veel saama hakanud. Samas käis eesti ilveste omanik märtsis Poolas, Kampinoses ilveste metsastamist õppimas ja Kampinose tegelased käisid nõupidamisel Šiauliais.
2006. aastal õnnistas saatus Riia loomaaeda, kuhu peale aastakümnetepikkust pausi tekkis ilvesepoeg. 5-nädalane Robija leiti nälginuna Slīterest. Augusti lõpus suri Riia loomaaia ainus ilves, 19-aastane Nils, kes toodi kunagi noorena Tallinnast. 19-aastane Kaunase ilves Jaša suri samuti sügisel, aga 23-aastane Aza 2007. a suvel. Kuni jõuludeni 2006 oli taltsas publikulembeline Robija Riia loomaaias suureks külastajamagnetiks, siis saadeti ta aga Tallinna, kus elavate ilveste vanuseks on (seisuga 2009:) juba 16 (Jade), 15 (Teele) ja 10 (Getter). (Janno suri septembris 2009 22-aastasena.) Tollal 6-aastasest Cassandrast sai aga 2006. a novembrist alates samuti "leedukas" ja 2007. aastal sündis talle esimene poeg. Samal ajal uppus "Žvėrinčiuses" tiiki noor emane.
Kui vanasti varustas Tallinna loomaaed ilvestega Lätit, Leedut ja isegi Poola Kampinost, siis nüüd on Tallinna puuriilveskond väljaspool produktiivset iga. Kaunase vanad ilvesed 2008. a seisuga: Julis koliti 15-aastaselt "maale" Joosu ja Hüpiku naabriks, 13-aastane Hipp suri 21.5.2008. Līgatne omad: Muris suri 21-selt 15.9.2008, aga 10-aastane Lūsija juunis 2007. Esialgu tulid päästjaks loodusest leitud Kalvene ilvesed Margo (8) ja Marģeris (9), Līgatne Leonora vanemad, sest nende 2005. a sündinud järglased Rūca ja Rūcis saadeti Leetu Klaipėda lähistel asuvasse "Minizoosse", aga 2006. a pesakond Kaunasse (emane) ja Hispaaniasse (isane). Sedamoodi on Kalvene ilveste suguvõsa teed ristunud Tallinna loomaaia ilveste suguvõsaga juba 6 korral: Muris elas Leonoraga, Rūcis Cassandraga, aasta võrra noorem ilvesepoiss Santillana del Maris koos Elistvere endise ja kõige tuntuma ilvese Joosu õdedega, aga Nurri (Girinis) pandi Kaunases paari Pukėga. Lõpuks sai endale noorema peigmehe ka 5-aastane Leonora - selleks on Hüpiku tütre poeg Alaveskilt.
Siiski on meie vanadel ilvestel kellestki eeskuju võtta. Kleintierzoo ehk Tierpark Rammelsberg Saksamaal, Kasselis, kaotas 2004. a keskel oma 25-aastase isailvese – kes 2003. a-l tegi ta oma partnerile 2 poega, keda saab näha Sababurgis.
Tubliks ilveseks osutus Eesti esimene raadioilves Oskar, kes muudkui paljastas jahimeeste müüte ja valesid. 2004. a septembris käisid tal tudengid pidevalt järel, et teha selgeks, keda ja kui palju ilves murrab. Jahimehi uskudes oleks Oskaril pidanud olema taga metskitsekorjuste rodu, kuid tudengid leidsid üheainsa. Pealegi osutus Oskari kasutuses olev maa-ala 6 korda suuremaks, kui arvati. Enne saatjaga varustamist prooviti määrata looma liikumispiirkonna suurust kindlaks tal järel käies ja saadi 100 km2, raadiosaatja abil aga tehti kindlaks, et Oskar peab hoopis 600 km2 koduala. H. Valdmann seletas 6.1.2005 "Sakala" numbris: kui, näiteks, iga jahiselts tegutseb keskmiselt 10 000 hektaril, võib 1 ilves jätta oma jäljed tervelt 6 seltsi territooriumile, kõik loevad ta enda ilveseks ja nii võib saada kuus korda suurema arvukuse. Praegu erinevad jahimeeste loendusandmed ja teadlaste poolt pakutavad numbrid 2 korda. Keskkonnaministeeriumis kantakse jahiseltside esitatud andmed kaardile, eemaldatakse topeltloendus ja selge pettus, vajadusel korraldatakse kontrollloendus. Nii sai ka nüüd jahimeeste pakutud 1000 ilvesest kõigest 550 looma, kellest kütiti 2004.-05. a talvel ametlikult 84 ilvest ning võtsid omajagu nälg, külm, õnnetusjuhtumid ja haigused. Ilmaoludest tingituna pidi sel talvel hukkuma ka oluliselt rohkem ilvesepoegi kui tavaliselt, aga märtsis 2005 pandi kirja 700 ilvest (jahimehed pakkusid loomulikult veelgi rohkem). Nüüdseks on Oskari saatja patarei ära kulunud ja projekt lülitus ümber karude jälgimisele. 2007. a jaanuaris saadi raadiosaatja kaela veel ühele ilvesele. See 16-kilone 2-aastaseks saaja emane loom oli püüdmisel kõhnavõitu ja näljane ning langes viinerit nähes lõksu.
2004. a novembris Vormsilt Saaremaale viidud ja seal nälga surnud raadiosaatjaga ilvesepojast, samuti Taebla ilvesepojast lugege siit. Isegi mahajäänud Kirgiisias on keskus, kus aidatakse ja harjutatakse tagasi loodusesse minekuks ilveseid ning muid kiskjaid, aga meil, Euroopa riigis, jäetakse ilvesepojad metsa nälga surema.
2005. a oktoobris orvuks jäänud ja jõhkralt tapetud ilvesepojast lugege siin asuva artikli lõpust.
2006. a oli algusest peale ilvesepoegadele kuri aasta, nagu ka 2002. a, ja jällegi enamasti just ilvesetüdrukutele. 6.1.2006. a lasti Järvamaal Väätsal maha üksinda ringi liikunud ilvesepoeg (emane, 7 kilo). 12.1 lasti Lahemaal ja 15.1.2006. a Valgamaal Unikülas maha maja kõrval puu otsa roninud nälginud murtud lõualuuga ilvesekutsikad (viimane, samuti emane, kaalus 6,5 kg). Veebruari lõpus leiti Järvamaal Piiumetsas kuurist üks surnud emane ilvesekutsikas – ilma vigastusteta, kuid ainult 4 kg kaalunud. Arvatavasti nähti just teda novembrist saadik emata ringi kolamas, paari kuuga kahanes ilvesepoja kaal kahekorra ja temast leiti vaid luu ja nahk. Ka veebruari lõpupoole lasti Harjumaal Ardus maha üksinda ringi konnanud väike ilves – aga seegi pole veel kaugeltki kogu pilt selle talve ilveseorbudest. Kahjuks ei elanud need loomad Šveitsis, Poolas või Leedus, kus nad oleksid väga väärtuslikud ja päästmist väärivad. Isegi Soomes, Venemaal ja mitmes muus igati mahajäänud endises nõukogude riigis oleks neile abi antud. Ainus "teene", mida osutati neile Eestis, on hoiatus nendest mitte kirjutada.
2004.-05. a kütiti Eestis 84 (teistel andmetel 85) ilvest (neist 20% ilvesepoegi), lisaks 2004. a sees 3 surnuna leitud ilvest, järele jäänute arvukuseks pakuti 700 looma. Peale 1 marutaudi surnud ja 1 autoteel hukkunud ilvese 2005. aastal langesid inimeste sportlike huvide ohvriks vahemikus 1.12.2005–28.2.2006 veel 86 looma 107st lubatust, 2006.-07. a talvel aga 92 (lisaks vähemalt 1 teadaolev salakütitu Valgamaal).
2006. aastal leppisid ametnikud ja jahimehed kokku, et Eestis on 715 ilvest ja et arvukus kasvab, kuigi tegelikkuses võib olla ka vastupidi. Nimelt peab 21.1.2007. a-st alates Võrtsjärve lähedal raadiosaatjaga varustatud kõhn ligi 16 kilone ja ligi 2-aastane emailves Pipi 300 km2 ala, liikudes 10-20 või enamgi kilomeetrit ööpäevas (näiteks ühe ööga 25 km), mis näitab, et teda võidakse üheaegselt loendada 4-5 jahipiirkonnas.
Kui ajalehed tahavad välja tuua suurkiskjate arvukust, siis võtavad nad nagu spetsiaalselt aastatetagused numbrid, kooliõpikutes korratakse veel vanemaid – sellest ajast, kui ilveseid ehk oligi rohkem, ja kui kõik jahimeeste laest võetud arvud kohe ametliku statistikana ära trükiti. Kiskjaid pandi siis kirja palju kordi rohkem ja sõralisi paljusada kordi vähem kui looduses elas – nagu tunnistatakse seda nüüd. Kuid ka praegu – jahimehed loendavad ikka veel kokku üle 1000 ilvese, aga teaduslikumaid meetodeid kasutavad uurijad – alla 500. Sellest siis tuligi kokkuleppeliselt 700 ja H. Valdmanni isiklikel koondandmetel oli 2006. aastal ilveseid Eestis 466.
Lõpetuseks
Võiksin tõepoolest kaaluda oma raamatu ainesõnade loendi koostamist ja internetti paigutamist, nagu "Eesti Loodus" mulle soovitas, kuid kirjanduse ülevaate väljajäämine, mida samuti näha taheti, et raamat omandaks "väikse vaevaga ka teaduslikult arvestatava kirjanduse ülevaate", siis seda ei teinud ma meelega. Ei taha, et mu raamatud meenutaksid mingiski mõttes igavteaduslikke väljaandeid. Pealegi risustaksid inetu kirjakujuga internetiaadressid teksti ja õrritaksid lugejat teisel viisil, kui ma seda soovisin. Lootsin, et ehk hakkavad teadusesõbrad ise internetis sobrama ja trehvavad neidsamu allikaid, või veab neil veel paremini ja nad leiavad midagi, millest minul aimugi polnud. Minusugusele infokaanile teeb piina mõistmine, et internet on ammendamatu. Mis õigusega oleksin saanud piirata inimeste infootsimise vabadust mõnesaja või -tuhande aadressiga, mis on suuresti juhuslikud leiud? Kes ütles, et just need on õiged? Huvitavaid lisaandmeid ilveste kohta leian hulganisti iga kord, kui vaid suvatsen arvuti ette istuda.
VALERIA RÄNIK (kodulehekülg)