Elistvere loomade elulood 1997–2009

Poiska – seegi kult kuulub Elistvere metssigade hulka, sest "Nädaline" (20.4.2007) väidab, et see heledakarvaline loom on sündinud Elistveres ja toodud sealt Pirgu metsseafarmi.

Poisike – sünd. 2008 Elistveres, ka Peedu pidi olema 2008. a.l sündunud, kui 2011. a leht teda 3-aastaseks nimetab,
aga RMK.ee (aprill 2009) andmetel on pargis alles järgmised metssead: Peeter, Possa (olgu Teine või Kolmas vms), Poisike ja Gert. Kõik need (jt) metssead on korduvalt aedikust plehku pannud ja tagasi tulnud, või mõni ehk ei tulnudki, igatahes 2009. a-l sai valmis uus parem aedik.

4 põrsast – sünd. 18.4.2009 Elistveres.

Riina-Ritsikas – sünd. 2009 looduses, leitud väidetavasti 16.4.2009 kellegi Riina Ritsika poolt, ühendati pargipõrsaste pesakonnaga. 2011. a-l nimetas ajaleht Riinat 1-aastaseks – kas jälle üks teine Riina? Mingi Riina sai 15.4.2012 igatahes 3 põrsa emaks ja kui ma väga rängalt ei eksi, olid nad 2013. a mais aedikus alles.

Septembris 2009 oli metssigu 7. Aprillis 2010 sündis veel 6 seapõrsast ("mis on kahe võrra rohkem kui aasta eest"). Detsembris väideti, et nad elavad kuskil talus.

28.3.2011 artiklis (mis oli kopeeritud paljudesse teistesse paber- ja netiväljaannetesse) teatati, et päev varem sündisid Possale põrsad. Kuid ainult "Vooremaa" (7.4.2011) kirjutas, et kõik 3 põrsast surid üsna kohe pärast sündi.

Sama 28.3.2011 "Postimees": "Loomapargis elab praegu neli suurt metssiga: emised Possa ja Riina ning kuldid Kert ja Peedu. Tänavuste põrsaste isa on ilmselt 8-aastane Kert, kelle jaoks konkurent, kolme-aastane Peedu on alles poisike. Riina on veel noor, vaid aastane metssiga." Mis ja kuna juhtus rahvalemmikust kuldi Peetriga (pidi olema 12 a), arvaku lugeja ise ära, ilmselt moondus ta 3-aastaseks Peeduks.

Ühe teise artikli andmetel oli märtsi alguses kõige vanem pargisiga Kert (sünd. 2003), veel oli aedikus 2 metssiga ja 4 põrsast.

2.4.2012. a aprilli esimestel päevadel sai Possa 8 põrsast. 5.4 oli neid juba 4 ja 24.5 ajaleht ütleb, et alles jäi 2 ja needki on nõrgukesed (augustiks polnud ühtegi alles), sest külastajate sõnul (töötajad seda järelikult ise ei näinud) lennutab Possa oma järglasi, andes tuju pärast neile kärsaga vopsu. Huvitav, kas Possa tegi nii ka varasematel aastatel või saame külastajate meenutusi kõrvutades jälile, mis aastast alates poegib pargis jälle uus Possa?

*

Põdrad

Poku – isane põder Ida-Virumaalt, sünd. 1998, esimest korda mainitud lehes 19.6.1998, mil ta oli aedikus koos 2 vennaga, seisuga 16.9.1998 aga ainus ellujäänu (kuigi puudub selgitus, kuhu kadusid eelmises artiklis mainitud põdravasikad). Noorena põdes Poku läbi kopsupõletiku ja vähemalt ühe korraliku toidumürgituse. Aprillis 1999 murdsid põdraaedikusse sisse metsikud põdrad (emane poegadega), sest aedikud ehitati nende põlisele rännuteele ja just sel päeval sõitsid kõik tollased pargi töötajad Tallinna Peetri ja Possa järele. See võis olla ainus kord, kui Poku nägi emast liigikaaslast, sest pärast seda pole enam mitme aasta jooksul ühtegi põtra loomapargi lähedusse juhtunud. (Kuhu kadusid metsapõdrad?)

Nagu teisedki pargipõdrad, oli Poku inimsõbralik, kaitses korduvalt oma lemmiktalitajat Liinat soku kallaletungide eest (teisele talitajale olevat ta aga jalaga löönud) ja õrnutses veterinaar Villem Robiga, kuigi too pidi põtru paar korda aastas uinutipüssist laskma, et töölised saaksid parandada kas tormi või jooksuaja tõttu lõhutud aedikut. Vähemalt novembris 2001 ning mais ja septembris 2003 pälvisid ajakirjanduse tähelepanu Poku aedikust välja saamise ja tagasi meelitamise lood. Rahustite vastu, mida põtradele seoses jooksuajaga süstiti, muutusid loomad immuunseks, siis eraldati osa pargist ohutuslintidega ja üritati põtru mitte häirida. Nii palju kordi elus ei tohi loomadele narkoosi ega rahusteid anda, siit on ka lühike eluiga, arvas loomaarst. Poku suri mai alguses 2006.

Joku – isane põder Ida-Virumaalt, sünd. 1999. Oli ta toodud parki koos vennaga või üksi, igatahes esines tema nimega lehtedes segadusi: nii BNS uudised 7.11.2001 kui "Vooremaa" 6.11.2001 väitsid, et torm päästis vabadusse 2-aastase Poku ja 3-aastase Moku, samas kirjutasid nii 28.07.2001 "Sõnumileht" kui 19.03.2002 "Postimees" Pokust ja Jokust. Ka 2002. a oktoobris nimetati Poku sõpra Mokuks, aga alates maist 2003 juba alati Jokuks (kuigi ühel pargi stendil seisis "Joko" – ilus jaapani tütarlapse nimi).

Mitmel korral väljus Joku tormi ajal koos Pokuga aedikust ning lasi ennast kergesti tagasi meelitada, Poku aga näiteks järgmisel päeval. "Virumaa Teataja" 29.3.2003 kirjutas: "Elistvere kaks isapõtra valmistasid loomapargi töötajatele parajat peavalu, sest täisjõus loomad tahtsid jooksuajal aediku vägisi maha murda. Päris putku nad siiski ei pääsenud. Ja aia parandamise ajaks tuli loomaarstil põdrad magama panna." (Mitu korda lõhuti ja parandati seda aeda veel, ei mäleta enam keegi.)

2004. a sügisel sattus Joku armuvalus Pokule ette, tagajärjeks sabapiirkonna haav, mille paranemine võttis üle poole aasta. "Õpetajate Leht" (4.2.2005) kordab Asta Sarve sõnu, et Poku virutas Jokule kadedusest teda toitnud külastajate pärast, aga omakeskis räägiti, et see oli oma töötaja viga, kes põtru ära ehmatas. Hea, et sedapuhku ei võtnud pargijuhatus "oma inimese mõistuse kasutusele" ("Maaleht" 2.6.2005) ega käskinud põtra enneaegu halastussurma saata, sest maist 2006 oli terveks saanud Joku pargi ainuke põder ja vähemalt aasta jooksul tõi pargile kasu.

16.7.2007 "Tartu Postimees" pani heauskselt kirja: ""Üks põder suri möödunud aastal, teine on kümme aastat vana," rääkis Sarv ja lisas, et kahjuks erinevalt vabas looduses ringi lippavatest põtradest loomapargi põdrad väga eakaks ei elagi." 2007–1999=10? Tühjaks söödud aedikus ja valesti toidetud põdrad kuigi kaua ei ela, kuid teha enda kaitseks suvalisi üldistusi, uurimata sadade Euroopa põtradega loomaparkide kogemust – pole aus.

Vangistuses elanud põdra elupikkuse maailmarekord on 27 a – kui keegi juhtumisi teab selle loomaasutuse nime, samuti põdra nime ja eluaastaid, palun teatage mulle, siis küsin sealt looma hooldamise kohta ja levitan infot mitmele tuttavale põdrakasvatajale.

""Seni tegi see meid murelikuks, ent hiljutine külaskäik Lätis asuvasse loomaparki muutis meid mõnevõrra rahulikumaks – seal on põdrad elanud ainult viieaastaseks," märkis loomapargi perenaine." (See info oli siis juba mitu aastat vana.) 2006.–2007. aastatel väitis Asta, et tolles Läti pargis polevat põtru üldse, nii olla ütelnud giid, tegelikult kohalik traktorist, ehkki selleks ajaks oli Līgatne lutipudelipõtradest (sünd. 2004 ja 2005) ilus paar üles kasvanud, kes sai 2007. a mais ja 2008. a (NB!) septembris hakkama järelkasvuga. 1 põder suri küll 6-aastaselt tõesti, kuid 2 toodi mujalt juurde. Põdravasikad sündisid ka 2009., 2010. ja 2011. a-l (7-aastasele emasele) ning Ligatne põdralood muudkui jätkuvad siiani. Ja mida Lätis tõesti juba ei kohta, on rääkimisviis: kui endal juhtub midagi halvasti, tuleb mainida, et naabril olla veel halvemini, ükskõik, on see tõsi või mitte.

23.2.2008 "Vooremaa" vastas lõpuks me tutvuskonnas juba küllalt ammu arutusele sattunud küsimusele "Kuhu on jälle 1 põder kadunud?" "Lisaks vanadusele" oli vaevu keskealisel Jokul "ka sisemine häda – pankrease kasvaja". Ehk oleks aeg lõpuks aru saada, et asjad käivad nii, nagu need käivad, ja eneseõigustust/süüdlasi pole alati vaja otsida. Nagu uraanikaevurid võivad surra "vanadusse" keskealiselt, nii on sageli ka loomaaiapõtradega. Kui looma toitmist paremini korraldada ei saa, tuleb lihtsalt julgeda tõele näkku vaadata ja otse välja öelda: selle nimel, et lapsed õpiksid tegema vahet lehmal ja põdral, tuleb mõni põder teadlikult ohvriks tuua. Sest see põder oleks Elistvere asemel Nigulasse sattununa metsa tagasi läinud ja ehk elanud seal täispikka elu. (Sõbrapäeval 2009 rääkis Asta Sarv külastajatele loo veel ühest "imepisikesest põdravasikast, kes parki tooduna vaid viis päeva elas, sest jäi emapiimata" – temagi oleks Nigulas ellu jäänud.)

Borja (Nunnu) – isane põder, sünd. 2001, sattus loomaparki mais põlvepikkuse loomalapsena ja suri kopsupõletikku 2002. a jaanuaris. Ta oli väidetavasti juba kuues ühe Ida-Virumaa keskkonnainspektsiooni vaneminspektori poolt Elistverre toimetatud põder, mis näitab, et kõiki pargipõtru ei vaevunud pealiskaudsed reporterid mainida.

Madis – isane põder, sünd. 2004, toodi mais koerte poolt puretuna Põltsamaa kandist, juuniks haavad paranesid, kuid külmade ilmadega tuli mingi haigus tagasi. Madise magama panemist kaaluti juba sügisel ja teoks sai see mais 2005. Pärast seda näidati Madist veel mitu korda televiisoris, põdra tegelik saatus jäi publiku eest varjatuks.

Samamoodi ei poeta 16.5.2006 leht poolt sõnagi ka just lahkunud Poku kohta, ju siis polnud see rahva lemmik pargi juhtkonna arvates tänusõnagi väärt, hoopis on kirjas nii: "Täna läheb aga loomapargi rahvas Põlvamaale "põdrajahile". Nimelt on seal saadaval üks põdravasikas. Millises seisus loom on ja kas ta Elistverre sobib, selgub peagi." Ju siis ei sobinud.

Tõnu – põdravasikas Nõvalt, toodi ema poolt hüljatuna parki 12.5.2007.
Suri öösel 7./8.12.2013, ta hingamisteedest avastati pähkleid. "Vooremaa" reageeris Tõnu surmale tubli looma väärilise artikliga (oleks loomadel varem sellist au olnud), kuid lehte tiriti jälle ex-perenaine, kes oma viga taas oma vooruseks oli rääkinud. (Aitäh uuematele loomapargi töötajatele, kes pole oma isikuid sedamoodi loomade arvel kordagi esile upitanud). ""Söötsime loomakest kordamööda kõik. Meil on seda tralli küll olnud, et loomalaps on nõus ainult ühe talitaja käest toitu vastu võtma, vigadest tuleb ikka õppida," lisas Asta Sarv." Just selle vea tagajärjega ongi tegemist, nii mitu aastat pärast A. Sarve ametist lahkumist. Teda häiris, kui mõni loomalaps oli ainsasse tollal normaalsesse loomatalitajasse sedavõrd kiindunud, et asendaja käest süüa ei võtnud, kuid tolle talitaja kasvandikud ei võtnud ka külastajatelt midagi vastu. Rääkisin A. Sarvele ning lasin mõnel loomaarstil ja zooloogil seda korrata, aga kasutult, et metsikud loomad, isegi metsikud kodukassid, jäävad ülejäänud inimestega metsikuks, kui neil kujunevad usalduslikud suhted ainult 1 või 2 inimesega. Alates 3st toitjast kujuneb kergesti olukord, kui loom võtab vastu kõike ja kõigi käest.

2010. a kevadel toodi loomaparki 1 ema poolt hüljatud põdravasikas, kes peagi suri (ja seda vähemasti ei varjatud). Loomade ohutus on tähtsam kui inimeste mugavus.

Tuule – saabus põdravasikana 30.12.2011 ja 2013. a. detsembris oli seal alles.

*

Rebased

Poiss ja Plika (teiste sõnul Tüdruk) on 1997. a novembris Tallinna loomaaiast saadetud rebased. Väga tark ja mitte üldse tigeda loomuga Poiss rebis siiski kord Tüdruku selja nii lõhki, et tollane (esimene) perenaine Kersti pidi emarebast kastis hoidma ja ta haavu määrima. Hiljem sai Tüdruk nagu käima peale, kuid tiinus ei leidnud kinnitust ning emane suri üsna imelikul kombel. Seejärel viidi Poiss kokku rebasepoiss Rolliga (kes sai endale nime karupoja kaaslasest koera järgi – koera saatus ei selgunud samuti). Nooremana oli Poiss mitmel korral puurist välja lipsanud ja ise tagasi tulnud. 2006. a suvel tehtud filmis on ta veel kaadris. Kuna rohkem temast juttu ei tehtud, tähendab see, et ka Poiss "elab igavesti".
Mis sai nendest loomadest, kes loomapargile oma näo on andnud? – sellest pole kuskil sõnagi. Oleks tegemist Tallinna loomaaiaga, oleks neid loomi meedias mälestatud, nagu näiteks jääkaru Franzi, hunt Leenut, tiigreid Britat ja Brontot jne, sest loomgi on isiksus, koguni prominent.

2001. aasta sügisel saadeti kellegi Tapa noormehe poolt kevadel metsast koju toodud rebasekutsikas pärast omanikule trahvi määramist Elistverre. Ka oli kunagi keskkonnakaitsemeeste vahel jutuks, et keegi rebasepoeg olla sealt ühte jahifarmi saadetud.

Liisa elas kellegi naisterahva kodus Tamsalus. Pargis pääses ta puurist välja, murdis maha 5 pargifaasanit ja lasti pargi lähedal talus maha marutaudi kartuses enne 28.3.2002.

"Maaleht" 10.4.2003 kirjutas: "Eelmisel aastal vaktsineeriti marutõve vastu ainult üks rebane. Miks nii vähe? See oli Elistvere loomapargi rebane, kes vaktsiini sai." (Mäletatavasti kinnitas sedasama ka veterinaaramet. Kas tõesti oli tol marutaudirohkel aastal Elistveres ametlikult ainult 1 rebane või taudi ärahoidmiseks piisab ka ühe rebase vaktsineerimisest?)

Seisuga 28.3.2002 oli pargis 2 rebast ja peagi toodi veel 3 juurde.

Ruudi – isane rebane, toodud 2002. a kevadel 1-kuuse kutsikana Võhmast. Kuigi "Tartu Postimees" kirjutas 4.8.2003, et Ruudi põgenes puurist mai lõpus tormi tõttu, väitis "Vooremaa", et hoopis toitmise ajal. Ta kolas terve suve metsaäärel ning jälitas naljaviluks inimesi, sügise saabudes meelitas talitaja ta puuri tagasi.
Huvitav on jälgida, kuidas Asta Sarve info Ruudi puurist lahkumise kohta vajaduse järgi varieerub. 29.5.2003 "Vooremaa" pani tema sõnadelt loo kirja nii:
"Enne Vooremaad olid kohale jõudnud Laiuse metskonna saemehed, kes kõigepealt asusid tegelema rohkem kui kahesaja aastase tamme haruga, mis tormis murdudes rebaseaeda kukkunud oli. Üks noor rebane oli oksi mööda juba öösel plehku pannud, nüüd tuli kiirustada, et ülejäänud kolm reinuvaderit sama teed ei läheks.
"Mis plehku pannud rebasesse puutub, siis tema asemele võidakse meile iga kell mõni uus "leidlaps" tuua, aga tegelikult pole küsimus mitte selles, kas meil on siin kolm või neli rebast, vaid selles, et me tunneme end siin kasvanud looma eest vastutavatena: ta ei oska ju paljusid vabas looduses ette tulevaid ohte karta ning toitugi on ta harjunud inimeste käest saama," ütles Asta Sarv."
Aga 7.10.2003 kirjutas "Vooremaa" järjekordsest nn pargisõprade kogunemisest, kus kõik olid ilmselt omad ja polnud vaja head nägu teha: "Asta Sarv rääkis põnevast juhtumisest noore rebase Ruudiga: "Ühel suvepäeval söögi ajal jooksis Ruudi puurist välja ja metsa poole. Mõtlesime, et meil on isegi kolm rebast, pealegi on selle looma kodu metsas, las ta siis läheb.""
Nii see läks ka järgmisel korral: 2004. a kevadel avas keegi rebasepuuri (võtmed olid ainult pargiperenaise käes) ja Ruudi läks metsa, kus nägime teda viimati 27.11.2005.

Julge Ruudi aravõitu vend Rolli, sünd. 2002, saadeti 2006. a sügisel rebasepuuride ülerahvastatuse tõttu väljaõpetamata vabadusse. 19.9.2007 "Vooremaa": "Küsimusele, kas rebaseid palju ei saa, vastas loomapargi perenaine Asta Sarv: "Seda hirmu siiski pole, sest lubasime mõnel metsikumal metsa tagasi minna. Ruudi, kes meil mitu korda tagasi tuli ja kõva elumeest mängis, on nüüd lõplikult läinud. Hiljuti saatsime metsa ka Rolli, aga tema käib meid ikka õhtuti vaatamas ja ilmselt ka endiste naabrite söögikausist matti võtmas. Karu juurde saab ta kindlasti aia alt sisse ja küllap mujalegi."" Viimati nägin Rollit 30.10.2006 keset piisoniaedikut kõva häälega halamas. Kuuldavasti meeldisid Rollile külmavõetud õunad, neid ta karuaedikust rööviski ja neid õunajäänuseid oli varemetetagune võsa täis.

2002. a kevadel olevat koos Ruudi ja Rolliga toodud kolmas rebasekutsikas kraapinud ennast vabadusse veel enne, kui rebasepojad oma väikesest puurist suurte rebaste puuri said.

Diki leiti 2003. aastal 3–4 päeva vanuses, tema ellujäämine ja üleskasvatamine läbi mitme haiguse nõudis tollastelt pargi kaastöötajatelt Moonika ja Villem Robilt palju vaeva. 2-kuusena toodi ta parki tagasi, kus ta Robisid taga igatsedes 2 päeva kisas. Pargi juhtkond käskis rebasekutsika kasvatajatel loom magama panna, sest ta "ei sobinud loomaparki". Selle asemel viisid Robid Diki Nigulasse, kus aastaga kasvatati taltsast rebasest inimkartlik ja looduses hästi hakkama saanud loom.

Rex – emane rebane, sünd. 2004, hoiti 1 aasta Olustveres talus lemmikloomana, toodi Elistverre suvel 2005. Vaevalt jõudis Rex pargile meedias kõva reklaami teha oma puuriseinast oravakombel üles ronimisega, kui "põgenes" 2006. a lõpuks metsa. Räägitakse, et ta põgenes isegi mitu korda ja ta suudeti ikka tagasi meelitada. Tabivere valla "Sõnumileht" (veebruar 2007): "Kui rebasteaia kõrval vanu mõisaaegseid varemeid võsast puhastama hakati, hakkas saagide vingumine reinuvaderitele kõrvade ja närvide peale. Nii koliti enamik neist teise kohta, põhjapõtrade lähedusse. Vana kohaga on endiselt rahul vaid Poiss, kellel üsna ükskõik, madistatagu saagide-kirvestega või kõmmutatagu kasvõi kahurist. Kolimine oli aga liig mis liig Rexile, kes otsustas põgeneda. Ja kuigi kutsikast saati inimeste hoole all olnud loomal on vabaduses ilmselgelt ellujäämisraskusi, otsustas Rex metsa jäädagi." Ju ta siis ikka tagasi tuli, sest kellele muule teevad kõik külastajad pai. See, et teda 2009. a-l lehes mainitakse, ei veena mind sedavõrd nagu inimeste jutud, fotod ja videod. Või on teine rebane sama taltsaks saanud ja nimi edasi rändas? Kahtlust äratab see, et tol Rexil, keda mina tundsin, oli üks tülikas iseloomujoon, mis sellel hilisemal Rexil täiesti puudus. 2012. a augustis teatas "Vooremaa" Reksi surmast.

Uru – sinakat karva rebane Saaremaalt, toodi Rexi puurikaaslaseks 2006. a juuli keskel u 3-kuusena. Veel keegi rebasekutsikas olevat toodud juunis 2006, samuti Rein ja Riina, Võrumaalt mingist turismitalust, ühe väite järgi Alaveskilt.

Oli veel vähemalt 1 rebane, kes istus 2004. a veebruaris koos Ruudi, Rolli ja Poisiga ning 2005. a sügisel-talvel uues aedikus Rolli puuris. Veebruari keskel 2007 oli see metsapoolne puur tühi ja uksele lõks sisse seatud, metsas aga silkas eri kohas 2 kahtlaselt inimsõbralikku rebast, kelle jahioskused tundusid pikema jälgimise peale üsna algelised ja toidu hädavalik kesine.

5.4.2007 "Tartu Postimehest" leiame, et pargis on alles 2 rebast (Poiss ja Rex), needki tagasimeelitatud põgenikud, sest "loomapargis asuvaid mõisavaremeid kindlustama tulnud töömehed osutusid rebastele vastumeelseteks" ja kõik rebased põgenesid. Tegelikult ajas rebased stressi hoopis tehnika müra, kui langetati mõned põlispuud otse nende puuri kõrval (nn vana mõisapargi võsast väljaraiumine), ka tiigi ja kraavi kaevamine. Nii et kui asuti varemeid 1/2 ulatuses lammutama (kohalikus keelepruugis " võsast puhastama"), ei olnud rebaseid metsaäärses puuris enam mitu kuud, kuid milline ajaleht iial infot kontrollinud on – leht kirjutab, mida räägitakse, ja rahvas usub seda, mida leht kirjutab.

"Vooremaa" 16.8.2003 kirjutas Jõgevamaal, Kuristal Roosiaia talus asuvas Metsapiiga koerakasvanduses toimunud urukatsetest jahikoertele: "Urueksamil on abiks koerakasvanduses elav rebane Kiki. Metsapiiga koerakasvanduse omanik Marju Merila ütles, et urukatsetele on saabumas üle kahekümne koera kõikjalt Eestist.
"Katsetel pole ohtu, et koerad rebast vigastaksid, sest nad ei puutu üksteisega otseselt kokku," teatas Marju Merila.""
Aga 2010. a-l ("Eesti Ekspressi" väitel) tegi seal sedasama tööd juba uus rebane, Elistveres sündinud Miku, kellel oli selleks endise, Elistvere lähedusest pärit keskkonnaministri luba (ministri kohtu alla jõudmise ajast lähtudes vähemalt 5 a tagune)

Reps – toodud Räpina kandist 2007. a-l (vaatamata keelule uusi loomi vastu võtta).

Mailis – isane, Põlvamaalt, elab loomapargis "juba 1 a", seega ehk 2007. a-st saadik.

(Kes mäletab midagi poliitikast, võib oletada, et Mailis ja Reps on ikkagi üks ja sama loom.)

26.6.2008 pildistati puuris rebasepoega, kuid 23.8.2008 seisuga olevat pargis veel alles Poiss, Rex ja Reps, metsa pagenud rebastest olevat olnud Rolli ja Uru veel elus. (Neid pole ma küll kordagi kohanud.)

Samal suvel RMK kodulehele pandud rebaselugu ei maini enam Poissi, ka Reps on "ununenud", rääkimata Riinast ja Reinust. Pargis elavat hoopis Rex ja Mailis. Samal ajal öeldi külastajatele, et too rebane seal on Poiss, 12-aastane.

2009. a aprillis Alaveski loomapargis sündinud Juuli ja Maali toodi "Elistvere loomapargi emasele rebasele Foxile seltsi pakkuma", teatab leht. Kas siis Rex on nüüd Fox?

2010. a-l tõid inimesed loomaparki 3 rebasekutsikat.

Riks – 2012. a-l Tartumaalt Kärkna taluõuelt leitud isane rebasekutsikas, kelle jalad olid viga saanud.

2013. a ainus uusasukas rebasepoiss Taki oli oma pesakonna ainus ellujääja, kes pesa leidnud ja hävitanud taksikoerte käest päästeti ja mais loomaparki toodi.

*

Kährikud

18.11.1998 "Postimees" pakkus, et park "võib veel tänavu saada kohalikust metsast leitud kähriku. See oleks loomapargi 20. loom". Seisuga 9.9.1999 oligi pargis 1 kährik.

Kuulsin töötajate käest, et 2000. a toodi 4 kährikupoega, neist 1 ronis võre vahelt välja ja põgenes, 2 "lihtsalt kadusid" oma puurist ning viimane moodustas täiskasvanud pargikährikuga paari. Kas neil oli poegi, ei tea, kuid loodusest toodi kährikupoegi parki veel mitmeid, neid võeti küll vastu, kuid ekspositsiooni ei pandud.

Alles 2005. a juuli alguses toodi Türilt paari nädala vanune Krässu, kes pargikährikute noorendamise huvides ka üles kasvatati.

1.12.2006 oli aedikus 2 vana kährikut ja 1 noor, lisaks püüti sel päeval veel 1 Tartusse eksinud kährik. "Tartu Postimees" kirjutas: "Kui kährik osutub igati elujõuliseks ja sõbralikuks loomaks, siis jätab loomapark ta ehk isegi endale. Asta Sarve sõnul on nende kolmest kährikust kaks juba vanad, seetõttu peaks hakkama mõtlema noore vere sissetoomisele."

Kas elujõulise looma koht ei oleks mitte looduses? Et loomapargile meeldib ennast loomade turvakoduks nimetada, peaks see loogiliselt olema just nende loomade elupaik, kes looduses enam hakkama ei saa. Tegelikult on vastupidi: eksponeerida tahetakse ainult terveid, ilusaid, laitmatuid ja valitud loomi. Kui aasta pärast leitakse kährikupoeg, kes vajaks abi ja võinuks parki kõlvata, on elujõuline loodusest välja kistud kährik seal juba ees, kas visatakse metsa vana või uus? Samas ei taheta kuuldagi loomade inimesest võõrutamise metoodikatest – kelle asi, kas ülemäärane loom vabaduses hakkama saab.

2008. a jaanuaris oli elus 3 kährikut, väidetavasti 2 vanemat ja 1 noorem – ja kuhu on kadunud neljas?
Ja kes on see absoluutselt mitteloodusliku käitumisega mõnus ja priske kährik, kes siis jalutas pargis öösiti vähemalt 2 või 3 suve?

2010. a-l tõid inimesed väikese kährikupoja ning 2010./2011. a talve kohta on lehes kirjas, et peale karu magasid talveund kährikud Krässu ja Karvik. 2012. a augustis otsiti Krässule aga uuesti paariline.

*

Kärplased

Tuhkrud Tiki ja Taki toimetati 2005. a sügisel väikestena parki Tõrva kandist (viimati mainitud lehes 16.5.2006).

Keegi tuhkur oli pargi elanikuna kirjas 9.9.1999, aga 5.12.2000 on lehes mainitud nirki, ja vähemalt üht kobrast plaaniti 2003. a suvel pargile pakkuda.

2003. a alguses toodi Palamuselt mingi mink. Ei tea, kas see oli sama loom, kes kandis Kunksmoori nime ja kelle pidamine öeldi liiga kulukas olevat, kuid ega ameerika päritoluga looma metsa saata ei sobinud...

Isane metsnugis Triinu leiti suvel linnas paarikuuse haavatud kutsikana, pargis septembri algusest 2003. Algul oli ta reklaami suur tõmbenumber.
Siinsamas ilmutas ennast ka elistverelik arusaam loomarehabilitatsioonist: "Pidasime kodus plaani, et ei tegele temaga enam, hoiame paar nädalat enda juures puuris ja viime ta metsa." – nagu oleks võimalik paari nädalaga taltsaks tehtud loomakutsikat taas inimpelglikuks muuta, koduses puuris pealegi. Loom rõõmustas väga, kui temaga jälle rääkima hakati, oli teda siis vaja 2 nädalat stressis hoida? Ja kui ta tookord vaba elu jaoks liiga taltsas oli, miks siis järeldati hiljem, et "looduses kasvanud isend osutus vangistuses pidamiseks liiga metsikuks"? "Õpetajate Lehe" 4.2.2005 artiklisse on seletusi kuhjatud ülearugi (kes teab, kui palju tõtt seal tegelikult on?): "Nii oli mõnda aega külastajate lemmikuks isane nugis Triinu, kes augustis loodusesse tagasi lasti. "Vaatasime, et puur jääb talle väikseks ja samas on siin nugisele looduslikult sobivaid kohti küll – las läheb, leiab endale ehk pruudigi." Ka tuhkur elab küll pargi territooriumil aida all, aga tema puuripanemise mõttest on pärast üht katset loobutud." (No ei tea inimesed isegi, mida nad tahavad: lasevad lahti, siis püüavad jälle kinni...)
Mainitud uuesti pargi 2007. a sünnipäevavoldikus (lk 19), oli Triinu juba pargilegend ja, nagu legendi puhul ikka, omistati talle olematuid oskusi, näiteks oskas ta rääkida: "Triinu ise ei olnud ka nime pärast õnnetu, vaid ütles: "Nimi ei riku meest!"", kirjutas perenaine.

Valge (albiino) isane metsnugis, vana ja ühe kõrvaga, tabati Läänemaal kanavargilt ja toodi loomaparki veebruari lõpus 2004. Loom olevat paari nädalaga tihedast traatvõrgust läbi närinud ja põgenenud. Pahandati, et sõi liiga palju. Imelik, et teda enam keegi näinud ei ole, küllap kohtas ta püssimeest.
(Hoopis 1.7.2008 "Postimehe" online-väljaandest (paberleht on raamatukogus kontrollimata) vaatab vastu eriliselt blondi kärplase nägu ja pildi all seisab: "Elistvere loomapargi üks elanikest, kellele RMK juht lubas rikkalikku ninaesist". Aastaid tagasi lahkunud loomale on kerge lubadusi jagada.)

2010. a kevadel toodi Elistverre nugis Nuki.

Tuhkur Tuki leiti Võnnus maantee äärest, kus ta oma allaaetud ema taga nuttis.

Metsnugis Ülo toodi 2012. a juuli alguses Hiiumaalt ja iseloomustati kui ülimalt tagasihoidlikku isendit, kes meeldib Nukile, ta emasele naabrile.

*

Piisonid

Vilja - euroopa piison, sünd. augusti lõpus 1996.
Villu - euroopa piison, sünd. mais 1997.
Piisonipaar toodi kohale 27.9.1997. Vähemalt korra, jaanuari lõpus 2003. a murdsid piisonid tara, väljusid metsa ja said tagasi meelitatud. Piisonitel olid (alates 1999. a-st) vähemalt paaril korral vasikad, kes ellu ei jäänud ja kellest reporteritele ei räägitud, kuid küla peal läks info lahti.

Liina – Vilja ja Villu tütar, sünd. 14.9.2004. Nimi oli pandud 2004. a loomakaitsepäeval nö rahvahääletuse tulemusel, mida kajastasid vähemalt 3 ajalehte, kuid 23.12.2006 "Eesti Päevalehe" väitel oli piisoni nimeks hoopis Maria (et looma endine "ristivanem" oli pargis laimu ja põlu alla sattunud, otsustati pugeda kellegi uue, kuuldavasti ühe ärinaise ees). Sai 2009. aastal vasika.

Poisike, sünd. 7.5.2007, Vilja ja Villu poeg, 2009. a suve seisuga eraldatud karjast.

Emane vasikas, Vilja ja Villu tütar, sünd. 6.2009.

Isane vasikas, Maria ja Villu poeg, sünd. 4.7.2009.

Veebruaris 2010 oli pargis 6 piisonit. Siis sündis 2 vasikat, nn väljaminekutest mitte sõnagi ja 2011. a-l loeti kokku 7 piisonit – taas on matemaatikaga kõik korras.

2012 . a suvel oli piisoneid "endiselt 7 ".

2013. a oktoobri lõpus sündis 1 vasikas.

*

Põhjapõdrad

Redu ("Sakala" kirjutas "Retu") toodi Olustverre 2000. a novembris, 2002. a oktoobris pani põhjapõdrapaar metsa plehku. Sõbranna Liisa jäi vabadusse või sai hundisaagiks, Redu saadi kätte ja toodi Elistvere loomaparki 2003. a veebruaris. Juulis 2005 teatati mulle, et see tujukas loom olla väga kõhnaks muutunud. Sügisel saigi vähk Redust võitu ja vahemikus 1997-2007 oli ta ainus pargiloom, kelle surmast kirjutada juleti. Seda mainisid nii "Vooremaa" kui "Eesti Loodus", teisalt oleks vaevalt saanud maha vaikida looma saatust, kes oli pargis oma liigi ainus, pealegi Eestis mitteelava liigi esindaja. Nagu oleksid eksootilised loomad kellegi silmis rohkem väärtuslikud, kui meie looduses leiduvad.

Redu-Teine toodi Soomest Pudasjärvilt veebruari lõpus 2006.

Maura toodi koos Redu-Teise ja veel ühe põdrapaariga, keda peetakse Rõuges A. Johansoni talus. "Seitsmeaastane Maura ja kolmeaastane Redu", ütleb "Tartu Postimees" 8.3.2006, aga 28.2.2006 "Vooremaa" vaidleb vastu: "Kolmeaastane emasloom "ristiti" Mauraks, seitsmeaastasele isapõdrale pärandati tema eelkäija Redu nimi." Ka ajakiri "Lemmik" (nr 11, 2007) väidab, et Maura toodi 7-aastaselt. Seal seisab nii: "Augustis Maura kahjuks suri, nüüd on aias kolm põhjapõtra: Meeri, Laura ja Redy". Nüüd aga teatas leht "Vooremaa" 12.5.2009, et Maura on taas järglasega hakkama saanud. (Tule taevas appi, nagu ütles üks Elistvere lähistelt pärit suguvõssa kuuluv peaminister – ei lasta loomal taevaski rahus puhata.) Ja ega need sõnamaagia abil ellu tagasi kutsutud olendid kaua ela – juulis teatas leht, et põhjapõdravasikas Maara kosub talitaja kodus, sest ta "ema pärast poegimist hinge heitis".

Laura, Redu-Teise ja Maura tütar, sünd. mai lõpus 2006.

Meeri, Redu-Teise ja Maura tütar, sünd. 7.6.2007.

Maare, (ühes väljaandes Maara), sünd. 4.5.2009, loodetavasti ikka Redu-Teiselt ja Lauralt või Meerilt, kes oli ehk Mauraks ümber nimetatud, või kui emaks on Maura-1, siis tulgu teadlased kokku Elistvere geopatogeenset tsooni uurima – siin poegivad vaimud. (Arusaamatuks jääb ja ega pargitöötajad seda juba ei reeda, kes tegelikult vasika sai ja nüüd surnud on – kas Laura või Meeri?) "Looduse sõber" 2/2010 kinnitab, et Maare ema suri kopsutõppe, kui vasikas oli nädal vana, ja et temagi jäi haigeks, kuid paranes.

Milline emane põhjapõder käis 2013. a mais piirde ääres paid küsimas, ei oskagi enam öelda. Isane põder inimeste seltskonnast ei huvitunud.

*

Kabehirved

26.2.1998 seisuga oli pargis 1 kabehirv, kuigi 1997. a novembris pidi tulema Tallinna loomaaiast 2 isendit. Teine allikas ütleb, et esialgu toodi 3 hirve, kuid 1 emane suri transpordikastis.

1999. a-l olid 2 kabehirve vasikaootel.

Donna, üks 4st kabehirvest, keda mainis ajaleht 16.9.1998, hukkus millalgi enne 2005. a. Donald suri vanadusse 13-aastaselt. (Kes olid veel 2 looma?)

Seisuga 22.05.2001 elas pargis 5 kabehirve, mis ei tähenda siiski, et need olid samad loomad mis alguses. 28.3.2002 lehe andmetel oli olemas 2 isahirve ja veel keegi, kelle pärast võistlust pidada. Septembris 2004 mainib ajaleht vaid 1 hirvepaari.

Reedik (Reet Linna "ristilaps") sai ajakirjanduse väitel esimest korda isaks 2004, aga 2005. a suveks polnuvat ta enam elus.

Mai oli ka enne 2004. a vasikaid ilmale toonud, väitis artikkel, kuid Mai sünniaastat ei teatatud ja 2006. aastani ei olevat temagi vastu pidanud. On teada, et ta oli Mai Treiali "ristitütar", kuid kes olid Mai ja Reediku hirvevanemad? Ilmselt peeti seda vähem oluliseks.

Vahemikus jaanuar-märts 2006 elas pargis 1 hirvepaar: Tiiu – Mai ja Reediku tütar, sünd. 4.9.2004, ja keegi noor isane, 2007. a alguse seisuga aga 3 kabehirve, sest 6.9.2006 sündis neile järglane (nii tall kui ta isa jäid reporteri poolt nimepidi nimetamata).

1 emane suri poegimisel 2002. aastal. Ühel teisel emasel oli poegimisega raskusi ja tüsistuseks kusepidamatus. Üks Donaldi poeg oli vist MacDonald ja üks hirve-emane Kõpsu-Mamma, kuid millal? Üks 2002. a telesaade näitas, kuidas hirvesokk McDonalds oli suvel "ristitud" ja sai nimeks Mati-Reet teda koos külastanud MatiTalviku ja Reet Linna auks. Kuid see erineb versioonist, mida räägiti kohapeal.

Kuna mu tutvuskonnas puuduvad hirvefännid, ei saanud ma pargi kabehirvede suguvõsa täpsemini kaardistada. Kes mäletab paremini ja oskaks aidata, tehku seda ajaloolise tõe nimel.

2007. a suvel sündinud tall (vanemate nimed on jälle saladus), olla kadunud millalgi vahemikus mai-juuni 2008 (külastajad küsisid, pargitöötajad ei teadnuvat.)

2008. a märtsis oli taas 1 emane vähem, 21.3 ja 21.4.2008 oli aedikus 1 isane ja 2 emast.

2010. a-l sündis 1 hirvetall, 2011. a kohta infot ei avaldatud, 2012. a-l 2 talle.

10.3.2012 nähti 3 isast ja 4 emast hirve. Teine tunnistaja nägi 1 isast ja 4-liikmelist gruppi, kus olid emad ja järglased. 2013. a juunis nähti korraga 6 hirve.

2013. a suvel sündis väidetavasti 1 hirvevasikas.

*

Metskitsed

26.2.1998 seisuga elas pargis 1 metskits, 19.6.1998 olid mainitud Peep ja Miki, 16.9.1998 samuti 2 metskitse. Edasi ei paistnud need loomad reporteritele huvi pakkuvat.

Ei mäleta, oli see kitse- või hirvesokk, kes umbes noil aastail toidunõu pärast riieldes oma paarilise tappis?

Keskkonnaministeeriumis meenutati üht murtud jalaga kitsetalle loomapargi algusaastaist, kes sobis neile aedikusse panemiseks, kui ta enne kusagil mujal ravitud saaks, kuid mis mõtet oli saata tervet looma aedikuelu elama? Kitsetall sai Nigulas ravitud ja metskitsede populatsiooni tagasi integreeritud.

Piiksu oli emane kits, kes oskas soku moodi haukuda. Toodi parki kevadel 2001 ja suri aasta pärast maksahaigusesse (või kes seda teab). 28.7.2001 "Sõnumileht" pajatas, et Põlvamaalt loomaparki toodud metskits oli tervelt 10 a ühes peres elanud, aga RMK.ee detsembrikuu 2008 uudiskiri pakub järgmist versiooni: "Lemmikloomana peetud kits sattus Elistverre 12-aastasena". Seda numbrit mainitakse ka pargi juubelivoldikus. 2 aastat siia-sinna, mis tähtsust sel on, kuid kitse jaoks on see küllalt palju. Samasuguse täpsusega võiks väita ka ütleja enda kohta: tuli Asta Sarv Elistverre tööle vanuses 56 või 80, mis vahet seal on, mäluhäired on selles eas tüüpilised nähtused.
("Sõnumilehest" koorub välja veel 1 huvitav fakt, et loomapargis kodunev kits ei tahtnud oma pererahvast enam ära tunda. Hülgamise puhul on selline käitumine tüüpiline ilvestele, siin on fakte eri mailt, kuid järelikult käituvad samamoodi ka metskitsed. Emasena haukuv kits vääris tähelepanu, kuid millegipärast ei tule see loom mulle üldse meelde. Arvatakse samuti, et teatud pulmahäält teevad vaid isailvesed, olin uskunud ise ka seda, enne kui samamoodi hüüdnud emast jälgida sain ja selliste "imede" suhtes tähelepanelikumaks muutusin.)

Keegi 2002. a sündinud metskits lubati tuua parki 2003. a veebruari keskel, samal päeval põhjapõder Reduga. Veel 1 metskitsetall toodi suvel (6.8.2002 lehe info), aga 5.9.2002 teatas leht: "Tänavu ekspositsiooni uusi liike pole lisandunud, küll aga on loomapark täitnud oma turvakodu funktsiooni ning hoiule võtnud eluohtlikust situatsioonist päästetud metskitsetallesid, ning teisi karvaseid ja sulelisi, et neid kosununa taas vabadusse lasta." (Viimane ei pidanuvat käima metskitsede kohta, seda Asta Sarv väitis korduvalt, et metskitsi on võimatu metsastada ilma, et nad uuesti inimeste lähedusse kipuksid. Sõltub, mida metsastamiseks nimetada: kas ilma ettevalmistuseta metsa kupatamist või kogu protsessi, mille jooksul loom spetsiaalse metoodika järgi uuesti metsikuks tehakse ja iseseisvalt hakkama saamiseks välja õpetatakse.)

7.5.2003 kirjutas "Sõnumileht" Hiiumaa Moka küla taltsast metskitsest, keda loomapargi perenaine Asta Sarv soovitas neile kohale tuua, sest loomadele järele pargi töötajad ei sõida, samas pakkus kitsele kodu üks teine hiidlane. Ka "Vooremaa" 19.6.2003 sisaldas lugu metskitsetall Kikist, keda peremees soovis loomaparki pakkuda. Nigula spetsialistide väitel võtaks selliste kodustatud metskitsede ümber kasvatamine vähemalt poolteist aastat, ja Moka talu kits lasti lõpuks vabaks kaitsealusesse erametsa Kärdla lähistel.

Augustis 2003 pöördus mu poole küsimusega üks keskkonnaametnik: kas vastas tõele väide, et loomapargis oli hetkel ülalpidamisel 50 metskitse. Viitasin hiljutisele "Postimehele", kus kirjutati, et pargis oli kokku 44 neljajalgset asukat. (Ühes teises lehes ilmusid Asta Sarve enda sõnad: 5 kitse toodi ja 7-le leiti kodu mujal.)

2004. aastal sattus parki kitsetall, kes maksis pargiveterinaarile töökoha, sest pärast lutipudelikasvatust saadeti loom Elistvere asemel Nigulasse, kus ta pärast väljaõpet loodusele tagastati. Teised 2003–2004 pargitöötajate kodudes kasvatatud metskitsetalled said kes pargiaedikusse, kes Võrumaale R. Kõivu juurde, kes mujale nn turismitaludesse st nn loodussõprade püssi alla.

2004. a lõpuks oli pargis vähemalt 4 metskitse, neist 3 kadusid juba enne uut suve. Triinu-Triibu ehmatati vastu võret ja pandi jalamurru tõttu magama, Pille-Riinu saatus ühelegi küsitletust "ei meenunud". Millal ja kust need kitsed parki tulid, ei tea, kuid 2001-2002. a olid need kitseaediku tuntud põhiasukad. Ka kellegi kodus üles kasvanud Lennu ei elanud palju kauem. Kes olid selgroomurru tõttu hukkunud kitsed? – see juhtus kunagi enne 2004. a suve.

See on üks põhjusi, miks pole hea pidada isegi taltsaid metskitsi väikeses aedikus – kergesti ehmuvad loomad kipuvad endale viga tegema, eriti pideva stressi puhul. Näiteks kardavad kitsed öövalvureid ega suuda "tööpäevaks" piisavalt välja puhata. Praegu on tegemist vähemalt "jalameestega", aga 2005. a suve algusest kuni talveni tiirles ööd läbi pargis täistuledes auto.

Priidikul (sünd. väidetavasti 2002) oli õnne (vähemalt 2009. a suveni) püsida elus vaatamata 2005. a juulis kitseaedikus toimunud "kaadripuhastusele": juunis pakuti parki 3 kitsetalle ja kuni nad enne ekspositsiooni panemist mujal kasvasid, "murti" kitseaedikusse sisse ning "rööviti" ehk aeti välja kõik selle asukad. Paari nädala pärast tuli seljahaavaga Priidik koju tagasi, kuid 2 nooremat metskitse jäid kadunuks. Nägin oktoobri alguses pargi lähedal 2 kahtlaselt taltsast kitse, kuid Asta Sarv arvas kindlalt, et nende loomad ei saanud nii kaua vabaduses elus olnud olla. (Ta ütles mulle, et päris kindlasti lasi Priidiku välja üks endine talitaja, "et pargile kätte maksta", ehkki see oli seal ainus loomadest tõeliselt hoolinud inimene, kes loomade kaudu kätte maksma ei hakkaks. Temale aga öeldi, et mina tegin – väga tüüpiline lugu seal loomapargis. Ju siis nn pargivaht, keda kuulsin öösel koos teise abimehega kitseaediku kallal kolistamas, tegi seda niisama meelelahutuseks.)

Sokk Piiksu (Teine) toodi tallena Imaverest 2005. a suvel, 2006. a lõpus aga süüdistati telesaates ehitusmaterjali viskajaid, kelle poolt ehmatatud Piiksu sai lõua- ja jalavigastuse. See kõlas kuidagi liiga tuttavalt – nagu vabandus kitse vaevade peatse lõpetamise eest. Loodetavasti läks see Piiksust tookord siiski mööda.

Võrumaalt leitud Noole ja Harjumaa päritoluga Bämbi toodi tallena Tallinna loomaaeda ja sealt Elistverre 2005. a suvel. 21.5.2007 sai Bämbi isase ja emase talle.

R. Kõivu väitel sai Alaveski park endale Elistveres sündinud 2 päeva vanuse Bamby juunis 2007.

2006. a veebruaris sai Tabivere vallas autolt löögi metskitsesokk ja seisuga 18.2.2006 kavatseti teda ravijärgselt loodusesse tagasi saata.

Juunis 2006 toodi Põlvamaalt auto alla jäänud kitseema tall (kas tema oligi 28.8 merikotka saagiks langenud Liisu?).

Sügisel 2006 liikus naaberkülas jutt kitseaedikus mahalastud koerast ja hiljem olevat teine koer veel ühe aedikukitse murdnud. (Koerte poolt murtud metskitsede jäänuseid nägin hulganisti 2005. a sügisel-talvel ka pargi taga metsas, varemgi kuulsime seal ula peal koeri haukumas. Loomulikult oli koerte omanikele räägitud, nagu oleks ma kaevanud kuhugi vms, nii et 2 kergeusklikku vihast segast onkut käisid mulle samal päeval tapaähvardusi tegemas – ülimalt elistverelik.)

26.3.2007 "Vooremaa" pajatab loo autolt löögi saanud uimasest kitsetallest, keda pakuti Tartu kasside-koerte varjupaigale ja sealt korraldati edasi sõit Elistverre. See võis olla 2005. või tõenäolisemalt 2006. a suvel.

17.12.2007 nägid ühed külastajad pargist siiski ainult 1 metskitse, kelle nimeks öeldi olevat Piilu.

Nagu ka puurist pagenud eksponaadid, nõnda on ka pargimetsas vabalt elavad metsloomad Elistveres kohalike vendade-salaküttide pideva hoole all – nii olevat sügisel 2007 ära kaotatud paarikümnepealine metskitsekari.

RMK.ee uudiskirja (detsember 2008) andmetel elas Elistveres 7 metskitse – Priidik, 2 temast nooremat sokku ja 4 emast. (Neist 5 kitse on leitud loodusest ja 2 on sündinud loomapargis.)

2010. a-l sündis 1 kitsetall ja veel mõned toodi vist juurde. 2011. a poegimiste kohta infot ei avaldatud, 2012. a-l sündis 2 talle.

15.3.2011 "Postimees" kirjutas, et Elva kesklinnas ründasid koerad metskitse, kes viidi seejärel Elistvere loomaparki: "Loomaarst ütles, et sellest saab veel eluloom".

Märtsis 2012 nähti aedikus 6 emast kitse ja 1 sokku.

2012. a juulis tuli loomaparki kostile Tartu äärelinnast leitud kitsetall Täpi, aga 2013. a märtsis toodi Viljandimaalt 1 ühte tallu eksinud metskits.

11.5.2013 sündisid aedikus kitsetalled.

*

Oravad

9.9.1999 leht teatas, et Tallinna loomaaiast toodud 2st oravast 1 laskis puuri vahetamise ajal jalga. Orav on mainitud lehes nii 5.12.2000 kui 22.05.2001, ja 24.12.2003 oli ta nimetatud Kikiks, ka 9.6.2004 leht mainib 1 oravast veterani olemasolu ja 2006. a kevadel nimetas giid üht pargioravat 6-aastaseks. Aprillis 2004 toodi parki 2 a Tartus korteris elanud isane orav, kes ei osanud puu otsa ronida, kuid sai hakkama 5 oravapoja sigitamisega. Mais-juunis 2004 toodi Tallinnast emane orav, kes need pojad 2005. a kevadel ilmale tõi. Samas toodi Tallinna loomaaiast veel 1 orav, kes pandi küülikuga ühte puuri, juunis 2006 koliti nad lahku. Elistveres sündinud orav Nonna saadeti Alaveskile 2007. a detsembris. 6.1.2007 "Vooremaa" andmetel oli oravapealiku nimeks Mupsik ja sama nimi oli kasutuses ka sügisel 2006.

27.2.2007 "Eesti Päevalehe" andmetel oli oravaid 4 ning 1 oravapuur tühi (sinna koliti metsis, kes ehmatas oravaid esialgu väga). "Eesti Päevaleht" kirjutas, et oravad olid "väga pahased", aga 6.3 "Vooremaa" pakkus, et nõnda väljendasid nad hoopis oma rõõmu.

2005. a suve lõpus toodi Tartust veel 4 oravapoega ja sama palju lasti sügisel lahti. Selle loomapargi pea peale pööratud arusaamu loomarehabilitatsioonist väljendas 14.6.2005 "Vooremaa": oravate vabaks laskmine "tuleb aga kõne alla vaid juhul, kui loomakeste geneetiline kood seda soosib. Asta sõnul olla meil oravaid kahte sorti — metslooma kalduvustega ja kodusemaid. Kui pisikesed kolmikud seda viimast omadust ilmutavad, võib neid parki lasta, ilma et peaks muretsema nende jalgalaskmise pärast." No on kole lugu, kui eluvõimeline metsloom avaldab soovi metsa minna. (2007. a vabaks lastud oravate hukkumisest saab lugeda altpoolt, rehabilitatsiooni peatükist.)

Aprillis 2011 oli oravaid pargis 3.

2013. a suvel või sügisel sündisid mõned oravapojad.

*

Muud loomad

9.9.1999 lehes on mainitud metsjänes ja küülikud, 5.12.2000 ja 22.05.2001 jänes. Ka 2006. a lõpus oleskles pargis mingi jänkupaar, keegi neist oli nimelt Laine. RMK ajal neid enam ei mainita. 2009. a-l on alles küülik Aksel (sama nimi mainitud korra ka 2006. a sügisel) ja tema puurikaaslane tuvi. (Vähemalt 1 hästi õpetlik seik: küülikud elavad koos lindudega päris meelsasti koos ja isegi kitsas puuris, andmeid on sellest küll, uurijaid pole. Antiloodusõpetlik seik: 2009. a lihavõttepühade ajal pandi nende puuri sisse muna. Kas tõesti jänese töö?)
2013. a istusid mingid jänesed oma puuris kahe rebasepuuri vahel ja koguni paljunesid.

2001. a märtsis elasid puuris koguni 2 mäkra, kes lõpuks sealt lihtsalt ja ükshaaval kadusid, väidetavasti kaevatud uru kaudu, kuid enne paigutati samasse puuri metsjänes, kes suri naabri tõttu stressi (on tunnistusi ka hammustuste kohta). Eneseõigustuseks tehti müüt, et metsjänesed vangistuses üldse ei elavat. Soovitasin neid Läti aedikes vaatama minna, või Peterburi loomaaeda, kus jänesed elavad ja paljunevad kitsastes puurides ülimalt hästi, pealegi on neid seal nii valge- kui halljäneseid kõrvuti ning neid on kerge eristama õppida.

Siile pargis vist eriti ei eksponeeritudki ning uuemad viidi kohe metsa äärele, nii et pahatihti jalutas varemete kõrval öösiti mõni silmnähtavalt hädine okkaline, mõnikord lausa mitmuses. Eriti haige näis, kuidas üks vanem isend üritas maksku mis maksab ennast läbi võre ilveseaedikusse pressida, ehk endine puurielukas.
Ei tea, kas RMK ajal on midagi sisuliselt ka muutunud? Võib ainult loota, et 2012. a detsembri keskpaiku politsei poolt leitud ja Elistverre viidud siili saatus osutus paremaks.

9.11.2001 "Sõnumileht" lisas ennatlikult pargi asukate sekka ka hundi. Õnneks sai pargi juhtkonna plaan osta jahimeestelt paar hundikutsikat 2002. a ministeeriumi keelu. Õigupoolest polnud pargis ühtegi aedikut, mis hunti üle poole tunni kinni pidada suudaks. Ja 2005.–2006. a väitis Asta Sarv reporteritele korduvalt, et ega nad hunte ei tahagi. Miks? – "Õpetajate Leht" 4.2.2005: "Me võime püüda kindlat aedikut teha: kaevata plokid maasse ja võrgu veel aia juurest eemale, et ta end välja ei saaks kraapida, aga ümberkaudu on palju hunte / täielik vale – V.R./ ning on küllalt tõenäoline, et kui hundikutsikad siin ulguma hakkavad, on nemad platsis. Siis ei ole meil ühel hommikul enam kitsi ega põtru."" Seegi leheseletus on müüt, sest Lätis Kalvene loomapargi ümber oli just nimelt palju hunte, kuid kahjum piirdus kolme kodukitsega – hundid said aru, et territoorium oli aedikuhundipere oma ja läksid päriselt ära.

*

Karu(d)

Karoliina – sünd. jaanuaris 1998, leitud mais Villeverest. Kuni septembrini 1999 elas ajutises aedikus koos koer Rolliga, novembris kolis oma praegusesse aedikusse. Sõbralik, leplik, piisavalt tembulembeline karu, kes suhtub oma üksindusse ja valduste mis-parata-ulatusse kannatlikult, mõni talv üritab koguni magada (2002/2003. a talvel magas ta 1,5 kuud, mõni kuu 2007. a ja 2010/2011. a talvel).

Ta oli alles "karude teismeeas", kuid ajakirjandus nimetas teda juba lausa vanaks ja kogenud loomaks (Tabivere valla leht, 2.2007), küll Karuliinaks, küll Karoliineks, aga 11.03.2006 "Eesti Päevalehes" seisab: "Elistvere loomapargist võivad kõik soovijad saada endale isikliku looma, keda aidata ülal pidada. Näiteks Tallinnas elav Juta on olnud juba paar aastat karuomanik. Ristiema auks pandi mesikäpale lisanimeks Juta. Karu Karolina nimi on nüüd Juta-Karolina." (Siin on arenenud maailmas levinud traditsioonist valesti aru saadud: ristivanemlusega ei kaasne tingimata loomade ülalpidamise kohustus ning pole juttugi loomade omandamisest ega ümbernimetamisest, ja seda mitte sugugi põhjusel, et mõnel loomal võib olla kümmekond "ristivanemat". Lihtsalt meeldis mõnele ülemuste ja rahastajate ees pugeda.)

Lõbus jutt Karoliina kohta leidub ka vanast "Sõnumilehest" (16.5.1998): "Peaminister karule ristiisaks. Mart Siimann saab endale nimekaimu. Kui valitsus püsib, siis ristime karupoja Mardiks," väitis Jõgevamaal Tabivere vallas asuva Eesti ainulaadse loomapargi juhataja Kaupo Ilmet."

Loomapark soovis endale ka 2009. a sügisel kuulsaks saanud Viljandi maantee karusid, ehkki uue aediku ehitus pidanud algama alles järgmisel-ülejärgmisel aastal ja loomad jäid vabadusse.

*

Ilvesed

26.2.1998 "Vooremaa" teatas, et nädala eest (20.2.1998) toodi Tallinna loomaaiast 2 ilvesepoega. Need olid 2.6.1997 sündinud Lethe ja Sandor, kes said Elistveres uued, ülemuste nimed – Ene ja Mait.

16.9.1998 "Postimees" mainib ikka veel 2 ilvest, kuigi isane oli selleks ajaks juba mitu kuud surnud ja Tallinnast oodati tema asemele teist. Tallinna loomaaia dokumentatsiooni järgi toodi uus isailves kohale 30.9.1998, selleks osutus Ene vanem vend Kert (sünd. 30.5.1996) ja temast sai loomapargis Mait (Teine).

24.4.1999 (mitte juunis, nagu arvas "Postimees") sündis 3 ilvesepoega – tulevane pealik Joosu ja tema 2 õde, kokku 5 ilvest.

5.12.2000 oli aedikus samuti 5 ilvest, ainult et mitte täpselt samad mis enne. "Postimehes" väitis, et 8 ilvest – see pidas paika küll mais 2000, kui Enele sündisid uued pojad, ent siis "kadusid" ära.

Ka Mait-Teine oli 2000 a. mai lõpus-juuni alguses oma aedikust jäljetult kadunud – kuhu? – tõtt selle kohta nõudsin juba oma esimesel kohtumisel pargi töötajatega 24.4.2001 ning nõuan edasi, tulgu vastus kellegi surivoodil või jumalakohtus. Ka veel 2001.–2002. a talvel lasti ajalehes silmnähtavalt "teismelise" Johannese pildi all väljapressivas laadis kirjutada: see 5-aastane ilves Mait ootab külla oma ministrist ristivanemat, kes pole ammu parki toetanud.

Kuni mai lõpuni 2001 oli pargis 5 ilvest, nagu 22.05.2001 leht veel viimast päeva õieti mainis või juba valetas, sest just siis sündisid Joosule ja Enele tütar Hüpik ja poeg Äpu – kokku 7 ilvest. 13.7.2001 aga oli jälle 5 ilvest, sest siis saadeti Joosu 2 õde Tallinna loomaaeda.

Detsembris hoiatas perenaine (ehk tollal tegelikult veel viimaseid päevi endise perenaise asendajana töötanud Asta Sarv), et pime ilves Äpu olevat väga haige, ei tõusvat püsti ja tahetakse magama panna. Esitasin hulga ettepanekuid ilvesepoja aitamiseks ja rääkisin sellest loost kogemata liiga paljudele. Tulles parki nägin Äput täiesti normaalselt liikuvat ja mulle prooviti selgeks teha, nagu mõeldud magama panemise all ajutist uinutamist arstliku ülevaatluse tarvis, mida suurte pakaste tõttu ei tehtud.

2002. a juuni algul kuulsid 2 pargi töötajat uute ilvesepoegade piiksumist ja üks palus teist sellest mitte kellelegi rääkida, "muidu viiakse jälle minema". Ikkagi kästi töötajail mitu korda ilveseaedikut kammida ja hiljem eitasid nad kõik 2002. a pesakonna olemasolu. Kadumise ajal võisid ilvesepojad olla 5–6 nädalat vanad. 11.7 olid nad veel kindlalt alles ja mu 22.7 märkmed sisaldavad järeldust ilveste käitumisest, et vähemalt 1 ilvesepoeg võis aedikus ikka veel peidus olla.

Augusti lõpus 2002 kavatses pargi juhtkond magama panna ilvespealik Joosut, sest ta lonkas ja nägi haiglane välja – liiga inetu pilt Seltside päevale kutsutud ministrite ja presidendiproua jaoks, kuid jäädi hiljaks ja Joosu paranes peagi. Külalised ei pannudki teda tähele.

13. ja 14.11.2002 käis metsast pargiilveste puuri juures 5-kuune üksik näljane ilvesepoeg. 15.11 püüdsin ta kinni ja nõustusin jätta parki karantiini. Nigula turvakodu telefoninumber ei vastanud, ja kuna ilvesepoeg võeti lahkelt vastu, ei hakanud ma uuesti proovima. Järgnes paljudele loomatoojatele ja endistele pargi töötajatele tuttav tapmiseeelne rituaal: minu lahkudes oli loom juba palju paremas korras (ta keha läks soojaks, ta sõi isuga, oli reibas ja seisis püsti), järgmisel päeval keelas Asta Sarv mul teda vaatama tulla ja väitis, et loom on väga haige, ei tõuse jalule ega jää mingil juhul ellu ning 17.11 teatas ta ilvesepoja surmast "kindlasti marutaudi".

Kuna diagnoos ei kinnitunud ja ilmnes looma väärkohtlemine, käivitati teine, ka hiljem nii mõnegi töötaja või ebamugavaks osutunud "pargi sõbra" suhtes tarvitatud stsenaarium: lavastada süüdi enne kui võimalik kaebus kuhugi laekuda jõuab. 1.12.2002 visati ilveseaedikusse marutaudis kähriku korjus ja 14.12 suri marutaudi ilves Äpu. Minu pargitöötajatest sõpradele esitas Asta Sarv kähriku kui minu toodu, muudele kohalikele ja linnaametnikele aga öeldi, et marutaud olla tulnud minu ilvesepojalt. Tänu veterinaar Villem Robi vabatahtlikule ülestunnistusele 28.12.2002 "Vooremaas" paljastus lugejaile sündmuste tegelik käik, kuid karistada ei saanud keegi. Nõudsin siis ja jään oma nõudmise juurde: tunnistagu asjaosalised üles, kes ja kelle käsul viskas Äpule kähriku, miks ja kust tekkis parki ilvesepoeg, miks ta oli taltsavõitu ja sarnanes liiga pargi ilveste perega, mida temaga tegelikult tehti ja miks ei tohtinud loomapargile mittevajalikku looma Nigulasse suunata.

Nüüd õppisid ilvesed varjama oma järglaste olemasolu lausa juuli lõpuni. Alles 4.8.2003 lehes pajatas Asta Sarv, et Enele sündis kevadel 3 ja "teisele emasele" kas 1 või 2 poega. Tegelik seis oli: Ene, Joosu, Johannes, Hüpik, Hüpiku 1 tütar, Ene 2 poega ja 1 tütar (viimane hukkus märtsis 2004) – kokku 8 (märtsist juunini 7) ilvest.

7.11.2003 tegin kahjutuks ilveseaediku võresse seestpoolt ALT ÜLES "kukkunud" ehk hoolikalt kinnitatud suure puu oksa, kuigi ilvesed ei kavatsenudki lahendada selle abil aediku nö ülerahvastatuse probleemi. (Lisaks 2 sarnast juhtumit 2004/2005. a talvel.)

2004. a saabusid soojad ilmad juba märtsi teisel poolel. 24.4 oli nii Hüpiku kui Ene käitumises märgata tiinusehormooni mõju, 8.5 käisid aga uuesti paaritumismängud, nagu juhtub ikka, kui varajane pesakond hävib. Juunis liikus Ene raskelt ja mõlema emase käitumises oli märgata tiinuse iseloomulikke jooni. Väikeste piiksumist kuulsin esimest korda alles 24.7.2004 (ja Enel olid äraveninud nisad). Kõik hilised ilvesepojad olid kuni järgmise kevadeni silmatorkavalt väikesed, mida ka külastajad tähele olid pannud, kuid väikesed olid tublid, tragid ja üllatavalt vastupidavad. Seega siis paigutati 14.9.2004 "Vooremaasse" artikkel "Elistvere Loomapargi ilvesepojad on tugevad ja terved". Eneseõigustus ennetas võimalikke etteheiteid: "Tänavu kevadsuvel Elistvere Loomapargis sündinud ilvesepojad on terved ja kasvavad hästi. Elistvere Loomapargis elav seitsmeaastane ilves Ene sünnitas kolm poega, mis tema jaoks on viies pesakond poegi."

Valed on alla joonitud. Loeme Ene pesakonnad kokku: 1999, 2000, 2001, 2002, 2003, aprill 2004 ja juuli 2004 – kas on ikka 5 või 7? Või esimestel kahel korral poegi mingi teine ilves Ene? Valet korratakse alati selleks, et lugeja kindlasti uskuma jääks, nagu siin 3 korda järjest tubli kasvamise kohta:

""Mais sündinud ilvesepojad söövad hästi, on jõudnud tublisti kasvada ja nende tervis on hea," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv. /.../ "Nüüd on Elistveres 7 täiskasvanud ilvest ja 3 poega," lausus loomapargi perenaine."

Alaveski loomapargis väidetakse toetudes Asta Sarve sõnadele, et nende 2 ilvest Asta ja Esta, Elistvere ilveste 2004. a toodang, on sündinud aprillis – kuidas olnuks siis võimalik, et augusti viimastel päevil istus ilvesepoeg Asta ikka veel pesas ja ta nimekaimul polnud sellest ilvesest aimugi? Talve hakul oli see ilvesepoeg, kõigi ilvesepere liikmete eriline lemmik, kodukassist vaid veidi suurem ning jaanuaris Joosu kõrval istudes paistis silma tohutu kasvukontrast. (Täpsustatud andmetel sündis Ene tütar Esta juulis, aga Hüpiku tütar Asta – kas juuli päris viimastel päevadel või lausa augusti esimesel nädalal.)

23.9.2004 leht teatas aga 5 ilvesepojast (loodetavasti oli see viga või oli Hüpikul neid septembris tõesti 2).

Seis pärast noorima ilvesepoja lahkumist: Ene, Joosu, Johannes, Hüpik ja tema 2 järglast (sünd. 2003. ja 2004. a), Ene 2 poega 2003. a pesakonnast ning 2 tütart ja 1 poeg 2004. a pesakonnast, kokku 11 ilvest. Ene ja ta 3 kesksuvel sündinud äbarikku taheti keset talve koos emaga metsa nälga koolema saata (zooloogid ehmusid selle peale ning ministeerium keelas plaani ära), rahvale aga jäeti mulje 2.12.2004 "Tartu Postimehe" vahendusel, nagu saadetakse ilvesed "kuhugi välismaale". (Kust küll selline ettenägelikkus? Ainus ilveste nõutaja välismaalt, Telšiai metsamajand, ilmus oma sooviga välja alles 2005. a talve lõpu poole. Aga siis, veebruaris, rääkis Asta Sarv "Õpetajate Lehele", et just zooloogid kavatsesid ja kavatsevad ikka veel saata Ene koos 3 kutsikaga metsa... sedapuhku Saaremaale.)

16.3.2005 viidi Leetu 4 ilvest: Joosu, Hüpik ja 2 Ene poega, 2003. ja 2004. a pesakonnast, kes olid harjunud minu pandud nimedega "Nurri" ja "Poisu". Alles jäi 7 ilvest. Ene põgenes uinutisüstlaga puu otsa ega lasknud pargipidajail endast seegi kord lahti saada.

Juuli lõpus teatasid pahaaimamatud külastajad pargi perenaisele 3 ilvesekutsika olemasolust ja imestasid, miks see uudis teda marru ajas. 25.8.2005 "Vooremaa" kirjutas aga: "Aprillis sündinud ilvesepojad, keda kahe emailvese peale on kokku 3..." – tegelikult sündisid ilvesekaksikud 21.5.2005 ja üksik poeg veidi hiljem.

Ka 8.10.2005 "Vooremaa" artikli autor ei hooli samuti tõest ega valest, tema asi on jutt kirja panna: "Siiski leiti puu otsast magamast emailves Ene, kes kuuel aastal on olnud poegadele hea ema, kuid nüüd peab juba "pensionipõlve"." Tegelikult ei käinud Ene alates 2005. a märtsist enam puu otsas, tema puu päris uus alfa-emane ning "kuue aasta" asemel peaks olema "seitse". Tollane seis: 7 suurt ja 3 väikest, kokku 10 ilvest.

9. ja 12.12.2005 saadeti Rein Kõivu tallu 2 emast (sünd. 2004), Elistverre pidi jääma 8 looma, kuid "Eesti Looduse" (märts 2006) väitel elas pargis 2 isast ja 5 emast ehk 1 isane (keda kutsusin Joonaks) oli puudu. Tõde selgus alles 2009. a-l, kui Kaspiks nimetatud ilvese topis parki eksponeerimiseks toodi, ta kukkus oma lemmikpuu otsast, nagu tema sama pesakonna õdegi, kuid miks pidid need kuni 2009. a-ni nii suured saladused olema? Ja miks avaldati augustis 2008 Kaspi nimi elavate seas?

"Eesti Looduses" avaldati, et Elistvere ÜHELT emaselt oodati 2006. a-l järelkasvu – huvitav moodus määrata, kes peaks ja kes ei peaks paljunema, kui suguküpseid emaseid oli sel hetkel 3 – ja tõesti, 2006. a sündinud pimedat ilvesepoega Kriimut kasvatasid korraga 4 vanemat.

2006. a detsembri lõpus luges "Eesti Päevalehe" reporter 7 ilvest puu otsas ja 1 poega maas, aga kevadel 2007 ei õnnestunud kellelgi meist kokku lugeda rohkem kui 6 ilvest. Kas jälle "saadeti välismaale"? Koduka lugejad teatasid seepeale, et nad olid tõesti pargis säärast seletust kuulnud – nimetati riike, mis polnud ühelegi Eesti ilvesele sissesõiduluba andnud. (Varem, kui mõni Elistvere loom tõesti välismaale läks, kiideldi sellega lehtedes ülearugi – järelikult polnud see seekord tõsi ja ilvestega juhtus jälle midagi, mida peeti varjamisväärseks. Mis see küll olla võiks? Surm ega põgenemine see pole, sest seda ei häbeneta üheski loomaasutuses. Mis see siis oli, mida nii hoolikalt varjati? Kas tõesti on lähtutud loogikast, et kui riigipeaks on Ilves, peab kõik ilvestesse puutuv riigisaladus olema?) Kadunud olid Kriimu ja 2005. a-l sündinud emane.

2007. a suvel nähti 4 ilvesepoega, kuid 4-lt emaselt ei tundu see tõene, ja isegi arvesse võttes, et Ene kaotas huvi paaritumise vastu, sündis neid pigem ikkagi 2 kuni 3 korda rohkem.

Kui loomi tõesti kuhugi vaja pole, siis pole tarvis magamapanemist häbeneda, arvati Tallinna loomaaias. Ent ometi – 2004. aastal kavatses Tallinna loomaaed võtta Elistverest kuni 6 nooremat ilvest (nii Läti kui Saksamaa jaoks) ja seal oldi ebameeldivalt üllatunud, kui loomapark teatas ajalehe reporterile, et neil pole Tallinnaga mingit kokkulepet olnudki. 2006. a lõpus vajas Tallinna loomaaed jälle ilveseid (nii ametlikuks saatmiseks Kaunasesse ja Klaipėdasse kui ka endale), kuid Elistverest ei vastanud neile keegi. Ka oli jaanuaris hädasti vaja ilvest Poolasse, Bialowiesasse... siis hakkas otsima endale ilvest ka Vilniuse Loodusmaja. Nõudlus ületas Elistvere ilveste arvu. 2007/2008. a talvel küsiti ilveseid jälle Leetu, Elistveres lubati, venitati ja siis keelduti mingil arusaamatul ettekäändel. Ju oli paremaid pakkumisi? Ühe ilvese kohta räägiti, et ta läks Tallinna ja sealt "välismaale", kuid ilves ei kajastunud Tallinna loomaaia dokumentatsioonis. Veel kord valetati Tallinna kohta 2008. a lõpus Poola WWFi esindajale: ära anda olnud 2000., 2005. ja 2007. a-l sündinud isased, kellest esimene olla saadud Tallinna loomaaiast. Kuid Tallinna andmed nende aastate kohta olid Euroopas infovõrgus saadaval ja rääkisid muud. Ka 2009. aastal pöörduti Elistvere pargi poole Poolast, ikka ei midagi. Lubati Soomega loomi vahetama hakata – kuhu see võimalus jäi?

"Milleks nad üldse ilvesepoegi hävitavad?" küsisid minult 3 a järjest Telšiai metsamajandi töötajad, "kui me ostaksime neilt kõik ülearused ilvesed ja maksaksime kinni kõik ilvesepojad kas või aastateks ette?" Tõesti seletamatu loogika: kui meile endile pole vaja, siis ärgu teised ka saagu? Leedus oli ilves tundmatu loom, looduses polnud neid enam isegi mitte poolsada ning paljud isegi zooloogid ja jahimehed polnud elusat ilvest kordagi näinud. (Nüüdseks on Leedu parkides ilveseid küllalt ning ilves-projekti jaoks saadi hea päritolu ja paberitega loomi Lätist, Rootsist ja Soomest. Elistvere park oli oma võimalused maha maganud.)

Kõik pakkumised pole siin kirjas, osast ma kindlasti ei tea, kuid siis oli aeg, mil ilvest sai veel suhteliselt lihtsalt välismaale kolida, pärast läks bürokraatia palju hullemaks, ja kui Leedu ning Poola projektid kord lõpuks käima läksid, polnud Elistvere ilvestel seal enam kohta, "rongile" jõudsid vaid need, kes selleks ajaks juba Leedus elasid. Alaveski loomapark soovis väha projektides osaleda, kuid ka nende ilveste jaoks oli juba hilja, sest euronõudmised projektiloomadele kerkisid järsult. Elistvere pargile jäi "au" metsast püütud ilveseid enne Poolasse saatmist karantiinipuuris hoida (2012, 2013).

22.4.2008 "Tartu Postimees" kirjutab: "Peale põrsaste on loomapargis tänavu sündimas veel mõned loomalapsed, kuid neid ei tohiks palju olla. "Eelmisel aastal tundus meie tulevik väga tume ja püüdsime loomalaste sündi ära hoida," selgitas Asta Sarv." – hea ütlus juba sündinud loomade kohta, ja nii tehti ometi kogu aeg, ka pargi kõige rikkamatel aastatel. Kiidan Asta Sarve selle väljaütlemise eest, kuid kes alustas, peab ka lõpetama, nii et öelgu kõik ausalt välja, kui tihti, mitu looma, mis liikidest, kuidas ja kelle kätega.

"Seitsmest ilvesest ühelt on poegi oodata." – ehk teiste emailveste poegi (2 pesakonda) jälle vähendati, ja Asta Sarv produtseeris uue seletuse: ilvesepojad kaduvat sellepärast, et isased söövad neid, aga suured ... need lihtsalt kaovad. Valet isaste kohta kaitsti kahe-kolme autoriteedi nimega, kes, nagu selgus, on rääkinud vastupidist: isailvesed on suurepärased järelsoo kasvatajad, isegi võõraste poegade suhtes ollakse hoolivad, noored isailveseid jumaldavad nooremaid pereliikmeid ja tegelevad nendega ööd-päevad läbi. Aga suurte ilveste kadumine võis uuendatud aediku tingimustes toimuda ainult aedikuukse kaudu, nagu see ennegi käis nii suurte kui väikeste puhul, ja ikka omaste abil, kes oma vaikimise tõttu kuriteo korraldajaga pattu jagasid.

2007. a poegadest elas uue kevadeni vähemalt 2, kolmas oli haiguse ettekäändel eemaldatud – väidetavasti septembris, tõenäolisemalt juuli lõpus – augusti alguses. Või on mõlemad ütlused õiged, kui ilvesepoeg laenutati aedikust mitu korda. Teatakse igasugust, kuid kas see kõik toimus ikka sellesama ühe ilvesepojaga? Kord raviti teda ja tagastati emale, kord viidi pargiperenaise koju, kus teda taheti taltsaks teha ja pargis koerarihma otsas kõndima õpetada (kusjuures olnud see juba vähemalt teine katse, kuna eelmine ilvesepoeg suri). Lõpuks – ja see pilt rippus mitu aastat rate.ee-s – septembris anti (kas surnud või uinutatud) ilvesepoeg ühele suvalisele külastajale sülle, kes temaga piisoniaediku taustal poseeris.

Ka 2008. a sündinud ilvesepoegadest nähti juba liikumas 2, kes pärast ära kadusid. 2009. a-l sündinutega läks samamoodi – 2st nähtud ilvesepojast oli oktoobris alles 1, nii tilluke nagu 2–3-kuune (kordus 2004. a lugu?), kuid just temast kasvas ilveseneiu, kes uue alfa-emase koha endale võttis. Ilmselt oli see kõigile saladuseks, sest pargijuhataja ütles "Tartu Postimehe" 17.8.2012 artiklis nii: "Ka seitsme ilvese pered enam ilmselt ei suurene, sest need loomad on järglaste saamiseks liiga vanad." Või tahtis ta, et teised usuksid seda?

23.4.2009 nägi "Vooremaa" reporter puude otsas taas 4 ja maas jälle 3 ilvest. Aga 2009/2010. a veebruaris öeldi neid jälle 8 olevat. Detsembri lõpus 2010 näitasid ennast 6 ilvest maas ja 1 puu otsas, veel 1 puges usutavasti peitu. Veebruaris 2011 väideti ilveseid olevat 9, koos Kaspi topisega vist. Märtsis 2011 öeldi aedikus olevat 8 täiskasvanud ilvest, suvel polnud töötajad justkui kindlad, kas 7 või 8, aga hiljem vastati järjest 7.

Pahaendeliselt meenub "Vooremaa" 22.3.2005 artikkel "Ilvesejaht Elistveres ehk kui tähtis on osata seitsmeni lugeda" – seitsmeni osatakse, edasi ilmselt mitte. Elistveres peab alati 7 ilvest olema (6.2001, 4.2004, 3.2005, 3.2006, 12.2006, 4.2008, 9.2008, 9.2009...). Mis sest et ilveseid sünnib iga aasta juurde. Kusjuures nad ei sure ega ei põgene, ilvesepoegi ei hävitata ega kedagi metsa aeta. Kui mingi ime läbi ilveseid ongi 8, siis kaheksas peab kuhugi salapäraselt ära haihtuma – nagu mais 2000, märtsis 2004, märtsis 2006., 2006/2007. a talvel, 2007/2008. a talvel, 2008/2009. a talvel, märtsis 2010, märtsis 2011...

Samas oli pargi taga metsas (aeg-ajalt ja ühekaupa) kahtlaselt palju silmnähtavalt inimkartmatuid ja peaaegu taltsaid ilveseid, kellest ma siin kodulehel ei kirjutanud lootuses, et ehk püssimehed ei tea. Siis pajatas Asta Sarv ühest sellisest lausa ise (vt. ilveselugu RMK kodulehel, 2008): sel suvel istus ilves keset päist päeva kesk lillepeenart, lasi ennast vaadata ja alles otsese lähenemise peale põgenes ära. Et Asta Sarv selle loo üldse suhu võttis ja nii naljakaks muutis, tähendab (nagu alati sellistel puhkudel) tema soovi ennast mingist pahandusest puhtaks pesta. Ju siis saadeti jälle üks ülearune loom ilma nõutud ettevalmistuseta vabadusse.

Uue omanikuga loomapargis, eriti pärast endise perenaise eemaldumist hakkas õhkkond kiiresti paranema. 25./26.10.2012 põgenes aedikust 3 ilvest ja sellest ei tehtud saladust. Ainult neljandast põgenikust ei räägitud enne kui 2013. a juunis, mil loomapargi uus juhataja ütles intervjuus nii: "Plehku päriselt pani siis sellel ööl meil 3 ilvest. Tegelt küll väljas oli lausa 4, see neljas sai kohe aeda tagasi. 3 tükki nautisid veidikene vabadust, 1 neist küll õigupoolest ainult ühe öö ja siis tuli tagasi, teine mõne aja möödudes, üks on nüüd kas naudib vabadust või on saanud kellegi jahisaagiks. Ei oska öelda, ei ole nagu kuulnud, et keegi oleks näinud."

"Tegelt" oligi umbes nii: 1 ilves läks lõkskasti 27./28.10.2012, teine püüti uinutipüssiga väidetavasti 16.11.2012, kolmas jäi vabadusse. "Väidetavasti" kirjutan sellepärast, et keegi loom oli kastis ka 1.11.2012 hommikul, sellest räägiti pargis ja selle ümbruses, kuid mitte meedias. Kui kaua oli väljas too neljas ilves ja mitu korda püüti kinni teine? Tahaks uskuda, et tegemist oli arusaamatuse ja mitte kellegi järjekordse kurja-kavala plaaniga, mida maha vaikida tasuks. Valestimõistmiste vältimiseks piisaks, kui iga põgenikku oleks veidigi kirjeldatud, näiteks: puudu on ilves, kes istub tavaliselt seal või seal. Igal loomal on oma päevane lemmikkoht, mis teeb neid kergesti eristatavateks. Kas või ainult minu ammusest sõpruskonnast leiduks kümnete viisi neid, kes teaksid kohe, millisest ilvesest jutt. Leiduks neid, kes jutustaksid iga ilvese iseloomust ja soovitaksid nippe, kuidas just seda ilvest ohutult enda ligi, lõkskasti või kuhu vaja meelitada oleks saanud. Ka oleksin hea meelega teada saanud, milline ilves läks lõksu esimesena, kes rändas kaugemale, kuid lubas ennast kinni võtta, kes jäigi vabaks. Arvan, et tean seda niigi, kuid soovin alati kinnitust oma teadmistele ja veel mõnda vihjet, mis aitaks mul igaühte neist ilvestest veel paremini tundma õppida. Näiteks kes võis olla see neljas? Keegi ei sobi nagu sellesse rolli või oli tolle hetke juures midagi just tema jaoks paeluvat? Katkist võret ja kukkunud puid nägid need ülejäänud 4 ilvest oma elus ennegi küll ja küll.

Muu osas ei näe ma mõtet pargitöötajatele midagi ette heita. Või kui, siis ainult seda: "Kas praegused jooksikud on isas- või emasloomad, loomapargi inimesed ei teagi, sest ilveste sugu on kaugelt väga raske määrata" (Õhtuleht, 1.11.2012). Kui ilves on juba metsa äärel, vaatajast kaugel, on see tõepoolest raske, kuid miks töötajad ei teinud selgeks, kes ilveseperes on kes, kui ilvesed olid aedikus ja hommikul-õhtupoolikul aktiivsed olles ei varjanud oma suhteid ja mänge ning liikusid, saba püsti, päris aedikuvõre lähedal? Või toimus see kõik väljaspool inimeste kehtestatud-tasustatud tööaega?

Pealegi, ilveste eristama õppimiseks ei ole vaja ise võre ääres liikuda. Õpetasin seda mõnele ka ainult interneti vahendusel. Mõni aasta tagasi ei osanuks ma ette kujutada, et pargiilveste jälgimiseks ei pea ma enam kohapeal katkise pikksilmaga vaeva nägema ega piltide saamiseks oma vana tüütu fotokaga passima, pildid tulevad mulle arvutisse ise. Alates aprillist 2005 on Elistveres tehtud kvaliteetseid fotosid ligi 1500, iga ilvese kulmumustrid on kaardistatud, kõik loomad identifitseeritud ja iga ilvese kohta on kogutud unustamatud lood.

(Ilvestest juttu on SIIN ja SIIN.)

*

LINNUD JA NENDE "REHABILITATSIOON" ELISTVERES

1998. a oli pargis 8 toonekurge, kõik lendasid sügisel ära. Ka 2010. a kasvandik lendas ära, ülejäänutel nii hästi ei läinud.

1999. a 3st haigest kurest lendama õppis aga vaid 1. Järgmise talve kohta on info puudu. Kord kadus aedikust ühe tiivaga toonekurg, kes olevat ennast vastu võret ise surnuks jooksnud. Siis aga sattusid pahupidi keeratud kaelaga kured varemete taha prügihunnikusse – toonekurg on liiga märgatav lind, et teda puurikiskjatele sööta. Kõige rohkem "aitas" linde ja tarbetuid väikeloomi "parematele jahimaadele" nüüdseks juba neile järgnenud külajoodik, kõigest pudeliraha eest ja säästes kalli ametliku eutanaasia pealt.

2001. a talve kohta ütles 6.8.2002 lehes pargi perenaine Asta Sarv: "Loomakaitsjad väidavad küll, et kui kurele süüa anda, pole tal talvel siin häda midagi, aga meie kogemused näitavad, et tegelikult hakkab tal ikkagi ka külm. Ühe kure oleme läbi häda üle talve suutnud hoida, teised on tulnud aga lõpuks ikkagi "magama panna"." Muidugi, siseruumides polnuks toonekurgedel tõesti viga talv üle elada, nagu on kombeks Euroopa paljudes loomaasutustes, kuid kes selles pargis nõustuks toitma elukat, keda ei eksponeerita?

28.3.2002 leht nimetab haigrut ja pooliku tiivaga toonekurge ning toob välja perenaise sõnad, et vigased linnud ja ka lihtsalt pesast kukkunud toonekurepojad tasub lasta magama panna, mitte parki vedada.

5.9.2002 lehe väitel laekusid sellelgi suvel parki mõned kured ja kullid. Keskkonnaametnikud teadsid nimetada, et sügisel toodi ka 1 sookurg ja lausa aastavahetuse paiku pakuti veel 1 toonekurge. Kas viimane parki ka vastu võeti, ei ole enam kuulnud. 3 toonekure kohta lasti novembris lahti jutt, nagu oleksid nad kellegi kiskja murtud, ja selles süüdistati jõuetuks nälginud ilvesepoega, kes ei jaksanud isegi inimese eest põgeneda, pealegi ilmus ta parki mõni päev hiljem. "Sel talvel ei hoitud ühtegi kurge ületalve," tunnistas lõpuks 29.3.2003 ajaleht.

2003. a "Postimehe" jõulueelne artikkel heitis nalja, et toonekurgedele tuleb muretseda vildid või uisud... Vigastatud toonekurgede Elistverre toimetamisest hõiskas kergemeelselt "Vooremaa" augustis ja septembris 2004. Aga 12.7.2005 "Vooremaa" ja 5.8.2005 "Sakala" sõnul Elistverre suunatud toonekured, nagu ka paljud muud abivajajad, viidi tegelikult kaelast ära Robijärve metsloomade turvakodusse. Elistveres õigustati ennast: milleks ravida linde, kes tõenäoliselt nagunii lendama ei hakka, kuid paljud Robijärvel opereeritud linnud hakkasid lendama küll. Ehkki selleski turvakodus polnud kõik nii nagu vaja, pakkus see paaril suvel ellu jäämise võimalust paljudele loomadele-lindudele. (Robijärve, Nigula ja Elistvere rehabilitatsioonitegevusest saab lugeda selle raamatu lõpust.)

Nagu näitab naaberriikide rehabilitatsiooni kogemus, osutuvad pooled lennuvõimetud toonekured aasta pärast täiesti lennuvõimeliseks. Loomapark olevat lubanud keskkonnaametile leida uues, 2006. a lõpuks valminud "miljonihoones" ruumid toonekurgede talvitumiseks, kuid lehed kirjutasid sellest majast mida iganes muud, ja kõigele lisaks koliti 2007. a jaanuaris sinna hoopis näriliste keskus.

Millest selline toonekurevaen? 29.3.2003 ajalehes seisab: "Linde praegu peale faasanite pole." 2001. a märtsi lõpus kinkis üks Viljandimaa faasanipidaja loomapargile jahimehest projektijuhi K. Ilmeti sünnipäevaks 2 emast ja 2 isast lindu. Ka 22.5.2001 seisuga oli faasanit 4 isendit, 8.1.2006 aga paras hulk, nii et mõne linnu kadumist tavakülastaja enam ei märganuks. Jahimeeste asutatud pargis soositi seda lindu algusest peale ja sildil seisis selgesti: "Jahifaasan", kuigi sama õige oleks ka "Faasan" (Phasianus colchicus). Aga toonekurgi tuleb hoopis küttima hakata, selgub 2.6.2005 "Maalehe" intervjuust Asta Sarvega (jahimehed jõudsid selle ideega ajalehtedesse alles 3 a hiljem). Samas kõlab: olgu vares või tuvi, me võtame ta vastu. Ütlemata jääb: aga kuna teda ekspositsiooni jaoks vaja pole, ärge tulge tagasi teda vaatama, sest teda ei ole enam.

Oleks see lind ikka puuris õnnelik olnud? rõhus Asta Sarv inimeste kaastundele, kui linnutapmine vahel ilmsiks tuli. On siis õnnelikud pargi puuriloomad, kelle pidamist otstarbekaks peetakse? Enamik puurielanikke jäävad vangistusega rahule, muidu tuleks keelata loomaaiandus, ja need üksikud, kes ei jää, loobuvad elust ise.

Kas te ka teate, kui palju neid loomi-linde looduses iseenesest otsa saab, ilma et neid keegi leiaks, küsis Asta Sarv, jne. Et toiduahel toimib ka ilma meieta, pole vaja looduslikule valikule omalt poolt kaasa aidata. Hoopis tasuks üritada aidata iga looma või lindu, kel oli õnne avastatud saada. Uurimused näitavad, et looduslik häving nõuab igast loodusliigist üsna väikest protsenti, enamik isendeist hukkub inimese süül, olgu põhjuseks jahindus, loodusliku tasakaalu rikkumine, elupaikade hävitamine, autoliiklus vm. Seda kõike võiks vähemalt proovida omalt poolt heastada.

Siis tõi A. Sarv enda meelest kõige kaalukama väite: inimesed, kes on maksnud kallist piletiraha, tahavad näha selle eest terveid-ilusaid loomi ja linde, ning nad tulevad ütlema... Kuidas küll sattus pargi etteotsa nii kergesti teiste arvamuste poolt mõjutatav inimene? On selle taga siis varjatud madal enesehinnang või kindlate põhimõtete puudus, et iga ütleja on kohe "autoriteet", kellele meeldimaks tohib kas või elusolendeid ohvriks tuua? Samas võib ka vigane lind või loom õpetada meid nii targemaks kui inimlikemaks.

Kommentaar "Pärnu Postimehes": "07.05.2010 13:42 Nigulas ravitakse haigeid metsloomi ja tehakse kõik,et nad uuesti looduses hakkama saaksid. Elistveres aga on loomad ainult väljanäitusele pandud. Aastaid tagasi kui leidsin lennuvõimetu pääsukesepoja (torm oli pesa ära lõhkunud), siis Elistverest öeldi, et pääsukesega pole midagi peale hakata ja ta on määratud hukule. Nigula aga võttis pääsukese oma hoole alla."

Teine kommentaar sealtsamast: "07.05.2010 14:29 Kui leidsin nälginud auku kukkunud siilipoja, siis peale koikvoimalikke telefonikonesid sain asjalikku abi just Kaja Kubara kaest! Huvitav on muidugi see, et koigepealt lammutame susteemi laiali ja siis hakkame vorgustikku ehitama. Mis ressursid ja inimesed siis viimasel ajal Elistverre lisatud on? Mis loomade abistamise vorgustik praeguseks loodud on, mis parem on? Kui koik see on tehtud, siis loomulikult, laske kaia. Mulle tundub, et enne aetakse vana kaev kinni kui uut ehitama hakatakse."

2005. a suvel pakuti loomapargi Asta Sarve sõnul neile u 30 lindu, eelnevatel aastatel olid lehed toonud ka suuremaid numbreid. Siis kadusid lehtedest arvud ja faktid ning lehte hakati tellima üks teise järel imalmagusaid jutukesi, keda kõike olevat Sarved oma kodus, tööst vabal ajal, vabatahtlikult, oma tohutu loomaarmastusega üles kasvatanud. Mis nendest kõigist on hiljem saanud või saab, sellest juttu ei tule, neist ette näidata on ainult 1 vigane Tallinnast pärit tuvi, keda hoiti vahel ka pargi ainsa linnuna, et rahvas usuks, kui suured linnusõbrad seal pargis töötavad. Unustatakse vaid, et tõelised loomaaitajad on loomult tagasihoidlikud ja oma saavutustest pigem üldse ei jutusta.

Keskkonnaametnikud on tunnistanud, et Elistveres pole rehabilitatsiooni jaoks tingimusi, nagu aedikud, kus loomal-linnul inimestega kokkupuudet poleks või kus kõrvukrätsust suuremad linnud lennuharjutusi teha saaks. 6.8.2002 lehe andmetel lasti sügisel parki lahti 4 suvel toodud kõrvukrätsupoega ja sedasama on tehtud varemgi, näiteks 2000. aastal hiire- ja herilaseviude ning 2001. aastal kanakulliga. Nood linnud olid lennuvõimelised, kuid paljud teised vabastatud mitte. Keegi raudkull, keda peeti suuteliseks looduses hakkama saama, ei jõudnud isegi metsani ja ta korjus leiti pargist, ühe "vabastatud" vigase loorkulli tassisid külastajad 2002. a sügisel kohe tagasi ja teinekord oli ta juba kaugele metsa viidud (kus ma teda Asta Sarve pettumuseks ikkagi kohtasin, pildistasin ja raamatusse panin). Kord (2004. a septembris) tüdines mingi põllulind olemast ilvesepoegade õppevahendiks ja, hädaga üle võre lennanud, üritas jõuda vähemalt metsa äärele... kus teda ootas pargi endine rebane Ruudi.

Internetis ripub siiani liigutav pilt tihasepoegadest neile ehitatud kastpesas – neid näidati publikule küll, kuid kas ka toideti nii tihti nagu tihaseema ja just sellega, millega tihaseema oleks neid toitnud (keda toideti pärast nende tihasepoegadega ja muude paljude pasknääri-, pääsukese- jne veel elus poegadega, seda kuskil ei kirjutata, ehkki loomaaedade aruannetes on ametlikult olemas lahter loomade-lindude jaoks, keda teistele liikidele söödaks on tarvitatud.

Praeguseks osaliselt või täielikult ära koristatud kirjad foorumilt http://www.eoy.ee:
"Postitas Ruth Soeson 10 Jaan 2003, 13:52
Jah, vastatud on mitmeti. Aga kui tõesti oled leidnud abitu ja hädas linnu, siis esmane soov on teda ikka aidata. Ka minul oli kogemus noore toonekurega, kes oli sügisel maha jäänud, kuna tiib oli viga saanud. Helistasin murega Elistverre, sest see oli ainus lootus. Sealt sain aga väga negatiivse kogemuse. Nemad tegid mulle selgeks, et õigem oleks see kurepoeg magama panna, sest neil pole midagi teha. Nõudsin selgitust. Sain aru nii, et kõik linnud, kes meie kliimas talve üle ei ela, uinutatakse sügisel nagunii, sest neil ei ole hoiuruume. Mis on siis selle asja mõte? Kas see on siis loomade-lindude varjupaik?
Ruth Soeson
Postitusi: 3
Liitunud: 10 Jaan 2003, 13:42
Asukoht: Tartumaa" - - - (See postitus oli 11.3.2010 veel eemaldamata.)
(See vastus oli eemaldatud, kuid foorumisisesele otsingule ilmus tol hetkel veel:)
"Ruth Soesonile
elistvere on väga mööda paik loomakaitse seisukohalt. oma loomadest ei hooli nad üldse. ei mingeid marutaudisüste ega midagi muud. ühel sügisel oli elistveres haigur ja valge-toonekurg. huvitav mis neist saanud on. elistvere loomi ju vabadusse enam ei lasta. jubedad inimesed
Postitas K
24 Mär 2003, 12:02
Foorum: Linnukaitse
Teema: Kas ja kes peab aitama abitut lindu?
Vastuseid: 13
Vaatamisi: 1023"
(Eemaldatud vahemikus 7.1. -11.3.2010, justkui "vana asja" mitte meenutamine saaks muuta minevikku:)
"# Postitatud: 29 10 2004 16:40:53 huu ärge linde Elistverre küll pakkuge. palun!!! seal pidada nad kõik linnud sügisel magama panema. ainus mõistlikem koht on Nigula, seal vähemalt ei killita loomi."
(Soovitus moderaatorile: kui teile ei meeldi huutamised, hüüumärgid ja "killimine", asendage need tühiku, punkti ja "tapmisega" (või siis eutanaasiaga) ning jätke alles informatiivne emotsioonivaba sisu. Pole vaja jagada looduses toimuvat "heaks" ja "halvaks" ning "halba" salata, vaid inimestele tuleb anda tõepärane info, mille järgi nad otsustagu ise, kas jätta katkise tiivaga lind looduse hooleks või tassida teda petlikus lootuses "turvakodusse", kus teda pärast tarbetut stressitalumist nagunii tapetakse.)

2005. a suvel võttis Asta Sarv parki vastu hallhaigru poja. Järelküsimise käigus selgus, et teised pargi töötajad polevat temast kuulnudki, lind olnud perenaise toas, poolsurnud ja tiivad sedavõrd katki, et tulnud kohe magama panna. Linnu tooja meelest polnud haigrupojal viga midagi, ta vajas vaid järelkasvatust. Juhtumisi kuulusid kõik selle loo osalised keskkonnakaitse süsteemi ja külajutuks asja liigitada ei saanud. Lugu jõudis ülemuste kõrvu ja selliseid juhtumeid leiti veel, kuid sõberdamine, ringkaitse ja käendus ajasid seegikord asja korda ning looma-linnu-rehabilitatsiooniga tegeles loomapark edasi, kuigi pärast niisugust vahelejäämist küll enam ei tohtinuks.

Ka hädatapmise defineerimine kui inimese kaine mõistuse rakendamine ("Maalehe" intervjuus) olla Asta Sarvele ebamugavalt tagasi tulnud, nii et ühes "Vooremaas" rääkis ta iseendale risti vastu: "kui elusolenditega pistmist, ei ole kaine mõistusega palju peale hakata". Jõulu eel võttis ta koju vigastatud kodukaku ja seda vaatamata "rahapuudusele kogu aeg" (nagu polnud pargi saadavad toetused juba ammu miljonite suurused). Juba 31.12.2006 lasti lind pargis vabaks. See loomulik tegu oleks järgmisel päeval võinud ehk ununedagi, hoopis imelik oli kuulutada sellest tervele maakonnale 5 nädala pärast, nii pikalt ja lausa pateetiliselt, 6.2.2007 lehe vahendusel. Nagu suudaks üks tegu või inimeste mõjutatud arvamus muuta olematuks või paremaks jälje, mis jääb meie kõikidest mõtetest ja tegudest looduslikku infovälja.

23.4.2006 pildistasid pahaaimamatud loomasõbrad "kakukest, kellel oli tiib katki". Tsiteerin sama ebagrammatiliselt: "viisime ta siis elistvara loomaparki, kus ta terveks tehti". "Kakuke" oli pildistajal meeles veel 12.4 2007, mil ta pani linnu pildi netti üles. Kas ta "tervekstegijail"? Muiduigi, tapmine on samuti tervekstegemine, kuidas võtta.

Ka 6.3.2007 "Vooremaa" vahendusel tegi Asta Sarv pargile reklaami, võtnud 26.2.2007 vastu kuulsa Palal kuuseistikuid nokkinud metsise nimega Metsik Jossu. Kuna ta aga selgitas pikalt, kui raske on linnule sobivat toitu leita, kui kallis kõik on ja kui palju lind sööb, ei ennustanud ma metsisele pikka iga.

31.3.2007 "Vooremaa" teatel saadeti lind 23.3 ikkagi Nigulasse (viimase kange nõudmise peale). Miks polnud loomapark siis varem selliste ümbersuunamistega nõus? Asta Sarve enda varasemate sõnade järgi ei tohi loomapark haruldasi linde üldse vastu võtta, nüüdki seisab lehes justkui meelega eksitavalt: "Metsis on meil rangelt kaitstav liik." On ikka ka? Keskkonnaministeeriumi andmetel kuulub metsis samasse teisse kaitsekategooriasse kui valge toonekurg või ilves...

Aga milleks siis võeti ja 4 nädalat väikeses puuris hoiti? Milleks lindu kahekordset stressi taluma sunniti, kui oleks võinud kohe Nigulasse sõita? Olgu, aga miks ei tehtud (kas või pärast reklaamitrikkigi) niisamamoodi kõigi nende varasemate lindudega, kes Nigulasse sattununa ellu oleks jäänud? Ühe metsise päästmine neid linde tagasi ei too, ehk annaks loodus inimestele andeks, kui nad oma vead avameelselt ja ennast õigustamata üles tunnistaksid.

Vooremaa 28.6.2007: "Muude uudiste rubriigis pajatab Asta, et oravate vabadusselaskmine, mida aeg-ajalt ikka tehakse, kujunes seekord traagiliseks, sest eluvõõrad loomakesed võttis õnneks pargis ringi hiiliv nugis. "Edaspidi oleme targemad ja viime oma loomad vabadusselaskmiseks kaugemale. Ma saan aru küll, et kõik söövad loomariigis kedagi, aga see, et nugis meie liigjulged loomad nii kerge vaevaga kätte saab, pole lihtsalt aus mäng," on ta nördinud." Nagu oleks "ausam" loomad kaugemale viia, et nad seal pargikülastajate nägemata-teadmata murtakse. Ka oravate metsastamine nõuab pikaajalist inimestest võõrutamist ja koguni nugise vm sellistega hirmutamist (nagu Prantsusmaal tehakse). Taas huvitas Asta Sarve ühiskondlik arvamus, mitte loomade saatus, ja taas kasutas ta igat võimalust olgu looma- või "pargisõpradelt" raha välja mangumiseks.

*

MIDA LIBEDAKEELSE KURJA VASTU TEHA SAAB?

Eksponeeritava loomakollektsiooni kogumise ja selle värskendamise huvides tehti Elistveres uutele asukatele ruumi vanemaid loomi vabadusse ajades, või kui kasulikum näis pidada vanu, saadi lahti uutest, öeldes, et rahvas olevat ise süüdi, muudkui tassib elukaid kokku, ega kõik nad puuridesse ei mahu. Ka rahahala on moes ja vabandab välja kõik. Justkui aus saaks olla ainult rikkana. (Vt selle raamatu lõpust, kuidas mujal rehabiliteeritakse loomi-linde üldse ilma rahata.)

Ka Nigula turvakodus aidati loomi ka siis, kui oli tõesti kitsas käes. Rahajuttudega seal üldsust haledaks ei tehtud, on ju abitu aitamine igaühe loomulik kohustus. Teine asi, et ajakirjandus kipub inimest nende loomulikegi tegude puhul nii üle kiita, et ühed võivad auahneks, teised aga kadedaks minna. Nii kutsuvad "need teised" endale ajakirjanikku ja kiidavad ennast taevani, et konkurent üle trumbata: meie ka armastame loomi, meie ka hoolime, meie ka toome ohvreid. Olnuks inimestel jõudu peatada võistlust enne kui see loomaohvreid nõudma hakkas, ent kuidas saanuksid need inimesed loobuda makstavast rehabilitatsioonitoetusest? Harjumuspärasem oli ennast valedega kaitsta ja kannatada sisemist võitlust, pendeldades kahe kujundi vahel – sellised me oma olemuselt ja asjaolude tõttu tegelikult oleme – aga sellised me teiste silmis olla tahame, maksku mis maksab.

Kui meie rahvas polnuks nii kergeusklik ega näkanuks nii hõlpsasti üleskutsetele tassida abivajajaid Elistverre, siis saanuksid pargis juba olnud loomad nautida oma elupäevi niipalju, nagu loodus neile andnud oli, inimesed pääsenuksid pealesunnitud "jumalamängimisest" ja uued abivajajad loomad-linnud, kellest veel hakkamasaajaid kasvatada võimalik näis, suundunuksid ravile ja väljaõppele Nigulasse. On ju iga looma elu tähtsam kui konkurentsivõitlus ja toetuste jagamine.

Kuigi üleskutsed tassida abivajajaid Elistverre rippusid veel siin-seal internetis ja püsisid inimeste mälus ka pärast 2007. a rehabilitatsioonikeeldu, said loomad-linnud siiski vähemalt 3-aastase "puhkuse" ja küllap leidsid ka Elistverele jagamata jäänud rehabilitatsioonirahad kuskil eesmärgikindlama kasutuse. See "puhkus" võinuks ka pikemaks osutuda, kui pikaldased ametnikud teinuksid selle oma ühe loomasõbraliku otsuse ja keelanuksid Elistvere pargil leidloomi vastu võtta VEEL MÕNI AASTAKE VAREM. Või kui nad poleks Elistverele seda kohustust uuesti andnud, uskudes, et omaniku vahetanud ja uuendatud pargis läheb loomadel paremini. Siiski, mõned loomad leidsid tee pargiaedikutesse ka keelu ajal, vähemalt ühel juhul oli see toimunud Nigula turvakodu nõusolekul – nii väideti Elistveres.

Välja arvatud see mainitud juhus, näis põhimõte, et puurielanikeks jäägu vaid need, kes tõepoolest ei ole võimelised looduses jätkama, enam-vähem paika pidavat. 28.8.2012 "Vooremaa" kirjutab: ""Leidlapsi" võtame vastu ainult juhul, kui oleme huvitatud nende loomaparki jätmisest ja saame selleks ka loa," ütles loomapargi juhataja Sirje Saul. "Tagasi loodusse laskmiseks me neid ette valmistada ei suuda. Siis tuleks neid pidada nii, et nad inimesega praktiliselt kokku ei puutukski." Vähemalt ausalt öeldud. Teine asi, kas keskkonnaamet, nüüd ainus vastutaja, otsustab õiglaselt. Nüüd, kui Nigula keskus enam vanaviisi ei toimi, kutsutakse igale hättasattunud loomale jahimees ja seda statistikat ei avalda samuti, kuid tapmisesse ei kaasata vähemalt neid, kelle kohus on loomade eest hoolitsemine.

Elistveres võetakse mõned üksikud loomad küll vastu – et nad elaksid puuris, mitte ei pääseks tagasi vabadusse. Vahetus pargiomanik, ka juhataja. RMK-Elistvere pole enam kohalike jaoks töökohtade tekitamiseks loodud asutus, töötajad käivad kohale kaugelt, kuid needki on juhuslikud inimesed, kes on loomapargis töö, mitte loomade pärast.

Loomaalane teadmistetase paistab isegi lennuki kõrguselt – parki on rajatud uhke ilvese jälge kujutav plats, kuid paraku 3 varbaga. Kas neljanda jaoks ei jätkunud materjali? Kas selle projekteerijate, ehitajate ja nö kauba vastuvõtjate hulgas ei juhtunud olema kedagi, kes oleks teadnud, mitu varvast ilvesel on? Kas keegi neist pole kunagi (oma) kassi käppa lähemalt uurinud?

"Vooremaa" 13.12.2007 teatas, et loomapark "on valmis pakkuma järgmisi teenuseid Keskkonnaministeeriumile:
Loodusõpe:
– looduskoolitused erinevatel teemadel õpilastele 2 tundi, 3 tundi, 6 tundi, 2 päeva, 5 päeva
– jahindusteemalised koolitused jahiulukitest ning jahinduslikest rajatistest koolinoortele
– harrastuskalastajate koolitus (näiteks allveekalastajate)
– üldhariduskoolide õpilaste kalastuslaagrid"
Jms. (Hiinas tohib loomaaedades jahti pidada ja postnõukavabariikides korraldatakse noortele loomaparkides metsloomakujuliste sihtmärkide laskmist, elusloomade nähes, meil aga, Euroopa küljes asuvas riigis, ei taheta kuidagi eelmistest ette ja nö vaimselt Euroopasse jõuda ehk õppida neid asju vähemalt lahus hoidma.)

Kui enne 2008. a aeti loomapargis inimestele kõrvu asjatundmatult jahimeeste suust kuuldud jutte, millest loodusteadlastel suu lahti vajus, siis RMK ajal teevad seal loodusteemalisi koolitusi just jahimehed. On olemas seadus, mis keelab koolitust pakkumast, kui koolitaja ei oma sel alal kõrgharidust, kuid loodusealasele koolitusele see millegipärast ei levi, nii vana kui uue Elistvere pargi koolitajad on olnud kõike muud peale zooloogia haridust omavad isikud (v.a 1 närilisteteadlane, lühiajaliselt ja ammu, kes toonitas kogu aeg oma mittepädevust suurte loomade osas, kuid oli ikkagi teiste töötajate asendamatu nõustaja). Sisuliselt süveneb probleem aga ka teisest küljest: ühiskonnas tehakse kõik, et lastel ja noortel tekiks salliv või pooldav suhtumine jahindusse ning et loodusarmastuse ja jahinduse, loodusläheduse ja loodusega äritsemise vahel asuks nende mõistes võrdlusmärk. Kooliõpikuteski seisab, et jahindus on tervisele kasulik, pingete maandaja jne.

2.4.2009 kirjutas "Eesti Päevaleht": "Raplamaale kavandatakse Eesti suurimat loomaparki. // Turistid saaksid tarastatud alale vangistatud metsloomi nii vaadata kui ka neile jahti pidada. // Rapla maakonda, Käru ja Kehtna valda kavandatakse 9,7 ruutkilomeetri ehk ligi 1000 hektari suurust taraga ümbritsetud loodusparki, mis võimaldaks inimestel metsaasukaid nende omas keskkonnas uudistamas käia. // Idee autoriks on Toosikannu puhkekeskus, mis kuulub Viru Keemia Grupi suuromanikule /... / Alal tahetakse hakata loomadele jahti pidama, selleks et tagada populatsiooni tasakaal." "Raplamaa sõnumid"10.9.2011 teatas aga, et "Toosikannu loomapargi rajamine ajas lähemale ei tulnud", kuid teema on kommentaariumites jätkuvalt kirgi kütnud, näiteks: "Postituse pealkiri: Re: Maalehes Toosikannu keskuse plaanidest. / Postitatud: R Sept 16, 2011 10:13 am / Puhkekeskus on märkinud soovi arendada loodusturismi. Loomapargis hakataks näitama Eestis elavaid suurulukeid, korraldama loodusfotojahti, tegelema jahindusega nii aias elavate ulukite arvukuse reguleerimiseks kui turismijahina. Ka tahetakse korraldada jahinduskoolitust ning võimaldada teadusuuringuid ja ulukiseiret."

Keskkonnaameti jm asjaosaliste/otsustajate kõhklustest võib aru saada, kuid olukorra teeks palju lihtsamaks nähtuste puhtkeeleline lahku määratlemine: kirjeldatud asutust tuleks nimetada jahinduspargiks ja seda siis mitte enam segi ajada loomapargiga, millisele jääks ainult loomade elusana pidamise ja elanikkonnale loodusalase hariduse andmise kohustus. Meil kiputakse sageli kõik ühte patta ajama. http://www.marandi.fie.ee/jahifoorum -is ilmub aeg-ajalt tunnustust sellest, mida oodatakse keeleliselt lahkumääratlemata loomaparkidelt: "Postituse pealkiri: Re: Laika töökatse mägrale tehistingimustes / Postitatud: E Apr 02, 2012 12:13 pm / Elistvere karu ka igavleb niisama võiks ju tallegi vahest koera näidata. Aed tal ju vähe väike on ja kopsaka papi eest võiks aeda suuredada. Ja katset saaks teha öösel kui loomapargis külastajaid ei ole. Miks keegi ei taha raha teenida?"

Võib-olla peaksime alustama jahimeestele õpetuse andmisest? Igal juhul tuleb koolitada neid, kes koostavad õppeprogramme, omades teadmisi ainult oma alal, mistõttu nende ebakompetentsus teistel õppealadel vahel kuriteoks osutub. Üks selline näide on jutustuse "Ahnuse palk" kohustusliku koolikirjanduse hulka arvamine. Selle autor Richard Roht on elanud sedavõrd ammu, et ei saanud kasutada uuemaid andmeid saarmaste elu kohta. Kõik, mis ta raamatus on väidetud, teeb autorile häbi, sest praeguste teadmiste kõrval esineb ta jutt laimuna ja õhutab saarmavihkamist. Jutt käib hoogsalt ja meeldejäävalt, aga kaasaegsed uuringud saarma kohta, mis kummutavad kõike lasteraamatus väidetut, ei jõua koolilaste ega õppeprogrammide koostajateni. (Lähemalt vt SIIT.)
RMK ametlik väljaanne "Metsamees" avaldas artikli loomade kohta eesti kirjandusest. Sealgi on R. Roht ja "Ahnuse palk" ning kirjutaja väidab, et selle raamatu põhjal võib loomaliikide elu ja käitumise kohta palju õppida – mida? Kuni 1953. a-ni oleks see jamajutt veel oma aega ja ühiskonda sobinud, kuid 2013. a aprillis? Kas oleks RMK väljanded ei tunne toimetamist ega sisulist kontrolli? Ega seda laimuteost RMK-Elistveres loodushariduse pähe õpilastele ette ei topita?

Kuid muidugi sõltub see kõik vaatenurgast ja ainult. On ju nii pedagoogid, keskkonnaametnikud kui reporterid samuti inimesed, kes, räsituna oma linnaelu mitmesugustest ebakõladest, astuvad mõisapargi (loodame, et mitte eriti värskelt pügatud) murule, haistavad muinasjutumetsa lähedust, lasevad ennast lõdvaks ja tahavad kuulda ning uskuda ainult mesihäälset roosamannat. On ju nii armas uskuda, et Mait ja Ene elavad igavesti, et Possa ja Gert noorenevad igal kevadel aasta võrra, et mitu korda surnud põhjapõder saab ikka ja jälle vasikad ning milline rõõm on lugeda näiteks seda:

Kellele: loodusaeg@lists.ut.ee
Teema: [LA:4983] Re: Eestimaa Rohelised: metsloomad tsirkuses on kultuuritu
Aeg: 22.05.2009 18:34
eelmisel aastal putkas Elistvere emis Masha metsa ja tuli mõne päeva möödudes ise tagasi. Ootas hommikul aediku värava kõrval, et teda sisse lastaks. Et siis aedikus õige aja möödudes oma põrsad ilmale tuua (ja lasta suureks kasvatada).

Nii et Maša, kes 2005. a-l 18-aastaselt "sigadetaeva" läks, tuli äkki korraks tagasi, ja, olgu 18- või 21-aastaselt, kama kah, tõi portsu poegi, kelle üles kasvatamist ta seejärel pargitöötajatele usaldas? Nüüd alles mõistan, miks nood põrsad Possa omaks öeldi, nii et ta alles nüüd oma esimesed triibikud sai... Minge lists.ut-serverisse ja vaadake saatja nime, eks ta (Asta Sarve definitsiooni järgi) üks "pargi sõpru" olnud, ja siis teate vähemalt, kellele aitäh ütelda, sest kõigil loomasõpradel läks tuju paremaks. Seega – kirjutame Elistverest nüüdsest ainult head, sest see on nii imeline koht.
Ja selles point ongi, et see ON imeline koht ja jääb selliseks ka siis, kui kurjus, tagurlike ametnike õnnistust saanud, hakkab comeback´i tegema. Sest loodus jääb puhtaks ja pühaks ning loomad ei jäta inimesele avaldamata oma puhastavat mõju, mida inimene looduse ja loomade vastu ka ei teeks.

Lõpetuseks, misasi see "kurjus" ikkagi on. Tapmine pole kurjus, nimetaksin seda isendilt valikuvõimaluste äravõtmiseks (ehk oli tal plaanis kauem elada ja midagi korda saata). Kuna elus tuleb kõik tegijale tagasi, võetakse tapjalt ka mõned valikuvõimalused, kui selleks aeg tuleb. Tapmine või sellest hoidumine on samuti valik ja tapmine on ausam kui valetamine.

Ausus on peamine, mis eristab looma inimesest. Ehkki, kaua inimestega elavad loomad õpivad samuti kavaldama ja silmakirjatsema, eriti koerad. Metsloomad on valevabad, mille eest au neile. Kogemus näitab, et taltsad hundid pigistavad peremehe kavalustele veel silma kinni, kuid ilves ei kiindu valelikusse omanikusse, ja kuidas too ka ei püüaks, lähedasemaks see suhe ei muutu. Nii hunt kui ilves lasevad ennast petta ainult üks kord ning kustutavad seejärel enne armastatud omaniku oma maailmapildist. (Karu puhul pole mul veel nii suuri kogemusi, et kindlat järeldust teha.) Loomad näevad valetajat läbi, aga inimesele justnagu meeldib, kui talle head nägu tehakse ja viisakusjuttu aetakse, ta ei taha valet läbi näha ja pärast imestab, kust küll tema ellu nii palju probleeme on kuhjunud, et muud näha polegi. Poleks ma aastakümmend tagasi viisakusvaledest ja meeldimissoovist loobunud, poleks metsloomad mind omaks võtnud ja mu elus polnuks midagi peale inimeste ja nende otsata valede ning hirmude, et valed üles tõusevad. Teisisõnu: mu elu polnuks siis samahästi kui midagi, sest kõik need asenduslohutused, mida inimene on enda jaoks loodusest eemaldumise korvamiseks välja mõelnud, on tühised võrreldes sellega, mida sain loomade abil looduses kogeda.

Nii seaduse kui ametnike silmis on loodus ja loomad vaid riigivara, millel on rahaline väärtus. Looma ega inimese elul ei ole kindlalt määratud rahalist, seega ka mingit muud väärtust. See võib meeldida või mitte, kuid pole mõtet sisendada endale illusioone, et see pole meil sisuliselt just nii. Teistsugused väärtused kehtivad vaid üksikisikute puhul, kes hoiavad neid enda teada. Aga nö avalikud teistsugused väärtused, nagu moraal jms pole kuigi tõhusad leiutised, sest need toetuvad hinnangute andmisele ja eksitavad: inimene tahab olla "hea" ja teistele meeldida, mis sunnib valetama. Oleks "hea" tähendanud iseendaks olemist ja eneseesitamist just sellisena, nagu inimene on, saaks seda sõna veel aktsepteerida. Pendeldada topeltstandartide vahel on liiga kulutav eluviis. Valelikkus on ainus kurjus, sest see segab vaimset orienteerumist ehk takistab inimest eluvalikuid tegemast (hullem kui tapmine).

Kui asjad on nii, nagu on (loomad surevad, lastakse vabaks, müüakse maha, pannakse magama või mida iganes), tuleb sellest täpselt nii ka avalikkusele rääkida, otsimata kellegi süüd. Kellele selline "julm" otsemeelsus ei meeldi, korrigeerigu oma illusioone "õiglasest" ühiskonnast ja kaalugu, kas tal on pakkuda parem lahendus. Nigula meeskond seda tegigi ning meie oludes poleks reaalne, kui neile võimaldataks oma tegevust igavesti jätkata. Koosneb ju ühiskond ennekõike topeltstandartistidest, võimu ja raha jagajatest ning meeldida tahtjatest, ja mul tuli üle korrata võitlusplatsilt vabatahtlikult lahkuvale Kaja Kübarale: looduse heaks võib midagi teha ainult üksi (süsteemi kuulumata) ja salaja (et mitte raisata aega meie vastu võitlejate kahjutuks tegemisele). Süsteemid ei talu midagi uut, arenevat ega omapärast, eriti veel kui see uus kuulsaks saab. Kelle või mille pärast midagi tehakse, pole siis enam tähtis. Ennekõike reguleerib ja majandab inimene loodust ning paljudes juhtudes välistab see looduse ja liikide kaitset juba iseenesest, kuna kahte jumalat teenida hästi ei õnnestu. Meieaegne keskkonnakaitse peab jääma mängude ja teesklemise tasemele ning teisiti minna ei saagi – enne, kui inimene muudab põhjalikult oma olemuse, aga see viimane on võimalik ainult valetamisest loobudes (k.a iseendale, siis kaovad ka võltsid hirmud).