Sellest, kas ilvesed olid noored või vanad, Metsalehe kirjutises juttu ei olnud."

Oli mul, täpsusehullul, kirjutamise hetkel tõesti ükskõik, mis lehes ilmus väide ilveste vanuse kohta? Ei uskunud isegi näpueksimust, mis sõna "Vooremaa" sealt kustutanud oleks, järelikult sai sellega hakkama keegi anonüümne "metsaleheline". Vaatasin oma faili, kuhu olin oma kommentaari teksti enne ärasaatmist kopeerinud – oligi nii: "Neid pole 4 noort, nagu "Vooremaa" leht kirjutab, vaid 2 noort ja 2 vana ilvest." Mainisin "Vooremaad", sest tähtis on mitte vaid "Metsalehe", vaid küllalt paljude lehtede probleem: iga reporteri "tuttav", veel hullem, kui "hea tuttav", võib kokku rääkida mida iganes ja kui leidub keegi, kes asjast samuti teab ja sõnagi vastu poetab, asutakse ringkaitsele, on sel mõtet või mitte, on ohus valetaja või ainult tema valed (ei tea, miks mõnel on nii raske tunnistada, et ütlesin jah suusoojaks?). Milleks inimesed üldse valetavad ilma mingisuguse põhjuseta ja miks iga väikese vale kaitseks kuhjatakse kokku aina suuremad valed? Kirjanikuna peaksin inimeste käitumise mehhanismidest aru saama, kuid siinpuhul mitte ei saa. Kui aga selline hoiak on juba ajakirjanikele harjumuseks saama hakanud, haarab probleem suurt osa ühiskonnast, ja see on tähtsam kui sellele juhatanud fakt (omavad ilvesed 10 ha või 20 ruutmeetrit).

Internetikommentaarile vastamiseks on internet, mis on ainult elektrimäng, pealegi on igal toimetajal võimalus seal kõik arvud ise üle kontrollida. "Metsalehe" repliik ilmus aga ainult paberväljaandes ja toimetus võiks ometi huvi tunda, mille nimel raiutakse puid, kas paber kannab informatsiooni, mille edastamine metsale ka head teeb või kulub see ära vaid inimeste lõbu nimel. Korrutame repliigi "Elistvere ilvesed Leedus" suuruse ajalehe trükiarvuga ja saame 5 kuni 6 ha mulle arusaamatuks jäänud ambitsioonide rahuldamiseks raisatud paberit.

Lugesin Telšiai rajoonilehe 25.3.2005 artiklist, et kogu asutuse pindalaks oli algusest peale 15 hektarit ja "naujokės lūšys iš nedidelio aptvaro bus perkeltos į pusės hektaro miškelyje aptvertą teritoriją," ehk ilvesed kolitakse (NB: tulevik) väiksevõitu puurist poole hektari suurusele tarastatud metsaalale. Edasi oli juttu sellest, et Eestist toodi 1 ilvesepoeg, 1 noor emane ja 2 suurt-rasket vanailvest (need on siis "4 noort ilvest" "Vooremaa" artiklist, mis on peaaegu kõik meie online-lehed läbi käinud).

Uudistesait "Telšių Žinios" teatas samal päeval, et Eestist toodud ilvestele ehitatakse 1 ha suurune ala, ja et toodud on 8- ja 6-aastased isased, 2-aastane emane ja 1-aastane ilvesepoiss. Muide, kohapeal selgus, et uinutamisel läksid Elistveres loomad hoopiski segamini: 6-aastast nimetati 8-aastaseks, 2-aastane ilvesenooruk tituleeriti 6-aastaseks (teise ilveste püüdmisel kohalviibinu sõnul 4-aastaseks). Ja et ka emailves mitte kaugeltki 2-aastane polnud, oli näha juba ta kõrvatuttide pikkusest ja värvusest. Või on asi hoopiski nii, et pargi omanikud ei tunne oma ilveseid nägupidi???

"2005 m. kovo 17 d. iš Estijos buvo parvežtos 4 lūšys, kurioms bus įrengtas 0,18 ha ploto aptvaras," teatab Telšiai rajooni metsamajandi kodulehekülg (nüüd seda aadressi enam ei ole), teisisõnu saavad (NB: jälle tulevikuvorm) 17.3.2005 Eestist saabunud 4 ilvest endale 0,18 ha suuruse ala. "Čia yra įrengtas 14,7 ha ploto miško aptvaras šernams, danieliams ir muflonams bei aptvertas 2,4 ha ploto miško sklypas vilkams" tähendab seda, et metssigade ja sõraliste aediku suurus oli kodulehe uuendamise kuupäevaks (seega pärast 17. märtsi) 14,7 ha ning hundiaediku suurus 2,4 ha.

Kes on meil see julge "Metsalehe" ajakirjanik, kes teab Leedu aedikuid paremini kui asutus, kellele kõnealune loomapark kuulub? Allkiri puudub. Aga teadagi on välismaal kõik suurem ja parem ning olgugi et käisin Leedus ilveseid vaatamas, oli Elistvere pargi nüüdseks endisel perenaisel alati õigus. (Ilvesed kolisid uude aedikusse 12. mail ja samal päeval sain arvutisse fotod. Küsimusele, kui suur aedik on, vastati, et umbes nii suur või pisut suurem kui Elistveres.) Loomulikult pole "Maalehe" ega "Metsalehe" toimetus laimu eest siiani vabandanud, ega avalikustanud, kes on selline korruptant nende ridades.

Telšiai metsamajandi tollase kodulehe artikkel (10.11.2007) ütleb: "Šalia ir 2,4 ha miško sklypą užimantis vilkų aptvaras" ja "Prie 14,7 ha užimančio aptvaro, kuriame karaliauja danieliai ir muflonai, o prie jų draugijos prisijungia šernai, mus išdidžiai pasitinka smalsi ožkelė" ehk hundiala on endiselt 2,4 ja hirvede-muflonide-metssigade oma 14,7 ha – no mitte miski pole ka möödunud aastate jooksul suuremaks kasvanud, korraku mõned oma valesid kuitahes palju kordi.

2010. a kevadel tehti ilveseaedikusse vahesein: "Patelė su patinėliu apsigyveno 14 arų aptvare, o jauniklis patinėlis — 4 arų aptvare," (teatab 21.5.2010 leht "Kalvotoji Žemaitija") ehk aedik jagunes 14 ja 4 aari suuruseks osaks. Siiski pole see enam päris tõsi, sest vana ilveseaediku taha ehitati 2 väiksemat ning ilveste valdused kokku on veidi suuremad kui 18 aari. Kuid hektareid ei paista kusagilt ikka veel.

Aga "Kalvotoji Žemaitija" arhiivist (13.4.2011 lehest) leiame: "Čia įrengtame 14,7 ha ploto miško aptvare gyvena šernai, danieliai ir muflonai, aptvertas 2,4 ha ploto miško sklypas vilkams, 18 arų plote įsikūrusios lūšys". Jälle vaid 0,18 ha (õige oleks u 23 aari, kuid hetkel ütlen seda ainult silma järgi).

Ja mis toimub Elistvere pargi enda pindalaga?

"Tartu Postimees" 5.11.1997: "26. augustil avati Elistveres endises mõisapargis looduspark pindalaga 50 hektarit."

Ajakiri "Loodus" 1998. aastal: "Loomapargi pindala on tänaseks kasvanud algselt 23 hektarilt 55 hektarile."

ETA uudis 8.12.2000: "Elistvere loomapark on 23 hektari suurune looduslik loomaaed, kuid lähitulevikus on kavas loomaparki suurendada kuni 55 hektarini."

Ajakiri "Eesti Loodus" 2006. aastal: "Praegu hõlmab Elistvere loomapark 10 hektari suuruse ala, kuid edaspidi on plaanis laiendada aedikute ala kuni 50 hektarini."

7.10.2003 "Vooremaa" ütleb: "Elistvere Loomapark avati 1997. aasta augustis. Praegu elab kümnel hektaril 45 looma 16 liigist."

Võtsin kätte ja mõõtsin sama mõõdulindiga mõlemad ilveseaedikud – nii Elistvere kui Leedu oma. Mitu korda ja eri aastaajal, igaks juhuks – äkki venib palava ilmaga pikemaks? Tulemus oli sama: viimase (nelinurkse) aediku ümbermõõt on ümbermõõt on 175 m ja täpseks pindalaks 0,189 ha. (2007. a suve seisuga, sest 2007. a detsembris tehti väike juurdeehitus). Läti Līgatne loomapargi ilveseaediku ümbermõõt on 200 m, see on peaaegu ümar. Elistvere aedik on kuusnurkne, kuid ümbermõõt 195 m ei võimalda meil arvutada pindalaks üle 0,25 ha. Aga RMK kodukal seisab, et ilveseaedik on enam kui 3000 m2 – kas ikka tõesti? Kui see oleks nelinurkne ja 100x30 m, siis oleks selle ümbermõõt 260 m. Seega veel üks küsimus Elistvere pargile: kes teatas RMK-le 65 m rohkem ja kas samamoodi käib teil seal iga numbri kirjapanemisega? Ka RMK ajastul?

Numbritega peab täpne olema. Või tähendab arveametniku oskus hoopis vastupidist – nagu parajasti vaja, nõnda ka arvutan? Siis on selge, miks ei saanud keskkonnaorganid Elistvere pargist rahuldavat ülevaadet riigi poolt eraldatud miljonite kasutuse kohta ja ei soovinud eraldada uusi miljoneid enne kui loomapargi majapidamine läbipaistvamaks muutub. (Need summad polnud enam tühised Leedu hektarid...) Ja millise ründekampaania keskkonnaametnike vastu siis loomapargi perenaine 2006. a lõpus – 2007. a alguses ajakirjanduses käivitas, ähvardades loomapargi kinni panna ja sellega riigilt raha ning kergeusklikelt lugejatelt annetusi välja pressides. See näitas veel kord, kuidas meil riigis asjad käivad: manipuleerima ühiskonna arvamusega pääseb igaüks, kes seda soovib ja ajakirjanikud lasevad ennast tõmmata, kuhu iganes. Ajakirjanik pole erapooletu faktide kontrollija, vastutama ei pea mitte millegi eest mitte keegi ja häbematute karistamatusetunne on nende aastatega veelgi kasvanud.

Loomulikult, on olemas "trükikurat", mille ohvriks langes näiteks artikkel "Dances with Wolves" (seesama 2005, sellestsamast Leedu metskonnatalust, kuhu Elistvere ilvesed viidi – soovitan seda kirjutist kõigile, sest see räägib asjadest, mis Eestis vaevalt kunagi võimalikuks saavad, ent Leedus pole need mingi ime). Aga trükikuradi lahkel loal seisab seal nii: "Besides Spyglė, there is a younger she-wolf that also walks freely around the farmyard, and an entire family of them live in a four-hectare enclosure." Ja: "First of all, he built a seven-hectare enclosure, and fallow deer, later boar, and quite recently mouflons, arrived." Kuidas 14,7 ha muutus 7-ks ja 2,4 ha moondus 4-ks? Komistuskiviks oli tõlkija lömitamine kirjakeele traditsioonide ees (arvud tuleb sõnadega välja kirjutada), kuid sõnadega kirjutatud numbrid ei torka tekstis silma ega jää meelde nii hästi nagu numbritega kirjutatud arvud. Seega oli viga nüüd raskem märgata ja mõte moondus.

Toimetaja poolt märkamata jäi ka tuntud efekt – komade-kriipsude ignoreerimine arvuti poolt, mis pani "Eesti Jahimehe" paberväljaande (nr 3/2001, lk 18) lugejad naerma: ilvese ööpäevane jahiteekond olevat 1520 km (15–20 km asemel), pesakonna suurus 35 (mitte 3–5), jälg on 1013 cm pikkune, kuigi tõsi oleks 10–13 cm, jne: üksikute jälgede vahe on 4050 cm, ilvese ekskremendid on 1050 cm pikkused ja "lõpprünnak saagile toimub enamasti 1015 m kauguselt".

Ilmselt ei väitnud "Eesti Jahimehe" toimetuse töötajad, et hiiglaarvud ka tõsi on, ja Leedu eksituse tekitaja on oma vea ilma vaevadeta üles tunnistanud. Aga "Metsaleht" seda ilmselt ei suuda. Arvatakse seal, et ebatäpsus ei ole vale või vale ei ole patt või et selle patu suurus aastate möödudes kahaneb? Vastupidi, iga väike ülestunnistamata vale kasvatab aastatega "protsente" ja hakkab inimese elu kvaliteedi juba märgatavalt halvendama, aga patukahetsus teeb elu palju probleemivabamaks. Ei tea, miks küll paadunud valetajad nii väga kardavad seda "imerohtu" järele proovida. Ju on neile nende stressid, haigused ja järglaste ebaõnn mitte ainult põlistamisväärt ebaedu, vaid lausa kallimad kui elu ise. Järjekordne vale: kõik see kuuluvat nagunii elu juurde. Kes julgeb valedest loobuda, sel enam mitte ei kuulu, aga kuidas saab seda valetajale selgeks teha – kes ise valetab, ei usu ka teisi.

Nii et, "Maalehe" anonüümne töötaja, kelle nime ma nagunii tean, tunnista oma süü üles ja saad ehk looduselt andeks.