***

Nõel heinakuhjas
või ilves metsas – ruuge
või sinakas vilk
Metsatukk – maa juuksetukk
ilves – kirbuke selles

***

METSADE IME

Ta avas silmad
Mets muutus kõrgemaks ja
valgemaks soojaks
Tõusebki kännu tagant
kollane päike – ilves

Ööd on sind hoidnud
Õnnistan sinu päevi
Tänan sind ilves
Minul on au sind näha
Paitan su jälgi lumes

Eemaldud pikalt
talvepäevade päike
Su kuldseis silmis
laante ääretu rahu
universumi valgus

***

Toida ilvest palju tahad –
metsa poole vaatab ilves.
Olen ikka "metsapoole",
inimpõlgus näoilmes.

Ajast kinni, metsa poole –
metsa peegeldus on silmis...
Ajast väljas, metsa poolel –
ubailves, ebailves.

Ajast mööda – metsa pole?
Metsast und näeb puuriilves.
Aitab ajast – aega pole,
muutun hüüuks tuuleiilis...

***

Oma maa ja oma maja
nagu igal inimesel.
Oma kaitsvat puuri vajab
inimahv ja inim-eesel.

Oma maja – oma jama,
oma tuba – oma tabu.
Majauss ja koduilves,
õnneonn kesk soid ja rabu...

***

HINGEPUU JA HINGELOOM

Üks on saarel kesk Läänemerd –
üksik tuultest viimata puu.
Teine saarel kesk laanemerd –
metsa varjatuim loom, kes muu.

Vaikus kõrvus kohiseb –
laanemere vaikus.
Looma pilgus sädeleb
kollast merevaiku.

***

SASSI JUURDE SEENELE

Seenemetsa saadame
oma "paha riigi".
Kuuse alla rajame
oma püha riigi.
Aga enne sõidame
Saaremaale, Triiki,
sest et kärbseseenele
tuleb minna niigi.
Sealt siis pärast õppusi
Hiiumaale, et sa
jookseksid koos minuga
ilvesena metsa.

***

LIBALINNU JÕULUD

Valge vares varavalges,
tõusen hangest, kuhu langes
kogu läinud aasta raskus,
hülgan oru, kuhu laskus
ebarõõm, ka ebamure.
Libas ärkan – ebasuren –
ees uus elu, ilus joon –
silmapiiri illusioon.
Inimelu – libauni?
Linnu kehas hommikuni –
vares vaga linnuke...

Ilves, ilus loomake,
murrab minu üks ja kaks,
söönuks saab ning valgemaks.
Elus ei või jääda hätta –
mul on neli karvast käppa,
neli kollast kihva suus.
Tere jälle, elu uus!
Elus loodus, ilus loodus –
kerge terve elumoodus.

***

Hullavad hundid ja ilusad ilvesed,
mida saan teile anda?
Ilma peal olen ja endalgi pole ja
tarkust patta ei panda.

Sooviksin elada teie keskel
rõõmsa rebase moega,
sulame ühte metslaste pereks
karva ja vere ja koega!

Kõigepealt visata peast see risu:
mõõte- ja mõttemallid...
Te ilmailu, te elav täius,
sööge mind ära, kallid.

***

Ilvese naeratus meenutab päikest –
valgustab metsa ja soojendab ilma.
Inimsoost eemale – õrnust nii vähe tal.
Hellad ja heledad, lahedalt lähedal –
päikesekollased ilvesesilmad.

Korda taas loon oma mõtete taigas,
nentides suhete sunnismaisust.
Puhkan kord mõnusalt suurkiskja kaisus
kusagil puhtas ja metsikus paigas.

Kaaslaseks kaslane – ilves või irbis...
Undki ei näe me te jumalast – kaukast.
Joome kas ojast või joast või laukast...
Sellest te juba ei kirjuta "Sirbis"!

***

ILVES-TEST

Oli mul üks "puumaamees",
kes ei olnud puuma-mees.
Oli siis üks soome mees,
kes ei olnud soode mees.

Jahtis mind üks kolmas mees,
loomult ilmselt jahimees –
inglikeelne, ingliskeelne...
Olnuks veidi ilvesmeelne!
Olnuks ligilähedalt
loomaliigi lähedal...

Leiduks ilves-inimene,
kas või pisut ilvesene!
Oled sina ilves, ega?
Sõbraks saan vaid ilvesega.
Palju tead sa ilvestest,
seda näitab ilves-test.

Ilvesed on inimlikud,
meist – vaid mõned ilveslikud.
Muide, näib, et ilves Ene
on sust rohkem inimene.

***

INVESTEERI ILVESTESSE!

Siin on meie "ILVES-eri":
ilvestesse investeeri!

Ära kahtle: misse, kesse –
investeeri ilvestesse!

Ära küsi: kesse, kusse –
ilveslooma kasvatusse!

Ära mõtle – ilvesteeri!
Külva metsa, mitte teri.

Nisu toob Euroopa Liit,
metsad kaovad ära siit.

***

METSAPALVE

Mets minu isa
Maa minu ema
Taevas on meie üle

Hoidke mu lapsed
oma lumetus süles
kaitske mu lapsed
oma lumises süles
nende eest
kes on metsas

Metsale rõõmuks
jäägu mu lapsed
Lahkugu võõrad
siit pühakojast

Tühjade kätega
tulgu mu vihased vennad
tagasi koju
mu õelate õdede juurde
Jäägu nad asiste
mõnude seltsi
rahule jätku elavat ilu

Kasvagu vabalt mu lihased vennad
kõrgeks
mu tõeliste õdede kõrval

Targemaks saagu
ja taevalt andeks
ahne ning valelik röövlisugu

Metsale rõõmuks
jäägu mu lapsed
kellel on pehmed
ja karvased käpad

Paitagu tuul
nende siidiseid selgu
suudelgu sammal
teravaid küüsi
Okstele osaks saagu
see ime
kutsikakihvade
mänglev õrnus

***

Minu kõigi sealpoolsete auks

Päikese ja metsa värvi,
peas kaks rohekuldset pärli,
käis mul järel – kesse muu –
metsik-oma, igitruu
loom, kel peas on karvatutid –
kõrvatutid...

Talumutid –
kadedad ja kahepalgsed,
loodusvõõrad kahejalgsed,
külataadid – ahned hirmust,
sõgestunud tapahimust...
Kel on taevaliku puudus,
kardab hellust, vihkab truudust,
viha keeb kui tules keris,
levib nagu tuulekeeris.

Enam mitte metsas-lumes –
ilmsi, unes, ilmsiunes
hiilib "ilvsi" (vahel arglik,
rohkem mänglev, ringikarglik),
käib mul kannul nagu varem,
kõnnib kõrval – veelgi parem...
Sõprus võimsam "oma nahast" –
tuhka sellest loomanahast.

Rahul laimukotid-naised,
mehed roppuseni maised,
rõõmulätteks telesilm –
lahe väljamõeldud ilm
lapse aru veel ei riisu.
Näitab sõrmega, et – "kiisu".
Haarab lapse telemelu,
surmab hinge enne elu,
ihusilm siis elupime.
Ilvesed – mu elu ime.

Õudusfilmi fiiling õhus,
õdus olemine põhus,
heinaküün – hotellituba,
igas metsas oma luba.
Hulluvad meist jahikoerad,
uluvad kõik vahikoerad...

Ei ma tea: mis on, mis näib,
kumb on vaim, kumb sabas käib?

Burvis ütles: "Ko tu dari?
Sul on taga ilveskari."

***

Mis võib olla pehmem
kiskja pehmusest?
Mis saab olla õrnem
kiskja õrnusest?

Vaimuvalgus tõuseb
tundeehtsusest.
Jumal minus endas
kerkib põrmust, sest

tõlgin oma sõnu
sõnatusse keelde.
Millist ülendumist
sooviksite veel te?

***

Peeglike, peeglike metsa all
näitab sulle su rahu,
peegeldab sinu õrnust,
paljundab sinu hirmu,
tagastab sinu kurjust.
Milline mõtteis oled,
nõnda loom sulle teebki.

***

Ilvese juurde tulen –
enese juurde tulen,
päriselt koju.
Sajab.
Paremat ma ei vaja –
metsas on piiskade kaja.
Ilusamaks ei saa ilm.
Tänan sind, ilus maailm.

***

Õnnelik – üksi – metsas
magades keset lund
igatsen ilvese pehmust
karvade soojust ja nurru
sootut ja süütut õrnust
näengi ilvese und

hommikul peatsis jäljed
kohtusimegi, armas

***

Ära ole teadlane,
ole parem teadja.
Taju nagu ilves –
mitte-sõnaseadja.

Ei ta hooli müütidest,
mida temast arvame –
väike nurruv õnnistus
kississilmne karvane.

***

Õitseb metsades ilveshein –
siis kui sünnivad ilvesed.
Ööd ja päevad kõik hoidku neid,
päikselised ja pilvised.

***

sula sula lumeke
kaota loomajäljed
talv las jääda taevasse
loodus annab aega
loomalastel-orbudel
veidi kosuda
jahikoerad jäägu taas
pika ninaga

saja saja lumeke
kata loomajäljed
las nad jäävad elama
ilu metsa varjus
kitsed-hundid-ilvesed
põdrad-jänkud ka
jahimehed jäävad taas
pika ninaga

***

Ilves elab planeedil Maa
Kotkas elab planeedil Taevas
Vaala koduplaneet on Meri
Tuli paistab me kõigi üle

Tulest-õhust-veest-eluvaimust
valgus – jumala hingus – levib

Pime märkab vaid iseennast

***

"Veljekset kuin ilvekset", "ilvekset kuin veljekset" –
täysin erinäköiset, rakkaat ilves-veljekset. (2002)

Üks on toodud Soomest, teine Rootsi veetud –
ilves tunneb venda, mere taga peetut.
Side alles, olgu kõrvatutid hallid.
Neil on infoväli, meil on mõtteralli.

Nad on minu vennad. Ilves pole reetur.
Mõni imemetsa viidi – Lätti, Leetu.
Igavesti meeles, endistviisi kallis
iga ilves ilus – estas või igaunis –
oma kohas uues, paigas igikaunis.

*

(Lasteluulet ka:)

***

ILVES VAATAB PILVI

Ilves vaatab pilvi
ava-, kinnisilmi,
püüab pilvist pilti,
pojast vaatab filmi.

Võeti ära noorim,
ilves-ema aare,
rõõmustamaks lapsi
teisest ilmakaarest,

viidi väike poju
võõrastele kaeda,
teise taeva alla,
teise loomaaeda.

***

MÄNGUSALMID

Liisu luges liisusalmi:

"Oleksin ma õige tillu,
teeksin peegli klaasikillust,
kassi seljas ratsutaksin,
hiiri seljast patsutaksin...

Ja kui jälle suureks saaksin,
kõigest sellest kirjutaksin."

Miisu mõtles miisusalmi:

"Oleksin ma suur kui ilves,
küüs kui teras, kihv kui kirves,
hoidke eest siis, koerad kurjad!
Hakkab hale koeraturjast...

Ja kui jälle kiisuks saaksin,
poegadele jutustaksin..."

Siis neil läksid salmid sassi.
Kumbki mängis hiirt ja kassi,
kulli, kulli sulispoju...
Kuni ema tuli koju.

***

METSAKIISU

Nägin kiisut metsa serval.
Ei see olnud üldse serval,
pantrik ega otselot,
ega Tiiger-unekott.
Polnud kiisu metsa serval
Oggy, Garfield ega Nermal.
Kes siis metsa serval käis?
Ära arvasid? Eks näis.

***

KUULE, ILVES!

Ütle, ilves, ilus ilves,
mis sa leidsid selles hirves?
Sööksid parem krõbinaid,
kassitoitu sööksid vaid!
Küllap siis sa, metsakiisu,
unustaksid metsakitse,
jänkud mingu metsateed...

Tead, mis meie kiisu teeb?

Kalast hakkab kiisul paha,
vorsti nähagi ei taha,
vaatab piima, nägu plass –
kuivatoitu jahib kass!
Hiiri vilksab sealt ja siit,
laiskus kassi hauda viib.

Kulla ilves, kuula, ilves!
Virkust näen su näoilmes.
Ära tehistoitu söö –
lähed laisaks üleöö.
Meil on hiirtel õnnemaa –
tule meile elama!

Tule meile korraks vaid,
tahan teha sulle pai!

***

LAPSEGA METSAS

Kass on apelsinine –
üldse mitte sinine,
kollakas-oranž on ta –
väike päike kiirteta.

Aga hiir on – näriline –
kiisu pärast närviline.
Silmad liiguvad tal ringi –
see ei näita silmaringi.

Suverõõmu vääriline,
lõõrib iga värvuline –
leevikpunane
ja leekivpunane
ja hall-mustrilis-värviline.

***

Vara üles, hilja voodi –
nõnda ilves majja toodi.
Ja kui ilves oli toodud,
sobis voodi nagu loodud.
Sestap seal ta lebas vaid,
maiuspalu suhu sai.

***

KARU TULEB KAERA

Karu tuleb kaera?
Karu tuleb karja?
Tulgu aga tulgu,
pakun karusmarja.

Metsik kult on põllul?
Seegi pole viga.
Vaikseid lahkeid sõnu
mõistab iga siga.

Kiidan hundikutsikat,
ja kui tuleb ilves,
ütlen: oled ilus,
põhjamaade irbis.

***

Ilves metsas luusis.
LÄTI KEELES – lūsis!

Naeratas kui Sfinks.
INGLISKEELES – lynx!

Ole tasa, kõss!
VENE KEELES – rõss!

Tee nüüd aga hüpe!
NORRA KEELES – gaupe!

Otsi, kus on puujuur!
ROOTSI KEELES – lodjur!

Seal su keldriuks!
SAKSA KEELES – Luchs!

Peidus kitsekints!
PRANTSUSKEELES – lince?

Murra-murra-nämm!
Igas keeles nämm.