Artiklid metsloomadest Elistveres ja Alaveskil,
metsloomade rehabilitatsioonist Nigulas, Robijärvel ja mujal

Originaalmaterjal sisaldas hulga silmatorkavaid grammatilisi vigu. Kõiki tekste pole ma uuesti üle lugenud, seega mõned apsud ja vead on veel kindlasti alles. Faktilisi vigu ei ole parandatud, kuigi – loomulikult – ei vasta kõik, mis siin kirjas, tõele. Suurimad vead ja sihilikud valed on enamasti eraldi välja toodud mu teistes failides ning väiksemad valed-vead äramärkimist ei vaja, sest ajalooline tõde koorub lugedes nagunii välja. Süveneja saab ise aru, kes tegi tööd käte, kes sõnadega, kes aitas loodust ja kes eksponeerus loomade taustal, kes kasutas loomi poliitilise reklaamina või kellegi paika panemise vahendina jne.

1994. aastal langetati Pärnumaal metsaraie käigus hiireviu pesapuu. Pesakonnast jäi ellu vaid üks udusulis pätakas. Heasüdamlik metsaraidur tõi pesapoja Kilingi-Nõmme, kus ta kasvas algselt küülikupuuris.

Et lindu lendama õpetada, toodi ta Nigula Looduskaitseala välibaasi Vana-Järvele. Seal sai tema esimeseks asukohaks vilu õunapuualune.

Õunapuu otsas aga oli hallrästa pesa. Ilmselt kutsus rästarahvas naabreidki appi ning algas lõputa tänitamine: koos avaldasid nad pahameelt ebameeldiva külalise üle ning püüdsid teda kenamaks muuta oma väljaheidetega. Seda tuli võrdses hulgas ärevate häälitsustega. Hiireviu nägi seetõttu väga sorgus välja ning sellest olekust sai ta omale nime – Totukas.

Omapärane oli see, et meie hoolealune ei võtnud toitu vastu võõrastelt, eriti meesterahvastelt, isegi siis kui talle pakuti erilisi hõrgutisi. Ilmselt olid tal mingid ebameeldivad mälestused meessoo suhtes, ehkki sõi ta üldiselt kõike, mida kätte sai või mida talle toodi.

Aeg läks ja Totukas õppis lendama. Kuna tema sirgumise viimasel etapil kuulis ta kogu aeg rästaste lakkamatut kädistamist, siis nüüd kaugemaid lennuringe tehes huilgas ta ka ise rästaste kombel pidevalt. Ilmselt oleks tema ema talle selgeks teinud, et üks korralik viu on ikkagi röövlind, kes saagi tabamiseks peaks lendama võimalikult vaikselt…

Oli juuni lõpp, õues oli leitsak nagu ikka enne äikest. Perenaine läks välja ning oh üllatust – Totukas ründas – vaevu pääses ta teravate küünte eest. Imestus imestuseks, kuid asja andis seletada ärevusseisundiga enne äikest. Varem ega hiljem sellist rünnakut ei kordunud.

Augustis leidis Totukas endale seltsilise – kohtus teise hiireviuga, kes oli tulnud välibaasi kõrval asuvale põllule hiirejahti. Ilmselt õpetas just tema Totukale ellujäämiseks vajalikke nõkse, sest edaspidi polnud enam ka pidevat häälitsemist põllu kohalt kuulda. Totuka käekäiku sai jälgitud põnevusega suve lõpuni. Tema kindlakstegemist hõlbustas jalga asetatud linnurõngas. Siis ühel päeval saabus aga vaikus, näha polnud enam kumbagi lindu. Olime mures, kuidas Totukas iseseisvalt rännates ja talvel hakkama saab…

Vastus sellele küsimusele tuli kevadel – õues jalutades oli kuulda tuttavat häält maja kohal. Ehk oli see tervitus ning teadaanne, et talv ja ränne on edukalt üle elatud. Kartes vist, et me ei märka teda, istus ta suure puu otsa, häälitses ning tegi lennates paar ringi baasi kohal. Nime peale ta enam kohale ei tulnud, küll aga võis kaugemal põldude kohal näha iga päev tuttavat kuju lendamas. Nii kordub see juba mitmendat kevadet – paar tiiru huilates baasi kohal: olge rahulikud, olen elus ja tagasi. Siis läheb aga Totukas rahulikult omi asju ajama.

Jõgevamaa Tabivere valla Elistvere mõisapargis avati eile looduslik loomaaed, kuhu rajajad loodavad juba sügisel kohale tuua ka esimese piisoni.

Eile avatud Elistvere Looduspargist peab lähiaastatel kujunema 55 hektari suurune loomaaed, kus loomad elavad võimalikult looduslähedaselt. Eilseks oli valmis 8-hektarine eesaiaga ala kitsedele ja hirvedele.

"Kus siis loomad on?" küsisid Elistverre kogunenud lapsed arusaamatuses. Paraku ei olnudki eile aias ühtegi kitse. Paarkümmend esimest asukat pidid saabuma Tallinna Loomaaiast, kus oli vabalt liikumas üle 30 metskitse. Kuid vähe aega enne looduspargi avamist murdsid pealinna hulkuvad koerad kogu karja maha.

"Uskumatu, aga meil tõesti pole enam ühtegi kitse," tunnistas Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. Elistvere rahvas peab nüüd asuma loodusest tallesid püüdma.

Vanas käestlastud mõisapargis on kavas rajada aedikud põtradele ja metssigadele. Üle tee tuleb park, kus võib imetleda haruldasi taimi. Näiteks on Vooremäe looduskaitseala ainus paik Eestis, kus kasvab pori-nõiakold.

Loomaaia suurimaks tõmbenumbriks kujunevad ilmselt piisonid. "Sissejuhatuseks võime anda paar-kolm vasikat ja pärast hakkab iseenesest edasi minema," kinnitas Kaal. Ta lisas, et mõni aeg tagasi tõusnud kära piisonite sisseveo vastu puudutas ainult piisonite toomist vabasse loodusesse. "Aias ei põhjusta piisonid probleeme," kinnitas Kaal.

Looduspargi projektijuht, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet märkis, et pargis saab ühendada olemasoleva unikaalse Vooremaa looduse ning Eestimaal elavad ja kunagi elanud loomaliigid. Ei tõrjuta isegi koduloomi, näiteks võib lastele põnevust pakkuda ka lehma või eesti tõugu hobuse imetlemine.

Elistvere Looduspark on üks sihtasutuse Vooremaa Looduskeskus projekte. Sihtasutus ühendab Tartu, Tabivere, Palamuse ja Jõgeva valla, Tartu ja Jõgeva maavalitsuse ning keskkonnaministeeriumi. Looduspargil on ühendus Euroopa loodusparkide ketiga.

Sihtasutuse tegevdirektor Andrus Pirso ütles, et kogu projekt võib maksma minna 50 miljoni krooni ringis.

Mati Kaal tunnustas, et Vooremaal veavad asja entusiastid. "Loomaaed ei ole ettevõte, mis annaks rahalist tulu. Ta toob sisse kaudselt, kui turist siinkandis joob, sööb või magab."

Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp avaldas lootust, et park aitab elus hoida kogu piirkonda, andes tulevikus ümberkaudsetele valdadele tööd.

Vooremaa turismiprojekti juhi Külli Tootsi sõnul töötab piirkond välja terviklikku turismiarengukava. "Loomaaial on selles keskne koht, seda saab hästi siduda Palamusega, kus käib palju õpilasekskursioone," lausus Toots.

Külli Toots tunnistas, et Elistvere looduspark on ühe Saksamaa turisminõustaja idee. "Saksa nõustaja ütles meile: oi, miks te ei tee siia ühtegi metsaloomaaeda, teil ei ole ju Eestis midagi niisugust." Vahel on vaja, et keegi väljastpoolt tuleb ja näpuga näitab, naeris Külli Toots.

Eestis on varem edukalt töötanud metsapark Aakres, kus sajad klassitäied lapsi ekskursioonidel on käinud. Kaupo Ilmet oli tollal Aakre metsaülem ning seal pärinebki tema soov rajada uus ja parem park. "Aakre keskuse lõi välk põlema. Maja põles maani maha ja töötajad ei taastanud seda enam," rääkis Ilmet.

Mati Kaal lubas Elistvere loomaaeda igati aidata. "Niisugune koht on olnud juba mõnda aega minu unistus. Looduspark kasvatab lapsi loodust tundma, armastama ja hoidma. Nii kasvatab ta ka meile külastajaid," rääkis ta.

Nigula looduskaitsealal on juba aastaid tegeldud metsloomade ravimise, hooldamise ja tagasiaitamisega loodusse. Olukord on meid selleks sundinud, sest ümbruskonna inimesed on toonud siia vigaseid või haigeid loomi, enamasti linnupoegi. Neil inimestel on olnud enesestmõistetav soov loomi hädas aidata, ent tihtilugu pole selleks jätkunud piisavalt oskusi ega ka võimalusi.

Seaduse järgi on tegelikult keelatud metsloomi koju viia, ent mis siis ikka teha, kui oled silmitsi hiireviu või kodukaku pojaga, kelle pesapuu on hooletu inimese poolt langetatud ja kännult vaatab Sulle armsasti otsa vigastatud tiivaga linnupoeg? Või leiad pärast tormist ööd kogunisti omaenda koduõue kurepesa elektripostilt alla kukkunud olevat ja selle kõrvalt veel ellujäänud pisikese toonekure, kellest tema vanemad paraku enam välja ei tee?

Olgu seadustega, kuidas on. Igatahes on paljude heatahtlike inimeste kaasabil tulnud Vanajärve välibaasi argipäeva elustama palju huvitavaid tegelasi, kes on saanud meie headeks seltsilisteks ja ka sõpradeks. Me eesmärgiks pole mitte kunagi olnud metsaelanikke endiga liialt siduda. Oleme neid hoidnud enda juures nii vähe kui võimalik, kuid samas nii kaua kui vajalik. Oleme püüdnud neid aidata tagasi loodusesse nii, et nad jälle iseseisvalt hakkama saaksid.

Jõgevamaale uude Elistvere loomaaeda saabusid eile Tallinnast esimeste asukatena kaks piisonit, kelle looduspargi rajajad ristisid Villuks ja Viljaks.

Looduspargi eestvedaja Kaupo Ilmeti sõnul valiti piisonipoisi nimi keskkonnaminister Villu Reiljani järgi, kes oli eile palutud ka Elistverre looma ristiisaks. Mäletatavasti pidas Villu Reiljan mõni aasta tagasi läbirääkimisi kunagi Eesti metsi asustanud piisoni tagasitoomiseks meie loodusesse Poolast.

"Vilja aga on lihtsalt üks kange eesti naise nimi," põhjendas Elistvere rahvas teise vasika nime.

Piisonivasikad jõudsid Tallinnast Elistverre eile lõunaks Tallinna loomaaia väikebussi järelkärus. Enne loomade väljalaskmist vaatas Tallinna loomaaia asedirektor Vladimir Fainštein üle piisonite ala piirava, alles värskest pinotexist kleepuva aediku ning sõime. "See aed peab küll," kinnitas Fainštein. "Aga ettevaatlik peab ikka olema. Ega nad põlluloomad ole."

Kella kaheks kogunes aia äärde hulk kohalikke elanikke, et jälgida piisonite vabakslaskmise vaatemängu. Järelkärus seisis kaks üsna kitsast aukudega vineerkasti, mis mõlemad jämedasti mörisesid.

Mais sündinud piisonipoisi kasti tõstsid kuus meest kergesti järelkärust maha. Aastavanune emane võis olla juba sajakilone ja tema sikutamine võttis rohkem vaeva.

Kergemast kastist vaatas algul välja nina. Siis plagas vabadusse nudi pullike, vaatas natuke suures aedikus ringi ning puges võssa peitu.

Raskem kast ei tulnud aga eest lahti. "Hakkame piisonit aukudest toitma, kuni ta ühel päeval ise kastist välja kasvab," soovitasid kohalikud koolipoisid.

Loomaaia töölised otsustasid enne siiski proovida kasti avada saba poolt. Kolkimisest närviliseks muutunud emane loom raputas ja puskis kasti, enne kui välja tagurdas. Temagi pistis tuhatnelja jooksu. Enne rahunemist proovis ta kaugemas nurgas sarvedega ka aia vastupidavust.

Alles hiljem, kui pealtvaatajad ja ristiisad juba loomaaia esimest päeva tähistasid, tuli ka pullike võsast välja ning loomad asusid ühiselt rohtu näsima.

Vladimir Fainštein kinnitas, et sellises parkloomaaias, nagu rajatakse Elistverre, on piisonitel palju parem elada kui Tallinnas. Euroopa piison sööb rohtu ja oksi, lisaks pakutakse kombikormi. Piison kasvab 600–700 kiloseks. Elistvere rahvas ootab Viljalt juba uuel aastal järelkasvu.

Elistvere Looduspark on üks sihtasutuse Vooremaa Looduskeskus projekte selles kaunis piirkonnas. Metsaloomade loomaaeda tulevad ka kitsede, põtrade ja metssigade aiad ning linnupark.

Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp avaldas lootust, et Eesti teine loomaaed on valmis külastajatele uksi avama kevadel.

1996. aasta suvel, kui Nigula Looduskaitseala töötajad lõpetasid valge-toonekure pesapoegade ülelugemise, saabus torm. Talil lennutas tugev tuul aluselt alla toonekure pesa. Vanalind ei paistnud poegadest huvitatud olevat: üks neist suri kohe, teine päeva võrra hiljem, kolmandal olid aga vigastused kergemad. Siis saimegi teate ja tõime allesjäänud poja Vanajärvele. Kurepoeg lösutas esialgu enamjaolt maas ja kõndides lonkas tugevasti.

Kui haige toonekurega välibaasi jõudsime, võttis meie valvekoer linnu kohe tugevdatud valve alla. Isegi abistajaid ei soovinud ta vigase kurepoja juurde lasta. Loomaarst, kes linnu üle vaatas, tõdes, et murdunud luid pole – küll aga oli jalg põlveliigesest pisut nihkes. Patsiendile määrati igapäevane kreemikuur.

Vahepeal õnnestus kurepojale leida ka sobilik nimi – ühe uudistaja arvates nägi ta välja täpselt nagu Axel. Nii see nimi jäigi. Ajapikku sai pisike kurg juba ka haigele jalale toetuda ning varsti üritas teha juba lennuharjutusi. Kõige rohkem aega kulus tal siiski ümbruse silmaspidamiseks, mida ta tegi algselt lauavirna otsast. Kui kõht tühjaks läks, otsis Axel üles oma toitja ning teatas sellele valju kähinaga teda tabanud murest. Toonekure meelisroaks olid toored räimed.

Kui lendamine enam-vähem selge, tuli ka ümbruskonna paremaks jälgimiseks kõrgem koht valida – nii saigi maja korsten uueks valvepostiks. Kuid oh häda, majarahval tuli nüüd loobuda niiskete ilmade korral ahju kütmisest, sest suitsukurge polnud meil plaanis valmistada.

Aeg läks ning juba oli ka korstengi silmaringi avardamiseks liiga piiratud punkt. Axel hakkas ümbruskonnas tegema üha suuremaid ringe ning tagasi tulles polnud ta kõht enam kunagi tühi. Tegelikult oligi aeg iseseisvumiseks küps. Plaanis oli lind viia kusagile teiste liigikaaslaste juurde. Just nagu aimates aega, millal seda plaaniti, asus ta aga ise samal päeval teele. Tegi suure tiiru välibaasi kohal ning lahkus. Vahest ühines ta paar kilomeetrit eemal peatuva noorte mittepesitsevate kurgede seltsinguga.

Talvel sai aeg-ajalt mõeldud, kas Axel jõudis rännata või mitte. Oli ka neid, kes oletasid, et toonekurg kolis kuhugi inimeste juurde. Aga meie seda ei uskunud, sest Axeli lahkumisel Vanajärvelt oli aega äralendamiseni veel küllaga ja koos teistega toidujahile minnes sai ta meie arvates piisavalt trenni teha.

Teadmatus kestis kevadeni. Ilmad soojenesid, toonekured saabusid. Ja ühel õhtul lendasid baasi juurde kaks valge-toonekurge, vallutades kaks lähedalasuvat elektriposti. Arvasime algul, et kured otsivad pesakohta, kuid siis tekkis mõte, vahest on ehk üks neist Axel. Lähemale minnes selgus tõsiasi, et jalg, kus paigaldatud rõngast võiks näha, oli üles tõstetud. Välimuse järgi otsustades sarnanes aga toonekurg meie läinudsuvise hoolealusega – ka linnud on ju igaüks oma näo ja ainuomase käitumisega. Läks tükk aega, kui ta meile olulist jalga eksponeerima hakkas. Binokliga oli siis võimalik ära lugeda tuttav rõnganumber. Kurepaar kõõlus veel mõni aeg posti otsas ning lahkus. Kas ei tulnud Axel näitama oma kaasat ning teatama, et nii ränne kui ka paarilise otsimine on selleks korraks edukalt möödas?

Oli 1997. aasta kevad. Jäärja metskonnast helistati, et sealt on leitud verine kakupoeg, istub toanurgas ja ootab abi. Sõitsime siis järgi ning tagasi tulles sai tehtud ka visiit loomaarsti juurde. Selgus, et luud-kondid olid linnul terved, kuid tiivanukkide nahk katki. Arst määris katkisele kohale lillat salvi ja andis veel portsu samasugust rohtu meile kaasa. Vanajärve välibaasi jõudis udusulis lillade tiivanukkidega hallikas pallikene ehk teisisõnu noor kodukakk.

Kakupoeg oli nii väike, et ta ise toiduotsimisega veel hakkama ei saanud. Proovisime tema noka vahele pista hakkliha. Esimene suutäis ei läinud küll alla, kuid huvi sellise olluse vastu paistis öökullil siiski olevat. Eks kakuema oli pistnud talle toitu sügavamale noka vahele. Meie seda alul teha ei saanud, sest nokk oli väike või olid meie näpud liig suured. Mõeldud-tehtud – võtsime siis tiku appi. Niisiis, tikuga nokk lahti ja toit sisse. Ning loomakesel oli õige varsti kõht täis.

Esimesel korral me palju toitu korraga ei andnud. Ei teadnud ju, kaua meie uus hoolealune näljas oli olnud. Tunni-pooleteise möödudes toitsime uuesti ja siis läks juba paremini – tikku polnud enam vaja; piisas, kui küüne abil pisut nokka paotada. Päevavalguse eest peitumiseks kõlbas papist televiisorikast, öiseks ringiuitamiseks ka.

Ehkki kodukakud otsivad saaki harva ka päeval, on nad siiski pigem öölinnud – toitsime öökulli ka sellele vastavalt. Varaste hommiku- ja hiliste öötundidega polnud muret, kuid algselt pidasime vajalikuks teda ka öösel toita. Loomulikult ei tahtnud me kakku nuumata, kuid eks ju toida ka vanalinnud poegi üsna tihedalt. Selgus, et öised tihedamad söögiajad meeldisid kakupojale väga. Siis saigi ajutiselt reegliks, et kes majaelanikest iganes juhtus öösel ärkama, läks ja toitis kakku. Nii mõnigi kord juhtus, et mitu toiduviijat jõudsid korraga pappkasti juurde…

Öise tegevuse tõttu sai linnupoeg päeval rahus olla ja pimedust nautida. Peagi jäi aga telerikast öö nautimise jaoks väikeseks. Ühel päeval pärast õhtust toitmist võis pea kuulda rabelemist ja seejärel väikest potsatust. Hommikul selgus, et kakupoeg oli saanud kastist välja ja alustanud toaga tutvumist. Öötundidega oli ta jõudnud kaunistada pisut põrandat, mis andis tunnistust tema korrasolevast seedesüsteemist. Päeval kakupoeg välja ei kippunud, vaid uneles rahulikult oma kasti magamisnurgas.

Tiivad paranesid ning aeg oli kakupojale näidata ka välismaailma. Õhtuhämaruses sammusime koos linnuga õue. Paistis, et uus maailm oli pisikese öökulli jaoks liiga suur ja pani pisut pelgama. Ta ronis suurest maailmakartusest perenaise küünarvarrelt ülespoole, peaaegu kaenla alla ning uudistas sealt oma nööpsilmadega ümbritsevat. Võõraste lähenemisel nagistas aga hoiatavalt nokka. Raske on arvata, mida ta siis mõtles või tundis. Ka siis, kui keegi meist tema kasti avas, kostis seest tuttavat nakitsemist: puks, puks... Selle järgi sai kakupoeg lõpuks nime – Puks. Kui Puks oli oma udusuled pärissulgede vastu vahetanud, kolisime ta õue elama. Siis tõime juurde veel teisegi kodukaku poja – Zippo. Ka too linnupoeg oli leitud raielangilt. Ta kasvatati üles Kilingi-Nõmme linnas, kuid lind harjus oma uue peremehega niivõrd, et teda oli raske inimesest võõrutada.

Algselt olid kakupoisid koos, kuid uustulnuk, olles suurem kui kohalik, kippus talle aeg-ajalt liiga tegema. Järelikult tuli nad eraldi puuridesse panna.

Ehitasime suured võrkseintega puurid, kaitsmaks kakupoegi teiste võimalike öiste ohustajate eest. Kummagi puuri sisse sai kinnitatud haraline suurem oks, et kasvandikud saaks öösel iseseisvalt lennuharjutusi teha. Päevaseks olesklemiseks, eriti varjumiseks päikese eest, ehitasime puuride sisse kastid – nende kõige pimedamas nurgas pisikesed öökullid algselt ka kössitasid. Pilves ilmaga võis aga puuride juurde minnes märgata okste otsas istuvaid kurva kuju rüütleid. Sellise nime teenisid mõlemad oma jahutusasendiga – kui nad istusid sirgelt, suled tihedasti vastu keha, seistes nagu valvepostil, tundudes palju pikematena kui nad tegelikult olid.

Aeg-ajalt treenisime Puksi ja Zippot iseseisvaks eluks, viies läbi mitmesuguseid harjutusi. Soovisime et nad õpiksid toitumisel kasutama jalgu – hoidma saaki jalgadega ning rebima noka abil parajaid tükikesi – nii nagu need linnud tavaliselt toituvad. Hakklihasööjast oli tolleks ajaks saanud räimesööja, peale selle andsime talle ka liha. Kui meie koer mõne hiire oli tabanud, aga oma saagi vastu enam huvi ei tundnud, said kakud hiire endale.

Päeval olid Puks ja Zippo suhteliselt vaiksed, kuid õhtuhämaruses läks triangel lahti. Pea alaspidi, tiivad ripakil kõnniti puuri võrgust laes edasi-tagasi. Aeg-ajalt liiguti ka puuri seinu mööda. Kakkude eluasemed asetsesid kõrvuti ning vahest näidati naabrile, mida keegi suudab. Selline eputav käitumine valmistas pealtvaatajaile palju nalja. Suve lõpul ühel lennuõpetuse tunnil, otsustas Puks minna iseseisvalt elama. Päris korralik lend kandis ta metsa äärde, veel mõned tiivalöögid aga viisid ta nägemiskaugusest välja.

Zippo korralikud tiivasuled aga kasvasid alles sügiseks. Hoidsime teda vanas garaažis ning seal liikus ta vabalt mööda sarikaid. Õhtuti tegime talle lendamisharjutusi, mis aga lõppesid suhteliselt sujuva potsatusega paari meetri pärast. Hakkasime kahtlema, kas Zippost lendajat saabki, kuid öised iseseisvad turnimis- ja lendamisharjutused näitasid, et meie mure on asjatu. Ühel sügishommikul oli ta ühtäkki lihtsalt kadunud. Ilmselt oli siis ka tema jaoks äraminekuaeg käes.

Kakud lendavad õhtuhämaruses ning nende tiivalööke pole ka kuulda. Senini pole me oma lemmikuid enam näinud. Ju saavad ise hakkama.

Keskkonnaministeeriumi teatel toimetab Tallinna loomaaed täna Elistvere loodusparki Jõgevamaale kaks kabehirve ja kaks rebast.

Kabehirv (Cervus dama) on ürgselt Vahemeremaade loom, kellele on ilusa tähnilise karvastiku ja uhkete kühvelsarvede pärast kõvasti jahti peetud. Tuleval kevadel kavatsetakse loodusparki tuua veel põtru, kitsi ja hirvi. Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu arvates võiks selliseid loodusparke Eestis olla rohkemgi. Elistvere pargis on suund näidata just kodumaiseid loomi.

26. augustil avati Elistveres endises mõisapargis looduspark pindalaga 50 hektarit. Kuu aega hiljem, 27. septembril toodi sinna esimeste võõrasukatena Euroopa piisonid.

Jõgeva maavalitsuse keskkonnaosakonna looduskaitse peaspetsialisti Ene Ilvese teatel tunnevad kaks piisonit, üks aastane, teine kaheksakuune, ennast Kesk-Eesti tingimustes ülihästi ning üleeile olevat nad poseerinud uhkelt "Osooni" võttegrupile.

Pildiallkiri: Pundunud kõhuga kabehirvetalle ei õnnestunud loomaaiatöötajail lämbumissurmast päästa.

Tallinna loomaaiast veeti eile Jõgevamaale rajatavasse Elistvere loodusparki kaks rebast ning kaks hirve, kelle seast suri üks hirv peaaegu kohe pärast sihtkohta jõudmist.

Endise Elistvere mõisa territooriumile rajatud loodusparki jõudes ei ilmutanud üks pooleaastastest kabehirvedest transpordikastide avamisel mingit elumärki. Loomaaiatöötajad avastasid, et looma kõht on paisunud ning hingamisteed sulgunud.

Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal ütles, et hirvevasika pundumust ei saanud põhjustada ülesöömine. "Mingit erilist toitu nad söönud ei olnud, seda ma uurisin," kinnitas Kaal. "Võimalik, et see oli seotud närveerimise ja mäletsemise seiskumisega."

Kaal tõdes, et loomaaia kabehirvede üldine probleem on tihe sugulusside ning võõra vere puudusest tingitud nõrkus. "Seetõttu on nad igasuguste asjade suhtes tundlikumad," nentis Kaal. "Soovitasimegi Elistvere inimestele, et nad üritaksid kusagilt ühe võõra hirvepulli saada."

Kabehirve (Cervus dama) algkodu on Vahemeremaades. Looma ilusa tähnilise karvkatte ja uhkete kühvelsarvede pärast on tema peale rohkelt jahti peetud. Mati Kaal märkis, et kuna tänapäeval on kabehirvest saanud rohkem koduloom, pole hirmu, et üksik vasikas Elistveres hakkama ei saaks.

Eksootika pole eesmärk

Elistvere looduspark avati endises mõisapargis 26. augustil. Selle suurus on 50 hektarit. 27. septembril saabusid parki esimeste võõramaaloomadena kaks Euroopa piisonit. Vooremaa Looduskeskuse juhataja Andrus Pirsa kinnitas, et eksootilise fauna soetamine pole tegelikult Elistvere pargi siht.

"Piisonit võib selleks küll pidada, aga tegelikult on ta ju kunagi siin alal elutsenud nagu tarvaski," märkis Pirsa. "Kabehirved tõime seepärast, et nad jäid Tallinna loomaaial üle. Hirv on iseenesest ka ilus vaadata."

Tuleval kevadel kavatsetakse loodusparki viia lisaks ilveseid, põtru, kitsi ja hirvi. Andrus Pirsa märkis, et kitsesid püüti kord juba Elistverre toimetada, kuid loomad langesid enne verejanuliste koerte ohvriks.

Pirsa tõdes, et praegu pole Eestis teist Elistverega sarnast loodusparki, samas kui Euroopas võib taolisi leida iga mõnekümne kilomeetri tagant. "Vooremaa vajab selliseid turismiatraktsioone," märkis Pirsa. "Praegu käiakse vaid Palamuse koolmuuseumis ja minnakse kohe minema."

Nigula looduskaitseala töötajad on juba kolm aastat ravinud ja hooldanud metsloomi. Nüüd küsivad nad endalt, miks seda tööd vaja teha on.

Kuidas satuvad metsloomad Nigulasse?

Inimesed on Nigulasse toonud haigeid, vigastatud või noori loomi. Soovitakse ise aidata, kuid ei osata midagi peale hakata. Nigulas on neid loomi ravitud, toidetud ning taas vabadusse lastud. Iga aastaga on hooldatavaid loomi rohkem. 1997. aastal on Nigulast varjupaika leidnud seitse lindu.

Kas on siis tegemist laiskade lindudega, kes ei viitsi ära lennata või enda eest hoolitseda?

Looduses on kõik omavahel seotud. Merre, jõgedesse ja järvedesse voolavad solgitorud (soojus, toitained) soosivad veelindude (sinikaelad, luiged) paigalejäämist. Prügimägedel on loodud ideaalsed toitumistingimused kajakatele ja prügikastides varestele ning hakkidele. Linnavalgustus lööb elurütmi sassi kodukakul. Valguse järgi oletavad linnaparkides pesitsevad kodukakud, et kevad on käes, ja alustavad pesitsemist. Enamasti ei ole selline pesitsus nii edukas kui loomulikes tingimustes. Inimene hävitab loodust ka otseselt.

Metsaraied hävitavad loomade elupaiku, sundides loomi liikuma uutele aladele. Nõnda muutuvad nad kergemaks saagiks nii kiskjatele kui ka jahimeestele. Talveunest ülesaetud karu on tige ja näljane, võib lõhkuda ja rüüstata ka inimelamute juures ning siis pöördutaksegi jahimeeste poole. Hundid tekitavad tunduvalt vähem kahju nii mets- kui ka koduloomadele, kui neid ei häirita pidevalt.

Mille poolest erineb Nigula varjupaik loomaaiast?

Me ei hoia loomi Nigulas teistele uudistamiseks. Peame loomi enda juures nii kaua kui vaja, kuid nii vähe aega kui võimalik. Meie eesmärk on aidata hätta sattunud loomad tagasi loodusesse nõnda, et nad seal iseseisvalt hakkama saaksid. Me ei harjuta loomi inimestega, pigem püüame hoolealuseid kasvatada omaette olema.

Vajadusel anname ka arstiabi. Kilingi-Nõmmel töötav loomaarst Laszlo on meid mitmel korral nõu, ravimite ning vitamiinidega aidanud.

Te olete niisiis nagu arstid, kes ravivad haigusi?

Jah, just sellised, kes ravivad haigusi, kuid kahjuks mitte arstid, kes otsivad ja püüavad kõrvaldada ka haiguste põhjusi. Loomade hädade põhjusteni me ei küüni.

Meil olid sel suvel kaks kodukakku, kelle pesapuud raiuti maha. Mõlemad leiti vigastatult eri paikadest Pärnumaalt, suvise metsaraie lankidelt. Kodukakud said terveks ravitud, lendama õpetatud, usume, et nad saavad ise hakkama.

Metsaseadusega on keelatud raietööd lindude pesitsemise ajal 15. maist kuni 1. juulini. Metsavalvetöötajad on andnud ka ametivande, millega nad lubavad täita ametikohal ettenähtud kohustusi seaduse ja oma südametunnistuse järgi... Vanded murtakse, keelatud perioodil raiutakse. Kontrollijad igale poole ei jõua ja südametunnistus paistab ka viimasel ajal kummipaela sarnane olevat.

Kuidas Nigulast abi saanud lindudel läheb?

1994. aastal loodusesse tagasi aidatud hiireviu pesitseb ümbruskonnas. Kui ta kevadel lõunast saabub, tuleb ta meie välibaasi kohale tiirutama ja häälitseb. Ilmselt teatab ta oma saabumisest. Teinud paar tiiru, lahkub ta oma tööde-tegemiste juurde. Näeme teda aeg-ajalt binokliga, tunneme teda käitumise järgi. Ka lindudel on igaühel oma nägu nagu inimestelgi.

1996. aastal meil Laszlo abiga jalga tohterdanud valge-toonekurg käis tänavu kevadel korraks end ja oma paarilist näitamas. Järelikult oli ta iseseisvalt hakkama saanud nii pika rände kui ka paarilise leidmisega.

Tänavu talvituvad meil kaks Otepää toonekurge ning toonekurg ja kühmnokk-luik Pärnumaalt.

Olen kuulnud, et üks neist käis poes viinereid otsimas. Kas tegu on viitsimatusega ise toitu leida?

Need linnud on inimestest juba liiga sõltuvaks muutunud. Meie ülesanne on nad kevadeks iseseisvaks kasvatada ning teiste toonekurgede saabumisel vabaks lasta. Ümbruskonnas on palju toonekurgede seltsinguid, arvan, et noorem kurg läheb mittepesitsejate juurde ning vanem leiab paarilise ning asub pesitsema. Mis puutub aga luike, siis viime ta mere äärde teiste luikede juurde niipea, kui tema jalad korda saavad. Kuna luiged on Eestimaa rannavetes ka talvel, siis me ei pea vajalikuks teda terve talve turvakodus hoida.

Kui inimene ikkagi leiab abitu looma või linnu?

See on eriti õrn teema. Paljud loomad-linnud näivad tõesti üksikute ja mahajäänutena, kuid tegelikult on neil läheduses ema, kes neid toidab, hooldab ja silmas peab. Näiteks metskitseema jätab talled heinamaale jõudu koguma ja liigub ise. Loomulikult on ta kurb, kui tagasi tulles oma järeltulijaid eest ei leia.

Jänestel võib aga poegi hooldada ja imetada ka juhuslikult kohale sattunud teine emasloom, nii et ei tohi kõiki üksikuid loomi koju tuua.

Mis puutub aga näiteks vigastatud linnupoegadesse, siis on loomulik, et tekib inimlik kaastunne ja pojad võetakse kaasa, et neid aidata. Arvame, et nii on ka sõge, kuid peab kindlalt veenduma, et loomad-linnud on tõesti hätta sattunud ning neil pole vanemaid, kes neid hooldaks.

Kas pole loomade aitamine sekkumine looduslikku valikusse?

Nõrk kits ei jõua huntide eest ära joosta. Hunt saab ta kätte ja sööb ära. Kui heinaniiduk niidab kitsetalle pooleks või vigastab teda, ei ole tegu loodusliku valikuga. Loomadel on välja kujunenud kaitseinstinkt, et ohu korral lagedale alale ei väljuta. Meil ei viitsita alustada niitmist põllu keskelt äärte poole, sellisest laiskusest ja hoolimatusest sünnivad mõrvad.

Kui metsalangetajad raiuvad maha pesapuu, siis allakukkunud poegi ei saa võtta loodusliku valiku objektidena. Pigem on pime juhus, kui üldse mõni poeg ellu jääb.

Enamasti teatakse, et toonekured viskavad nõrgemad või haiged pojad pesast välja. Seda ei teata, et pärast linnu häirimist võib ärritunud lind ka tugevama välja visata. Meil pesitsevad valge-toonekured enamasti inimasulates või nende läheduses ning ümberringi on palju hulkuvaid koeri (inimeste hooletus!) ja pesast kukkunud pojad langevad just nende saagiks. Sedagi ei saa pidada looduslikuks valikuks.

Kui inimestest keegi haigestub, kas siis väldime abi ja laseme toimida looduslikul valikul? Kui räägime vägivallast, hooletust suhtumisest loodusesse ja elusse, siis tulevikku vaadates – alguses metsloomad, siis koduloomad ja tagatipuks inimlapsed.

Mart Siimann saab endale nimekaimu

Elistvere loomapargis kolmandat päeva elav orvuks jäänud karupoeg ristitakse Mardiks, sest parki külastanud peaminister tundis end metsas veedetud tunni järel jõust pakatavana ning soovis omada nimekaimu loomaaia asukate seas nagu mitmed teised ministrid.

"Kui valitsus püsib, siis ristime karupoja Mardiks," väitis Jõgevamaal Tabivere vallas asuva Eesti ainulaadse loomapargi juhataja Kaupo Ilmet. "Hiljuti meid külastanud peaminister Mart Siimann oli pargist vaimustuses ning sai väidetavalt metsas veedetud tunnikesest tohutu energiaimpulsi."

Ilmet oletas, et loomadelt ja metsast saadud energia tõukas peaministrit erakorralisi valimisi korraldama.

Ilmeti sõnul on loomapargi rajamisele ja propageerimisele kaasa aidanud valitsuse liikmed, kes on parki korduvalt külastanud.

"Keskkonnaminister Villu Reiljan oli üks pargi loomise idee algatajaid ning viibis ka pargi avamisel," märkis Ilmet. "Seetõttu otsustasime noorema piisoni tema järgi Villuks ristida ning andsime teisele piisonile sarnase tüdrukunime Vilja."

Parki külastanud haridusminister Mait Klaasseni nimekaimuks tehti ilves, keda nüüd Maiduks kutsutakse.

Loomapark korraldab looduse süvaõpet

Loomapargis elavad piisonid, rebased, ilvesed, hirved, koprad ja väike karupoeg loomulikus keskkonnas metsa sees. Nende eluterritoorium on suur, kuid see on piiratud turvaaedadega, et külalised saaksid julgelt loomade loomulikku elutegevust jälgida. Kaupo Ilmeti juhtimisel vaatavad lapsed looduse tärkamist alates kella neljast hommikul.

Tulevikus kavatseb park Ilmeti sõnul välja ehitada internaadi, kuhu linnalapsed saaksid nädalaks elama tulla ning Eesti looduse kursuse metsas läbida.

Loomapargi asutamise idee tärkas valla juhtkonnal Saksamaal ja Rootsis partnervaldadel külas käies, sest nendes maades on loomaparke kümneid.

"Pargi mõte on kutsuda Tabiveresse linnalapsi ning näidata neile looduse käitumist," ütles vallavanem Kalev Raudsepp. "Lisaks sellele saame hoida ja kaitsta Saadjärve metsades elavaid ja kasvavaid loomi ning taimi. Kolmandaks päästame surmast need isendid, kes on jäänud kas orvuks või vigaseks ega tule metsas toime."

Loomapargi esimesteks asukateks olid 1997. aasta augustis Tallinna Loomaaiast toodud piisonid.

Parki on kavas laiendada 50 hektari suurusele endisele Elistvere mõisapargi alale ning sinna rajatakse järgmisena linnumaja, taluloomade koppel ja mageveekalade maja, kus saab näha näiteks Peipsi haruldasi kalaliike.

Kaupo Ilmeti sõnul hakkab loomapark laiendamise korral tööd andma kümnetele inimestele, kes on kohaliku vutifarmi pankrotistumise tõttu töötuks jäänud.

Loomapark vajab täielikuks välja ehitamiseks ligi 50 miljoni krooni suurust investeeringut. Selleks on plaanis korraldada üle-eestiline korjandus.

Foto: Elistvere loomapargis elav karupoeg ristitakse Mardiks, sest loomapargis energiat kogunud peaminister soovis teiste ministrite kombel endale metsaasukate seas nimekaimu saada.

Foto: Pusklevad piisonid Villu ja Vilja jõudsid Elistveresse loomasõbralikku parki tänu keskkonnaminister Villu Reiljanile, kes piisoneid tihti vaatamas käib.

Plaan ristida maikuus Elistverre majutatud karu loomaparki külastanud peaminister Mart Siimanni järgi Mardiks ei läinud läbi, sest väike karu osutus emaseks.

"Me ei teadnud, et karu on tüdruk," naerab Elistvere looduspargi hooldaja Kersti Gertz (32). Ei ole välistatud, et Mart Siimannilt küsitakse nõusolekut olla ristivanemaks mõnele teisele loomale, arvab Vooremaa looduskeskuse sihtasutuse juhataja Andrus Pirso (29).

Praegu elavad Elistveres kaks ministrite ristilast: pargi esiasukas piison Villu ning tumedaseljaline ilvesekutsikas Mait.

Ministrid Reiljan ja Klaassen on isiklike annetustega loomade eest hoolitsenud. "Villu on saanud isegi mitu toetussutsu," räägib Pirso. "Raha on kulutatud sööda ostmiseks. Villu toidulaud on mitmekesine, ta sööb näiteks oksi, õunu ja porgandeid. Mait sööb kanu."

Elistvere loomapark on kujunenud kohaks, millega Jõgeva maakond endale tähelepanu tõmbab.

"Ma ei ole kohanud inimest, kes peaks projekti jamaks," lausub sihtasutuse nõukogu esimees Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp. "Hästi on seda vastu võetud maakonnas, keskkonnaministeeriumis ja eelkõige tuhandete parki külastanud laste poolt."

Karu tume tulevik

Karupoeg on väga armsaks saanud, rahvas käib teda vaatamas. Raudsepa sõnul tohib laste lemmik praeguses aias elada sügiseni, keskkonnaministeeriumilt on luba hoida karu 1. novembrini. "Karu vajab hoopis teistsugusel tasemel aeda, mis võib maksta kuni pool miljonit," arutleb Raudsepp. "Ta kasvab suureks ja ei peaks võibolla jääma ainukeseks karuks aias."

"Meil pole vaja raha, vaid metalli," räägib Raudsepp. Sihtasutuses osalevad Tartu, Tabivere, Palamuse, Jõgeva ja Saare vald loodavad karuaia ehitamisel metallifirmadele.

"Hukata karu puuduva aia pärast ei tahaks," on Raudsepp avameelne. "Vist päris raske oleks ka leida seda inimest, kes on nõus karu hukkama. Ja mis ütleme lastele, kes järgmisel kevadel tulevad teda otsima."

Kuuekuune nimeta karupoeg elab praegu väikeses aias koos neljakuuse isase leidlapsest koerakutsika Rolliga. Rolli leidis Luua kooli trepilt üks vanainimene.

Palavuse käes põõnavad Rolli ja karu teineteise kaisus. Gertzi sõnul on mõlema tervis hea, karu kepsutab päev otsa ringi, siis nohiseb aia ääres, nõudes mett. Mett on õppinud karu kõrval sööma ka koer. Pirso arvates on aga juba märke sellest, et karu võib koerale varsti koha kätte näidata.

Lapsed on soovinud põdravasikaid ja karupoega ära osta. Võru kooli kolmanda klassi lapsed pakkusid karupoja eest kaks miljonit.

Hirm ilveste maal

Kõige raskemini leitavad on Elistvere asukaist ilvesed, hea, kui märkab puutüve tagant nende kõrvatutti. Ilves peab inimest kogu aeg silmas ja liigub temast eemale.

"Muidugi ma kardan neid," räägib Kersti Gertz oma harvadest sunnitud käikudest ilveste maale. "Kes ei kardaks. Kindlustust mul pole ja ma tean, et ilvesed ei suhtu nende maal jalutamisse hästi."

Loomaaiast toodud ilvesed ei tee Gertzi arvates oma poole hektari suuruses aias vahet, kas nad on päris metsas või mitte.

Metsloomi ja linde satub mitmesugustel põhjustel inimeste juurde, kel pole neid kuhugi panna. Üheks Elistvere aia eesmärgiks ongi sellistele loomadele varjupaika pakkuda.

Ühes aedikus on koos kolm põdravasikat ja üks metskits, kõik leidlapsed. Autoõnnetusel viga saanud emasele kitsele turgutatakse Tallinna loomaaias Pirso sõnul juba kaaslast.

Kaks põdravasikat saabus läinud nädalal Ida-Virumaalt, keskkonnainspektsiooni mehed olid nad leidnud asotsiaalide perest, kus oli kavatsetud põtru peagi küpsetama hakata.

Park peab Kalev Raudsepa arvates väga tõsiselt ja kiiresti laienema. Avaramat aeda ootavad piisonid, põdrad ja varsti poegima hakkavad hirved. Ilvestel Enel ja Maidul tulevad pojad ehk järgmisel kevadel, kui nad täiskasvanuks saavad.

Laienemisruumi vana mõisapargi ümber on, aga raha tingimuste loomiseks loomadele napib. "Üks vana Masha-nimeline metssiga ootab Palal pikemat aega aiakohta," kurdab Pirso.

Soovitajad Saksamaalt

Eesti turismiamet kutsus 1996. aastal Saksamaalt turisminõustajad Viljandi ja Jõgeva maakonda kui Eesti kõige vähem arenenud turismipiirkondadesse. "Need olid asjalikud poisid, Tabivere valda pakkusid nad välja loomapargi," räägib Raudsepp. "Eesmärgiks on paigutada loomad võimalikult looduslähedasse keskkonda ja näidata just meie metsade asukaid."

Raudsepa arvates ei peagi kõiki loomi iga kord nägema. "Ega metsloom metsas ei oota, et inimene teda vaatama tuleks. Inimene peab ise loomi otsima."

Loomapark on sihtasutuse Vooremaa Looduskeskus üks projektidest. Looduspargi najal loodetakse edendada majutust ja toitlustust, loomapargi kõrvale mõisahoonesse planeeritakse puhke- ja õppekeskust. Praegust Vooremaa maastikukaitseala soovitakse laiendada looduspargiks.

17. juunil Viljandist Nigula looduskaitsealale sõites märkasime Kõpu vahel luike maja juures põllul paterdamas. Enn Vilbaste pani tähele, et laululuigel oli jalas sinine rõngas ja peatas seepärast auto. Majarahvas tuli välja ning seletas meile, et luik jõudis siia koos nelja kaaslasega (teised lendasid varsti ära). Muret pidi tegema see, et lind sööb päevas 4–5 pätsi saia ja on muutunud juba üsna kulukaks. Meie autosse poleks luik mahtunud, sest laululuik on ikkagi suur lind. Lubasime mõne tunni pärast tagasi tulla. Kilingi-Nõmmes pöördusime kohaliku politsei poole, kes lahkesti oli oma autoga nõus appi tulema. Kõpus panime luige politseiauto kongi ja sõitsime temaga Häädemeeste randa. Luik potsatas seal autost välja, vaatas ringi, lendas siis mõnisada meetrit autodega kaasa ning suundus lõpuks merele. Rohkem pole me rannarahva käest sinise rõngaga laululuigest kuulnud.

Elistvere loomapargil pole raha, et Mardile tugevat aeda ehitada

Tartu Elistvere loomapargis elavat väikest karupoega Marti ootab kurb saatus, kui 1. novembriks ei suudeta rahapuuduse tõttu talle ehitada poole miljoni kroonist ülitugevat aeda. "Meie oma nappide vahenditega nii kallist aeda ehitada ei suuda," tunnistas Elistvere loomapargi omaniku, Vooremaa looduskeskuse tegevdirektor Andrus Pirso. "Ei teagi, mis temast siis edasi saab – võib-olla tuleb hukata," ei välistanud ta kõige kurvemat võimalust.

Ülitugevat aeda nõuab karupojale keskkonnaministeerium. Ministeerium on loomapargile andnud loa karu võrkaias pidada kuni tema aastaseks saamiseni ehk siis 1. novembrini.

Pooleaastase karupoja võrkaeda piiravad elektrikarjused. Ka Pirso tunnistas ülitugeva aia ehitamise vajadust. "Muidu muutub ta ohtlikuks nii loomapargi külastajatele kui ka hooldajatele," sõnas ta.

"Lootsime algul, et saame aastase karupoja Tallinna loomaaiale anda, kuid nad teatasid meile, et pole suutelised veel ühte karupoega vastu võtma," rääkis Pirso.

Pirso sõnul ei saa ka karupoega lihtsalt metsa lahti lasta, sest ta on inimestega harjunud ja võiks seetõttu hiljem tekitada hulga segadust. "Ka ei ole me nii rikkad, et saadaksime ta kuskile Venemaale."

Mai alguses Elistvere loomaparki külastanud peaminister Mart Siimann palus väikesele orvust karupojale anda nimeks Mart. Ministrite järgi on nimesid saanud teisedki loomapargi asukad. Nii kutsutakse ühe loomapargi loomise idee algataja, keskkonnaminister Villu Reiljani nime järgi ühte piisonit ja parki külastanud haridusminister Mait Klaasseni eesnimega ühte ilvest.

Jõgevamaal Tabivere vallas asuv Elistvere loomapark on Eestis ainulaadne, sest seal saab näha Eestis elutsevaid metsloomi nende loomulikus elukeskkonnas. Jõgevamaa kodukaunistamise komisjon valis loomapargi maakonna nelja kaunima objekti hulka.

Kolmapäevane torm kukutas Lõuna-Pärnumaal Võiste haigrukolooniast alla ligi kakssada hallhaigru poega, kellest 67 toimetasid harrastusornitoloogid Nigula metsloomade turvakoju.

"Murdunud oksad, allakukkunud pesad, pojad pesade all, palju vigaseid ja lömastatud linde," kirjeldas merelähedast luitemännikut harrastusornitoloog ja ärimees Peeter Raja. "Õnn oli, et torm ei tabanud haigruid kaks nädalat varem, praegu on enamik poegi juba lennuvõimestumas."

"See on üsna tavaline asi, et haigrupojad ukerdavad okstel ja kukuvad tormiga alla," arvas mitukümmend aastat haigruid jälginud Raja, kelle söögikohti ja poode ühendav firma kannab nime Ardea, mis eesti keeles tähendab haigur.

Linnuhotell Nigulas

Surnud linde oli Võiste pesade all umbes sada. "Eks need jää kellelegi süüa," arvas Raja.

Raja ning tema kaaslane Pärnumaa linnuklubist Buteo Heiti Karama kogusid 53 ellujäänud väikest haigrut džiipi ja sõidutasid need Nigula looduskaitsealale. Neljapäeva õhtul sooritasid Nigula töötajad teise päästeretke ja tõid turvakoju veel 14 haigrupoega.

"Vähe kõhedaks võttis selline hulk sulelisi, aga midagi ei ole teha, kõiki hädalisi peab aitama," rääkis Nigula teadur Kaja Kübar, kes ootamatute öömajaliste eest hoolitsema hakkas.

Linnud olid stressis, osa apaatsed, osa ärritunud," rääkis Kilingi-Nõmme ungarlasest loomaarst Lazlo Banyasz. "Kaks olid surnud. Ühe linnu tiivaots oli murdunud, sellest vist ei saa lennulooma."Teiste päästetute seisundi tunnistas Banyasz heaks.

Räimesöömaajad

Juba järgmisel hommikul olid haigrud üsna erksad, Nigula töötajail õnnestus neile Kilingi-Nõmme turult räimi osta. Linde tuli toita ükshaaval, sest munast varem koorunud suuremad ja elujõulisemad pojad trügisid väetimaid kala juurest eemale.

"Neile tossikestele tuli räim noka vahele panna," kirjeldas Kübar suurt hommikueinet Nigulas. "Siis nad üritasid seda välja oksendada. Oli pikk jagelemine, enne kui kõik söönuks said."

Haigrute põhitoidus on ogalik. "Aga kes neid ogalikke praegu taga ajab, räimigi kulub päevas 20 kilo ja kaks kaitseala töötajat on haigrutega hommikust õhtuni ametis," ütles Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste. "Tore, et linnud on terved, möllavad ja teevad lennuharjutusi. Kui ainult räimi jätkuks. Nädala pärast viime esimesed haigrud tagasi mere äärde."

Nigula looduskaitsjate entusiasmil rajaneva metsloomade turvakodu esimeseks asukaks oli 1994. aastal hiireviu, kelle pesa maha raiuti. Tänavu talvitusid seal kolm toonekurge ja luik, kes nüüd kõik on tagasi looduses. Praegu on turvakodus peale haigrute üks väike kährikkoer, kes elab toas.

Poegade rumal komme

"Kes on pesast maas, see on võõras, elu on karm," rääkis Peeter Raja. Haigur hülgab pesast allakukkunud poja ega toida teda edasi. Nigulas loodetakse, et turgutatud hallhaigrud suudavad ise toitu otsida.

"Side vanematega ilmselt ei taastu ja seda ei olegi vaja," väitis ornitoloog Agu Leivits. "Kui pojad ei vaja enam soojendamist ja katmist, siis vanemad pesas ei ööbi, käivad poegi mõne korra päevas toitmas. Haigrupoegadel on rumal komme nokkida vanemate sulgi ja sellepärast vanemad väldivadki poegi."

Eestis pesitsesid esimesed hallhaigrud eelmise sajandi lõpul, praegu on neid siin 1300 paari. Leivitsa arvates on kolooniate seisundit halvendanud metsaraied.

"Äike on inimesele alati hirmu tekitanud ja sigu ühest sulust teise tõstnud," ütles Tõravere observatooriumi teadur Sirje Keevallik, kelle arvates haigrute õnnetuses ega sagedastes äikesetormides ei tohiks süüdistada El Ninjot.

Äikesetuuled lõhuvad, käristavad ja väänavad Keevalliku sõnul rohkem sellepärast, et nad puhuvad lühikese aja jooksul eri suundades. "Äike on suurim ebastabiilsus, mida meie atmosfäärist võib leida," rääkis Keevallik.

"Näiteks 1964. aasta juunis oli samuti hästi palju äikest," lohutab Keevallik inimesi, kes tänasel pööripäeval kartlikult taevasse vaatavad. "Äikesepäevade arv aastas on enam–vähem konstantne, Haanjas on aastas keskmiselt 25 ja Tallinnas 14 äikesepäeva. Kui äikest on juba väga palju olnud, siis ehk ei maksa seda enam nii palju oodata."

HARJUTUSED ISESEISVAKS ELUKS: kolm karupoega õppis Venemaal metsaelu

Usu raba ääres lahti lastud otid jooksid pärast püssipauku hirmunult metsa

Järvamaa piiri lähedal Usu raba ääres lasti eile metsa kolm kuud Venemaal iseseisvat elu õppinud karupojad, kes leiti möödunud talvel metsast ilma emata. Väätsa jahiala jahinduse spetsialist Peep Männil hakkas Venemaalt Tveri oblastist koos kolme karupojaga sõitma teisipäeva õhtul kell kümme ning jõudis eile hommikuks Eestisse. Karud lasti Järvamaa piiril vabadusse eile keskpäeval.

Kõik kolm karu olid sõidu ajal eraldi puurides ning pidasid end Männili kinnitusel pika reisi ajal korralikult üleval. "Kui auto seisma jäi, hakkasid nad mõmisema, kuid sõidu ajal olid vagusi," ütles Männil. Ta lisas, et Venemaale minnes kaalusid karupojad kuus kilo, tagasi tulles aga juba üle 20 kilo.

Jooksid võssa

Kui mesikäpad metsaservas puuridest välja lasti, jooksid nad kõik kolmekesi kiiruga võsasse, kuid tulid mõni minut hiljem metsaservale taas inimesi uudistama. Pärast hoiatuslasku kadusid nad uuesti metsa.

Kõik kolm karupoega on märgistatud kõrvanumbritega, et jahimehed saaksid neid jälgida. Jahindusspetsialisti kinnitusel elavad nad esimesel aastal kuni ühe ruutkilomeetri suurusel alal, kõik kolmekesi koos. Lahku lähevad karupojad arvatavasti alles tuleva aasta kevadel. Kuna karud ei puutunud Venemaal inimestega kokku, siis asulatesse ei julge nad arvatavasti tungida.

Karupojad toimetati Venemaale Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu abil, kes on kindel karude iseseisvas hakkamasaamises.

Karudega tegeles Venemaal maailma juhtivamaid karu-uurijaid Valentin Pažetnov. "Ta on saavutanud oma valdkonnas sellise taseme, et ka loomaaias sündinud karupoegadest saab tema hoole all asja," ütles loomaaia direktor.

Venemaal elasid Järvamaa karupojad koos seitsme Venemaa liigikaaslasega. Nädal enne karude Eestisse toomist pandi loomad väiksemasse aedikusse, sest suurel karude kasvatamise alal oleks nende kättesaamine võinud aega võtta mitu päeva. Kolme karupoja kasvatamine läks maksma 800 dollarit.

Kardavad inimest

Kaalu sõnul õpetas Pažetnov karupoegadele sama, mis iga karuema looduses oma poegadele. "Karupojad õppisid ise endale sööki hankima ja inimest kartma," nimetas ta peamised asjad. Kaalu kinnitusel saadab Pažetnov karupojad nende iseseisvaks saades alati samasse kohta, kus nad kunagi orvuks jäid.

Emaga koos kasvades oleksid pojad mamma hoole alla jäänud kuni järgmise paarituskorrani. Nüüd üksipäini elades on oht, et karupoegadele võivad liiga teha hulkuvad koerad.

Peep Männil pidas vähetõenäoliseks, et vabadusse lastud karupoegadele võiksid liiga teha liigikaaslased. "Ainult isakarud võivad jooksuajal olla agressiivsed. Vaevalt, et hundidki neid murravad, sest nad kardavad karulõhna," selgitas jahindusspetsialist. Järvamaa ja Harjumaa piirialadel peaks loenduse järgi seni elama kuus või seitse täiskasvanud mesikäppa.

Mati Kaal märkis, et orvuks jäänud ja inimeste kätte sattunud noorloomade saatus sõltub enamasti sellest, kui kiiresti nad toimetatakse spetsialistide kätte.

"Vahel on küsimus nädalas-pooleteises," sõnas Kaal. Negatiivse näitena tõi ta Elistvere loomapargi karupoja loo, kes jäi liiga kauaks inimeste juurde, mistõttu teda enam Venemaale iseseisvust õppima saata ei saanud.

Iseseisva elu esimesed päevad on alati rasked. Maailm on su ees uus ja avali. Ometi ei tunne sa seda hästi. Ka roostikus ogalike küttimine nõuab oskusi.

Paraku pole ligi sajakonnal haigrupojal, kes praegu Häädemeeste meres kalastamist õpivad, kõrval tarka ema-isa. Nad on turvakodust.

"Siiski paistab, et meie haigrutel läheb hästi. Ka need pojad, kes pärast lahtilaskmist algul heina sisse kükitama jäid, on läinud randa," naeratab Nigula looduskaitseala juures asuva karvaste ja suleliste turvakodu asutaja Kaja Kübar.

Kuu aega toppis Kübar kalakurgedele kolm korda päevas räimi kurku. Ostis Kilingi-Nõmme turult ja Võiste kaluritelt. Viimased ei põlanud oma tulevastele konkurentidele kala poolmuidu müüa.

Vabastamisel said linnud lisaks Matsalu rõngale jalga ka oranži plastikmärgise.

Mida enam sügise poole, seda suuremaks muutuvad haigrunoorukite tiirud Pärnu lahe kohal. Sügisel peavad tiivad kandma neid Kesk-Euroopasse, osa põrutab sealt veelgi edasi – musta Aafrikasse Nigeri jõe kallastele. Võistesse pole neil asja enne kui järgmisel aastal. Aga siis võib oranži rõngaga turvakodu kasvandikke mereäärses luitemännikus kindlasti kohata.

Tuulispask tõi pesad alla

Samal ajal, kui tuulispask 15. juunil Kodavere kalmistut laastas, rebides ühes puujuurtega üles ka kirste ning kui rajutuul lükkas Paikusel otsekui mängeldes 40-tonnise sildkraana poolesaja meetri kaugusele ja rööbastelt välja, kukkus Võiste luitemännikus üle pesaääre enam kui 200 haigrupoega.

Haigrupesi raputab ja puistab puu otsast alla iga torm, kuid nii suurt õnnetust kui Võistes ei mäleta isegi aastaid haigrute elu jälginud linnumehed.

Linnumehed näevad katastroofi süüdlastena ka metsamehi, kes läinud talvel haigrute kodumetsa harvendasid. Mida hõredam on mets, seda tormihellem.

Paarikümne meetri kõrguselt kukkumine pole kellelegi naljaasi. Liiati, kui sa koguka pesa all lömastatud saad või kaelapidi kahe oksa vahele rippuma jääd. Ometi ähvardas enamikku surm hoopis nälja läbi. Pesast alla kukkunud poegi haigruvanemad söötma ei hakka. Elu linnuriigis on selline karm.

Õnneks aimasid Pärnumaa linnusõbrad aknast välja vaadates Võistes sündinut. 17. juunil lõi linnuhuvilisest Pärnu ärimees Peeter Raja oma Hyundai džiibile hääled sisse ja toimetas ühes mõttekaaslastega haigrulapsed Nigulasse. Talulaudas asuvas turvakodus arvati leivale ühtekokku 81 haigrut. Nigula looduskaitsjate jaoks algas kuu aega kestnud töörohke aeg, mis päädis juba lennuvõimeliste lindude vabastamisega Häädemeeste avaral rannaniidul.

Luukaritsad maitsevad imehästi

Iga endast lugu pidav haigur teab, et pesa tuleb ehitada kõrgele puulatva – seal on võra tugevam. Kõige paslikumad on Eesti tingimustes kuusk ja mänd. Võiste haigrupesadest ei paista küll sealsamas kulgev Tallinna-Riia maantee kätte, küll aga avar Pärnu laht.

Kuigi igal aastal on teada ka üksikpesitsusi, tagab kolooniates elamine poegadele suurema turvalisuse. Sel ajal, kui ühed papad-mammad kaugel merel kalastavad, kaitsevad teised mune ja pojanääpse kaarnate, kanakullide ja nugiste eest.

Kalastusretkelt naasev esivanem öögib lapsukesele veel pooleldi elus kala kurku. Enamasti on selleks mõni ogalik või luukarits, sisemaal ka koger või särjetirts.

Trügivad põhja poole

Mida aasta edasi, seda tavalisemaks kalakurg Eesti randades muutub. Esimene pesa valmis Saaremaal läinud sajandi lõpukümnendil. Suurema hoo sai haigrute pesategu 20.–30. aastatel, mil Lõuna-Eestis asutati rida kolooniaid. Võru-, Valga-, Viljandi- ning Pärnumaale ongi haigrute põhilised tugipunktid tänini jäänud.

Suurimas, Mikitamäe koloonias asub 250 kogukat pesa ühes metsatukas.

Trotslikult turris peasulgedega haigrud on heitnud väljakutse linnastuvale maailmale, saastuvale loodusele – neid saab kõikjal iga aastaga juurde, ikka kolme kuni viie pesa kaupa korraga.

Peeter Raja hinnangul pesitseb juba praegu Eestis üle 2000 paari kalakurgi. Kui saemehed pesapuid maha ei võta ning lukaritsudeks kutsutud kiduraid kalu mudases rannavees jagub, on haigruid tormidest hoolimata edaspidigi järjest rohkem.

Aina pehmemaks muutuvad talvedki pole enam ristipõiki ees.

Kliima soojenemine aitab paljude teiste suleliste kõrval ka haigrul üha enam põhja poole rühkida. Suve lõpul ilmub Eestis üleskasvanud haigrunoorukeid juba Soomegi randadesse.

Nigula looduskaitsealal asuvas metsloomade turvakodus kosusid sel aastal haigrupojad, keda oli kokku 81. Haigrute sattumise turvakodusse tingis 16. juuni tormituul, mis purustas Võiste haigrukoloonias suure hulga pesasid. Koloonia paiknes luitemännikus, kus talvel oli läbi viidud sanitaarraie, mille tulemusel oli männikut tugevalt hõrendatud ja seetõttu sai tuul teha suure laastamistöö. Alla oli kukkunud umbes 200 haigrupoega, neist 81 toodi turvakodusse, ülejäänuid polnud enam võimalik aidata…

Hallhaigrute elu 20 aastat uurinud linnuklubi Buteo liige Peeter Raja tõi oma džiibiga üle 50 poja 17. juuni õhtul turvakodusse (2 neist surid kohe), ülejäänutele läksid järele kaitseala töötajad. Vanemad pojad turnisid mööda puid, need said ise hakkama, sest olid juba lennuvõimelised. Noored mittelendajad aga ei saa maapinnal ise hakkama, neid vanalinnud enam ei toida, ise nad ei leia süüa ning satuvad kergeks saagiks kiskjalistele. Linnukolooniate juurde kujunevad aja jooksul välja kiskjatest sanitarid, kes toituvad pesast välja kukkunud linnupoegadest ja vanalindude nokast pudenenud toidust, mis tuuakse järeltulijatele.

Esimesel õhtul olid linnud šokis, kuid loomaarst Laszlo Banyasz hindas nende seisundi rahuldavaks ja heaks. Hoolimata nende šokiseisundist oli neid vaja toita. Linnud olid väga erinevas vanuses (teatavasti on esimesed pojad pesas juba koorunud, kui viimaseid mune alles hautakse) ja et kõik linnud midagigi kõhtu saaksid, tuli neid toita ükshaaval. Noka vahele pandud kalu kippusid nad välja oksendama, seetõttu võttis just esimene toidukord tükk aega. Ühekaupa sai toidetud neid 3 päeva, seejärel sai kalad lihtsalt ette pandud, aga pidime jälgima, et mõni poeg nõrgaks ei jääks, see tähendab, et tagasihoidlikumad ei saa sööki kätte. Õnneks vajas ainult üks lind eraldi toitmist. Kaladega aitasid meid Võiste kalurid – suur aitäh neile selle abi eest, sest nii suurt hulka kala oleks olnud väga raske muretseda – tugev tuul tekitas ju ka kalurite püügivahenditele kahjusid.

Kui haigrupojad olid kosunud, tuli neid hakata taas vabadusse laskma. Seda tehti järk-järgult: suuremad juba lennuvõimestunud pojad kõigepealt – esimesed hall-haigrud vabastati juba 25.06. Mõne nädalaga sirgusid-kasvasid järgmised ning viimased lubasime taas vabadusse 15.07. Ka algselt väiksemad pojad olid edasiseks iseseisvaks eluks piisavalt hästi kosunud ja tiibu sirutama hakanud – pikemaaegne kinnihoidmine poleks neile enam kasuks tulnud.

Ka praegu jälgime nende elukäiku. Mõned kohalikud suvitajad on pärast esimest haigrute vabastamist meile helistanud, sest 4 noorlindu olesklesid peaaegu nädala rannaniidul pika heina sees ning inimesed olid murelikud, arvates, et linnud on vigastatud. Tegelikult leiavad haigrud niidult heina seest küllaldaselt konni ja ei mõtle äralennule. Kuna haigrurahvas on üsna kollektiivne, siis lendasid mõned varemvabastatud linnud viimaseid saabuvaid suguvendi vaatama – nad tegelikult hoiavad ka heina sees olesklejatel "silma pea". Nüüdseks on saabunud rannaribale ka teised noor- ja vanalinnud, kes kõik rannikul madalas vees endale toidupoolist otsivad. On hea teada, et selliseid inimesi on siiski veel olemas, kes loomade (s.h. lindude) pärast muretsevad, mitte ei kihuta džiibiga mööda rannaniitu, laskevalmis püssitorud autoaknast väljas, et rändeajal puhkama-toituma laskunud linde taga ajada, nagu sel kevadel oli meilgi võimalus näha.

Meeldivaks üllatuseks oli see, et siiski peaaegu kõik hallhaigrud õnnestus tagasi lasta vabadusse – kokku suri ainult 4 lindu. Salamisi lootsime, et kui suudame pooledki neist taas vabastada, on hästi, aga läks veel paremini. Õnn oli, et sellel aastal tuli torm ajal, mil pojad olid juba suhteliselt suured. Mis oleks saanud siis, kui pesades oleksid olnud vastkoorunud pojad ja munad?

Aitäh kõigile murelikele helistajatele ja ka neile, kes meile ka varematel aastatel on teatanud hätta sattunud loomadest ja lindudest, sest metsloomi (s.h. linde) tohib ka kõige paremate kavatsuste juures kodus kasvatada ainult vastava loa omamisel. Metsloomade ja -lindude kodu on ikkagi seal, kus nad loomulikult elavad, mitte korterites, lautades, puurides.

"Nii tore, kui Karoliina siia jääks, ma tuleksin teda uuesti vaatama," ohkab Karlova gümnaasiumi neljanda klassi õpilane Eelika, karupoeg Karoliina tohib aga Elistvere looduspargis elada oktoobri lõpuni.

Jõgevamaal Vooremaa looduskeskuses ei jõuta kiiresti kasvavale karule selleks talveks uut ja suuremat aeda ehitada. Pealegi on maa, kuhu karulinnak kavatsetakse rajada, veel eraomaniku käes.

"Kui keskkonnaministeerium elamisluba ei pikenda, on võimalus anda karupoeg Tallinna loomaaeda või jahimeeste seltsile, see tähendab aga Karoliina sulgemist raudpuuri," räägib Vooremaa looduskeskuse sihtasutuse juhataja Andrus Pirso, kes ei jäta vihjamata, et karupoja saatus võib kujuneda ka hoopis kurvaks.

Karupoja ristisid Karoliinaks Villevere kooli lapsed. "Lapsi käib siin järjest, selle karu äraviimine oleks ääretult krobe ettevõtmine," nendib loomapargi projektijuht Kaupo Elmet.

Otsustama peab minister

Elistvere loomapargi vaimne isa, Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp on uue karuaia hinnaks pakkunud pool miljonit krooni, esialgu vajatakse peaaegu sama palju raha loomapargi laienemiseks vajaliku maa väljaostmiseks.

"Loomapark ei ole meie eraettevõtmine, ootame nüüd riigi abi, et see 50 hektarit omanikult 400 000 krooniga ära osta, lausub Pirso. "Ülim aeg on ka teistele loomadele suuremad aiad ehitada."

"Loa pikendamine on lahtine. Loomaaiast öeldi algul, et on 1. novembrini ja kõik," räägib Pirso. "Loomaaia direktor Mati Kaal ütles suvel, et hädapärast võib karu järgmise aastani praegustes tingimustes pidada, aga see olevat ka viimane piir." Loomaaed on karupojale elamisloa andmisel eksperdi rollis, loale kirjutab alla minister.

"Muidugi me taotleme luba ja loodame, et see antakse," lausub Elmet.

Karu rontidest maja

Praegu elab karu 0,3 hektari suuruses aias. Karulinnaku suuruseks peaks Elmeti sõnul olema kolm hektarit, poole kilomeetri kaugusel praegusest aedikust on sobiv koht.

"Karu armastab rajada pesa kuusikusse, seal on head vanad kuused, karu saab pesa jaoks materjali," selgitab loomapargi projektijuht, kes loodab, et uue pesa uues aias teeb karu endale ise.

"Praegu karu veel oma aeda ei kanguta," muigab loomapargi töötaja Kersti Gertz. "Ta on pisike. Eile käivitati aia taga traktorit. Karu istus oma pesahunnikul ja värises hirmust."

Valter Laaneväli ehitas Karoliinale aedikusse rontidest maja, Alutaguse metsades kasvanud töömehele olid eeskujuks looduses nähtud karupesad.

"Kuidagimoodi saime selle asjaga hakkama," ütleb karupesa ehitanud Laaneväli uhkelt. "Karule see igatahes meeldib. Ta ööbib oma majas nagu peremees, kaaslane, koer, magab ukse ees."

Loomapargi töötajad arvavad, et nende karu talveunne ei jää.

"See karu, keda toidetakse, ei jää talveunne. Ka on selleks liiga palju häirivaid faktoreid, me ei kavatse inimesi siit talvel eemale tõrjuda," selgitab Elmet. "Siin on ju ka teisi toredaid loomi."

Elistveres on tava kutsuda ministreid loomadele ristiisaks. Viimati ristiti üks sokk regionaalministri järgi Peebuks. "Selgus, et Peep Aru ema neiupõlve nimi oli Kits, nii et see läks väga hästi perekonda," lausub Elmet. "Järgmiste ministrite ristiisaks kutsumisel oleme ettevaatlikud, me ei tea, kuidas valitsus püsib."

Tüli porise latika pärast

Samal ajal, kui ametnikud ei tea, kuidas Tartu- ja Jõgevamaa laste lemmikuks kujunenud metslooma tulevikku kindlustada, jageleb kaheksakuune Karoliina oma aedikukaaslase krants Rolliga pooleldi näritud ja porise latika pärast.

Kaks kuud karust noorem Rolli on kiirem ja osavam kui mütaki-mütaki aias ringiveerev karupoeg, ta peidab latika puujuurika alla.

Karoliina nuusutab, kuni kala üles leiab. Koer vihastab, näitab hambaid ja võtab Peipsi kalurite kingituse Karoliinalt ära.

Üleolevalt heidab Rolli latikale siruli ja asub altkulmu jälgima, kuidas Karoliina närviliselt püherdab ja kaeblikult mörisedes oksakest närib. Siis, otsekui ajaviiteks märgab karutüdruk üht peaaegu lõpuni näritud väiksemat kala.

Ootamatult potsatab aedikusse tilluke õun, Rolli valvsus raugeb, ta jookseb ubinat kaema. Karoliinale avaneb suur hetk, ta on krapsti latika juures ja juba lohistab seda eemale. Rolli heidab õuna jalamaid kõrvale ja kohe saab Karoliina oi-oi kuidas pahandada. Koer ja karu istuvad vastakuti ning lõrisevad ja jorisevad pikalt nagu teineteisest tüdinenud abielupaar.

"Nii ei saa see kaua kesta," arvab Vooremaa sihtasutuse juhataja Andrus Pirso. "Küllap karu kunagi näitab, kus koera koht on."

Euroopa piisonid Villu (ristitud keskkonnaminister Reiljani järgi) ja Vilja.

Varem üheksa aastat jahimeeste juures elanud metssiga Masha.

Karupoeg Karoliina (enne kui sugu selgus, sooviti ristida peaminister Siimanni järgi) ja krants Rolli.

Ilvesed Mait (ristitud haridusminister Klaasseni järgi) ja Ene.

Rebased Plika ja Poiss.

Neli metskitse, neist nimedega Miki ja Peep (ristitud regionaalminister Aru järgi).

Põdravasikas, keda hüütakse Pokuks.

Neli kabehirve, kellest üht hüütakse Donnaks.

Kaks toonekurge, kes ei suuda ära lennata.

Elistvere loomapargis muretult ringi tatsav karutüdruk Karoliina saab keskkonnaminister Villu Reiljanilt kirjaliku loa jääda oma praegusesse aedikusse järgmise suveni.

Eelmine Karoliinale antud elamisluba muutub kehtetuks 1. novembril.

Karu jääb siiski talveks Elistverre elama ja luba tuleb pikendada, aga ma ei usu, et teda õnnestub pidada praeguses aias kauem kui järgmise suveni, ütles Reiljan. "Siis on karupojast juba saanud karu."

Praegu on traatide vahel oma noorust mööda saatev tavatu saatusega metsloom üheksakuune.

Aed miljoni eest

"Tema tulevik on ikka tume," nentis sihtasutuse Vooremaa Looduskeskus juhataja Andrus Pirso, kellel on õnnestunud Elistvere loomapark muuta kooliekskursioonide tõmbenumbriks.

Tartu- ja Jõgevamaa laste lemmikloom Karoliina võib aga jõudu kogudes ühel hetkel aiast lihtsalt läbi minna ja Elistvere tolmu käppadelt pühkida. Kuidas käitub toitmise ja inimestega harjunud karu lindpriina, on ettearvamatu.

Et Elistveres laste vaimustatud kilkeid edasi kostaks, vajab Karoliina uut ja väga tugevat aeda.

"Sellise aia ehitamine maksab summa, millel on kuus nulli, aga ma ei tihka ütelda, et see esimene number on ainult üks," lausus Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal, kes aitab keskkonnaministeeriumil otsustada Karoliina tuleviku üle.

Kaalu arvates peab Elistvere aed karupoega kinni kevadeni, kuid mitte kauem.

Reiljan lubab toetust

"Kevadeni Karoliina plagama ei pane, eriti kui ta poole ajast maha tukub," rääkis Kaal. "Aga edasi võib hakata kõike juhtuma."

Minister Reiljan, kel on looduspargis oma ristilaps piison Villu, loodab Elistvere loomaparki korralikult finantseerida. Ministeerium kavatseb toetada ka uue aia ehitamist. Järgmiseks aastaks on Reiljani sõnul selleks loomapargile planeeritud 800 000 krooni.

Elistvere loomapark on kasvatuse ja looduse teadvustamise seisukohalt väga tähtis objekt, lausus Reiljan Postimehele.

Elistvere karu ümber keerlevad kümned tuhanded, temaga koos kasvanud leidlapsel krants Rollil aga aktsiaid ega elukindlustust pole. Koer jagab karuga toitu ja territooriumi, on ta mänguseltsiline.

"Põhimõtteliselt võiksid nad kokku jääda," oli Mati Kaalul duo tuleviku suhtes siiski optimismi. "Tahtlikult karu ehk koerale liiga ei tee, ta võtab teda nagu oma kidurat venda."

Karutüdruk Karoliina Elistvere loomapargis on olnud suure tõenäosusega selle suve ja sügise külastatavaim "turismiobjekt" Lõuna-Eestis. Loomulikult on samas pargis vaadatud ka piisoneid, metskitsi ja rebaseid, õnnelikumad on näinud ehk ka ilveseid, kuid karu Karoliina ja koer Rolli koos müramine on kindlasti olnud tõmbenumber. Eriti lastele.

Postimehe arvates peaks Eesti riik leidma raha Elistvere loomapargi edasiarendamiseks, sealhulgas ka suurema ja kindlama aia tegemiseks kasvavale Karoliinale.

Miks niisugust loomaparki vaja on, seda ei ole ilmselt tarvidust pikalt põhjendada. Kõigil ei ole võimalust käia Tallinna loomaaias, seega peaks midagi väiksemat olema ka Lõuna-Eestis. Elistvere sobib.

Metsloomade nägemiseks ja selle kaudu looduse tundmaõppimiseks ja mõistmiseks ei ole siiani paremat moodust kui loomaaed või loomapark välja mõeldud, sellekski sobib Elistvere hästi. Pealegi on Elistvere väike loomapark looduslähedane, selles ei teki asfaltteel jalutava näitusekülastaja tunnet.

Võrrelda ei saa võrreldamatut – ei hakka Elistvere kunagi konkureerima Tallinna loomaaiaga ja nii väike riik nagu Eesti ei saaks ka kahe loomaaia korraliku ülalpidamisega hakkama. Hea, kui ühegagi saaks.

Seega jääb Elistverele hoopis teistsugune roll – näidata kohalikke metsloomi, kes elavad küll üsna meie lähedal, kuid keda me terve oma elu jooksul ei pruugi üldsegi näha. Kui paljud meist on näinud rebast rohkemat aega kui ainult üle tee vilksatamas? Kui paljud on näinud metsas ilvest või karu? Küsimuste vastused on ju ette teada.

Täna on Elistvere vaieldamatult Karoliina-park, karu käiakse vaatamas ja saiaga söötmas. Kui ilvesed Mait ja Ene oleksid nähtavamad, ehk oleksid nemadki sama populaarsed.

Karoliina-pargiks ei jää Elistvere muidugi igaveseks, karutüdruk kasvab suureks ega viitsi enam mürada. Nii muutub loomapark, nagu muutub kogu loodus, ning meil on õnnestunud näha karu kasvamas. Ja isegi kui elistverelased ei leia uut tõmbenumbrit, on sellise loomapargi tähtsus ka paljus muus kui ainult Karoliina naljades.

Keskkonnaminister, kel õigus anda Karoliinale elamisluba, on lubanud seda eluks praeguses aedikus pikendada järgmise suveni. Selle aja jooksul peavad asjamehed (koos ministriga ka Tallinna loomaaia ja Elistvere loomapargi juhid) leidma järgmise lahenduse. Karoliinal, kes sel aastal on saanud sõbraks paljude Lõuna-Eesti lastega, võiks olla õnne seda sõprust edasi pidada. Nii vaesed me ju ka ei ole, et ei suudaks ühele karule korralikku elukohta ehitada.

Inimesed õpetavad Nigula looduskaitsealal ülehellitatud loomi enda eest võitlema

Nigula raba, Pärnumaa Nigula looduskaitsealal on tänavu turvakodu leidnud üle saja looma ja linnu, kes on inimese süül metsas üksi jäänud või vigastada saanud. "Enamasti on põhjuseks inimene, nii otseselt kui ka kaudselt," selgitas looduskaitseala töötaja Kaja Kübar, miks metsloom turvakodusse satub.

Tihti tuuakse lind või loom turvakodusse kosuma, sest tema pesapuu on maha raiutud või suurema lageraie tõttu loomad koduta jäänud. Tuleb õpetada ka emata jäänud loomapoegi, kelle inimesed on ära poputanud, nii et need enam metsas toime ei tule.

Päästsid haigrupojad

Suvel päästsid turvakodu töötajad 81 haigrupoega. Juunikuu hullude ilmade ajal murdis torm kümneaastases haigrukoloonias metsa ja tappis umbes 130 linnupoega. "Inime, va patune, oli teinud raiet ja hõredas metsas võtsid suured pesad tuule alla," kõneles Kübar.

Algul toideti linnupoegi ühekaupa, suisa nokavahele, tugevamatel kulus lennuvõimeliseks saamiseks nädal, noorematel ja nõrgematel üle kuu.

Enne külmade tulekut lootis Kübar enamiku hoolealustest loodusesse tagasi saata, et nad jõuaksid talveks vabadusega kohaneda.

Septembri lõpus läks metsa tagasi kitsetall Kipsi, kellele turvakodu titest peale elupaik oli. Murtud jalaga tall leiti peaaegu samast kohast, kust kolm emata jäänud karupoega.

"Siis see algas – narkoos, röntgen, lutitamine," meenutas Kaja Kübar kitsetalle esimesi päevi inimese hoole all.

Praegustest turvakodu asukatest peavad talvekorterisse jääma kolm kurge, sest kured on tänavu juba ära lennanud. Ühel linnul on kahest kohast murtud jalaluu kipsis ja kahe vanema kure on inimesed nii ära poputatud, et nad ei tahagi ära lennata.

Kübar loodab, et inimesega liigselt harjunud linnud suudetakse talve jooksul ümber koolitada. Aeg-ajalt lastakse valged toonekured lahti, et nad käiksid ümbruskonnast ise toitu otsimas ja lennuoskusele vilumust kogumas. "Mõni ei saa katuseharjale pihta, maandub meeter maad allpool," naeris Kübar.

Kodustatud metslooma ümberkoolitamine võtab aega. Seepärast peavad turvakodu töötajad loomadele tavatuid asju õpetama, nagu näiteks lendamist ja kaklemist. "Toidetud kakupoeg ei oska oma jalgu kasutada, siis tuleb neid togimas käia, et nad õpiksid ennast kaitsma ja saaki püüdma," näitas Kübar fotosid õhtustest "kaklustest" kakkudega.

Kaja Kübar usub, et turvakodus kosutust saanud loomad tulevad edaspidi looduses toime. Kinnitust sellest annavad endised patsiendid, kes "kasuvanemaid" tervitamas käivad.

Loomad käivad inimesi tervitamas

Igal kevadel vaatab oma endise kodu üle üks hiireviu. "Tuleb maja kohale, süüa ei võta, hõikamise peale kohale ei tule, aga kiljub siin maja kohal, istub mõned tunnid ja lendab ära. Tuleva kevadel kordub see taas," kõneles Kübar, kes käitumise ja ümber jala kinnitatud rõnga järgi endised hoolealused ära tunneb.

Kaja Kübara hinnangul ei tohiks inimesed metslooma ellu põhjuseta sekkuda ega neist lemmiklooma teha. Metsast looma- või linnupoega leides tuleks veenduda, kas loomake on ikka üksi ja õnnetu või ootab toitu otsima läinud ema.

"Kõige suurem oht on jänestega, sest jänesepojad kössitavad päev läbi põõsa all ja iga emajänes, kes mööda läheb, toidab teda," jutustas Kübar.

Vigastatud looma või linnu leidmisel tuleb teatada Edela-Eestis Nigula looduskaitsealale telefonil 244 91 664, või kohaliku maavalitsuse keskkonnaosakonnale.

Ei armasta kõik valge-toonekured mingitel põhjustel võtta ette pikka retke Lõuna-Aafrikasse... Nii juhtus 3 valge-toonekurge jäid kohalike inimeste juurde ning pärast info saabumist "maandusid" nad turvakodus. Käitumise järgi kujunesid nimedki: Boss tegeles aknast väljavaatamisega terve talve, kusjuures tema ülemuslikku seisu rõhutas puupakk, kus ta ka majesteetlikult meie tegevusi (eriti toidu toomine) jälgis. Krää sai nime pideva häälitsemise tõttu, ehk lind oli hästi jutukas kogu aeg (suheldes nii meiega kui ka naabritega). Keskmine oli igatpidi keskmine – nii aediku asetuselt ruumis, toitumiselt, häälitsemiselt kui ka käitumiselt.

Kevade saabumisel ning lindude vallapäästmisel selgusid moodustunud suhted – nimelt lendas paariminutilise õppimise ja tiivasirutuse järele minema Keskmine. Boss tundus, et teeb sama, kuid ei – tuli tagasi, maandus maja katuseharjal ning vaatas mida väike kurg teeb. Ja nii iga päev. Krää soostus "tiibu kõhu alt välja võtma" alles paari päeva pärast ning siis lendasid nad koos... lõuna poole.

Elistvere karule tikub silma talveuni, loomapargi töötajad on karutüdruku rontidest maja tõrvapapiga talvekindlaks vooderdanud.

Karu istub ühe koha peal, vaatab enda ette, siis vajub ta pea aeglaselt karvasele rinnale.

Noor koer Rolli, kellega Karoliina aedikus koos elab, jookseb ärevalt ringi ümber sõbra, kuid karu ei tee mängukaaslasest väljagi.

"Ilus lumi tuli maha ja karu on päris uimane," räägib Elistvere loomapargi perenaine Kersti Gertz. "Kes tahab, tulgu ruttu vaatama, muidu jääb Karoliina päris magama."

Ka on raugenud Karoliina söögiisu, tüdinult lükkab ta kausid ümber. Karu reageerib loiult, võid kõrva ääres vilistada või paberit krõbistada, ta ei tee välja.

"Karoliina lihtsalt istub, lösutab, üks käpp puu najal," kirjeldab Gertz karu letargilist seisundit. "Ta on rahulikum kui enne, justkui oleks unerohtu võtnud. Vaevalt küll, et tal tõbi kallal on, küllap see on lihtsalt talveuni."

Kõrva tagant Gertz Karoliinat siiski sügada ei julge: ta on juba peaaegu suur karu.

Elistvere loomapargi töötajad on aedikusse ehitatud karu pesa talveks soojustanud, katusel on tõrvapapp ja kuuseoksad.

Igaks juhuks kavatseb loomapargi projektijuht Kaupo Elmet siiski Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu käest nõu küsida, mida tukastava loomaga ette võtta.

1998. aasta maikuust on käinud Elistveres Karoliinat vaatamas tuhanded inimesed, eriti koolilapsed.

Sihtasutus Vooremaa Looduskeskus ootab juhataja Andrus Pirso sõnul järgmisel aastal Karoliinale tugevama aia ehitamiseks raha. Minister Villu Reiljan on lubanud looduskeskusele 800 000 krooni.

Karoliina mängukaaslasele, noorele koerale Rollile peab vist kuudi ehitama, teatas Pirso. Karu koera oma pessa sisse ei lase. Kuudi ehitamisega saab looduskeskus omal jõul hakkama.

Jõgevamaal asuv ligi aasta vanune Elistvere loomapark võib veel tänavu saada kohalikust metsast leitud kähriku. See oleks loomapargi 20. loom.

Elistvere perenaine Kersti Gertz ütles ETAle, et väike kährik leiti kohalikust metsast, mistõttu tuleb ta enne loomaparki võtmist viia arstlikku kontrolli.

Elistvere loomapargis on seni 19 looma. Loomapargis suuremaks tõmbenumbriks on pargi esimesed asukad euroopa piisonid ja kaks ilvest, kes on pärit Tallinna loomaaiast, samuti Vahemere rannikult toodud kabehirved.

Lisaks eksootilistele loomadele on loomapargis veel sokud, kitsed, metssead, metskitsed, rebased, karu. Lisaks loomapargile on avatud ka linnupark, lisas Gertz.

Looduspargi projektijuhi Kaupo Ilmeti sõnul on pargi omapära see, et pargis saab ühendada olemasoleva unikaalse Vooremaa looduse ning Eestimaal elavad ja kunagi elanud looma- ja linnuliigid.

Ilmeti sõnul on lähiajal kavas loomapargis avada ka taluloomade koppel, kuhu on kavas tuua sead, lehmad, lambad ja teised koduloomad, kes võivad linnalastele põnevust pakkuda.

Elistvere perenaise sõnul käis alates 16. aprillist loomapargis üle 33 000 inimese.

Vooremaa turismiprojekti juhi Külli Tootsi sõnul töötab piirkond välja tervikliku turismiarengukava, kus loomaaed pannakse kesksele kohale ning mida saab hästi siduda Palamusega, kus käib palju õpilasekskursioone.

Elistvere loomapark on 23 hektari suurune looduslik loomaaed, kuid lähitulevikus on kavas loomaparki suurendada 55 hektarini, mis võimaldab loomadel elada võimalikult looduslähedaselt ja vabalt.

Foto: Lastele hakatakse koduloomi näitama.

Jõgevamaal asuva Elistvere looduspargi sõbralikku loomaperre on lisandumas emane kährik, kelle püüdis üks jahimees kinni Tabivere jahimaadelt. Elistvere looduspargi projektijuhi Kaupo Ilmeti sõnul tuleb kährikul enne parki saabumist läbida veterinaari juures kerge tervisekontroll ning saada pargis elamiseks vajalikud infektsiooni- ja marutaudivastased süstid.

Ilmeti sõnul võib kevadel loomapark mitme kährikupoja võrra rikkamaks saada, sest tegu on emase loomaga. Samas tõdes ta, et looduspargil ei ole plaanis rajada suurt loomade farmi. "Kui vähegi on võimalik, siis lastakse metsast leitud loomad loodusesse tagasi," kinnitas ta. "Loodusparki jäävad vaid need loomad, keda ei saa enam loodusesse tagasi lasta, kuna nad on inimestega nii ära harjunud."

Ilmet usub, et vangistatud täiskasvanud kähriku söötmisega loomapargis probleeme ei tekki. "Kährik on hea stressitaluvusega loom, teda ei pea sööma sundima nagu seda tuleb teha mõne teise looma puhul," ütles Ilmet.

Lähiajal plaanitakse Elistvere looduspargis avada ka taluloomade osa, kuhu peaksid elama asuma sead, lambad, lehmad ja teised koduloomad.

Elistvere looduspark loodi mullu aprillis. Selle aasta jooksul on seda külastanud üle 33 000 inimese. Praegu laiub park 23 hektaril.

1998. aasta tormituul lennutas Võiste hallhaigrukoloonia pesapuudelt sajad pesad koos poegadega. Paarsada noorlindu sai hukka, üle 50 jõudis haigrusõbra tutt-uue džiibiga turvakodusse, järgmisel päeval lisandus neile liigikaaslasi niipalju, et turvakodu aedikutes lösutas 83 halli lindu. Üks lind oli esimesel toitmisel tõrksam kui teised, ka tema pealage kaunistav suletutt tundus suurem ning oli rohkem turris. Nii ta PUNKARIKS nimetatigi. Punkari vanemad-suuremad õed-vennad pääsesid kodupaika tagasi juba nädalapärast, nooremad-väiksemad lennuvõimestusid alles mitme nädala pärast, Punkar ise oli selline keskmise suurusega ning pääses keskmisel ajal. Mere lõhna tundes (vabanemiskoht), muutusid linnud kohemaid erksaks (transpordivahendi kerge õõtsumine vabastusteel aga uniseks). Ju neile meenus soolane tuul kui nad veel väikestena pesades õõtsusid ning see seostus vabadusega. Nii ka nüüd, üksikud rannaniidu rohusse upuvad jalutajad ja enamasti kiirelt tuule tiibade alla saanud "lendurid" tüürisid ühes suunas – sirgelt merele.

Jõgevamaa Elistvere loomapargi uhkus, karutüdruk Karoliina, jääb üha uimasemaks, õhtusöögikorrad on hakanud ära jääma, karu ei tule pesast välja, ta tukub.

Päriselt suikuda Karoliina ei saa, sest tema aedikukaaslane krants Rolli haugub.

"Loodus on ümber selline, et karule tuleb uni silma, aga koer muudkui haugub ja ajab karu pesast välja," rääkis loomapargi perenaine Kersti Gertz oma hoolealusest.

Loomapargi töötajad ehitasid karule aedikusse rontidest maja, mille katust talveks tõrvapapi ja kuuseokstega tugevdati.

Karud päris talveunne ei jäägi, nad teevad taliuinakut, mille puhul kehatemperatuur ja ainevahetuse intensiivsus oluliselt ei muutu.

Foto: Kummaliselt käituvad luiged toibuvad külmumisest Nigula loomade turvakodus.

Nigula looduskaitseala loomade turvakodusse sattus noor luik, kes pakasega veekogusse kinni külmus. Turvakodu perenaise Kaja Kübara sõnul teatasid neile jäässe külmunud luigest inimesed, kes olid linnu jäävangist päästnud ja oma hoole alla võtnud.

Kaja Kübara sõnul oli neil turvakodus juba ennegi üks sarnase elusaatusega luik turgutada. Uhkete lindude kohtumisest sai alguse suur ja siiras sõprus. "Nad paterdavad koos aedikus ringi ja käivad koos väljas, väikese tiigi jääaugus sulistamas," räägib Kaja Kübar.

Paraku saavad luiged vees märjaks. See näitab, et noorte luikedega pole kõik päris korras. "Ilmselt on midagi lahti päranipunäärmega, sest nad ei määri ennast," selgitab Kübar. "Arvan, et linnud olid varem pisut näljas ning seetõttu on nende rasvavaru nüüd väike."

Kaja Kübar usub, et luiged koguvad turvakodus peagi vajalikul määral rasva ning sulgedega seotud mured mööduvad.

Et luiged inimestega ära ei harjuks ja oleksid toibudes võimelised looduses iseseisvat elu jätkama, väldivad turvakodu töötajad nendega kokku puutumist nii palju kui võimalik. Neid ei silitata, nendega ei räägita, ei söödeta peost. Kui kuninglikud linnud kosuvad, viiakse nad merre.

"Mõtleme nad vabastada kohe, kui nad selleks valmis on," räägib Kaja Kübar. "Uurisime kaluritelt, kus meri veel jääs pole ning saime teada, et praegu on meri üsna pikalt kinni külmunud. Kui luikede vabastamise aeg kätte jõuab, võib isegi juhtuda, et nad tuleb viia hoopis Saaremaa külje alla, kus on vesi lahti."

Nigula loomade turvakodus on talvekülma eest varjul ka kaks toonekurge, kes ei lennanud teistega talvituma. "Üheks põhjuseks võib olla liigne inimesega harjumine, sest nad olid üsna kodustatud," tõdeb Kübar. Ent lisab samas, et täpset põhjust teab ilmselt siiski vaid lind ise.

Kübara sõnul olid nende turvakodus tänavu tervist kosutamas ka haruldased linnud järvekaurid, kes kohe kõigi töötajate lemmikuks said.

"Need on Eestis väga haruldased linnud," ütleb Kübar. "Eestis on neid vaid kakskümmend, see tähendab kümme paari. Järvekaurid elavad alati kahekaupa."

Üks turvakodu järvekauridest oli terve, kuid teisel oli tiib tormituultes viga saanud ning vajas lahasesse panekut. Pärast kahenädalast kipsikandmist järgnes veel kümme päeva kontide kokkukasvamise aega, ning siis viidi lind uuesti merre. "Seda taaskohtumist merega oli tore vaadata, ta kukkus kohe suplema," meenutab Kübar, "selliste lindude ravimisel on tohutu vastutus. Neid on ju nii kohutavalt vähe."

Tänavu on Nigula turvakodust vabastatud üle 110 looma ja linnu, kes sattusid end Pärnumaale kosutama heade inimeste abil.

Elistvere loomapargi külastajad võivad nautida ebatavalist zooloogilist kooslust – ühes aedikus elavad sõbralikult koos aastane karu Karoliine ja temast vaid kaks kuud noorem koer Rolli. Koer oli just kanatiiva leidnud ja hakkas seda närima. Kuid ka karu tahtis osa saada ja andis sellest märku mõmisemise ja oigamisega. Koer ei teinud väljagi, vaid järas konte edasi. Pea aga Rolli kannatus katkes, ta nähvas nii, et karuke kohkus ja istuli potsatas.

Loomapargi perenaise Kersti Gertzi sõnul olevat see esimene kord, kui koer nii radikaalsel moel oma staatust näitab. Siiamaani oli võimukam pool ikka karu. Metsaott on tahtnud juba kaks korda talveunne jääda, aga und ei tule. Pealegi jääb talveune olemus aiakaaslasele arusaamatuks – Rolli ei lase sel naljalt sündida.

Ristiisa Reiljan

Elistvere loomapargis on komme, et loomadele püütakse leida ristivanemad, kes peaksid loomadele erilist tähelepanu pöörama. Keskkonnaminister Villu Reiljan, kes on sealt lähedalt pärit, pidi olema väga aktiivne ristiisa. Alles jõuluajal käis ta Elistveres külas, toitis kõiki loomi ning annetas raha pargi hüvanguks. Keskkonnaministri ristilaps on piison Villu, kes jagab aedikut Viljaga. Haridusminister Mait Klaasseni neljajalgne nimekaim on ilves. Mait istus parajasti täiesti liikumatult oma lemmikpuu otsas ja põrnitses uudistajaid. Tema kaunis kaasa Ene hulkus kuskil metsas ringi. Liikumisruumi on siinsetel loomadel piisavalt.

Metssea seiklused

Rebane on perenaise sõnul väga nutikas ja tark loom, kes hommikuti haugub ja liputab saba nagu koer, kui talle süüa antakse. Enne jõule saabus Elistveresse kährik, kes siiani pole end rahvale näidanud, kuid perenaise kinnitust mööda on söök hommikuks alati kadunud.

Laste suur lemmik on üheksa-aastane metssiga Maša, keda kasutati elava õppevahendina jahikoerte treenimisel. Ent üheksa aastat on metssea jaoks väärikas iga ja kartuses, et tema süda ei pea sedavõrd aktiivsele elustiilile vastu, toodi ta Elistverre vanaduspäevi veetma. Suvel oli Maša terve nädal jooksus ja pargi töötajaid valdas juba hirm, et äkki mõni jahimees laseb ta tõelise metssea pähe maha. Kuid Maša käitus vabaduses väärikalt, ümbruskonna kartulimaadelt matti ei võtnud ja pärast seiklushimu rahuldamist naasis vabatahtlikult parki.

Pankur jäi hiljaks

Elistvere park teeb tihedat koostööd Tallinna loomaaiaga, kuid on märgavalt erineva suunitlusega: Elistveres näidatakse meie metsade loomi või siis selliseid, kes on Eestis kunagi elanud.

"Mammut on ka siin kunagi elanud," ütles loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet, kuid lisas, et see tegelane jääb siiski leivale võtmata. Praegu on tegemist märksa maisemate ja harilikumate loomadega. Hansapankur Hannes Tamjärv käis kord Elistveres ja rääkis, et tahtis endale ka väikese loomaaia ehitada ja oli hämmingus, et Elistvere mehed on sellise asja juba enne teda valmis teinud. Pankur oli nõus andma 10 000 krooni, et Elistveresse ka hundi jaoks elamispind luua.

Loomapark maakaardil

Ilmeti sõnul pole loomapargi loojatel kavas luua loomade farmi ja kui vähegi võimalik, kavatsetakse metsloomad loodusesse tagasi lasta. Parki jääksid elama vaid need loomad, kes on inimestega sedavõrd harjunud, et nad looduses enam üksinda hakkama ei saa.

Kaupo Ilmeti sõnul on algselt hullumeelsena välja pakutud loomapargi idee nüüd sellisel tasemel käima läinud, et ollakse suutelised parki korras hoidma, kuid esialgu veel mitte arendama. Arendamiseks on vaja juba erisummasid ja mitmesuguseid projekte.

Loomapark on tublisti elavdanud kohalikku elu. Talumehed kasvatavad loomadele heina, porgandit, kartulit ja muud ninaesist. Just tänu loomapargile on rahva teadvusse jõudnud ka selline maakoht nagu Elistvere. Ilmet on rahul, et rahvas on loomapargi hästi vastu võtnud. Möödunud aastal käis pargis 40 000 inimest. Lähemal ajal on plaanis luua Elistveresse ka koduloomade osakond, kus hakkavad elama lehmad, sead, lambad ja teised pudulojused.

Sügisel peatses talveunne langemises kahtlustatud Elistvere loomapargi uhkus karutüdruk Karoliina tatsab uue aasta esimestel päevadel oma aias ringi nagu ärksus ise.

Eile näris ja lakkus Karoliina oma kodu piiravat traataeda, seejuures aeg-ajalt aia äärde veetud elektrikarjusest särtsu saades.

Aeg möödub maadeldes

Suveks peab Karoliina saama uue ja tugevama aia, keskkonnaministeerium on lubanud selle ehitamist rahastada.

Veel sisustab Karoliina oma aega imedes käppa ja maadeldes krants Rolliga, kellest on kasvanud suur ja tugev koer.

"Ühel hommikul kuulsin võigast kisa," jutustab üks loomapargi töötaja. "Kohale tõtates nägin, et karu oli seliti maas ja karjus ning koer oli kõigi nelja jalaga karu otsas. Nad kaklesid kondi pärast."

Karoliina ja Rolli eilseks lõunaooteks olid porgandid, õunad ja saiatükid.

Loomapargi töötajate sõnul tunnevad mõlemad loomad end hästi, läikiv karv annab tunnistust nende heast tervisest.

Talveunest pole jälgegi

Sügisel tabas Karoliinat uimasus, loomapargi töötajatele näis, et karu langeb talveunne.

"Õhtusöögikorrad on hakanud ära jääma, karu ei tule pesast välja, ta tukub," teatas siis loomapargi perenaine Kersti Gertz. "Loodus on ümber selline, et karule tuleb uni silma, aga koer muudkui haugub ja ajab karu pesast välja."

Gertz oletas siis, et Karoliinat segas uinumast aedikukaaslase krants Rolli haukumine.

Rollile ehitati eraldi aedik ja uhke kuut, kuid koer eelistas siiski Karoliina seltskonda.

Kuigi karupoeg mänguhoos koera aeg-ajalt kõrist näksab, jagavad nad öiti sõbralikult karu rontidest maja, mis on talveks tõrvapapi ja kuuseokstega tugevdatud.

Loomapargi talitaja Liina Sarve sõnul pole Karoliina talveunest praegu mingit märki.

Karud päris talveunne ei jäägi, nad teevad taliuinakut, mille puhul kehatemperatuur ja ainevahetuse intensiivsus oluliselt ei muutu.

Elistvere loomapargist saab sel suvel uus vabaõhuetenduste paik, kus 29. mail esietendub hiiglase lossiks muudetud varemete ees Ago-Endrik Kerge lavastus "Saabastega kass".

Charles Perrault’ tuntud muinasjutu kohandas Kerge umbes kahetunniseks näitemänguks, milles peaosi hakkavad mängima kutselised näitlejad. Näitetrupi juhendaja Tõnis Lepp ütles, et praegu on kindlalt teada vaid paar peaosatäitjat. Hiiglase rollis näeb selleks kõige õigema mõõdu välja andvat Mait Trinki, muinasjuttu lisatud hiiglase "taskunaise" osa saab Kersti Neem. Kassi, peremehe ja mitme teise kandva rolli osas käivad veel läbirääkimised, taustategelasi, õukondlasi ja talurahvast etendavad aga Tabivere huviteatri liikmed.

Lepp tõdes, et mitmel teatril on kavas suveprojektid ning näitlejatel pole kerge ajakava sobitada, kuid märtsi jooksul kirjutatakse lepingud alla.

Kassiaasta tegelane

"Paarkümmend aastat tagasi Vanemuises etendunud Kitzbergi "Saabastega kass" on mul kogu aeg hinges kripeldanud," ütles Lepp. "Tahaks seda lugu uuesti laval näha, eriti vabas õhus ja sellises suurepärases mängukohas."

Ta lisas, et algul mõeldi ka "Naksitrallide" peale, mis on samuti varem Vanemuises etendunud. Kuna aga on kassiaasta, valiti kunagisse hirveparki Kavaleride Maja varemete ette ehitatavale lavale jalutama saabastega kass.

Istekohti peaks jaguma viiesajale pealtvaatajale, iga 70-kroonise pileti pealt läheb viis krooni loomapargi heaks.

Eelmisel aastal käis Elistvere loomaparki uudistamas ligi 40 000 inimest. "Paljud tulid Tallinnast ja Tartust perekonniti, mistõttu otsustasime sel aastal pakkuda lisapõhjust loomaparki tulemiseks," meenutas Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp näidendiideesündi.

Vald andis etenduse tarvis 100 000 krooni stardikapitali, ülejäänud vajaminevad 600 000 krooni loodetakse teenida piletimüügist ja saada sponsoritelt.

Magnetiks loomapark

"Võibolla haub iga maakond oma suveetendust, aga siis kõrbevad küll paljud," sõnas Raudsepp. "Meie ei tee lava tühjale kohale, meie magnetiks on looduspark."

Tabivere rahvamaja juhataja Pilvi Pindma ütles, et ühtekokku loodetakse juuni- ja augustikuus anda 20 etendust. Juulis esindab Tabivere huviteater Eestit ülemaailmsel amatöörteatrite festivalil Marokos ning paljud kutselised näitlejad on ennast selleks kuuks juba mujale ära lubanud.

"Kui publikumenu jätkub, võime ilusa ilma korral anda koolidele septembri alguses lisaetendusi," sõnas Pilvi Pindma.

Nigula, Pärnumaa Tõrvas orvuks jäänud kolm karubeebit koguvad Nigulas loomade turvakodus kaalu ja peavad kasvama metsloomadeks, kes inimese hoole ruttu unustaks. Müravate mõmmide asemel magavad pappkastis karvased kerad, kes ninaga üksteist nügivad ja ringutades läbi une mõmisevad. Päris karuks kasvamiseks kulub Minnil, Mannil ja Mikul veel palju aega ja nende hooldajatel vaeva. Märtsi keskel kahekuuseks saavad karutited ei seisa ise veel kindlalt käppadelgi. "Kui vend torkab ninaga, siis on tasakaal läinud ja karul käpad püsti," naerab loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar karulaste kõndimisharjutusi.

Nigula looduskaitseala juhataja Enn Vilbaste sõnul on orvuks jäänud karupojad kasvanud ja arenenud just nii, nagu targad karuraamatud ette näevad. "Hambad tulid ja silmad-kõrvad läksid lahti õigel ajal, päevas võtavad nad kuni sada grammi juurde," selgitab ta.

"Söövad, magavad ja vahepeal kakavad, nii hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni," kirjeldab Kübar karutittede päevaplaani, mis määrab temagi oma. Rahulikuks peab Kaja sellist ööd, mil ta peab toitmise pärast tõusma vaid korra. Veidi noorematena nõudsid karulapsed öösel koguni kolm korda süüa.

"Mõmmide näljakisa on selline, et kogu maja on jalul," seletab Vilbaste. Eriti rämedat häält teeb poisu.

Karulaste hooldamine ei piirdu ainult lutitamisega ja söömise ajal põrandale tekkinud loikude kuivatamisega. Looduses ei suuda karulapsed iseseisvalt kakada, vaid emakaru aitab neid keelega lakkudes. Nii peavad ka hooldajad neid pehme paberiga masseerima, et beebid vaevast lahti saaksid.

Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu antud juhtnööridest tähtsaim on kasvatada karudest metsloomad, kes ei sõltuks inimesest. Tema hinnangul vajavad hooldajad tugevat iseloomu, et mitte lasta kõrvalisi inimesi karude juurde, ja kõva südant, et mõmmidesse mitte armuda. Üks karude kasuvanematest sõidab Venemaale maailma tuntuima karu-uurija Valentin Pažetnovi juurde kogemusi saama, kuidas harjutada karupoegi iseseisvaks. Möödunud aastal Järvamaal Väätsast leitud karud käisid just Pažetnovi juures karuksolemist õppimas.

Nigula looduskaitsealale on Venemaa eeskujul kavas rajada selline koht, kus emata karupojad saavad iseseisvalt suureks kasvada, aga on samas ka inimese hoole all. "Ega need karud viimaseks jää," arvab Kaja. Metsast karupesa leidnud inimesed peaksid teadma, et äratatud emakaru ei lähe enam kunagi pessa tagasi ja pojad hukkuvad abita.

Seni pole Eestis ühtegi kodutingimustes kasvatatud karupoega suudetud elusalt loodusesse saata. Ülehellitatud loom ei saa hiljem looduses iseseisvalt hakkama ja saab metsas hukka. "Me isegi ei räägi nende söötmise ajal, et nad ei seostaks häält söömisega," selgitab Kaja.

Nigula turvakodu loodab keskkonnaministeeriumi toel osta metsa lastavatele karudele raadiosaatjad. Vilbaste sõnul on loomade hilisem jälgimine vajalik, et teada, kas pool aastat vaeva tasus end ära.

Karude hooldajad on veendunud, et Tõrvas karuema maha lasknud jahimehed poleks tohtinud karupesa juures jahti pidada ega emakaru äratada. "Aga neile peab tänulik olema, et nad karusid pessa surema ei jätnud ja siia tõid," arvab Kaja Kübar.

Foto: Perenaine Kaja Kübar lutitab oma kodus viit karulast.

Nigula looduskaitseala loomade turvakodu kolm kahekuust karubeebit said kaaslasteks kaks sama vana karulast, kelle ema oli hüljanud. Nigula looduskaitseala loomade turvakodu perenaise Kaja Kübara lutitada on nüüd viis karulast, kes magavad tema köögis pappkastides. "Kevad on veel noor, küll tuuakse veel karusid," ütles Kübar, kes kõik orvuks jäänud karupojad vastu võtab ja karudeks kasvatab.

Valgas jahimehe lasust orvuks jäänud karudele toodi seltsiks kaks karupoega, kelle jahimehed leidsid Jõgevamaalt pärast seda, kui ema oli nad teadmata põhjusel maha jätnud. Ka nemad on veel lutilapsed ega suuda iseseisvalt toime tulla. Suuremale karupoisile panid leidjad nimeks Pändik ja väiksemale vennale Mister.

Kübara sõnul on kauem emaga koos kasvanud karupojad kasvult väiksemad ja iseseisvamad samavanade kodus kasvanud karudega võrreldes. "Nad on nagu rohkem sugulased ja hoiavad kokku," ütles ta. Äsja metsast toodud karupojad on harjunud iseenda ja oma venna eest seisma, sest erinevalt jaanuari lõpust turvakodus kasvanud karupoegadest on neil olnud pidev toidumure.

Pändik ja Mister nõuavad oma kasuemalt tihemini süüa, sest ema on neid nii harjutanud. "Ega ma nüüd täna öösel palju magada pole saanud," tunnistas Kübar, kes kolm-neli korda öösel karusid toidab.

Lähiajal kavatsetakse kõik viis karu viia eraldi hoonesse, et nad inimesest rohkem võõrduksid. Kübar arvab, et samal ajal võib ka mõlema pesakonna karud kokku lasta.

Suur kergendus karude hooldajale on see, et loomad saavad nüüd väljaheidete tegemisega iseseisvalt hakkama. Loodus on nii paika pandud, et karuema aitab pojal kakada teda keelega lakkudes. Karu enda hoole alla võtnud inimene peab sellega arvestama ja neid pehme paberiga masseerima, et loomad vaevast lahti saaksid.

16. aprill on Jõgevamaal asuva Elistvere loomapargi ajaloos tähtis daatum, sest sel päeval täpselt aasta eest hakati loomapargi külastajaile pileteid müüma. Loomapark asutati 1997. aasta augustis vana Elistvere mõisapargi ja parkmetsa baasil. Siin eksponeeritakse meil olnud ja olevaid metsloomi ja -linde võimalikult looduslähedastes tingimustes. Loomapargi pindala on tänaseks kasvanud algselt 23 hektarilt 55 hektarile. Pargil on ka rehabilitatsioonikeskuse ja turvakodu funktsioon. Loomapargi eestvedaja Kaupo Ilmeti sõnul on algselt hullumeelsena välja pakutud loomapargi idee tänaseks sedavõrd hästi käima läinud, et nad on suutelised parki oma jõudude ja toetajate abiga korras hoidma, kuid esialgu veel mitte arendama. Arendamiseks on vaja erisummasid ja töötada välja kõiksugu projekte. Loomapark on oluliselt elavdanud Tabivere valla elu. Talumehed kasvatavad loomadele heina, porgandit, kartulit, kaalikat ja muud ninaesist. Ei saa salata, et just tänu loomapargile on rahva teadvusse jõudnud selline maakoht nagu Elistvere. Ilmet on rahul, et rahvas on loomapargi hästi vastu võtnud. Aasta jooksul on parki külastanud 40 000 loomasõpra.

PARGILOOMADE KÄITUMISES võib leida nii mõndagi üllatuslikku. Neljakuuselt toodi loomaparki karutüdruk, kes sai endale nimeks Karoliine ja elukaaslaseks koer Rolli. Algul käis koer karu jalge vahelt läbi, aga nüüd on nad peaaegu ühte tegu ja nägu. Karu tahtis mitu korda talveunne jääda, aga und ei tulnud, sest koerale ei suutnud keegi talveune kasulikkust ja vajadust selgeks teha. Töötajad panid tähele, et tihti hakkas koer Rolli karutüdruk Karoliine kollakaspruuni kakat nosima. "Algul me arvasime, et koeral on midagi viga, aga pärast saime teada, et niimoodi ongi," selgitas loomapargi perenaine Kersti Gertz. Vastupidist nähtust, et karu sööks koera väljaheidet, ei ole täheldatud. Küllap siis ei maitse. Oma arengutasemelt on loomad väga erinevad. Karu ja koera sirgudes võisid külastajad olla tunnistajaks omapärastele vaatemängudele. Kord leidis koer kuskilt kanatiiva ja hakkas seda närima. Kuid ka karu tahtis matti võtta ning andis sellest märku mõmisemise ja oigamisega. Koer ei teinud väljagi, vaid järas konte edasi. Pea aga Rolli kannatus katkes, ta nähvas karule ja paljastas hambaid. Karuke kohkus ja kukkus istuli. Jõuluaegu tõdesid loomapargi töötajad, et see oli esimene kord, kui koer niivõrd radikaalsel moel oma võimu näitas. Enne seda oli võimukamaks pooleks ikka karu. Pealtnäha pisike naljakas mõmmi olevat aga siiski sedavõrd tõsiseks vastaseks, et töötajad ise lähevad turvalisuse mõttes karuaedikusse alati kahekesi. Karoliine ja Rolli elavad endiselt sõbralikult koos ja jõuvahekorrad pole eriti muutunud – vahelduva eduga on kord üks, kord teine peal. Kallale pole nad üksteisele kippunud, pigem taandub karu ja koera vahekord mängu tasandile.

Hansapankur Hannes Tamjärv sattus kord Elistverre ja oli siiras hämmingus, et siinsed mehed on loomapargi juba valmis teinud. Tal olnud endalgi mõttes midagi sellist rajada. Pankur oli nõus andma 10 000 krooni, et luua Elistverre elamispind ka hundi jaoks.

Uue suundumuse kohaselt hakkavad aga karu ja hunt üheskoos elama. Aluseks on Saksa projekt, mille järgi on rajatud Schwerini loomapark. "Seal on niimoodi, et hundid saavad karude eest ära minna, kui karud tahavad neid pintslisse panna," ütles Ilmet. "Minu arust meie karud ei pane hunti pintslisse, võib-olla hoopis vastupidi. Aga sakslastel on selline asi eurostandardi järgi välja töötatud. Lapimaal on ka niimoodi ja pole häda midagi."

LOOMAPARGIS on kenaks kombeks leida pargi asukatele ristivanemad, kelle kohustuseks jääb loomadele suurema tähelepanu pööramine. Endise haridusministri Mait Klaasseni neljajalgseks nimekaimuks on ilves, kelle kaasa nimi on Ene. Ilvesed armastavad istuda nelja meetri kõrgusel oma lemmikpuu oksal ja täiesti liikumatus asendis külastajaid põrnitseda. Sellise käitumisega kummutavad metskiisud täielikult kiskjate uurija Harri Valdmanni väite 1997. aasta detsembrikuu Loodusest, et ilves ronib puu otsa vaid äärmise häda sunnil, sest ei suuda kassi kombel mööda jämedat puud üles ronida. Perenaise sõnul on ilvesed sedavõrd varjatud eluviisiga, et alates möödunud märtsikuust, kui ilvesed Elistverre elama asusid, on ta vaid ühe korra näinud, kuidas ilves puu otsa ronib. Mitmed piltnikud on tundide ja päevade viisi valvel olnud, et haruldast toimingut jäädvustada, ent siiamaani pole see veel kellelgi õnnestunud.

Ilvesed saavad söögiks kanu. "Kas elusaid?" küsin. "Oh ei, ikka surnuid," vastab perenaine. "Miks nii, siis ei saa ju ilvesed oma kiskjainstinkte arendada ja neil on kole igav?" püüan väidelda vangistatud metsloomade põhiprobleemi üle, milleks pidavat olema tegevusetus. "Aga kujutage ette, kui lapsed tulevad ja näevad, kuidas ilves kana murrab ja sööb." "Kuid ka lapsed söövad meeleldi kana ja keegi ei kurda, et selles oleks midagi halba."

SIGA TAHAB SÜGAMIST ja lammas tahab vett, laulab ansambel Justament ühes menukas laulus. Vähemalt salmi esimene pool oleks otsekui Elistvere Maša pealt maha kirjutatud. Sellenimeline metsiga on laste suure lemmik, kellele meeldib väga, kui teda sügatakse. Üheksa-aastast metssiga kasutati pikka aega Palal näitliku õppevahendina jahikoerte treenimisel. Ent üheksa aastat on metssea jaoks väärikas iga ja kartuses, et tema süda ei pea sedavõrd aktiivsele elustiilile vastu, toodi ta Elistveresse vanaduspäevi veetma. 1998. aasta augustis oli Maša terve nädala jooksus ja pargi töötajaid valdas hirm, et äkki mõni jahimees laseb ta "tõelise" metssea pähe maha. Kuid Maša käitus vabaduses väärikalt, ümbruskonna kartulimaadelt matti ei võtnud ja pärast seiklushimu rahuldamist naasis vabatahtlikult parki ning läks ilma igasuguse vastupunnimiseta kodusesse aedikusse.

MAAILMAKOGEMUST arvestades võiks Eestis olla veel paar loomaparki – Pärnu- ja Võrumaal näiteks. Austerlaste arvates peaks iga viiekümne kilomeetri tagant mõni selline park olema. Need oleksid kohalikuks õppebaasiks ja hüppelauaks kaugemale minekuks, samal ajal rehabiliteerimiskeskuseks vigastada saanud või vanemateta jäänud elukatele. Nigula looduskaitsealal tegutseva loomade ja lindude turvakodu baasil ongi juba midagi ligilähedast moodustumas. Loomapargid erinevad loomaaedadest selle poolest, et siin pannakse välja põhiliselt kohalikke metsaasukaid, kellel on üks-kaks eksootilisemat liiki rosinaks juures, Elistveres näiteks piison ja kabehirv. Ühtlasi teenib loomapark ka loomaaia huvisid, sest siis on võimalik mõningaid loomaaia-asukaid lahedamatesse tingimustesse "taastumispuhkusele" saata. Mati Kaalu sõnul elavad Elistvere piisonid märksa paremini kui nende sugulased Tallinnas. Lähema tuleviku kavades on luua Elistveresse ka koduloomade osakond, kus hakkavad elama lehmad, sead, lambad ja teised pudulojused.

Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodus elavad kuus karupoega on plaanis juba selle nädala lõpul tagasi metsa viia, esialgu 0,3 hektari suurusesse aeda, kus nad inimeste märkamatu järelevalve all õpivad ise endale toitu otsima.

Inimeste süül emata jäänud kuus karupoega elavad praegu turvakodus ehtsat titeelu. Karud söövad kamba peale 12 liitrit manna ja kaerahelvestega piimasuppi päevas ja nelja toidukorra vahele jääval ajal põhiliselt magavad neile eraldatud majakeses. Ilusa ilmaga müravad nad õues aedikus.

Kahel viimasel aastal ametliku metsloomade turvakoduna tegutseva Nigula turvakodu eesmärk on vigastatud loomad terveks ravida või emata jäänud pojad üles kasvatada ja metsa tagasi viia.

Karupoegade kasvatajad

Igal aastal jätavad inimtegevusest häiritud emakarud poegi maha. Mullu jäid Järvamaal Väätsal orvuks kolm karutüdrukut, kes said metsakoolituse Venemaal ja praegu magavad kodukandis Väätsal talveund.

Neljas eelmisel talvel leitud karupoeg elab Elistvere looduspargis. "Kindlasti on inimesed ka varem püüdnud hüljatud karupoegi kodus üles kasvatada, aga kuna need on enamasti lõppenud loomade surmaga, pole neist räägitud," oletas karupoegade kasuema, looduskaitseala spetsialist Kaja Kübar.

Turvakodu töötajad pidasid karupoegade kasvatamise üle nõu Tallinna loomaaia direktori, karuteadlase Mati Kaaluga.

Paarinädalaste karupoegade hooldamiseks on omad nipid. "Näiteks ei ole nad võimelised ise kakama. Emakaru lakub nende pärakuümbrust ja stimuleerib nii ekskrementide väljastamist. Meie masseerisime nende sabaalust näpuga," rääkis Kübar. Nõkse on veel, aga kõiki Kübar reeta ei soovinud, et mitte soodustada isehakanud karukasvatajate teket.

Kaitseala direktori Enn Vilbaste sõnul on kolme kuu vanuste karupoegade arengus tulevast iseseisvat metsaelu silmas pidades praegu väga tähtis etapp: neil tekib hirmuinstinkt. Seepärast ei lase turvakodu töötajad karupoegade juurde enam ühtki võõrast, et nad inimestega ei harjuks. Süüa viivad neile kolm inimest, kes kannavad alati kindlat riietust. "See on selleks, et viia lõhnade arv, millega karud siin harjuvad, miinimumini," selgitas Vilbaste.

Otsivad ise toitu

Kui kõik läheb plaanide kohaselt, viivad turvakodu töötajad karupojad juba sel nädalal metsa, kus neid juba ootab 0,3 ha suurune aiaga piiratud ala, kuhu on ehitatud ka väike putka ööbimiseks. "Suurem ala oleks muidugi parem, aga hea, et koos ühe sponsoriga sellegi saime ehitatud," ütles Vilbaste. Sada meetrit võrkaeda maksab 6000 krooni.

Pärast seda ei tohiks karud inimesi enam näha. Järk-järgult vähendavad looduskaitsjad karude toidukordade arvu ühe korrani nädalas. Toit jäetakse aias iga kord erinevasse soppi, et karud õpiksid toitu otsima. "Üldiselt aga peavad nad sel etapil õppima metsas iseseisvalt toituma, juurikaid, võrseid ja putukaid välja kraapima," rääkis Vilbaste.

Juulis lastakse karupojad metsa lahti, aga looduskaitsjad hoiavad neil endiselt silma peal. Vilbaste on valmis karudele sügisel talvepesa ehitama, kui otid ise selle peale ei tule.

Kui suvel Pärnumaa marjulised või niisama metsas hulkujad näevad mitut noort karu, ei tasu siiski mõelda, et need on need Nigula karud, ja kommiga ligi minna. Turvakodu töötajad teevad kõik, et kolmest karupojast sellised metsikud karud kasvaksid. Juuliks kaaluvad praegu 7-kilosed mõmmikud ligi 25 kilo, ja kui nad mitmekesi inimesele selga vajuvad, siis nalja ei ole, hoiatas Vilbaste.

Tagumine tärmin, mil karud peaksid kohanenud olema, on kolme aasta pärast. "Kolmeaastaselt jõuavad karud paaritumis-ikka ja siis peaksid nad leidma endale metsikud kaaslased," ütles Vilbaste.

Emata jäänud karupoegade metsaloomadeks õpetamine on Venemaal terve teadus, seal on neli karupoegi metsa laskmiseks ette valmistavat keskust, mille tööd korraldab bioloogiajaam Tshistõi Les. Vene metoodika järgi kasvatavad oma karupoegi ka Nigula turvakodu töötajad.

Venemaa kogemus

Märtsis käis Vilbaste ühe sellise keskuse tööga tutvumas. Õppereisi tulemusena hakkasid turvakodu töötajad karupoegadega tõrjuvamalt käituma ja eririietust kandma.

Venemaal on üles kasvatatud ja vabaks lastud 60 looma, ellu on neist jäänud 43. Kuigi venelaste kõrval alles algajad, loodavad Vilbaste ja Kübar oma kuuelt karult paremat tulemust. 1993. aastast saadik, kui üks vigane hiireviu metsloomade turvakodule aluse pani, on lahti lastud 193 looma ja lindu, kellest surnud on vaid kümmekond. "See on väga hea tulemus," kinnitas Kübar.

Karupoegade lood

Kolm esimest, Miku, Minni ja Manni, jõudsid turvakodusse 1. veebruaril Valgamaalt Rulli metskonnast. Metsseajahiga talveunest äratatud karuema ründas jahimeest, kes looma enesekaitseks maha lasi.

14. märtsil leidsid jahimehed Jõgevamaal metsast mahajäetud karupesa kahe pojaga ja tõid need samal õhtul turvakodusse. Karupoisid said nimeks Pändik ja Mister. Tõenäoliselt jättis emakaru pesa maha metsaraie tõttu.

2. aprillil püüti Virumaal Simuna lähedal kinni kuues karupoeg, kes on isane ja kellele looma leidnud talu lapsed panid nimeks Jõmmu. Tema vend või õde põgenes metsa.

Arhitekt Fredi Topsi büroos valminud kolme hektari suuruse metsa peidetud karuaia projekti ei õnnestu Elistvere loomapargil rahapuudusel teoks teha. Karoliina peab esialgu leppima viis korda väiksema aiaga.

Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp nentis, et kolme hektari suuruse kuni kaks ja pool miljonit krooni maksev terasaed, kus koos karuga saaks pidada ka hunti, jääb esialgu unistuseks.

Keskkonnaministeerium on lubanud tänavu karuaia ehitust finantseerida. Kaks ja pool meetrit üle maapinna ja meetri jagu maa sisse ulatuva sentimeetripaksustest terasvarrastest aia jooksev meeter maksab 1500 krooni.

Raudsepp peab sel aastal reaalseks poole hektari suuruse kuni pool miljonit krooni maksva aiaosa rajamist, hiljem saaks seda laiendada. Uus aed tuleb loomapargi keskusest eemale, metsa, et karu saaks soovi korral külastajate uudishimulike pilkude eest ka varjuda.

Sihtasutuse Vooremaa Looduskeskus juhataja Andrus Pirso sõnul pole veel selge, kes ja millal Karoliinale aeda ehitama hakkab.

Elistvere loomapargi perenaine Kersti Gertz ütles, et Karoliina üritab aeg-ajalt praegust traataeda lõhkuda.

Karu kraabib augu elektrikarjuse alla ja kangutab augu kaudu aiatraate. Väljastpoolt aia äärde asetatud palgid siiski ei lase karul aeda maast lahti tõmmata.

Elistvere loomapargis avanes laupäeval "Saabastega kassi" esietendusega uus vabaõhuteater. Vaheajal eelistasid paljud lapsed tormata mitte puhvetisse, vaid uudistama eestimaiseid loomi.

"Esimene hooaeg kulub uue koha sissemängimiseks," arvas Ago-Endrik Kerge, kes on kirjutanud Charles Perrault’ muinasjutu lavalooks ja selle ka lavastanud.

Saadjärve äärde loomapargi teatrisse oli juba esimene päev toonud bussidega huvilisi ka kaugemalt – Haapsalust ja Pärnust. Rohelisse teatrisse mahub kuni viissada pealtvaatajat, esietendusel oli vaid tagumistel pinkidel vabu kohti.

Trupi tuumiku moodustavad endised ja praegused vanemuislased. Hiiglase osas esineb veenvalt Mait Trink, tema väikest sõjakat naist mängib Kersti Neem, saabastega kassi Helen Hansberg, kuningat Tõnu Kattai ning kuningatütart Ülle Tinn.

Lossiteenri osas on Hillar Rätsep, peremeest etendab Erkki Rebane. Kaasa mängivad ka Tabivere huviteatri näitlejad.

Peaministri ja ekspeaministri rollid said Tõnis Lepp ja Raivo Adlas, aga Adlase asemel mängis hoopis Tiit Lilleorg. Adlasel on vasak jalg lahases ning kargud kaenla all. "Katsusin Tallinnas jalakäijana autoga jõudu ja jäin alla," esitas ta oma versiooni kolm päeva enne esietendust juhtunud õnnetusest.

Lilleorg õppis paari päevaga osa selgeks, augustikuistel etendustel loodab Adlas taas ise kaasa teha.

Etenduse kunstnik on Liina Pihlak. Muusika kirjutas "kuningapoeg" Karel Kattai. "Isa kaudu mulle see ettepanek tuli, "tunnistas noor helilooja, kes õpib Tallinnas Otsa muusikakoolis.

Etendust vaadanud endine haridusminister Mait Klaassen võttis oma muljed kokku ühe lausega: "Ago-Endrik Kerge halba asja ei teegi!"

Klaassen käis vaheajal vaatamas oma ristipoega, Maidu-nimelist ilvest.

Foto: Kuus emata karupoega on alles mängueas, kuid kaitsevad teineteist ohu korral.

Nigula looduskaitseala loomade turvakodus elule aidatud kolme erineva pesakonna orvuks jäänud kuus karupoega müttavad omapäi metsas.

Kaitseala loomade turvakodu töötajad leidsid, et karupojad on inimese hoole all piisavalt suureks kasvanud ja lasksid nad nende jaoks ehitatud looduslikust aedikust metsaeluga harjuma.

"Nad kaevandavad seal ja otsivad sambla ja kändude alt süüa," rääkis turvakodu perenaine Kaja Kübar. Õhtuks tulevad kõik kuus karupoega oma endisesse pessa magama, kuhu hooldajad neile ka toidulisa poetavad.

"See on alguses täiesti normaalne, et nad peavad aedikut oma koduks, aga ühel päeval nad lihtsalt enam ei tule, kui metsas marjad valmis saavad," selgitas Kübar.

Oht ühendab

Paar esimest päeva pelgasid karud vabalt metsa minna, kuigi väljapääs oli vaba. "Neil oli ohutunne, aga paari päeva pärast said aru, et tee on vaba," rääkis Kübar.

Karupojad müttavad metsas kahes seltskonnas. Kolm Valgast paarinädalaste tittedena turvakodusse toodud karu on ühe Jõgeva karu seltsiliseks võtnud ja liiguvad neljakesi. Kaks kõige suuremat isakaru otsivad toitu koos.

Kübara sõnul on aga kõik kuus karu ninapidi koos, kui mingi neile ohtlikuna näiv olukord ette tuleb. "Üks jõmm jäi üksinda teisele poole aeda, mis talle ei meeldinud, ja tegi natuke häält. Teised olid kohe abiks ja jooksid aiast välja tema juurde – nagu ühe pere lapsed ikka," võrdles Kübar karupoegi inimlastega.

Karude kasuvanemad tunnevad rõõmu, et karupojad oskavad inimest karta, põgenedes nende eest kiiresti puu otsa. Lõhna järgi teevad nad vahet ja peavad omadeks vaid neid pool aastat hooldanud turvakodu töötajaid.

Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on inimese hoole all kasvanud karudel suurem oht, et neist ei kasva korralikke metsaelukaid.

"Kuidas nad hakkama saavad, saab kindlamalt öelda järgmisel aastal, kui nad talveks valmistuvad," leidis Kübar. Kui karud oma marjamaal ise hakkama saavad, viiakse nad kaugemale metsa, sest Nigula ümbrus jääb kuuele karule kitsaks.

Mängueas elukad

Sellises vanuses karud oleksid praegu vähemalt järgmise aasta talveuneni metsas ema kantseldada ja on praegu kasvu- ja mängueas.

Lapseohtu karude jaoks on suuremaks ohuks hundid, kui emahundid hakkavad oma pesakonnaga väljas käima ja noortele murdmist õpetama.

Kübara sõnul on huntidest ohtlikumad hulkuvad koerad, kes mitmekesi karud sisse piiravad ja neist jagu saavad. "Huntidel on praegu poegadega tegemist, aga koerad on suuremad murdjad, ka talvistes metskitsede hävitamises on kõige rohkem koerad süüdi," lausus ta.

Nigula turvakodu töötajate soov varustada metsa lastud karud väikeste raadiosaatjatega ei täitunud, mis teeb karude jälgimise edaspidi raskeks.

Keskkonnafondist ei saadud kuue karu toitmiseks loodetud rahagi ja turvakodu töötajad toidavad viimasel ajal karusid oma palgast. Abiks on olnud metsaameti ja Valga keskkonnaosakonna rahaeraldus Valgast leitud karudele.

Seadus keelab ulukit kodustada

Nigula looduskaitseala loomade turvakodu perenaise Kaja Kübara sõnul on lubamatu metslooma kodustada ja kõik hättasattunud loomad-linnud peaksid kosuma siiski turvakodus.

"Inimesed teevad metsloomast kodulooma, siis tuleb probleeme ja tahetakse temast lahti saada, aga metsloomaks ümberkasvatamine ei pruugi enam õnnestuda ja loom jääbki inimesest sõltuma," rääkis ta.

Looduses vabalt elavaid loomi oma valdusse võtta keelab ilma vastava loata ka loomastiku kaitse seadus.

"Kui on jahiloom, siis annab loa maavanem, kaitsealustele loomadele saab loa keskkonnaministeeriumist," selgitas keskkonnaministeeriumi liigikaitse peaspetsialist Sirje Lillemets. Tema sõnul tohivad metsloomadega tegeleda inimesed, kes loomadest käitumist ja kombeid teavad, sest väärkohtlemine võib loomale saatuslikuks saada.

"Metsloom pole kassipoeg, kellele pai teha, ühe heast südamest tehtud pai pärast võib metsloom hukka saada," ütles Lillemets. Tänavu on Nigula looduskaitseala loomade turvakodu ellu jääda aidanud ligi kahekümnel loomal või linnul, kes inimese abita oleksid metsas hukkunud.

Metsaloomad on saanud taas kolmest oravapojast, kahest üle talve turvakodus elanud luigest, uraali kakust, kõrvukrätsust, valgest toonekurest, sinikaelpardist, naerukajakast ja kolmest pääsukesest.

Praegu kantakse turvakodus hoolt kevadel sündinud emata jäänud põdravasika ja rebasekutsika ning mitmete lindude eest.

Loomade hooldajad toidavad noka otsast üht noort varesepoega, keda Pärnu lapsed olid kaigaste ja kividega peksnud.

Kõikidest emata jäänud või metsas haigena leitud loomadest palutakse teatada Nigula looduskaitseala telefonil 244 91 664 või Kaja Kübara mobiiltelefonil 250 45 891.

Mudilased on emme-issi juurest lava serva sibanud ja elavad etendusele kaasa otse näitlejate jalgade ees. Peaaegu võiks öelda, et jalus. Sadakond meetrit eemal piidlevad puude otsast publikut ja teatritegijaid ilvesed, peas ilveste mõtted. Veidi kaugemal möriseb karu.

Puudu on veel hundid ja natukene fantaasiat, mis laseks lapsi Mowglitena näha. Sel puhul oleks asi selge: põhjamaisesse dzhunglisse on saabunud rändteater. Ja ausalt öeldes, ega tõde seekord väga kaugelt otsida tulegi.

Teater loomapargis

Idee teha suvel Elistvere loomapargis (Jõgevamaal) teatrit, said loomapargi eestvedaja Kaupo Ilmet ja Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp Sagadi mõisa suveetendusest. Miks siis mitte teha teatrit ka Elistveres.

Olemas oli geniaalne, kuid pisut vähetuntud väikeloomaaed, kena lagendik keset metsa nägu parki, vanade mõisahoonete varemed nurgas. Olemas olid ka tunnustust pälvinud Tabivere huviteatri näitlejad. Juurde toodi Charles Perrault, Ago-Endrik Kerge ja ametijärgsed näitlejad. Kõik kokku moodustas omanäolise suveürituse nimega "Saabastega kass" Elistvere loomapargis.

Omanäoline on "Saabastega kass" mitme kandi pealt. Kõigepealt koht: Eesti metsaelukaid tutvustav pisike loomaaed. Siis vana mõisapark, kust ei puudu korralikud varemed.

"Varemed peavad ühes õiges inglise pargis olema, kus nad puuduvad, sinna ehitatakse juurde," kiidab Kalev Raudsepp Elistvere mõisahoone püstiseisvaid seinajuppe, mis on küll ehk pisut eluohtlikud, kuid loodetavasti teevad peagi läbi korraliku konserveerimise.

"See on fantastiline koht teatri tegemiseks," räägib vanemuislane Mait Trink, etenduses Giganesque, vabahärra, kuningriigi vaim ja vägi, ühesõnaga: hiiglane. "Etendus toimub nagu katlas, lagendik põlispuudega pargis toimib kõlakojana ja näitlejad ei pea üldse kõva häält tegema."

Ka sakste ajast päritud dekoratsioonid kiidab näitleja, kes ennast igaks juhuks küll paari müürijupi vastu ei toeta, heaks. "Hiljuti just mõtlesime, et siin oleks kihvt Hamletit mängida."

Taani printsi asemel siis Gallia kass, ainus eelkõige lastele mõeldud tükk suveetenduste sigrimigris.

Ja lapsed on rahul

"Kui lapsel on igav, siis hakkab ta oma asja ajama ja teda ei huvita üldse, mis laval toimub. Kui lastetükis saad lapse kuulama, siis on see kõva sõna. Seda enam, et Elistvere vaatamisväärsused on etendusele tugev konkurent," räägib Mait.

Eelmisel nädalavahetusel oli pinkide ja lava vaheline kolme-nelja meetri laiune mururiba lapsi täis.

"Näitlejad pidid ka seal jooksma, nii et liikumine oli natukene raskendatud, aga kuhu sa lapsi ikka ajad. Istusidki siis seal, suu ammuli."

Suur inimene lastetükist muidugi täit mõnu ei saa, aga paar korda tuleb naeruturtsatus välja pressida ka higistavalt pereisalt. Et teatriskäik ikka kõigile asja ette läheks. Põhitegijad on muidugi lapsed.

Etendust käisid koos vanavanematega vaatamas ka Mait Tringi tütred. Laval üritab issist hiiglane oma vanamoorist ("kulunud abikaasa", Kersti Neeme kehas) lahti saada ja endale hoopis kuningatütart ("isepäine", Ülle Tinni näol) naiseks võtta. Tuuakse parajasti kuningatütart hiiglasele näha, kui Tringi noorem tütar Brigitta kargab pingile ja hõikab lava poole: "Tädi, mine ära! Meil on oma emme kodus. Kui sa ära ei lähe, ma annan sulle malakaga!"

Tihti tulevad lapsed pärast etendust Maidu juurde ja nõuavad, et too neid ka ära võluks.

"Seletan siis, et ma ei saa enam võluda, et praegu olen ma onu Mait, aga võluda oskab vaid see hiiglane, kes laval minu seest välja tuleb."

"Nii et petad siis lapsi?" pärin.

"Petan," ohkab Mait sellise häälega, et pisaratest jääb vähe puudu.

Vaheajal saab perega loomapargis metsaelukaid uudistada. Piisonit, karu, metsanotsut, rebast, kitse võib igaüks kaeda. Ilveste puu otsast kätte leidmine vajab veidi rohkem vilumust ja aega. Ka Maidul on õnnestunud paari kuu jooksul vaid korra läbi lehestiku vilksatavat kassikasukat näha.

"Loomad tunnevad näitlejaid vist juba nägupidi?"

"Karu mind ei salli!" pahvatab Mait selle peale. Vist isegi pisut solvunult. "Ilmselt olen ma tema jaoks ülearu suur. Kui me karuga liiga väikese distantsi peale juhtume, hakkab ta minu suhtes ähvardavalt käituma: tõuseb tagajalgadele ja möriseb. Traataed tundub nendel puhkudel nii haprana."

"Saabastega kassi" mängitakse sellel suvel juunis ja augustis. Järgmisel suvel üritus ilmselt jätkub. Sest seltskond on tore.

Kogupereetendus "Saabastega kass" Elistvere loomapargis lõpetas oma esimese hooaja, tuues kohale ligi seitse tuhat pealtvaatajat.

Ago Endrik Kerge kirjutatud ja lavastatud tükis tegid kaasa peamiselt Vanemuise näitlejad, aga ka vabakutselised ning Tabivere rahvamaja näiteringi liikmed.

Esietendus oli 29. mail. Trupp andis mai lõpu, juuni ja augusti nädalavahetustel kokku 27 etendust.

Projekti juht, Tabivere rahvamaja juhataja Pilvi Pindma ütles, et esialgsete kokkuvõtete põhjal käis iga etendust vaatamas keskmiselt kakssada inimest. Kõige rohkem oli külastajaid augustis, kus antud kümnel etendusel käis iga kord kolm-nelisada inimest. Esimesel etendusel pärast juulikuist vaheaega oli viiesajakohaline vabaõhusaal aga puupüsti täis.

"Viimaste etenduste suur menu viis meid mõttele jätkata sama etendusega ka tuleval suvel," märkis Pindma. "Sellele lisaks võiks olla kas üks eesti klassikasse kuuluv rahvatükk või veel üks lasteetendus."

Pindma lisas, et nad on koos Kerge ja etenduse juhi Tõnis Lepaga võimalikku repertuaari juba arutanud, aga valiku tegemiseks on veel aega.

Pindma hinnangul tuleks järgmisel aastal kavandada rohkem etendusi maikuusse, et koolid saaksid ühitada külaskäigu loomaparki teatrietenduse vaatamisega. Tänavu käis mais Elistvere loomi imetlemas 10 000 inimest.

"Saabastega kassi" eelarve oli 700 000 krooni. "Ots otsaga tulime kuidagi kokku," märkis Pindma. "Projekti jätkamiseks tuleb abi küsida kultuuri toetavatelt fondidelt."

Etendus sai Tabivere vallalt 100 000 krooni stardikapitali, mis tuleb valla eelarvesse tagasi maksta. Sellest läheb maha vaid vallavalitsuse ostetud piletite raha: vald tegi pileti välja oma lasterikastele peredele, edukatele õpilastele ning koolilõpetajatele.

"Vallavalitsus võiks riigilt taotleda raha Elistvere tee asfalteerimiseks," leidis Pindma. Tartu-Jõgeva teelt Elistverre viivat seitsmekilomeetrist künklikku kruusateed on kirunud ilmselt kõik loomaparki külastanud.

Karu Karoliina tormab igatsevat koerahaukumist kuuldes traataia juurde ja jääb ainiti silmitsema teda lapsepõlvearmsamast Rollist lahutavat müüri.

Kui Karoliina Elistvere loomaparki toodi, oli ta kuuekuune, leidlaps Rolli neljakuune. Segaverelise hundikoeraga jagas karu aset ja toitu ligi poolteist aastat. Ta jättis vahele isegi talveune, et koos hangedes hullata.

Kui Elistvere loomapark hakkas karule ehitama uut võimsamat aeda, loomad lahutati. Nüüd on sellest üle kahe nädala.

Esimesel nädalal oli koer tarandikus teisel pool karuaeda ning loomadel säilis silmside. "Karoliina tatsas kogu aeg aia ääres või lamas puu otsas ja vaatas üksisilmi Rollit," meenutab loomapargi juhataja Kersti Gertz. "Koerad tavaliselt uluvad, kui kedagi taga igatsevad, aga Rolli ainult haugub. Ta ei mõista, miks ta peab nüüd üksi olema. Varem oli, kelle eest hoolitseda. Jah, neil oli armastus."

Lapsepõlv on läbi

Kui aiaehitus edenes, viidi koer majanurga taha platsile, karu nägemisulatusest välja. Rolli haugub hääle kähedaks, karu kõnnib rahutult edasi-tagasi. Mine võta kinni, kui suur osa on sõbrakaotusel, kui suur veetrassi kaevavate masinate müral, et loomad on ärevil.

Üks loomade hooldaja mainib, et Karoliina ja Rolli tuli ka seepärast eraldada, et nad hakkasid suguküpsemaks saades käituma kui armastajapaar. "See vaatepilt polnud laste silmadele. Tekkis ka oht, et nad võivad teineteisele viga teha," lisab hooldaja.

Gertz tunnistab, et aiaehitus polnud tõesti ainus põhjus loomi lahutada, ent see oli siiski peapõhjus. "Ei teagi veel, kas nad jäävad alatiseks eraldi, küsime nõu loomaaiast ja loomaarstidelt."

"Kui nad uuesti kokku lasta, ei tea karu reaktsiooni," jätkab perenaine mõtlikult. "Selles mõttes oli Rolli üle, et kui aedikusse toodi toit, oli koer esimesena söömas. Karu oli sellega leppinud. Aga eks tema jõud hakkab koera omast üle käima."

Arvo Iho käis hiljuti Elistvere karu vaatamas, et teda ühe mängufilmi jaoks üles võtta, viib Gertz jutu mujale. "Siin avastas ta, et meie Rolli on ka väga ilusa näoga."

Vähemalt filmis võivad Karoliina ja Rolli uuesti kokku saada.

Karu saab tugevama aia

Loomapark unistas suurest, kuni kolmehektarilisest karuaiast, mis kavandati pargi tahaserva. Maatüki sisse jäänuks kaks looduslikku tiiki. Riigi säästueelarve tõmbas plaanidele kriipsu peale.

Senine aed jäi Karoliinale kitsaks ja ta hakkas käpaga traataia alust maad õõnestama. Ohutu polnud piire ka külastajaile. On olnud juhtumeid, kui karu on liiga lähedale kippunud uudistajal kriimustanud sõrme, rebinud jopet või kinga.

Senise rontidest pesa peksis karu käppadega laiali. Nüüd saab ta võimsa koopa nagu muldonni mäe sisse. "Kui me karu ilusti söödame, ei ta magama jää. Talveunne jääb ta looduses just toidupuudusest," arvab raamatukoguhoidja, loomapargi giid Heli Täpsi.

Uuel piirdeaial on maa sees meetri jagu betoonvundamenti. Aia kõrgus on kaks ja pool meetrit. Karu enam päris aia äärde ei pääsegi, vool takistab. Kui elekter peaks ära minema, hakkavad tööle akud.

"Lapsed, ärge aiale liiga lähedale minge," hoiatab perenaine ehitustandril siblivaid mudilasi. Karoliina on endiselt loomapargi külastajate lemmik. Parasjagu on teda imetlemas Tartu Kommertsgümnaasiumi teise klassi õpilased.

Igal lapsel on käes küsimustik, kus tuleb tühjad lahtrid täita. Nüüd kogunevad nad Kersti Gertzi ümber ja aina pärivad. "Kui vanaks karud elavad?". "Nelikümmend kuni viiskümmend aastat." "Palju kaalub karupoeg?" "Vastsündinu kaalub viissada-kuussada grammi."

"Kui karul on sünnipäev, kas te ehite ta ära?" tahab üks särasilm teada midagi, mida küsimustikus pole. "Ehtima ei hakka, aga kindlasti teeme talle sünnipäevatordi."

Heli Täpsi meenutab juhtumit, kui keegi andis karule meepoti kätte ja loom jäi põdema. Metsas saab ta ju ainult maamesilase mett ja see kärg on tilluke.

"Meil on lastele palve: korjake tammetõrusid! Neid söövad karu, metssiga, põdrad, kitsed, oravad. Ise me ei jõua kogu talvevaru korjata,"kutsus loomapargi perenaine üles.

Loomapargi noorpere

Lastel on loomapargis palju uudistamist. Kõik pole näinud valget toonekurgegi, keda üks laps pidas kukeks.

Gertz ütleb, et eelmisel aastal oli siin kaheksa kurge, kõik lendasid sügisel ära. Tänavu on kolmest haigest kurest lendama õppinud ainult üks.

Ilvestel Maidul ja Enel sündis juunis kolm poega. Kaks paraja kassi suurust ja kassi nägu poega käivad koos luurel, pesakonna nõrgim hoiab veel vanemate juurde.

Põder hõõrub sarvesammalt maha, päris sarve nukid juba paistavad.

Metsseapõrsad on sündinud 19. aprillil ja toodud üle kümne aasta vanusele seale Mašale seltsiks. Vanaema seisusesse sattunud Maša on nüüdseks olukorraga leppinud. Algul oli ta kõvas stressis, ligi kuu aega ei võtnud toitu. Veel ilma nimeta emasest ja isasest põrsast tuleb kunagi paar.

Piisonipaarilt võib kevadeks loota pisiperet. Vilja sai augusti lõpus kolmeaastaseks, Villu mais kaheseks.

Kaks kabehirve on vasikaootel.

Loomapargi sissepääsu lähedal on puurides sel suvel inimeste toodud uued loomad – metsjänes, koduküülikud, kährik ja tuhkur. Loomaaiast toodud kahest oravast üks laskis jalga, kui puuri vahetati. Nüüd elab ta pargi puudel ja käib teisel oraval külas söömas.

"Kiss-kiss-kiss," kutsuvad Elistvere loomapargi külastajad ilveseaia lähedal. Ilveste pesa on orus vana elektriposti juures. Juunikuus ilvesepaaril Maidul ja Enel sündinud kolm poega näitavad ennast veel harva.

Loomapargi perenaise Kersti Gertzi sõnul on huvilistel lootust väikesi kaaslasi näha päeval neljast poole viieni, kui läheneb söötmiskord, siis unustavad loomad ettevaatuse ja ootavad künka peal, millal toit tuuakse. Muul ajal noorim poeg veel pesast ei lahku. Kaks vanemat poega on aga juba julgemad. Kaamerasilma vaatab kolmest ilvesepojast vanuselt keskmine.

Elistvere loomapargis Jõgevamaal saab näha kodumaiseid metsloomi ja linde. Osa asukatest on loomapargis ajutiselt. Looduses hätta sattunud, emata jäänud või vigastatud isendid kasvatatakse siin suureks või ravitakse terveks ning saadetakse võimaluse korral loodusesse tagasi.

"See asi tuleb ära lõpetada, vana ilves on kogu aeg poegade pärast närvis," kõlas pahane naisehääl, kui me fotoaparaadiga ümber ilvesepere aia tuuritasime. Pärast mitmendat tuuri selgus, et olime vanast ilvesest mitu korda umbes kahe meetri kauguselt mööda trampinud. Loom lesis kõrges rohus.

Ilveste aed kujutab endast aiaga piiratud metsaosa, mille keskel on kõrgemaid künkaid, murdunud puid ja võsa. Teadsime, et kusagil seal varjab end tänavu loomapargi tingimustes sündinud pesakond. Teadmisest sai vaatepilt, mida vabas looduses tavaliselt ei näe. Väheke ebakindlal sammul ronis künka otsas kaks pisikest ilvest.

Ilveselaps nagu ime

Ilveselapsed sättisid end nagu ema metsa mööda kõndima. Esiotsa saatis nende minekut veel krõbin ja krabin ning pisut oli häda mahalangenud puu pealt allatulekuga. Matkad kõrgesse rohtu lõppesid kiire naasmisega künka juurde, mille tagant ilmus aeg-ajalt välja vana ilvese pea, kes pojukesed hindavalt üle vaatas.

Hoopis teine meeleolu, lausa teatraalne, ümbritses loomapargi populaarseima paari elupaika. Kui hundikoer ja karu parasjagu just möllamisest lääbakil polnud, käis etendus. Eestvõtja näis olevat koer, kes tormas silmanähtavalt lõbu pärast karu kasuka kallale. Karu kukkus totsti istukile ja vehkis käppadega või langes pealtvaatajate ahhetuste saatel selili mürama. Töömehed rääkisid, et koer ei lahku aiast isegi mitte sundides.

Põder ütleb tere

Elistvere loomad näivad tõsiselt võtvat oma ülesannet tutvustada inimsoole metsaelu. Nad lasevad end vaadata ja tulevad enamasti aia äärde uurima, kuis inimisendid välja näevad ja käituvad. Erandiks näisid olevat Tallinna Loomaaia kingitud kabehirved, kes lesisid peaaegu vastu aiavõrku, kuid ei pööranud möödakäijate poole pilkugi.

Ühes kunagi külastatud Saksamaa loomapargis peeti kabehirvekarja täiesti vabalt. Seal veetsid loomad sellega aega, et kõndisid kambas külastajate kannul ja norisid midagi hamba alla. Elistveres otsustas üks noor parasjagu püsti olev hirvepull ka väikest etendust teha. Ta astus lesiva suure pulli juurde ja ristas selle sarvekuhilaga oma pisikesed, alles nahka ajavad sarved.

Tallinna Loomaaia kingitud euroopa piisonite paar võttis nõuks meid kohe aia äärde vaatama tulla. Aga loomapargi servas, uues aias elav põdrapull tegi enne näitlikku söömist. Läheneva jooksuaja iseteadvusega askeldas loom põõsas, tiris oksi alla, ahmis süüa ja nühkis nähtava mõnuga oma veel nahaga kaetud sarvi okste vastu.

Õpetlik park

Oli argipäev, ent looduspargis liikus ringi väiksemaid seltskondi, mitu neist ilmselt perekaupa. Väravas pileteid müüv Tabivere kooli õpilane Veiko Soikkonen teadis rääkida, et loomapark on muutunud Jõgevamaa enim külastatavaks turismiobjektiks. Suve esimesel poolel käis 18 000 külastajat.

Teabestendilt võis lugeda, et pargi üks eesmärke on pakkuda loodusest kaugenenud inimestele võimalust õppida uuesti loodust tundma ning hoidma. Pargi ülesanne tegutseda loomade turvakoduna näib peaeesmärki hästi toetavat.

Keset aedikut norskavat metssiga ja temaga ühte aeda pandud elurõõmsaid põrsaid vaadates võib puhast rõõmu tunda. Edasi-tagasi piki aeda sammuv ja pidevalt ema hüüdev põdravasikas aga sunnib mõtlema. Kui palju loomalapsi jääb looduses emata salaküttide, kihutajate autojuhtide, lihtsalt hoolimatute inimeste süül?

• Elistvere loomapargi rajas 27. augustil 1997 sihtasutus Vooremaa Looduskeskus. Keskuse asutajad olid piirkonna kohalikud omavalitsused.

• Loomapark areneb 50 ha suurusel alal Elistvere mõisasüdames.

• Loomapargil on hulga toetajaid, kelle seas on nii suuri firmasid kui ka eraisikuid. Koostööd tehakse Tallinna loomaaiaga.

• Loomapargis töötab kaks inimest.

• Pargis oli Maalehe külaskäigu päeval 30 looma ja lindu ning kalad, kuid pidevalt tuleb keegi juurde või lahkub.

Paarikümne aasta eest oleks Elistveres lüpsjana töötanud Liina Sarv loomapargist unistajad välja naernud, kuid nüüd laulab ta igal õhtul kolmele ilvesepojale unelaulu. Rebane, kes loomaparki saabudes talitaja ees surnut mängis, jookseb nüüd, ootusesäde silmis, Liina kätt nuuskima. Esialgu talitajat peljanud loomake viskas pikali maha, hakkas tõmblema ja heitis end ühelt küljelt teisele.

"Sina oledki minu kurrunurru," kutsub Liina rebast. "Kas su kõht on tühi?"

Kurru-Nurruks nimetatud isarebane kargleb aiavõre peal. Tema kaasa aga pelgab ja hoiab varju.

Teises aedikus elava hirvekarja tillem liige lubab end Liinal silitada ja süllegi võtta.

Looduslähedane loomaaed

Tallinna loomaaed kinkis Elistvere loomaaiale kaks metsseapõrsast. Üks suurem siga ja kõige vanem, kümneaastane, sattusid Elistvere mõisaparki rajatud loomaaeda lähedal asuvast talust. Talurahvas pidas metsanotsut laudas nagu tavalist siga.

Kolmeaastane Heliis püüab tarandiku ääres nühkivale metsseale Mašale pai teha. Ta on selle loomaga varemgi kokku puutunud ja siga naudib sügamist.

Hiljuti pääses notsu loomaaiast plehku ja jõudis otsapidi tema lähedal asuva kodu õuele.

Aprillis nägid Elistvere pargis ilmavalgust esimesed kolm ilvest. Õnnelikud vanemad lösutavad suurema osa päevast tardunult oma tarandikus puu otsas.

"Üks külaline küsis, kas need on ilvesetopised, sest nad ei liigu üldse. Jah, on topised küll, õhtul võtame nad oksalt maha, hommikul paneme tagasi ja vahepeal toidame ka," räägib Liina naerdes.

Toidumuret loomadel pole. Toitu jätkub ning seni pole millestki puudust tuntud.

Palju külastajaid

Elistvere pargi külastajad on Liina hoolealustest vaimustuses.

"Siin on nii loomadel kui külastajail parem kui Tallinna loomaaias," ütleb Põlvamaalt Kanepist abikaasa ja kahe lapsega tulnud Nina. Ta juhendab kaasat, kuidas põdrast läbi aiavõre hea foto saaks. "Siin on palju rohkem ruumi kui linna loomaaias."

Tänavu on Elistvere loomi vaatamas käinud ligi 20 000 inimest.

Eile oli sõbrapäev. Elistvere loomapargis peeti seda juba laupäeval, et kohale saaksid tulla ka kaugemal elavad-töötavad sõbrad.

Sõbrapäevale kutsutute hulgas olid loomapargi loomade ristivanemad ja teised loomaparki aidanud inimesed. Ega ristivanemad tühjade kätega tulnud: kaasa toodi ühtteist ristilastele suupärast. Mis ei tähenda, et nad muul ajal oma kohustusi neljajalgsete ristilaste ees tõsiselt ei võtaks.

Ringkäigul loomaparki tuli kahel eksministrist ristiisal, Võrumaa kutsehariduskeskuse direktoril Mait Klaassenil, kes erialalt teatavasti loomaarst, ja riigikogulasel Villu Reiljanil, metsa ja jahimehel, mitu head ideed. Näiteks võiks nende meelest tollipunktides narkokullerite püüdmiseks koerte asemel välja koolitada hoopis metssead: nende haistmine on veelgi teravam. Reiljan lubas aga tuleval nädalavahetusel enda juurde jahile saabuvatele Riigikogu jahimeestele enne metsa minekut Luua Metsanduskooli topistemuuseumi ja Elistvere loomapargi baasil nö teoreetilise õppuse läbi viia. Mine tea, ehk võidab loomapark nii juurde veel mõne mõjuka sõbra.

Karuaed ikka võlgu

Sõpru on pargil tarvis, sest Tabivere valla toetusest ja piletimüügist kogunevast rahast jätkub üksnes loomade söötmiseks ja pargi töötajatele kesisevõitu palga maksmiseks, ent pargil on ka ehitada vaja. Näiteks piisoninoormees Villu on suguküpseks saamas ja juhul kui neil Viljaga järelkasvu tuleb, on vaja piisoniaedikule võrk ümber tõmmata, et piisonibeebi hõredate taralattide vahelt välja ei pääseks. Paraku on loomaparki haldav Jõgevamaa metsaselts selle tõttu, et möödunud aasta riigieelarves keskkonnaministeeriumi rea peal seisnud karuaia ehitusraha pärast kevadist valitsusevahetust kõige liha teed läks, ka sügisel valminud karuaiaga veel 130 000 krooni jagu miinustes. Õnneks on osa sellest metsaseltsi enda raha ning ka karuaia metallkonstruktsioonid valmistanud Tabivere OÜ Same ja Äksi puhkemaja ehitajad pole neile võlgu olevat raha väga ägedalt tagasi nõudnud. Aga kuni vana võlg kaelas, ei saa uusi ideid teostama hakata.

Närilised tulevad!

Üheks uueks ideeks on näiteks näriliste ekspositsiooni rajamine Elistvere raamatukogu kõrval asuvatesse ruumidesse. Selle idee teostamisel on lubanud abiks tulla näriliste uurija Andrei Miljutin Tartu Ülikoolist, kes loodab loodava närilistekollektsiooni baasil uurimistööd teha. Samas pakub pisinäriliste toimetuste jälgimine ja nende söötmine loomaparki külastavatele lastele kindlasti palju rõõmu. Optimistlik Ilmet loodab närilistetoad ikkagi sügiseks avada.

Möödunud suvel üks rahasaamislootus tekkis: loomaparki helistati regionaalminister Toivo Asmeri kantseleist ja öeldi, et minister arvab, et loomaparki võiks regionaalarengu rahadest toetada. Kantseleiametnikud lubanud toetusavalduse esitamiseks vajalikud blanketid saata. Ilmeti süda hüppas rõõmust, aga paraku ei järgnenud tollele kõnele midagi. Kuigi loomapark, mida möödunud aastal külastas 60 000 inimest ja kus ülemöödunud aasta aprillist, mil külastajaid loendama hakati, kuni tänaseni on üldse käinud ligemale 113 000 inimest, riiklikku toetust kindlasti vääriks.

Nüüd on loomapark otsustanud pöörduda toetusavaldusega kõigi Eesti omavalitsuste poole. Vastutasuks 1000 või 3000kroonise toetuse (lähematelt küsitakse rohkem, kaugematelt vähem) eest pakutakse valla või linna koolilastele loomapargi tasuta külastamise võimalust.

Teisipäeval viibis Jõgevamaal taas Eesti Televisiooni saate "Maahommik" võttegrupp.

"Maahommiku" saatebrigaad oli külaliseks Kuremaa põllumajandustehnikumis, kus saatejuht Mati Kirotar usutles õppemajandi juhatajat Annes Reisi, taimekasvatusõpetajat Reet Miili, kes jagas nõuandeid köögiviljade kasutamise ja säilitamise kohta, ning mehhaniseerimisõppejõudu Karmo Heerot.

Torma põllumajandusosaühingus uuris "Maahommik" seda, kuidas praegustes majandusoludes piimatoodangut suurendada. Kärde külas salvestasid teletöötajad Enno Erisalu alias Voore Volli naljalugusid. Elistveres jäädvustati aga loomapargi asukate igapäevaelu.

"Maahommik", mille enamik saatelõike on Jõgevamaalt, on eetris ülehomme kell 10.

Elistvere loomapark ja puhkeküla teevad ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks kevadise suurhooaja eel. Kolmapäeval olid Elistvere ümbruses korrastustalgud. Tehti korda park ja vaadati üle õpperajad.

Elistvere küla aktiiv, kelle seas loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet, puhkeküla tegevdirektor Kalev Raudsepp, loomapargi töötajad jt, kokku kaksteist inimest, võtsid kolmapäeval ette suuremad koristustööd loomapargi ja puhkeküla ümbruses, et kevadisele suurhooajale võiks rahumeeli vastu minna.

Peale ümbruse korrastamise valmistutakse avama loomapargi juures Karoliine nime kandvat kohvikut, mis juba maipühade ajal on valmis külalisi vastu võtma. Külastajate ette astumiseks on valmis taas etendus "Saabastega kass", mida saab näha 18. mail.

Tänavune hooaeg tõotab Elistveres tulla mõneti eriline. Nimelt täitub sellel aastal Elistvere esmamainimisest 645 aastat, seda kavatsetakse tähistada augustikuus. Lähemas tulevikus on üks tähtsamaid päevi loomapargis aga kahtlemata lastekaitsepäev 1. juuni. Siis on lastele ka tasuta sissepääs.

Jaanipäeva õhtu eel laskis üks purjus mees Tabivere vallas oma kodus 5,6 mm vintpüssist õllepurke. Kas oli seda lõbu 1,6 promillise alkoholijoobega mehe jaoks liialt vähe, aga järgmisena tulistas mees umbes 200 m kauguselt Elistvere loomapargi vaatetorni. Mehe relval oli peal ka optika ja ta nägi, et torni all on inimesed, aga ikkagi tulistas. Relv ei ole politseis registreeritud.

Kui tavaliselt peatuvad Elistvere loomapargi külastajad kõige pikemalt karuaia juures, siis möödunud nädalal kiputi pikemalt ankrusse jääma hoopis ilveseaia taha püstkoja juurde, kus üks mees pika haavapaku ümber isevärki kõverateralise kirvega askeldas.

Kui Vooremaa esindus pühapäeva hommikul Elistverre jõudis, oli viie ja poole meetri pikkune ja 42-sentimeetrise läbimõõduga haavapakk Järvamaa taluniku Aare Kingu käe all juba paadi kuju võtnud. Ent haabja painutamisest ehk üleskeetmisest, mida näha olime lootnud, oli asi veel üsna kaugel. Kuna meistrimehel tuli nii künakirvest viibutada kui ka arvukatele huvilistele seletusi anda, siis ei tahtnud töö eriti kiiresti edeneda.

"Ja ega haabjat õõnestada kiiresti saagi, see töö nõuab kannatlikkust ja rahulikku meelt," ütles Aare Kink. "Alguses võib küll suuremad tükid välja saagida, aga mida edasi, seda õhema laastu kaupa tuleb võtta: liiga sügav lõige võib töö nahka keerata."

Tõsi mis tõsi: haabja sein peab olema igalt poolt ühesuguse ja paraja paksusega – nii umbes kaks sentimeetrit. Õhem sein võib katki minna ja paksem ei anna laiali painutada. Laiali painutada tuleb aga lootsiku seinad selleks, et inimene haabjasse mahuks: nii jämedaid puid, millest tehtud lootsikut painutamata kasutada saaks, tuleb Eestimaal harva ette.

Haabja painutamiseks ehk üleskeetmiseks tehakse talle tuli alla ja valatakse paar pange vett sisse. Kuuma vee ja lootsiku sisse paigutatavate painepulkade mõjul venibki lootsik laiemaks. Pärast üleskeetmist lüüakse haabjale kaared sisse ja pannakse kuivama.

Loomapargi projektijuhi Kaupo Ilmeti sõnul kutsuti haabjameister Elistverre selleks, et külastajad esialgu näha saaksid, kuidas neid iidseid sõiduriistu tehakse, pärast aga seda, kuidas nendega sõidetakse.

"Elistvere on muinasaja asulakoht ja arvatavasti olid ühepuulootsikud siinkandis põhilised liikumisvahendid: tuhat aastat tagasi oli veetase siin seitsme meetri võrra kõrgem," ütles Ilmet. Midagi ajaloohõngulist ette võtma ajendas teda aga see, et augusti lõpul tähistatakse Elistvere pargi esmamainimise 645. aastapäeva. Haabjas selleks ajaks veel päris sõidukorras pole, sest see tahab oma aasta aega kuivada.

"Viljandi ja Pärnumaa piiril asuval Soomaal, kus kevadel suured üleujutused, kasutatakse haabjat palju tänapäevalgi," ütles Aare Kink. "Haabjas on erinevalt plangutatud paadist alati sõiduvalmis ja kerge: Soomaa mutt haarab selle räästa alt õlale, viskab vette ja uhab seasöögipangede või piimanõudega mööda üleujutatud õue toa ja lauda vahet. Tuleval aastal, kui Elistvere haabjas kuivanud, saab sellega sõitmist proovida loomapargi tiigil.

Elistvere vanas klubisaalis on septembri alguseni üleval kaks näitust: "Metsa- ja loodusraamatutega läbi aegade" ning "Meenutusi mõisa ja talumajapidamisest".

Esimene näitus on pühendatud raamatuaastale, teine Elistvere esmamainimise 645. aastapäevale. Metsa ja loodusraamatud, mõned üsna haruldased sealhulgas, on pärit Eesti Metsaseltsi, Jõgevamaa Metsaseltsi ja Eesti Looduskaitse Seltsi Jõgeva osakonna liikmete ning Jõgeva valla ajaloo ja muuseumisõprade ühingu Ambior juhatuse liikme Juhan Reimanni kogudest. Esimene metsandusteemaline raamat trükiti Eestis, täpsemalt Tartus 1797. aastal, seega on eesti metsandusraamat 375-aastase eesti raamatu kõrval ka juba päris eakas. Viimasel ajal on eesti metsameeste lugemislauda rikastanud ka Jõgevamaa ja Eesti Metsaselts.

Mõisa- ja taluelu meenutav näitus on koostatud Juhan Reimani valduses olevast vanavarast. Näha saab taluelu juurde kuulunud majapidamisriistu, riietusesemeid, dokumente jms. Mõisasakste elu ja huvialasid meenutavad sügav nahktugitool, suureformaadilised mapid maalireproduktsioonidega, Elistvere mõisnikule kuulunud kirst jne. Elistvere viimane, Ungern-Sternbergide soost mõisahärra olnud Jõgevamaa Metsaseltsi esimehe Kaupo Ilmeti sõnul äärmiselt tsaaritruu mees, kes imperaatori sünnipäeva suure pidulikkusega tähistas ja oma alamatele sel puhul kingitusi tegi. Seepärast on näitusel üleval ka Nikolai II portree.

Loomapargi külastajad on huvitavad väljapanekud igatahes üles leidnud: möödunud nädalavahetusel liikus klubisaalis hulk vanavara uudistajaid.

Kuigi tänavuse loomakaitsepäevakampaania algatajad, Eesti Akadeemiline Loomakaitseselts ja lemmikloomatoidutarnija MasterFoods Eesti kuulutasid, et meie riigis tähistatakse seda päeva tänavu esimest korda, on Tallinna Loomaaias ja Elistvere loomapargis peetud seda päeva juba mitmel aastal.

4. oktoober valiti 1931. aastal loomakaitsepäevaks teatavasti sellepärast, et see on XII–XIII sajandil elanud kõigi elusolendite kaitsepühaku Assisi Franciscuse surmapäev. Loomapargi sõpradele, kes loomakaitsepäeval Elistverre kokku tulid, kõneles Pühast Franciscusest Ingrid Gertz. Ellerinimelise muusikakooli Tabivere filiaali flöödiõpilased esitasid loomadest inspireeritud muusikapalu.

Loomapargi loomade ristivanematest oli kohal Jõgevamaa keskkonnateenistuse spetsialist Ene Ilves, riigikogulane Villu Reiljan saatis aga rahaümbriku ja pidupäevakringli, mille tõi kohale tema perekond. Kena žesti tegi ka OÜ Omedu Rand, kes tõi loomakaitsepäeva puhul loomapargi asukatele kala. See saadetis rõõmustas eriti karu, rebast, kährikut ja metssigu.

Tegelikult ootaks loomapark aga annetusi ja abi palju tihedamini ning palju rohkematelt inimestelt ja firmadelt: loomad tahavad ju süüa iga päev, riigilt loomapark aga mingit püsitoetust ei saa ja projektidega saab raha taotleda ainult uute aedikute või muude rajatiste tarvis.

Kuulsad puud

Loomapargi keskuseks olevas vanas Elistvere rahvamajas avati aga loomakaitsepäeval puuteemaline fotonäitus. Eesti Metsaseltsi liige Hendrik Relve, kes aastakümneid teinud looduspropagandat nii sõnas, pildis kui ka muusikas, tõi Elistverre oma pildid Eesti puukuulsustest.

Koos end Metsaorduks nimetava loodushuviliste noorte seltskonnaga on Relve juba mitmel aastal käinud mööda Eestimaad ja otsinud eriti jämedaid, kõrgeid, vanu, huvitava välimusega või omapäraste legendidega seotud põlispuid ning neid fotodele jäädvustanud. Näitusel ongi iga puupildi kõrval tekst puu arvuliste parameetrite ja "elulooga".

Tähelepanuväärsete puude otsinguid ei ole Metsaordu aga sugugi lõpetanud. Elistvere pargiski näitas loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet Relvele kätte pärna, mis arvestatav kandidaat Eesti kõrgeima pärna tiitlile, üks kohalik elanik rääkinud puuuurijale aga oma kodutalus kasvavast hirmjämedast kasest. Nii et Relvel on peatselt põhjust koos abilistega Elistverre tagasi tulla.

Revolutsioon täpsuses

Tegelikult kavatseb Relve lähitulevikus üle mõõta ka paljud juba uuritud puud, sest hiljaaegu õnnestus tal oma abiliste ringi värvata ehitusinsener, kelle käsutuses uudne aparatuur.

"Uurijad kalduvad sageli oma eriala raamidesse kapselduma, märkamata, et teistel erialadel toimub nende jaoks kasulikke arenguid," ütles Relve. "Need mõõteriistad, millega metsamehed seni puu kõrgust mõõtnud on, ei võimalda seda teha kaugemalt kui 30 m kauguselt. Aga kui puu ise on 40 meetrit kõrge, läheb mõõtmisnurk liiga suureks ja täpsus kannatab. Nüüd tuli välja, et ehitajatel on juba olemas elektrooniline tahhümeeter, mille laserkiirega saab objekti kõrgust mõõta kuni kolme kilomeetri kauguselt ja viiesentimeetrise täpsusega. See riist toob kaasa hüppelise edasimineku puude mõõtmistäpsuses. Seni pole ma sel meetodil saadud andmeid puude kohta kohanud isegi rahvusvahelises teatmekirjanduses."

Puufotonäitus jääb Elistverre detsembrikuuni.

Närilistesse suhtutakse mitmeti: mõned kardavad või jälestavad neid, mõned peavad lemmikloomadena. Tartlane Andrei Miljutin (47) on suurema osa oma elust pühendanud näriliste uurimisele. Elistvere loomaparki loodi tema initsiatiivil näriliste uurimise keskus.

Andrei Miljutini ema on vene suurvürsti tütar. Küsimusele, miks poolenisti aadlisoost mees närilistega tegelema hakkas, vastas Miljutin, et kodurott oli ainuke loom, kellega ta oma lapsepõlvekodus lähemalt kokku puutus. Roti jälgimine pööras pea peale arusaama, et rotid on kurjad, jälgid ja mustad loomad.

Leningradi Ülikooli zooloogiaaspirantuuris kirjutas ta kandidaadiväitekirja närilistest. Hiljem on ta töötanud Tallinna Loomaaias ja Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumis.

Praegu teenib ta raha vene koolide jaoks bioloogiaõpikute tõlkimise ja ülikoolis erikursuste lugemisega. Tema artikleid trükivad soliidsed rahvusvahelised teadusajakirjad.

Kodused ja metsikud

Andrei Miljutin uurib näriliste kohastumist evolutsiooni käigus ja seoseid elukeskkonnaga. "Tundes näriliste kehaehituse ja eluviiside omavahelisi seoseid, on võimalik teha fossiilsete näriliste kivististe või kaasajal eksisteerivate väheuuritud liikide isendite välimuse põhjal oletusi nende elulaadi kohta," ütles Andrei Miljutin.

Näriliste uurimise keskuse loomise ettepaneku tegi Miljutin Elistvere loomapargile sellepärast, et see asub looduse keskel, siin on olemas infrastruktuur (talitajad jne), ning et loomaparki külastavad lapsed saavad närilistega lähemat tutvust teha. Augusti lõpus avatigi Elistvere vana rahvamaja ülakorrusel Eesti Metsaseltsi ja Eesti Loodusuurijate Seltsi ühisel jõul loodud närilistekeskuse esimene tuba, mille asukateks on enamasti lemmikloomad: kuldhamstrid, merisead, laborirotid jt – kokku 11 liigi poolsada isendit. Suuremasse tuppa asuvad suvel elama metsikult elavad närilised.

Päev ööks

Kuna metsikud närilised on öise eluviisiga, on plaanis loomad ära petta: kutsuda päeval sisse lülitatava punaka valgusega esile öine tegutsemisaktiivsus ja meelitada nad öösel täisvalgusega päevauinakut pidama. Nii saavad keskusse tulijad näriliste elust rohkem aimu. Puurid on plaanis nii sisustada, et need meenutaksid vastava liigi loomulikku elukeskkonda.

Keskuse loomisel pidas Miljutin silmas ka teiste uurijate huve. Ega Eestis näriliste uurijaid palju ole. Selliseid tudengeid aga on küll, kes siin oma kursuse- ja diplomitööde tarvis andmeid tahaksid koguda.

Miljutini Elistverre saabumine on närilistele ilmselt pidupäev. Muul ajal talitab närilisi Ingrid Gertz. Iga naisterahvas seda tööd enda peale ei võtaks.

Nigula looduskaitseala keskuse suure laua taga käib kevadel Lätis maha lastud karupoja rehabiliteerimine. Läti ajakirjanik Anita Jaunbelzere ütleb laua tagant tõustes, et Riia ametnikelt ta kommentaare juurde ei küsi, sest nende senised jutud on olnud segased ja vasturääkivad.

Anita Jaunbelzere tuli Eestisse lätlaste teadmisega, et kevadel Valmiera rajooni sattunud ja seal maha lastud karu olid eestlased varem kodustamisega ära rikkunud. Olid seadnud sellega ohtu ka läti lapsed, kelle ujumiskoha juurde karu tuli.

Venemaa kasvatus

"Tegelikult polnud karu kodustatud, vaid hoopis kasvatatud iseseisva metsaelu jaoks," seletab Jaunbelzerele Nigula peaspetsialist Kaja Kübar. Niisugune kasvatamine on omaette kunst, mida Nigula inimesed on käinud õppimas Vene karuteadlase Valentin Pažetnovi juures.

Kaja Kübar otsustab selguse mõttes alustada juttu Väätsa karudest. Et 1998. a algul ehmatas Kesk-Eestis üks jahimees koos koeraga metsas liikudes emakaru pesast välja. Loom ei tulnud mitme päeva vältel tagasi, pessa jäid kolm poega.

Need olid vahepeal Väätsa riigijahialal ja sõitsid siis Venemaale kooli. Nelja kuu pärast toodi tagasi ja lasti metsa lahti.

1999. a algul jäid emata kuus karupoega, kes jõudsid Nigula looduskaitseala loomade turvakodusse. Nende pärast käisid Nigula inimesed ise Pažetnovilt kiirkursust võtmas.

Karuga ei räägita

Kübar näitab pilte ja jutustab, kuidas karupoegadega käituda. Pisikeste eest hoolitsedes tuleb matkida karuema. Umbes neli tundi pärast söömist peab näiteks loomalapse taguotsa masseerima, et kõht läbi käiks.

Tähtis on toiduvalik ja temperatuur. Kasvades kolivad loomad Nigulas ühest kohast teise, väga soojast köögist jahedamasse vannituppa, sealt kuuri ja lõpuks metsa aia sisse.

Karud ei tohi inimestega harjuda. Nendega ei räägita, et nad tulevikus ei hakkaks kippuma igasse paika, kust inimhääli kostab. Hooldajatel on seljas samad riided, mida ei pesta, et säiliks üks lõhn. Nad väldivad patsutamisi ja paitamisi.

Metsas matkib karuema kaitsjarolli esialgu elektritara, mis murdjaid loomi ligi ei lase. Lisasööta viies hakkavad hooldajad otseseid kohtumisi loomadega vältima. Hiljem jäävad noored karud omapäi ja aiata ning peavad ise hakkama saama.

"Kuidas nad saavad, kui seni oli toit taldrikuga ees?" küsib Jaunbelzere.

Kübar vaidleb, et taldrikut pole. Juba siis, kui loomad alles turvakodus on, pannakse neile toitu eri kohtadesse, seda ka lausa peidetakse. Nälga tundev karupoeg peab agar olema, et toitu üles leida.

"Miks üks karu ikkagi Lätis inimeste juurde tuli?" küsib Anita Jaunbelzere.

"Põhjuseks polnud valed kasvatusvõtted," on Kaja Kübar kindel. "Inimestega on ka nii, et kasvatad mitte varastama, aga mõned ikka hakkavad varastama. Eelmise aasta karudest kasvas viis korralikku, aga see üks oli teistsugune, kasvas nii-öelda huligaaniks."

Viis karu liikusid koos ja läksid, koos magamagi, aga üks hakkas omapäi ringi jalutama. Möödunud sügisel tuli talle mitu korda helistamise peale järele sõita, et sättida teda teiste lähedusse.

Lootusega, et hulkuja lõpuks kanda kinnitab.

"Tegelikult oli see karupoeg väga tubli, kuna ta suutis üksipäini talve üle elada," kiidab Kübar.

Jaunbelzeret huvitab, kas karust oleks asja saanud, kui ta oleks Lätis ellu jäänud. Kui ta oleks jälle tagasi sõidutatud ja lahti lastud.

"Proovima peab," räägivad Kübar ja jutuseltskonda lisandunud Nigula direktor Enn Vilbaste. "Maha lasta jõuab alati."Nad seletavad, et näiteks Pažetnov tegeleb praegu sellega, et ümber kasvatada ja loodusesse lasta loomaaias sündinud loomi. Loomaaedasid ähvardab karuuputus.

Mitu pilti ühest asjast

Kõige keerulisem on selgitada, mis tegelikult Valmiera rajoonis juhtus. Jaunbelzerel on Läti ametnikelt saadud pilt, Nigula inimesed on kohalikelt inimestelt kuulnud teist juttu.

Vilbaste heidab lätlastele ette, et spetsialistid hindasid aastase karu kolmeaastaseks ja lasid ta maha Põhja-Vidzeme kaitseala kaitsetsoonis, kus oleks tarvis olnud kaitseala töötajate luba. Rääkimata sellest, et karul oli kõrvas kollane märk – märgistatud karust tulnuks igal juhul teatada.

Ametlike teadete järgi kahtlustasid lätlased karul marutõbe, samuti on märgitud, et püss läks käiku viimases hädas. Kohalikud inimesed on aga Vilbastele rääkinud, et karu ei tülitanud kedagi, ent maha lasti ta õige kiiresti.

Asjade käik võis kevadel olla umbes niisugune: Põhja-Vidzeme kaitsealal põles soo ja mets, tulekahju ajas karu liikuma. Niigi stressis loom sattus järve äärde inimeste lähedusse. Kuna ümberringi olid suured põllud, ei saanud karu, kelle loomainstinktid ei luba kaitsetule lagendikule minna, kohe lahkuda.

Jaunbelzere teada nurus karu inimestelt toitu. Nigula inimesed kuulsid kohalikelt, et loomale küll pakuti toitu, kuid ta ei võtnud seda vastu. Inimesed, koerad ja lagedad põllud ümberringi, sattus karulaps hätta.

Kui Nigula töötaja Agu Leivits tänavu suvel Lätimaal käis, esitasid Valmiera ametimehed ametliku vabanduse. Anita Jaunbelzere kirjutab kuuldust Maalehe 70 000se tiraažiga sõsarlehes Lauku Avize.

Paistab, et väike isepea täidab siiani olulist rolli. Teised ja eriti kaks Nigulas tänavu üles kasvanud karupoega on tänu talle ehk rohkem kaitstud.

Eile võttis Elistvere loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet Toompea lossi Valges saalis vastu ühe UNICEFi Eesti Rahvuskomitee tänavustest aastapreemiatest – Kiikhobu aastapreemia.

Otsuse aastapreemiate andmise kohta tegi ja ka avalikustas rahvuskomitee juba lastekaitsepäeval, 1. juunil, pidulik autasustamistseremoonia toimus aga alles nüüd. Peale Kiikhobu preemia andsid Riigikogu aseesimees, UNICEFi Eesti Rahvuskomitee esimese koosseisu asepresident Siiri Oviir, UNICEFi Eesti Rahvuskomitee president Elle Kull ja UNICEFi esindaja Eestis Toomas Palu eile üle teise, Sinilinnu aastapreemia (selle pälvis jalgpalliklubi FC Flora) ja 21 UNICEFi tänumärki, millest ühe pälvis teatavasti Siimusti lastekeskuse Metsatareke ja Siimusti lastekodu juhataja Silvi Moont.

Preemiakandidaadiks seadis loomapargi üles Jõgeva maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakond. Loomapargi väljavalimisega 40 kandidaadi hulgast tunnustas UNICEFi rahvuskomitee Elistvere loomapargi teeneid laste loodushariduse edendamisel: suurem osa loomapargi külastajatest on teatavasti koolinoored. Plusspunkte lisas asjaolu, et loomapargis on korraldatud palju toredaid üritusi, nagu lastekaitse- ja sõbrapäevad, näitused, jõuluaegne päkapikumaa ja "Saabastega Kassi" kogupereetendused, ning et loomapark on võtnud oma hoole alla kaitstavate loomaliikide metsas vanemateta jäänud noorukesi esindajaid. Möödunud aastal, kui teatrietendused hulga publikulisa tõid, külastas loomaparki 57 200 inimest, tänavune külastajate arv jääb eeldatavalt 40 000 piiridesse.

"Kiikhobuse paneme vähemasti talveks loomapargi näitusesaali ja kui ratsu kannatab, saavad lapsed selle seljas kiikudagi," arvas parasjagu Tallinna poole teel olnud Kaupo Ilmet eilses telefoniusutluses. Nii et Elistvere loomapargis on jälle üks loom juures.

Eestimaal on palju verelõpulisi paiku. Tabivere vallas asuvale Elistverele on viimastel aastatel toonud kuulsust eelkõige loomapark. Enamik Jõgeva-Tartu maanteest seitsme kilomeetri kaugusele jääva küla elanikke elab aga rahulikku ja töist igapäevaelu.

Elistvere on paik Tabivere-Maarja teel, seda ümbritsevad Raigastvere, Kaiavere ja Juula. Ajalooürikutes mainitakse seda küla esmakordselt 1355. aastal seoses sellega, et Tartu piiskop andis Elistvere mõisa rendile. "18. sajandil asus Elistveres üks kahest Eestimaa kalevivabrikust. Viimase Elistvere krahvi käest ostis mõisasüdame sõjaeelse Eesti üks jõukamaid ja mõjukamaid ärimehi Julius Raudsepp. Elistvere mõisahoone oli sisekujunduselt üks kaunimaid Baltimaades," rääkis metsamees Kaupo Ilmet, kes loomapargi rajamise eel põhjalikult Elistvere ajalugu uuris.

Elistverelased sõidavad autoga

Lähiminevikus tegeles Elistveres põllumajandustootmisega Saadjärve kolhoosi osakond, hiljem Elistvere põllumajandusühistu. Praegu on siin mõned põllumaad Jõgeva Viljasalve harida. Kohalike elanike argielu vaatevinklist on Elistvere kaks tähtsamat asutust raamatukogu ja Jõgeva Majandusühistu kauplus. Teisi toiminguid tuleb käia Tabiveres, Jõgeval või Tartus sooritamas.

Tartusse saab Elistverest sõita paar korda päevas, Jõgevale aga vaid kord – õhtuti. Paljudele ei põhjusta vilets bussiliiklus erilist muret, sest suuremas jaos Elistvere peredes on autod.

Raamatukogu on jututoaks ja kirikuks

"Elistveres elavad vaiksed ja rahulikud inimesed, kes suuresti omaette tegutsevad. Tühje maju siin õieti polegi, kui ka keegi on maja maha müünud, on uus omanik sellesse elama asunud," rääkis Elistvere raamatukogu juhataja Heli Täpsi, kes ise elab Maarja lähedal Patastel.

Kui inimesed raamatukogusse tulevad, räägivad nad üksteisele ja samuti Heli Täpsile oma igapäevaelust. Pidevalt külastab raamatukogu ka küla vanim elanik, 87-aastane jutukas ja reibas vanahärra Karl Amjärv. Tema, küla põliselanik, rääkis Vooremaale nii: "Kõige huvitavam oli meie külas Teise maailmasõja eelne Eesti aeg. Siis asus Elistveres palliplats ning peeti spordivõistlusi. Populaarne oli jooksmine, kusjuures tavaks oli Raigastvere mäest üles joosta. Raigastvere raamatukogu juures tegutses aga spordiosakond, mille juhatajaks ma olin."

Kaks korda kuus neljapäeviti peab Äksi kirikuõpetaja Urmas Oras ka raamatukogus jutlust. "Sageli on tema jutlus seotud mõne tähtpäevaga. Viimati kõneles kirikuõpetaja näiteks hingedepäevast," rääkis Heli Täpsi.

"Elistvere on nägus koht, mida ümbritseb kaunis Vooremaa maastik. Sellises külas on mõnus elada," rääkis praegune pensionär, kauaaegne Tabivere vallavalitsuse sotsiaalnõunik Ingrid Gertz, kes on elistverelane neljakümnendat aastat. Oma kodumaja on ta koos ehitustehnikust abikaasa Velloga rajanud Raigastvere järve kaldale.

Elistvere järv, mis on Vooremaa järvestiku idapoolseim järv, asub loomapargi läheduses. Selle järvega on seotud ka idee töödelda muda põlluväetiseks.

Ministrid loomapargis

"Eestimaa külad on jagunenud kaheks. Ühtedest said kolhooside ja sovhooside perioodil agrolinnakud, teistest aga mitte. Viimaste hulka kuulub ka Elistvere," lausus Tabivere vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp.

Elistvere oleks jäänud kiratsevaks Eestimaa külaks, kui siia poleks kolm aastat tagasi asutatud loomapark. Turistide jaoks on loomapark paik, kus saab lähedalt Eestimaa metsade asukaid uudistada. Elistverelastele ning ümberkaudsetele elanikele pakub aga loomapark töötamisvõimalusi.

Endisest Tabivere lasteaia kasvatajast Kersti Gertzist sai algul loomapargi talitaja, hiljem pargi perenaine. Sõbralik noor daam suhtub kõikidesse loomadesse heatahtlikult. Paljude pargi külastajate meelisloomaks on karu Karoliina, kes on andnud nime ka loomapargi juures asuvale tornkohvikule.

"Kui karu veel väike oli, käisin ka tema puuris, nüüd saab seda teha vaid siis, kui mõmmik eelnevalt pisut uimaseks tehakse. Puuri on üldiselt vajadus minna harva, põhiliselt karu tervist kontrollima," ütles Kersti.

Kui palusime loomapargi perenaisel mõne loomaga seotud vaimukamat lugu meenutada, rääkis ta ühest tähelepanekust külalisteraamatus. "Üks noormees kirjutas, et pargis on kaks ministrit, kellest üks istub puu otsas, teine ajab pidevalt karva. Selliselt käituvateks ministriteks olid eelmise valitsuse liikmete järgi nime saanud ilves Mait ja loomapargi esmaasukas piison Villu. Maidu ristiisa Klaassen on praegu Võru maavanem, Villu ristiisa Reiljan aga Riigikogu liige ja Rahvaliidu esimees."

Prominentidest ristiisad käivad mõnikord loomapargis oma ristilapsi vaatamas ja toitmas. "Kõige paremini hoolitseb oma nimekaimu eest Villu Reiljan. Kui tal endal aega pole, saadab ta piison Villu juurde oma abikaasa," ütles pargi perenaine.

"Elistvere loomapargis on käinud ligi sada tuhat inimest. Paljud pole selle pargi asukohast aga veel kuulnud. Viimati tutvustasin loomaparki Tallinnas mardilaadal seoses meil avatava jõulumaaga. Linnainimene võikski tulla Elistveresse eelkõige emotsionaalset laengut saama," arutles Kersti Gertz.

Nimed tulenevad käitumisest ning sellest, et kaitseala keskuse juures on laikataoline koer – suurust ja liiginime võrreldes selguski, kes Väikevend on.

Pärnumaa metsas sõitis metsaveotraktor ja tegi oma tööd. Järjekordsel pilgu viskamisel läbi akna metsa alla nägi traktorist vees hulpivat väikest kogu. Ei jäänud mees pikalt mõtlema, haaras mustjaspruuni kogu veest ning pani traktorisse kuivama. Mõne tunni pärast oli kutsikas turvakodus. Lutipudelipikkune tegelane soostus titelutiga ning pärast einet väikese puhkusega. Aga ööseks oli väike kuts aru saanud, et oma ema pole ja ega vist enam tule... igatahes tundis kuts end üksikuna ning niutsumine oli väga hale. Lihtsaim viis kutsile seltsi pakkuda oli ta oma voodisse magama võtta. See kutsikale sobis. Nina hooldaja kaenlaaugus oli kindel ja turvaline.

Aeg läks ja ühekuuselt oli kuts juba täiskasvanud kährikkoera suurune ning elas spetsiaalses aedikus. Väljaheitemägi kõrgus ühes aedikunurgas, korralik ja puhas loomake. Umbusk ülejäänud inimestesse (v.a. hooldaja) säilis, tarvitses kellelgi ainult maja uksest väljuma hakata, kui kuts kappas peitu.

Suve lõppedes lähenes ka vabastuspäev: metsaeluga kohanemine ning talveuinakuks ettevalmistamine võtab ka aega. Ja me ei tea, mida taas kodumetsa naasnud kährik esmalt tegema hakkas: ehk otsis õed-vennad üles või hoopis sobivat talvituspaika...

Elistvere loomapargi väärikas elanik põder Poku on jõulude eel ärevuses, sest lisaks lastele silkab pargis ringi hulk erkpunaste kuubedega päkapikke.

Jõulumaa askeldusi jälgivad teistest suurema huviga karutüdruk Karoliine, rebased ja metssead, sest nemad on head suhtlejad, kinnitas loomapargi perenaine Kersti Gents. Karoliine on ilma jäänud heast kaaslasest – hundikoerast – , kes Põltsamaale majavalvuriks läks.

Jõulusagin ei jää aga märkamata ka piisonile, ilvestele, hirvedele, metskitsedele, oravale, jänesele, kährikutele ega nirgile.

Loomade sünnipäevad

Elistvere jõulumaal saavad lapsed osa loomade sünnipäevapeost: igal hommikul kell kümme viib jõuluvana koos saatjatega sünnipäevalapsele meelepärase ninaesise.

Esmaspäeva hommik algab orava sünnipäevaga, teisipäeval saab kingi piison, kolmapäeval tähistatakse rebaste hällipäeva, neljapäeval on tähelepanu keskmes karu, reedel ilves, laupäeval põder ning pühapäeval metssead.

"Meie loomad on poputatud ja sõbralikud ning lubavad lastel pai teha," rääkis perenaine. Karu ja ilvest küll puutuda ei tohi ega saagi, lisas ta.

Paljud ümberkaudsed inimesed käivad jõulude paiku loomi toitmas, toovad neile vihtasid ja porgandeid, kiitis Gents. Mõni pere võtab loomapargis isegi uut aastat vastu.

"Mõned loomad kipuvad liigsest tähelepanust väsima, kuid päris stressis pole keegi olnud," kinnitas perenaine. Lastele on loomad suur tõmbenumber, nad kipuvad isegi jõuluvana varju jätma.

Elistvere jõulumaa tegemistesse on kaasa haaratud hulk ümberkaudseid inimesi, kelle hulgas on ka töötuid.

"Päkapikud käivad juba kolmandat kuud koolitusel," kinnitas projektijuht ehk infopäkapikk Merle Haossar.

"Päkapikuharidus nõuab oskust piparkooke valmistada, viisakalt suhelda ja muudki," rääkis ta.

Elistvere jõulumaal tegutsevad puupäkapikud, kellele meeldib puude taha varjuda. Päkapikuks kehastub hulk ümberkaudseid lapsi ja täiskasvanuid. Jõulunäidendite ning laulude-tantsudega esinevad Elistveres ka Maarja ja Tabivere kooli lapsed.

Teekond täis üllatusi

Jõulumaa külalised saavad endale päkapiku saatjaks, lubas loomapargi giid Heli Täpsi.

"Otsime üles jõuluvana eluaseme ning põikame sisse tarkurist tinavalaja püstkotta," ütles giid. "Metsatee on täis üllatusi – kõike ei saa ära rääkida," muheles Täpsi. Lapsed saavad jõuluvanale esineda ning väikese kingita ei jää keegi.

Jõuluvana tarest lahkuvad lapsed võivad sisse põigata metsatarga nõuandlasse ning uudistada jõulutare meistritetuba.

"Seal on tegemist oi kui palju," lubas Täpsi. "Piparkoogi küpsetamine, õnneloos, punumine, meenete müük…"

Põhuaidas võivad lapsed niisama möllata, emad-isad, vanaemad-vanaisad saavad sel ajal kohvikus aega veeta. Heli Täpsi soovitab tellida jõulupirukat ja -jooki: see on kosutav kõhutäis.

Maarja rahvamaja näitering annab aidas jõuluetendusi, lapsed laulavad ja tantsivad. Külalistel on jõulumaal põnevat tegemist umbes kolm ja pool tundi.

Päkapikud peavad raadiosaatjate abil üksteisega ühendust ning hoiavad kõigel silma peal.

Lund oodates

"Me ei ole enam päris algajad, sest osaühing Elistvere Puhkeküla teeb loomapargist jõulumaa teist talve järjest," kinnitas infopäkapikk.

Loomapark on praegu veel sügiseselt hall, päkapikupere peab pöialt, et jõuluajaks lumi maha sajaks. Siis saab teha saanisõitu, lumelinna ja karusselli järvejääle.

Jõuluaita tuleb pühakoda igal juhul. Jõululapsukese hälli hakkavad valvama inglid, aidanurgas magavad kitsed, lambad ja küülikud. "Eelmisel aastal sõid kitsekesed jõuluhälli ümbert oksad ära," muheles Haossar.

Hämaras saab Elistvere jõulumaa pühaliku ilme: metsaradasid hakkavad valgustama lapi küünlad – suured pakud süüdatakse seest põlema. Pimedas näeb metsatee välja nagu tulerada.

Jõgevamaa serval asuv Elistvere jõulumaa on eriti populaarne tartlaste ja tallinlaste hulgas. "Eelmisel aastal hindasid külalised meie jõulumaa imeilusaks," ütles Täpsi.

Loomapargi perenaine lubas, et rahapuuduse tõttu ei jäeta ühtki last ukse taha. Seda enam, et loomade kõige suuremad sõbrad on päkapikud ja lapsed.

Alates tänasest kuni 23. detsembrini on Vooremaa Looduskeskuse Elistvere loomapargis avatud jõulumaa, kuhu oodatakse üle 3000 külastaja.

Jõulumaa projektijuht Merle Aosaar ütles ETAle, et kolme ja poole tunni pikkuse jõuluprogrammi jooksul külastatakse kõiki loomapargi loomi ning metsaretkel jõuluvana juurde valatakse tina ja saetakse sulle-mulle-saega puid.

Külastajatele hakkab hästi silma metsatarga onn, mille ees podiseb pada. Metsatark pakub koirohust valmistatud jooki ja jagab lastele pabereid eluks vajalike õpetustega.

Kunagine Elistvere klubi on sisustatud jõulutareks, kus toimuvad Maarja rahvamaja näiteringi etendused. Ait on muudetud pühakojaks, kus toimuvad Tabivere naisansambli kontsertid.

Eksootilisematest loomades saab tervitada karu Karoliinet, kes veel talveund ei maga, ja kaheksat ilvest.

Jõulumaa kohvikus saab keha kinnitada ja jälgida, kuidas päkapikud lastele maiustusi pakivad.

Elistvere loomapark on 23 hektari suurune looduslik loomaaed, kuid lähitulevikus on kavas loomaparki suurendada kuni 55 hektarini, mis võimaldab loomadel elada võimalikult looduslähedaselt ja vabalt.

Neljapäeval pistis Elistvere loomapargi karuneiu Karoliine kolmandaks sünnipäevaks kingitud piparkoogikaru nahka, lakkus käpad puhtaks ja ronis koopasse. Reedel käis veel korra väljas, veendus, et õues on talv ja viskas taas pikali.

Karoliine koopasse meelitamiseks kulus loomapargi rahval tükk aega ja vaeva. Möödunud aastal karu inimkäte meisterdatud ulualust koduks ei tunnistanudki. Alles siis, kui koopasse hakkas maiuspalu tekkima, harjus karu tasapisi korteriga ja soostus sisse kolima.

Eile oli karukodu vaikne. Ei madalat norskamist ega koopasuust väljapahvatavaid aurupilvi, nagu multifilmide põhjal oodata võiks.

Kõrval, metssigade juures, käis aga asjalik sagimine, võiks isegi öelda, et väikese kakluse mõõtu rüselus – ju selgitas metspahr pisikese puselusega noorele kaasale, kelle jalas püksid on. Külma ilmaga tõenäoliselt karupüksid.

Metssiga Masha noorte sagimisest osa ei võta. Tema nosib kartulit ja kaera ja jahu ning röhib külalisi märgates rõõmsalt. Nagu vanale, väärikale ja elunäinud seale kohane. Kui Masha saaks rääkida, võiks ta külastajatele jutustada oma aastaid kestnud tööst koertega. Pärast kooli Masha juures oskasid koerad küttida... teadagi, keda.

Metskitsed ja kabehirved söövad heina, limpsivad vajadust mööda soola peale ja uudistavad võre taga liikujaid – ikkagi väike meelelahutus.

Kaks põdrapulli teevad sedasama. Ja lubavad ennast aegajalt moka otsast sügada. Üksnes puhuti heidavad nad kõõrdpilgu metsatuka poole, kus elavad ilvesed.

Ilves Joosep, omadele Joosu, jookseb pealtvaatajatest paari meetri kauguselt mööda, panemata neid millekski. Alles siis, kui fotograaf looma objektiiviga sihtima asub, tõmbab metsakass kodukassi kombel küüru ja ütleb tervituseks: "Shhsss!".

Ümber aia käies võib märgata puude otsas veel kolme ilvest. Märkamise teeb lihtsaks asjaolu, et metsakiisud eelistavad lesida kindlate puude otsas.

Vahepeal on Joosu ringiga teisele poole aeda ulualuse juurde jõudnud. Ilvese majja on lennanud tihased, ka ilmselt einestama. Joosu märkab kutsumata külalisi ja korraldab ajaviiteks pisikese jahi.

Majakese aknaklaasi ja seda kaitsva traatvõrgu vahele lennanud linnuke saab kopsaka käpahoobi. Ehmunud ja haavatud lind lendab oksale toibuma. Õnnetuseks liiga lähedale ja madalale.

Veel väike hiilimine ja hüpe, ning Joosu võib rutiinivaba suupistega mängima hakata.

Loomapargi hiired elavad aga Elistvere raamatukogu vastas soojas toas rahulikku elu. Ainult dzhungaaria hamstrik on klammerdunud puuriluugi õhuaugukese külge ja närib. Eemalt ei saagi aru, kas eesmärgiks on augu suurendamine, või hammaste teritamine.

Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodusse pühapäeval Järvamaalt jõudnud kolmest aastavahetusel sündinud karupojast üks suri kopsupõletikku, teised kosuvad, kirjutab Pärnu Postimees.

Looduskaitseala direktor Henn Vilbaste sõnas, et ehkki kaks karutüdrukut lutsivad pudelist piima, nende seedimine on korras ja kehatemperatuur stabiliseerunud, pole oht veel möödas.

"Vaevalt nädalastele karupoegadele on tunnikski emasooja asemel külma kätte jääda liig mis liig," kinnitas Vilbaste.

Nigulasse üleeile saabunud ottide ema ehmatas pesalt Järvamaal Kaalepi metskonnas seajahil olnud jahimeeste koer, poolteist tundi hiljem avastasid mehed pesast kolm karupoega. Üks jahimeestest viis külmast kanged mõmmid koju sooja, Nigulasse jõudes olid karupojad Vilbaste hinnangul üsna kehvas seisus.

"Kuus tundi nägime vaeva, kuid üht neist ei õnnestunud siiski päästa," nentis Vilbaste. Karupoiss sai külmast kopsupõletiku ja suri kopsuturse tõttu.

Vilbaste märkis, et kohalik loomaarst Laszlo Banyasz süstis mõmmidele kaltsiumi, et organismis vett siduda, südametegevuse tugevdamiseks kofeiini ja võimaliku põletiku vastu penitsilliini.

Maimikute kehatemperatuur kõikus tunde suures amplituudis, enne kui normaliseerus. Turvakodu pere hoiab ruumis, kus karupoisid kosuvad, vähemalt 28 kraadi sooja ehk karuema kaisule ligilähedast temperatuuri.

"Hoidke meile pöialt! Enne nädalalõppu ei julge öelda, mis kolmandast karubeebist saab, sest kaks on juba surnud," ütleb Nigula metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar murelikult.

Möödunud nädalavahetusel toodi Nigula metsloomade turvakodusse kosuma kolm karubeebit, kelle ema Järvamaal Kaalepi metskonnas metsseajahil olnud küttide jahikoer pesast minema ehmatas. Karutittede kisa kuulnud jahimehed toimetasid mõmmikud Nigulasse. Tänaseks on kaks külma saanud karubeebit surnud.

Metsast leitud kolm karupoega olid Nigulasse saabudes umbes nädalavanused ja suure roti suurused. Mõmmikute keha oli kaetud imeõrna karvaudemega, silmad ja kõrvad olid alles kinni.

Nigula turvakodu rahvas tegi kõik, et emata jäänud karupoegadele võimalikult häid tingimusi pakkuda. Toas, kuhu karubeebid elama pandi, oli pidevalt 28 kraadi sooja, söögiks segati neile spetsiaalseid segusid. Kohalik loomaarst Laszlo Banyasz turgutas palavikus karupoegi ravimitega, et aidata nende kehatemperatuuri normaliseerida ja ennetada külmetuse tagajärgi.

"Karudel oli hea isu, nende väljaheide normaalne ja kõik paistis korras olevat. Miski ei ennustanud, et esimene neist pühapäeval sureb ja esmaspäeva hilisõhtul teine. Hull on see, et muidu tervena näiva karukese tervis võib halveneda väga kiiresti ja seda ei saa ette teada," ohkab Kaja Kübar.

Esimene karupoeg, kes ilma emata vastu ei pidanud, suri kopsupõletikku. "Teist kuulas Laszlo alles esmaspäeva õhtul ja mingeid kahinaid ei kostnud. Kopsupõletikku see karubeebi igatahes ei surnud. Mis tal täpselt viga oli, teeb kindlaks ekspertiis," ütles Kübar.

Nigula metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar paneb kõigile südamele, et metsast emata karupoegi leides tuleb nad kiiresti kas põue või kuhugi mujale hästi sooja panna. Alati on ka risk, et karuema luusib kusagil pesa läheduses – aga risk karuga metsas kokku saada on ju nagunii olemas," väidab Kübar.

Kaja sõnul arvavad paljud ekslikult, et ilma emata karupoegi pesas nähes ei tohi nendele ligi minna, sest siis ei tule karuema hiljem enam oma laste juurde tagasi.

"Karu on loom, kellel pole nii väikeste beebide suhtes emainstinkti. See kujuneb karuemal välja alles märksa hiljem. Kord pesast ära hirmutatud, ei tule karuema sinna enam tagasi. Seega on ainus, mis võib karubeebide elu päästa, kiire tegutsemine," kinnitab Kaja Kübar.

Nädalavanune karutüdruk Must kosub jõudsasti ja kaalub juba kilo ringis. "Varsti hakkame talle mannaputru söötma. Liha ei tohi talle mitte mingil juhul anda, siis läheb murdjaks kätte," seletab Nigula turvakodu perenaine Kaja Kübar.

Karutitt Must on ainus, kes nädala eest Järvamaa metsast Nigula turvakodusse toodud kolmest karust ellu jäi. Ta kosub pliidi kõrval kastis ja lutib iga paari tunni tagant piima.

"Praegu on temaga kõik korras. Kriitiline aeg, kui tema elu pärast värisema peab, kestab veel selle nädala lõpuni," kinnitas Kaja Kübar. "Kui ta nii kaua vastu peab, on ta ellujäämise tõenäosus juba suurem."

Must on emane. Kokku koguni kaheksale mesikäpale kasuemaks olnud Kübar naerab ja lisab, et loomadega on nagu inimestegagi. "Naised on ikka vastupidavamad ja tugevamad. Esimene kahest, kes suri, oli isane. Aga peale soo võib nende vastupidavus olla tingitud sellestki, kuidas nad karukoopas asusid," seletas Kübar.

"Võib olla seegi, kes praegu elab, võis olla kuidagi paremas asendis. On ju palju nüansse, mida me ei tea."

Suvel viiakse metsa

Turvakodus peaks mõmmi kosuma suveni. "Juunikuuni. Ja siis läheme ja laseme ta kodukandi metsa lahti. Senine praktika näitab, et ta harjub taas metsas hakkama saama. Siiani on kaheksast turvakodus kasvanud karust vaid üks tükke teinud – see, kes Lätis maha lasti," rääkis Kübar. "Kui oleksime talle sinna järele saanud ja üle piiri tagasi toonud, oleks enda juurde talveunne jätnud ja siis kevadel metsa lasknud. Võib-olla oleks suutnud ta ellu jätta, kuid see on tagantjärele tarkus."

Karupoeg Must sööb praegu vaid lutipudelist piimasegu. "Ega kindlat režiimi polegi, anname siis, kui tal kõht on tühi. Enam-vähem iga kahe tunni tagant. Öösel magab ta ilusti, kuid kui süüa tahab, siis lutib ka öösel. Karu magab pliidi kõrval, tal peab olema hästi soe ja stabiilne temperatuur," selgitas Kübar.

Praegu on Musta silmad ja kõrvad kinni. Maailma hakkab ta uudistama umbes kuuvanuselt. Pärast silmade avanemist läheb karu aktiivsemaks ja käpad hakkavad kandma. Kui karu kasvab, hakatakse teda tasapisi jahedamaga harjutama ja viiakse külmemasse ruumi. "Lõpuks viime ta välja karumajja ja hakkame temaga väljas jalutamas käima. Kõige lõpuks laseme ta suurde metsaaedikusse lahti. Juunis peaks ta olema umbes 35-kilone ja üle poole meetri kõrgune."

Jahimeest ei süüdista

Jahimees, kes möödunud reedel Järvamaal Kaalepi metsas karuema pesast vaid paaripäevaste poegade juurest eemale peletas, ei teinud midagi seadusevastast. Ta jättis pojad küll algul sinna maha, kuid ta lihtsalt ei teadnud, mida teha. Eks jahimehed on isegi praegu õnnetud, kohalik rahvas süüdistab ju niikuinii. "Ega neil hea tunne pole," ei taha Kübar kahe mõmmiku surmas jahimehi süüdistada.

Karusid metsa jätta poleks saanud, sest maailmas pole ühtegi juhust, et karuema pärast tagasi tuleks. Tal pole emainstinkt veel nii tugev. Karuema pole isegi veel poegadega harjunud ja hakkab kartma seda kohta, kus teda tabas hirm. Kui pojad on suuremad, on emainstinkt tugevam, kuid siis on ema poegadega juba väljas. Praegu on karutita loomade turvakodu ainus kasvandik. "Meil on olnud toonekurgi, luiki, siile, rähne, kitsetallesid ja põder," loetleb Kaja Kübar. "Pidevalt on tegemist. Ükskord lugesime liigid kokku: tuli umbes kuuekümne kanti, keda me kasvatanud oleme."

Elistvere loomapargi külastajad peavad praegu leppima sellega, et karu jääb nägemata: pargi tõmbenumber magab talveund. See-eest võib loomapargi kontoriks oleva vana Elistvere klubi saalis näha fotonäitust, mille peategelaseks hiidpanda ehk bambuskaru.

39 kõrgetasemelist fotot hiidpandadest ja teistest Hiina ohustatud loomaliikidest jõudsid Eestisse Hiina Rahvavabariigi siinse suursaatkonna vahendusel ning neid on näha saanud paljud loodusesõbrad. Põltsamaal olid samad pildid näiteks üleval aastataguse nn Panda-tuuri aegu. Peale hiidpandade võib piltidel näha pantrikku ja metseeslikke, Amuuri ja Huanani tiigrit, takiini ja leemurit, kääbustüseloori ja väike ehk nö päris pandat, kes näeb välja nagu täispuhutud nugis, ning teisi loodusharuldusi.

Mitu näitusefotot tutvustavad seda, kuidas haruldasi loomaliike, eriti hiidpandat, Hiinas kaitstakse ja uuritakse: kuidas toidetakse imetillukesi, umbes 200-grammiseid vastsündinud pandapoegi, kontrollitakse loomade tervist jne. On ka pilt omapärasest kalmistust Pekingi ohustatud loomade taltsutus- ja paljunduskeskuses, kus iga haud tähistab mõnd väljasurnud loomaliiki. Juuresolev tekst kinnitab, et iga nelja tunni järel kaob maailmast üks loomaliik.

Hiina riiki sunnib hoolega loodust kaitsma nende ülisuur rahvaarv (möödunud aasta lõpus 1,26 miljardit), mis on ohuks looduse liigilisele mitmekesisusele.

Laste loodusfotod

Koos pandanäitusega jõudsid Elistverre ka keskkonna hariduse projekti "Laps ja loodus" raames möödunud kevadel korraldatud fotoaktsiooni paremad tööd. Eestimaa Looduse Fondi, UNICEFi, Eesti Loodusmuuseumi, ASi BFT ja ajakirja Loodus toetatud aktsiooni käigus anti sadakonnale Eesti eri paikadest pärit lapsele kätte ühekordse kasutusega kaamerad ning saadeti nad loodust pildistama. Tulemused on päris põnevad: klassikaliste kompositsioonireeglite vastu eksimist (ühele pildile on näiteks jäänud kaks poolikut hobust) kompenseerib üldjuhul huvitav vaatenurk.

"Loomapargis korraldatavate näitustega tahame ärgitada inimesi mõtisklema säästliku suhtumise üle loodusesse," ütles loomapargi projektijuht ja Eesti Metsaseltsi (seltsi vahendusel pandanäitus Elistverre jõudiski) esimees Kaupo Ilmet. "Meie juures saab aga vaadata ka loodusteemalisi videofilme ning kuulata plaadilt lindude ja loomade hääli."

Karoliina magab

Kuigi loomapargi külastajatele võib karu koopasse magama pugemine mitte meeldida, ütlevad loomapargi töötajad selle kohta "Lõpuks ometi!", sest looduse seaduste järgi käitumine tähendab, et detsembris kolmeaastaseks saanud karutüdruk Karoliina tunneb end Elistveres nagu kodus, st nagu metsas. Koopa ehitasid loomapargi töötajad valmis juba eelmiseks talveks, aga siis karu magama meelitada ei õnnestunud.

"Esimest korda proovis karu koopas pikutamist 12. detsembril," jutustas loomatalitaja Liina. "Vahepeal oli ühe päeva üliaktiivne, tuisates mööda aedikut ringi, siis aga tukkus taas pool päeva. Kuigi päkapikumaa tõttu oli meil siin 22. detsembrini paras möll, kadus karu 18. detsembril lõplikult koopasse. Umbes korra nädalas on ta siiski korraks välja tulnud, aedikus tiiru teinud ja lund lakkunud. Sööki pole ta aga enam puutunud. Juba enne magama heitmist loobus ta kõigepealt õuntest, siis saiast ja lõpuks piimast."

Ja vähemasti Karoliinal on võimalus oma uni ka täis magada: loomaparki juba sae- ja jahimehed häirima ei tule.

Ainus kolmest ellujäänud karupojast jäi soolepõletikku ja pandi mõneks päevaks dieedile. "Oleme täitsa mures ta elu pärast," ohkab Nigula loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar.

"Ma ei julge praegugi veel väita, et ta ellu jääb," muretseb Kübar. "Kui ta on juba kolmeaastane ja suguküps, vahest siis võib selles kindel olla. Seni on ta küllalt tundlik ja tema tervis on ohus.

Praegu on karu dieedil, tal on soolepõletik. Ega kõht nüüd lahti pole, kuid väljaheited on teistmoodi," räägib Kaja Kübar. Õnneks on kehatemperatuur endine ja söögiisu täiesti olemas. Kübar ei teagi täpselt, mis karule pahasti mõjus. "Poepiim on talle võõras. Ka võis välja lüüa esimene külmetamine." Praegu ei söö karumõmm üldse midagi, saab vaid natuke piima.

Karutita pesa on ikka veel Kübara kodus köögis pliidinurgas, aga toatemperatuur ei pea enam nii kõrge olema kui varem. Karutüdruk kaalub veidi üle kilo ja karvakasv on tal tihedam. Loomakesel hakkavad kõrvad lahti minema, kuid silmad on veel kinni. "Ta juba kuuleb natuke, nüüd peame ise kodus vaiksemalt olema. Enne oli lihtsam – näiteks inimkõnet ei tohi karu üldse kuulda." Mõmm eriti ringi sebida ei taha. "Ta liigub suhteliselt vähe, mööda kasti natuke uimerdab. Enne märtsi me teda kindlasti välja ei vii."

Mõmmik, keda turvakodu rahvas Mustaks hüüab, on ainus, kes Järvamaal Kaalepi metsas leitud kolmest karupojast ellu jäi. Karuema peletasid vaid paaripäevaste poegade juurest pesast eemale kohalikud jahimehed. Nüüd on emane karubeebi umbes kahe ja poole nädalane.

Kui üldiselt polnud sõbrapäev möödunud laupäeval enam kuigi kuum teema, siis Elistvere loomapargis sõbrapäeva just sel päeval peetigi.

Sõbrapäevakringlit sööma ning Tabivere muusikakooli laste ja Tabivere naisansambli esinemist kuulama kogunes üsna arvukas seltskond, mõnel kingituski kaasas.

Saare Mõisa Arendajate Seltsi oma oli näiteks üpris kaalukas: kümnekilone soolak, mille üle on eriti hea meel loomapargi sõralistel. Seltsi liige, Saare vallavanem Jüri Morozov soovis kingitust üle andes, et loomapargil jätkuks üha rohkem toetajaid: "Kui seni on suurettevõtjad eelistanud oma kapitali linnas liigutada, siis loodetavasti saavad nad varsti aru, et mida vaatamisväärsem on

Eesti tervikuna, seda kasulikum on see ka neile."

Unistab unilastest

Sõbrapäevalistel oli võimalik tutvuda Hiina suursaatkonna ja ajakirja Loodus vahendusel Elistverre jõudnud näitusega Hiina kaitsealustest loomaliikidest (selle vahetab pärast vabariigi aastapäeva välja näitus möödunud kevadel Väätsal toimunud nn vereta jahi parematest fotodest) ning loomapargi närilistetoaga. Täpsemalt näriliste uurimiskeskuse esimese toaga, kus elutsevad lemmikloomadena peetavad närilised. Teine, metsikute näriliste tuba, avatakse keskuse juhataja Andrei Miljutini sõnul 1. juunil. Kes seal just elama hakkavad, sõltub jahiõnnest.

"Minu eriliseks unistuseks on püüda unilasi. Need on väga ilusad, aga Eestis haruldased loomad. Kui neid siit saada ei õnnestu, tuleb nad tuua Leedust või Venemaalt," ütles Andrei Miljutin.

Loomapargi projektijuhi Kaupo Ilmeti sõnul on loomapargil peale teise närilistetoa avamise teisigi uuendusplaane, kuigi osa karuaia ehitusvõlast on pargil siiamaani kaelas.

"Piisoniaeda oleks vaja laiendada kuni ojani: siis pääsevad loomad ise jooma. See ei tee mitte ainult talitaja tööd mugavamaks, vaid muudab ka loomade elutingimused looduslähedasemaks, st euronõuetele vastavamaks," ütles Kaupo Ilmet. "Veel on tekkinud idee rajada loomaparki sisevetekalade akvaarium ning juba aprilli teisest poolest tahame käivitada looduse süvaõppe. See tähendab seda, et huviliste rühmad tulevad siia terveks ööpäevaks: kõigepealt ööbivad vabas õhus, nagu ministrid äsja Alam-Pedja looduskaitsealal, hommikul ärgates lähevad linnulaulu kuulama, siis tutvuvad taimede, loomade, putukate, metsakahjurite jmsga. Loodusõpetajate meeskonna moodustab Andrei Miljutin."

Loodus šefiks?

Kuigi loomapargi loomade prominentsemad ristivanemad erinevail põhjusil sõbrapäevale tulemata jäid, polevat nad Ilmeti sõnul oma kohustusi "ristilaste" ees sugugi unustanud. Eriti hoolas olevat oma piisonist "ristipoja" eest hoolitsemisel riigikogulane Villu Reiljan. Ning ega loomad sedagi kurta saanud, et poleks ammu ühtegi prominenti näinud: just eelmisel päeval olid Eesti Regionaalarengu Sihtasutuse nõukogu koosseisus loomaparki külastanud siseminister Tarmo Loodus ja regionaalminister Toivo Asmer. Tähtsa sündmuse puhul tulnud isegi talveund maganud karu Karoliine koopast välja. Ilmet avaldanud aga arvamust, et kui muidu on loomad kellelegi ristilasteks sokutatud ühekaupa, siis minister Loodus võiks, kui tema nimest lähtuda, terve loomapargi oma šefluse alla võtta.

Elistvere loomapargi keskusehoones avati neljapäeval näitus möödunudaastase nn Vereta Jahi parematest töödest. Ühtekokku on väljas 49 loodusfotot 19 autorilt.

Vereta Jahi nimelist fotoaktsiooni, kus ports hambuni relvastatud (fotorelvastusega muidugi!) looduspiltnikke ja fotoreportereid kogenud jäägrite juhendamisel metsa karvaseid ja sulelisi jahtima viiakse, on korraldatud juba mitu aastat.

Möödunudaastane loomapildijaht sai Eesti Loodusmuuseumi, ajakirja Loodus ja Riigimetsa Majandamise Keskuse korraldusel ning mitme fotofirma toetusel teoks 29. ja 30. aprillil Järvamaal Väätsa jahimajandis. Mille fotograafid pärast objektiivide ette jäänud karude rohkuse tõttu karujahimajandiks ümber nimetada soovitasid. Vereta Jahi meistri tiitligi pälvis parima karupildi autor Mati Kose. Ent loomulikult tabati metsast ka põtru, metskitsi ja igasugu linde. Ning mõni fotograaf oli suunanud objektiivi vahepeal – mine tea, kas erilisest huvist või kopsakama jahisaagi puudumisel – hoopis liblikatele ja muudele pisimutukatele.

Näituse tõi ajakirja Loodus vahendusel Elistverre Eesti Metsaselts. Seltsi esimees Kaupo Ilmet hindas pilte põlise metsamehe pilguga ja leidis, et metsaelanike loomus on neil väga hästi tabatud.

"Metsasihil seisev põder näib fotograafile mõttes ütlevat: "Mida sina, vanamees, siin õige kobistad: see siin on minu mets ja minu rada." Ja hea meel on näha, et on "pihta saadud" ka metsanduse vapilinnule metsisele," ütles Ilmet.

Metsisepildile näituse avamisel keskendutigi. Elistvere raamatukogu juhataja Heli Täpsi luges seal kokkutulnud loodushuvilistele plaadilt tuleva linnulaulu saatel (varsti on ju kevad!) ette ühe toreda metsisest kõneleva loo. Näitusega põhjalikumalt tutvudes võis aga igaüks veenduda, et fotojahi "trofeed" võivad olla niisama väärtuslikud kui pärisjahi omad. Kui mitte väärtuslikumadki. Elistveres saab Vereta Jahi paremaid pilte näha arvatavasti mai lõpuni.

Reedel avati Riigimetsa Majandamise Keskuse Pikknurme metskonna vastrenoveeritud kontorihoone.

Üle kahe miljoni krooni maksnud tööde projekteerijaks oli AS Tari Tartust ja peaehitajaks AS Jõgeva Ehitus. Elektritöid teostas OÜ KSK Jõgeva, sanitaartehnilisi töid OÜ QE Grupp ja välisviimistlust AS Vooremaa Teed.

Pikknurme Metskonna kauaaegne metsaülem Aadu Koll andis Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) lipu heiskamise au kauaaegsetele töötajatele Maili Antonsile ja Enno Kuusele. Lindi lõikasid läbi RMK metsamajandusdirektor Tiit Timberg ja Pikknurme metsaülem Aadu Koll. Lisaks aastaid tagasi Enno Kuuse poolt istutatud kadakale istutati hooneesisele haljasalale veel püramiidkadakas.

Ruumides on palju puitu

1868. aastal ehitatud hoone välisilmet ei ole renoveerimise käigus muudetud. Ruumides on kasutatud palju heledat puitu. Sellest on valmistatud esimese korruse laed ja metsaülem Aadu Kolli töökabinetis ka seinad. Põrandad on aga naturaalsest linoleumist ehk marmoleumist.

Teisel korrusel on heledast puidust nii laed, seinad kui ka põrandad. Alles on jäetud ka vanaaegne toolvärk. Uksed on valmistatud männipuust, ülejäänu aga kuuselaudadest. Metsaülema kabinetis on kasutatud ka kaske. Aknad on turvaklaasist.

Puurmani vallavolikogu esimees Peeter Kallasmaa rääkis Vooremaale: "Seda maja on hoolega hoitud. Enamus välisnikerdusi on säilinud. Ma arvan, et ta kestab veel teist 130 aastat."

Tiit Timberg kinkis metskonnarahvale fotograaf Jüri Pere metsavaatega pildi. Tema sõnul on metsamehed alati ajalugu austanud. Kasvab ju metski raieküpseks alles 100 aastaga. "Loodan, et Pikknurmes jätkub metsade majandamine sama heal tasemel kui seni", lausus Tiit Timberg. Veel tänas ta RMK kinnisvara direktorit Villy Sudemet, kes projekti rahastamise ja ka tööde teostamise juures ametis oli.

Teisele korrusele viival puunikerdustega trepil valvab külastajaid öökull, seinal aga vapiloom, ilves Joosu. Elistvere loomapargis elava Joosu pildi kinkis Pikknurme metskonnale loomapargi projektijuht ja Eesti Metsaseltsi president Kaupo Ilmet. Joosu vanemate ristiisaks ja ristiemaks olevat endine haridusminister, praegune Võru maavanem Mait Klaassen ja Jõgeva Keskkonnateenistuse kalandusspetsialist Ene Ilves, seega on nende nimed Mait ja Ene.

Puurmani vallavolikogu esimees Peeter Kallasmaa ja vallavanem Rein Paap kinkisid omalt poolt metskonnale draakonipuu.

AS Jõgeva Ehitus juhataja Tiit Saarva ja projektijuht Viktor Romanov kinkisid metskonnarahvale aga albumi, kus on ka ehitajate poolt tehtud pilte.

300 aasta vanune metskond

Metskond rajati Rootsi kuninga valitsemisajal (aastal 1626) Tartu linna metskonnana. Intensiivsem metsamajandamine algas ligi kaks sajandit tagasi. "Minul saab 20 aastat metsaülemana töötatud. Elu unistuseks oligi metskonnahoone kordategemine," rääkis Aadu Koll.

Praeguse, kolme metskonna liitmise tulemusena saadud metskonna pindala on 15 000 hektarit. Tööd antakse 30 inimesele, sh 8 metsnikule ja 18 töölisele. Hoones endas töötab 12 inimest.

Uuendusraiet tehakse 180 hektaril ja harvendusraiet 220 hektaril. Aastas töötatakse ise üles 32 000 tihumeetrit puitu. Tormikahjustusi on umbes 50 000 tihumeetrit, millest 2000 tihumeetrit on praeguseks üles töötatud. Nii siis töötataksegi selles kaunis, justkui muinasjutust välja astunud puunikerdustega majas. Kahjuks ei teata, kes oli selle hoone looja ehk tänapäeva mõistes arhitekt, kuid otsingud jätkuvad.

Mõni päev tagasi nähti Endla raba servas Oonurmes karujälgi. Ulukiloenduse andmetel elab Jõgevamaal sadakond pruunkaru.

"Karudel hakkab uneaeg otsa saama. Seekord me mesikäpaga ei kohtunud, kuid jälgedest võis lugeda, et tegemist oli üksiku isakaruga," tõdes metsamees Vello Einaru. Õige varsti ronivad oma pesast välja ka emakarud. Kolme kuu vanustel, kassipoja suurustel mõmmibeebidel on juba kõrvad lahti ja silmad peas, nii et on saabunud paras aeg päikesevalgust vaadata.

Elistvere loomapargi kolmeaastasel karul Karoliinel, kes suikus talveunne esimest korda, oli võrreldes metsas elavate liigikaaslastega uni veidi lühem. Tema hakkas proovima koopas pikutamist 12. detsembril, kuid uinus alles tosin päeva hiljem. 13. veebruarist saati on ta koopast väljas ning istub lumehanges või remmelga otsas.

Elistvere pargis näeb taas faasaneid

Esmaspäeval sai Elistvere loomapark järjekordselt täiendust: siia toodi neli faasanit.

Loomapargile kinkis kaks emas ja kaks isaslindu Viljandimaa Koidu talu peremees Kalev Võitla. "Faasanid olid Elistveres 80 aastat tagasi üsna tavalised pargilinnud. Kevade alguse puhul annetatud kingituse võtsime tänuga vastu," rõõmustas loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet. Tänavu sai loomapark ka kaks mäkra. Need tõid siia jahimehed, kes koopast kährikkoeri otsides leidsid üllatuseks hoopis kaks magavat mäkra.

Ööl vastu esmaspäeva murti Tabivere vallas Elistveres sisse Jõgeva Majandusühistu kauplusesse. Kurjategija lõhkus sisse pääsemiseks aknaklaasi. Esialgu polnud varastatud kauba sortiment, kogus ja maksumus teada. Kurjategija on end akna lõhkumisega vigastanud ja tal on olnud selgelt märgatav verejooks.

Borja-Nunnu saab Elistvere pargi talitajalt Liina Sarvelt liitri piima korraga, lisaks oskab ta juba pajulehti nätsutada.

Borja tuli metsast ise meie juurde, väitsid Lohusuu metsaäärse talu elanikud keskkonnainspektorile, kui see läinud neljapäeval tuli talust kolmenädalast põdravasikat Elistvere loomaparki viima.

Metsloomade hoidmine kodus on seadusevastane. Nii ei põigelnudki Lohusuu isehakanud põdrakasvatajad eriti vastu, kui Ida-Virumaa keskkonnainspektsiooni vaneminspektor Toomas Tint Borjaks ristitud põdravasika Suzuki džiipi tõstis ja Elistverre sõidutas.

"Me pole veel põdra kodushoidmise eest kedagi karistanud, sest pole suudetud tõestada, et inimesed on metsast looma koju toonud," ütles Ida-Virumaalt juba kuus põtra Elistverre viinud Tint.

Elistvere loomapargi perenaine Kersti Gertz paigutas kuuvanuse põdra ühte aedikusse metskitsedega ja talitaja Liina Sarv hakkas Borjat raamatukogujuhataja Heli Täpsi lehmalt saadud piimaga kolm korda päevas toitma.

"Liiter läheb korraga ja ta tahab rohkemgi, aga ei saa, muidu võib kõht lõhki minna," rääkis oma hoolealuse suurest söögiisust Liina Sarv. "Kui ta suuremaks kasvab, küll siis saab rohkem."

Talitaja ei kutsu põtra mitte Borjaks, vaid Nunnuks.

"Kui söök söödud ja järelroaks näpp lutsutatud saab ja ma aiast välja lähen, hakkab Nunnu nutma, seda häält pelgavad metskitsed ning jooksevad eemale," kirjeldas Sarv Elistvere argipäeva. "Aga kui ma jälle tulen, siis põder lööb kepsu ja vehib jalaga."

Elistvere loomapargis elavad karu Karoliine, piisonid Villu ja Vilja, viis ilvest, neli faasanit, viis kabehirve, kolm metssiga, kolm põtra, kaks kährikut, orav ja jänes.

Tartus Turu tänava Spordihoone suures saalis toimub laupäeval lemmikloomapäev; näha saab kümneid koduseid lemmikuid, väljaarvatud kassid ja koerad.

"Eesti kodudes kasvatatakse väga põnevaid lemmikloomi ja seetõttu tuli mõte koondada nad mõneks ajaks ühtekokku, et ka teised inimesed saaksid aimu, kes kõik võivad olla lemmikloomad," rääkis ürituse korraldaja Kaie Päike.

"Tavaliselt seostatakse lemmikloomaga kassi või koera, kuid nagu näituselgi näha saab, võivad lemmikuteks olla ka näiteks kääbuskits, tiigerpüüton või madagaskari tarakan," ütles ta.

Lemmikloomapäeval võib näha mitmeid erinevaid närilisi: erinevat tõugu küülikuid, hamstreid, merisigu, hiiri, rotte, tshintshiljasid. Kohale tuleb ka Elistvere Looduspark osaga oma närilistega, lubavad korraldajad.

Lemmikuteks, keda näha saab, on veel maod, sisalikud, putukad, kääbussead, kääbuskitsed, akvaariumikalad.

Iga päev tuuakse Nigula loomade turvakodusse arvukalt vigastatud kurepoegi, sest viimaste päevade torm on pööranud toonekurgede pesad kummuli.

Nigula looduskaitseala auto sõidutab iga päev vigastatud linde turvakodusse, neid on toodud Ida-Virumaalt, Tartust ja Valgamaalt. Teisipäeval käidi järel tosinal noorel linnul.

Nigula looduskaitseala direktoril Enn Vilbastel puudus täpne ülevaade tormiohvrite kohta, sest osa linde, kes enam-vähem terved, jäeti pesakoha läheduses elavate inimeste hoolde. Nimelt valitseb Nigula looduskaitseala turvakodus kureuputus.

"Palju kurepoegi sai surma, sest pesa kaalub ligi pool tonni ja kummuli lennates kukkus see poegadele peale. Kurgedel on lennuvõimestumise aeg ja nii on viga saanud peamiselt noored kured," rääkis Vilbaste Pärnu Postimehele.

Peale toonekurgede on turvakodusse toodud pääsukesi, sest torm on ka nende pesad majade küljest lahti kiskunud.

Nigula loomade turvakodus üles kasvanud viis karupoega pääsesid loodusesse, teatas turvakodu perenaine Kaja Kübar.

Kübar ütles Pärnu Postimehele, et kõik sel aastal Nigula looduskaitseala turvakodus üles kasvatatud karupojad viidi üheskoos loodusesse.

"Viisime kõik ühte kanti, kuhu, seda ma ei ütle," rääkis Kübar. Tema andmetel on karud hajali ning liiguvad kahes grupis, kolmekesi ja kahekesi. Karude asukoht jääb saladuseks, et nad saaksid loodusega turvaliselt kohaneda, on hooldaja veendunud.

Praegu on turvakodu noorte kurgede päralt. Kübara sõnade kohaselt kasvab tormis viga saanud linde siin 33–34 isendit. "Osa neist lendab ja teine osa õpib kohe lendama," kõneles perenaine.

Vanemateta kurepojad harjuvad tiibu kasutama iseseisvalt, kuid neid peab aitama. Laisemaid tuleb lausa lükata, ärksamatele piisab, kui nad ärevusse ajada, kirjeldas Kübar.

Eile ootas turvakodu Viljandimaa kurepoega, kes oli rippunud üle pesaääre, jalg heinapalli nööri külge sõlmunud. "Nöör on ilmselt linnu jalga sisse sooninud. Päästeamet lubas ta sealt alla tuua. Kohaliku pere lapsed nutsid hommikul pesa all," lausus Kübar.

Turvakodus elab veel vanemateta jäänud siilipoegi ja kuus pardipoega, kes emata paterdasid Tallinnas kolmerealise liiklusega maanteel.

Vabadusse on päästetud kaks kevadel terveks ravitud kakukest, aga Saaremaalt on parajasti äratoomisel üks nende vigasaanud suguvend, andis Kübar täpse ülevaate oma kasvandikest.

Õnnetusse sattunud metsloomadest palus Kübar teatada telefonil 050 45 891.

KARULIINA NÄITAB ISELOOMU: Ubinad ei tõsta tuju. Kus on mesi?

"Kaelkirjakuid ja lõvisid te ei näitagi?" on mõnigi Elistvere loomapargi väravas seisnud külastaja huvi tundnud. "Meil ei ole loomaaed, meil on metsloomade turvakodu." Asta Sarvele, loomapargi töötajale, on see lause pähe kulunud.

Keskpäeval on loomapargi radadel uitamas oma paarkümmend suurt ja vähem suurt inimest. Värava juurest saab pitsilises kübaras proua Astalt koos piletiga täpsed juhised: kus elab karu Karuliina, kust leida ilvesed ja kuidas jõuda piisonite Villu ja Vilja juurde.

Kui Asta Sarv teelised kauni järvesilma juurde juhatab (15 minutit kerget kõndi), siis kaasneb sellega tihti protestivirin: oh ei, nii kauaks me siia ei jää. Aktiivne kahejalgne jõuab metsloomade kodu tõepoolest tuisates läbi trampida: karu, tere, metssead, ahah, piisonid, selge.

Aasta jooksul käib Elistvere Loomapargis oma 40 000 külastajat, kellest tervelt 39 000 on igati kenad ja kes saavad aru, et nad on metsloomade külalised. Üldiselt taluvad loomapargi asukad kahejalgsete dessanti üsna hästi.

Üks liiga lõbus mees proovis kord karule käppa anda (tulemus: piss püksis ja püksipõlved ribadeks) ja natuke arusaamatusi on olnud pisut vindiste soomlastega. "Tormipäevad ja kuumarekordid oleme kenasti üle elanud, aga vaat söötja Liina oli kümme päeva ära Baierimaal, kõige rohkem kurvastas karu. Kuigi asendussöötja oli samuti tubli," räägib Asta Sarv loomapargi eluolust.

Aiakäru kerge kriuks annab märku söötja saabumisest. Pargi põlispuude all on unine vaikus. Ei paista ühtegi sabaotsa, kärssa ega sarvemügarat.

Kärus on piimaplasku ja plekktotsik roheliste õunavissidega. Supp ja magustoit?

Piim on mõeldud Nunnule, pikakoivalisele põdravasikale, kellele andis esimese nime, Boriss, ta metsast leidnud inimene. Kui loomalaps turvakodusse toodi, sai ta siin uue nime.

"Nunnu, Nunnu, tule piima jooma!" Liinal on hele hääl nagu Vargamäe Krõõdal, piimapudeli lutt on sama pirakas kui kõige paksema kummikinda kolm sõrme kokku.

Võsas läheb raginaks, pikakoivaline põdravasikas sörgib aia äärde kuulekalt nagu mudilane emme hüüde peale õuest tuppa. Nunnu rabab megaluti ahnelt suhu, tegevust saadab vali kootsimine, mis ühtaegu meenutab vaakumpumba tööd. "Vahel ta raatsib tilgakese ka Karuliinale jätta, vaatame, kuidas täna..."Kaks liitrit lehmapiima kaob nagu kerisele, karu võib seekord piimast vaid und näha. Põdralaps saab kamaluga hellitussõnu ja siis kepsutab rõõmsalt tagasi oma mängumaale.

Karu nopib rosinaid küünte otsast

Naabruses elav karu jälgib mängu oma territooriumilt ja pole asjade käiguga sugugi rahul. Jälle ainult sai ja õunad? Liina räägib, et karu armastab tegelikult mett. "Purgiga seda talle anda ei saa, kallame saia peale. Kus siis on alles pidu!"

Karuliina satub rosinasaia peale õige hoogu. "Ta korjab rosinad küünte otsa ja siis maiustab."Aga rosinasaia saab Karuliina harva, pühade ajal. "Jõgeva leivakombinaadist saadetakse siia saia-leiba, kaapekakud on vahel karukujulised, vahel meenutavad mõnda teist looma."Liina Sarv nimetab veel Nõo Lihatööstust ja Viive Varulat, kes loomade ninaesise eest aeg-ajalt hoolitsevad. Toetajaskonna read on nelja aastaga oluliselt kahanenud, kuid loomapark tunneb heameelt olemasolevategi üle.

Asta Sarv meenutab uusaastahommikut, kui Villu Reiljan oma perega ristipoega, piison Villut vaatamas käis. "Tõi ka karule mett."

Karuliina, tallulkõndija, Ursidae sugukonna ühe liigi esindaja, magas sel talvel esimest korda oma koopas talveund. Mida ott varasemad talved tegi? "Oli üleval ja tuias ringi," tunnistab loomade lemmik Liina.

Tuul kannab seahaisu kümmekonna meetri kaugusele. Märgistavad nad sel moel oma territooriumi? "Possa-Maša, Possa-Maša!" Kõlab nagu posla-masla...

Täiskasvanud metskult sarnaneb kivirahnuga, millele on neli tokki alla torgatud. Seapere kõige legendaarsem kuju on Maša. Oma eelmises elus elas Mašake jahimehe juures, kus teda kasutati jahikoerte väljaõpetamiseks.

Ühesõnaga, olnud vaesel seal päris koeraelu. Nüüd siin, Elistvere loomakodus, on kärssninast päris proua saanud – muudkui pikuta ja löö ainult kärss mulda.

Kui viitsimist, võib lisaks "kündmisele" ka õunu nosida. Ei siin ole kellelgi kitsas, külg külje kõrval ei pea kügelema. Inimsilma eest varjul saab elada oma mõnusat seaelu. "Ainult et põrssaid ei ole neil." Liina Sarv kallab viimased õunad sigadele ette. Must-Peeter, uhke siga (äkki isegi jõugu pealik?) ei tee ninaesist nägemagi. Las naispere madistab, sõrgadega ubinaid sõtkudes.

Piisonid põrnitsevad kahejalgseid, ei liputa saba ega taandu ka kaugusse. Tardunud pilgul vaatavad nad ühte punkti ja ses liikumatuses sarnanevad massiivsele riidekapile. "Üks neist on Villu, teine Vilja." Ja ainult Liinale on lubatud piisoneid sarve tagant sügada.

Käinud kord Mõõdukad tara taga kõndimas ja imetlenud piisoneid. Küsinud, et kui on Villu ja Vilja, kus siis Edgar on. Loomapark poliitikaga ei tegele, kuigi otseselt selle vastu ei ole keegi, kui tipp-poliitikul oma lemmikloom on. Villu saab Viljaga hästi läbi. Võiks arvata, et nad on isegi abielus.

Verehimuline sääseparv kõrva ääres jauramas, otsime puuladvast ilveseid. "Ärge midagi sinna ülespoole vaadake, seal neid pole." Liina kummutab legendi ilvesest, kes puu otsas varitsedes maa peal liikuvat saaki jahib. Agronoomiharidusega naine ütleb, et on ilvest ka vabas looduses kohanud: olnud temast kümne meetri kaugusel, aga teinud kiirelt vehkat.

Ilvesed jäävad seekord nägemata, kuigi vanem härra kinnitab, et ta just nüüdsama kohtus suure kassiga. Ilvesed aktiviseeruvad õhtutundidel, siis algab jaht.

Põdrad, graatsilised modellid

"Poku, Joku! Kus te mul olete, kullakesed?!" Vaikus. Põdrad teevad kuskil kaugemal lõunauinakut. Siiski vilksatab paarisaja meetri kaugusel puutüvede vahel miskit. " Miski" läheneb nii suure hooga, et maapind vappub. Samas on põtrade liikumises uskumatult palju graatsiat. "Ot-sa-jummmalukene!" õhkab Liina. Põdrapullid puristavad rahulolematult. "Teist tahetakse pilti teha, foto peale jääte, aga mina olen nüüd petis, mul pole teile midagi head anda..."

Leppimine toimub pärast seda, kui söötja Liina laenab kabehirvedelt kuivi lehtpuuoksi, mida põtrade pehmed mokad lennult haaravad. Poku värsked sametised sarved ootavad veel lihvimist. Kõõrdpilk inimeste suunas: noh, kas kõik? Lõpuks on loomadel ka omad toimetused, pole siin midagi aega poseerida.

Metskitsest koera ei saa

Sel kevadel toodi Põlvamaalt loomaparki metskits, kes oli peres elanud tervelt 10aastat. "See oli tõeline leinapäev, lapsed nutsid, ema pühkis pisaraid, isa neelatas." Lahkuminek oli paratamatus. Asta Sarve sõnul läinud pereliikmest metskits nii jultunuks, et käis naabrite aias maiustamas ja siis käivitunud naabrivalve: kitse peale kaevati. Nii sattus Piiksu loomaparki.

Kui metskitse endine pererahvas paar nädalalt hiljem, küpsisekott kaenlas, loomaparki külastas, ei kepsutanudki Piiksu neid tervitama. "Pere oli nördinud ja nagu solvunudki. Inimesed ei saa aru, et kuidas nii: kümme aastat olen hoolitsenud ja nüüd enam ei tee tundmagi. Aga metskits ei ole koer, kes peremeest nähes saba liputab, rõõmust üles kargab ja keelega üle näo tõmbab. Ma ütlesin küll, et olgu rahul – see näitab, et loom on siinse eluga harjunud, järelikult tal on hea, ta on jõudnud päris koju."

Kindlasti ei peaks iga üle tee paterdavat loomalast kohe sülle krahmama ja koju viima. "Aidake üle tee minna, küll ema tuleb pojukese juurde mõne aja pärast tagasi," soovitab Asta Sarv.

Loomapark nagu sanatoorium

Loomapargi töötajate arvates võiksid õpetajad enne lastega siia tulekut pisut kodutööd teha. See ei ole loomaaed, vaid metsloomade kodu, siin elavad nad peaaegu samasugustes tingimustes nagu vabas looduses.

Külas olles käitutakse korralikult ja ei karjuta neljajalgsete kõrvu lukku. Ja lõvi ega kaelkirjakut ei maksa siit otsida, sest need tegelased ei ela Eesti metsades.

"Aega peaks meie juurde tulles varuma. See on tõeline psühhoteraapia: loomapargis saate positiivse energialaengu, unustate argimured ja teie stressist ei jää jälgegi." Justkui selle meeldetuletuseks on loomapargi väravas Indrek Songi puuskulptuur "närvipundar", eelmisel aastal siin korraldatud vigursaagimisvõistluse töö. See jääb teist siia maha, lubab kübaraga daam paljutõotavalt.

Loomapargi seltskond ootaks täienduseks hunte. Asta Sarv ütleb, et neid pole keegi siia veel pakkunud.

Elistvere loomapargi külalisraamatus on sadade tänusõnade seas sissekanne, kus tudengid arvavad, et siinsetel loomadel on ehk küll hea elu, aga vabaduses oleksid nad õnnelikumad. Õnnelikumad? Kuidas saaks metsas hakkama loom, keda inimene on püüdnud kodustada ja tsivilisatsiooniga harjutada, õpetanud diivanil lamama, kartulikrõpse sööma ja telerit vaatama?

Piisonid poliitikast ei pea

Villu Reiljan, Eestimaa Rahvaliidu esimees, eksminister: "Piison Villu? Loomulikult käin ma tal Elistveres külas ja viin külakosti ka.

Neli aastat tagasi olin keskkonnaministrina Elistvere loomapargi sünni juures.

Loomapark on kasvatuslik ja õpetav: kus mujal veel saab vabas looduses näha ilvest, karu ja põtru.

Seepärast on vaja riigipoolset toetust, sest sellest on vähe, kui töötajad on südamega asja juures.

Piisonitest niipalju, et need toodi omal ajal Elistverre loomapargi projektijuhi Kaupo Ilmeti eestvõtul.

Ja olgu nende nimed pealegi Villu ja Vilja, tegelikult on loomapark väljaspool poliitikat, mis muidugi ei tähenda seda, et erakonnad ei võiks sinna investeerida ja selle kaudu väljendada oma head tahet.

Asi väärib seda – aastas külastab loomaparki üle 40 000 inimese."

Neljapäeva õhtul avastati Tabivere vallas Elistveres, et akna kaudu on sisse murtud ühte maamajja. Maja perenaine alaliselt majas ei ela, aga majapidamises käiakse iga päev. Toa seinalt viis sissemurdja ära koopia Aivazovski maalist "Üheksas laine", toast riidekapist 15 kg suhkrut, majast veel öölambi ja laudast neli kana. Kannatanu hindab saadud kahju 1000 kroonile.

Reedel avastati Tabivere vallas Elistveres, et seal on sisse murtud ühte eemalelaja maamajja. Vargus on toimunud vahemikus 27. maist läinud reedeni. Majast oli varas ära viinud teleri Samsung. Sisse oli murtud ka garaaži, kust varas viis ära 3500 krooni maksnud lastejalgratta, 4000 krooni maksnud muruniiduki ja 500 krooni kallima mootorsae.

Neljapäeval jäeti Tabivere vallas Elistvere järve kaldale kuivama umbes 60–70 m tiivaga kalamõrd. Laupäeval leidis Vara vallas elav võrguomanik, et püügivahend on kadunud. Kannatanul oli seal samas teisigi kalavõrke, aga need olid alles. Kannatanu hindab saadud kahju 80 000 kroonile.

Möödunud aastal Elistvere vana rahvamaja teisel korrusel avatud närilistekeskus laienes hiljuti: kaks kuud tagasi avati selle teine tuba, kus on eksponeeritud metsikud närilised.

Kui esimese toa elanikud – lemmikloomadena peetavad närilised, nagu hamster, merisiga, laborirott jt – elavad inimesega ühes rütmis, siis metsikud närilised on aktiivsed öösel. Seepärast on tagatoas külastajate huvides öö ja päev nö ära vahetatud: öösel põleb seal täisvalgus, päeval aga nõrk punakas valgus, mis närilisi tegutsemast ei sega.

Tagumise toa kõige haruldasem loom on kodurott, kes kunagi oli Eestis väga tavaline, nüüd on aga paarsada aastat tagasi Ida-Aasiast siia jõudnud rändroti poolt enamikust elupaikadest välja tõrjutud. Kodurotti kohtab vaid Kagu-Eestis ja Peipsi rannikul ning hästi pole sellel liigil läinud ka mujal Euroopas.

Näriliste puurid on Andrei Miljutin püüdnud sisustada nii, et loomad seal end koduselt tunneksid ning vaatajadki aimu saaksid, missuguses keskkonnas see loom tavaolukorras elab. Pööningul tuhlata armastava koduroti puuris on näiteks rohkesti saepuru ning nööril ripuvad saunaviht ja sokid.

"Nööri tõmbasin üles lootes, et osava ronijana tuntud kodurotid hakkavad seda mööda jooksma. Täiskasvanud rotid pole seda siiski teinud, aga võibolla saavad sellega hakkama nende hiljuti sündinud pojad," ütles Andrei Miljutin.

Välismaale "tööle"

Täiskasvanud ema- ja isaroti püüdis üks Miljutini kolleeg Valgamaalt Paluperast. Nende poegi ootab aga kiire tõus karjääriredelil, täpsemalt "töö" Tallinna või Helsingi loomaias: seal surid eelmised selle liigi esindajad mõni aeg tagasi ära.

Kodurotist suurem, jässakam ja heledam rändrott armastab rohkem põrandaalust, st keldrielu, leet- ja kaelushiir on aga metsaelanikud. "Kuigi leet- ja kaelushiir on Eestis väga tavalised, pole ei tavainimesel ega isegi uurijal võimalik nende tegutsemist looduslikus keskkonnas jälgida, sest nad elavad rohu sees ja on aktiivsed öösel. Siin on aga nende toimetamine hästi vaadeldav ning näiteks leethiired on mindki üllatada suutnud: nad on osutunud osavamateks ronijateks, kui nende käppade ja küüniste ehituse põhjal oletada võis, ning näidanud end ka nutikate uruehitajatena," ütles Andrei Miljutin.

Vesirott ehk mügri on teda aga paar korda peenelt alt tõmmanud. Miljutin kattis nimelt vesiroti puuri põhja klaasist eesseina lähedalt pehme mulla ja tagaseina poolt kõva killustikuga, lootes, et loom oma käigu klaasseina äärde kaevab ning rahvas vaadata saab, kuidas ta seal müttab. Paraku pööras mügri mulla ja killustiku omavahel segi, kaevas käigu ikka tagaseina poole ja näitab end publikule haruharva.

Tihti peavad külastajad vesirotiks kivi, mille Miljutin loomale suplemiseks mõeldud plastvanni asetas, et too paremini vette ja veest välja saaks. Kord, kui närilisteuurija jälle kuulis, kuidas külastajad omavahel seletasid, et vesirott on vanni põhjas, astus ta ligi ja seletas, et vanni põhjas on kõigest kivi. Kui ta jutu lõpetas, ronis veest välja vesirott, kes seekord tõesti vannis juhtus olema...

Armsad paadialused

Ühed uued elanikud on aga ka närilistekeskuse eestoas: need on Tallinna Loomaaiast saadud deegud, kelle päriskodu on Lõuna-Ameerikas ja kes on mujal maailmas üsna levinud lemmikloomana. Nood tšintšiljade sugulased on väga sõbralikud ja armsad, ent loomaparki külastanud soomlaste käest kuulis Andrei Miljutin, et sõnal "deegu" olevat soome keeles üsna halb kõla. Kui Helsingi kolleeg Jukka Lehtonen Elistveres käis, selguski, et "deegu" pidi sealses uuemas slängis joodikut ja paadialust tähendama.

Külastajate käitumist on Andrei Miljutini sõnul tegelikult niisama huvitav jälgida nagu eksponeeritavate loomade omagi. Ning sageli rääkivat nad talle nii mõnegi huvitava närilistega seotud seiga oma praktikast.

"Kui närilistekeskuse loomaaianduslik osa on aastaga üsna hästi käivitunud, siis teadustöö jaoks pole jätkunud paraku raha," ütles Andrei Miljutin. See-eest on Eesti Metsaseltsi eestvõtmisel valmimas Elistvere pargist järve äärde viiv linnuvaatlusrada koos vaateplatvormiga, mis avatakse augusti lõpus.

Ta on naine, kes hobi korras lutitab, kasib, lapib ja ravib, õpetab lendama ja kõndima aastas kümneid metsloomi ja -linde. Vastutasuks soovib ta ainult teateid oma kunagiste kasvandike käekäigust. Kui kuskil, olgu see siis Lätis või Virumaal, on karu mesipuid rüüstamas käinud, põdravasikas akendest sisse piilunud või toonekurg niidumasina vahele jäänud, helistatakse kohe Kaja Kübarale (35), sest tema on Eestis ainulaadse Nigula metsloomade turvakodu looja ja hing. Kaja hääl on telefonis madal, jutt lühike ja konkreetne, sestap tekib ettekujutus veidi eraklikust, tumedapäisest tugevast naisest, kel rammu karude, huntide ja rebastega tegeleda. Uuemat sorti pikapist astub aga välja päevitunud, tuhkblond, korralikult maniküüritud roosade küüntega ning sportlikus rõivastuses naisterahvas, kellest võiks arvata, et ta on pigem sporditreener kui loodusspetsialist inimasustuseta paigas.

Nigula uus hingus

Nigula looduskaitseala loodi 1957. aastal raba, soosaartel kasvava põlismetsa ning loomastiku kaitseks ja uurimiseks. Uued tuuled hakkasid Nigulas puhuma kaheksa aastat tagasi, kui oma isa, kunagise direktori tööd asus jätkama ornitoloog Enn Vilbaste. Enn ja Kaja olid kursusekaaslased Tartu ülikoolis bioloogiat õppides. Pärast alma materi lõpetamist õpetas Kaja mõned aastad Viljandi lapsi, siis aga suundus Nigulasse. "Elu läks nii," ütleb ta tagasihoidlikult. Kuid pidi olema midagi enamat selle taga, et üks eluaeg (väike)linnas elanud tüdruk kolis keset metsi ja soid, Pärnumaa äärele, kus lähim asula asub seitsme kilomeetri kaugusel ja sama palju on Läti piirini. Kus ümberkaudsed külad on tühjaks jäänud ja mööda kruusateed liikuv traktor tekitab neis vähesteski Nigula elanikes imestust, sest masinaid ei liigu teedel, mis sama laiad kui üks luksusklassi Chrysler, vahel nädalaid. Elu läks nii, et samal ajal, kui meie aias karudest vestleme, kärutab Enn õunapuu alla magama nende noorema tütre, kahekuuse Kadri.

Kaja Kübara ametinimetus on vanemspetsialist, mis tähendab, et tegeleda tuleb peaaegu kõigega. Uutest projektidest ekskursioonide korraldamise ning loomade turvakoduni. Viimane ei kuulu Kaja sõnul otseselt tööülesannete hulka. Loomi hoitakse-kaitstakse-lapitakse oma kodus ja selleks kuluv aeg tuleb leida põhitöö kõrvalt. Nigulasse sattub nii kindla eesmärgiga kui ka sihituid uudistajaid. Kevadel käivad põhiliselt linnuhuvilised, Soomest Saksamaani. "Kui meil on mõni lääne grupp, siis lendavad haruldused kohe karjakaupa ringi, kui aga Eesti profid, siis ei näe eriti kedagi. See on seletatav ehk sellega, et lääne inimestel on vaatamiseks lihtsalt parem tehnika," mainib Kaja.

Temal endal jätkub tähelepanu ja silma kõikjale. Rabas mööda matkarada käies osutab ta nagu muuseas: "Näe, põdrasamblik! Vaata, nõialuud! Väikesed sisalikud silkavad!" Jne. Suvel sõltub külastajate arv päikesepaistest. Kui rannailmadele järgneb pilvisem päev, siis liigutakse rohkem ringi. Või kui keha on juba päikesest sedavõrd põlenud, et enam liival olla ei saa, tahetakse vaatamisväärsusi kaeda.

Kui linnainimesed tulevad loodusesse, siis nad unustavad pahatihti ära, et siin linna reeglid ei kehti. "Meid võetakse vahel kui hulgimüügifirmat. Suhtumine on selline, et kuna grupp on suur, kas siis odavamalt ei saa."Koolilapsed tuuakse suure massina ekskursioonile, sest tähtis on, et 45-kohaline buss topelttäis saaks. "Kui ma olen aga kas või üheski siia sunniviisiliselt toodud noores ekskursiooni käigus huvi tekitada suutnud, on see juba töövõit," selgitab Kaja, kelle jaoks huviretkede korraldamine on mõnus kompromiss loodushuvi ja õpetajatöö vahel. Siinkohal katkestab vestluse mobiilihelin.

"Kui lapse rusikas mahub suhu, siis on öösorr."

"Jah, ta meenutab kägu küll."

"Putukaid teil vist käepärast võtta ei ole. Andke talle siis hakkliha või leotatud saia..." räägib Kaja oma tibukollasesse Nokiasse. Tegemist on järjekordse hädalisega, kes linnu leidnud ning nüüd abi palub.

Toiduks viinerid ja rullbiskviit

Aastate jooksul on Kaja turvakodust rääkides üha kidakeelsemaks muutunud. "Ühest küljest ei ole mul midagi selle vastu, et inimesed teavad, teisalt on aga oht, et kõik hakkavad ise kodus metsloomi kasvatama. Sellega kaasneb loomade liigne poputamine, mistõttu nad ei saa enam looduses hakkama."

Neljajalgne pole sellisel juhul enam ei kodu- ega metsloom. Metsa teda lahti lasta ei saa, kodus pidada samuti mitte, sest mõni loom on väga vihane ja võib peremehelegi liiga teha. Lihtsam on kohe alguses õigesti kasvatada.

"Meil on siin praegu toonekurg, kes oli lähielanike vastu ülbe. Päris nii hull ta ei ole kui mõne aasta tagune kurg, kes poodi marssis ja viinereid nõudis. Kui neid ei antud, siis võttis leti pealt ise."

Loomadele-lindudele tuleb õiget toitu anda. "Ei taha ja pole ju võimalik pakkuda neile tavapärast sööki, näiteks toonekurgedele pidevalt väikesi linnupoegi, hiiri või rotte. Looduses see muidugi nii toimib, kuid kui selle aasta kureuputust vaadata, siis oleks ammu kõik väikesed loomad ära söödud. Tuleb mõelda, mis oleks parim asendustoit, et kõik vajadused saaks kaetud. "Selge see, et rullbiskviit ja fileeliha see pole. Delikatessidega toidetud lindude sulestik jääb kängu ning nad võivad kaotada lennuvõime.

Nigula loomade turvakodu telefoninumbrit teavad juba paljud. Lisaks koduleheküljele ja voldikute levitamisele on inimesi ornitoloogia ühingust Pärnumaale saadetud. "Kõige markantsem juhus oli sellel aastal, kui ühed jahimehed panid ajalehes ilmunud numbri igaks juhuks mobiili mälusse. Ja ei läinudki palju aega mööda, kui nad leidsid neli karupoega," tõdeb Kaja Kübar.

Loomadel käiakse enamasti ise järel, kuid sellel aastal on tormide tõttu hätta jäänud metsaelanikke nii palju, et enamik esmaabi -olukordi tuleb telefoni teel ära lahendada. Paraku on telefonitsi loomade-lindude määramine raske. "Näiteks öeldakse, et see isend on natukene suurem kui minu koer. Aga ma tõesti ei tea, kas tal on taskukoer või rotveiler. Kui uurid, mis koer siis on, vastatakse, et ta on Miki," räägib Kaja, mis kõigil suu muigele võtab, aga teda ennast üpris kurvaks teeb.

Elistvere vaatetorni tõusnud lapsevanem Jane Kütson ütleb, et torn on nõnda ohutu, et lapsed võivad julgelt üles ronida.

Kui laps on Elistvere loomapargis Karoliina-karule hüvastijätuks lehvitanud, ei pea ta kohe koju sõitma, vaid võib vaatetorni ronida ning vastvalminud looduserajal teada saada, milline näeb välja õrn lemmalts.

Teeraja kõrvale torgatud sildilt selgub, et õrna lemmaltsa nime kannab hämaras metsa all kasvav peaaegu lapse kõrgune laiade lehtedega taimolevus.

Juulikuus loomaparki rajatud õpperajal võib selgeks saada 57 taime nimed, nii palju silte on joonistanud loomapargi perenaine Kersti Gertz.

Looduse õpperada kulgeb osalt vanal mõisaalleel, osalt paarisaja meetri pikkusel laudteel, mis lõpeb puulattidest ehitatud seitsme meetri kõrguse vaatetorniga.

Vanemuise teatri muusikajuht Mihkel Kütson, kes koos abikaasa Jane ja viiekuuse tütre Luisa Susannaga torni ronis, kiitis Elistvere loomapargi mõnusalt looduslikku ilmet. Väike Luisa Susanna ei ütelnud loomi vaadates midagi, aga ilmest võis aru saada, et talle meeldisid väga karu ja metssead.

Tuleval esmaspäeval saavad Elistvere piisonid, rebased, kährikud, rotid ja muud loomad pidada loomapargi neljandat sünnipäeva.

"Loomi on kogu aeg juurde tulnud, aga aedade uuendamiseks pole meil võimalust," ütleb Kersti Gertz. "Näiteks karule on aed kitsuke, aga raha pole loomaparki haldaval Vooremaa looduskeskuse sihtasutusel kuskilt näha."

Pooltund ilvesega

Fotograaf Ove Maidla on palju tunde Elistvere ilveseaia ääres koos poja Alvariga veetnud, soovides loomi pildistada. Tänu sellele on ta ilveste kommetega hästi kursis.

Ilvesed on fotograafi kinnitusel väga ettevaatlikud loomad, nad peidavad end oma aias ära. Elistveres võib inimene neid silmata õhtul, alates kella kuuest. "Väga julgelt käitub eelmisel aastal sündinud Joosu," teab Maidla. "Krapsti! haarab ta aia vahele torgatud puupulga."

Tänavu kevadel sündinud pojad on kassisuurused ja piiluvad külastajaid lehtede vahelt üpris uudishimulikult. Ilvesevanematele aga see aia ääres käimine ei meeldi: ema võtab pojal hammastega turjast ja viib minema.

Elistvere loomapark tähistas esmaspäeval seltside päevaga oma neljandat sünnipäeva. Sünnipäevaliste osavõtul avati Elistvere pargist järve äärde viiv nn linnutee.

Seltside päeva tavatsetakse loomapargis korraldada sellepärast, et Eesti Metsaselts, loomapargi rajaja ja majandaja, on üks Eesti Kultuuriseltside Ühenduse asutajaliikmeid. Ühenduse esimees Valter Haamer kõneles seekord seltside osast maakultuuri edendamisel ja alahoidmisel ning Eesti Metsaseltsi president, loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet Eesti Metsaseltsi osast loomapargi arendamisel.

Loomapargi kolmandal sünnipäeval avatud Elistvere närilistekeskuse juhataja Andrei Miljutin tegi aga kokkuvõtteid keskuse aastasest tegevusest. Närilistekeskuse loomaaianduslik pool on Miljutini sõnul hästi käivitunud. Värskematest uudistest oli närilisteuurijal teatada üks rõõmus ja üks kurb: eelmisel päeval oli närilistekeskus täienenud kahe Tallinna Loomaaiast pärit vahva vööthiirega, sama päeva hommikul oli aga hinge heitnud üks laborihiire karvatu mutantvormi esindaja.

"Tänu närilistekeskusele vabanevad tuhanded inimesed eelarvamustest näriliste suhtes ning saavad üksiti teada, et näriliste kategooriasse ei kuulu mitte ainult rott ja hiir, vaid isegi nende kahe märksõna taga on sadu liike ja kümneid perekondi, muudest näriliste esindajatest rääkimata," ütles Andrei Miljutin. Tema sõnul välguvad närilistekeskuses tihti fotoaparaadid ja keskuse asukate toimetamisi võetakse isegi videosse, nii et paari aasta pärast võib selline väike armas, aga Eestimaal üsna tundmatu loomake nagu deegu olla niisama tuntud kui näiteks Mart Laar. Teadustöö ja looduskaitse poole pealt pole närilistekeskuse töö paraku rahapuuduse tõttu käivitunud.

Rändeteede ristmik

Linnuteed on seni ikka taevast imetletud, nüüd saab seda mööda aga ka kõndida, kusjuures ilma emakeselt Maalt ja isegi Jõgevamaa piiridest lahkumata. Elistvere pargist järve äärde viiv laudtee markeerib seda rada, mida mööda kunagi siinses mõisas elanud Ungern-Sternbergide krahvipere suplemas käis. Linnuteeks nimetatakse seda sellepärast, et teed rajades mõeldi põhiliselt linnuhuvilistele. Tee lõpeb vaateplatvormiga, millelt avaneb suurepärane vaade järvele.

"Linnutee projekti käivitas Eesti Metsaselts sellepärast, et Elistvere järv on üks lindude rändeteede ristmikke, mistõttu kevadel ja sügisel peatub siin hulgaliselt sulelisi rändureid. Peale selle pole inimene paika, mida linnutee läbib, viimase 85 aasta jooksul oma tegevuse jälgi kuigivõrd jätnud, tänu millele on siin tegemist haruldastele taimeliikidele koduks oleva vääriselupaigaga. Laudtee ääres võibki näha mitmeid huvitavatele taimedele viitavaid silte," ütles Kaupo Ilmet. Tema sõnul on Jõgeval elav ornitoloog Vello Keppart valmis tulema Elistverre linnuhuvilisi juhendama.

Hea jutustajana maalis Kaupo Ilmet linnutee esimestele avamisjärgsetele külastajatele elava pildi sellest, kuidas krahviproua Adelaine ja tema seitse tütart järves suplemas käisid (karujõuline sulaspoiss Priidu kastnud nad nimelt süles vette) ning kuidas krahvihärra noore kena sõudjaneiuga järvel paadiretkedel käis. Paari mõisaaegade tumma tunnistajat võisid aga kõik oma silmaga näha: linnuteed rajades leiti nimelt maa seest üles kaks kunagi pargitee ääres seisnud kivipinki (üldse olnud neid terve tosin), millel nüüd taas istuda saab.

152 000 külastajat

Linnutee projektiga seotud maastikukujundustööd tehti Jõgevamaa keskkonnateenistuse toetusel, tee ja vaateplatvorm ehitati Eesti Metsaseltsi raha eest (ehitajateks olid Äksi Puhkemaja ehitusbrigaad ning Eesti Metsaseltsi vabatahtlikud). Vähemalt osa sellest rahast loodab metsaselts tulevikus Riigimetsa Majandamise Keskuse puhkemajanduse osakonna vahendusel tagasi saada. Linnutee avamisel viibinud RMK puhkemajanduse tööjuht Ain Erik arvas, et päris võimatu see pole, ent riigiasutusena saavat RMK raha välja anda vaid siis, kui nõuetekohased projektid ja koostöökokkulepped on olemas. Kuuldavasti on. Ent raha olevat RMK puhkemajanduse arendamiseks tänavu saanud tunduvalt vähem kui möödunud aastal.

"Tugev koostööplatvorm on loomapargil ja meil muidugi olemas: selleks on soov jagada loodusharidust," ütles Ain Erik.

Kui loomapargi asutamispäeval ei olnud pargis veel ühtegi looma (Tallinna Loomaaia kitseaias elanud metskitsed, kes pidid esimesteks asukateks saama, olid seal koerte saagiks langenud), siis nüüd, neljandaks sünnipäevaks, on siia kogunenud päris liigi- ja isenditerikas kollektsioon. Ajavahemikul 16. aprillist 1998 (sellest ajast hakati külastajaid registreerima) tänavuse aasta sama kuupäevani jõudis loomaparki külastada 152 000 inimest. Rõõmu on sellest olnud nii külastajatel endil kui ka Elistvere rahval: kuigi loomapark tegutseb väga kitsastes majandusoludes, on see külale ikkagi nö teise hingamise andnud.

Tabivere vallas on varastatud Elistvere järve Pataste küla poolselt kaldalt sõudepaat Bella registreerimisnumbriga EJS 0230. Terastrossiga lukustatud paadi kadumine tekitas omanikule 3000-kroonise kahju.

Viimastel kuudel on Nigula looduskaitseala loomade taastuskodus terveks ravitud ligi sada kurge, kellest osa on juba teel lõunamaale.

Turvakodu perenaine Kaja Kübar rääkis Pärnu Postimehele, et tormiste suveilmadega viga saanud täiskasvanud ja noored kured on Nigula looduskaitsealale vabaks lastud.

"Tänavu oli neid väga-väga palju. Kõik, kes elusana turvakodusse toodi, kosusid siin kenasti ja enamik neist peaks olema juba lõunamaa poole teel," lausus Kübar.

Turvakodu perenaine soovitas jälgida neid linde, kes millegipärast ei taha ära lennata.

"On üksikuid isendeid, kes lendavad parvest eraldi ja lahkuvad alles novembris. Selliseid, kes ära lennata ei kavatsegi, peaks üle talve hoidma," muretses Kübar ja lisas, et kuna seadusega on metsloomade kodus pidamine keelatud, võiks mahajääjad tuua või neist teatada Nigula looduskaitseala töötajatele.

Kübar tohterdab praegu kaht toonekurge, ühel on murdunud jalaluu, teisel on tiib haige.

Suvel vabadusse lubatud karupoegade kohta puudus karusid kasvatanud naisel igasugune info.

TUHANDE LOOMA KASUEMA: Nigula loomade turvakodu perenaine, kahe lapse ema Kaja Kübar (35) valiti tänavu kõige loomasõbralikumaks avaliku elu tegelaseks.

"Nüüd, kui mul endal on laps, võin küll öelda, et karupoegadega on palju rohkem tegemist, inimlaps on tunduvalt rahulikum," ütleb aasta loomasõbraks valitud Nigula looduskaitseala peaspetsialist Kaja Kübar.

Sel reedel andis Eesti Loomakaitse Selts aasta kõige loomasõbralikumaks inimeseks valitud Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodu perenaisele Kaja Kübarale üle Säku-nimelise auhinna. Kaja Kübara kõige kuulsamad hoolealused on kindlasti olnud karupojad, kellest räägitakse igal kevadtalvel paljudes meediakanalites.

"Nendega on tõesti palju tegemist," ütleb loomade kasuema Kaja Kübar tagasihoidlikult. Iga kahe tunni tagant tuleb karupoegi toita (seepärast veedavadki nad oma kõige õrnema ea Kaja Kübara köögis). Pisikeste karupoegade eest hoolitsedes tuleb matkida karuema. Umbes neli tundi pärast söömist tuleb otikese taguotsa masseerida, et kõht läbi käiks. Kasvades kolivad karupojad Kaja köögist vannituppa, sealt kuuri ja lõpuks metsa aedikusse. Karudega ei räägita, hooldajal on seljas samad riided, mida ei pesta, et säiliks üks lõhn.

"Õnneks on oma laps uskumatult rahulik," ütleb Kaja oma kahekuuse tütre Kadri kohta. Lapse kõrvalt annab Kaja ka "lennutunde" vigastatud tiibadega linnupoegadele. "Me tahame, et nad ikka lendama õpiks. Nüüd on meil muidugi võimalused paremad, lindudel on aedikud, aga ikka tuleb nendega õhtuhämaruses harjutusi teha, eriti kui lind on olnud tiivast vigastatud," selgitab ta.

Selle aasta lõpuks saab neid loomi, keda Kaja Kübar on toitnud ja poputanud, kokku umbes 1000. Veel eelmise aasta seisuga oli neid 500, kuid tänavune tormine suvi täitis turvakodu kõvasti. "Kurgesid on vast kõige rohkem. Senini on loomi-linde olnud 80 eri liigist. Neist kõige haruldasem järvekaur, looduskaitsealune lind, keda Eestis üldse pesitseb 10 paari. Neli järvekauri on turvakodus poputamisel olnud."

"Nii palju, kui tagasisidet on olnud, võib küll öelda, et loomade harjutamine metsaeluga on meil õnnestunud," ütleb Kaja. Nigula viis kuulsat karuotti elavad kusagil Läti piiri ääres oma karuelu ja neist pole midagi kuulda. Ka Kaja Kübara kurepoegade koloonia saab hilisemas elus hakkama. Sel kevadel käis isegi üks Nigula turvakodus terveks ravitud noor kureisand Kajale oma kaaslast näitamas. "Hämmastav, et ta siiski tuli, ehkki inimest endale lähedale enam ei lasknud. See näitab, et ta on lõunamaal talvitunud, tagasi tulnud ja endale siin isegi kaaslase leidnud, ehkki ta oli pisikesest peast, täiesti hallist sulekerast saadik inimese hoole all," on Kaja õnnelik.

"Nii ja naa," vastab Kaja küsimusele, kuidas ta suhtub Nigula looduskaitsealal asuva metsloomade turvakodu kasvavasse populaarsusse. "Mul on hirm, et inimesed hakkavad järjest kodustama pisikesi armsaid metsloomapoegi, mõeldes, et küll turvakodu nad hiljem metsloomadeks tagasi koolitab. Kardan sellist suhtumist, olen piisavalt näinud taolisi suureks taltsaks loikamiks kasvanud kunagisi lemmikuid. Mida aga teha kodustatud metsjänesega, keda järsku enam koju ei taheta? Teisest küljest on mul hea meel, et inimeste teadlikkus kasvab," ütleb Kaja. "Kogu turvakodu ajaloo jooksul on olnud vaid viis juhust, kui loom on toodud põhjuseta. Järelikult on turvakodu vaja. Vähemalt konsultatsiooni on hakatud küll telefonitsi palju rohkem küsima. Tõeline loomasõber, kes on märganud vigastatud või üksikut loomapoega, püüab alati võimalikult kiiresti meiega ühendust võtta ja välja uurida, mida loomaga konkreetselt peale hakata," ütleb Kaja.

Mida teha leitud metslooma pojaga?

"Alati ei olegi metsast leitud loomapoja kojuviimine ainu-õige lahendus. Võib-olla ainult siis, kui hulkuvaid kasse-koeri on ümberringi palju. Pesast alla kukkunud linnupojale, aga ka oravapojale piisab, kui tõsta ta tagasi puuoksale," soovitab Kaja Kübar.

"Kakupojad istuvadki maas ja ema käib neid toitmas. Aga ainult õhtuti, hämaras. Päevasel ajal näeb see maas kössitav kakupoeg kole õnnetu välja, suured silmad peas säramas. Kohe võetakse ta kaasa ja viiakse koju. Parem jätke ta rahulikult sinnasamasse, linnuga ei ole midagi lahti," soovitab Kaja. "Tegelikult tuleks enamik metsas leitud loomapoegi juhul, kui neil pole mingeid vigastusi, puutumata jätta, nende ema on kusagil läheduses ja tuleb alati hiljem oma poegade juurde tagasi," rõhutab Kaja Kübar.

Ainult karuema on selline, kes pesast äraehmatatuna enam poegade juurde tagasi ei pöördu. "Sellest on nii palju räägitud ja ikka arvavad jahimehed, et küll emakaru tuleb tagasi. Aga ei tule ju. Sellepärast surid meil talvel kaks karupoega, kes olid liiga kaua üksinda olnud ja pesas külma saanud," on Kaja siiamaani jahimeeste peale pahane.

Vigastatud metsloom tuleks seevastu kiiresti ohutusse kohta toimetada. Näiteks kitsetalle vigastatud jalg kasvab juhul, kui ta abi ei saa, valesti kokku, teab Kaja oma kogemustest. Pärast looma kojuviimist tuleks kohe konsulteerida kas mõne loomaarsti või turvakoduga. Kaja Kübara telefoninumber on 05 045 891.

"Kõige targem on vigastatud metsloom seejärel meie juurde tuua, sest kogemused näitavad, et inimese kodus kasvav metsloom on ikka liiga ära poputatud ja lõpuks ta metsaeluga enam ära ei harjugi," ütleb Kaja.

Kõige loomasõbralikumad avaliku elu tegelased

Anu Samarüütel-Long Moekunstnik, taimetoitlane ning ajalehes "Eesti Ekspress" ilmuva rubriigi "Über" ja "Unter" koostaja, kes oma rubriigis sageli propageerib loomasõbralikku käitumist.

Kaja Kübar Nigula looduskaitseala metsloomade taastuskodu perenaine, kes on päästnud väga paljude loomade elu.

Kalle Kurg Literaat, kes oma Eesti Ekspressis ilmunud artiklis "Stalin, koht!" vaagis Eestis levinud loomaviha põhjusi. Tema kirjutisest õhkuv loomasõbralikkus ning haruldaselt julge, Eestis levinud arusaamadest niivõrd erinev nägemus ühiskonna ja selle probleemide kohta ajendas ELSi kõhklusteta tema kandidatuuri kõige loomasõbralikuma persooni valimistele üles seadma.

Lada Mehikas Nõmme noortemaja loodusringi juhendaja, konkursi "Hea õpetaja" Laureaat. Inimene, kelle eesmärgiks on sisendada lastesse austavat suhtumist looduse ning loomade vastu.

Maarja Undusk Kunstnik, kes ajalehes "Sirp" oma suu- ja sõrataudi teemalises artiklis "Eetikataud Euroopas" koputas inimeste südametunnistusele ning kutsus üles nägema (põllumajandus)loomades mitte ainult produkte, vaid ka elusolendeid.

Terese Mäeveer Inimene, kes terve oma elu on pühendanud kodutute ja hüljatud koerte aitamisele, Tallinna kodutute koerte varjupaiga üks asutajaid.

Urmas Paet Nõmme linnaosa vanem, kes ei ole kunagi jätnud väljendamata oma hukkamõistu inimeste poolt loomadele suunatud jõhkruse ja vägivalla suhtes.

Aasta kõige loomavaenulikuma tiitlile kaks kandidaati

Loomavaenulikku tegelast valides tuli ELSil otsustada kahe kandidaadi vahel ja seekordseks nominendiks osutus Loksa linnapea Andres Kaskla. Selle inimese julmad ja järjepidevad teod ning fakt, et mees oma ametit sellisel moel kuritarvitab, ongi põhjusteks, miks otsustasime just Andres Kaskla esile tuua ning talle sellise tiitli anda, teatas SL Õhtulehele Eesti Loomakaitse Seltsi juhatus.

Kaskla soetas juba 1996. aastal endale püssi ning nooled loomade mürgiampullidega laskmiseks. Ta teostab jõhkrat, omavolilist, valimatut ja seadusevastast tapatööd koerte hulgas, väidab Eesti Loomakaitse Selts.

Teiseks Eesti kõige loomavaenulikuma tegelase kandidaadiks oli AS Ringolet, kes müüb kuldkalakest 3,5 liitrises ümaras vaasis, mille ainsaks lisaelemendiks on plastmassist taim. Nii müügiks eksponeerituina kui ka oma edaspidise elu veedavad need kalakesed neile ebasoodsates tingimustes. Võrdluseks: Soomes korjati ära 25liitrised akvaariumid põhjusel, et need ei võimaldanud luua kaladele piisavalt häid tingimusi.

Eesti Loomakaitse Selts kavatseb kõige loomasõbralikuma ning kõige loomavaenulikuma avaliku elu tegelase valimisest traditsiooni teha, kuid loodab, et kunagi saabub aeg, kus loomavaenulikuma persooni nimetamine enam vajalik ja võimalik ei ole.

Elistvere loomapargil on vaatamata lühikesele tegutsemiseale välja kujunenud nii mõnigi kena tava. Üks neist on loomakaitsepäeva tähistamine. Möödunud neljapäeval seda taas peetigi.

70 aastat tagasi rahvusvaheliseks loomakaitsepäevaks kuulutatud 4. oktoober on teatavasti XII–XIII sajandil elanud Assisi Franciscuse surmaaastapäev. Toda pühameest peeti muuhulgas loomade kaitsjaks, kuna tal olid neljajalgsete ja sulelistega väga soojad suhted olnud. Assisi Franciscusest kõneles loomakaitsepäeval Elistvere vanasse mõisaaita kogunenuile, Eesti Metsaseltsi, Jõgevamaa Metsaseltsi ja Eesti Looduskaitse Seltsi Jõgeva osakonna liikmetele, Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi ja Luua Metsanduskooli õpilastele ning kohalikule rahvale Eesti Metsaseltsi president ja loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet. Jõgevamaa Keskkonnateenistuse spetsialist Ene Ilves rääkis ravimtaimedest ja taimeteedest.

Vahepalaks kuulati looduskeskkonda kõige paremini sobivat muusikat: helikassetile salvestatud linnulaulu. Lõpuks tehti ühine ringkäik loomapargis ning viidi selle asukatele meelehead. Nii mõnedki loomakaitsepäevalised tegid pidupäeva puhul loomapargi heaks annetusi. Sissepääs oli sel päeval kõigile külastajatele tasuta.

Vaja värsket verd

Kui Elistvere üritustest kirjutades olen sageli lisanud uudise mõne uue asuka lisandumise kohta loomaparki, siis seekord on põhjust rääkida hoopis mõnede loomade lahkumisest. Rõõmustavad uudised on aga needki: näitavad, et loomapark on võimeline juba teisi loomaaedu varustama.

Kolm kuud tagasi peeti loomapargis näiteks ilvesejahti. Jahimeheks oli loomapargi veterinaararst Villem Robi, kes tulistas spetsiaalsest püssist unerohusüstlad kahe möödunud aastal sündinud emailvese ihusse. Magama uinutatud ilvesed võeti kinni ja järgmisel päeval alustasid nad spetsiaalses konteineris teed Tallinna Loomaaeda, kus nad järgnenud kuu jooksul sealsete loomaarstide hoole all Saksamaale saatmiseks ette valmistati.

"Meie loomapargis sündinud emailvesed saadeti ühte Saksamaa loomaaeda nö tõugu parandama. Kinnipeetavate loomaaialoomade puhul on ju alati oht, et populatsioon loomade omavahelise veresuguluse tõttu kängub ning seetõttu on aegajalt vaja võõrsilt värsket verd juurde tuua," ütles Kaupo Ilmet.

Elistvere loomapark ise vajaks samal põhjusel näiteks hirvekarja tõuparandajat.

Seiklused puuris

Vahetult enne loomakaitsepäeva, 29. septembril viidi aga Elistvere närilistekeskusest Tallinna Loomaaeda kolm noort kodurotti: kaks isast ja üks emane. Seekord ei olnud tegemist tõuparandusaktsiooniga: loomaaias olid kõik selle liigi isendid nimelt ära surnud ning uusi loodusest püüda ei õnnestunud, kuna kodurott on temast vintskema rändroti pealetungi tõttu Eestis (aga ka mujal Euroopas) üsna haruldaseks muutunud. Elistvere kodurotipere vanemad on püütud Kagu-Eestist Valgamaalt.

Õigupoolest oli ühe isase kõrval algul koguni kaks emast, aga üks neist suri kahjuks suvel. Teine emarott tõi esimesel Elistveres poegimisel ilmale vaid ühe poja, teisel õnneks juba neli, kuid vaid üks neist oli emane. Kuna kodurotid olid Tallinna Loomaaiale ammu lubatud ja nende vahetuskaup – tšintšilja ja merisea sugulased deegud – juba avansina käeski, asus Elistvere närilistekeskuse juhataja Andrei Miljutin ülemöödunud laupäeval ekspositisioonipuurist kolme rotipoega kinni püüdma, et need Tallinna saata. Lõik teaduspäevikust, mis kirjeldab tema seiklusi rotipuuris, vääriks tervikuna ära trükkimist, ent selleks napib leheruumi. Seepärast piirdun dramaatilise lõppvaatusega, mis leidis aset siis, kui teadusemees puurist väljuda üritas:

"Lõpuks olid vajalikud rotid kinni püütud ning võisin puurist väljuda. Selleks tuli Anton (vana isane kodurott – R.M.) puuris riiulil seisvasse majakesse meelitada, kuna ta redutas puuriukse juures ja võinuks välja hüpata. Kitsas puuris põlvitades hakkasin Antonit püüdma. Peiduurkast välja aetud Anton puges kord minu ühte, kord teise püksisäärde. Lõpuks õnnestus mul ta sabapidi kinni püüda ja kiire käeliigutusega riiulile majakese juurde pista. Hirmunud Anton ei märganud päästvat majakest ja sooritas meeleheitliku hüppe riiulilt alla, valides maandumispaigaks lähima objekti. Selleks osutus paraku minu pea, ning kuna ma vaatasin üles, prantsatas kogukas Anton mulle otse näkku. Vaatamata 18 teravale küünisele ei suutnud ta haakuda siledale nahapinnale ja, kukkunud puuripõrandale, puges jälle minu püksisäärde. Kogu manöövrit tuli korrata. Seekord see õnnestus: Anton puges majakesse ja mina võisin puurist väljuda."

Elistveres sündinud noorte kodurottide uued naabrid on väga kaalukad: Tallinna Loomaaias elavad närilised nimelt elevantide ja ninasarvikutega ühes majas. Elistvere närilistekeskuse ekspositsioon täienes aga hiljuti viie juttselghiirega, kelle Andrei Miljutin püüdis kinni sealtsamast Elistvere loomapargi territooriumilt, piisoniaia ja tiigi vahelt.

Praegu Elistvere loomapargis pensionipõlve veetev metssiga Maša on enamuse oma 14 aasta pikkusest elust veetnud aedikus, oodates jahiks õppivate koerte rünnakuid.

Väikese triibulise põrsana metsast toodud ja hiljem jahimehe peres kasvanud Maša jõudis talus kodukuldilt kaks korda põrsadki saada.

Metssea jaoks auväärsesse ikka jõudnud emis lubati mõne aja eest pensionipõlve pidama Jõgevamaale Elistvere loomaparki, kuna kardeti, et looma süda ei pea intensiivsele elustiilile vastu.

Loomapargi töötajate sõnul ei ole Mašal näha väliseid vigastusi, kuigivõrd räsida on ta siiski saanud. Samas on siga närviline ja võib rünnata. Seepärast ei lubata ka loomaparki koertega külastajaid.

Tormiiil murdis Elistvere loomapargis puu, mis lõhkus jupikese põtrade aeda ning loomad pääsesid vabadusse.

Reede hommikul avastasid loomapargi töötajad, et Poku ja Moku – kahe- ja kolmeaastased põdrapullid – on kadunud. Öösel murdunud põlislehise jäme oks oli lõhkunud umbes kuus meetrit põtrade aeda piiravat tara ja avanud loomadele tee vabadusse. Elistveres on veel kolmaski põder, kes on praegu kuuekuune. Tema elab koos metskitsedega teises aias ja oli seetõttu alles. Ümbrust uudistama läinud põdrapulle hakati kohe otsima. Poest osteti mõni päts leiba, loomade perenaine Liina Sarv võttis kaasa ämbritäie kaeru. Mõni tund hiljem ta jalutajad leidiski, Poku ja Moku olid jõudnud kodust umbes kilomeetri kaugusele. Perenaisel oli küllaltki palju meelitamist, rääkimist ja silitamist, et põdrapullid astuksid tema kannul tagasi aeda. Keskpäevaks nad kohale jõudsidki.

"Olime kindlad, et mõne aja möödudes tulevad loomad meie juurde ise tagasi, kuid kõige rohkem kartsime, et loomad võivad sattuda püssikuuli ette – praegu on ju põdrajahi hooaeg," muretses Elistvere loomapargi asutajaliige Kaupo Ilmet. Igaks juhuks oli kohale kutsutud ka loomaarst ja valmis pandud relv uinutusainega. Õnneks ei läinud neid seekord vaja.

Neljapäeval Eestis möllanud tormi ajal lõhkus põlislehise jäme oks Elistvere loomapargi põtrade tarasse umbes kuus meetrit laia augu ja avas loomadele tee vabadusse.

Kaheaastane Poku ja kolmeaastane Moku jooksid metsa, kuid perenaine leidis põdrapullid järgmisel päeval umbes kilomeetri kauguselt üles ning meelitas nad ämbritäie kaerte ja paari leivapätsi abil parki tagasi.

Varesepoja elu oli päästnud Tallinna kortermaja elanik, kes varesepojale ka nime pani. Kodustatud linnupoeg oli sõnakuulelik, harjunud toituma heast-paremast, kuid tavapärase linnuelu käigus ettesattuvad inimesed ei pruugi olla alati sõbralikult vareste suhtes meelestatud ning toit alati mitte lihtsalt kättesaadav. Lisaks oli sulestik nõrgavõitu ning suled murdusid lihtsalt. Ümberõppimine iseseisvaks eluks võtab aega mitu kuud, lisaks aitab kaasa ka looduse kutse, rännukihk või kaaslase otsing. Sulgkatte tugevdamiseks aga sobib spetsiifiline toit ning aeg, mis kulub sulgede vahetamisele.

Jõgevamaal asuv Elistvere loomapark otsib uut toetajat ja omanikku, ettepaneku on senised omanikud teinud riigimetsa majandamise keskusele.

"Loomapargi pidamine on kulukas, külastajaile müüdud piletid seda tagasi ei teeni," ütles loomapargi ühe omaniku, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet. "Pealegi tahab meie partner, Vooremaa Looduskeskus, pargi haldamisest loobuda."

Nii Eesti Metsaselts kui viiele vallale kuuluv sihtasutus Vooremaa Looduskeskus, kes kahasse parki haldavad, on mittetulunduslikud ühendused. Maa, millel park asub, kuulub aga riigile, kes ostis selle eraisikult, kuid pole seni nimetanud ühtki oma asutust maa eest hoolt kandma.

Seepärast tegid metsaselts ja looduskeskus riigimetsa majandamise keskusele ettepaneku võtta maa enda alluvusse. Mõte leida pargi haldajaks riigiasutus lähtub eelkõige rahast, tunnistas Kaupo Ilmet, kes on loomapargi rajamise üks algatajaid ja praegusi eestvedajaid.

Vooremaa Looduskeskuse juhataja ja Tabivere vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp selgitas, et keskus ongi loodud loodusprojektide algatamiseks. "Kui projekt end õigustab ja saab elujõuliseks, hakkab see elama iseseisvat elu," rääkis ta. "Algul, kui tulevik on veel lahtine, pole mõtet igale projektile omanikku otsida."

Ilmet ja Raudsepp kinnitasid, et peavad riigimetsa majandamise keskust Elistvere loomapargile sobivaks haldajaks.

Sama arvab ka loomapargi perenaine Kersti Gertz. Ta nentis, et sedamööda, kuidas loomapark saab asukaid juurde, kulub raha üha rohkem, lisaks veel töötajate palgad. Gertz tunnistas, et näeb riigimetsa majandamise keskuse alluvusse minekus võimalust mured lahendada.

Segane kuuluvus

Raudsepp lisas, et soov leida pargile riigiasutusest peremeest ei tähenda kavatsust riigilt iga hinna eest vaid raha saada.

"Kas keegi meist seda parki tahab või mitte – nii ei saa asjale läheneda. Minule konkreetselt pole seda vaja," sõnab ta. "Asi on põhimõttes. Elistvere loomapark on Eestis ainulaadne. Külastajaid on palju, eriti lastele meeldib väga siin käia. Järelikult on asi end õigustanud."

Riigimetsa majandamise keskus pole oma otsust veel teinud ning kavatseb detsembrikuu jooksul pargi üle vaadata. Keskuse kinnisvaradirektor Villy Sudemäe tunnistas, et ei oska tulemust ennustada.

"Vastust ootab hulk küsimusi," rääkis ta. "Maa- ja varaasjade haldamise poolest on asi seal väga segane, ka varalised suhted pole päris korrektsed."

Metsaseltsi esimees Ilmet tunnistab samuti, et päris üheselt on loomapargi praegust omanikku keeruline määratleda.

"See on seltside ja liitude ühistöö," lausus ta. "Metsaseltsile kuulub kõige rohkem varasid, näiteks karuaed, näriliste uurimise keskus. Tegime ka linnuvaatlusplatvormi, rajasime veevärgi. Vooremaa Looduskeskus on nagu peremees, kes asja eest hoolt kannab."

Kalev Raudsepp, kes ärimehena juhatab loomapargi juures osaühingu Elistvere Puhkeküla tegevust, kinnitab, et tema ise ei ole loomapargi ostmisest huvitatud. "See pole äriprojekt," nentis Raudsepp.

Loomapargi asutamise idee said jõgevalased viis aastat tagasi külas käinud Saksa turismikonsultantidelt, kes märkisid ümbrust uurides, et Jõgevamaa võiks rahvast meelitada just Eestis ainulaadse loomapargiga.

Raudsepa sõnul on tema ja Elistvere Puhkeküla äritegevus seotud sellega, et pakkuda Jõgevamaa ja eeskätt Elistvere loomapargi külastajatele head äraolemist. "Aga nagu sakslasedki ütlesid, on loomapark see, mis inimesed siia toob, mitte vastupidi," lausus ta.

Otsus tuleb detsembris

Villy Sudemäe kinnitas, et riigimetsa majandamise keskus teeb oma otsuse veel enne uut aastat.

Selle asutuse metsamajandusdirektor Tiit Timberg ütles, et juhul, kui nende asutusest saab loomapargi uus haldaja, saab abi olema eelkõige metsamajanduslik.

Tema selgitusel tähendab see, et keskus hakkab hea seisma metsakasvatusliku ja säästliku raiega, millega kujundab maastikku ja hoolitseb loomapargi käekäigu eest. "Ja raha ei kuluks nendeks töödeks mitte vähe," tunnistab ta.

Sudemäe lisas, et pargi rahaline toetamine on hoopis teine ja esialgu ennatlik küsimus.

Nii Sudemäe kui Timberg kinnitasid, et kui Elistvere loomapargi uueks haldajaks peaks saama riigimetsa majandamise keskus, jääb park ka edaspidi tegutsema.

Jõgevamaal asuva Elistvere loomapargi käekäigu eest hakkab uuest aastast lisaks kahele senisele haldajale hoolt kandma kolmaski – riigimetsa majandamise keskus.

Praegu haldavad loomaparki Eesti Metsaselts ja viiele vallale kuuluv sihtasutus Vooremaa Looduskeskus. Need kaks mittetulunduslikku ühingut olid koos otsustanud, et just riigimetsa majandamise keskus võiks hakata loomapargi uueks peremeheks.

Riigimetsa majandamise keskuse kinnisvaradirektor Villy Sudemäe ütles, et nende asutusel pole siiski plaanis asuda hea seisma kogu loomapargi eest.

"Hakkame esindama riiki ja haldama sealset riigimaad," selgitas ta. "Me ei võta enda peale kogu loomapargi majandamist, küll aga näeme arengut koostöös."

Vooremaa looduskeskuse juhataja, Tabivere vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp tunnistas, et on metsamajandamiskeskuse otsusega rahul.

Siiski möönis ta, et lootis enamat. "Aga mõtted peavadki suuremad olema," tähendas ta.

Sudemäe märkis, et seni polnud loomapargi tegevus täiesti seaduslik, sest maa kuulub riigile, aga volitust seal loomaparki pidada polnud riik andnud.

"Loomapark hakkas aga edukalt toimima, nüüd saab asi ka juriidiliselt korda," lausus Sudemäe. "Samuti leppisime kokku, et Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet kirjutab valmis loomapargi arengukava: mida park vajab ja kust selleks raha leida."

Kaupo Ilmet ütles, et näeb loomapargi rahastajana edaspidigi mitmesuguseid keskkonnafonde ja -keskusi. Siiski loodab ta, et kaugemas tulevikus rahastab loomaparki riik.

Elistveres hakkab riigimetsa majandamise keskus Sudemäe sõnul tegutsema ilmselt jaanuari lõpus, kui keskkonnaminister on selleks loa andnud.

Sudemäe lisas, et keskus soovib kujundada Elistvere loomapargist ja lähedal asuvatest loodusobjektidest atraktiivse loodusturismipiirkonna, kus kõige suuremaks tõmbenumbriks oleks loomapark.

Väike deegu, Lõuna-Ameerika päritolu näriline, kargab nagu kirp Andrei Miljutini käsivarrele. Mees silitab loomakest ja annab talle näpu vahelt päevalilleseemne.

Ka kõik teised Elistvere loomapargi näriliste uurimise keskuse enam kui sada asukat tunnevad Miljutinit. Eriti temale ainuomast näpunipsutust, mis annab märku järjekordse toiduportsu saabumisest ja pakub loomakestele teinekord võimalust vahelduseks mehe õlal ringi sibada.

48-aastane Andrei Miljutin, kes veel mõni aasta tagasi olude sunnil Tartu Ülikoolis valvuriametit pidas, on mullu suvel asutatud Elistvere loomapargi näriliste uurimise keskuse juhataja. See ametinimetus ei tähenda aga keskuse juhtimist mugaval pehmel toolil, vaid hoopis sagedast näriliste kantseldamist.

Miljutin on töö sellise korraldusega rahul. "Nad meeldivad mulle," põhjendab ta. "Nad pole verejanulised, hoopis sõbralikud. Näiteks kodustatud rott on nagu koer, tahab suhelda, on intelligentne ja saab inimesega hästi läbi."

Lapsepõlvearmastus

Loomaarmastus pärineb Miljutinil lapsepõlvest. Juba siis olid tema lemmikuteks hiired, rotid ja muud närilised, kuigi vahepeal paelusid ka suuremad loomad, samuti linnud ja putukad.

Miljutin kinnitab, et närilisi jälgides saab hea ülevaate loomade arengust. "Näriliste eluiga on küll lühike, aga see-eest väga intensiivne," selgitab ta. "Ja suure mitmekesisuse tõttu on seda loomarühma huvitav uurida."

Närilised on maailma imetajate liigirikkaim selts, keda teatakse paar tuhat liiki, Eestimaal eluneb neist paarkümmend.

Uurimiskeskuse asukate põhjalikuma uurimise ja vaatlemise on zooloog Miljutin esialgu lükanud uude aastasse. Seni on põhilise aja võtnud loomade muretsemine ning neile vajaliku elukeskkonna loomine.

Oma hoolealuseid uurides ei kavatse Miljutin neid süstida ega muid elu-surma katseid teha. "Uurin nende käitumist," ütleb ta. "Oma tööga ma küll ei tooda midagi, aga usun, et sellest on kasu."

Tema plaanide kohaselt peaks uurimiskeskus lisaks näriliste uurimisele jagama teadmisi lemmikloomapidajaile ja lihtsalt huvilistele ning kaitsma haruldasi liike. Peatselt on kavas kujundada keskusest ka Tartu Ülikooli bioloogiatudengite väike õppebaas.

Ideed luua selline keskus kandis Miljutin juba aastaid. "Mõte oli, aga kohta polnud," lausub ta. Endine tööandja, Tallinna loomaaia pealik Mati Kaal ei võtnud vedu.

Siis luges Miljutin Postimehest lugu Elistvere loomapargist ja läks oma ideed neile pakkuma. Mõte sai teoks eelkõige tänu loomapargi ühele eestvedajale, Eesti Metsaseltsi esimehele Kaupo Ilmetile. Miljutin on talle selle eest siiralt tänulik.

Öö ja päeva tuba

Elistvere loomapargi peahoones asuva keskuse kahest ruumist ühe on Andrei Miljutin nimetanud lemmikloomade ruumiks. Siin piiksuvad-viiksuvad nii tavalised lemmikloomad, näiteks hamstrid ja merisead, kui ka haruldasemate liikide esindajad.

Kõrvalruumis aga valitseb päeval öö ja öösel päev. See on ööloomade ruum, kus päeval loomaparki külastavad loomahuvilised saavad hämaras valguses jälgida, kuidas tegutsevad öise eluviisiga närilised. Öösiti põleb ruumis aga erk valgus – nii jääb sealseile asukaile mulje, et on päev.

Näriliste keskuses on esindatud neliteist liiki: rändrott, kodurott, koduhiir, juttselg-hiir, kaelushiir, mügri ehk vesirott, leethiir, mongoolia liivahiir, kuldhamster, džungaaria hamstrik, kairo ogahiir, vööthiir, merisiga ja deegu.

Näriliste uurimise keskuse asukad on pärit Tallinna loomaaiast, endisest Tallinna loodusmajast, zookauplustest ja ka vabast loodusest. Viimased on Miljutin ise püüdnud.

Sügisel sisustas Miljutin puuri maailma ühele väikseimale närilisele, pisihiirele, ja püüdis loomakese ka kinni.

"Ta oli nii ilus, et jäin teda viivuks imetlema," räägib mees. Äkki hüppas hiir püüdja varrukale, sealt maha – ja läinud ta oligi.

Tagaruumis on siiski ka paar surmalõksu. Nimelt käivad puuriasukail külas nende kutsumata suguvennad, kes isukalt keskuse hoolealuste toidutagavara hävitavad. Midagi pole parata, lõks peab tegema oma töö.

"Ehkki mulle kohe üldse ei sobi näriliste tõrje ja hävitamine," tunnistab Miljutin.

Näriliste keskuses puuride vahel toimetades teab Miljutin pea iga asuka kohta midagi rääkida. Mõnel neist on ka nimi.

Ta tõstab merisigade madalast puurist välja tegelase, kes oma suurte silmade pärast on saanud nime Silmik. "Nägin teda zookaupluses ja armusin hoobilt!" tunnistab Miljutin ja kõhvitseb Silmikut hellalt.

Teises puuris nagistab kolm vööthiirt. Üht neist, kõige viimasena tulnut, ei taha kaks liigikaaslast hästi omaks võtta, eriti kriitiliseks läksid suhted söögiaegadel. Seepärast elab tõrjutu praegu üksinda ja Miljutin toidab teda eraldi, peo pealt.

Aeg-ajalt saab toitja oma hoolealustelt ka hammustada, aga see kuuluvat asja juurde.

Kõige suurem, lausa laeni ulatuv puur kuulub kahele deegule, kes koos laborirottide ehk kodustatud rändrottidega on keskuse juhataja lemmikud.

"Nemad on kõige sõbralikumad ja julgemad," põhjendab Miljutin ja tutvustab kõige suuremat rotti: tema nimi on Kristofer. Muidu nagu rott ikka.

Ka kodus on Miljutinil sõbraks üks rott. Aeg-ajalt peatuvad tema linnakorteris ka n-ö transiitloomad, kes on teel zookauplusest Elistverre või hoopis vastupidi.

Hamster ronis ahju otsa

Uurimiskeskuses elab osa närilisi madalates kaaneta kastides. Välja tükivad nad sealt harva. Ühe kaotsi läinud hamstri leidis külastaja, kes märkas loomakest kükitamas ahju otsas – sinna ei osanud otsijad vaadata.

Hiljem juhtus Miljutin ise nägema, kuidas hamster ahju otsa ronis: ahju ja seina vahel on väike pragu, hamster surus selja vastu seina ja pressiski nõnda üles välja. Alla enam ei saanud.

Aeg-ajalt leiab Miljutin tööle jõudes eest ka täiesti uusi asukaid. Ühe ööga võib sündida paarkümmend uut pisikest krabistajat.

Enamik neist müüakse zookauplustele, et saadud raha eest põlisasukaile toitu osta – süüa krõbistavad nad pidevalt, tänu sellele on aga külastajaile ka ilusad vaadata. Deegud ja teised loomad.

Viis karupoega üles kasvatanud ja suvel metsa lasknud Nigula loomade turvakodust on sel aastal rajuilmade tõttu kokku läbi käinud sama palju loomi ja linde kui kahe eelmise aasta peale kokku.

Turvakodu ühed esimesed asukad olid tänavu kolm paaripäevast karupoega, kelle jahimehed Järvamaal Kaalepi metsas 5. jaanuaril üles korjasid. Karupojad jäid emata, kui metsseajahti pidanud jahimeeste koer ta pesalt peletas.

Vähem kui paar tundi emata olnud ligi 300-grammised mõmmid rändasid jahimeeste põues esialgu ühe jahimehe koju, kust need viidi edasi Nigula turvakodusse.

Külma saanud karupoegadest jäi ellu vaid üks.

Turvakodus viissada hinge

Vaevalt kuu aega hiljem sai turvakodu juurde veel neli karupoega, kelle jahimehed leidsid Põlvamaale keset raiesmikku tehtud madalast koopast, mille emakaru oli hirmuga maha jätnud.

Kõik neli metslooma jäid sel korral ellu ning turvakodus kasvas koos Järvamaal leituga juba kokku viis karupoega. Sel suvel olid loomad juba nii suured, et nad lasti metsa tagasi.

Lisaks hüljatud karupoegadele on turvakodust selle aasta jooksul läbi käinud kokku ligikaudu 500 isendit. Teiste hulgas mitukümmend noort kurge, kakke, vanemateta jäänud siilipoegi ning pardipojad, kes emata paterdasid Tallinnas kolmerealise liiklusega maanteel.

Nigula loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütles, et selle aasta jooksul on neil tulnud tegemist teha sama suure arvu isenditega kui kahel eelmisel tegevusaastal kokku.

"Tööd on olnud ohjeldamatus koguses," lausus ta. Osaliselt on selle põhjus suvel möllanud tormides, milles paljud looma- või linnuvanemad hukka said. Omapäi jäänud noored loomad ja linnud sattusidki inimeste abiga turvakodusse.

Suur töö hulk näitas, et turvakodul on kõige enam puudus liikumisvahenditest ja ka töötajatest.

"Näiteks kukkus Viljandis toonekure pesa alla ja me sõitsime sinna kohale," kirjeldas Kübar. "Viis minutit pärast seda, kui auto oli kurgedega turvakodus, tuli samast kohast juba teine samasugune teade ning tuli tagasi sõita."

Noorkaru tuli külla

Nigula looduskaitseala spetsialistid püüdsid 13. aprillil kinni, uimastasid ja viisid 70 kilomeetri kaugusele Pärnumaa metsadesse karu, kes ilmus Viljandimaal Heimtalist kümmekonna kilomeetri kaugusel Rimmus külarahva hirmuks taas välja.

Jahimehed olid sunnitud noorkaru maha laskma, sest metsloom tungis külla ja muutus inimestele ohtlikuks.

Viljandimaa keskkonnateenistuse jahindusspetsialist Jaak Põldma rääkis, et looma tagasitulek inimeste lähedusse oli ohtlik ning seetõttu väljastas keskkonnaministeerium nuhtluskaru laskmiseks ka loa.

Loom, kelle käpalöök võib ka mängides inimesele surmav olla, otsis elanikega ise kontakti ja tuli neile hääle peale ligi. Üks Marna küla elanik sattus karu otsa metsas ning jõudis vaevu koju varju joosta.

Inimsõbralikkus viis surma

Välimuse järgi umbes pooleteise aasta vanune karu jooksis siis laisalt mehe kannul kolmsada meetrit eemal asuva taluni ega kavatsenudki enam inimeste lähedusest lahkuda.

Paar tundi inimesi ja talu uudistanud noorkaru pöördus küll esialgu metsa tagasi.

Pool tundi hiljem aga, kui metsa ääres uudistanud inimesed hakkasid laiali minema, järgnes neile ka karu. Inimeste sammu kiirenedes hakkas mesikäpp jooksma, kuid võttis kiirust maha, kui inimesed rahulikult kõndima hakkasid.

Enne mahalaskmist jõudis karu hirmutada veel kahte naist ja luusida talude juures. Jahimehed lasid karu maha umbes 20 meetri kauguselt, tabades looma nelja jahipüssilasuga kaela.

Sakala kirjutas hiljem, et loom tuli maha lasta, sest ei Elistvere loomapark ega ka Tallinna loomaaed ei nõustunud karu keskkonnaministeeriumi palvel endale võtma.

"Meil on niigi suur ruumipuudus," põhjendas Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal keeldumist. "Loom, kes pole harjunud puuris olema, tuleb meie mädadest seintest lihtsalt läbi."

Eestis elab mulluste loendusandmete järgi umbes 400 karu.

Elistveres talveunest ärganud nelja-aastane karu Karoliina on taas valmis kohtumiseks oma sõbranna, samuti nelja-aastase Karoliina Karuga, kirjutab Rein Sikk loomapargist.

Sula ja loomapargi läheduses remonti tegevad töölised ajasid Elistveres üles karu Karoliina, kes pahaselt ja arusaamatuses eile mööda koopaveeri turnis ning siis sügavalt nördinuna uut koobast kaevama hakkas.

Ott vajus unele kahekümnenda detsembri paiku, jäädes ilma nii jõuludest kui ka jõuluvanast. Koopa ehitasid talle loomapargi töötajad. Alguses ei võtnud Karoliina kännu- ja oksalasu alla rajatud plokkehitist omaks. Alles õlgede ja heinte koopasse viimine rahustas teda.

Nüüd aga lendas tiigiveerne pori ja muda vasakule-paremale, kui Karoliina uut koobast kaevama hakkas. Rüsis, kuni oli rinnust saati augus sees, siis taltus, urahtas korra ja ronis vanasse koopasse tagasi. Pani veel pisikese une maha, nii paari-päevase. Siis tuli sula ning ka naabruses oleva maja euroremontijad läksid oma kolistamisega eriti hoogu. Ei sest Euroopast meile midagi head tule, ohkasid loomapargi töötajad, kui taas oti koonu koopast piilumas märkasid.

Siiski on meie loomad Tallinna loomaaia omadest vähem stressis – enam ruumi, rohkem vaikust, arvab pargi perenaine Asta Sarv.

Uuesti ärganuna oli Karoliina juba rõõmsatujuline. Ragistas konte ning matsutas õunu. Siis ronis murdunud puuoksa otsa ning alustas kiikumist.

Üle pargi on vajunud udulaam. Selle keskel, murdunud puude taustal, justkui troonides oma koobast, kõigub kuivanud puuoksal karumürakas. Liigutab pead vasakule-paremale, tõmbab õhku ninna. Kiigub edasi. See on Elistveres avanenud vaade, mida isegi kuulsa "Kolme karu" maali autor Šiškin kadestaks.

POLE PEIGMEEST. Läinud suvel astunud karu Karoliina puuri juurde üks pisike kolme ja poole aastane neiu, isa käsi pihus. Küsinud, et mis karu nimi. Öeldi, et karu nimi on karu Karoliina. Täpselt kolm ja pool aastat vana. Eakaaslasest neiu öelnud seepeale, et tema nimi on ka Karoliina. Siis täpsustanud, et Karoliina Karu. Viimane on perekonnanimi. Nii nad sõpradeks saidki.

Aasta pärast saab karu Karoliina aga nii vanaks, et võiks juba uusi mõmmibeebisid ilmale tuua. Aga peigmeest tal pole. Loomapargi perenaine Asta Sarv arvab, et ega see loomade paaritamine ja pealegi veel inimeste järelevalve alla nii lihtne ka pole, et suts ja valmis. Ei tea ju, kas karu Karoliina üldse peigmehe omaks võtaks. Kõige parem oleks, kui siia satuks ka mõni karupoiss. Nad kasvaksid koos Karoliinaga üles ja eks pärast näis, kas nende südamed ka ühes rütmis lööma hakkavad ja kas ka pisikesi mõmmikuid tuleb. Nii arvab perenaine.

HUNDID TEEL. Karoliina jõudis Elistverre 1998. aasta kevade hakul nelja-viiekuusena. Kabala metskonnas oli emata jäänud karupoeg tulnud suisa metsa veerele ilma uudistama, kui kohalikud lapsed teda märkasid ja üles korjasid. Sellest ajast on Karoliina koduks Elistvere. Ka pargi veerde ehitatud kohvik on temanimeline.

Täna on Karoliina naabriteks ülimalt kaval ilves, jänes, kes oskab visata poolsaltosid, ja metssead, kes magades võimsalt norskavad. Lisaks astuvad taamal piisonid, kes vaatavad mõistvalt silma oma aediku veeres Sarviku õlut pruukivatele meestele. Aga uued naabrid on tulekul. Nimelt hundid. Elistveres algab peagi hundipuuri ehitamine, kutsikad loodetakse kohale tuua päris kevadel.

Eelmisel aastal magas karu Karoliina 23. detsembrist märtsikuuni välja. Tänavu aga võtab ta koos kõigi teiste loomapargi asukatega 14. veebruaril sõbrapäevapeol külalisi vastu.

Loodusesõbralike puhastusvahendite edasimüüjad pesid kümneid tuhandeid pingviine Aafrikas päästnud kolleegide eeskujul puhtaks kaks Nigula turvakodusse toodud luike ning annetasid turvakodule pesuvahendit.

Õlised luiged pesid puhtaks tervislike toidulisandite ja puhastustoodetega kaupleva edasimüügiketi GNLD Eesti edasimüüja Ene Berg ja tema kolm kolleegi, Marika Tallermaa, Argo Tammemäe ja Vaima Nurme.

Vanni said turvakodusse toodud luikedest seni viimased – möödunud nädalal Tallinnast Piritalt ja Harjumaalt Tammneemest toodud merereostusega määrdunud linnud.

Turvakodu perenaine Kaja Kübar oli abilistega väga rahul ja ütles, et luikede nühkimiseks tavaliste puhastusvahenditega oleks kulunud palju pesukordi. Turvakodus napib aga isegi pesu- ja loputusvett.

"Lugesime Postimehest, et linde pestakse Fairyga ja otsustasime pakkuda ohutumat ja tõhusamat vahendit," ütles Berg.

Sõprusest rääkides käsitletakse seda enamasti inimeste vahel toimiva nähtusena. Ent meil, maakera kahejalgseil asukail, on ka neljajalgseid ja sulelisi sõpru. Sestap on ka Elistvere loomapargis sõbrapäev au sees olnud.

Loomapargi sõbrad ja toetajad, kes möödunud neljapäeval Elistverre kogunesid, tegid kõigepealt ringkäigu pargis. Nii mõnelgi oli loomadele ühtteist suupärast kaasa võetud. Laiuse metsaülem Jaan Anni oli näiteks loomapargi publiku lemmikule, karu Karuliinale meesaia kaasa võtnud. Algul tundus, et Karuliina limpsib vaid mee saia pealt ära, ent lõpuks nosis ta ära ka saiaviilud.

Enne jõule end kenasti maaalusesse koopasse talveunne sättinud Karuliina müttab juba teist nädalat jälle väljas: eks temalgi läinud küljealune sula ja vihmadega märjaks. Peale selle tegi loomapargi vahetus läheduses parajat lärmi Elistvere keskköögi ehitajatele appi tulnud buldooser.

Palju oli sõbrapäevalistel uudistamist Elistvere närilistekeskuses. Keskuse juhataja Andrei Miljutin tekitas elevust sellega, et meelitas nii mõnegi puuriasuka päevalilleseemnete abiga puurist välja rahva sekka. Üks seltskondlikum laborirott võttis aga kätte ja puges Vanemuise Seltsi kolmeliikmelise esinduse koosseisus Elistverre tulnud näitleja Lembit Eelmäe jope kapuutsi sisse. Pärast kontrollis Eelmäe hoolega, et kapuuts ikka tühi oleks, sest kui pikasabaline must rotivolask temaga Tartusse kaasa oleks reisinud, oleks Eelmäe abikaasal, rahvakunstnik Herta Elvistel selle kohta ühtteist rahva ja kunstipärast öelda olnud.

Kohalik valuuta

Mis aga päevalilleseemnetesse puutub, siis neid nimetab Miljutin kohalikuks valuutaks, sest peale närilistekeskuse asukate annab nendega "ära meelitada" ka väljas uues ja uhkes puuris ringi silkava orava, faasanid jt karvased-sulelised. Sestap on Miljutinil kõik taskud sihvkasid täis.

Suurematel elukatel muidugi sihvkadega kõhtu täis ei sööda, vaid ära kuluks toekam leivakannikas. ASi ETK Leib Jõgeva leivatehas, kust loomapark senini odavalt tahkunud leiba-saia sai, on paraku sellise kraami küpsetamise lõpetanud. Seetõttu oli loomapargi projektijuhil Kaupo Ilmetil hea meel Riigimetsa Majandamise Keskuse loodushoiuosakonna loodusõppe spetsialisti, Kiidjärve-Taevaskoja puhkeala juhataja asetäitja Ain Eriku kaasa toodud kingitusest: kastitäiest Räpina leivatehase toodangust.

Sõbrapäevapidu jätkus Elistvere vana rahvamaja saalis, kus peeti kõnesid ning kuulati naljalugusid Vanemuise Seltsi liikmete Lembit Eelmäe ja Eino Kõivu esituses. Viimane mängis ka lõõtspilli. Seltsi kolmas esindaja Evald Kampus rääkis, et Vanemuise Seltsil on plaanis teha Riigikogule ettepanek, et seataks sisse Rukkilille aumärk, mida president võiks annetada maaelu ja rahvakultuuri edendamise, loodushoiu, kodukaunistamise jms alal silma paistnuile. Üheks esimeseks, kes tema arvates sellele aumärgile kandideerida võiks, on Elistvere loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet.

Jahisaak seinal

Sõbrapäevapidu oli üksiti näituse avamise pidu: möödunud nädalast märtsi keskpaigani võib Elistvere rahvamaja saalis näha möödunudaastase Vereta Jahi saaki: ligemale kuutkümmend loodusfotot, mille autoriteks Eesti nimekaimad looduspiltnikud. Vereta Jahi nimelist fotoaktsiooni on ajakiri Loodus, Eesti Loodusmuuseum ja Eestimaa Looduse Fond Riigimetsa Majandamise Keskuse jahiala ja mitmete fototarbeid tootvate firmade toetusel juba mitu aastat korraldanud. Möödunud aasta mai keskel pidasid 18 piltnikku kolmepäevast fotojahti Väätsal. "Saagiks" langes nii põtru, metskitsi, metssigu, rebaseid, jäneseid kui muid metsaasukaid, ent kaameramehed polnud läinud külmalt mööda ka sipelgatest, lepatriinudest ja mardikatest. Võimas vikerkaargi oli filmilindile püütud. Kel Elistvere kanti asja, ärgu jätku näitust vaatamata.

Kaupo Ilmeti sõnul on eelmisest sõbrapäevast möödunud aja jooksul loomaparki külastanud 48 272 inimest.

"Eelmisel aastal juhtus loomapargis nii mõndagi: meie asukate "nomenklatuur" täienes faasanitega, paar noort emailvest saatsime Saksamaa loomaaedadesse "tõugu parandama", Elistvere järve ääres avasime linnuvaatlusraja ja platvormi, närilistekeskuses sai valmis Eestimaa tavanäriliste ekspositsioon jne. Ega tänavune, pargi viienda sünnipäeva aasta sündmustevaesem tule: tahame taastada fragmendi Elistvere mõisapargi kunagisest barokkaiast ja täita ühe olulise lünga meie ekspositsioonis: meil puuduvad nimelt veel hundid. Kaugemas tulevikus peaks loomapark täienema aga ka kodutute loomade varjupaigaga: selle rajamiseks eraldab Vanemuise teater teatud protsendi lasteballeti "Bamby" etendustele müüdud piletitelt laekunud summast," ütles Kaupo Ilmet.

Elistvere loomapargi kõige meemaiam asukas, karu Karoliina, sätib turja vastu puutüve, mõnuleb päikeselaigus ja piidleb, kuidas rebane Poiss vastasaedikus kevadärevuses ringi sebib.

Loomapargi perenaine Asta Sarv rääkis, et karu Karoliina sättis end talveunne 22. detsembril. "Ta põõnas koopas kaks ja pool nädalat ning ärkas siis üles," pajatas Sarv.

Loomapargi töötajad arvavad, et mesikäpa uinakut segas vali ehituslärm koopa naabruses.

Karoliina magas halvasti

"Karoliina oli pahur ja depressiivne ning jätkas oma uinakut 4–5-päevaste tsüklitega," sõnas Sarv. "Aeg-ajalt tõusis ta nädalavahetustel otsekui külastajate auks üles, tuustis oma aedikus ringi ja üritas ühe mahalangenud puu alla uut koobast ehitada. Muld ja pori suisa lendasid."

Valmivasse uuselamusse tungiv sulavesi tõmbas Karoliina ehitusplaanidele kriipsu peale ja ott soostus tegema vanas koopas veel mõned kolme päeva pikkused uinakud.

"Nüüd on talvedepressioon möödas ja Karoliinal tuju hea," rõõmustas Sarv. "Ta ronib puu otsa, kiigub ja müttab kividega."

Päevas umbes 3 liitrile tangu- või kaerahelbepudrule leiba-saia kõrvale hammustav Karoliina maiustab meeleldi porgandite ja õunte ning eeskätt muidugi meega. "Eks ta saa ikka liha ka,"möönis Sarv.

Eesti Metsaseltsi president Kaupo Ilmet ütles, et Karoliina saab sel aastal täiskasvanuks – viieaastaseks.

"Oleme dateerinud tema sünnipäeva 24. detsembrile," sõnas Ilmet. "Praegu võib öelda, et Karoliine valmistub leeriks ja võiks varsti mehele minna."

Ilmeti sõnul võrdub karu üks eluaasta umbes nelja inimeluaastaga ja mida pikem on karu lapsepõlv, seda kauem ta elab. "Karu võib elada kuni 50-aastaseks," märkis Ilmet.

Ahoi, kopraonu

Soojad päikselised ilmad on ärksaks muutnud ka teised loomapargi asukad – näiteks teeb Elistvere kopraonu kevadisi ettevalmistusi.

"Käisin tal külas ja panin tema korteri juurde väikese lipu," rääkis Ilmet. "Valgeid hambaid, nagu hambapastareklaamis, ta mulle muidugi ei näidanud." See-eest demonstreeris kobras, kuidas tuleb koobast koristada.

"Villu, meie piisonihärra, ajab tuustide kaupa talvekarva maha," rõõmustas Ilmet. "Kui saame valmis piisonite kolmanda aia, siis võib keegi võimsa tamme otsas Robin Hoodi mängida ja soovijad saavad filmida, kuidas piisonid tamme alla jalutavad."

Uhke kehahoiakuga kabehirved patseerivad oma aedikuis ja tõmbavad ninaga kevadiselt värsket metsaõhku.

Põdrad Poku ja Joku suruvad oma sametised ninad vastu aiavõrku ja ootavad sügamist. Viinalõhnalistel ei soovitata neid uudistama minna – Elistvere põdrad ei talu purjus inimesi ja hakkavad jalgadega vastu aeda põtkima.

Kohevakarvaline rebane Poiss liputab saba ja haugub.

1997. aasta suvel avatud Elistvere loomapargi kõik elanikud, ka puu otsas ringiratast kihutav orav, on külastajate rõõmustamiseks valmis.

Elistvere kuninglikud loomad ilvesed elavad oma seisuse väärilises paigas – vana mõisahäärberi ahervaremeis.

Loomapargi perenaine Asta Sarv ütles, et praegu on viimane aeg tulla ilveseid vaatama.

"Ilvesel on säilinud metsloomauhkus, ta ei ripu aia küljes ega liputa saba," sõnas ta.

"Praegu on tukkuvad ja silmi pilutavad ilvesed raagus puude otsas kõigile näha. Kui aga puud lähevad lehte, siis peidavad ilvesed end puude alla võssa magama."

Praegu võivad külastajad hea õnne ja õige ajastuse korral näha sedagi, kuidas isailves Joosu perekonnapeale kohaselt esimesena lihatükiga maiustab.

"Keegi peale ilvesepoeg Äpu ei tohi siis saagile ligi minna, emailvesed Ene ja Johanna peavad ootama oma järge," rääkis Sarv.

Aedikuga piiratud kõrgete põlispuude otsas saaki luuravad ilvesed ei ohusta allpool uitavaid külastajaid.

"Ilves pole orav ega ahv," ütles Sarv. "Ta laskub tasakesi tagurpidi puu otsast alla ja hüppab siis sopsti maha. Maas võib ilves teha pikki, kuni 6-meetriseid hüppeid, aga joosta ta suurt ei jõua – tema süda on selleks liiga väike."

Detsembrikuus oma koopasse talveunne keeranud Elistvere loomapargi karu Karoliina sirutab oma käpad päikese poole ja mõnuleb – ärkamisest tingitud tusatuju on läinud ning kevad hakkab ilmet võtma.

Karoliina puges oma koopasse vahetult enne jõule ning tukkus seal väikeste vahedega kuni märtsi keskpaigani. "Vahepeal tuli ta üles, kõndis paar päeva ringi ja läks siis jälle tukkuma – nii kolmeks päevaks," räägib loomapargi perenaine Asta Sarv, kes mõmmiku und valvas.

Kas voodi kõrval toimunud ehitusest või muust tingituna hakkas unesegane Karoliina keset talve endale uut koobast kaevama. Murdunud puu alla kraabitud auk ulatus karule juba rinnuni ning Sarv hakkas juba kartma, et mesikäpp oma praegusest betooniga vooderdatud, mulla ja puujuurtega kaetud kodust loobub, kui kevadsula vahele tuli ning uus kodu porivette uppus. Nüüd on vesi august kadunud nagu ka Karoliina huvi uue koopa vastu. Igaks juhuks on ta sellest paar meetrit eemale veel ühe lohu kaevanud, siis saab sügisel magama minnes valida.

Nüüd on Karoliina paar nädalat ringi tatsanud. Algul ärkamisest depressioonis ja pahurana, nüüd iga päevaga heatujulisemana. Kehvas tujus karu marsib järjekindlalt mööda oma puuriäärt ning kui tuju hirmus sant, siis läheb karutüdruk oma elamise kõige kaugemasse nurka, kuhu inimesed ligi ei pääse, ning magab suurema osa päevast.

Heatujulist Karoliinat on aga lust jälgida – ta ronib puu otsa, kiigub, tassib kahe käpa peal kõndides suuri kive ja laseb külastajatel ennast imetleda. Ka rahulolev peesitamine näitab, et Karoliina on eluga rahul – kõht kaerahelbeputru ja porgandeid täis ja külg päikesest soe.

Karoliina on praegu 4aastane ning järgmisel aastal saab karuneiu suguküpseks. "Ega me rihma otsas talle siia karunoormeest tassima hakka," ei ole Sarv kindel, et niipea nende loomapargis karulapsed ringi tatsama hakkavad. Pealegi ei pruugi karutüdruk võõraste noorsandidega leppida.

Ainus, kellega Karoliinal on tulnud oma parginurka jagada, on hundikoer. Viimasega elas karutüdruk koos oma esimestel elukuudel. Aasta vanuselt tuli aga koer ja karu üksteisest lahutada, kuna jõuvahekorrad kaldusid ähvardavalt Karoliina poole. Sõbralik patsutus seljale võttis koeral jalad alt. Karu pole kasvamist veel lõpetanud, mesikäpad kasvavad kuni kümne aasta vanuseni. Karude vanust saab määrata käpajälje järgi. Kui täiskasvanud karu käpp jätab 27–28sentimeetrise jälje, siis Karoliina käpajälg on vaid 14 sentimeetrine.

Joku ja Poku koorivad naabermaakonnas puid

Talitaja hääle peale marsib praegu sarvitu põder aediku äärde nagu leiba ootav hobune. "Jokukene," sügab Sarv suure looma pead. Kohe on kohal ka teine põder – Poku –, kes ka meeleldi oma kasvavaid sarvemukse sügada laseb.

Mõlemad Elistvere põdrad on pärit Ida-Virumaalt. Varem oli neid siin kolm, kuid üks suri mullu kopsupõletikku. "Lõi ägeda vormi ja me ei suutnud teda enam päästa," muutub Sarv kurvaks. Kaks ülejäänut tunnevad ennast aga Elistveres suurepäraselt ja pügavad oma tarandikus hoolega Jõgevamaa puid.

Omaette parginurgas laiutab noor isane kabehirv, kes Eesti metsades ei ela ning ainsa sõralisena võib kevadel loomapargis sarvedega uhkustada. "Tema sarved kukuvad ära aprillis, sel ajal, kui meie kitsedel on juba uued pehmed muksud peas," selgitab Sarv. Loomapargis on kaks isast kabehirve. Viimasel jõukatsumisel jäi noorem neist peale ja läks sellest vägitükist nii ennast täis, et ta tuli teistest eraldada. "Ei lasknud teisi enam söömagi," pahandab Sarv.

Noorel uhkel kabehirvel on kaks suliskaaslast – pooleteise tiivaga toonekurg ning hallhaigur. Linnud on sattunud loomaparki tänu inimeste heale südamele. "Inimesed peaksid aktsepteerima looduse valikut. Kui emalind viskab poja pesast välja, siis järelikult ei saa temast korralikku lindu. Inimesed toovad nad siia, kuid mis elu see linnul on, kui ta lennata ei saa," muutub Sarv kahest linnust rääkides kurvaks ning soovitab inimestel, kes mõne pesast väljaheidetud linnulapse leiavad, pöörduda loomaarsti poole ning lasta vaeseke magama panna.

Äpu on Joosu kaitse all

Need inimesed, kes tahavad loomapargi viit ilvest näha, peaksid just nüüd Elistverre tõttama. Raagus puude okstel on endale magamispaiga leidnud kaks emaslooma: Ene ja Johanna. Pereisa Joosu keerab ennast puutükile külili ja laseb leiba luusse. "Kui puud lehte lähevad ning rohi kasvab, ega siis ilves enam puu otsas maga," teab Sarv, et ilvestele eraldatud tihnikust on põõnavaid kaslasi suvepäeval lootusetu leida. "Ainult õhtul, kui jahiaeg kätte jõuab, käib mõni neist närviliselt selles puuriküljes, mille lähedal on kitsede elupaik. Kujutavad ette, et nad on jahil," räägib perenaine.

Eesti metsade ainsad kaslased on Sarve lemmikud. "Uhked loomad – kui liiguvad, siis lihased mängivad naha all," kiidab ta. "Nad on nii armsad, kuid pai tegema ei kipu – kiskjad siiski."

Ilvesed pistavad loomapargis õhtuti värsket liha, mida saadakse lähedal asuvast lihakombinaadist või põllumajandusühistust. Esimesena on jaol pereisa Joosu, kui tema isu täis, siis võivad teised ligi astuda. Eelmisest maist saadik on lisaks kolmele suurele loomale Elistveres ka juba loomapargis sündinud kaks poega: Hüpik ja Äpu, kellest viimase on isa oma kaitse alla võtnud. "Äpu on ainus, kes võib lihatükki kiskuda, kui isal söömine pooleli. Siis, kui poeg veel puu otsa ei roninud, oli Joosu temaga solidaarselt maapinnal," muigab perenaine.

Elistvere loomapargis jalutab ringi ka kaks rebast. Kui suurem osa teistest loomadest on leidlapsed, siis rebased olid loomad, kes toodi haigusekartusel loomaaiast. Vahepeal oli siin ka rebasetüdruk Liisa, kes oli pool aastat elanud Tamsalus ühe naise rõdul. Liisa pani talitaja käest plehku ja kolis teise pargiserva vaba elu nautima. Kuna keegi polnud teda saaki püüdma õpetanud, siis iga päev kell viis oli ta loomapargis toitu ootamas. "Lõpuks mõtlesime, et püüame ta võrguga uuesti kinni, kuid ei jõudnud, jahimehed said enne jaole. Rebased teevad siinkandis palju kurja ja Liisa oli ilusa kasukaga noor loom, nii ta oma otsa leidis," jutustab Sarv.

Esmaasukad lammutavad aeda

4aastase loomapargi esimesed asukad – Euroopa piisonid Villu ja Vilja – on oma elupaigas teinud veel rohkem pahandust kui Ida-Viru põdrad. "Piison ei näe hästi, kuid selle eest on tal hea haistmismeel," selgitab perenaine. Kui kahele mürakale midagi ei meeldi, siis sirutavad nad oma sarved ette ja punuvad häirija poole. Nii ongi aedik mitmest kohast palkidega lapitud ning suurte loomade varjualunegi ootab kohendamist. Selle seinad on räsitud ning katusele on prantsatanud piisonite abiga maast välja juuritud puu.

Kaks hiigelkasvu pahadikku soojendavad oma tonniseid keresid päikese käes. "Tundub, et püstitõusmine ja liikumine võtab neil kaua aega, aga kui vihastavad, siis on nad sekundiga jalul," seletab Sarv.

Piisonite lähimateks naabriteks on kolm metssiga. Kult põõnab heinakuhjas, noor emasloom matsutab isukalt porgandeid ja vilja. Kõrvalaedikus on kolmas metsanotsu – karmi saatusega vana Maša, kelle peal kunagi jahikoeri välja õpetati ning kelle jaoks pensionipõlve pidamine Elistveres on paradiis.

"Ega me oma loomavalikut enam palju suurendada saa, Eesti metsades ei ela palju loomi," selgitab Sarv, kelle sõnul hakkab alates maikuust nende kollektsiooni kaunistama veel võsavillem. Mägrad on pargis elanud, kuid suurem osa inimestest neid ei näinud – ööloomad olid külastajate eest peidus.

Väiksemaid metsaelanikke pole mõtet puuri panna, kuna napib raha nendele korralike elutingimuste loomiseks. Pole aga mõtet hoida tuhkrut traatkorvis lihtsalt selleks, et näidata: vaat see on tuhkur. Arenguruumi Elistvere loomapargil on – kunagi peaks sellest saama esmaklassiline loodusõppekeskus.

Kaks aastat tagasi ehitati Elistvere loomapargi juurde ka näriliste uurimise keskus, kus saab vaadata nii võõrapäraseid hiiri kui ka tavalisi laborirotte, kodus peetavaid merisigu ja hamstreid. Viimaseid saab loomapargist ka endale koju osta.

Elistvere sai turvaaia ja alustab looduskoolitusega

Elistvere loomapargis on taas uudiseid: käivitunud on looduskoolitused ning valminud on turvaaed neile metsloomadele, kes mingil põhjusel metsast ära inimeste hoole alla tuleb tuua.

Turvaaeda käisid aprilli lõpus talgukorras ehitamas Eesti Metsandusüliõpilaste Seltsi liikmed, ühtekokku 15 noort ja hakkajat Eesti Põllumajandusülikooli metsandustudengit. Noormehed puurisid aiapostiauke, panid poste püsti, kaevasid võrgukraavi (aiavõrk peab maa sisse ulatuma, et loom ennast aia alt läbi ei kaevaks) ja paigaldasid võrku. Neidudele jäid lihtsamad tööd, nagu postiotste immutamine mädanemise eest kaitsva vahendiga, okste koristamine jms.

"Inimkaotusi pole, konflikte metsloomadega ka mitte, ilmastikutingimused on aga liigagi soodsad – selles mõttes, et palav on," teatas metsandusüliõpilaste seltsi juhatuse aseesimees Kristjan Veeris, kui Vooremaa talgulisi kaemas käis.

Seltsi juhatuse esimehe Tarmo Vahteri sõnul tulid tudengid Eesti Metsaseltsi hallata olevale Elistvere loomapargile appi sellepärast, et metsaselts lubas vastutasuks toetada Eesti Metsandusüliõpilaste Seltsi peatselt toimuva vilistlasballi korraldamist. Kahe seltsi vahel kulgeb ka muidu konstruktiivne koostöö ning tegelikult võib metsaseltsi lugeda metsandusüliõpilaste seltsi katusorganisatsiooniks.

Lemmik Maša

Töö mõnusas metsavaikuses oli tudengitele konti ja meeltmööda. Tartust laenutatud võimas maapuur, millega postiauke puuriti, tegi selle pealegi oluliselt lihtsamaks.

Töö kõrvalt võis ennast erialaselt haridagi: hinnata ümbritsevat metsa, määrata kasvukoha tüüpe jm. Ning loomulikult tutvuda loomapargi asukatega, kellest suurimaks lemmikuks kujunes vana metsseamamma Maša.

"Kunagi, kui ma ise veel siin käinud polnud, ei saanud ma üldse aru, milleks seda loomaparki siia Elistverre vaja on, kui Tallinnas loomaaed niigi olemas. Nüüd arvan, et idee poolest on see loomapark palju parem ja "õigem" kui loomaaed: siin näeb inimene metsloomi neile loomuomasemas keskkonnas," ütles Tarmo Vahter.

Eesti Metsaseltsi esimehe ja Elistvere loomapargi projektijuhi Kaupo Ilmeti sõnul on turvakodusse sattuvad loomad küll üldjuhul metskitsetalled, põdravasikad ja rebasekutsikad, aga pole siiski võimatu, et aias võtavad koha sisse just hundid, keda loomapargis seni veel polegi

0,4 hektari suurune turvaaed rajati keskkonnainvesteeringute keskuse rehabilitatsioonifondi rahalisel toetusel. Aiapostid osteti Laiuse metskonnast, Soomest hangitud aiavõrku oli õnneks veel varasemate rajatiste ehitamise ajast järel. Metsandusüliõpilaste tööga jäi Ilmet aga väga rahule.

"Need on väga tublid ja missioonitundlikud noored," ütles Ilmet. "Loodetavasti tulevad nad meile appi edaspidigi, kui meil on vaja looduse õpperadu ja puhkeplatse rajada."

Looduskoolitujad

Elistvere loomapargi üks tulevikusuund on looduskoolitus. Esimesed sellised koolitusgrupid käisid Elistveres aprilli keskel üleriigilise metsanädala raames: 16. aprillil jagati loodusteadmisi oma valla koolide, Maarja ja Tabivere Keskkooli 50 õpilasele ning 17. aprillil Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli (sanatoorne kool tervisehäiretega lastele) 60 õpilasele. Õpetajad olid Luua Metsanduskooli pedagoogid Evelin Saarva, Uuno Kask ja Vello Keppart, Elistvere närilistekeskuse juhataja Andrei Miljutin ning loomapargi perenaine Asta Sarv.

Lastele tutvustati kevadist metsa ja seal kasvavaid taimi, uuriti, kuidas loomapargi asukad talve üle on elanud, käidi linnuvaatlustornis linde vaatamas, jälgiti näriliste toimetamisi ja tehti muudki huvitavat. Järgmine looduskoolitujate grupp peaks loomaparki saabuma täna, mil algab üleriigiline looduskaitsekuu.

"Tegelikult peaks looduse aktiivõppelaager nägema välja nii, et õpilased saabuksid siia esimese päeva lõunal ja lahkuksid järgmise päeva lõunal, sest õige linnulaulu kuulamise aeg on ju nii umbes poole kuue ajal hommikul. Paraku ei taheta õpilastega eriti siia ööbima jääda, sest magada tuleks siis telkides," ütles Kaupo Ilmet.

Rootsis olla loodusõpe aga lausa koolide õppekavades sees, kusjuures sellele pühendatakse terve nädal. Ent seal on muidugi ka korralike pansionaatidega loodusõppekeskused olemas. Elistvere jaoks on see alles tulevikumuusika.

Nigula looduskaitseala direktoril Enn Vilbastel õnnestus loom uinutada kolmandal katsel.

Eile varahommikul avastas Abjast kolme kilomeetri kaugusel Kiviristi talus elav Harri Roog, et tema maja ukse ees seisab noor karu.

"Läksin veidi pärast seitset kaevule vett tooma ja vaatasin nagu mingi instinkti sunnil selja taha," meenutas Roog paar tundi hiljem hommikusi sündmusi. "Nägin, et keegi seisab paari meetri kaugusel püsti – karu oli!"

Metslooma nähes mees ehmatas ja põgenes majja, jättes ähmiga ukse sulgemata. Karu talle siiski järele ei tulnud. "Nägin, et on noor karu, ja kartsin, et äkki on ema ka kusagil lähedal."

Peletas koeraga puu otsa

Mees tõi toast koera, et metslooma eemale peletada. Koer ajas kord rünnates, kord taganedes karu lähedal kasvava vahtra otsa. Roog läks seejärel naabruses elavate sugulaste juurde ja teatas, et tal on puu otsas väike karujõmm.

Lisaks sugulastele tulid haruldast külalist vaatama teisedki naabrid. Üheskoos teatati juhtunust politseisse, kes andis informatsiooni edasi keskkonnateenistusele, kust omakorda kutsuti välja Nigula looduskaitseala spetsialist.

Veidi pärast kella üheksat kohale jõudnud Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste ütles, et tegemist on sealses loomade turvakodus üles kasvatatud ja hiljem loodusesse tagasi lubatud karuga.

Vilbaste laskis puu otsas olevat looma uinutipüssist, kuid esimene lask läks mööda ja teises olnud uimastiannus jäi liiga nõrgaks. Karu tuli tagasi maa peale, varjas ennast mõnda aega võsas ja traavis seejärel looduskaitsja eest mööda karjamaad minema.

Lõpuks jäi loom umbes kilomeetri kaugusel pidama, olles muu hulgas möödunud ka põllul töötavast mehest, kes teda tähelegi ei pannud. Vilbastel õnnestus karu pihta lasta ka teine uimastiannus ning pärast mõningast tammumist jäi loom pikali.

Mõnekümne meetri kaugusel söönud lehmad ei näidanud metslooma lähedalolekule vaatamata mingeid ärevuse märke.

Üks kolmest karust

Kui uimasti oli lõplikult mõjuma hakanud, võttis Enn Vilbaste 60-kilose karu sülle ja tassis ta autosse. "Palju keerulisem on teda autost välja lasta, sest selleks ajaks peab ta olema üles ärganud," arvas Vilbaste, kes viis metsaoti Pärnumaa metsadesse.

Nigula direktor rääkis, et tegemist on ühega kolmest eelmise aasta jaanuaris sündinud karust, kelle ema jahi käigus pesast põgenes. Pojad kasvatati üles Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodus ja kaitseala spetsialisti Kaja Kübara sõnul lasti aasta tagasi Tartumaa metsadesse lahti.

"Sealsed metsamehed hakkasid neid toitma ja hellitasid ära," nentis Vilbaste. "Me pidime nad sealt ära tooma ja lasksime sügisel Nigula lähistele lahti."

Kübara sõnul hingasid kaitseala töötajad kergendatult, kui karud talveunne jäid, sest lootsid, et nad võõrduvad selle ajaga inimestest. "Aga pärast karude ülesärkamist hakkasid inimesed neid uuesti meelitama ja toitma," kahetses Kübar.

Karukolmiku elupaika tuli mõni aeg tagasi täiskasvanud karu, kes noored sealt välja lõi. "Eks nad läinud siis uusi kohti otsima, aga neid jääb järjest vähemaks," nentis Kübar.

Vilbaste teada oli Abja lähistel kinni püütud mesikäppa nähtud kõigest kaks päeva tagasi Pärnumaal Kanaküla kandis. "Halliste jõgi läheb siitsamast läbi, ju ta seda mööda tuli."

Süüa ei tohi anda

Talumees Harri Roog oli enne looduskaitsjate saabumist paari meetri kõrgusel puu otsas istunud karu toki otsa seatud leiva ja saiaga toitnud. "Kui käest pakkusin, siis sähmas hoiatuseks käpaga," ütles Roog.

Looduskaitseala direktor hoiatas, et süüa, eriti leiba, ei tohi karule mitte mingil juhul pakkuda. "Karu tunneb leiva lõhna poolteise kilomeetri kauguselt ära," rääkis ta. "Kui leiba saanud karu lähedusse metsas leivakotiga marjuline satub, võib too oma toidumoona söömisest ainult unistada."

Vilbaste sõnul ei söödeta ka turvakodus karusid seetõttu leivaga. "Loodusesse tagasi minnes on tema söögiks marjad ja seened ning ainult nendega peab ta olema harjunud."

Karusid meelitavad ka majade lähedusse visatud toidujäätmed. Karude eemalehoidmiseks soovitas Vilbaste koerad ööseks välja lasta, sest mahajäetud taludes õunu nosimas käinud karud eluhoonet ennast ei karda.

Kaja Kübar andis nõu maja juurde tulnud loomi potte-panne kolistades metsa tagasi peletada.

Looduskaitsjad rõhutasid, et tegemist on ohtlike metsloomadega ning elamute ligidusse juhtunud karust tuleks kohe teatada Nigula looduskaitseala spetsialistidele.

Nigula inimestel tuli Viljandimaal karu püüda ka eelmise aasta aprilli keskel, kui mesikäpp jälitas Heimtali lähedal üht meest kuni taluõueni ega lahkunud sealt ka järgmisel päeval.

Karu uinutati ja viidi 70 kilomeetri kaugusele, kuid nädala pärast oli ta Heimtali kandis tagasi ja jahimeestel tuli ta maha lasta. Vilbaste sõnul näitas Heimtali karu geneetiline uuring, et tegemist oli Venemaalt siinsetesse metsadesse rännanud isendiga.

Ametlikel andmetel elab Eestis 400 karu, kuid Kaja Kübara arvates on see arv loomade suure liikuvuse tõttu ülepaisutatud ning neid peaks olema 250.

Viljandimaal Abja vallas tuli turvakodus üles kasvanud noor isakaru taluõuele toitu otsima ning tema metsa tagasi toimetamiseks tuli palju vaeva näha.

Abjast kolme kilomeetri kaugusel Kiviristi talus elav Harri Roog rääkis maakonnalehele Sakala, et läks kolmapäeva varahommikul kaevule vett tooma ja vaatas mingi instinkti sunnil selja taha. "Nägin, et keegi seisab paari meetri kaugusel püsti- karu oli!," rääkis mees.

Ta ehmus ja põgenes majja. "Nägin, et on noor karu, ja kartsin, et äkki on ema ka kusagil lähedal."

Taluperemees tõi toast koera, et metslooma eemale peletada. Koer ajas kord rünnates, kord taganedes karu lähedal kasvava vahtra otsa. Roog läks seejärel naabruses elavate sugulaste juurde ja teatas, et tal on puu otsas väike karujõmm.

Lisaks sugulastele tulid haruldast külalist vaatama teisedki naabrid. Üheskoos teatati juhtunust politseisse, kes andis informatsiooni edasi keskkonnateenistusele, kust omakorda kutsuti välja Nigula looduskaitseala spetsialist.

Paari tunni pärast kohale jõudnud Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste ütles, et tegemist on sealses loomade turvakodus üles kasvatatud ja hiljem loodusesse tagasi lubatud karuga.

Vilbaste laskis puu otsas olevat looma uinutipüssist, kuid esimene lask läks mööda ja teises olnud uimastiannus jäi liiga nõrgaks. Karu tuli tagasi maa peale, varjas ennast mõnda aega võsas ja traavis seejärel looduskaitsja eest mööda karjamaad minema.

Lõpuks jäi loom umbes kilomeetri kaugusel pidama, olles muu hulgas möödunud ka põllul töötavast mehest, kes teda tähelegi ei pannud. Vilbastel õnnestus karu pihta lasta ka teine uimastiannus ning pärast mõningast tammumist jäi loom pikali.

Kui uimasti oli lõplikult mõjuma hakanud, võttis Enn Vilbaste 60-kilose karu sülle ja tassis ta autosse. "Palju keerulisem on teda autost välja lasta, sest selleks ajaks peab ta olema üles ärganud," arvas Vilbaste, kes viis metsaoti Pärnumaa metsadesse.

Nigula looduskaitseala direktor rääkis, et tegemist on ühega kolmest eelmise aasta jaanuaris sündinud karust, kelle ema jahi käigus pesast põgenes.

Pojad kasvatati üles Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodus ja kaitseala spetsialisti Kaja Kübara sõnul lasti aasta tagasi Tartumaa metsadesse lahti.

"Sealsed metsamehed hakkasid neid toitma ja hellitasid ära," nentis Vilbaste. "Me pidime nad sealt ära tooma ja lasksime sügisel Nigula lähistele lahti."

Talumees Harri Roog oli enne looduskaitsjate saabumist paari meetri kõrgusel puu otsas istunud karu toki otsa seatud leiva ja saiaga toitnud. "Kui käest pakkusin, siis sähmas hoiatuseks käpaga," ütles Roog.

Looduskaitseala direktor hoiatas, et süüa, eriti leiba, ei tohi karule mitte mingil juhul pakkuda. "Karu tunneb leiva lõhna poolteise kilomeetri kauguselt ära," rääkis ta. "Kui leiba saanud karu lähedusse metsas leivakotiga marjuline satub, võib too oma toidumoona söömisest ainult unistada."

Vilbaste sõnul ei söödeta ka turvakodus karusid seetõttu leivaga. Loodusesse tagasi minnes on tema söögiks marjad ja seened ning ainult nendega peab ta olema harjunud. Karusid meelitavad ka majade lähedusse visatud toidujäätmed.

Looduskaitsjad rõhutasid, et tegemist on ohtlike metsloomadega ning elamute ligidusse juhtunud karust tuleks kohe teatada Nigula looduskaitseala spetsialistidele.

Nigula inimestel tuli Viljandimaal karu püüda ka eelmise aasta aprilli keskel, kui mesikäpp jälitas Heimtali lähedal üht meest kuni taluõueni ega lahkunud sealt ka järgmisel päeval.

Karu uinutati ja viidi 70 kilomeetri kaugusele, kuid nädala pärast oli ta Heimtali kandis tagasi ja jahimeestel tuli ta maha lasta. Vilbaste sõnul näitas Heimtali karu geneetiline uuring, et tegemist oli Venemaalt siinsetesse metsadesse rännanud isendiga.

29. mai öösel tuli Tabivere vallas Elistveres vanem naine naabrite juurest abi paluma, sest temale tundmatud mehed olid äsja tema majas vargil käinud. Võõrad tõmbasid ukse haagist lahti, lõid vanamemme ja viisid ära tema raha.

Elistvere loomapargi kaks uut asukat, suuril silmil külastajaid uudistavad rebasekutsikad X ja X ootavad, et paar päeva tagasi süstitud marutaudivaktsiin mõjuma hakkaks.

Senikaua peavad kollakaskuldsed kanavargad sobilikke nimesid ootama, sest loomapargi perenaine Asta Sarv ei tohi riskida ja järele uurida, kumma soo esindajate hulka uusasukad kuuluvad.

Lõbus rebaselugu

Kilkavatele lasterühmadele pole aga ei noorte ega täiskasvanud rebaste nimed vähimalgi määral olulised. Neile on oluline seisatada vanade rebaste aediku ees ja teada saada, et reinuvaderid sirutavad õõnsate puutüvede sees oma konte. Ja imestada selle üle, et rebased ei käi liivahunnikutes pissil, vaid püherdavad seal ja puhastavad oma karva.

"Meie rebased söövad liha ja kala," teatab Sarv ja laste silmad muutuvad sõõrikuina suureks. "Kanad ostame poest ja neil pole sulgi," lisab Sarv ja laste silmad on juba kui tõllarattad.

Seejärel räägib Sarv, kuidas söötja lehvitab rebaste suunas kanaga ja kuidas reinud selle peale tagajalgadele tõusevad ja hauguvad. "Kui rebane kana kätte saab, siis ta paneb sellele käpa peale ja hakkab hammastega olematuid sulgi ära kitkuma," jõuab Sarv puändini.

Instinktid. Lapsed on ülirõõmsad.

Kurb rebaselugu

Rebase Liisa lugu on eelnenud kanaloost tunduvalt kurvem. "Igal loomal on oma kodu," õpetab Sarv. "Kus on metslooma kodu?"

"Metsas," teavad lapsed.

Siis räägib Sarv lastele, kuidas keegi naisterahvas leidis metsast rebasekutsika ja otsustas selle kodustada. Hoidis rebast aastapäevad väikses traatkastis ja pani talle Liisa nimeks. Viimaks sai aru, et rebasel on kitsukeses puuris paha ja viis ta Elistverre.

"Väikses kastis kasvanud Liisale näis meie rebaseaedik maailmasuurena," räägib Sarv. "Ta jooksis, hüppas, kargas ja lipsas lõpuks paokil aedikuukse vahelt välja."

Ületsiviliseeritud Liisa ei osanud metsast toitu hankida. Võttis siis loomuomase kavaluse appi ja murdis maha viis Elistvere loomapargi faasanit. Kõht oli varsti jälle tühi, aga loomapargi linnud otsas.

"Siis tuli Liisa igal õhtul kell viis ühe suure puu juurde ja ootas, et söötja tallegi palakese viskaks," pajatab Sarv.

Lõpuks aga läks segaduses rebane küla peale hulkuma ja sattus kanarohkesse taluõue. Taluperemees arvas kodustatud julge rebase marutõbiseks ja laskis ta maha.

Metslooma kodustada ei tohi, õpetab Sarv lastele. Lastel on sellest natuke kahju, aga veel rohkem kahju on neil Liisast, sestap jääb ka õpetuseiva meelde.

Õpetlik rebaselugu

Võhmast Elistverre toodud rebasekutsikad alles õpivad maailma asjadest aru saama. Hiilivad õõnsa puutüve seest ja peavad plaani, kuidas saaks end aia alt vabadusse kraapida. Üks kolmest kutsikast just nii kaotsi läkski.

Kaks on alles ja üks neist vaatab mulle kaua otsa. Korraga tunnen end Antoine de Saint Exupéry väikese printsina. "Palun... kodusta mind!" ütleb rebase pilk.

"Ma tahaks väga," mõtlen talle vastu. "Aga mul ei ole nii palju aega. Ma pean sõpru leidma ja palju asju tundma õppima."

"Tundma õpitakse ainult neid asju, mida kodustatakse," lausub rebane. "Inimestel ei ole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad endale kõike valmis kujul poodidest. Aga et ei ole poode, kust saaks sõpru osta, ei ole inimestel enam sõpru. Kui sa tahad endale sõpra, siis kodusta mind!"

Hetkeks tundub rebase soov loomapargi perenaise elutarkusest tähtsam. Siis saab kaine mõistus minu sees sosistavast väiksest printsist võitu ja nüüd ei tea ma taas kord, kas selle pärast nutta või naerda.

Muinasjutt ei ole elu, kuigi seda vahel väga tahaks.

29. mai öösel murti Elistveres vanainimese juurde sisse kurjategijate kambaga, mille suurus ei ole täpselt teada. Nad peksid vanurit jõhkralt une pealt mingi metallist esemega, murdes ta ninaluu ja põhjustades teisi kehalisi vigastusi. Ka olid ta käed kinni seotud. Varguse eesmärk oli säästudeks korjatud raha.

Mina (anonüümseks jääda sooviv) soovitaksin kõigil, kes asjast midagi teavad, pöörduda politsei poole. Need kurikaelad ilmselt teadsid, kuhu sisse murda ja et seal ei osutata mingit vastupanu. Vanurid, kes te olete üksi oma majapidamises, olge igaks juhuks valvel! Kunagi ei või teada, äkitselt võite just teie olla järgmised ohvrid...

Kirja autori nimi on toimetusel teada

Kõige kogukam ja tigedam loom on karjas Eduard.

Põlula farmi omanik on oma rohumaadele toonud loomaaiast neljaloomalise piisonikarja ja kavatseb ebatavalist karja suurendada tulevikus neljakümne isendini.

Karjaaretaja Hillar Pulk ostis eelmise aasta hilissügisel Tallinna Loomaaiast neli ameerika piisonit, et rikastada oma mitmest piimaveisetõust koosnevat farmi ka nende kaugete eellastega.

"Kõik eesti piimalehmatõud on mul katsefarmis juba olemas, tahaksin näha, kuidas elavad metsikud veised nende tavapärases keskkonnas looduses," põhjendas ta oma huvi piisonite vastu. Talvel peeti piisoneid vanas laudas, kust nad soovi korral väljas jalutamas käisid.

Kui Põlulas käisime, päevitasid kõik neli piisonit elektrikarjusega piiratud aias ja ei pööranud meid nähes peadki. Kaugemalt vaadates paistsid rohus pikutavad loomad tumedate küngastena.

Põlula katsefarmi omanikule Hillar Pulgale, kes iga vaba minuti piisonite juures toimetab ning neid ise söödab, kujutavad need ürgveised siiani mõistatust. Nende käitumine võib pakkuda tõelisi üllatusi.

"Ega karja juurde tohi tormata," teab Pulk, "tuleb eemal peatuda ja lasta loomadel endaga harjuda, varsti kõnnivad nad uudishimust ise lähemale. Looma puutuda, näiteks võimsast lakast sasida ei tohi kindlasti, sest piison võib vihastada."

Kõige vanem, seitsmeaastane Eduard on karja juht ja kõige isepäisema käitumisega loom. Hillar Pulk Eduardi ei karda, kuid püüab tundma õppida tema käitumist. Ta on näinud, et kui Eduardile miski ei meeldi, valab ta hiljem viha välja oma karja alluvatele, kaheaastasele Pipile ja aastastele Billyle ja Pilvile. "Need saavad ta käest lausa peksa," lausus Pulk.

Piisonid sobivad Pulga sõnul Eesti kliimasse hästi. Söövad samamoodi heina ja põhku nagu teised veised. Elektriaeda, milles on tugev vool, tõstetakse siis edasi, kui rohi on ära söödud.

Põlula farmer kasvatab veel nudisid aberdiin-anguse tõugu lihaveiseid. Nende mustjaspunaste nudide veiste karja hoiab Pulk aga piisonitest kaugemal. Ta tahab osta hoopis paar herefordi tõugu lihaveist ja paaritada neid piisoniga. Lihaveiste järglasi on tema sõnul Ameerikas piisonitelt saadud ja neid nimetatakse piifaloteks.

Pulk ei tee saladust, et kavatseb tulevikus veel mõne loodusliku loomaliigi oma farmi muretseda. Need peaksid aga sõralised olema, sest farmerina tahab Hillar Pulk profiilist kinni pidada.

Piisoneid peetakse veel Elistvere loomapargis. Kaks euroopa piisonit on pärit Tallinna loomaaiast, nimeks Villu ja Vilja. Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on tegemist päris rahutute loomadega. "Ehitame neile praegu uut aeda, sest ega elektrikarjus tarvitse neid pidada," rääkis Sarv. Tema arvates ei tarvitse euroopa ja ameerika piison teineteisega sarnaneda. "Ameerika omad kasvavad palju raskemaks, meie omade kaal üle tonni ei ulatu," ütles ta.

Et euroopa piison pärineb laialehelistest metsadest, meeldivad neile hästi puukoored. "Ega nad oma aedikus puudest midagi järele jätakski," sõnas loomapargi perenaine.

Asta Sarv soovitab nende ürgsete loomadega väga ettevaatlik olla, sest nad võivad väga äkiliselt käituda. "Tallinna loomaaias on nende alal tara äärde kaevatud sissepoole kraav, nii et keegi loomi puutuma ei ulatu," teadis Sarv.

Elistvere loomapark pole teatavasti ainult loomade eksponeerimise paik, vaid see täidab ka loomadelindude turvakodu funktsiooni. Tänavu suvel on näiteks Elistverre kosuma toodud üks metskitsetall ja neli kõrvukrätsupoega.

Esimene hallikirju udusulepallike toodi Elistverre Elva kandist. Et tegemist on mingi kakulise pojaga, oli kohe selge. Linnukese peas kõrvu meenutavaid suletutte nähes täpsustas Elistvere närilistekeskuse juhataja Andrei Miljutin, et see on kõrvukräts. Peagi toodi Palalt veel kaks samasugust sulepalli: nende pesapuu oli eelmisel päeval Peipsi kanti laastanud torm maha murdnud. Kaks sama pesakonna poega olid suisa surma saanud, hädisevõitu oli üks Elistverre tooduistki. Viimast hoiti mõni päev eraldi kastis, enne kui teiste juurde vanasse faasanipuuri lasti. Kaks nädalat tagasi täienes puuriseltskond veel ühe rätsupoja võrra: selle toimetas Jõgevamaa keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialist Roman Djomin Elistverre Tapiku lähedalt.

"Tapikule läksime ühe naisterahva telefonikõne peale: ta kurtis, et tema maja lähedal olevat kiununud kakupojad: üks puu oksal ja teine puu all. Puu all kakerdanu oli helistaja üles korjanud, kartes, et see vareste, kasside või rebaste saagiks langeb. Kuigi arvatavasti oleks emalind hulkuma läinud poja häälitsemise järgi üles leidnud, võtsime linnupoja ikkagi kaasa: juhtunuks temaga midagi, oleks pärast öeldud, et sai keskkonnateenistuse töötajate tegematajätmise tõttu hukka," ütles Djomin.

Veenmismeetod

"Käin Andreilt närilistetoast kõrvukrätsude jaoks hiire ja rotipoegi nuiamas: tal tuleb seal vahel ette "ületootmist". Muul ajal annan aga lihakillukesi ja räägin ise juurde, et need on hiirekesed ja rotikesed: närilised on ju kakuliste põhitoit. Ei tea, kas nad just uskuma jäävad, aga toidu söövad ära küll," ütles Elistvere loomapargi loomatalitaja Liina Sarv.

Kuna kakulised on öise eluviisiga, viib Liina Sarv rätsudele süüa hilisõhtul. Too kõige hädisem võtvat veel peost süüa, teised nokivad toidu ära siis, kui talitaja juba lahkunud. Lennuvõimelised on aga juba kõik neli noort kõrvukrätsu.

"Päeva ajal nad suurt ei näe: pilgutavad ainult silmi ega saa aru, mis ümberringi toimub. Õhtul hämaras hakkavad nad piiksuma, kui aga kaks lindu kõrvuti satuvad, siis hakkavad vuristama, nagu ajaksid omavahel juttu," ütles Liina Sarv.

Kui noored kõrvukrätsud veel natuke kosuvad, lastakse nad lahti Elistvere parki, kus nad loodetavasti endale sobiva elupaiga leiavad. Sedasama on tehtud ka mõnede varasemate hoolealustega: hiire ja herilaseviude ning kanakulliga.

"Hiireviud, kes meile ülemöödunud aastal toodi, käisid pärast vabadusse laskmist veel tükk aega meie juures söömas, möödunudaastane hoolealune kanakull aga läks kohe oma teed ega näidanud enam nägugi," ütles Liina Sarv.

Kuidas kõrvukrätsudega läheb, seda saavad loomapargi töötajad teada üsna varsti: väga pikalt pole neid enam vajadust puuris hoida.

On mõtet või ei?

Kakuliste uurija, Tartu Ülikooli geograafiamagistrandi Henn Pärnametsa sõnul pole kõrvukräts Eestis haruldane lind: aastas pesitseb neid 8001000 paari – olenevalt sellest, kui suur on nende põhitoidu uruhiirte arvukus.

"Omapäraseks teeb kõrvukrätsu tema välimus: oranžikad silmad ja kõrvu meenutavad tutid peas. Rätsud ei ole väga inimpelglikud, nii et nad võivad pesitsema tulla ka koduaeda, näiteks mahajäetud harakapessa.

See, et kakulise pojad kusagil puu all viuksuvad, pole tegelikult üldse harv nähe: neil ongi kombeks enne lennuvõimeliseks saamist pesast välja ronida. Õnneks suudavad nad piisavalt kõva häält teha, nii et emalind teab, kuhu süüa viia. Loomulikult langeb suur hulk kakupoegi niimoodi vareste, rebaste jt saagiks, aga see on juba looduslik valik. Iga maas viiksuvat kakupoega kohe metsast ära tooma hakata igatahes ei tasuks. Pigem tuleks ta natuke varjulisemasse kohta viia või puuoksale tõsta," ütles Henn Pärnamets.

"Inimesed on üldse vahel liiga agarad loomade ellu sekkuma," arvas ka Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv. "Mõnikord on looma või linnulapse ema, nagu mina ütlen, lihtsalt korraks "poodi läinud", aga inimene arvab, et ta on maha jäetud ja et teda tuleb kohe päästma hakata. Uurimaks, kas tegu on ikka hädaolukorraga, soovitaksin mina algul loomakese sinnapaika jätta ning paari tunni pärast asja uuesti kontrollima minna.

Kured, kellel tiib viga saab, on minu meelest suisa omaette probleem. See pole küll minu kui loomapargi perenaise, vaid minu kui eraisiku seisukoht, aga arvan, et nende opereerimisega ei tasuks vaeva näha, sest lendama ei hakka nad enam kunagi ja päris hale on vaadata, kuidas nad siis liigikaaslaste lõunamaale suundudes haledalt häälitsevad, edasi-tagasi kõnnivad ja lendugi tõusta üritavad. Loomakaitsjad väidavad küll, et kui kurele süüa anda, pole tal talvel siin häda midagi, aga meie kogemused näitavad, et tegelikult hakkab tal ikkagi ka külm. Ühe kure oleme läbi häda üle talve suutnud hoida, teised on tulnud aga lõpuks ikkagi "magama panna".

Palju on meile helistatud ka leitud jänesepoegade pärast. Olen – jälle oma kogemuste põhjal – vastanud, et halljänesel on nii nõrk süda, et inimeste kätte sattumisest saadud šokki ta üldjuhul üle ei ela. Üks koera käest jänesepoja päästnu helistaski näiteks tunni aja pärast uuesti ja ütles, et mul olnud õigus: päästetu heitnud juba hinge."

Selline vastuoluline see meie tänapäeva maailm on: kus ei loeta inimelusidki, kus muretsetakse iga linnupoja pärast. Mõnikord isegi liiga tõsiselt, unustades, et üldjuhul saadakse looma ja linnuriigis oma vanemlike kohustustega üsna hästi hakkama.

Nigula looduskaitseala loomade turvakodu perenaise Kaja Kübara hoole all on kurepojad, metskitsed, siilid ja herilaseviu, tihedaim töökuu oli juuni, mil korraga vajas abi 42 looma-lindu, kirjutab Pärnu Postimees.

Ööl vastu kolmapäeva jõudis turvakodusse jalavigastusega noor toonekurg Järvamaalt, üleeile keskpäevaks aga tiiva verevalumiga kurepoeg Pärnumaalt.

"Üllatavalt vähe toonekurgi on toodud, isegi pärast juulitormi," ütleb Kübar. Kübara jutu järgi on mitmel pool hakatud valge-toonekurgedele abi andma kas või nende pesaaluste kindlustamisega, mistõttu need püsivad kindlamalt paigal.

Viimase paari aastaga on turvakodusse toodud üles kasvatada siilipoegi, kelle vanemad heinaniiduk nagu hakklihamasinast läbi on lasknud.

Arvukamalt abivajajaid on olnud tänavu händkakkude hulgast, haruldasim patsient oli aga merikotkas. Kõige kummalisema vigastusega toodi Nigulasse Harjumaalt siil, kelle peaalune nahk mädanes.

Elistvere loomapark tähistas möödunud teisipäeval oma viiendat sünnipäeva. Loomaparki haldav Eesti Metsaselts korraldas sel puhul koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühenduse, Jõgevamaa Metsaseltsi ja Eesti Looduskaitseseltsi Ühendusega seltside päeva.

Seltside päeva kõnekoosolekul oli esiotsa tunda küll rohkem lähenevate valimiste kui loomapargi sünnipäeva hõngu. Kui Eesti Folkloorinõukogu esimehe, presidendiproua Ingrid Rüütli ettekannet kultuuri osast eestlaste identiteedi kujunemisel kuulati veel üsna rahumeelses õhkkonnas, siis Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimehe Valter Haameri arutlused seltside koostöö ning seltside ja riigi vahekorra üle vallandasid ägeda diskussiooni, milles lõid kaasa kohal viibinud Riigikogu liikmed Marju Lauristin ja Mai Treial, Forseliuse Seltsi esimees Madis Linnamägi jt. Küllaga mõtlemis- ja polemiseerimisainet kogunes ka Vanemuise Seltsi esimehe Evald Kampuse ettekandest "Vanemuise Selts võitluses eestluse eest tuna ja täna" ning Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi esimehe Jaan Leetsari sotsiaalse ühistegevuse teemalisest ettekandest.

Diplomaat Ilmet

"Riigi ja seltside vahekorra küsimus, eriti seltside rahastamise küsimus riigi poolt on otseselt seotud ka Elistvere loomapargi tulevikuga," ütles Eesti Metsaseltsi esimees ja loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet. "Siiani pole riik loomapargi ülalpidamiseks sentigi raha eraldanud. Kui seda ka edaspidi ei tehta, on loomapargi püsima jäämine küsitav: metsaseltsile hakkab selle pidamine üle jõu käima. Samas näitab vajadust loomapargi järele külastajate arv: ajavahemikul 16. aprillist 1998 (siis avati loomapark külastajaile – R.M.) kuni 1. augustini 2002 külastas parki 204 055 inimest."

Täpsustuseks olgu öeldud, et mitmete loomapargi rajatiste püstitamiseks on riik läbi eri kanalite raha eraldanud, pargi igapäevaelu korraldamisega on metsaselts tänu Kaupo Ilmeti energilisele ja missioonitundlikule tegevusele tõepoolest ise toime tulnud. Tänutäheks tehtu eest ja lootuses, et tegutsemis- ja rahahankimisjaksu ka edaspidi jätkub, kinkisid vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp ja vallavanem Aare Aunap Kaupo Ilmetile diplomaadikohvri.

Pärast ühist ringkäiku loomapargis jätkati sünnipäevasemas õhkkonnas. Nn Elistvere külatanumal pakuti sööki-jooki ning vaimutoitugi. Külla tulid nimelt vene poeet Vassili Žukovski ja eesti teatritegelane August Wiera. Loomulikult mitte isiklikult, vaid Lembit Eelmäe ja Evald Kampuse kehastuses, sest mõlemad on juba manalamehed. Ent mõlemad olid omal moel Elistverega seotud: Žukovski viis 1836. aasta suvel Elistvere mõisas viibides lõpule saksa romantiku Fr. de la Motte-Foque kunstmuinasjutu "Undine" tõlkimise vene keelde ja üksiti värsistamise, Wiera veetis siin aga oma esimesed kuus eluaastat.

Puuparlament

Kui viie aasta tagusel avamispäeval loomapargis veel loomi polnudki (Tallinna Loomaaia kitseaias elanud metskitsed, kes kavatseti selleks ajaks Elistverre tuua, olid paraku hulkuvate koerte saagiks langenud), siis nüüd on seal Kaupo Ilmeti sõnul umbes poolsada asukat. Tänavu ekspositsiooni uusi liike pole lisandunud, küll aga on loomapark täitnud oma turvakodu funktsiooni ning hoiule võtnud eluohtlikust situatsioonist päästetud metskitsetallesid, rebasekutsikaid, kurgi, kulle ning teisi karvaseid ja sulelisi, et neid kosununa taas vabadusse lasta.

"Kõige olulisemaks edasiminekuks võib tänavu lugeda seda, et loomapark tegi algust õpilaste looduskoolituse programmiga. Kevadised koolituspäevad algasid meil juba kella poole kuue ajal hommikul: linnulaulu kuulamiseks peab ju vara metsa minema," ütles Kaupo Ilmet.

Rajatiste poole pealt on tänavuseks uudiseks eelpool mainitud külatanum. Selle rajasid Eesti Metsaseltsi liikmed Paul Pinka ja Mati Innos kevadel ning seal saab telkida, lõket teha, piknikku pidada, kiikuda jne. Külatanumale püstitatud 101 eri kõrgusega pakust koosnevat lasteatraktsiooni on hakatud naljatamisi Riigikoguks kutsuma. Rahalist abi "puuparlamendilt" siiski vist loota pole...

Elistvere metsloomade nimed kajastavad vilgast poliitelu Poliitikutega sõbrustamine on kui munade peal käimine

Elistvere Piison Villu, malbe pilk silmis, astub tasahilju aiavõre suunas, siis taganeb ja virutab hiigelpeaga nii, et Tabivere vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp võpatab ning aiast eemale hüppab. Poliitik Reiljanilt nime saanud hiigelloom Elistvere pargis ootab taas, apaatne pilk silmis, järgmist ohvrit.

"Poliitikata ei saa hakkama ka siin Elistvere loomade keskel, aga ma ei kannata, et külaelu tahetakse muuta poliitikute palaganiks," ütleb Raudsepp. Nii vallavanema kui ka volikogu esimehe ametit pidanud Raudsepp läheb valimistele üksikkandidaadina. Põhimõtete pärast. Sama põhimõttekindlad on Jõgevamaal Tabiveres veel neli kandideerijat. Ikka üksi. Volikogus on 13 kohta, vallas 2700 inimest.

Avaldus ja raha. "Mu isa ütles ikka, et ega parteisse kiiret ole," sõnab Raudsepp, silmanurgast piison Villut kiigates. Ta on viimaste aastate jooksul "ei" öelnud peaaegu kõigile erakondadele.

"Kindlasti oleks nii vallas kui ka Elistveres rohkem raha, kui mõnele parteile käe annaksin. Ikka öeldakse: kirjuta avaldus, saad raha," jätkab loomapargi üks alusepanijaid.

Tuul sasib ta harjasjuukseid, need näivad sama allumatud kui mees ise. "Inimesed asutasid küla, et üheskoos asju ajada, mitte selleks, et parteiliselt kakelda," selgitab ta.

Parteid on Raudsepa arust maale jõudes paljud asjad vussi keeranud. Nii haldusreformi kui ka valimisliitude moodustamise. Seepärast punnibki üksikkandidaadina vastu. Ja peab vallatööst vabal ajal Äksi puhkemaja, Eesti ühte vanemat eraettevõtet.

Poliitiline park. Kui Elistvere asutati, oli Reljan parasjagu minister ning toetas asutamist. Nii esimene piison nime saigi. Villu kaasa nimeks pandi Vilja. Aga see on teine Vilja, mitte Savisaar. Üks ilves kannab nime Mait ja see on Klaasseni järgi. Sokuke on Peep – Aru järgi ja hirv on Mai – Treiali järgi. Nii seletab loomapargi perenaine Asta Sarv. Paljudel loomadel on Elistveres oma ristivanemad.

Sarv on kahed valimised vahele jätnud. Lihtsalt ei läinud hääletama. Põhimõtte pärast. Polnud, kelle poolt hääletada. Aga nüüd läheb.

Saabuvad Voore põhikooli lapsed koos pooleteistsaja kilo tammetõrudega. Kingituseks. Piison Villu korraldab ka nende poole tormijooksu.

"Meie park on jah veidi poliitikutest ristivanematega seotud," tunnistab Eesti Metsaseltsi president ja Elistvere projektijuht Kaupo Ilmet. Ta arvab, et lisaks ristimisele ja pisukesele toetusele on parteidest kasu ka pargi pidupäevadel, mil erakonnad lastele kommi ja õhupalle jagavad. Aga laiemat võttes olla parteidega sahmimine umbes sama kui postipapa Jannsenil munade peal kõndimine. Pead ikka ettevaatlikult astuma. Sest poliitikud võivad tulla ja minna, aga park peab jääma, arvab Ilmet.

Elistvere loomapargis tähistati möödunud reedel rahvusvahelist loomakaitsepäeva.

Nimetatud päeva tähistatakse teatavasti loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse surmaaastapäeval. Seepärast seisis Elistvere vanas mõisaaidas sel päeval üleval Franciscuse pilt ning mängis vaikne muusika. Loomapargi keskuseks olevas vanas Elistvere rahvamajas näidati loomakaitsepäeva puhul loodusvideoid. Publikuks olid Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi õpilased, Tartumaa Koosa lasteaia lapsed ja teised loomapargi külastajad. Loomapargi töötajad Asta Sarv ja Heli Täpsi viisid lapsed ka pargi neljajalgsete ja tiivuliste asukatega tutvust sõlmima.

Samal päeval loomapargis käinud Voore Põhikooli õpilastel oli loomarahva jaoks kaasas pidupäevakingituski: omakorjatud tammetõrud, mis nii mõnelegi loomale maiuspalaks.

Suisa uusi asukaid loomaparki viimasel ajal pole saabunud, küll aga oli möödunud nädalal väga tihe "transiitliiklus" Elistvere järvel: rändlindudel on ju aeg lõunamaale lennata ja paljud sulelised rändurid tavatsevad tiibu puhata just Elistvere järvel.

Saksa koolinoorte looduslaager algas toppamisega Leedu teivasjaamas ja üllatas elektrikatkestuse ning ootamatu lumesajuga Elistveres. Seiklused ei takistanud aga tegemast tõsist tööd, kinnitasid sakslased.

Rühm noori loodushuvilisi Geilenkirchenist Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaalt veetis nädalapäevad Eestis, tutvudes Sangla turbaraba, Elva EPT, Elistvere järve, Endla looduskaitseala ja Tartu linnaga.

Turba tootmisest Sanglas jäi saksa gümnasistidele kustumatu mulje, nad nimetasid seda ürgseimaks tehnoloogiaks, mida nemad iial on näinud.

"Saksamaal teatakse, et Endla looduskaitseala on Euroopas unikaalne, sakslased tulevad siia vaatama meie kinnikasvavaid järvi," rääkis Vooremaa piirkonna Eesti-Saksa sõprusühingu juhatuse esimees Külli Toots.

Tootsi sõnul oli sakslaste nädalane Eesti-turnee esimene katse suhelda huvialade tasandil – sakslasi võtsid vastu Eesti noored loodushuvilised.

Lähte ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane Kaarel Toots rääkis, et sakslased innustusid meie metsadest ja käskude-keeldude puudumisest. "Nad ei tohi oma metsades kuskil lõket teha," ütles Toots. "Ja loodusest suvalise taime noppimine võib kaasa tuua kopsaka trahvi."

Saksa õpilased ei käinud Eesti metsades siiski pelgalt taimi noppimas, vaid kogumas materjali gümnaasiumi lõputöö jaoks.

Bioloogide unistusteilm

800 õpilasega Geilenkircheni kooli direktor Klaus Braun rääkis, et oli palju kuulnud Eestimaa porisest oktoobrist.

"Kartsime ka lund ja lörtsi ning külma," ütles Braun. "Tegelikult valitses meie siinviibimise ajal bioloogide unistusteilm – jahe, päikeseline ja värviküllane."

Ööbimiseks Elistvere kämpingumajakesed valinud sakslased jäid majutusega rahule. Nad ei lasknud end heidutada isegi ööst, mil vool katkes ja soojapuhurid jäid tummaks.

Braun rääkis, et nad leidsid siit seda, mida on Saksamaalt raske leida. "Endla looduskaitseala on kordumatu kogu maailmas," kinnitas ta.

Eesti kui avantüür

Kolmandat korda Eestis viibinud Jan Esen ütles, et Eestis juhtub temaga iga kord midagi uut ja erilist.

4. oktoobril Riia raudteejaama sakslastele vastu sõitnud Tootsi tabas ebameeldiv üllatus, kui selgus, et rongi, millega sakslased pidid saabuma, sõiduplaanis pole.

"Neile lõppes rongiliiklus ühes väikses Leedu külas Poola piiri lähedal, kui selgus, et edasi rong ei sõida," rääkis Toots. "Saksamaal neile müüdud piletitel oli aga lõppjaamaks märgitud Riia."

Lõpuks õnnelikult Eestisse jõudnud sakslased ütlesid, et takistusterohke teekond ja Elistveres ette tulnud pisiootamatused ei jahutanud nende indu.

"Kui keset õhtust grillipidu vool katkes, olime esialgu muidugi jahmunud," ütles Braun. "Siis aga süüdati küünlad. See oli nii ilus, et voolu tagasi tulles kustutati kohe tuled."

Brauni sõnul ei tulnud sakslased Eestisse siiski seiklema, vaid tegema tõsist tööd. "Meil on kaasas teadusraamatud ja laboratoorium," ütles ta.

Kobraste uurimisest innustunud Elke Sabolewski ragistas terve õhtupooliku Luua metsades, leidis arvukalt oma uurimisobjektide tegevuse jälgi ja tähendas kõik kohusetundlikult üles.

Kevadisel koolivaheajal oodatakse Lähte ja Tabivere loodushuvilisi noori looduslaagrisse Saksamaale.

Haljala teeristi lähedal maandunud ja seal teel ukerdanud noor valgepõsk-lagle kosus paar nädalat Kisuvere külas ja ujus eile reipalt Karepa rannas.

Linnu leidnud ja tema eest hoolitsenud on Kisuvere elanik Halja Juhkov.

Kaastundlik naine korjas linnu üles, viis koju ja püüdis teda toitmise ja jootmisega turgutada. Selgus, et see õnnestus päris hästi. Lõpuks sõi ja jõi lind nii, et küllalt sai.

Lumi tuli aga maha ja Halja Juhkov nägi, et kosunud lind hakkab järjest rahutumaks muutuma ja tahaks nagu lendu tõusta. Naine hakkas mõtlema, mida linnuga ette võtta. "Mina ei taha mitte mingil juhul lehte sattuda, mure oli, kuhu lind panna," ütles ta.

Juhkov käis nõu küsimas isegi Haljala Gümnaasiumi ja Sagadi Looduskooli loodusõpetuse õpetaja Asta Tuusti käest.

Kui Halja Juhkov kuulis, et oleme pärast linnu ülevaatamist nõus selle mere äärde viima, muutus naine silmanähtavalt rõõmsaks ja ütles: "Oi, ma olen nii õnnelik, nii õnnelik! Kuhu te ta lahti lasete?"

Pappkasti tõstmisse suhtus lind nii, nagu oodata oligi: togis nokaga jopevarrukat ja püüdis kinnastatud kätt tabada.

Karepa rannas jõesuudme lähedal läks kopsimine kastis seda tihedamaks, mida lähemale merele jõudsime. Rahulikult ja reipalt tüüris kastist pääsenud lind piki randa ja vastu lainet. Varsti tuli ka põhjalikum kümblus merevees.

Pärnumaal oleva Nigula loomade turvakodu vanemspetsialist Kaja Kübar kostis, et ilmselt on tegu rändel nõrkenud noore linnuga.

"Ta tuleks üle vaadata ja siis otsustada, mida teha," tähendas Kübar. "Kas teil seal lähedal loomaarsti ei ole?"

Kui näiteks linnul tiib vigastatud, pole teda mõtet lahti lasta, peab midagi muud välja mõtlema.

"Heinaniidukid on ühed koledad asjad", nii vist mõtles väike soorätsupoeg kui ta vaatas liha-veresegust heinahunnikut ning ei saanud aru, kuhu jäid tema 3 õde-venda. Ilmselt mõtles niitja samamoodi, kuid rõõmustas, et vähemalt üks hallikaspruun kõrvuline olend oli niidumasinast peaaegu puutumata. Pisuke konsultatsioon ning pärast kolmetunnist autosõitu saabus rahu ja vaikus – mürisevaid koleelukaid enam polnud. Hirm teadmatuse ees pani soorätsupoja uues kohas esialgselt ainult nurgas kössitama. Magus lihasuutäis kulus varsti "marjaks ära". Ja ikka kestev vaikus ning tuttavad ööhääled ei tekitanud rätsus erilist hirmu, oli ta ju neid kuulnud ka kodukohas.

Möödus aeg, udusulisest rätsupallist oli saanud pruunide sulgede- ja suliskõrvadega uhke lind, kes tegi juba suures aedikus usinasti lennu- ning ronimisharjutusi. "Varsti on aeg minna, lendamine ka selge, hea, et need pikajäsemelised, kes mulle süüa toovad, seda ei jaga", teadis räts ning muheles. Ja tal oli õigus, mõni päev hiljem, kui vajalik kontroll tiibade sirutamiseks toimuma hakkas, sirutas räts neid nii kõvasti, et mõne sekundi pärast varjas lähedalasuv mets väikese pruuni "lennuki". Selja tagant tulev "Õnn kaasa" ei kostnud enam rätsuni, nii kiire oli minek.

Külmal ja lumisel maikuuhommikul ei tulnud miskipärast oravaema oma kuldnoka pesakastis paikneva järglaskonna juurde enam tagasi... Murelikud inimesed püüdsid loomakesi toita, kuid mõned neist olid väetimad ning pesasoojusest välja isuäratava sooja piimatassi juurde minekuks veel kõht väga tühi ka polnud...Mõne tunni pärast olid oravapojad mingis suures mürisevas monstrumis, mis liikus kuhugi. Turvakodus pandi pesakond kõigepealt sooja ning anti piima glükoosiga. Kõige väiksem-väetim oli läinud "uutele jahimaadele", tema keskmisel vennakesel oli nohu ning suuremad õed-vennad kalpsasid ringi ning uudistasid uusi lõhnu uues kohas. Nohune vennike jäi tubasele ravile, teised ringikalpsajad said endale uue ajutise kodu väikeses õuemajakeses, kus oli võimalusi nii jooksmiseks kui ka ronimiseks. Paari päeva pärast lisandus õuemajakesse ka nohune vend, aga juba ilma nohuta. Möödus pea kuu, kui pisikestest oravapoegadest olid sirgunud juba täiskasvanud oravad. Taas väike sõitmine ning varasema kodukoha lähedane mets meelitas oravad koheselt kõrgete puude tippe vallutama.

Foto: Elistvere näriliste uurimise keskuse juht Andrei Miljutin koos Tšiilist pärit deegudega, kes on suured magusasõbrad.

Miks hamster on kuri? Kes on deegu? Kumb on targem, kas rott või merisiga? Neile küsimustele oskab vastata Jõgevamaal Elistvere Loomapargis asuva näriliste uurimise keskuse juhataja Andrei Miljutin. Keskus avati külastajatele 2000. aasta augustis ja selle tegevust juhivad Eesti Metsaselts ja Eesti Looduseuurijate Selts.

Lisaks sellele, et keskus on Tallinna Loomaaia kõrval Eestis ainuke koht, kus külastajad saavad näha närilisi, tegeldakse seal ka näriliste teadusliku uurimise, haruldaste liikide kaitsmise ja nendealaste teadmiste levitamisega.

Uurimiskeskus koosneb kahest osast, millest üks on ekspositsioon ja teine teaduslabor.

Keskuse juhataja, bioloogiakandidaat Andrei Miljutini sõnul tegeleb labor eelkõige ökomorfoloogia ehk loomade kehaehituse ja eluviisi vaheliste seoste uurimisega ning ka Eesti närilistega.

Ekspositsioon mahub kahte ruumi. Esimeses toas on närilised, kes on aktiivsed päeval, ning teises öise eluviisiga loomad. Seal on öö ja päev ära vahetatud, et külastajad võiksid jälgida ööloomade tegemisi päevasel ajal.

Närilised on üks imetajate seltsidest ja neid on maailmas umbes 2000 liiki. Elistveres on esindatud merisealaadsete ülemsugukonda ja hiirelaadsete ülemsugukonda kuuluvad närilised, kokku 14 liiki. Osa liike on Miljutin saanud keskusesse Tallinna Loomaiast, kuid enamiku on ta ise kinni püüdnud.

Deegu on armas ja populaarne

Miljutini sõnul on Lõuna-Ameerika päritolu tšintšilja, merisiga ja deegu ainulaadsed närilised. "See manner oli miljoneid aastaid muust maailmast isoleeritud ning selle aja jooksul kujunes seal välja väga omapärane fauna," põhjendas Miljutin.

Üks huvitavamaid ja armsamaid Lõuna-Ameerika päritolu närilisi Elistveres ongi deegu. Et lemmikloomapoodidest leiab deegut harva, siis on näriliste uurimise keskuselgi ukse taga lausa järjekord inimestest, kes just teda endale soovivad. Seevastu oma kodumaal Tšiilis on deegu kahjur.

Deegud on väga sõbralikud, uudishimulikud ja liikuvad ning ka Elistvere eksponeerimisruumis jooksevad nad tihti vabalt ringi.

"Umbes pool tundi tegutsevad nad omaette ja siis tulevad inimese juurde. Nad on väga maiad sihvkade ja magusa peale," ütles Miljutin.

Deegud oskavad kaevata urgu ja suudavad ka edukalt ronida, mistõttu on nende elupaik Elistveres teiste näriliste omast suurem.

Miljutini sõnul on eri ülemsugukondade näriliste vahel üsna suuri erinevusi. Näiteks on merisealaadsete eluiga pikem kui hiirelaadsete oma: deegud elavad ligikaudu kuue- ja merisead isegi kaheksa-aastaseks, kuid hiirelaadsete hulka kuuluvad hamstrid ja rotid kõigest poolteise- kuni kolmeaastaseks.

Harilikku hamstrit kodus ei näe

Eri ülemsugukondadesse kuuluvad merisead ja hamstrid asetsevad Elistvere ekspositsioonisaali keskel pealt avatud kastides, et külalistel oleks neid parem vaadata.

Kahel pool hamstreid asub kaks pesakonda merisigu, ühed miniküüliku mõõtu ja pikakarvalised, teised pisemad ja tavalisemad.

Lõuna-Ameerika rohtlatest pärit merisead on väga "jutukad" ja sõbralikud loomad. Kui nad näljased on, siis annavad nad sellest vilega märku.

"Nad on väga maiad värske rohu peale ja kui ma suvel keskusesse tulen, võtab mind vastu nende vilekoor," rääkis Miljutin.

Hamstreid on maailmas umbes 15 liiki. Need stepiloomad on võrdlemisi aeglased ja saavad elada vaid sellistes kohtades, kus on tihe taimestik.

Eesti loomapoodides müüdavad Süüria ehk kuldhamstrid toodi omal ajal nende päritolumaalt Inglismaale. Seal hakkasid nad sigima ja levisid lemmikloomana üle maailma. Looduses on nad väga haruldased.

Kuigi inimesed tavatsevad kuldhamstreid nimetada tavalisteks hamstriteks, elab seda liiginime kandev rotist suurem näriline Euroopa steppides. Kodudes teda tavaliselt ei peeta. Eestile kõige lähemal võib harilikke hamstreid looduses leida Moskva ümbrusest ja isegi Moskva linnast.

Kääbushamstrid on tegelikult hamstrikud

Kui peaaegu kõik närilised on territoriaalsed loomad (eelistavad elada sõbralikes perekondades, kes hõivab ühe territooriumi), siis kuldhamstrid on ühed vähestest, kes on omaliigiliste suhtes üsna vaenulikult meelestatud. Seetõttu on ühes puuris mõistlik pidada vaid üht looma korraga.

Hamstriomanikud kurdavad tihti, et need loomad on võrdlemisi agressiivsed ja kipuvad hammustama. Miljutini sõnul on see seotud nende kehaehitusega. "Et hamstrid ei suuda vaenlase eest ära joosta, siis peavad nad olema valmis ennast muudmoodi kaitsma. Rünnakut kartes viskavad nad end pikali, kisavad ja proovivad hammustada."

Eestis müüakse looduspoodides ka nn. kääbushamstreid, keda teadlased nimetavad hoopis hamstrikeks. Miljutini sõnul ei ole need mitte kuldhamstri kääbusvorm, vaid hoopis teine liik, mis kuulub ka täiesti omaette perekonda. Leidub džungaaria- ja Roborovski hamstrikuid. Esimesed on stepi- ja teised kõrbeloomad, kes pesitsevad Kasahstani ja Hiina territooriumil.

Kes on kõige targem?

Palju on räägitud roti tarkusest. On ta siis tõesti kõige targem näriline?

Miljutini arvates on tarkust väga raske defineerida. "Loom on tark siis, kui ta suudab oma keskkonnas ellu jääda, nii et kõik nad on omamoodi targad. Kui aga seostada tarkust õppimisvõimega, siis see sõltub minu arvates toitumisviisist."

Ta tõi näiteks rohusööjast merisea, kelle toit ei jookse eest ära – rohi kasvab ümberringi, ainult söö! Kui aga loom peab toitu otsima ja püüdma, nagu näiteks kiskjakalduvustega rändrott, siis on vaja nutikust. Miljutin võrdleb sellel alusel merisiga lambaga ja rotti koeraga.

Rotte on küll hästi palju liike, kuid üle terve maailma on koos inimesega levinud ränd- ja kodurott. Ka Eestis on mõlemad liigid olemas, kuid need rotid, keda meil loomapoodides müüakse, on kodustatud rändrotid.

"Kodurott oli küll aastaid tagasi üle Eesti levinud, kuid rändrott tõrjus ta välja," selgitas Miljutin. "Praegu kodurotti enam kodudes igal pool näha ei saa, meil võib teda leida Kagu-Eestis ja Peipsi kandis, rändrott on aga levinud väga laialt."

Rändrotil on kodurotist jässakam kehaehitus, ta saba on kehast lühem ning silmad ja kõrvad on väiksemad. Kodurott sööb hea meelega puuvilju, kuid rändrott eelistab liha ja kala.

Lisaks eespool kirjeldatud närilistele võib Elistvere näriliste uurimise keskuses näha koduhiirt, juttselg-hiirt, kaelushiirt, mongoolia liivahiirt, leethiirt, niidu-uruhiirt ning laborirotti.

Kui Elistvere loomapargi närilistel sünnivad pojad, siis jõuab enamik neist müügile Tartu looduspoodidesse ning sealt edasi arvatavasti ka mõne lehelugeja koju.

Tööpäeviti külastavad Elistvere jõulumaad põhiliselt kooli ja lasteaialaste grupid, nädalavahetusel käiakse siin peredega.

Kui jõuluüritusi korraldatakse pea igas kultuurikeskuses, lasteaias ja koolis, siis jõulumaa tegijaid on tänaseks Jõgevamaale jäänud ainult kolm. Need on Elistvere Loomapargis, Palamuse Kihelkonnakoolimuuseumis ja Sadala rahvamajas.

Nii Elistvere, Sadala kui Palamuse päkapikud on juba kogemustega tegijad. Palamuse koolimuuseumis toimub jõuluprogramm pealkirjaga Jõulud Palamusel alates 9. detsembrist kuni 20. detsembrini. Pilet maksab 60 krooni Elistvere Loomapargis toimuvad jõulumaa üritused 10. detsembrist kuni 23. detsembrini. Projektijuhi Linda Amjärve sõnul on rahasaamise taotlus esitatud Kultuurkapitalile ja vald toetab üritust 10 000 krooniga. Kulude katteks saadakse raha ka piletite müügist. Ettetellimisel maksab üksikpilet 40 krooni ja kohapealt ostes 50 krooni. Perepilet, (2 täiskasvanut ja 3 last) maksab ettetellimisel 175 krooni ja kohapealt ostes 200 krooni. Nooremad kui kolmeaastased pääsevad jõulumaale tasuta. Kõikjal valatakse õnne ja ennustatakse tulevikku. Sadalas ja Elistveres on ka jõululoterii.

Parimaks tasuks laste säravad silmad

Sadala rahvamajast sai jõulumaa vaid eilseks ja üritused olid mõeldud rohkem kohalikele lastele. Eelmisel aastal said Sadala jõulumaast osa ka Torma valla ning Laiuse Põhikooli lapsed. Jõulumaa kulud kaeti osaliselt kohaliku omaalgatusprogrammi projektist eraldatavatest ja ka rahvamaja eelarve vahenditest. "Jõulutares toimetajad peavad aga endile parimaks tasuks tulijate rõõmsaid ja säravaid silmi ning nende head tuju," lausus Sadala rahvamaja juhataja Pille Tutt.

Pille Tuti sõnul olid eilse jõulumaa ürituste eestvedajateks Sadala külaseltsing ja Sadala Põhikooli õpilased. Lisaks tuli jõulutares näidatavate multifilmide programmi vaatamiseks osta 10kroonine pääse. Samas mõeldi ka täiskasvanutele, kellele näidati filmi "Need vanad armastuskirjad".

"Meie töötubades toimetasid lasteetenduste tegelased – Rebase Rein, karud Kati ja Mati, hundikutsikad Uugu ja Uudu, kivinõid Ropka ja metsamoorid. Töötubades sai valmistada piparkooke, kirjutada jõuluvanale kirju ja meisterdada jõulukaarte. Igaüks sai omavalmistatud esemed ka kaasa võtta. Peolised said käia õuduste toas, kust kostis palju kilkeid ja naeru. Eile õhtul külastas jõulumaad ka jõuluvana. Lapsed lugesid talle salme, laulsid ning tantsisid," jutustas rahvamaja juhataja.

Ketramine on huvitav

Elistvere jõulumaa projektijuhi Linda Amjärve andmetel oli eilseks loomaparki ja seal asuvat jõulumaad külastanud ligi 1000 huvilist. Tööpäeviti külastavad Elistveret põhiliselt lastegrupid, alates lasteaialastest kuni kümnenda klassi õpilasteni. Nädalavahetustel käiakse Elistveres aga peamiselt peredega. "Meile tullakse Tallinnast, Tartust ja mujaltki Eestist. Me võime päevas vastu võtta kuni 5 gruppi suurusega 50–55 inimest. Väiksemad grupid paneme üheks suureks grupiks kokku. Hiljuti tuli Tartust meile korraga 76 lasteaialast," rääkis Linda Amjärv.

Lapsi võtavad vastu päkapikud-giidid, kes neile ka saatjaiks on. Kogu programm kestab kaks ja pool tundi. Esiteks külastatakse loomaparki, siis minnakse jõulurajale. Räägitakse loomadest ja loodusest ning mängitakse liikumismänge. Rajal on üllatusi. Lõpuks jõutakse jõuluvana külla, kus külastajatele tuleb vastu jõulumemm. Samas saab sõita karusselliga. Lapsi külastab jõuluvana, kes toob neile maiustusi ja ka 30-kroonised kingipakid – seda juhul, kui need on ette tellitud. Metsaeit pakub kuuma taimeteed ja tutvustab ravimteesid üldse. Nende valmistamise retsepte saab ka kaasa võtta. Tagasiteel antakse lastele mõistatusi lahendada. Peamajas annavad Tabivere ja Maarja kooliõpilased kaks korda päevas etendusi. "Meil on veel üks maja. Nimelt endises kauplusehoones on peretuba, postkontor ja piparkookide küpsetamine. Peretoas on põhk põrandal. Seal tutvustatakse ka vanaaegseid tööriistu. Lapsed saavad teada, milline näeb näiteks välja koot, margapuu, kohviveski või söetriikraud. Neile meeldib uudistada villakraasimist ja lõngaketramist. Seda tutvustab huvilistele Aime Reinup. Rutt Kütt küpsetab aga maitsvaid piparkooke, mida saab maitsta ja ka kaasa osta. Ettetellimisel saab süüa ka jõulueinet. Kavatsesime teha ka lumelinna ja korraldada saanisõite, kuid lund on vähevõitu. Aga lumelinna ehitame valmis niipea, kui lund juurde tuleb," rääkis Linda Amjärv.

Palamusel tutvustatakse vanu jõulukombeid

Ka Palamuse O. Lutsu nimelisse Kihelkonnakoolimuuseumi tullakse igast Eestimaa nurgast. Peale muuseumi külastatakse ka Palamuse vana jahuveskit, mis tegutseb ka praegu. Õues lõkke ääres valatakse õnne. Giid räägib jõulukommetest. Lapsed kirjutavad sulepea ja tindiga mälestustähti ja laulavad harmooniumi saatel jõululaule. Lõpuks juuakse teed ja süüakse Tootsi keeksi. Päevas toimub kaks kahe ja poole tunni pikkust programmi, mida külastab keskeltläbi 100 inimest. Lahti ollakse viiel päeval nädalas. Kui Vooremaa tulu kohta päris, vastati Palamusel, et ei töötata kasumi nimel, vaid selleks, et rahvas muuseumi külastaks ning töötajad tegevuseta ei istuks.

Elistvere loomapargi karu Karoliina on viimastel päevadel pikisilmi oodanud jõulutralli lõppemist, et saaks rahulikult talveunne jääda.

Kuigi karu ise suuremat ei räägi, teavad talitajad tema unesoovist selle põhjal, et viimasel ajal on loom olnud toidu suhtes üliväga valiv. Enne talveund võtab Karoliina vastu piima ja liha, viimastel päevadel on ta söönud vaid liha.

Kui esmaspäeval teeb loomapargis ringkäigu viimane jõulueelne lasterühm, saab Karoliina lõpuks rahu ja võib unne suikuda.

Eile hommikul Jõgevamaale Elistvere loomaparki jõulurõõmu otsima tulnud Lähte ühisgümnaasiumi esimese klassi lapsed on veel eelmise päeva jõulupeost ärevil. Liulaskmise lauad kaasas ja paksud lumes müttamise riided seljas, asuvad nad kell kümme hommikul piisoni aediku poole teele. Ilm on sombune, kuid pilvine taevas ei anna mingit lootust lisavalgusele.

"Mina olen rebast Soomes näinud!" hõikab üks laps, kui reisijuht Heli Täpsi on ette lugenud kõik kodumaised loomad, keda Elistveres näha saab.

Sügavad metssiga

Kas Eestis elab piisoneid? "Eeeiii!" kilkab lastekari.

Piisonid Villu ja Vilja on pisut nooremad kui neid vaatavad lapsed, kuid kaaluvahe on nooremate kasuks.

Kui seltskond metssigade poole astudes värskele lumele esimesed jäljed sisse teeb, kilkab keegi lastest: "Mina tahan siga näha!" Loomulikult. Rivi vadiseb nagu pudrupada.

Metssiga Peeter nühib end vastu tarandikku ja üle aia koogutavad lapsed saavad tema karmi karva kindaga katsuda. "Ära nühi siin, lapsed tahavad sind näha!" kurjustab reisijuht.

14 aastat vana metssiga Masha, kes esimesed üheksa aastat oma elust õpetas Jõgevamaal Palal jahikoeri metssea jälgi üles võtma, vaatab tuima näoga kaugemalt – eks ole neid lapsi juba nähtud ka.

Karule rosinasaia

Järgmisena sammub rodu karupuuri poole. Karu lemmiksöök on rosinasai. Aga rosinad tuleb saiast esimesena välja võtta. Nii räägib giid. Karu ise põgeneb laste eest teise puurinurka.

Edasi orava juurde. Giid räägib, kuidas orav pani kevadel mõned kõrvitsaseemned kõhu kõrvalt tallele ja vähemalt üks neist hakkas puuri põrandal mullas kasvama. Lõpuks tuli taimele väga suure õuna suurune kõrvits külge.

"Siis orav lõpetas kasvatamise, aga kui ta teadnuks, et kõrvits palju suuremaks kasvab..." räägib giid.

Lastel on see jutt kõrvust mööda jooksnud. Nad vaatavad ainiti oravat. "Nii nunnu!"

Orav turnib oksi mööda ja väriseb, ent mitte külmast, vaid pealtvaatajate suurest hulgast.

Kolm ilvest vaatavad unisel pilgul puuokselt alla. Puu otsas lesides pidi soojem olema kui maas kõhutades, teab giid.

Siis lähevad lapsed jõuluvana juurde ära. Karu järab üksipäini liha.

Foto: Üks Elistvere loomapargi ilvestest, kes praegu oma saatust ootab

Ilvesepuurist leitud surnud marutõbine kährik võis surmahaigusega nakatada ka Jõgevamaa Elistvere loomapargi neli ilvest, kes praegu ootavad oma saatust.

Juba teist nädalat ripuvad loomapargi ilveste puuri ümber sildid, mis hoiatavad marutõveohu eest. Ilvesed on karantiinis kuni uue aasta alguseni.

Loomapargist avastati marutõbine kährik

Puuri ümbrusse on nööriga piiratud kahemeetrine ohutusala, kuhu loomapargi külastajad siseneda ei tohi. Öösiti liiguvad pargis valvurid ning lumelt otsitakse metsloomade jälgi, kes võivad pargi loomadega kokku puutuda. Marutõve peiteaeg ulatub kümnest päevast kuni ühe aastani.

Arusaamatu juhtum

Selle kuu keskel märkasid loomapargi töötajad, et ilvestepuuri ühes nurgas ründab hakiparv väikese looma korjust. Puurist leiti surnud kährik, mis lahkamisel osutus marutõbiseks.

"Kuidas see sinna sai, on siiani müstika," nentis loomapargi juhataja Asta Sarv. "Inimene võis selle sinna visata, aga ma ei usu, et keegi võis nii pahatahtlik olla, et viskas haige looma aeda eesmärgiga ilveseid nakatada." Et kährik ise puuri sattus, ei pea Sarv võimalikuks. Puuri ümbruse lumelt ei leitud kähriku jälgi, ilveste aed oli terve, üle aia ronimise välistab elektritraat.

Nüüd on Elistvere neli ilvest, Joosu, Äpu ja Hüpik ja Johanna, pideva järelevalve all. Nii juhataja kui loomade toitja käivad, binokkel kaelas, ilveste puuri juures, et märgata loomade käitumises kahtlast. Toitjal on keelatud ilveste aeda siseneda.

Jõgevamaa veterinaarkeskuse juhataja Jaan Kusma nimetas möönduseks praegust olukorda, kus ilvesed on karantiinis, kuid loomapargil lubati kõik kavandatud jõuluüritused ära pidada ning parki ei suletud.

"Otstarbekas olnuks ilvesed hävitada, kuid me otsustasime võtta riski ning loomad vaktsineerida," nentis Kusma.

Vaktsineerimine näitab

Praegu ootab veterinaarkeskus uinuteid, millega saaks ilvesed magama panna ning siis nad une pealt vaktsineerida. Unerohtu tulistatakse spetsiaalsest püssist.

Marutõppe nakatunud ilvesed jäävad pärast vaktsineerimist kiiresti marutõppe ning sel juhul tuleb nad hukata. Kui loomad haigeks ei jää, siis pole nad nakkust saanud.

Kusma sõnul on vajalik ka teiste loomade vaktsineerimine. "Marutaud levib praegu metsloomade hulgas massiliselt, nakatumist ei saa kunagi välistada," ütles ta.

Asta Sarv ütles, et kõigi loomade vaktsineerimine ei tuleks kõne alla, sest 400 000-kroonise aastaeelarvega park ei suudaks vaktsiiniks kuluvat 50 000 krooni leida.

Park elab annetustest ning Tabivere valla toel, pool vajaminevast saadakse piletitulust.

"See oli viga, et me loomi juba parki saabumisel pole vaktsineerinud," tunnistas Sarv.

Viis aastat avatud olnud Elistvere loomapargis pole seni marutaudi esinenud.

Jõgevamaal Elistvere loomapargis elavad neli ilvesest võivad olla nakatunud marutaudi.

Postimees kirjutas, et detsembri keskel leiti ilveste puuri nurgast kähriku korjus. Lahkamisel selgus, et kährik oli marutaudis.

Loomapargi juhataja Asta Sarve sõnul pole võimalik, et kährik ise puuri sattus. Puur oli terve ja selle ümbrusest kähriku jälgi ei leitud, üle aia ronimise välistab elektritraat.

"Inimene võis sinna selle visata, aga ma ei usu, et keegi võis nii pahatahtlik olla, et viskas haige looma aeda eesmärgiga ilveseid nakatada," ütles Sarv.

Veterinaarid üritavad praegu karantiinis olevaid ilveseid vaktsineerida. Kui nad on nakatunud, jäävad nad pärast vaktsineerimist kiiresti marutõppe, kui nad haigeks ei jää, tähendab, et loomad pole nakkust saanud.

Kui ilvestel on marutaud, siis tuleb nad hukata.

Järvamaal Ahula küla ligidal püüdsid kohalikud jahimehed kinni emata jäänud ilvesepoja ning loodavad teda kevadeni toites suureks kasvatada.

Ahula külje all asuva Kaasiku talu perenaine Sirje Kaasik ütles Järva Teatajale, et silmas noort ilvest esimest korda eelmisel kolmapäeval, mil suur kassisarnane loom tema koduväravast sisse tuli.

Kaasik lisas, et ilvesepoeg ei teinud ühelegi koduloomale liiga ning redutas päevade kaupa pesapuuks valitud kuuse otsas.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Peep Männil selgitas, et nii noor ilves ilma emata ellu ei jää.

"Suvel oleks tal söögipoolist küll, aga talvel ta ei jaksa iseseisvalt saaki püüda," selgitas Männil. Kas emailvese tappis inimene või oli põhjus metsloomade seas leviv marutaud, ei osanud Männil öelda.

Ilvesepoeg peaks koos emaga õppima jahti pidama ligi aasta, vähemalt talve lõpuni. "Loomaaed pole lahendus, Nigula loomade turvakodus pole tema pidamiseks vajalikke tingimusi, Elistvere loomapargis pandaks ta puuri," kahetses Männil.

Et looma elu päästa, püüdsid Kaalepi küla jahimehed ilvese kinni. Jahimees Valeri Homin ütles, et valmistas vikativarrest ja nöörist metslooma püüdmise riista.

"Ilves hüppas kuuse otsast alla ja jäi mõneks sekundiks siplema, jalad taeva poole. Ju ta oli näljast nii nõrgaks jäänud, et ei jaksanud eest ära joosta," arvas Homin.

Homini sõnul toimetas ta ilvesepoja kohe uude elupaika. "Läksin talle jänest püüdma. Esimese nälja kustutamiseks ostsime talle poest kanapugusid," muheles mees.

Männili sõnul tahavad kohalikud jahimehed toimetada vaiksesse kohta, et teda seal kevadeni toita. Männili kinnitusel ei jää oma kodupiirkonnas hoitav loom inimestest sõltuvusse. "Instinktid aitavad tal hakata kevadel ise saaki püüdma," lisas Männil.

Viimaste loendusandmete kohaselt elutseb Eestis umbes 900 ilvest ning tänavu on neid lubatud küttida kokku 158.

Raplamaa jahimehed on sel jahihooajal lasknud kümnest küttida lubatud ilvesest juba neli – kaks Kärus ning ühe Kehtnas ja Järvakandis.

Ilvesejahi hooaeg algas 1. novembril ja kestab 28. veebruarini.

Kaks nädalat tagasi suri Elistvere loomapargis noor ilves Äpu, kes lahkamisel osutus marutõbiseks. Neli ellujäänud ilvest – Joosu, Johanna, Hüpik ja Ene pandi karantiini ja ööpäevaringse järelevalve alla ning süste ootama.

Mõni päev pärast seda, kui ilveseaiast leiti surnud marutõbine kährik, haigestus ilves Äpu. "Loom hingeldas ja oli tavalisest natuke närvilisem, kuid mitte agressiivne. Eraldasime ta teistest. Kuigi loom sõi ja jõi nädal aega normaalselt, ta suri. Uuringud näitasid, et ilves oli nakatunud marutõppe. Praegu ootavad neli ilvest vaktsineerimist, kuid seda ei saa teha enne, kui Saksamaalt saabuvad meile uinutid, millega saab looma enne vaktsineerimist magama panna. Jääme ootama, sest vajalikud rohud tellisime juba oktoobris ja need pidid kohale jõudma detsembri alguses," selgitas loomaarst Villem Robi. Tema arvates võis kähriku laiba visata ilveseaeda vaid pahatahtlik inimene. Eelmisel kuul tuli ilveseaia taha väike ilvesepoeg. Loomapargi töötajad püüdsid ta kinni ja panid karantiini, kus ta varsti suri. Oli see siis hirmust või näljast, kuid analüüsid näitasid, et see ilvesepoeg polnud marutõves. Praegu on ilveseaed piiratud paarimeetrise ohutusalaga, kuhu loomapargi külastajatel ei lubata siseneda.

Reedel suri Järvamaal emata jäänud ilvesekutsikas, kelle kohalikud jahimehed olid vaid mõni päev varem leidnud ja enda juurde kosuma viinud.

Nooruke ilves oli armetus seisus juba siis, kui jahimehed Ahula küla lähedal majade lähedusse tulnud loomale esmaspäeval järele läksid. Enne seda oli ilves seal mitu päeva kuuse otsas redutanud.

Metslooma enda juurde viinud jahimees Valeri Homin ütles Postimehele, et ta tegi ilvesekutsika elu päästmiseks kõik, kuid reede hommikuks oli vanasse Ikarus-bussi majutatud loom ikkagi surnud.

"lvesest olid ainult luu ja nahk järel juba siis, kui me ta leidsime, loom ei suutnud õieti puu otsagi ronida ning tal oli kõht täitsa lahti," rääkis Homin. "Karta oli, et ta sureb, kuid me ei tahtnud teda kohe ise ka hukata, kahju hakkas."

Kohalikud jahimehed küsisid looma päästmiseks nõu nii Nigula loomade turvakodust kui ka loomaaiast.

Loomaarsti soovitusel söödeti ilvesele sisse lihaga määritud tablette ja pehmet liha, mida ta seedida suudaks. Esimese nälja kustutamiseks osteti loomale poest kanapugusid.

Homini sõnul oli aga ilvesekutsikal tõenäoliselt juba nii tugev põletik sees, et sellest kõigest tema elu päästmiseks ei piisanud.

Jahimehed pole seni osanud öelda, kas emailvese tappis inimene või oli põhjus metsloomade seas levivas marutaudis. Jahipidamise eeskiri keelab poegadega ilvest küttida.

Viimaste loendusandmete kohaselt elutseb Eestis umbes 900 ilvest ning tänavu on neid lubatud küttida kokku 158. Ilvesejahi hooaeg algas 1. novembril ja kestab ametlikult 28. veebruarini.

ÜKSI ELLU EI JÄÄ: Orvuks jäänud ilvesepojad ei suuda metsas ilma emata hakkama saada. (Internet)

Järvamaa jahimehed püüdsid jõulude eel kinni emata jäänud ilvesepoja ja lootsid ta kevadeni toites ise suureks kasvatada. Paraku ei pidanud nõrk loomake vastu ja heitis eile hommikul hinge.

Ilvesepoeg hulkus ringi Ahula külje all Kaasiku talu hoovis ja kükitas päevade kaupa kuuse otsas. Jahimehed tahtsid metsakiisu elu päästa ja püüdsid ta kinni, et loomakest kevadeni toita.

"Ilves suri kahjuks reede hommikul," nendib jahimees Valeri Homin. "Kõht oli tal nii lahti ja... käisin just vaatamas. Ta sõi meil enne ilusti liha ka, ja glükoosivett jõi. Nii et toit ja jook olid õiged. Eile (neljapäeval – toim.) õhtul oli ta veel korras, käisime teda iga päev vaatamas. Eks ta uimane oli, aga seda oli ta juba siis, kui me ta kätte saime, sest ega ta eest ära joosta ei jaksanud. Kahju..."

Nigula loomade turvakodu perenaine Kaja Kübara sõnul küsisid jahimehed ka temalt nõu, kuidas väetit ilveselast hooldada."Ilvese tervis ei olnud juba enne hea ja seetõttu polnud teda võimalik turvakodusse tuua. Aga jahimehed käitusid õigesti – ilves liigub koos emaga, kuid ema oli hukkunud; nii et ega ta seal metsas üksi ellu poleks jäänud. Ilmselt oli ta juba varem metsas valesti toitunud, kuna tal ema polnud ja ta pidi ise süüa otsima," arvab Kübar.

"Praegu oleme valmis ka ilveseid vastu võtma, kui selliseid probleeme veel peaks tulema. Ruum on juba ette valmistatud. Ja karude vastuvõtuks oleme samuti valmis. Meil Nigulas praegu palju loomi pole. Üleeile viisime ka oma luiged, kes olid paranenud, vabasse vette. Mõned toonekured on veel siin. Siis üks portsjon vareseid, mõned siilid, kes on talveunest ärganud ja seepärast meie turvakodusse sattunud, ning üks nahkhiir. Tema oli üles ärganud, ent nüüd jäi siin uuesti magama."

ANNA SARV SIIA: Põdral sarv juba veidi loksub. Kui juhataja selle varsti kätte saab, viib tuppa kapi peale teiste kõrvale.

Eile lehvitas äralennul tiibu Elistvere loomapargi tänavune suurim mure. Sai selgeks, et ilvesed on marutaudi haigestumisest pääsenud. Muidu on aasta lõpp tavaline: ülilibe juurdepääs, uudistajad, pidulikud nosimised, ainult va karu Karoliine...

Keegi viskas Elistvere nelja ilvese aedikusse, mida piirab traatvõrk ja elekter, surnud kähriku. Kui loomapargi talitaja sellele hakiparve kisa peale jaole sai, oli kähriku kõhu alt kaks ribakest läinud.

Kaks tundi hiljem tehti Tartus kindlaks, et kährik oli marutõbine. Veterinaaramet kirjutas välja karmid käsud ja keelud. Postimees kirjutas: "Marutõbi ähvardab Elistvere loomapargi ilvesteta jätta."

Selle peale sõitis Elistverre hulganisti loomasõpru, kes marssisid oravast, karust, rebastest, kitsedest, ja kahest põdrast prauhti mööda, et panna pidurit alles Joosu, Johanna, Äpu ja Hüpiku (need on ilveste nimed) vabaõhupuuri juures.

Ilvesed pääsesid mahalaskmisest

Loomapargi juhataja Asta Sarve tähelepanekul huvitusid ilveste elu- ja olelusvõitlusest põhiliselt need, kes polnud varem loomapargi teed rataste alla võtnud.

Et kährik hommikupimeduses üle võrgu lennutada, oli viskaja roninud (mida näitasid lumele jäetud jäljed) aediku tagaküljel müürijupi otsa.

Kaks nädalat hirmu on möödas, aga juhataja hing ei anna ikka veel rahu. Juhataja pea ei võta, mis võis olla müürile ronijal mõttes.

"Nii pahatahtlik ei saa inimene ometi olla. Nii loll ei saa inimene samuti olla."

Isegi kui viskaja võis oma arust olla hea, abivalmis ja tark, keetis ta nakatunud kährikuga kokku kapitaalse supi. Palju ei puudunud, et loomapark oleks kõige magusamal ja ilusamal ajal kinni pandud. Veidi rohkem jäi puudu sellest, et kõik neli ilvest oleks otstarbekuse nimel tapetud.

Taudi võimaliku leviku vastu riputati üles hoiatussildid ja veeti ilveste elamise ümber piirdelint, et publikum ei pääseks käperdama ja lapsed lutsutama võimalik et nakkusega kokku saanud traataeda. Öösiti marssisid ümber võimaliku nakkuskolde valvurid, et rumalast peast ei tuleks endale haigust otsima mõni metsloom.

Selle kõige peale ei teinud ilvesed teist nägu – ei hakanudki marutõbiseks, vaid on traksis ja terved.

Asta Sarvel oli eile rõõmupäev: "Lihasööjate marutaudi peiteaeg on kuni viisteist päeva. See aeg on nüüd siis lõpuks õnnelikult möödas!"

Hoiatussiltide ja lintide mahavõtmiseks tuleb ära oodata veterinaarteenistuse luba. Uusi hirme ennetava vaktsineerimisega läheb samuti aega. Vaktsiin (mida isegi Tallinna loomaaial laenata polnud) on Saksamaalt siiapoole alles teel.

Loomade jõululaud

Juhataja lootis kõik aeg, et lugu lõpeb ilveste terveksjäämisega. Ilmselt päästis ilvesed instinkt, mis käsib marutauditõbisest eemale hoida.

Jõululaupäeva auks toideti kahtlusaluseid loomalihakäntsakatega. Muidu söövad ilvesed tapamaja jäätmeid.

Metssigade piduroog oli jõuluks samuti liha, mille juurde serveeriti tammetõrusid, õunu ja otra. Orav sai pähkleid, rebastele anti särgi, piisonitele leiba, hirvedele tõrusid ja saia. Kitsed ja põdrad maiustasid õunte ja tõrudega.

Karu Karoliine poputamisega on ekstra lood. Karul pole praegu söögist sooja ega külma. Tema taks on talveunest ärgates hoobilt 5 kilo turult toodud jõhvikaid.

Kaks esimest talve Karoliine ei maganud. Kahel järgmisel võttis asja ette. Aga tänavu käis kord koopas ära ja kaotas seepeale unekoha vastu igasuguse huvi. Pikutab raudpuuris heintel. Möllab, möriseb ja mõnuleb.

Koopa ette pandi kuuski – võtku ja ragistagu ja kobigu tuttu. Selle peale Karoliine haigutas.

Juhataja on kimbatuses. "Ega vägisi teda koopasse ikka ei pane."

Ülejäänu on 5aastases loomapargis nagu ikka. Mis metsaelukate juures lapsed ka sel aastal kõige pikemalt kükitasid?

Õige vastus: jänes ja orav.

Elistvere loomapargi neli ilvest pääsevad eluga, sest eile sai selgeks, et ilvesed on neid ähvardanud marutaudi haigestumisest pääsenud, kirjutab SL Õhtuleht.

Keegi viskas paari nädala eest Elistvere nelja ilvese aedikusse, mida piirab traatvõrk ja elekter, surnud kähriku. Kui loomapargi talitaja sellele hakiparve kisa peale jaole sai, oli kähriku kõhu alt kaks ribakest läinud.

Kaks tundi hiljem tehti Tartus kindlaks, et kährik oli marutõbine.

Veterinaaramet kirjutas välja karmid käsud ja keelud, muuhulgas ähvardas ilveseid võimalikku nakatumise korral ka hukkamine. Loomapargi juhataja Asta Sarvel oli eile rõõmupäev.

"Lihasööjate marutaudi peiteaeg on kuni viisteist päeva. See aeg on nüüd siis lõpuks õnnelikult möödas!" ütles ta.

Hoiatussiltide ja lintide mahavõtmiseks tuleb ära oodata veterinaarteenistuse luba. Uusi hirme ennetava vaktsineerimisega läheb samuti aega, sest see on Saksamaalt siiapoole alles teel.

Keskkond Möödunud reedel viidi Sonda metskonnast Nigula metsloomade turvakodusse kaks kümmekonna päeva vanust karupoega, kelle ema metsatööd pesast pagema sundisid.

"Eks see üks paha asi ole," ütles Sonda metsaülem Avo Siilak. "See juhtus möödunud reedel, kui metsamehed eraldasid lageraielanki. Ega karu Eestimaal pesa teegi, ta magab mingi oksahunniku või mahalangenud puu juurika all ja seda on väga keeruline märgata. Oleks seda aimatagi osatud, pole loomulikult sinna ligidalegi mindud."

Mehed Siilaku sõnul karu ei näinudki, kuulsid ainult karupoegade hääli. Ega julgenud lähedale minna – helistasid Siilakule ja kutsusid ta appi.

Siilak võttis otsekohe ühendust keskkonnaministeeriumi suurkiskjate eksperdi Peep Männiliga (tema lubas ise Nigula metsloomade turvakoduga ühendust võtta) ja sõitis metsa karupoegade juurde.

"Nigulast sõideti välja veel enne, kui karupojad pesast kätte sain," tunnustas Siilak turvakodu töötajate operatiivsust.

Siilak pistis mõmmikud põue sooja ja sõitis metskonnamajja turvakodu töötajaid ootama.

"Karu magas metskonnamajale suhteliselt lähedal, võib-olla kolm kilomeetrit – täiesti ettearvamatu koht, kus karu tavaliselt kunagi ei maga. Selline hõre metsaalune... Reede oli õnneks ainuke suhteliselt soe päev, ainult paar kraadi oli tol hetkel külma. Nii et õnnelik juhus," rääkis Siilak.

Tema teada tunnevad karupojad end turvakodus hästi. "Söövad praegu ilusti, aga eks muutus võib äkki tulla. Ikkagi loodusest välja rebitud... Ohtusid on palju," muretses ta.

Söövad hästi, aga hirm on suur

Nigula turvakodu perenaine Kaja Kübar kinnitas eile pärastlõunal, et siiani tunnevad karutitad end hästi. "Aga hirm on tohutu suur," tunnistas ta. "Iga poole tunni tagant, ka öösel, käin neid vaatamas. Oma köögis hoian neid; ruumis peab kogu aeg umbes kolmkümmend kraadi sooja olema."

Kübaral on karupoegadega juba päris palju kogemusi – viiendat aastat tuleb nendega tegemist teha, vahel ühe-, vahel koguni neljakaupa. Viisteist mõmmikut on turvakodus titast karuks kasvatatud ja loodusesse tagasi saadetud.

Mullu aprillis Avinurme kandist Nigulasse viidud emata jäänud karupoeg suri kümmekond päeva hiljem. Praegu turvakodus kosuvatel karulastel on Kübara hinnangul rohkem lootust: "Nad olid siia jõudes veidi vanemad, nad olid pesas suhteliselt vähe aega üksinda. Metsamehed tegid kõik väga õigesti: hoidsid neid kogu ootamise aja põues, mis on kindlasti kõige tõhusam viis nende soojas hoidmiseks. Ega loomade sisse muidugi näe – neil võib ka mingi kaasasündinud häda olla. Ja asendustoit pole ikkagi emapiim."

Praegu söövad karupoiss ja -tüdruk iga kolme-nelja tunni tagant piimasegu. Et üleminek emapiimalt teisele toidule valutumalt kulgeks, tuli alguses toidukogust vägagi piirata. Nüüd on kogus tasapisi kasvanud, aga päris isu järgi ei anta neile veel praegugi.

"Juurdekasv on normaalne olnud," tunnustas Kübar.

Leidmise ajal olid karupojad loomaarsti hinnangul 10–14 päeva vanad ning kaalusid 600 ja 800 grammi. Paari esimese päevaga võtsid nad kaalus juba 70–80 grammi juurde.

Pöidlad karude heaks pihku!

Sõltuvalt arengust peavad karud vähemalt seitsme-kaheksakuuseks saama, enne kui nad loodusesse tagasi võib lasta. "Kaks eelmise aasta aprillis Ida-Virumaalt meile toodud karupoega lasksime vabadusse septembris," meenutas Kübar. Viimased neist ajakirjandusse jõudnud teated kirjeldasid, kuidas mõmmikud metsaserval Tali koolimaja piilumas käisid.

Peale kahe Sonda mõmmiku elavad Nigula turvakodus praegu toonekured, varesed, paar siili ja üks nahkhiir.

"Suhteliselt vaikne aeg on," kommenteeris Kübar. "Kõige loomarohkem aeg on tavaliselt kevadel – eelmise aasta mais oli nelikümmend noort nägu meil sees. Peaaegu kakskümmend kakupoega, rebasekutsikaid, kährikuid, siilipoegi, toonekured... Kõige tihedam aeg ja kõige rõõmsam aeg. Vahepeal tundub küll, et mõnda kätt oleks veel juurde vaja."

Kõige suuremat rõõmu on Kaja Kübar tundnud kahest hülgest, kes mullu titekarvas poegadest üles kasvatada õnnestus.

Loodetavasti läheb Sonda karupoegadega sama õnnelikult.

"Hoidke meile pöialt!" soovis Kübar.

Reede hommikul suri Nigula turvakodus üks kahest Ida-Virumaalt sinna viidud karupojast.

"Me lausa kardame teie telefonikõnesid," tunnistas Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar.

Aasta tagasi Avinurme kandist Nigulasse viidud emata jäänud karupoeg suri järgmisel päeval pärast seda, kui Põhjarannik oli tema käekäigu vastu huvi tundnud.

"Neljapäeva hommikul rääkisime ja õhtul hakkasid igasugused jamad pihta," ütles Kübar.

Terve öö võitlesid turvakodu töötajad karupoja elu eest.

Hommikul tuli neil paraku enda allajäämist tunnistada.

"Kaasasündinud maksa väärareng," ütles Kübar emase mõmmiku surma põhjuseks. "See oli kahest suurem karupoeg. Aga algusest peale käitumiselt vähem agressiivne. See ei ole küll mingi näitaja, lihtsalt iseloom võib selline olla."

Kübara arvates poleks sellise hädaga karupoeg ilmselt suureks kasvanud ka siis, kui ta ema juurde oleks jäänud. "Asendustoidu peal olles võis see häda tal lihtsalt kiiremini välja lüüa."

Kõikvõimalikke hädasid võib loomalastel tekkida igas vanuses. Turvakodus elava isase karupoja jaoks kestab kõige ohtlikum aeg vähemalt jaanuarikuu lõpuni.

Kaks kümmekonna päeva vanust karupoega viidi Sondast Nigula turvakodusse nädal tagasi reedel, kui metsatööd nende ema pesast pagema sundisid.

Põhjapõder Redu jätab enne uude koduaedikusse sisenemist südamlikult hüvasti oma saatja, Eesti Meelelahutuse Agentuuri filmioperaatori Avo Ailtiga.

Kaks aastat Olustvere jõulumaal lapsi lõbustanud põhjapõder Redu saabus eile Elistvere loomaparki ja sisenes mõõdetud sammul oma uue kodu väravast.

Redu kinnitas kogu oma olekuga, et möödunud aasta vaatamisväärsuste edetabelis Kuremaa kloostriga 1. ja 2. kohta jagav Elistvere on talle mokka- ja kontimööda paik.

Redu vastuvõtukomiteesse kuulusid Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv, Eesti Metsaseltsi president Kaupo Ilmet, loomaarst Villem Robi ja talitaja Liina Sarv.

"Möödunud aastal külastas loomaparki üle 60 000 inimese," rääkis Ilmet, mille peale Redu samm muutus üsnagi kepsakaks.

Muusikaprodutsent Gunnar Loho juhitav Eesti Meelelahutuse Agentuur otsustas isase Redu kinkida Elistvere loomapargile pärast seda, kui põhjapõdra õrnemast soost kaaslane otsustas omal käel minna Soomaale tutvuma Eestimaa loodusega ega tulnud enam tagasi.

Samblasõber Redu

Redu Elistverre eskortinud Eesti Meelelahutuse Agentuuri filmioperaator Avo Ailt rääkis, et emane põhjapõder pääses pakku juba sügisel.

"Siis hakkas Redul üksinda kurb, pealegi ei tegele me enam jõulumaa korraldamisega," ütles ta. "Loomapargis saavad lapsed Redut näha ja siin on tal ka paremad tingimused. Võibolla me laename teda edaspidi mõnikord."

Vastuvõtukomitee tundis huvi, mida Redu sööb, millised on tema kombed ja iseloom. Loomaarst Robi nõudis vaktsineerimistunnistusi.

Ailti sõnul olid mõlemad põhjapõdrad väga julged ja usaldavad."Nad käisid mul põllu peal järel nagu koerad ja tonksisid sarvedega," pajatas ta. "Saamid peavad neid ju koduloomadena. Seal pistavad põdrad ikka aeg-ajalt jurtasse nina sisse."

Ka Redu olevat sõbralik loom, kes tuleb oma toitjale ninapidi juurde ja usaldab kaera süüa otse peost. Kaera kõrvale peab Redu saama krõbistada just põtrade tarbeks tehtud graanuleid ja lakkuda soolakivi. Üle kõige armastab ta aga sammalt.

Karantiin sai läbi

Möödunud aasta detsembri alguses avastasid loomapargi töötajad ilveseaiast surnud kähriku. Asta Sarve hinnangul pidi kellegi kuri käsi korjuse üle aia viskama, sest metsloom ise poleks võrkaiaga piiratud alale surema pääsenud.

Loomapark pandi karantiini, sest kährikul tuvastati marutaud.

Nüüd on karantiin läbi ja lähipäevil saavad Elistvere ilvesed lõpuks ka marutaudi vastu vaktsineeritud. Praegu pole veel selge, kas protseduur toimetatakse uinutipüssi toel või jõuab pärale loomaarst Villem Robi Soome kolleegide lubatud suu kaudu manustatav vaktsiin.

Seni teeb Sarv koos abilistega päevas mitu tiiru ja vaatab, ega loomapargi territooriumile ole tekkinud metsloomade jälgi. Eilne vaatlus tuvastas ilveste aeda uudistamas käinud rebase jäljerea.

"Inimesed on looduselt nii palju võtnud – kõiges, mis looduses halvasti, on inimese süüd. Tahan loodusele midagi tagasi anda," põhjendab Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar oma kümme aastat kestnud tegevust.

"Pärnumaa metsade rüpes peituva Nigula metsloomade turvakodu igapäevatööks on õnnetusse sattunud metsaasukate luude-liikmete lappimine, pudrukeetmine ja lutitamine, lennuõpetus ja jooksuharjutused," seisab turvakodu tutvustavas voldikus. "Siin saab hättasattunud metsloom tagasi oma tervise, siin kasvatatakse üles emata jäänud loomabeebi, siin õpetatakse talle metsaoskusi ja inimesekartust... Ja mis veelgi olulisem – siit viiakse paranenud kasvandikud tagasi koju oma metsaelu elama."

Nigula looduskaitseala loodi 1957. aastal. Kolmkümmend kuus aastat hiljem toodi kaitseala keskusse noor hiireviu, kelle pesa oli saemeestele ette jäänud. Nõnda pandi alus turvakodule – ainsale paigale Eestis, kus aidatakse õnnetusse sattunud metsloomi tagasi metsaellu.

"Looduskaitseühistu Kotkas tegeleb samuti loomade aitamisega," ütleb Kaja Kübar täpsustuseks, "aga ega rohkem vist ole jah."

Kõik üksijäänud pole orvud

Viimasel paaril-kolmel aastal, kui turvakodust laiemalt teatakse, on Nigulas tulnud aastas keskeltläbi viiesajale isendile abi anda.

"Võib olla küll, et hättasattunud loomi on rohkem. Sest metsas enam vaikuseperioodi ei ole, metsatöö käib kogu aeg... Teisalt inimesi liigub metsas rohkem ja siis ka märgatakse hädasolijaid rohkem," ei oska Kaja Kübar abivajajate rohkusele ühest seletust anda.

Loomi, keda Nigulasse toodud ei ole, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda: "Ilvest pole olnud. Hunti ja metssiga ei ole, kärpi vist ka, kui mälu ei peta. Küll on aga meil olnud kitsetalli, siile, rebasekutsikaid, kährikuid, oravaid, kotkaid, kakke, karusid, isegi üks põder..."

Üldiselt käib asi niimoodi, et mingi looma või linnu leidnud inimene (kelle arvates too hädas on) helistab loomaaeda. Ja sealt suunatakse helistaja turvakodusse.

Teine variant on, et helistatakse kohe Kaja Kübarale. Ja pahandatakse, miks ta nii palju pärib.

"Ma saan muidugi aru, et mobiilile on kallis helistada, eriti kui seda lauatelefonilt teha. Aga kui ma midagi ei tea, ei saa ma ka nõu anda," räägib Kübar.

Teada on vaja näiteks seda, kust loom või lind leiti. Sest alati polegi vaja talle abi anda; mõnikord piisab, kui ta rahule jäetakse, et mõne aja möödudes vaatama minna, mis on saanud. Võib-olla polegi tegemist hüljatud lapsukesega, tema ema võib kusagil lähedal olla.

Kaja Kübar räägib loo oravapoegadest, kelle pesapuu metsamehed teadmatusest langetasid. Pesa kaeti kindlalt kinni (et kiskjad ligi ei pääseks) ja jäeti ootele. Õhtupoolikul kaema minnes selgus, et ema oli pojad ära viinud.

Soovitus oodata-vaadata ei kehti siis, kui tegemist on viga saanud looma või linnuga. Kõige parem oleks ta loomaarsti juurde viia.

"Ka see viimane süst on aitamine – päästab looma piinlemast," võtab Kübar elu realistlikult.

Ja veel ei kehti see soovitus pesast leitud karupoegade suhtes: kes tahes need leiab, pangu mõmmikud kohe põue sooja ja otsigu abi. Surmkindel, et ema nende juurde enam tagasi ei tule. "Äärmisel juhul võib ta pesa juurde tulla, aga pessa päris kindlasti mitte," kinnitab Kübar.

Kellele karud, kellele kakud

Karud olevat Kübara kinnitusel üldiselt inimeste lemmikud. "Suur, pehme ja karvane," iseloomustab ta enamiku suhtumist.

Talle endale meeldivad karud ka. Eriti nende "ahviajajärk", mil jäsemed hirmsa hooga kasvavad ja keha kuidagi järele ei jõua.

Esialgu tuleb mõmmikuid hoida oma kodus köögis. Et neil oleks hästi soe. Et neid saaks pidevalt jälgida. Et neid saaks iga mõne tunni tagant lutitada.

Nii käibki Kaja Kübara ja terve tema pere elurütm loomalaste rütmi järgi.

Kui ilm vähegi kannatab, hakatakse karusid õueõhuga harjutama. Hirmsa järelevalve all – et nad, jumala pärast, ei külmetaks.

Juba kopsakamaks kasvanud otid viiakse majast eemale aedikusse. Inimesega nad siis enam suurt kokku ei puutu. Süüa viiakse neile küll ("Kummagi käe otsas pudruämber ja seljakott seljas," kirjeldab Kübar karude söötmiskäiku), aga see peidetakse ära, nii et kõhutäie kättesaamiseks tuleb vaeva näha.

Ja siis tuleb aeg, mil karud hinnatakse iseseisvaks eluks kõlblikeks (see aeg on iga karu puhul erinev) ja viiakse metsa tagasi.

Põhimõtteliselt samamoodi käitutakse turvakodus kõigi loomadega: tited soojas ja inimeste lähedal, natuke suuremad kõrvalhoonetes ja aedikutes, lõpuks metsa tagasi.

"Seni pole õnneks ette tulnud, et mõni loom ei saakski iseseisvalt elamisega hakkama ja tuleks enda juurde jätta. Võib juhtuda, et see murtud tiivaga kakk, kes meil praegu on, ei hakka kunagi lendama... Eks me hoiame teda siis siin, kuni talle elupäevi on antud. On teistele seltsiks."

Kakud on Kaja Kübara lemmikud. Tütarde omad samuti. Nood otsivat igast raamatust kakupilti.

Lutiaeg ja kolksuaeg

Kevadel on turvakodu põhilised asukad mingil põhjusel hüljatud loomalapsed. Neid tuleb siis lutitada, kakatada, kasida ja muidugi pidevalt jälgida.

"See on selline lõbusam aeg – eriti siis, kui neist juba asja hakkab saama," kirjeldab Kübar. Ja märgib, et see on ühtlasi kõige kiirem aeg, kus torulorutamiseks aega ei jää.

"Loomadel on ka hea meel," usub ta. "Nad tunnevad, et saavad loodusesse tagasi. Neil on lõbusad silmad. Puuriloomadel on hoopis teine pilk silmis."

Aasta algab karujõmpsikatega, siis tulevad hülged (eelmisel aastal esimest korda; et nende tulek sattus just samale ajale, kui ajakirjanduses räägiti hüljeste massimõrvast Saaremaal, on Kübaral iseäranis hea meel, et ta vähemalt kaks viigrit suutis loodusele tagasi anda). Siis tuleb kaku- ja teiste noorlindude aeg, juunis kitsetalleaeg. Suvel, raudne värk, tuleb torm ja siis on hädalisi palju.

Sügist kutsutakse Nigulas kolksuajaks. See on natuke kurvem aeg, kus tuleb lappida ja ravida kusagile vastu lennanud linde või autoga kokku põrganud loomi.

"Ega inimesed eriti tea, kus see Nigula asub. Mõnikord helistatakse Tallinnast, et selles ja selles tänavas on selline lind – tulge kohe. Paraku ei ole me päästeteenistus, kes vilkurautoga kohale saaks tormata. Ehkki sellist oleks Eestis vaja küll," arutleb Kübar.

Orav potis ja pingviin koonduslaagris

"Ma olen potis oravat keetnud," keerab Kübar jutu ühtäkki hoopis ootamatuks.

Paar aastat tagasi olnud selline kevad, kus keset maikuud otsustas hakata lund sadama. Oravaema olnud kusagile kadunud – ilmselt hukka saanud. Pojad pesas puhta omapead. Sõideti siis turvakodust poegadele järele. Autos juba soojenesid tasapisi, aga üks viiest oli ikka kõvasti külma saanud.

"Pliit oli veel soe, tuld enam muidugi all ei olnud; võtsin supipoti, panin käterätiku põhja ja orava selle peale. Hoidsin seal niikaua, kui toibus ja aktiivsemaks muutus. Tegelikult pääses ta ainult hästi kerge nohuga; järgmisel päeval juba ronis mööda mu varrukat üles."

Kurvem lugu oli pingviiniks kutsutud ürriga, kes ilmataadi kummastava viperuse tõttu mõni aasta tagasi Tartusse oli sattunud ning keda Nigulas päästa ei suudetud. Ajakirjanduses võrreldud turvakodu seepeale koonduslaagriga ja pandud süüks, et lind seal ära olevat uputatud.

"Ma loodan, et see inimene, kes tookord nii kirjutas, ei satu kunagi metsa. Muidu hakkab äkki seal veel konni kraavidest välja tõstma, et need ära ei upuks," pole Kübar toonasest solvumisest tänini päriselt üle saanud.

Eelmisel nädalal jõudis Elistvere loomaparki kolmeaastane põhjapõder Redu, kes varem rõõmustas Olustvere jõulumaa külalisi.

Kaks vangistuses sündinud põhjapõtra jõudsid Olustvere jõulumaapidaja Gunnar Loho aedikusse 2000. aasta novembris. Paar aastat lõbustasid nad rahvast ja saatsid jõuluvana. Läinud oktoobri lõpupoole lõi isapõder Redu tarasse sõrgadega augu sisse ja pani koos pruudi Liisaga plehku. Redu saadi kodu lähedalt õige varsti kätte ja loodeti, et Liisa tuleb talle järele, aga ei tulnud. Kuigi Liisat nähti Soomaal mitmel korral ringi luusimas, ei õnnestunud teda kätte saada.

Põdrapidaja kardab, et põdrapreili on langenud huntide või suurte koerte ohvriks, sest inimeste hoole all elanuna ei oska ta neid karta. Kaaslase kaotanud Redu hakkas igatsema teiste loomade seltsi ja peremees Gunnar Loho otsustas ta loomaparki tuua.

"Põhjapõder on meie loomapargis uus liik, praegu elab siin ligemale poolsada looma. Paistab, et Redu võttis oma uue kodu ja naabrid kiiresti omaks," arvas loomapargi giid Heli Täpsi. Tema sõnul peaks täna toodama Elistvere parki veel üks loom – umbes aastane metskits.

Jõgevamaa Elistvere loomapargi asukad saavad kevadpäikest veel viimaseid päevi rahulikult nautida, aga peagi hakkab sinna voorima bussitäite kaupa lapsi.

Karu Karoliine haigutab magusalt ja keerab külje päikese poole. Temal jäi seekordne talveuni õige lühikeseks, samal ajal vabas looduses elavad pruunkarud imevad veel koopas käppa.

Karu magas vaid poolteist kuud

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv räägib, et nende Karoliina magas sel talvel vaid poolteist kuud. "Karu tegi sellel aastal veel niisuguse tüki, et ei läinudki talveund magama oma koopasse, vaid võttis kätte ja jäi lageda taeva alla heinahunnikusse," imestab Sarv.

Tavaliselt jääb karu talveunne detsembri alguspäevadel ja nõnda märtsi lõpuni välja. Sarv: "Aga meie karu ootas ikka jõuluvana ära ja kusagil jaanuari alguses alles jäi ja kuni 12. märtsini. Kui üles ärkas, oli teisel kohe hea tuju ja jooksis ringi."

Kuid ega loomapargis peagi kõik täpselt nii olema nagu looduses, sest tegelikult on tegemist ikkagi loomade turvakoduga, see tähendab, et sinna tuuakse hätta sattunud loomad.

Tavaliselt küsitakse Elistvere perenaiselt, et kas on ka loomalapsi tulemas. Asta Sarv: "No ei ole, kitsed-hirved sünnivad juulis. Kui tuleb piisonivasikas – kui tuleb –, siis sünnib see ka mai lõpus. Ja ilvestel on alles jooksuaeg. Ja karul ei saagi poegi tulla, sest tema on meil üksinda."

Asta Sarv ütleb, et viieaastaseks saaval Karoliinal hakkab varsti tõepoolest jooksuaeg tulema, kuid pole ju mõeldav, et tuua rihma otsas mõni isakaru sinna ja ütelda, et tal on nüüd lapsi vaja.

Mis on loomale hea, mis halb

Elistvere loomapargi perenaine jõuab rebaste puuri ette ja seletab, kuidas keegi Võhma mees need kutsikatena metsast leidnud, põue pannud ja sinna toonud, arvates, et teeb neile nõnda head. "Aga ei teinud. Inimene arvab, et loomad on temast nõrgemad ja neid on vaja ruttu päästma hakata, aga igakord pole see nii," õpetab Sarv.

Uutest loomadest on loomapark hiljuti täienenud mingiga, kes Palamusel kanakarja käis kimbutamas, ja põhjapõdraga, kes toodi Mulgimaalt. (Seda, et põhjapõdral Eesti suves palav hakkaks, perenaine küll ei usu.)

Linde praegu peale faasanite pole, seetõttu valitseb loomapargi kõrgemates sfäärides praegu ka harjumatu vaikus. Aga Asta Sarv muutub nukraks, kui räägib neile toodud kurgedest. "Kui kurel on tiib vigastatud, siis ei hakka ta kunagi lendama. Kas see on ikka linnu päästmine?" küsib ta.

Ja Asta Sarv kirjeldab meeliliigutavalt, kuidas üks pooliku tiivaga toonekurg teisi kurgi lõunasse lendamas nähes üritas sügisel mitu korda end kivi pealt lendu tõsta, kuid ikka ja jälle libises alla.

Sel talvel ei hoitud ühtegi kurge ületalve. Aga kui kevadel linnud tulevad, jäävad nad ka Elistvere metsa pidama.

Ilvesed põõnavad kuni maapinna soojenemiseni puu otsas, suurel isapõdral Pokul on uhked sarved maha murtud ja nüüd hakkavad uued kasvama; samal ajal sokul on need juba püsti – pehmed ja karvased. Aga kabehirved, neil on hoopis teistpidi: kui teised viskavad oma sarved maha sügisel, siis hirved viskavad oma sarved maha aprillis ja neil on praegu uhkemast uhked täissarved. Talled sünnivad neil juunis.

Elistvere kaks isapõtra valmistasid loomapargi töötajatele parajat peavalu, sest täisjõus loomad tahtsid jooksuajal aediku vägisi maha murda. Päris putku nad siiski ei pääsenud. Ja aia parandamise ajaks tuli loomaarstil põdrad magama panna.

Veel hullemat mürglit tahab teha euroopa piisonite paar Villu ja Vilja.

Loomapargi töötajad loodavadki, et Villu Reiljan (kelle järgi isapiison nime sai) ikka keskkonnaministriks saab – siis on piisonitel ja kõikidel teistel loomadel ehk veelgi paremat põlve loota.

Aga kui loomapargi perenaiselt küsida, et kuidas tema hoolealused pika ja külma talve üle elasid, siis vastab Asta Sarv, et normaalselt.

P.S. Tegelikult polegi karu loomapargi kõige suurem staar, nagu täiskasvanud arvavad, ega ka piisonid, vaid lastele meeldib kõige rohkem hoopis orava puuri ees käpuli maas vahtida.

MIDA LOOMAD PRAEGU TEEVAD:

Nahkhiirlastest rändajad pole veel tagasi tulnud ega soikelus olijad ärganud; orav ei näita end juba teist nädalat, tähendab, et pojad võivad sündinud olla; kobras käib väljas toitu hankimas; nugis jätab juba jälgi, sööb raipeid; tuhkrut, naaritsat, kärpi ja mäkra pole veel näha; hundil on jooksuaeg läbi, vaid mõned isased otsivad veel emast; jooksuaeg on läbi ka rebastel, kes päikesega päevitavad kivihunnikutes, kogudes sedaviisi energiat; kährik liigub juba ringi, kui midagi süüa pole, võib oma liigikaaslasest toituda; ilves päevitab päikese paistel; metsseakarjast on emised eemaldunud, ju siis poegivad.

"Nüüd on sedamoodi, et käib kas või toas," kirub Hiiumaa Moka külas Edgar teise külamehe Peetri kodustatud metskitse. Külanaised muretsevad omakorda, et loom nosib suvel nende peenrad puhtaks. Keskkonnaametnike sõnul on Peeter kitse elu kergemeelselt ära rikkunud.

"Tegin ükspäev sauna. Kits oli juba enne seal, kui mina jõudsin! Ja kui palkoniukse lahti jätad, tuleb kas või kööki," ei jõua Edgar enam imestadagi. Külaelanike sõnul tõid kitse läinud sügisel tallest peast metsast ära ühe talu lapsed.

Nüüd vastu suve pelgavad inimesed, et loom hakkab peenramailt matti võtma. "Naised hädaldavad," teab Edgar. Tema sõnu kinnitab teinegi külamees Ilmar: "Seda nad kardavad jah. Kits on nii julge, et käib kõik naabrid läbi." Hiljuti läks üks külanaistest kitsemurega koguni kohaliku lehe toimetusse ja tahtis nõu saada, mida loomaga peale hakata.

Külameeste sõnul lubanud kitse külla toonud perekonna pea Peeter kasvava nurina peale, et viib looma kaugele metsa. (SL Õhtulehele ei soovinud Peeter kitse saatusest eriti rääkida, sest tal olevat kibekiired põllutööd pooleli.) Kits on aga sõbralik ja külarahvas ei taha, et usaldav loom metsas jahimehe püssitoru ette jääks.

Keskkonnaametnike kinnitusel on Peetri pere metskitsele pahaaimamatult kurja teinud.

"Tegu on räige seaduserikkumisega! Tüüpiline näide, kuidas ei tohiks käituda," läheb Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste kuuldust põlema. Ehkki Nigula looduskaitsealale asutatud loomade turvakodu aitab vigastatud või hüljatud loomadel taas metsaeluga kohaneda, pole see kodustatud metskitsele päris õige paik. "Võime ta ju võtta ja ümber kasvatada, aga see võtab vähemalt poolteist aastat," väidab Vilbaste, lisades, et taoline kartmatuks õpetatud kitseke on kerge saak ka külakoertele.

Keskkonnaministeeriumi jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht möönab, et teatud juhtudel (vigastus, haigus, hüljatud noorloomad) jahiseadus tõepoolest lubab ulukit metsast ära tuua, kuid seda ei tohi teha suvaline inimene, vaid volitatud ametnik. Hiiumaa juhtumi kohta jääb tal üle vaid inimeste rumalust imestada: "Esimestel päevadel kitsetall kasvabki ilma emata, ta ei ole üldse mitte hüljatud."

Õiget metsaelanikku ei saa külas kasvanud metskitsest tema sõnul enam kunagi. Roht soovitab ainsa võimalusena viia loom Jõgevamaal asuvasse Elistvere loomaparki.

Loomapargi perenaisel Asta Sarvel on kodus kasvatatud metskitsedega varemgi tegemist olnud. "Kui ta on kits, pole veel väga hull, aga kui tegu sokuga, võib ta inimestele selja tagant sarved tagumikku lüüa... Põlvamaalt toodi metskits, kes oli kodus kasvanud kümme aastat ja lõpptulemusena tegi, mis pähe tuli – kõndis küla vahel, helkurrihm kaela ümber ja käis kohaliku baari juures autosid mõlkimas."

Sarv on nõus vastu võtma ka Hiiumaa kitse, kui loomal on arstitõend vaktsineerimise kohta ja ta tuuakse kohale, sest veovõimalust loomapargil ei ole.

Siiski on kitsel lootust ka Hiiumaal – talle pakub oma erametsas lahkelt varju Hiiumaa veebilehe toimetaja Vaido. Et Vaido kodukant Hausma küla on Kärdlast vaid paari kilomeetri kaugusel ja tema metsa satuvad sageli marjulised ja tervisesportlased, poleks kitsel vaja ka jahimehe kuuli peljata. "Puutumatu loodus, siin oleks tal võimalik elada," ootab Vaido, et kitsega hätta sattunud Moka elanikud ühendust võtaks.

Hiiumaa pere kasvatas üles kraavist leitud vastsündinud metskitse Jahiseadus sätestab, et metsast leitud loomapoeg tuleb jätta puutumata

Hiiumaal taluperes üles kasvanud ja maasikapeenrais maiustamisega naabreid pahandanud metskits leidis uue elupaiga Kärdla lähedal erametsas.

Kitse kasvatas üles Käina lähedal Moka külas elav talupere, loom käis koos kohalike talumeestega isegi saunas. Peremees Peeter Nuutmann on nüüd kibestunud, kuna laskis oma perekonnal talle surmast päästa, ent sattus avalikkuse turmtule alla.

Talvest saadik Kuressaare lossi hoovis elanud rebane leiti reede õhtul surnuna, kuid päästeteenistuse töötajad avastasid samal päeval seitse linnarebase järeltulijat, kes viidi Pärnumaal asuvale Nigula looduskaitsealale kosuma.

Ühtegi vägivallale viitavat märki rebase juurest ei avastatud ja seetõttu on teadmata, mis põhjusel lossi hoovi rebane hinge heitis.

Nigula looduskaitseala vanemspetsialist Kaja Kübar ütles eile, et üks neile toodud seitsmest kuuvanusest rebasekutsikast on veidi vigastatud, kuid pole siiski eluohtlikus seisundis. Kübara sõnul peavad rebasekutsikad nüüd paar kuud viibima looduskaitseala loomade taastuskodus, misjärel loomad tuuakse Saaremaale tagasi ja lastakse metsas lahti.

Jahi- ja talumees Ants Habakuke vöödilised ja täpilised põrsad pakuvad peremehele rohkem kui lihtsalt rõõmu.

Laekvere külje all Kuusiku talus elavad aedikus üksmeeles koos täpilised kodu- ja metssea ristandid ning vöödilised metsseapõrsad.

"Põssa-põssa," kutsub Kuusiku talu peremees Ants Habakuk väikeseid seahakatisi ja need kogunevad ta ümber. Sama lugu on ka suurtega. Ainult üks neist kipub peremeest nügima. Sellel on niisugune tõuklemise komme. Võib-olla väljendab ta nii oma poolehoidu.

Väike vöödiline metsseapõrsas ei taha mehe süles püsida ja kiljub aeg-ajalt, nagu tahetaks talle elu kallale kippuda.

Suuremate hulgast kostab rahulolevat röhkimist. Nii on lugu, kui peremees oma välifarmi asukate hulka tuleb.

Vöödilised põrsad silmailuks

Lisaks kodu- ja metssea ristanditele otsustas jahimees ja loodusehuviline Ants Habakuk ehtsaid metssigu kasvatama hakata või nagu ta ise ütleb: "Esialgu rohkem silmailuks."

Kolm esimest põrsast sai ta sellel kevadel Tallinna Loomaaiast. Kõigepealt võõrustas ta neid laudas, kuid nüüd on need täpiliste ristanditega aedikus sõbralikult koos ja varsti paneb Habakuk metsa alla kokku nii suured kui ka väikesed kärssninad.

"Pole veel näha olnud, et nad üksteisele liiga teeksid,"räägib talumees. Ka suur kult mitte. Muidu ikka räägitakse, et viimane kipub poegimise ajal perele liiga tegema.

Kuusiku talu peremees pole midagi niisugust märganud. Elektrikarjusest nad üle ega läbi ei kipu. Kuusiku talu sigu käivad uudistamas nii väikesed kui suured, nii lähedalt kui ka kaugemalt rahvas.

Idee vähenõudlikke kodu- ja metssea ristandeid kasvatama hakata sai Ants Habakuk mõne aasta eest ühest Lõuna-Eesti ökotalust. Nüüd on tal omal põrsaste äraviimiseks järjekord. Inimesed hindavad rohkem põrsaid, kes on metssea moodi, vöödilised. Tallu endale jäävad täpilised. "Mulle on see ükskõik," kommenteeris peremees.

Aasta läbi metsa all elektrikarjuse valve all elavaid sigu hindab ta eriti nende vähenõudlikkuse pärast. Ei mingeid kapitaalseid ehitisi, vaid põhk ja varjualune.

Ega sead praegu enam varjualusesse minna tahagi, vaid ööbivad väljas. Läinud talvel, kui valitses ligi kolmekümnekraadine pakane, tulid putkast välja ja aurasid. Siis püüti neile õhtuti soojemat vett anda, samuti sooje keedetud kartuleid. Viimaseid eelistavad nad rohkem kui tooreid.

Puhas vesi on igasugustele kodu- ja metsloomadele oluline. Nii ka Habakuke sigadele. Rohelist armastavad nad ka ja talvel said lehmadest ülejäävaid silojääke. Muidu söövad jõusööta omalaadsest puude külge kinnitatud automaatsöötjast, kuhu kott jahu sisse mahub.

Karjas on oma võimujaotus, seega kord söödanõu juurde pääsemiseks. Näiteks põrsaste seas teevad seda kõigepealt ehedad metssea järeltulijad, siis alles teised. Tuhnida armastavad muidugi kõik ja paiguti meenutab metsaalune kuumaastikku. "Sügisel polnud siin just meeldiv pilt," möönab taluperemees.

Ristandite liha peab Habakuk paremaks farmisea omast, sest selles on tema hinnangul rohkem taid. Erilisi majanduslikke kalkulatsioone pole ta oma seafarmi puhul teinud, kuid hindab loomade kasvu väljas, looduses kiiremaks kui laudas. "Kui muust loomapidamisest olude sunnil enam midagi välja ei tule, siis on vähemalt liha omast käest võtta," räägib ta maameheliku kavalavõitu moega.

Metssigade kasvatamisega pole muidugi nii, et tood aga metsast või mujalt koju ja hakkad pihta. Kõigepealt tuli selleks muretseda keskkonnaministeeriumi luba.

Kohalik keskkonnateenistus kontrollib jahiulukite hoidmise koha vastavust nõuetele ja nende sobivusel luba antakse.

Lääne-Virumaa Keskkonnateenistuse info- ja koolitusspetsialisti Jana Laanemetsa teatel oli ühel Saksi valla mehel küll metssigade pidamiseks keskkonnaministeeriumi luba, kuid metssigade püüdmiseks tal nõuetekohane jahiluba puudus.

Oma teoga läks mees jahieeskirjaga vastuollu ja sai karistada.

Metsloom jäägu ikka metsa

2001. aasta kevadel tõi üks Tapa noormees metsast koju rebasekutsika ja kasvatas seda kodus pool aastat. Seadus aga keelab jahiulukeid looduslikust elupaigast elusana ära tuua, hoida ja kasvatada.

Keskkonnainspektsioon karistas noormeest rahatrahviga. Rebase uueks koduks sai Elistvere loomapark.

Kodus kasvanud metsloomadega on sageli nii, et need ei kohanegi uuesti eluga vabas looduses ja tuleb viia spetsiaalsesse loomaparki.

Keskkonnateenistus on seisukohal, et kindlasti ei saa õigeks pidada metsloomade rohket tehiskeskkonnas kasvatamist, need võivad olla vaid erandid.

"Laiuse metskonna meestel jätkub tormimurru koristamisel Elistveres tööd mitmeks päevaks. Aga nad saavad hästi hakkama: neil on ju selja taga kaks aastat tagasi Kärde mäel saadud karastus," ütles Elistvere loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet.

Esmaspäeva hilisõhtul möllanud äikesetorm tegi muu hulgas kõvasti pahandust Elistvere loomapargis: kannatada said rebase- ja põdraaed. Üks noortest rebastest läkski oma teed, kaks põtra, kes samuti vabadusse pääsesid, õnnestus loomapargi töötajatel aeda tagasi meelitada.

"Nii hullu ööd pole loomapargi rohkem kui viieaastase ajaloo jooksul veel olnud," ütles loomapargi perenaine Asta Sarv teisipäeva hommikul, kui loodusjõud taas rahunenud olid ja vaid murdunud puud tormiööst tunnistust andsid. Enne Vooremaad olid kohale jõudnud Laiuse metskonna saemehed, kes kõigepealt asusid tegelema rohkem kui kahesaja aastase tamme haruga, mis tormis murdudes rebaseaeda kukkunud oli. Üks noor rebane oli oksi mööda juba öösel plehku pannud, nüüd tuli kiirustada, et ülejäänud kolm reinuvaderit sama teed ei läheks.

"Torm algas poole üheteistkümne paiku õhtul. Olin just jõudnud kodus muretsema hakata, kuidas loomapargis olukord on, kui pargi vahetus läheduses elav loomatalitaja Liina Sarv helistas ja ütles, et siin on suisa hullumaja lahti. Võtsime abikaasaga igaks juhuks mootorsae kaasa ja kihutasime Raigastverest kohale," meenutas Asta Sarv.

Läks liimile

Astal ja Liinal kippunud nutt peale, kui nad läbi vihma ja pimeduse laastatud põdraaiani jõudsid: paarkümmend murdunud põlispuud olid kasutuks muutnud 100–150-meetrise lõigu möödunud aasta aprillis metsandustudengite rajatud korralikku võrktara. Naiste kartus, et äkki on mõni põder tuulemurru alla jäänud, osutus õnneks alusetuks, küll aga olid loomad omapäi hulkuma läinud.

"Noorem põder Joku on natuke lihtsameelsem ja tema õnnestus Liinal juba öösel aeda tagasi meelitada," ütles Asta. Tänu suletavale vaheaiale oli kättesaadud põder võimalik paigutada aediku terveks jäänud ossa. Hommikul asuti aga vanemat põtra Pokut jahtima. Selle tarvis olid kodused leivavarud kaasa võtnud nii Asta, Liina kui ka loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet. Õnneks läkski loomapargi peavärava juures õunapuuõisi nosinud Poku "liimile" ja toimetati kenasti aedikusse.

Vastutus

"Mis plehku pannud rebasesse puutub, siis tema asemele võidakse meile iga kell mõni uus "leidlaps" tuua, aga tegelikult pole küsimus mitte selles, kas meil on siin kolm või neli rebast, vaid selles, et me tunneme end siin kasvanud looma eest vastutavatena: ta ei oska ju paljusid vabas looduses ette tulevaid ohte karta ning toitugi on ta harjunud inimeste käest saama," ütles Asta Sarv.

Õnnelik oli ta aga selle üle, et ilveseaed tormis terveks jäi: tähnilised metsakiisud on loomapargi tõeline tõmbenumber ja kui need jalga lasknuks, olnuks külastajad väga pettunud.

Kaupo Ilmet avaldas jälle heameelt selle üle, et rebaseaeda kukkunud tammeharu ühest teisest tähtsast rajatisest noatera pealt mööda kukkus: maakonna keskkonnateenistuse poolt kingitud ökokemmergust nimelt. Tolle asutuse hävimine oleks tekitanud loomapargis antisanitaarse olukorra ning seda just kooliekskursioonide ja looduskoolituste kõrgajal.

Liina Sarv on aga tänulik tormiööl loomapargist mööda sõitnud tundmatule noormehele, kes talle abivalmilt moraalseks toeks tuli, aidates muu hulgas kolleegile helistamiseks mobiilinumbri välja valida: loomatalitaja ise oli tol hetkel niisuguses šokis, et poleks sellega hakkama saanud.

Asta Sarv, Elistvere loomapargi perenaine: "Poleks me põtru niisama kätte saanud, tulnuks nad uimastuspüssi abil magama panna ja tõstuki abil aeda toimetada, aga see oleks kõvasti maksma läinud. Ainuüksi uimastidoos maksab ju tuhat krooni, tõstuki üür veel peale selle: käe otsas sellist looma ju ei tassi. Mis te arvate, kui mitu last oleks pidanud selleks loomapargis käima, et see raha tagasi teenida, kui arvestada, et lapsepilet maksab kaheksa krooni?

Tegelikult ripub äparduste oht loomapargi kohal ka ilma tormideta: nii mõnigi viis aastat tagasi rajatud tara vajaks uuendamist, aga riigilt me paraku toetust ei saa ja projektirahadest ei jõua kõike vajalikku teha. Samas tõestab loomapargi vajalikkust juba külastajate arv. 7. juunini on näiteks kõik giidiga grupikülastuste ajad juba reserveeritud."

Sellest, kuidas torm kümmekond päeva tagasi Elistvere loomaparki laastas, oli Vooremaas juba juttu. Nüüdseks on selgunud, et sama torm murdis maha ka Elistvere pargis kasvanud Eesti kõrgeima pärna.

Pärn, mille kõrguseks on eri meetoditega mõõtes saadud 35 kuni 36,5 meetrit, kasvas Elistvere pargi selles osas, mis loomapargi piiridesse ei jää. Küllap sai pargiga üheealisele, st enam kui kahesajaaastasele puule saatuslikuks see, et selle tüvi juba varem (arvatavasti pikselöögi tagajärjel) lõhenenud ja seest mädanenud oli. Tänu sellele, et Eesti põlispuude uurija Hendrik Relve sattus Elistverre vaid neli päeva pärast tormi, mil keegi murdunud puuhiiglast veel paigast liigutanud polnud, õnnestus nüüd lõpuks teada saada ka puu täpne pikkus: Relve mõõtis selleks 36,5 meetrit.

"Olime põlispuude uurijate nö klubilises ringis selle puu kõrguse üle palju vaielnud. Paraku ei saa ma ka nüüd öelda, missugune tulemus täpsemaks osutus. Puu pikkus ja kõrgus on nimelt erinevad asjad: puu kõrgusest saab rääkida siis, kui ta veel püsti on. Kattuda ei tarvitse puu kõrgus ja pikkus omavahel sellepärast, et puu ei kasva alati otse. Elistvere pärna tõenäolisimaks kõrguseks oli 35,5 meetrit," ütles Relve. "Niisiis on üks Eestimaa rekord paari meetri võrra madalamale kukkunud: Elistvere pärnast kõrguselt järgmised selle puuliigi esindajad on 33 meetri ringis ja kasvavad Põlvamaal."

Kuna rekordpärn kasvas eramaal, ei osanud Elistvere loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet öelda, missugune on tema säilmete edasine saatus. Tema enda meelest tasuks hiiglaslik puutüvi loodushuvilistele ühes tükis näha jätta.

Kui veab, võivad ilvesepoegade imetlejad Elistvere loomapargis näha ka räsitud sabaga reinuvader Ruudit, kes paari kuu eest pargis möllanud tormi tõttu vabadusse pääses ja nüüd ajaviiteks külastajaid jälitab.

"Pool tamme kukkus tormi ajal rebaste aia peale ja Ruudi ronis sealt välja," rääkis Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv. "Paar päeva ei kuulnud me temast midagi, aga siis ilmutas reinuvader end jälle."

Elupaik karu juures

Et rebane on marutaudi vastu vaktsineeritud, otsustas loomapargi töötajaskond ta vabadusse jätta. "Ühekuuselt Elistverre toodud Ruudi pole õppinud murdma ja ei lähe siit nagunii kuhugi," tõdes perenaine.

Vahepeal kolis Ruudi elama karu koopasse. "Kuni selle hommikuni, mil karu oli käpaga läbi ta saba tõmmanud," lausus Sarv.

Praegu luusib reinuvader ringi, külvab külastajatesse kerget kõhedust ja tülitseb kassiga toidu pärast. "Üht ähmi täis prouat pidime rahustama, kui ta tormas töötajate juurde abipalvega – teda ajavat taga marutaudis rebane," naeris loomapargi perenaine.

Siiski ei jää pargi maa-alal askeldav rebane, kes näib ennast turvaliselt tundvat ja laseb ka inimesed päris lähedale, igavesti vabadusse. Varsti ootab teda tagasi kaaslase Rolli seltsi minek.

"Marutaudivastase vaktsiini toimeaeg hakkab varsti läbi saama, uinutame ta ja paneme taas puuri," ütles Sarv.

Palju poegi

Ärevad ajad on ka loomapargi kahel ilveseperekonnal. "Teadsime, et ühel ilveseemal sündis kolm poega. Meile üllatuseks ukerdas neid ühel päeval aia ääres neli," rääkis Sarv.

Loomi jälgides tehti kindlaks, et pojad on siiski mõlemas perekonnas.

"Iga ilves tassib oma poegi ise," selgitas Sarv. "Vaatasime, kuidas üks ema viis ära oma kolm järeltulijat, neljanda võttis aga hoopis teine."

Kolmikutest ilvesepojad on kolm kuud vanad, kuid üllatusena sündinud noorimate vanust töötajad ei tea, samuti nagu nad ei tea sedagi, kas teise ilvese pesakonnas kasvab üks või kaks poega.

Asta Sarve sõnul sünnib ilvesel kolm poega harva. "Kui see siiski juhtub, sureb neist viletsaim tavaliselt poole aasta jooksul."

Liigne sekkumine

Loomapargi töötajatele valmistavad aga hulga peavalu inimesed, kes sekkuvad looduse valikusse.

"Tänavu võtsime loomaparki viis kitsetalle, seitsmele leidsime kodu mujal," ütles Sarv. Tema sõnul ei tohi inimesed hakata abistama rohus lebavat talle, sest nii rikutakse vaid looma elu: kitseema käib teda söötmas, muul ajal on aga lihtsalt eemal.

Muret teeb ka pesast väljakukkunud ja murtud tiivaga lindude n-ö päästmine. Murtud tiivaga lind ei hakka enam kunagi lendama, linnul pole aga lennuvõimetu elu täisväärtuslik.

"Osa loomi ja linde lihtsalt on looduses hukule või teistele loomadele toiduks määratud," rääkis loomapargi perenaine ja tõi näite, et kurg lükkabki äbarikuma poja üle pesaääre.

"Inimesed peavad endale aru andma, et kõiki ei saa päästa," ütles Sarv.

Populaarne paik

Riiklike toetuste saamiseks on 44 neljajalgse asukaga loomapargil praegu käimas läbirääkimised keskkonnaministeeriumiga.

"Mittetulundusühinguna sõltume oma tegevuses projektidega taotletavast rahast," ütles Sarv.

Mullu jäi 60 000 uudistajat võõrustanud Elistvere loomapark Eesti turismiobjektide seas külastatavuse poolest Kuremäe kloostri järel teiseks. Tänavune kuum suvi on külastajate hulka küll kahandanud, kuid loomapargi perenaise sõnul leidub ikka veel inimesi, kes satuvad Elistverre esimest korda.

Sel suvel pandi rõhk loodusõppele. Kevadel välja kuulutatud 11 kahe- ja viis ühepäevast õpperühma täitusid Asta Sarve sõnul nädala ajaga.

Koostöös Luua metsakooli õpetajatega saavad 5.–12. klassi õpilased põhjalikke teadmisi nii mulla ehitusest kui ka taimedest ja puudest.

Sügisel loodetakse valmis saada väikeloomade puur, mille esimene asukas, metsnugis Triinu, on loomapargi juhatajal kodus sirgumas.

Kellel on plaan loomaparki külastada, neil soovitab Asta Sarv valida õhtuse aja, sest ka loomad ei jaksa palavaga aia ääres inimesi oodata ja eelistavad sel ajal pigem rohelusse peituda.

Loodus teeb oma valiku

"Osa loomi ja linde lihtsalt on looduses hukule või teistele loomadele toiduks määratud. Inimesed peavad endale aru andma, et kõiki ei saa päästa."

Täna toimuvad Kurista roosiaias asuvas Metsapiiga koerakasvanduses urukatsed jahikoertele. Urueksamil on abiks koerakasvanduses elav rebane Kiki.

Metsapiiga koerakasvanduse omanik Marju Merila ütles, et urukatsetele on saabumas üle kahekümne koera kõikjalt Eestist.

"Katsetel pole ohtu, et koerad rebast vigastaksid, sest nad ei puutu üksteisega otseselt kokku," teatas Marju Merila.

Jaanikuised heinatööd lõpevad sageli kurvalt: väike täpiline Bämbi-taoline loomake on saanud hukka või tõsiselt vigastada.

Just niimoodi – jalaluumurruga – lõppes järjekordselt ühe metskitsetüdruku metsaelu pikaks ajaks. Veterinaar Laszlo Banyasz tõdes, et tallekese muud luud-kondid on terved, esijäse aga tuleb kipsi panna – nii saabus soojal suvepäeval kitsetalleplika KIPSI turvakodusse. Piimapudeli lutt oli külm ja võõras, kuid tühi kõht andis ka tunda. Natukese kaupa suurenesid söögikordade toiduportsjonid ning koos söödud kogustega kasvas märkamatult ka talleke ise. Kipsis jäse sai vähem kui 2 nädala pärast taas vabaks, jäi üle veel taas 4 jalal käima õppida ning siis algas koolitus iseseisva elu alustamiseks. Kui teised metskitsed tavapäraselt karjadesse kogunesid, oli ka Kipsil aeg turvakodust lahkuda. Nn "Pehme vabastamine" – väike patsutus seljale – selgitas loomakesele, et tee teiste juurde on taas aedikuvõreta.

Torma vallas Rääbise külas peab füüsilisest isikust ettevõtja Villem Robi loomakliinikut ja väikeloomade hotelli. Ainsana maakonnas omab ta ka loomade röntgendiagnostika kabinetti.

Villem Robit abistab abikaasa Moonika. Loomatohter osutab ööpäevaringset esmaabi ja teeb ka koduvisiite. "Minu äriideeks on olla ööpäev läbi kättesaadav ja osutada patsientidele abi nii kiiresti kui võimalik," kinnitas ta. "Endisesse loomalauta ehitasin tänavu suvel lemmikloomade ehk koerte ja kasside hotelli ning arstikabineti. Hoones asub ka röntgeniaparaat ja operatsioonilaud. Selleks kulus ligi 20 000 krooni," rääkis Villem Robi. Viimase steriliseerimisoperatsiooni tegi ta emasele kassile teisipäeval. Kuid ta ravib ka loomade ja lindude luumurde ning opereerib kasvajaid.

Abikaasade patsientideks ja hoolealusteks on metsloomad ja -linnud, lemmikloomad alates kilpkonnadest kuni koerteni ning koduloomad – jänesed, kitsed, lehmad jne.

Talunike seas on Villem Robil 15 püsiklienti, lisaks juhuhädalised. Veel teenindavad Robid Elistvere loomaparki ja täidavad metsloomade rehabilitatsioonikeskuse tellimusi. Teeninduspiirkonnaks on Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgeva- ning Tartumaa.

Eile oli abikaasade hoolealuseks üks toonekurg, kellel oli murdunud tiivaluu.

"Meil oli hästi kiire aeg suvel, pärast suuri sadusid ja torme, mille tagajärjel kukkusid paljud kured pesast alla ja murdsid tiiva- ja jalaluid. Ühe kure tõime Rääbisele ravile Otepäält ja teise Pajusist. Praeguseks on nad terveks saanud ja ravikodust ära lennanud," jutustasid tohterdajad.

"Meie lemmikpatsiendiks oli üks väike rebasepoeg. Poputasime teda kui oma last. Magas meil teki all ja sõi pähkleid, rosinaid ning jõi isegi koorega kohvi. Kõige rohkem meeldisid talle suhkruherned. Terve peenratäie sõi ära. Tõin neid isegi naabritelt lisaks," rääkis Moonika.

Kui rebasepoeg terveks sai, viidi ta Nigula looduskaitsealal paiknevasse metsloomade turvakodusse, mille perenaiseks on Kaja Kübar.

Terveks saanud metsloomi ja -linde tuleb uuesti loodusega harjutama hakata. Aga linde tuleb isegi uuesti lendama õpetada.

"Ühte kodukakku õpetasin algul lendama keldris, kus ta ainult meetrihaaval õhus püsis. Kui lind juba rohkem lennata suutis, harjutasime temaga lendamist küünis. Tänaseks on kakk metsa tagasi lennanud. Me ei tea, kus ta elab. Võib-olla elab ta isegi meie lähedal metsas, sest varesed on sealt ära kadunud. Aga see ei pruugi ka nii olla," rääkis Moonika kaku saatusest.

Moonika ja Villemi arvates talitavad inimesed looduses valesti, kui nad kohe leitud looma või linnu üles korjavad. Võib-olla ei olegi sel loomal või linnul midagi viga. Ja poegadel võib ema isegi läheduses olla. Enne üleskorjamist tuleks leitud linnu või looma käitumist jälgida. "Kui ta ise liikuma hakkab, siis ei tasu teda puutuda," tähendas Villem Robi.

Loomaarmastajatest Moonikale ja Villemile on vastuvõtmatu paljude inimeste käitumine, kes arvavad, et kõik, mis liigub ja eest ära joosta ei suuda, tuleb maha lasta ja šašlõkiks teha. Nad kutsuvad inimesi loomade käitumist jälgima ja loodust armastama õppima.

Villem Robi on saanud ainukesena maakonnas loomakaitsealast koolitust 1997. aasta juunis Lätis korraldatud kursustel. Need viis läbi Briti Kuninglik Loomakaitseühing. Eestis on vastava koolituse läbinud ja tunnistuse saanud 11 inimest.

"Meil on elukestev õpe, sest pidevalt tuleb ennast täiendada ja ka juurde õppida. Näiteks oli see nii kilpkonna ja paljude teiste loomade ravimisel. Ka koduloomade ravimisel tuleb end pidevalt täiendada. Näiteks Ahto Sirel naabruses kasvatab küülikuid, EPAs meile küülikute ravimist ja nende haigusi aga ei õpetatud. Nüüd olen saanud nii targaks, et pean üle Eesti küülikute haiguste kohta loenguid," märkis Villem Robi.

Koduloomade hotellis on neli kohta koertele ja neli kassidele. Kolmapäeval küll ühtegi lemmiklooma hotellis ei olnud, kuid abikaasade sõnul kasutati suvel hotelli küllaltki aktiivselt. Põhiliselt toodi lemmikloomi Tartumaalt, kuid üks koer oli ka Jõgevalt pärit.

Villem Robi ravib enda sõnul meelsamini talunike loomi, sest nemad suhtuvad oma loomadesse hoole ja armastusega. Ühistutes on aga teine suhtumine, seal on põhiline toodang. Loom ise on selles tootmisprotsessis teisejärguline tegelane.

2000. aastal sai perekond Robi Torma valla kaunima kodu tiitli.

Eile Jõgevamaa keskkonnateenistuses peetud mitme ametkonna esindajate nõupidamisel leiti, et Elistvere Loomapark võiks kuuluda loodava Vooremaa Maastikukaitseala administratsiooni alluvusse.

Maakonna kõige külastatavama turismiobjekti edasiste arenguvõimaluste üle pidasid nõu maavanem Margus Oro, vallavanem Aare Aunap, keskkonnateenistuse juhataja Mart Joosep, Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK), metsaseltsi, loomapargi, metskonna ning teiste osapoolte esindajad. Nenditi loomapargi seniste omandisuhete ja juhtimistasandite keerukust ning mitmekesisust. Seoses Vooremaa Maastikukaitseala administratsiooni võimaliku mehitamisega peeti otstarbekaks anda loomapark nende alluvusse.

Elistvere loomapargi uusasukast nugis Triinu ei põe identiteedikriisi, ehkki peab ilmsetele mehetunnustele vaatamata kandma naise nime.

Ühel külmal maipäeval peatus Elistvere loomapargi väravas auto. Autost väljus mees, sirutas loomapargi perenaise Asta Sarve poole puuri tillukese pruuni olevusega ja ütles: "Tõin teile mingi."

Loomake uidanud Tartus ühe elumaja ees, kus tooja ta kinni püüdnud.

Varane lapsepõlv

Väleda loomakese kinnipüüdmist hõlbustas kurb asjaolu, et ilmselt paarikuune metsaelanik oli saanud julmalt pureda.

"Tal olid seljal ja rinnal hambajäljed," rääkis Sarv. "Küllap oli jäänud koerte või kasside kätte."

Esialgu mõtles Sarv nugisepojaks osutunud looma metsa lahti lasta – sinna, kus on tema kodu. "Õnneks ma seda ei teinud, sest tõenäoliselt oleks räsitud loomake metsas hukka saanud," ütles Sarv.

Laane asemel viis loomapargi perenaine nugisepoja hoopis koju. Too otsis sooja, puges jopevarrukaisse, ei osanud midagi ega kedagi karta. Paari nädala pärast koliti ta aianurka traatvõrgust majakesse.

"Kuue kuu vanusel nugisel peavad olema hambad suus ja ta peab oskama saaki murda," rääkis Sarv. "Viisime talle siis treeningu mõttes hiiri, aga ilmselt oli loom juba esimestel elukuudel minetanud kiskjainstinkti."

Hiired jooksid rahus laiali. Nugis sõi hoopis liha ja mune, ei õppinudki enam saaki murdma ja sai hästi läbi Sarvede koera Riksiga.

Nii möödus nugisepoja varajane lapsepõlv kodustes tingimustes. Kuni ta oli veel väike ja vähem liikuv, võttis Ants Sarv ta vahel autoga sõitma. Siis pistis loomake pea autojuhi põuest välja ja jälgis hoolega teed.

Suvekuudega vilkaks kasvanud nugis enam põues ei püsiks.

Mehetunnustega Triinu

Siis saabus aeg panna nugisepojale nimi. Elistvere loomapargi bioloog vaatas ta üle ja konstateeris – metsnugis, emane. Nii sai nugis nimeks Triinu.

Seejärel saabus päev, kui Triinu kolis elama Elistvere loomaparki, kus teda ootas senisest märksa avaram maja – õõnsate kändude, haraliste puutüvede ja samblapõrandaga.

"Esimesel Elistvere-päeval jooksis Triinu uues kodus rõõmust ringi kui pöörane, nii et keel suust väljas," meenutas Sarv.

Ja lõpuks saabus päev, kui Sarve seitsmeaastane lapselaps Katre seisis puuri ees ja jälgis küünistega traatvõrku klammerduvat Triinut. "Vanaema, Triinul on kõhu all noku," hüüdis ta.

!!!

Kas nimetada Triinu ümber Otto-Triinuks? "Triinuks ta siiski jäigi, sest egas noku kogu aeg ka näha ole," naeris Sarv.

Aeg-ajalt pistab lõbusa loomuga Triinu õõnsa kännu sisemusest pea välja ja poseerib publikule. Teinekord aga uriseb nagu koer – seda siis, kui kahtlustab, et keegi tema lihatükkidele hammast ihub.

Omavahel öeldes: Triinu salajased proviandivarud on peidetud kändude ja puutüvede õõnsustesse ning laepragudesse.

Elistvere loomapargis elab kolmandat nädalat uus asukas: umbes pooleaastane metsnugis. Kuigi esialgsete vaatlustulemuste põhjal Triinuks ristitud loomake tegelikult siiski isaseks osutus, ei hakatud talle uut nime enam otsima.

Eksitused on Triinuga õigupoolest algusest peale kaasas käinud. Mees, kes loomakese maikuus ühest Tartu linna elurajoonist kinni püüdis ja Elistverre tõi, arvas näiteks, et tegemist on mingi ehk Ameerika naaritsaga. Loomapargi perenaine Asta Sarv kahtles selles kohe. Tema pakkunuks, et loom on tuhkur. Ent liigi määramisest pakilisem oli küsimus, mida "leidlapsega" peale hakata.

"Algul mõtlesin, et lasen ta lihtsalt metsa tagasi: loomapargis poleks teda kuhugi panna olnud. Aga paraku oli ta kasside või koerte käest pureda saanud ja üsna nõrguke. Ning kui ta mulle veel suurte silmadega otsa vaatas ja värises, ei osanud ma midagi muud teha kui ta koju viia," ütles Asta Sarv.

Esialgu lõi loomakesel tema sõnul välja ema-igatsus: soojust ja lähedust otsides ronis ta pereisa Antsule alailma krae vahele ja põue. Nugis põues, käis härra Sarv mõnikord poeski. Et loom just metsnugis on, selles saadi selgust, kui Elistvere närilistekeskuse juhataja, bioloog Andrei Miljutin Sarvede pool oli käinud ja looma üle vaadanud.

Esialgsest väikesest puurist koliti Triinu peatselt suuremasse, ent lõpuks kerkis ikkagi jälle üles küsimus, mida temaga edasi teha.

"Suuremast puurist polnud me teda enam välja võtnud: ta oli juba üsna ulakaks muutunud ning oleks majapidamises suure segaduse tekitanud. Ühel päeval arvas siis abikaasa, et teeme proovi: kui nugis teda puurist välja võttes hammustab, on tal kiskjainstinktid säilinud ja võime ta metsa lahti lasta, kui ei hammusta, peame ta loomaparki viima. Proovisimegi. Triinu ei hammustanud," ütles Asta Sarv.

Akrobaat

Et nugis loomaparki kolida saaks, tuli ennaktempos valmis ehitada üks boks väikeloomade jaoks kavandatud neljakohalisest "ridaelamust". Sellest puurist, milles Triinu Sarvede pool elas, oli loomapargi puur oma kaks korda suurem. Avaramast liikumisvõimalusest joobnuna traavinud Triinu esimesel päeval uues kodus ringi nii, et lõunaks oli keelgi ripakil.

"Õhtupoolikuks kipubki ta päevasest ringisilkamisest ära väsima, aga eks ta ole noor ka alles. Kui ta oma urgu puhkama poeb, ei meelita miski vägi teda välja," ütles Asta Sarv.

Kuna nugisepojal tulevad silmad pähe üsna hilja – umbes kuuvanuselt –, Triinul aga olid Elistverre sattudes juba silmad peas, oletab loomapargi rahvas, et praegu võiks Triinu olla pooleaastane. Vilkamat ja osavamat looma kui nugis on Triinu puuri ees seistes raske ette kujutadagi. Vooremaa fotograafil hakkas Triinut objektiiviga jälitades igatahes peagi ringi käima ning nii mõnelgi jäädvustatud kaadril võib näha vaid tühja puurinurka või puuoksa, millelt nugis äsja minema lipsanud.

"Looduses püüab nugis ju oravaid. Aeglane ja uimane loom neid kätte ei saaks," ütles loomapargi perenaine, lisades, et täiskasvanud nugis suutvat jänesegi maha murda.

Loomapargis elav Triinu lepib juba "surnud" liha ja tooreste kanamunadega. Liharäbalaid kipub ta instinkti ajel siiski igale poole peitma: looduses on selline varude soetamise komme ju hädatarvilik. Asta Sarv usub, et Triinu-sugusest tõelisest artistist saab uus laste lemmik. Senini oli selleks orav.

"Aga paraku tuleb nugisepuurile turvapiire ette panna: kui keegi näpu puuri topib, võib loom hammustada," ütles Asta Sarv.

Jooksik aias tagasi

Loomapargis on tegelikult viimasel ajal peale nugise saabumise muudki põnevat juhtunud. Tõsi: alati pole põnev üksiti meeldiv. Möödunud esmaspäeval näiteks murdis üks põder põdraaiast välja.

"Sügisesel jooksuajal on meil isapõtradega varemgi probleeme olnud. Seekord oli üks põder aeda augu sisse ramminud ja astus sealt lihtsalt läbi. Kui loomatalitaja Liina Sarv ja loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet juhuslikult keset päeva parki läksid, tuli jooksik neile tee peal vastu," meenutas Asta Sarv.

Loomaparki teenindav veterinaararst Villem Robi, kes loomale uinutisüsti tegema kutsuti, elab paraku mitmekümne kilomeetri kaugusel, nii et tema kohale jõudmiseni katsuti põdral lihtsalt silm peal hoida. Selleks ajaks, kui tohter tuli, oli jooksik juba omajagu pahandust teha jõudnud: sarvedega jäneseaia nurka kergitanud, suurköögi prügikasti ümber ajanud jne. Kui loom uinutatud, tuli asuda tõstukit otsima. See leiti lõpuks puidufirmast Lemeks. Seekord saadi suur loom küll aedikusse tagasi, ent Asta Sarve sõnul tuleb tulevikus põtradele ilmselt pargi taha metsa eraldi turvaaed rajada, kuhu neid jooksuajaks paigutada.

Sel laupäeval tähistatakse Elistvere loomapargis aga traditsiooniliselt loomakaitsepäeva. Kella 11ks kutsutakse kohale loomapargi sõbrad ja toetajad, peetakse ühiselt improviseeritud missat (loomakaitsepäeva peetakse loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse surma-aastapäeval!) ning peetakse ühiselt plaane loomapargi arendamiseks.

Laupäeval olid Elistvere loomapargi toetajad oodatud keskhommikule, kus pärast tseremooniat tänati kõiki loomapargi püsimisele kaasa aidanuid. Tseremoonia korraldati pühak Franciscuse mälestuseks.

Püha Franciscuse ehk San Francesco päeva tähistatakse mitmel pool maailmas. Tallinna loomaaias tähistatakse seda juba kuuendat aastat.

Franciscus sündis 1181. aastal Rooma Keisririigis Assisis. 1204. aastal vahetas hilisem pühak kerjusega riided, hoolitses leeprahaigete eest ning sooritas palverännaku Rooma. Mõned aastad hiljem, kui Fransiscus hakkas tundma jumala kutset, algasid ka pahandused vanematega. Karistuseks aheldasid vanemad ta keldrisse, kust ema poja umbes kuu aja pärast vabastas.

Püha Franciscus olevat armastanud loomi ja mõistnud lindude keelt. Legend räägib, et kord hakanud Gubbio linnakeses levima kuuldused, et ümbruskonna metsades elab hunt, kes inimesi murrab. Inimesed uskusid, et elukas tuleb iga hinna eest ära tappa. Franciscus ei kiitnud seda mõtet aga heaks. Ta olevat arvanud, et kui keegi on teistsugune, tuleb minna ja temaga rääkida. Nii läinud mees üksi metsa ja kõnelnud hundiga. Metsakutsu olevat kuulanud ja viimaks ka ise rääkima hakanud. Nii olevat hundist pühaku ustav sõber saanud.

60 000 külastajat aastas Assisist pärit Franciscus oli rändjutlustaja ja kõige enam rahuga seostatud pühak. Tema aegadest alates on Assisis kokku saanud need, kes pooldavad rahu ja õiglust, mistahes rahvusest nad ka ei oleks. 1228. aastal kanoniseeris Gregorius IX Franciscuse pühakuks. 1797. aastal andis Johannes II talle ökoloogipühaku nimetuse.

Pühaku teeneks on ka esimese naisordu loomine 1210. aastal.

Metsaseltsi president Kaupo Ilmet rääkis, et 2002. aastal külastas Eestis nii Kuremäe kloostrit kui Elistvere loomaparki kõige rohkem inimesi – üle 60 000. Tavaliselt on külastajaid Elistveres aastas 40 000–50 000.

Ilmeti sõnul ongi mõlemad paigad pühad, sest esimene teadaolev naiste klooster Eestis asus Elistveres. Praegu on tolleaegsetest ehitistest järel ainult mõned kivid. Kaupo Ilmet ja loomapargi perenaine Asta Sarv tutvustasid laupäeval kokkutulnutele loomapargi väiksemaid elanikke, aga ka karu, kes varsti talveunne hakkab jääma. Asta Sarv rääkis põnevast juhtumisest noore rebase Ruudiga: "Ühel suvepäeval söögi ajal jooksis Ruudi puurist välja ja metsa poole. Mõtlesime, et meil on isegi kolm rebast, pealegi on selle looma kodu metsas, las ta siis läheb. Seejärel möödus paar päeva ja Ruudi oli täpselt õhtuseks söögiajaks kohal. Loomulikult vaatas talitaja Liina, et oma rebane, ja andis Ruudile ka süüa. Rebasekutsikas käis mitmel päeval talitaja käest toitu noolimas. Seejärel otsustasid loomapargi töötajad, et nii ikka ei saa, rebane tuleb kinni püüda. Oli näha, et loomal ei ole metslooma instinkte.

Rebane kavaldas talitajad üle

Otsustati, et kõige lihtsam on loom kinni püüda, kui süstida uinutit lihatüki sisse. Loomaarst Villem oli ideele küll natuke vastu, aga mõte sai siiski teoks tehtud. "Sõi Ruudi lihatüki ära ja tegi, et magab. Rebane on aga rebane. Niikaua kui me jopet otsisime, et seejärel rebane kaenlasse võtta, tõusis Ruudi püsti ja kõndis minema," rääkis perenaine. Vahepeal käis Ruudi kassiga lihatükki jagamas – kass sikutas ühest otsast, rebane teisest. Kui ikka kass kõvasti sisises ja käpaga lõi, siis jättis rebane liha kus seda ja teist ning jooksis metsa.

Siis arvas Ruudi, et aitab selle kassiga maadlemisest küll, lähen elan parem karukoopas. Rebane tark loom, teadis, et karu suvel koopasse ei tule. Ruudi tegi aga suure vea, võttes ära karule antud kana, ning jäi seejärel sabapidi karu käppade vahele. Suve teisel poolel jalutaski Ruudi ringi huvitava kujuga sabaga: kõigepealt väike jupp kohevat saba, siis nöör ja kõige otsas tutt.

Lõpuks suutis talitaja Liina Ruudi lihatükiga puuri meelitada. Siis ei olnudki enam muud vaja kui puuriuks kinni tõmmata. "Praegu ta elab veel natuke aega omaette, kui päris terveks saab, laseme ta tagasi sõbra Rolli juurde, kellega nad koos on kasvanud," seletas Asta.

Tänupäeval räägiti ka Elistvere loomapargi minevikust ja tulevikust, joodi maitsvat taimeteed ja söödi kringlit. Vaadata sai ka õppefilmi, mis on osaliselt valminud Elistvere loomapargis. Toetajaid peeti meeles aukirjade ja meenetega. Igaüks sai ka helkuri, mille Peep Ilmeti sõnul palus edasi anda peatselt talveunne suikuv Karuliina.

Tänati AS Lemeksit ja Margus Potarit, kes parandavad pidevalt piisonite aeda, Võrumaa talupidajat Rein Kõivu, kes tõi loomapargile metsseapärjad, Perekond Reiljanit, Jõgevamaa Keskkonnateenistust, Tabivere vallavalitsust ja Laiuse metskonda.

Elistvere Loomapark avati 1997. aasta augustis. Praegu elab kümnel hektaril 45 looma 16 liigist. Lisaks on loomapargis avatud näriliste tuba.

Karu Karoliina toetab pea mõtlikult käppadele ja võitleb vägisi peale kippuva talveunega. Karoliina teab, et uinumine poleks eriti tark tegu, sest jõuluõhtul tuleb talitaja Liina Sarv ja ulatab talle rosinasaia.

Karu unises vaimusilmas terendab terve mägi rosinaid ja hiigeltünnitäis kuldset mett – selle nimel võiks talveunest sootukski loobuda. Sestap on ka juba pooleldi valmis kaevatud koobas kaotanud oma võlu ja soojadest õlgedest küljealune jätab Karoliina külmaks. Karu ootab maiust.

Sai ja porgandid

Orav Kiki on vooderdanud oma pesakasti koheva samblaga nii rikkalikult, et märkimisväärne osa soojustusmaterjalist tungib ukseavast välja. Õhtul poeb orav kasti ja tõmbab uksele ette samblaprundi – nii on turvaline oma salavarude kallal krõbistada.

Põhjapõder Redu aga on kurva moega ja hoiab häbelikult puude varju, sest õnnetul kombel sattus tema sarvevahetus tänavu just jõuluajale. Redu arvates on jõulumehe abilisel häbistav jõuluajal ilma sarvedeta olla.

Küllap paraneb palja pealaega põdra meeleolu täna õhtupoolikul, kui talitaja viib talle püha õhtu auks mõnusalt krõmpsuvaid porgandeid.

"Ta tahab hirmsasti porknaid," pajatab talitaja. "Kaera tahab ka, aga siis tuleb graanuleid peale puistata. Kui ma graanuleid kohe ei pane, siis ta puristab ja kaapab jalaga."

Redu Maarjamaa sugulased Poku ja Joku saavad jõulude puhul leiba ja saia ning on sellise pidumenüüga üliväga rahul.

"Ja mul on veel natuke suhkrupeeti, seda ma annan ka kõigile," rõõmustab Sarv.

Isanugis Triinule meeldib üle kõige liha ja oravapoiss Kiki saab natuke pähkleid. "Olen neid kodus lauasahtli nurgas selleks puhuks hoidnud," ütleb talitaja.

Priipõlve nautivad metsalinnudki käivad loomapargi asukate kaerast matti võtmas. Üks eriti julge puukoristaja istub karule kas või koonule.

Sõimed süüa täis

Jõuluõhtut ei võtaks Sarv sundideski töölt vabaks, vana-aastaõhtut samuti mitte. "Nendel õhtutel peavad loomade sõimed olema süüa täis, nii et jätkuks hommikuni," teatab ta. "Siis tuleb neil järgmisel aastal kerge elu ja nende kõhud ei pea tundma nälga."

Rebane Poiss noogutab selle peale tunnustavalt ja pöörab pea kavalalt viltu. Metssead aga hoiavad oma kärsad allatuult ja nuhutavad ootusärevalt kartulite ja jahu järele.

Kui Elistvere loomade jõululaud kaetud, tõttab Sarv koju ja annab sealgi loomadele-lindudele nina- ja nokaesist. Kahele murtud tiivaga kurele kavatseb ta aga vildid muretseda, muidu hakkavat nende jalad õuel patseerides külmetama.

"Aga võibolla pean hoopis uisud hankima, sest nad kukuvad libedaga pikali ja võivad jalaluud murda," naerab ta.

Loodetavasti turgutab jõulurahu ka nende loomapargi külaliste südametunnistust, kes loomade kõhu arvelt mõne krooni piletiraha kokku hoidsid ja paar päeva tagasi üle aia Karoliinat vaatama ukerdasid.

Üldjuhul on see, kes millal magab ja kui palju magada saab, igaühe enda asi. Elistvere loomapargi karu Karoliina talveuni on aga igatalvine üldrahvalik kõneaine. Nädal tagasi, kui Vooremaa esindus Elistveres käis, polnud mõmmik veel päriselt põhku pugenud, aga unisuse märke ilmutas küll.

"Pikad pühad segasid Karoliina talveuneplaane kõvasti: jõulude ja uue aasta vahel käis meil siin väga palju rahvast. Ja pealegi valgus Karoliinale maa alla plokkidest ehitatud koobas sula ajal vett täis," ütles loomapargi perenaine Asta Sarv.

Säärasest "vesivoodist" ei osanud karu mõistagi lugu pidada. Tegelikult kahtlustab Asta, et lumesulaveest suuremakski probleemiks on see, et too inimeste rajatud koobas on Karoliinale väikeseks jäänud: juba eelmisel talvel valis ta talveuinakuks aidaseinaga piirneva nurgakese oma aias, kuhu talle siis "madratsiks ja tekiks" piisavas koguses heinu veeti. Sinnasamasse sätib ta end magama ilmselt ka tänavu. Paraku pole see uinakuks just kõige rahulikum paik.

"Panime siia küll üles sildid palvega karu und mitte häirida, aga kui karu kõrvad ikka heinakuhjast paistavad, siis hõikab alailma keegi, et "Karu, karu, mis sa seal teed!"," kurtis Asta Sarv.

Loomapargi teise tõmbenumbri ilvestega on talvel jälle tunduvalt vähem muret kui suvel. Ses mõttes, et kui suvel tuleb loomapargi töötajatel alailma kuulata nende külastajate nurinat, kel lehtes puude-põõsaste varju peitu pugenud ilvesed nägemata jäänud, siis talvel on suured kõrvatuttidega metsakiisud enamasti kui väljanäitusel. Täpsemalt: ripuvad kui märg pesu kõrgematel puuokstel, sest seal on tunduvalt soojem kui maas. Täiskasvanud ilvestel on igaühel oma kindel puugi, mille ladvas nad päeval tukuvad. Vahel ronib neile sinna seltsiks ka nooremaid ilveseid, kusjuures alati ei poe nad üldse oma ema külje alla.

"Eile oli meil siin vahva vaatepilt, kui kaks emailves Ene möödunudaastast poega tukkusid puu otsas oma "vanatüdrukust tädi" Johanna kukil. Kolmas poeg, kes tädi kukile enam ei mahtunud, tolknes siis meeter maad allpool murdunud oksal," ütles Asta Sarv.

Meie sellist "pesukuivatuspuud" ei näe, see-eest näeme maas, künkakese otsas väikeste ilveste kuhilat, millest silm suudab eristada vähemalt neli paari kõrvu. Elistveres ongi praegu neli täiskasvanud ilvest ja neli poega.

Pruudiprobleemid

Kui ilvesed näitavad end praegu meelsasti, siis nende naaber, põhjapõder Redu hoiab võrkaiast üsna kaugele. Asta ütleb, et häbeneb oma ajutist nudipäisust: ta on oma vägeva sarvekrooni hiljuti maha ajanud ja uus kasvab alles kevadel.

"Kui Redul need sarved siis kevadel kasvama hakkavad, kasvavad nad väga kiiresti. Kui oleks aega pikalt aia ääres seista, siis vist suisa näeks seda kasvamist," ütles Asta.

Redule oleks tema sõnul elukaaslast vaja: jooksuajal kippus ta kõva möllu tegema. Tallinna loomaaial oleks põhjapõdraneiu välja pakkudagi, aga paraku metsikut tõugu, mistõttu teda spetsialistide arvates kodu-poro Reduga kokku lasta ei tohi.

Orav Kikile see-eest on lootust peatselt elukaaslane saada: üks Tallinna daam helistanud just hiljuti ja pakkunud loomapargile aasta otsa tema maakodus elanud oravapreilit.

"Uurin just praegu tarkadest raamatutest, millal oravatel jooksuaeg on: muul ajal ei tohi kaht teineteisele võõrast oravat kokku lasta, sest nad võivad ühe pesapuu pärast omavahel kisklema minna," ütles Asta.

Kõhud täis

Suuri toidumuresid loomapargil tema sõnul praegu ei ole. Odava lihakraamiga (ja seda vajavad loomapargi kaheksa ilvest, neli rebast ja karu üsna suurtes kogustes) varustab neid euronõuetele vastava tapamaja omanik, Rääbise ettevõtja Ahto Sirel, peenkala toob rebastele ja karudele Saadjärve kalur Kalle Bruus, kohalikult talunikult Toivo Kahrolt saadakse loomapeete, Tarumaalt Einola köögiviljakasvatustalust väikseid porgandeid ja punapeete ning kapsalehti, Elistvere keskköögist kartuli- ja porgandikoori, Melkide taluperelt otra ja kaera, ASilt Jõgeva Lemeks pajulatvu jne.

"Hädasti oleks meil juurde vaja kergemat, lehelist metsaheina, sest põlluheina metskitsed ei söö. Pajuvihtade hankimiseks tahaksime kevadel hakata suisa lepinguid sõlmima, sest neid kulub meil väga palju," ütles Asta Sarv.

Üha suuremaks probleemiks on kuus aastat tegutsenud loomapargis kujunemas aedade remont. Eriti suure hirmuga vaatavad pargi töötajad piisoniaia poole: need suured ja tugevad loomad armastavad pidevalt palktaraga jõudu katsuda. Ja mõistagi peaks loomapargi territoorium lõpuks saama ka korraliku välispiirde, mis takistaks piletita külastajate vabalt parki sisse jalutamist, tarandikust lahti pääsenud loomade territooriumilt välja pääsemist ja marutaudis metsloomade parki sattumist.

"Kui senini on loomapargi tegevust rahastatud ainult projektide kaudu, siis nüüd, pärast Vooremaa Maastikukaitseala administratsiooni loomist loodame selle asutuse kaudu rohkem ja pidevamalt riigi raha saada," ütles Asta Sarv.

Loomapargi neljajalgsed asukad ei tea rahaasjadest muidugi midagi. Nemad tahavad süüa ja hoolt iga päev. Ja saavad ka.

Et sõbrapäev Elistvere loomapargis erilise au sees on, pole ime: ilma heade sõprade abita oleks riigilt püsitoetust mitte saaval pargil raske toime tulla.

"Projektirahade eest oli hea loomaparki käivitada küll: aedu ehitada ja loomi sisse tuua, aga pärast seda tuli neid ka söötma hakata ja selleks paraku keegi enam projektiraha ei andnud," ütles loomapargi projektijuht, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet. "Tänu headele sõpradele – era- ja ametiisikutele ning mittetulundusühingutele oleme end siiski ära majandada suutnud."

Lisaks igapäevamuredele on loomapargil ette tulnud ka ootamatuid probleeme ja neidki on aidanud lahendada sõbrad. Möödunud aasta mais murdis torm näiteks Elistvere pargis maha mitu põlispuud ning kannatada said rebase-, põdra- ja karuaed.

"Loomaparki haldaval metsaseltsil avariifondi pole ja projektiraha pole üleöö mingi valemiga võimalik saada, nii et oleksime olnud püsti hädas, kui meil poleks sellist head sõpra nagu keskkonnaminister Villu Reiljan, keda me võime lausa oma kuldsponsoriks tituleerida. Tänu temale saime kiiresti aedade parandamiseks 20 000 krooni," ütles Kaupo Ilmet, lisades, et loomapark on hakanud siiski juba ka ise päris kenakest piletitulu teenima: möödunud aastal käis Elistveres ligemale 60 000 külastajat ning piletiraha kogunes 251 300 krooni.

Tänuks abi eest kingiti Villu Reiljanile Eesti Metsaseltsi tellimusel valminud videofilm "Elu läbi metsa". Meeneid ja tänusõnu jätkus ka teistele sõpradele-abilistele. Järvamaa Kabala metskonna metsnikule Janek Kukele anti muu hulgas üle loomapargi suurima asuka, karu Karoliina raamitud pilt: selle metskonna maadelt Karoliina viis aastat tagasi ju leitigi.

"Kui külamehed ta põllult leidsid, oli ta üsna kõhnuke ja hädine: ema oli tal arvatavasti kuidagi otsa saanud. Kõigepealt toodigi ta meie garaaži. Panime ta igaks juhuks kanalisse, et ta plehku ei saaks panna. Pärast viisime mõmmiku ära metskonda. Kes teab, mis temast muidu oleks saanud, aga kuna Kabala metsaülemaks on Kaupo Ilmeti poeg Elor, siis teadsime hästi, et siin, Elistveres on loomapargi näol olemas karule uueks koduks sobiv paik," ütles Janek Kukk.

Karoliina ajutine "kasuisa" on vähemalt korra igal suvel koos perega Elistveres oma kasvandikku vaatamas käinud. Sõbrapäevalgi olid tal abikaasa Maire ja tütar Karmen kaasas.

Hingetoitu tõi sõbrapäeval Tartu tudengite folkansambel Sinimaniseele. Ihutoiduks pakkus loomapargi pererahvas oma naabrite, OÜ Reinu Toidukaubad küpsetatud soolast ja magusat kringlit ning Saare Saialillekeskusest pärit ürtidest keedetud teed.

Möödunud laupäeval sai Elistvere loomapark järjekordse uusasuka: looduses väga haruldase albiinonugise. Kinni püüti loom ühe Läänemaa talu laudast, kus ta kanakarja rüüstamas oli käinud.

"Sellele loomale sai saatuslikuks tema ahnus. Metsnugiste tavalise söögi – oravate – asemel otsustas ta kanapraadi maitsta ning istub nüüd siin," ütles Elistvere loomapargi projektijuht, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet.

21. veebruari hommikul avastas Kullamaa valla Urvaste küla Põldotsa talu perenaine nimelt oma laudast 32 murtud kana ning sellist tapatööd ei kavatsenudki ta rahulikult taluda. Õnneks ei takistanud tugev pahameel kanadest ilma jäänud perenaist arukalt tegutsemast: ta pöördus asjatundja, st Kullamaa jahiseltsi esimehe Urmas Põlduri poole. Tulemuseks oli see, et järgmisel õhtul pani jahimees Jaanus Tuulik lauta üles kastlõksu. See, kelle perenaine järgmisel hommikul lõksust leidis, osutus aga niisuguseks ime-elukaks, et õiget nime ei osanud talle anda ei leidja ega jahimehed. Mistõttu otsustati asjas selguse saamiseks pöörduda maakonna keskkonnateenistuse poole.

Kui spetsialistid olid kindlaks teinud, et tegemist on metsnugise üliharuldase albiinovormiga, polnud asjaosalistel enam südant kanget kanavarast esialgsete kavade kohaselt hukata, vaid hakati talle "kinnipidamiskohta" otsima.

Närviproov

"Looma pakuti ka Tallinna loomaaiale, aga nemad ei suutnud talle nii kiiresti eluaset leida," ütles Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Loomapargil seevastu oli n-ö varnast võtta paar poolvalmis puuriboksi, millest üks siis kiirkorras elamiskõlblikuks muudeti.

"Kui see poleks albiinonugis olnud, siis poleks me teda võtnud: ta on juba täiskasvanud loom ja nii kergesti ta inimestega enam ei harju kui möödunud aastal Elistverre toodud nooruke metsnugis Triinu," ütles Asta Sarv.

Nüüd on Triinu ja tema albiino liigikaaslane naabrid. Uusasukas on esialgu nii pelglik, et päevavalge aja redutab katuseharja all laudade vahel ja laseb paista vaid sabal. Õõnestatud känd, mille loomapargi töötajad uusasuka puuri tõid, et ta sinna soovi korral varjuda saaks, osutus nugisele paraku kitsaks: õõnsus tehti ju Triinu mõõtmeid silmas pidades, uus loom on aga vanem ja suurem.

Mõistagi on esialgu ärevil ka Triinu: mida lähemal kahe puuri võrkvaheseinale uue naabri valge saba tolkneb, seda närvilisemaks lähevad Triinu hüpped ja kohati teeb ta kurisevat kurguhäältki. Loodetavasti lepivad loomad siiski varsti teineteisega ning uusasukas hakkab end ka Triinu eeskujul kenasti publikule näitama.

Võrdlusvõimalus

"Nime me talle kohe ei pane: jälgime teda enne natuke ja uurime iseloomu," ütles Asta Sarv ja lisas, et seekord nimega puusse paneku ohtu pole: see, et loom isane on, on juba kaugelt näha. Triinule pandi mäletatavasti nimi esialgsete vaatlusandmete põhjal ja siis, kui selgus, et loom hoopis isane on, ei hakatud teda lihtsalt enam ümber ristima. Võib-olla tasuks uus loom ladinakeelsest liiginimest Martes martes lähtuvalt Mardiks või albiinovormist lähtuvalt Albertiks ristida?

"Albiinosid ehk üleni valgeid metsnugiseid esineb üliharva ning me oleme väga tänulikud Eesti Metsaseltsi Läänemaa osakonnale eesotsas Koit Latikuga, kes päästsid haruldase kanavarga väljateenitud surmast. Täname ka Põldotsa talu tublit perenaist, Kullamaa jahimehi ja haruldase looma Elistverre toimetajat Jüri Ungersoni," ütles Kaupo Ilmet.

Asta Sarve sõnul väidavad targad raamatud, et albiinod on enamasti sama liigi tavaisenditest nõrgemad. Elistvere uusasukas oma ärarebitud vasaku kõrva ja vähemalt 32 kana eluga hingel küll mingi nõrgukese muljet ei jäta. Asta Sarv ja Kaupo Ilmet olid omavahel koguni nalja visanud, et äkki olid murtud kanad valged ning et sellest nugis valgeks läkski. Igatahes on vahva, et rahvas saab Elistveres nüüd kõrvuti näha ühe liigi tava- ja albiinovormi esindajat.

Elistvere loomapargi staažikal asukal isanugis Triinul on ärevad päevad, sest otse tema nina ees teisel pool õhulist traatvõrku kobistab valge kasukaga võistleja.

Triinul pole sellest kergem, et mõni päev tagasi loomaparki asustatud metsnugis on juba üsna eakas ja ühe kõrvaga – igast uustulnuka liigutusest õhkub kogenud kanamurdja enesekindlust.

Võõral on ka põhjust ülbe olla – loomaparkigi pagendati ta sellepärast, et murdis Läänemaal maha ühe taluniku 32 valget kana.

Triinul pole sellisele saavutusele midagi vastu panna, nii jooksis ta esimesel ärevuspäeval kaks tundi ringiratast, nii et keel rippus ja kopsud ähvardasid lõhkeda.

Ülbus sulab

Uustulnuka ülbus sulab aga nagu kevadine lumi, kui tema elupaika piirava traatvõrgu taha tekib kahejalgseid uudistajaid. Kanagurmaani iga erk mäletab veel haarangut, mille käigus kahejalgsed tuld ja tõrva sülgasid ja oma keeles kurjalt häälitsesid.

Hirmuäratavalt selgelt mäletab ta ka kinni kolksatava püünise häält, päevi kitsukeses kastis ja esimeste vangistuspäevade klaustrofoobilist ängi.

Sellele mõeldes teeb puurikatuse roovlattide vahele varjunud nugis urisevturtsuvat häält ja näitab nõelteravaid hambaid. Ühe kõrvaga kismaveteranil on siiski kana kitkuda vaid inimloomadega, sestap jätab eblakalt ringi sebiv Triinu ta üsna külmaks.

Loomapargi perenaine Asta Sarv ei jõua ära kiita Kullamaa taluperenaise elutarkust, kes murdja hinge ei tahtnud võtta, vaid kohaliku jahimehe nõuga nugise lõksu püüdis.

Võitlusis karastunud

Nüüd jääb vaid loota, et inimestega leppinud Triinu suudab ka uue naabrimehe oma noorusliku tolerantsiga nakatada. Küllap on neil püüdlustel ka lootust vilja kanda, sest peidupaik roovlattide vahel ahvatleb naabrimeest iga päevaga üha vähem.

Paar korda on saladuslik naaber Triinut isegi läbi traatvõrgu nuhutanud, tõsi pärast seda on tulnud vastastikku õriseda ja võimuvahekorda selgitada.

Salamisi on Triinu teise ülemuslikkusega leppinud – on ju uus naaber elu näinud ja võitlusis karastunud mees.

Möödunud laupäeval sai Elistvere loomapark uusasuka: looduses väga haruldase albiinonugise, kirjutab Vooremaa. "Loomale sai saatuslikuks tema ahnus. Metsnugiste tavalise söögi – oravate – asemel otsustas ta kanapraadi maitsta," ütleb Elistvere loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet.

Kullamaa valla ühe talu perenaine avastas oma laudast 32 murtud kana ning lasi jahimehel lauta kastlõksu üles panna. Kinnipüütud imeelukale ei osanud jahimees ega perenaine algul nimegi anda, alles spetsialistid tegid kindlaks, et tegemist on albiinonugisega, kes seejärel loomaparki toodi.

Kullamaa külje all Urvaste külas ühe ööga 32 kana murdnud valget värvi nugis elab nüüd Elistvere loomapargis.

Jahimees Martin Tuulik rääkis, et loom oli teinud ühe ööga puhta töö. Kõik 32 suurt munejat kana olid murtud. Perenaine võttis jahimeestega ühendust ja järgmisel ööl oli laudas lõks, peibutuseks ühe hukka saanud kana pea.

Hommikul oli murdja ise lõksus: Martin Tuuliku üllatuseks oli puuris kollakasvalge heledate silmadega nugis.

"Mis säärasega teha?" arutles Tuulik. "Sellist haruldust on kahju hukata."

Loom elas nädal aega Tuuliku juures kodus puuris. Sõi värsket liha ja nähvas koerale läbi puurivõre, nii et viimasel oli ninast veri väljas, kui ta liiga lähedale tuli. Vanust ja sugu ei oska Tuulik öelda, sest loom on temperamentne ega lase ligi. Küll oli ta aga eluvõitluses räsida saanud – tal polnud enam üht kõrvalesta.

Kassist väiksem ja oravast suurem, koheva saba ja madalate karvaste jalgadega nugis on Tuuliku sõnul suur murdja. Ta satub veretööst hoogu ega peatu, enne kui lahinguväli on laipu täis. Looduses sööb ta linde ja hiiri nagu kaslane ikka, aga ajab ka oravaid taga.

"Lahingumees!" iseloomustas Tuulik. "Tuhkur nii massiliselt ei murra."

Jahinduse asjatundja Kalev Sootalu ütles, et on aastaid loomanahku kokku ostnud, kuid ühtki albiino-nugist pole talle pakutud. Ta on näinud albiino-metskitsi, -põtru ja -metssigu, aga mitte valget nugist.

Sootalu sõnul jäävad geneetilise rikke tõttu pigmendita albiinod harva ellu, sest nad on teistest liiga silmatorkavad. Albiino-vormi on kõigil liikidel, Sootalu on näinud ka valget varest ja parti.

Elistvere loomapargi giid Heli Täpsi ütles, et albiino nugis elab nende juures juba paar nädalat suures katusealuses puuris. Loomake on pelglik ega näita end igaühele. Täpsi lootis, et nugis kohaneb uue elupaigaga, sest saab loomapargis hästi süüa. Tal on ka liigikaaslane, üks tavaline nugis, kes leiti Tartu linnast nii pisikese pojana, et esialgu ei saanud keegi arugi, mis loomaga on tegemist.

Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodus kosub kaks umbes kuuvanust veel valget titekarva hülgepoega, üks neist leiti Tallinnast Pirita tee äärest ja teine Paldiskist.

Mõlemal hülgepojal käis laupäeval Paldiskis järel Nigula looduskaitseala administratsiooni peaspetsialist Kaja Kübar.

Paldiskisse oli pealinnas lauluväljaku lähedalt leitud loomakese toonud hülgeuurija Ivar Jüssi, kelle kui hülgespetsialisti olid välja kutsunud helistamise peale Pirita tee äärde kohalesõitnud päästeteenistuse töötajad.

"Paldiskis leitud hülgepoeg oli toodud kohalikku konstaablijaoskonda," rääkis Kübar.

Metsloomade turvakodu perenaise jutu järgi on Tallinnast leitud hülgepoeg kehvemas seisus, aga kosub.

Nigulasse jäävad hülgepojad vähemalt nii kauaks, kuni neile tuleb päriskarv, see tähendab umbes kuu aega, selgitas Kübar. Siis lasevad looduskaitseala töötajad hülged vabasse vette.

Tali vallas Nigula metsloomade turvakodus on varasemate aastate kogemused nelja hülgepojaga.

Neist kaks olid enne kohalejõudmist saanud kannatada: ühte oli pekstud ja teisele joodetud poepiima. Tõstamaa ja Liu alt leitud kosunud hoolealused pääsesid vette Pärnumaa rannikult.

Metsloomade turvakodus on ilmade soojenemist ootamas ka üks siil, kes leiti 1. märtsil talveunest ärganuna Kesk-Eestist Jüri asula lähedalt.

Eesti Metsaselts koostöös Vooremaa Maastikukaitseala administratsiooni ja Elistvere loomapargiga korraldasid eile kooliõpilastele õues õppimise näidispäeva. Kohale oli tulnud kokku 72 last Palamuse Gümnaasiumist, Jõgeva Ühisgümnaasiumist ja Maarja Põhikoolist.

Noored said näriliste toas tutvuda merisigade, hiirte ja hamstritega, samuti näidati neile Elistvere pargi puid ning pargikujunduse elemente. Ekskursioone juhtisid näriliste uurija Andrei Miljutin ning Jõgeva Keskkonnateenistuse spetsialist Ene Ilves.

Elistvere loomapargi perenaise Asta Sarvega käisid õpilased vaatamas seal elavaid loomi. Asta Sarv pajatas ka huvitavatest juhtumitest loomapargi elanikega. Kohal oli loodusmees Hendrik Relve, kes tutvustas lastepäraselt oma rännupiltidest kokku pandud näitust "Helmeid maailma loodusest".

Neli rohelist klassiruumi

Õppepäeva korraldamise idee sai alguse koolimetsade ühenduselt. Eesti Koolimetsade Ühenduse ja Eesti Metsaseltsi eestvõttel tutvustati märtsis roheliste klassiruumide ja koolimetskondade ideed ka Jõgevamaa koolide esindajatele. Kohtumisel räägiti sellestki, et Jõgevamaal on neli kohta – Kassinurme linnamägi ja hiis, Elistvere loomapark, Luua arboreetum ning Saare mõisa ürdiaed, kus saab suuremaid õppusi läbi viia.

Vooremaa Maastikukaitseala Administratsiooni direktori Aita Saksingu sõnul võiksid Jõgevamaa õpilased tunde edukalt läbi viia ka Tartu maakonda jääval Saadjärvel, kus avatakse looduskool.

"Elistvere on näidisõppepäevade läbi viimiseks ideaalne koht, sest siin on olemas metsloomad, närilised ja park," ütles Vooremaa Maastikukaitseala administratsiooni loodushoiuspetsialist Kaupo Mets.

Lapsed on loodusest võõrdunud

Tema sõnul on õpetajate huvi näidisõppepäevade vastu olnud üsna suur, sest praeguse koolisüsteemi juures on õues õppimine väga uus asi ja lapsed on loodusest võõrdunud. "Kui noor inimene tuleb õppima Luua Metsanduskooli, tunneb ta tihti huvi vaid selle vastu, kuidas äri teha. Milline näeb välja mingi puu looduses, ei oma paljude jaoks mingit tähtsust," rääkis Luua Metsanduskooli kutseõpetaja Vello Keppart. Ta möönis siiski, et pärast põhjalike mullateaduse, botaanika ja metsakasvatuse õpinguid ja välipraktikat hakkavad noored huvi tundma ka looduse kui väärtuse vastu.

"Looduses saab õppida kõiki aineid, ka keeli. Kultuuri ei tohiks loodusest lahutada," märkis Vooremaa maastikukaitseala peaspetsialist Aita Saksing. Tema sõnul saab ju ka loodust tutvustada näiteks eesti keele asemel inglise keeles. "Ideaalne oleks, kui igal koolil oleks endal mõni looduslapikene," ütles Kaupo Mets. Metsaklassidena saaks kasutada avalikku riigimetsa, linnaparke ning omaniku nõusolekul ka erametsa.

Elistvere loomaparki tulevad looduslaagrid

Järgmiseks suuremaks ettevõtmiseks on looduslaagrid Elistvere loomapargis, mida on korraldatud juba kaks aastat ning on noorte hulgas üsna populaarsed. Samuti on aprilli lõpus Kassinurme mägedes ja hiies koristustalgud.

Keskkonnaministeerium, haridus- ja teadusministeerium ning koolimetsade ühendus kuulutasid metsanädala raames 14. aprilli õues õppimise päevaks. "Õues õppimise päeval võiks igas koolis mõne tunni pidada väljas: pargis, metsas, rabas, veekogu ääres," oli haridus- ja teadusministri Toivo Maimetsa seisukoht. Õues õppimise aeg kestab 14. oktoobrini.

Sel kevadel varjavad Nigula metsloomade varjupaigas end vaid üks hüljes ning üks siil, keskmiselt käib varjupaigast aasta jooksul läbi pool tuhat metsaelanikku.

Juba hallikaks värvuva täiskasvanu-kasukaga hülge leidsid kalamehed.

Nigula looduskaitseala peaspetsialisti Kaja Kübara sõnul ei tohi loom praegu vees elada, sest enne päris täiskasvanuks sirgumist saavad hülged vees olles märjaks. Varjule toodud siil jääb kuuris põhu alt leidmata, sest metsloomi püütakse hoida võimalikult harjumuspärases keskkonnas, et nad inimestega ära ei harjuks.

"Kõik loomad lähevad oma kodudesse tagasi," lubas Kübar. "Vaid üks karu sai õnnetult otsa."

Nigula varjupaigas üles kasvatatud karupoeg oli liiga uudishimulik ning tikkus inimeste lähedusse. Korduvalt uude asupaika viidud karu jõudis lõpuks Lätti, kus ta maha lasti. Karu oli roninud jõe ääres puu otsa ning uuris, kuidas lapsed ujuvad.

Varjupaiga kõige sagedasemad külalised on linnud. Võistes lõhkus juulikuine torm paari aasta eest 200 hallhaigru pesa, sest lindude kodumets oli saetud liiga hõredaks. Kõik kannatajad toimetati Nigula varjupaika, kus kontrolliti nende tervist, anti süüa ning noorematele õpetati ka lendamine selgeks.

Teinekord toodi varjupaika toonekurg, kes oli saanud naabrist toonekure käest nahutada ning kukkunud ka pesast alla. Linnu orientatsioon oli paigast ära ning ta pandi kosumiskuurile. Hiljem selgus, et naabrimees oli hõivanud vigastatu pesa ning kasvatas seal ise kurelapsi.

"Loomaga tegeleb vaid üks hooldaja," ütles Kübar. "Vale toit või ebaõige kohtlemine võib looma tappa."

Niguliste metsloomade varjupaik, mis on tegutsenud üle kümne aasta, loodi selleks, et parandada enamasti inimeste põhjustatud tasakaalutust looduses. Kui esimesel aastal taastus varjupaigas vaid üks hiireviu, siis nüüd käib loomade eritingimusi arvestavast varjupaigast läbi umbes 500 metslooma, lindu ja roomajat aastas.

Elistvere loomapargi peret tabas möödunud reede õhtul rõõmus üllatus: noor metsseaemis Gerda tõi ilmale viis vöödilist põrsast. Seaaias ringi sibav pisipere on praegu kindlasti loomapargi tõmbenumber: see, et nii suur elukas nagu metssiga sündides nii tilluke võib olla, on kindlasti paljudele üllatus.

Metsseapõrsaste sündi oli loomapargis kevaditi ikka oodatud, sest viis-kuus aastat tagasi põrsastena Tallinna loomaaiast toodud emis Possa ja kult Peeter olid juba ammu parajas paaritumiseas. Paraku polnud Possast-Peetrist senini pisipere soetajat olnud: mõnede spetsialistide arvates sellepärast, et nad (eriti Peeter) on hea toidu peal nii rasva läinud, et muudest lihalikest rõõmudest enam suurt ei hooli. Kasinasti aasta vanuselt väheldast kasvu Gerdalt seevastu põrsaid veel ei oodatud.

"Oleksime me põrsaste sündi ette näinud, oleksime Gerda teistest sigadest aegsasti eraldanud ja ära parandanud ka seaaedikute vahelised aiaaugud," ütles loomapargi perenaine Asta Sarv.

Õnneks pole sellest, et ettevaatusabinõusid tarvitusele ei osatud võtta, siiski midagi halba sündinud: teised täiskasvanud sead pole pisipõrsaste suhtes vaenulikkust üles näidanud.

Kuigi DNA-uuringuid pole mõistagi tehtud, on põrsaste isaks suure tõenäosusega samuti aastane, ent Gerdast veelgi väheldasem kult Gert. Nii Gerda kui Gerti kinkis loomapargile möödunud aastal üks Võrumaa turismitalunik, kes kodus metssigu peab ning kes vastutasuks metskitse saada tahtis.

"Igatahes pani just Gert Gerda poegimise ajal nahka päramised ja käitus sündmust pealt näinud talitaja Liina Sarve sõnul üldse igati hoolitsevalt, nagu tõeline isa," ütles Asta Sarv.

Ent päris külmaks ei jäänud siiski ka naaberaedikus elutsev Peeter: tema lükkas kärsaga aiaaugust (see on nii väike, et Gerda Peetri juurde pääseb, Peeter Gerda juurde aga mitte) põhku sisse, et värske ema põrsastele pehmema aseme saaks teha.

Nagu kirbud

"Peetri poolt pole me tegelikult midagi halba kartnudki, küll aga oleme natuke kahtlustavad Possa suhtes: temas võib ju nüüd välja lüüa kadedus, et Gerdal on põrsad ja temal mitte. Ja ta on Gerda suhtes ennegi vaenulikkust üles näidanud ning talitaja Liinatki mõnikord rünnanud," ütles Asta Sarv.

Ent tegelikult on metssead looduses ju karjaloomad, mistõttu täiskasvanud isendid ei peaks teise pere poegadele ohtlikud olema.

Esimesed paar päeva veetsid põrsad aedikunurka ehitatud kuudis ema külje all, ent esmaspäeval tatsasid juba tema sabas välja päikese kätte. Nüüdseks lippavad tillukesed (nii 25 cm pikkused) triibulised seahakatised üllatavalt vilkalt mööda aedikut ringi.

"Kargavad teised nagu kirbud," naeris talitaja Liina.

Kuigi uudis põrsapesakonna sünnist pole veel kuigi laialt levinud, on vastsündinud loomakeste omandamise vastu juba huvi tuntud.

"Nii mõnigi turismitalunik on taotlenud või taotlemas litsentsi metsloomade kodus pidamiseks ja turistidele näitamiseks ning metskitsed ja -sead on peaaegu ainsad, kelle kohta sellist litsentsi üldse antakse," ütles Asta Sarv. "Enne sügist me põrsaid kindlasti ära ei anna, aga pärast seda tuleb see kõne alla küll, sest kümnepealist seakarja me üleval pidada ei suuda ning see poleks mõttekaski."

Kanavaras viskas varvast

Esmaspäeval sai loomapark tegelikult juurde veel ühe elaniku: orava, keda oli kaks aastat peetud ühes Tartu Annelinna korteris.

"See orav on hoiatavaks näiteks, mis juhtub siis, kui inimene metslooma endale mõtlematult koju võtab," ütles Asta Sarv. "Ükskord varem, kui orava peremees meile kurtis, et loomal vurrud välja langema kipuvad, tuli välja, et oravale polnud üldse pähkleid antud. Nüüd, kui looma siia, looduslähedaselt sisustatud puuri tõime, selgus aga, et ta ei oska üldse ronida – vähemalt mitte puu otsa. Senini oli ta ju roninud ainult kardinaid mööda. Minu arvates oleks see vigasena leitud loom kohe pärast kosumist loodusse tagasi lasta tulnud, nüüd on ta selleks paraku liiga abitu."

Läänemaal kanavargilt tabatud ja Elistverre toodud albiinol metsnugisel, kellest märtsi algul Vooremaas kirjutatud sai, olid aga ürginstinktid ja kiskjaoskused liigagi hästi säilinud: paar nädalat puuris veetnud, näris ta tihedast traatvõrgust seina augu ning lipsas vabadusse.

"Auk oli küll vaid paarikümne ruutsentimeetri suurune, ent nugis on ju nagu vihmauss: kui pea juba august läbi suruda suudab, siis venitab kere igal juhul järele," ütles Asta Sarv. "Naerame siin isekeskis, et ju see loom oli korraliku kasvatuse saanud: teadis, et üle kahe nädala ei ole viisakas ühes kohas külas viibida."

Viimaseil päevil võib Elistvere loomapargis täheldada tormilist metssigade arvukuse kasvu – kult Gerdi ja emis Gerta ühise jõupingutuse tulemusel nägid ilmavalgust viis vallatult vöödilist põrsast.

Vaevalt aastavanuse Gerta kangelasemadus tuli ootamatult nii loomapargi personalile kui ka Gertast tunduvalt staažikamale emisele Possale.

Möödunud aastal Võrumaalt Mõnistest loomaparki ümber asustatud noor metsseapaar võib nüüd, viis agarat põrsast kannul, iseteadlikul sammul aedikus patseerida ega pea vanade olijate ees oma silmi peitma.

Segadus seariigis

Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul võib erilist uhkust tunda kiduravõitu kult Gert, kes laskvat "nagu naksik" aias ringi. "Tema see suslik ongi, kes selle asja ära tegi," nentis Sarv. "Ta sai hakkama sellega, millega Peeter ei saanud."

Peeter on mõistagi teine Elistvere metsseakult, kes asjatundjate hinnangul on end liiga paksuks söönud, et õrnema metsseasoo vastu huvi tunda.

Kuigipalju meest olevat Peetris siiski veel peidus – nimelt püüdnud ta anda oma pisku panuse uute ilmakodanike pesa soojustamisel. "Gerta sünnitas põrsad aia ääres kuudis ja hakkas siis põhku pesaks kokku siblima," pajatas Sarv. "Vana paks Peeter aga sättis end kuudi seina taha, ahmis suuga põhku ja üritas seda läbi augu kuuti toppida."

Pilt saab täielik, kui nimetatud seltskonnale lisada veel isauhkusest pakatav Gert, kes pidas end ämmaemandaks ja oli kõigil Gerta toimingutel ninapidi juures.

Lõbusast seltskonnast distantseerus vaid vanatüdrukulike maneeridega emis Possa, kes on Sarve sõnul ilusas keskeas ja kahtlemata kadedusest kuhtuv.

"Possa oleks võinud juba hea mitu aastat tagasi põrsad ilmale tuua, aga ta pole sellega siiani hakkama saanud," märkis Sarv. "Nüüd on Possa tige ja Gerta peab tema eest põrsaid peitma."

Elistvere metsseapõrsaste vastu on juba huvi tundnud mitmed turismitalunikud, kes loodavad nende kaasabil oma majapidamisele suuremat populaarsust võita. Sarve sõnul ei tule enne sügist ühegi põrsa loovutamine kõne allagi, lisaks lubas loomapargi perenaine põhjalikult uurida iga seahuvilise tausta.

Sarv ütles, et Elistvere loomapark ei saa üheksat metssiga ülal pidada, küll saavat nad aga hea seista oma põrsaste turvalise käekäigu eest.

Samal ajal kui Elistvere seariigis valitseb rõõmus elevus, näeb kaks aastat ühes Tartu korteri köögis elanud orav ootamatut vabadust vaid läbi mustade prillide. Esmaspäeval Elistverre kolitud orav on iseseisvaks eluks täiesti ette valmistamata – ei oska ta ronida ega püsi puu otsas.

Frustreeritud orav

"Panime talle majja kändusid ja puutüvesid, sammalt ja muud pesakraami," rääkis Sarv. "Kui ta läbi häda kuidagi puu otsa saabki, siis alla oskab ta vaid kukkuda."

Ei pea olema oravapsühholoog, et mõista – kitsukesest köögist avarasse oravamajja ümber asustatud loom oskab toime tulla vaid inimese toel ja kardab paaniliselt vaba elu ahvatlusi. Tal pole õigeid küüsigi.

Alustati Nigula Metsloomade Taastuskeskuse kodulehekülje loomist, mida rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnateadlikkuse programm. Projekti nr 46 "Metsloomade rehabilitatsioonialane selgitustöö" (SFL 04–04–2/186; 20. aprill 2004) käigus koolitatakse maakondades Päästeteenistuste töötajaid ja luuakse Nigula Metsloomade Taastuskeskusele kodulehekülg.

Tartus toimus koolitus Päästeteenistuse ja Keskkonnainspektsiooni töötajatele abitusse olukorda sattunud metsloomade abistamisest. Õppepäeva viisid läbi Kaja Kübar, Enn Vilbaste ning Murel Merivee.

Lääne-Virumaa talunik Hillar Pulk rajab loomaparki, mille tõmbenumbriks on kolm Ameerikas ja Euroopas delikatesslihaloomana populaarsust koguvat piisonit, kirjutab Äripäev.

Hillar Pulk kavatseb sel suvel tuua Taanist veel kaheksa piisonit, et neid kui tõuloomi kasvatada ja edaspidi loomaparki külastavaid turiste hõrgu delikatesslihaga toita.

Praegu toimivad kolm piisonit kui poolteist aastat tagasi ellu kutsutud loomapargi vapiloomad. Piisonid on hingekirjas Hillar Pulgale kuuluvas Maasikmäe Lihakarja OÜs.

Loomapargis ise on aga 14 Eestis kasvatatavat looma- ja linnuliiki: lehmad, hobused, lambad, sead, kitsed, küülikud, nutriad, pardid, haned, kalkunid jm.

Suurim Maasikmäe piisonitest, üheksa-aastane Eduard, tuleb külastajaid nähes tara äärde leiba nuruma.

Tema nina puhub jõuliselt õhku sisse-välja ja sinine keel tõmbab ulatatud leivaviilu kiiresti põske. Eduardi laup on kaetud silitama kutsuva musta ja krässus karvaga, kuid puutuda seda ei tohi. Metslooma verd Eduard pahandaks ja hakkaks peaga tara lõhkuma.

Hillar Pulk ütleb, et tugevaim piison võitleb tavaliselt maiuspalad endale. Väikseim tema loomadest seisabki aukartlikus kauguses ja sööb vaid neid leivaviilusid, mida külastajad kaarega üle Eduardi selja viskavad.

Pulk ei soostunud piisonipidamise kuludest detailselt rääkima. Praegu toob talle peamise sissetuleku piimakari ja Põlula katsefarm, kus mõõdetakse lehmade tootlikkust. Farmi külastab igal aastal ligi 400 loomakasvatajat ja elukaid käivad kaemas ekskursioonid.

Pulk mainib, et raha kulub suurte ja tugevate koplite ehitamiseks ning tööjõu palkamiseks. Maatööle tuleb inimesi vedada näiteks Rakvere linnast.

Tulu teenimisele tasub loota alles piisoniliha turustuskanalite sissetöötamisel, märgib Pulk. Esialgu ei ole ta veel konkreetset äri- ja turustusplaani kokku pannud, et tavalisest veiselihast üle kahe korra kallimat piisoniliha müüa.

Tallinna loomaaia abidirektor Vladimir Fainštein ütles, et huvi metsloomade kasvatamise vastu farmides on üle kogu maailma väga suur. "Pole siin midagi imestada, kui juba jaanalindusidki farmis kasvatatakse," lausub Fainštein.

Kanada riikliku veebilehe andmetel kasvab piisoniliha tarbimine 26 protsenti aastas ning piisoniliha on ülimenukas nii Ameerikas kui ka Euroopas.

Piisoniliha peetakse tervislikuks, kuna see sisaldab vähe rasva ja on madala kolesteroolisisaldusega. Lisaks korraldavad piisonifarmid pidustusi ja väljasõite, kus imetletakse karja võimsaimaid loomi.

Aastas rohkem kui viitkümmet tuhandet turisti võõrustava Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv märgib, et piisonid on väänikud ja kipuvad jalutama minema.

Elistvere metspiisonite paar on mitu korda aia lõhkunud. "Piisonite nahk on nagu isoleerpael," kirjeldab Sarv elektrikarjuse olematut mõju. "Ja meeletu jõud ning kiirus on neil taga. Piisonid on ohtlikud loomad."

Sarve sõnul ainult metsloomade näitamisest ots otsaga kokku ei tule. Asja teeb keeruliseks see, et metsloomade näitamine nõuab eriluba, millega kaasnevad mahukad investeeringud külastajate turvalisusse. Lisaks kulub raha looduse õpperadade rajamiseks.

Metsloom pole lemmikloom, seepärast tuleb temaga ka ettevaatlikult käituda. Kõigepealt tuleb helistada Keskkonna Inspektsiooni valvetelefonile 1313, kohalikule loomaarstile või Nigula Metsloomade Taastuskeskusesse telefon 5045891 ja kirjeldada olukorda. Eriti ettevaatlikult tuleks suhtuda marutaudi enam levitavatesse loomadesse, nagu rebased ja kährikud. Loomapoegade puhul võiks konsulteerida Nigula MLTK-ga, vigastustega loomapoegade puhul kõigepealt veterinaariga. Ettevaatust – metsloomadel, sealhulgas lindudel, võib sageli sulgede-karvade vahel kaasas olla parasiite nagu kirbud ja puugid.

Noored karud trügivad sageli aeda ja jalgpalliplatsile Nigula metsloomade turvakodu kasvatab karupoegi 1999. aastast

Pärnumaal Tali vallas põhjustavad probleeme koduaedadesse kippuvad karud, kes inimeste lähedust ei karda.

Tali jahiseltsi juhatuse esimehe Toomas Troska sõnul on ligi kaheaastased ning üle saja kilo kaaluvad karud Tali rahvale suureks mureks.

"On naeruväärt olukord, et nad absoluutselt inimest ei karda, on täitsa jultunud ja julmad," ütles Troska. "Kui inimene autoga tuleb, siis on karud veel eemal, aga nii kui inimene tuleb autost välja, siis on kohe juures nagu koerad."

Lõhuvad aknaid

Troska sõnul on karud Nigula looduskaitsealal liialt inimsõbralikuks üles kasvatatud.

Aja jooksul on karud mitmes peres kurja teinud ning nende pahategude nimekirjas on muu hulgas ka ühe saunaakna lõhkumine. "See aasta lõhkusid peldiku ära, nii et ainult uks jäi järgi," rääkis Troska.

Amanda Grentsi aias käisid karud mullu sügisel terve nädala õunu söömas. Ka tänavu kevadel tulid kolm karu tema aeda, kuid õnneks jäid idandamiseks pandud kartulikastid nende teelt välja. "Tõepoolest on nendega probleem. Aga vahvad on nad vaadata ka," kinnitas Grents.

Nigula looduskaitseala direktori Enn Vilbaste sõnul on metsloomade turvakodu kasvatatud kaheaastased karud Nigulast ära viidud. Pahandust teevad tema sõnul ka metsikud karud. "Tartu ja Tallinna kesklinnas on ka käinud metskitsi ja põtru, nii et karude sattumine inimeste sekka pole täielik ootamatus," ütles ta.

Tema sõnul omistatakse Nigula kasvatatud karudele pahategusid kohati teadlikult ning see pole tõestatud. "Meie karud on äratuntavad, neil on kõrvamärgised," ütles ta. "Me tahaks ise ka teada, kui midagi sellist toimub."

Vähemalt ühes kohas, kuhu Vilbastet probleemi lahendama kutsuti, oli tegemist just metsikute karudega.

Tali põhikooli õpetaja Priit Posti sõnul tulid mullu karud kooli juurde, kus lapsed neid taga ajasid ning tema Nigula pool elav kolleeg on tihtipeale kurtnud, et karud liiga teevad. "Pahandust teevad karud kindlasti, aga rünnanud nad kedagi pole," ütles Post.

Kogunevad prügimäele

Vilbaste sõnul on karude inimeste juurde tulek kaudselt ka selle süü, et prügi hoidmise reeglitest kinni ei peeta. Näljas karud tulevad toidu lõhna peale asulasse. Lisaks oli tänavu põuane kevad, vähe süüa – karu luusib ringi ja leiab prügimäe – siis on loomulik, et ta seal sööb, lisas Vilbaste. Nigula metsloomade turvakodusse on 1999. aastast igal aastal toodud ema poolt raie või jahimeeste tõttu maha jäetud karupoegi. Tänavu oli erandaasta, kui karupoegi ei toodud. Osa nendest on viidud Põhja-Eestisse ja mujale. Üleeile öösel nähti ka karu ringi kõndimas ka Narvas.

Ööl vastu 18. maid varastati Tabivere vallas Elistvere külas sõiduautost 5-liitriline kanister bensiiniga ning üritati varastada ka automakki, kuid nii õnnetult, et makk lõhuti. Varguse ja lõhkumisega tekitati omanikule 700 krooni kahju.

Põdravasikas Madis nuhutab esiti arglikult ninaga – ega tulijate seas ole loomaarst Villemit, kellega käivad varjuna kaasas ebameeldivad toimingud.

Tundnud ära oma kasuema, Elistvere loomapargi talitaja Liina Sarve, muutub Madise niiske pilk soojaks ja mokad võbelevad muigele.

Kuu aega tagasi märkas Põltsamaa lähedal taluõues askeldanud perenaine metsaserval jalutamas põdralehma koos vasikaga. Idüll sai kesta vaid mõne minuti, siis tulid hulkuvad koerad ja kargasid põtradele irevil hammastega kallale.

Loomapargi perenaine Asta Sarv arvab, et ema roll oli noorele põdrale veel liiga uudne, miks muidu ei söandanud ta murdjatele vastu hakata, vaid põgenes ummisjalu metsa.

Vasikas jäi koerte rappida.

Madis kosub jõudsalt

Paar päeva hiljem loomaparki toodud põdravasikas oli rängalt puretud ja ta haavad raisku läinud.

"Jumal hoidku, ta ei osanud lutti imeda ja oli nii näljane, et esimeste piimatilkade liikumine oli ta kõhus suisa kuulda," pajatab Asta Sarv.

Elistvere asukate kaitsevaim Liina Sarv ei teinud pikka juttu, võttis Madiseks ristitud põdravasika sülle ja tassis koju. Tänaseks on talitaja ja 30 kilomeetri kauguselt põdrapoissi tohterdamas käiva loomaarsti hoolitsus tulemusi andmas ja Madis paranemas.

"Oi, ma ostsin vesinikku ja teen lillat vett, nüüd hakkab Madise turi paranema," rõõmustab Liina Sarv. "Ta oli enne nii hirmus, et õudne. Kõik kael oli ka ära näritud."

Jõudsalt kosunud Madis teeb piiksuvat häält ja vaatab lahkuvale talitajale igatseva pilguga järele.

Rebane grillis kana

Liina Sarv oma hoolealuseid ei jäta. Kui metssiga aprillis põrsad ilmale tõi ja ise paraku veidi hiljem parematele tuhnimismaadele läks, võttis puhkusele läinud talitaja põrsad koju kaasa.

"Puhkasin koos nendega," teatab ta.

Samasuguse kiindumusega vastavad Liina Sarvele ka loomad-linnud. Loomapargi vabakäigufaasan käib talitaja kodus kanu karjatamas ja läinud suvel grillis rebane Ruudi koos oma lemmikinimesega kana.

"Faasan lööb kanad lauta ja kuke õrrele," naerab Sarv. "Ruudile aga andsin kana ja ta tuli seda lõkke äärde soojendama."

See-eest Asta Sarve verandal elab juba mõnda aega suurlinlike maneeridega orav, kes toodi Elistverre Tallinnast Nõmmelt.

Esimeste kohanemismärkide ilmnedes kolitakse uustulnukas loomapargi veteranoravale seltsiks.

Seni on pealinna orava nõelteravaid hambaid tunda saanud aknaraamid, tool ja Asta Sarve sussid.

Issanda loomaaed on suur ning inimeste maitsed lemmikloomade pidamisel ettearvamatud. Mida aasta edasi seda rohkem tuuakse Eestisse kõige kummalisemaid ja ohtlikumaid lemmikloomi, kellest suures osas pole aimu ei loomaaial, keskkonnateenistusel ega veterinaarametil.

Enn Vilbaste, Nigula Looduskaitseala administratsiooni direktori arvamus sellest, milliste üllatustega võivad kokku puutuda päästetöötajad loomadega seotud väljakutsetel. Põhireeglid käitumisel kõikide loomade ja lindudega:

Mida vähem publikut seda parem. (Enn Vilbaste tõi näite, kuidas uimastatud karu ärkas ajakirjaniku välklambi sähvatuse peale). Juhul kui oled otsustanud tegutseda, tee seda otsustavalt ja kiiresti. Loomad õpivad kiiresti ja teist korda sama püügivõtet pole tihti võimalik kasutada. Tegutse alati kahekesi. Loom ei saa siis kogu oma tähelepanu ja rünnakut suunata ühele inimesele. (Üks juhib tähelepanu endale, teine püüab). Kui tegutsejaid on rohkem kui kaks, olgu ülejäänud tagaplaanil kuni neid vaja läheb.

Haavatud või haige loom on alati ohtlikum kui terve, sest tema tegevus on etteaimamatum ning rünnaku tõenäosus suurem. Kui tegemist on inimese juures kasvanud metsloomaga, katsu igal juhul üles leida looma omanik. Võrreldes metsaelanikega on taoliste loomade käitumine palju ettearvamatum.

Vabastamisel jälgi alati, et looma pea või puuri uks oleks suunatud sinust eemale. Sellega väldid võimalust veel kord rünnatud saada.

Ükski vaktsiin ei anna 100% nakatumisvastast garantiid marutaudi vastu. Väldi ükskõik millise looma vere või sülje sattumist oma vereringesse. Kui see on juba juhtunud, pöördu kindlasti arsti poole.

Väldi otsest silmavaadet kõikide loomade ja lindudega. Nad võivad võtta seda algava agressiooni märgina.

Mitte läheneda metsloomale, kui oled ise vigastatud või haige. (Loomad tajuvad seda hästi ja võivad lihtsamalt rünnata, kusjuures sinu enda tegutsemisvalmidus on tavalisest halvem).

Kõige lihtsam viis on loomi rahustada, kattes kinni nende silmad.

Kaitsevahendid ei tohi sind segada (näit. liiga suur kilp), ega looma provotseerida (näit. peegeldav, särav kattepind).

Reeglina käituvad loomad naistega rahulikumalt. (Loomad tajuvad nii inimese kehakeelt kui ka feromoone ning nii loomadel kui inimestel on isased suuremad ja agressiivsemad, seega suurema ohu allikaks).

EESTI SUURULUKID

Rohusööjatest kuuluvad nende hulka põder, punahirv, metskits ja metssiga, kiskjatest ilves, pruunkaru ja hunt.

Põhireeglid:

Jäta endale alati taganemistee, väldi seismist kitsastes kohtades. Katsu alati enda ja looma vahele jätta mõni objekt, mille taha vajadusel varjuda.

Ära jää looma ja tema poegade vahele. Tulemuseks on peaaegu 100% rünnak.

Suurulukite puhul ära kunagi kummardu või kükita, kui oled üksi looma ligidal. Loom hindab vastase suurust ja ohtlikust tema silmade kõrguse järgi maapinnast, ning sellest tulenevalt on inimene tema jaoks võrdlemisi suur tugev ja ohtlik loom. Kummardudes tundub inimene vähem ohtliku vastasena, ning ründe oht võib suureneda.

Üldjuhul ei tohi läheneda loomadele eest ega tagant, vaid peaks hoidma loomale külje poole ehk liikuma nii-öelda "paralleelsel kursil".

Uinutatud loomale lähene selja poolt. (Une sügavus on teadmata ja ka reflektoorne jalgade liigutus võib tekitada vigastusi).

Põder

Sagedamini satuvad linna põdrapullid jooksuajal (sügisel oktoobris-novembris) või aastased mullikad kevadel (aprill-mai). Tugevamad ja agressiivsemad on põdrapullid.

Väga ohtlikud on põtrade esijalgade hoobid. Näiteks Nigula looduskaitseala direktori Enn Vilbaste sõnul ei pruugi raevunud põdrapulli rünnaku eest kaitsta ka varjumine sõiduautosse, sest ta võib löökidega purustada aknad. Ohtlikum on alati väljapääsmatusse olukorda sattunud loom, st loom, kellel puudub võimalus taganemiseks või lahkumiseks. Sellisel juhul on rünnak peaaegu vältimatu. Jäta loomale võimalus lahkuda (soovitavalt sinule soovitud suunas) või piira ala võimalikult suurelt ja ära ärrita teda uinutamiseni. Kui põder ise ei liigu soovitud suunas, on teda uinutamata võimatu soovitud kohta transportida. Inimene ei suuda takistada ka aastast mullikat, juhul kui see on otsustanud kuhugi minna. Hirm kutsub reeglina loomade juures esile agressiivse käitumise. Käitu loomaga võimalikult rahulikult, anna talle ruumi. Pigem suuna inimesed tema teelt, kui üritad suunata looma sinule sobivas suunas. Sellega võid vältida tema agressiivseks muutumist ning enese ja kõrvalseisja elu ohtu seadmist.

Kõigi loomade, aga eriti suurulukite puhul tuleb arvestada, et päästjal oleks alati looma rünnaku puhul olemas taganemistee. Väldi seismist kitsastes kohtades või nurkades. Alati oleks hea, kui sinu ja looma vahele jääks mõni objekt, mille taha võimalusel varjuda. Ära jää kunagi põdralehma ja põdravasikate vahele. Tallinnas on sellise võimaluse tekkimise võimalus kaduvväike, kuid see on ohtlikum võimalikest tekkida võivatest situatsioonidest.

Põdravasika kaeblik möögimine tekitab põdral refleksi rünnata ükskõik keda. Juhul, kui tuleb tegemist teha põdravasikaga, tuleks tal võimalusel takistada häält tegemast. Sellega vähendad emapõdra poolsete rünnakute võimalust.

Metskits

On oluliselt väiksem ja liikuvam kui põder, st uimastipüssist tabamine keerulisem kui põdra puhul. Immobiliseerimata transportida ei õnnestu. Väiksusest tulenevalt ei paista kujutavat erilist ohtu, kuid ainuke Tallinna loomaaias töötaja surmaga lõppenud looma rünnakus oli osaline metskitsesokk, kes tekitas talitajale surma põhjustanud maksarebendi.

Metssiga

Oht – põrsastega emis ja taganemisteeta või haavatud kult. Võib rünnata väga kiiresti. Iseloomulik, et ründab pimesi. See tähendab, et metssiga nii öelda "sihib ennast välja" ja rünnaku hetkel ta rünnatavat objekti ei näe. See annab rünnatavale võimaluse viimasel hetkel eest ära astuda ja vajadusel nii korduvalt toimida (Enn Vilbaste). Uinutitele võrdlemisi vähe tundlik ning tundlikkus kõigub suuresti sõltuvalt isendist.

Ilves

Ilvesest on palju legende stiilis: varitseb puu otsas ja ründab selja tagant. Kui ilves asub inimesest kõrgemal ja teda mitte segada, tunneb ta ennast võrdlemisi kindlalt ja on seetõttu vähem agressiivne. Võimalusel ala piirata ja kutsuda inimesed loomaaiast või Nigula kaitsealalt.

Uimastamata püüda pole mõtet. Reaalses elus ründab ilves oma saaki maapinnalt, pealegi tunneb ta end seal ebakindlamalt kui kuskil üleval ning seetõttu on ka rünnaku tõenäosus maapinnal asuva ilvese puhul suurem võrreldes kuskil kõrgemal asuva loomaga. Ilves ja kõik teised kaslased kaitsevad ennast nii, et nad saaksid võimalikult palju kasutada jalgu. Ilves näiteks toetub võimalusel nurka ja, tasakaalustades ennast ühe käpaga, kasutab teisi enda kaitsmiseks.

See tähendab, et ohtlik on käpalöök. Kõikide kaslaste puhul tuleks nad immobiliseerimiseks suruda vastu maad.

Ilvesed on (nö pooleldi) seltsingulised loomad. See tähendab, et koos võib elada rohkem kui üks pesakond noor- ja vanaloomi. Järglasi kaitsevad võrdselt kõik vanaloomad. Seega, püüdes poegade juures kinni ühe täiskasvanud ilvese ei pruugi olla kindel, et mõni teine läheduses viibiv vanaloom ei asu poegi kaitsma.

Ilves on kiskja – ära unusta marutaudi.

Ilvese puhul võib kasutada ka punast värvi riideid, kuna ilves ei näe punast värvi ja see sulab taustaga kokku.

Karu

Filmides nähtud moment, kus karu ajab ennast tagumistele jalgadele ei tähenda mitte rünnakut vaid seda, et loom üritab olukorda hinnata. Seega on teil veel hetk aega. Eesti metsade ettearvamatumaid kiskjaid. Ka sama karu võib samas situatsioonis erinevalt käituda (Enn Vilbaste). Uinuti mõjub erinevatele isenditele väga erinevalt. Seega ettevaatust transpordil. Kõige ohtlikum on poegadega emakaru, eriti jäämine poegade ja emakaru vahele.

Juhul kui tuleb tegemist teha karupojaga ning pole teada, kus asub emakaru, peaks karupoja häält võimalusel summutama (Enn Vilbaste kasutas selleks näiteks kinnast, mille karupojale pähe tõmbas). Karu ründab neljal jalal ja väga kiiresti.

Pruunkarud, eriti noored, ronivad väga hästi. Kui õnnestub karu puu otsa ajada siis ala piirata ja oodata inimesi loomaaiast või Nigulast.

Linnud

Põhireeglid:

Lindudel on palju erinevaid parasiite ja nad levitavad ka inimestele ohtlikke nakkushaigusi. Kui oled paljaste kätega tegelenud lindudega, siis pese pärast otsekohe käed. Desinfitseeri ka kindad ja riided.

Lindude transpordil kasuta võimalusel hästi suletavat kuid kindlasti õhuaukudega pappkasti (pimeduses rahunevad linnud kiiresti, nad rabelevad ja vigastavad iseennast vähem).

Ära unusta visiiri: isegi väikese linnu (n. varese või rästa) nokalöök sihib reeglina sinu silmi.

Luik

Ohtlikud on löögid tiivanukkidega. Kui need tabaksid näiteks kaitsmata pead võib tulemuseks olla kaelalülide nihestus (Enn Vilbaste). Luik hindab samuti vastase suurust ja ohtlikkust tema silmade kõrguse järgi. See on ka põhjus miks luikedega tegelemisel peab kasutama paati mitte pinnaltpäästjat (viimane oma madala asendiga vees või hansalaual ei ärata luiges kuigi suurt respekti ja samas ei saa ennast ka võimaliku rünnaku puhul tõhusalt kaitsta). Immobiliseerimist hõlbustab, kui luige pea eelnevalt riidega katta. Fikseerida kindlasti tiivad ja kael. Selleks võib kasutada ka suuremat riidest kotti, mille põhja teha auk, kust luige pea ja kael välja ulatuksid. Kotisuu siduda kinni linnu saba tagant.

NB! Jälgi kaela ja pea fikseerimist! Noka kinnisidumine kleeplindiga pole kuigi mõistlik, sest hiljem on seda suhteliselt keeruline ära võtta. Tõhusam vahend on peenike nöör. Veelinnu kinni hoidmiseks on lihtsaim viis ta selili asetamine (ta ei saa siis kasutada oma põhilisi ründevahendeid – tiibu).

Toonekurg

Ohtlikum on pesa ja poegi kaitsev emaslind (situatsioon Tallinnas reaalne, kui probleeme elektriposti või korstna otsas oleva pesaga). Ohtlik on ka nokalöök, kuid sellest ohtlikum ja enam kasutatav on ettepoole suunatud löök kokkupandud jalgadega. Lind "toetab" ennast ühe tiivalöögiga õhku ja suunab jalgade löögi sobivas kõrguses ründaja suunas. Selline löök idakurelt läbistas A. Turovskil seljas olnud vatijope (kuna löök oli ebatäpne, ei tabanud see keha, kuid läbistas külje pealt jope kihid kahekordselt).

Püüdmise eripärad

Parem on tegutseda kahekesi. Püüa võimalusel korraga alla surudes mõjutada nii linnu selga/kaela kui jalgu. Suruda maadligi püüdes jalgu mitte vigastada. Mitte lüüa ega vajutada.

Röövlinnud, kakulised

Pesa kaitstes ründavad nad reeglina inimese pead, päästab kiiver või paks müts. Ka kinnises ruumis püüab lennuvõimeline röövlind rünnata ülalt. Maas olles heidavad nad selili ja kaitsevad ennast peamiselt jalgadega. Röövlindudel on ründevahendiks küünised. Püüdmisel esmaselt immobiliseerida jalad, seejärel tiivad ja pea. Ennast kaitsta kiivri või villase mütsiga. Kindad olgu mitmekihilised ja väga tugevad. Kui võimalik, ulatagu küünarnukini.

Vareslased

Vareslased on intelligentsed linnud, kes väga agressiivselt kaitsevad oma poegi. Rünnates leiavad kõige kaitsetuma koha (lindude hooldaja Mihhail Frenštein tõi näite, et kui kindas on auk, siis vares ründab tõenäoliselt seda kohta. Kaitseta on ka silmad). Vareslased võitlevad viimseni, ka sul peos olles ja isegi kaetud pea ja silmadega.

Kajakad

Oma poegi kaitsev kajakas pikeerib õhust (andes enamasti karjumisega "märku"), ohtlikud on nii küünised kui ka nokk. Ettevaatust abi vajavale noorlinnule lähenemisel ja kinnivõtmisel!

VÕÕRLIIGID

Roomajad, kahepaiksed ja kalad

Põhireeglid:

Sinu jaoks tundmatu liik kätkeb endas ka tundmatuid ohte. See võib olla mürgine, sa ei tunne tema jõudu ega võtteid. Ta võib olla ka nakatusohtlik.

Alati kutsuda loomaaia töötaja.

Maod

Tundmatu madu võib alati olla mürgine. Rusikareegli järgi, kui on kõrvuti punane ja must värvikombinatsioon on ilmselt tegemist ohutu maoga. Kõrvuti kollane – valge; must – kollane (valge); punane– kollane (valge) värvikombinatsioon näitavad, et tõenäoliselt on tegemist mürgise roomajaga. Kui on võimalik siis roomaja immobiliseerida (välistada tema lahkumine kindlalt piiratud territooriumilt) ja oodata loomaia töötajaid.

Madude puhul tuleb arvestada, et maomürgi vastased seerumid on kindlalt liigispetsiifilised, ühe liigi puhul kasutatav seerum ei toimi teise liigi puhul, Tallinna haiglates pole mao käest salvata saamisel suure tõenäosusega sobivat seerumit ning enne seerumi kasutamist tuleks ka mao liik täpsustada. Näiteks 2a tagasi sadamast kinni püütud kobra liiki pole siiamaani täpsel kindlaks tehtud, sest selleks peaks ta kinni võtma ja täpsemalt uurima tema lisahambaid, see aga on riskantne tegevus. Arvestades, et kobra puhul (erineb liigiti) saabub salvata saanud inimese surm keskmiselt tunni aja jooksul poleks meditsiin konkreetsel juhul päästetöötajat ilmselt aidata suutnud.

Teiseks tuleb arvestada, et madude luustik on väga liikuv ja nad on võimelised läbi pugema pealtnäha ülikitsastest pragudest. Seega peaks tõesti veenduma, et maol puudub võimalus lahkuda. Kahepaiksete ja roomajate erinevuseks võrreldes soojaverelistega on see, et põgenemistee puudumine ei muuda neid agressiivseks. Maod ei oma kõrvakuulmist, nii et neid püüdes võite vabalt omavahel kõnelda. Agressiivsuse võib vallandada sooja objekti resoluutne lähenemine, järsud liigutused tema suunas, järsk puudutus.

Mõnede madude eripäraks (kobrad) on nende võime pritsida mürki võrdlemisi täpselt kuni 3 m kaugusele. Sihtmärgiks on tavaliselt silmad (kasuta visiiri). Roomajad näevad väga halvasti, nad on tundlikud maapinna võnkumistele ja soojavereliste loomade soojuskiirgusele. Inimeste puhul eritub enam soojust peast ja rindkerest, seega võivad need kehaosad olla eelistatumad ründe objektid. Samas on salvamine seda ohtlikum mida ligem on salvamise koht elutähtsatele organitele (pea ja rindkere piirkond). Kuna soojuskiirgusel on madude orienteerumisel tähtis roll võib nende segadusse ajamisel abi olla soojuskiirgust tagasi peegeldavatest vahenditest (termolina).

Mao fikseerimiseks sobivad näpitsad või painutatud otsaga ritv, millega roomajat vastu maad suruda. Tavaliselt transporditakse madusid tihedast riidest kotis, see vigastab neid kõige vähem ja mao vabastamisel on lihtsam vältida salvata saamist. Arvestada tuleb sellega, et mõningad agressiivsemad liigid on võimelised salvama ka läbi koti.

Kuna madu reageerib soojusele ja ta näeb halvasti või üldse mitte, saab tema tähelepanu hajutada mingi soojema soojusallikaga (välgumihkel, sigaret). Suurte kägistajamadude püüdmisel tuleks arvestada üks mees ühe mao meetri kohta. Suurte madude hammustuste eest tuleks kaitsta ennast, kuna neil on palju tahapoole kaardu hambaid saagi kinni hoidmiseks. Madu peaks hoidma kindlasti pea tagant külgede pealt ja ilma kinnasteta. Kui madu kerib saba ümber käe, siis tuleks see käsi koos maoga asetada laua või põranda peale ja ta laseb ise ennast lahti.

Samamoodi toimi ka siis, kui tegu on mittemürgise maoga.

NB! Kontrolli värvikombinatsiooni!!!

Roomajate alla kuuluvad peale madude ka kilpkonnad ja krokodillilised.

Kilpkonnade puhul tuleb arvestada, et mageveekilpkonnad on reeglina kiskjad ning võivad päris ohtlikult hammustada. Neil ei ole hambaid, kuid on väga tugevad lõualihased ja teravad lõuaservad. Samuti tuleb nende tõstmisel ja transpordil arvestada sellega, et nad ei vigastaks päästja käsi tagajäset küünistega.

Krokodillide puhul peab tähele panema, et nende näiline letargiline olek võib olla väga petlik ning rünnak võib olla ootamatult suure ulatusega ja jõuline. Krokodillilised kuival maal reeglina vastast ei jälita. Nende sööst kuival maal (tavaliselt lahtise suuga, möirgamise ja nähtavalt punetava kurguga) ei ulatu kaugemale kui 2–3 meetrit. Mingil juhul ei tohi minna näiteks 2–3 m pikkuse krokodilli juurde vette. Püüdmisel arvesta, et krokodilliliste suud kinni hoida on suhteliselt kerge (just seda asjaolu arvestades, lööb ta iga ohu korral lõuad pärani lahti). Kaks inimest saavad fikseerida tema saba ja suud korraga. Kasuta selleks libisevaid silmuseid. Krokodilliliste (fikseeritult) transportimisel on abiks tema pika laua külge sidumine ja/või piklik kast. NB! Tee kindlaks, mis kasti osas on krokodilli pea ja lahtilaskmisel ära aja kasti otsi segi. Krokodillid (terava koonuga) on oluliselt agressiivsemad ja ohtlikumad kui alligaatorid (tömbima koonuga). Krokodilliliste püüdmisel immobiliseerida kindlasti saba.

Sisalikud

Ettevaatust, kannavad tihti soomuste vahel igasuguseid haigusi kandvaid parasiite, mis paljale silmale on sageli nähtamatud. Pea meeles, et paljude sisalike liigid oskavad hüpata, neil on sageli teravad hambad ja tugevad lõuad. Suured sisalikud (varaanid, leeguanid) võivad lüüa sabaga. Kaks liiki sisalikke (žilatje ja euskorpion) on väga mürgised (erinevalt madudest on neil mürgised hambad alalõuas).

Kalad

Mõningad kalad võivad olla mürgised. Mürk viiakse kannatanu organismi uimetippudes olevate ogade abil. Kalade mürk tekitab väga tugevat valu, mõjutab hingamist. Rusikareeglina on akvaariumikaladest mürgised soolases vees elavad kalad (nagu näiteks sebrakala). Mageveekaladest on mürgine üks liik, mida Eestis teadaolevalt ei leidu.

Konnad

Konnad ei ole agressiivsed, kuid mõningad liigid kaitsevad ennast patogeensete hallitusseente ja teiste loomade vastu mürgise limaga. Eriti ohtlikuks võib see lima osutuda sattumisel vereringesse, kuid ka sattumisel paljale nahale tuleb saastatud koht kiiresti puhtaks pesta. Ka tavalise kärnkonna keha kattev lima on ärritava toimega. Troopiliste puukonnade (mitte lehekonnade!) – väikeste värvika, ereda mustriga loomade – lima võib olla surmavalt mürgine. NB! Mitte mingil juhul puutuda paljaste kätega!

Sama ka suurtel kärnkonnadel (aaga, Kolumbia kärnkonn), kelle mürk (kohupiima meenutav valkjas nõre konna nahal) tekitab südametegevuse häireid.

EKSOOTILISED SOOJAVERELISED LOOMAD

Põhireegel:

Otsi võimalusel alati omanikku. Tegemist on esiteks võõrliigiga ja teiseks kindlasti inimese juures elanud loomaga. Seega on tema käitumine sulle tundmatu ja tulenevalt looma peremehe käitumisest ning looma pidamistingimustest ettearvamatu ka loomaaiatöötaja jaoks.

Ahvid

Eestis võivad lemmikloomadena esineda nii inimahvid kui ka pärdikud. Ahvide puhul tuleb meeles pidada, et nad on väga liikuvad, intelligentsed, ettearvamatud ja oma suuruse kohta väga tugevad. Näiteks täiskasvanud mehest kasvult oluliselt väiksem šimpans kaalub ligi 70 kg ja on vähemalt sama tugev kui inimene (inimahvid pole võimelised ujuma, kuna nende keha erikaal on inimese omast tunduvalt suurem ja seetõttu nad lihtsalt upuvad). Ahvide eripäraks on väga hästi arenenud lõikehambad, kihvad ja ka tugevad lõualihased. Erinevalt kiskjatest pole nende kihvade ülesanne saaki kinni hoida, vaid lõikehaavu tekitada. A. Turovski tõi näite, kui šimpans hammustas hetkega kaks sõrme loomaaia töötajal, kes tuli teda silitama ebasobival momendil. Samuti on juhuseid, mil marmosett (umbes 20 cm pikk ahviliik) ja pärdikud tekitasid tõsiseid vigastusi nende omanikele.

Marmosett

Samuti tuleb arvestada, et ahvid (ja ka enamik kiskjaid) tajuvad väga hästi vastase (nt. inimese) tasakaaluseisundeid ning ka suhteliselt väike loom võib inimese sobival hetkel rünnates pikali paisata. Probleem on ka selles, et ahve on inimestele reeglina kujutatud naljakate, armsate ja ohututena. Tulemuseks on see, et ka loomaaias lahti pääsenud isase šimpansi puhul ei keelanud osa vanemaid oma lapsi ahvikest lähemalt uurimast. Kuni 3–4 eluaastani on šimpans dresseeritav ja sõnakuulelik. Alates 4 eluaastast muutub ettearvamatuks ja metsikuks. Ahvi põhiründevahendiks on kihvad. Hammustades teeb rebivaid liigutusi piki jäset.

Närilised

Eestis on lemmikloomadena väga populaarsed peamiselt Ameerika, aga ka Aasia ja Aafrika päritoluga närilised: merisiga, deegu, tšintšilja, liivahiir, hamstrid, ogahiired jt. Enamus neist oskab ronida, hüpata ja kõik need liigid võivad hammustada. Närilistega levib ka suur hulk nakkushaiguste tekitajaid ning parasiite (näiteks tulareemia, kirbud jt). Vältida püüdmist paljaste kätega. Kindad ja muu varustus peale püüki desinfitseerida. Parim püügivahend on kahv.

Elevant

Igal juhul tuleb olla ülimalt ettevaatlik näiteks tsirkusest jalutama pääsenud elevantidega. Taolisi juhuseid on ette tulnud näiteks Rakveres ja ka Tallinnas. Ala piiritleda, inimesed eemale juhtida, otsida omanikke. Loomale mitte läheneda (pea meeles, et tema lont on kuni 1,8 m pikk!), mitte hirmutada. Territooriumi võib piirata ainult raske tehnikaga, sõiduautod ja väikesed bussid ei sobi!

Papagoid

Troopilistest lindudest on levinumad papagoilised. Pidada meeles, et nii suurte (aara, kakaduu), kui ka väikeste (viirpapagoi, lori, lemmelinnud) papagoide nokk on väga tõhus hammustamisvahend! Tiiva löögid on ohtlikud peamiselt kakaduu puhul. Parim püügivõte – pea (silmade) kinnikatmine.

Mürgised putukad

Selgrootutest on ohtlikud peamiselt Eesti fauna mürgised putukad – herilased, mesilased, sipelgad, mõned mardikad ning eksootilised ämblikud – tarantlid (surmavalt ohtlik on Aafrika banaani tarantel!).

"Mustad lesed" ehk karakurdid, skorpionid ja linnutapikud võivad hüpata ligi 1 m kaugusele ja 40–50 cm kõrgusele. Ka troopilised sajajalgsed on mürgised. Pea meeles, et lülijalgsete (ka roomajate) aktiivsus on võrdeline keskkonna temperatuuriga. Ühtegi karpi või kotti ära ava enda või partneri näo suunas!

Hüljes

Hülge ja ka kõigi teiste veeloomade transpordil tuleb arvestada, et nende siseelundid on ülimalt õrnad raputustele. Näiteks hülgepoja transport autoistmel pappkastis loomaiani lõpeb talle tõenäoliselt surmaga. Hüljest on võimalik transportida näiteks riidetükil autolakke riputatult. Enne transportimist maksab küsida nõu kas loomaaiast või Nigula kaitseala töötajatelt (telefonid olemas Häirekeskuses).

Vältida hüljeste hammustusi! Neil on teravad hambad ja suud nagu kiskjatel. Peale selle võib nende süljega levida nii leptospiroos kui ka terve hulk eriliiki baktereid, mis tekitavad inimesel hüljeste põletikke ja kõõluste eroosiat. Hammustuse puhul nõuda antibiootilist ravi (informeerida arsti põletiku ohust, ta ei pruugi seda teada!) Reeglina on kaldale sattunud hülgepojad juba vigastatud ja seeläbi hukule määratud. Toitmisel ei tohi mingil juhul anda piima. See kehtib ka teiste metsloomade puhul.

AGRESSIIVSUSELE KALDUDA VÕIVAD KOERATÕUD

Refereering Andrew De Prisco ja James B. Johnsoni "Väikese koeratõugude atlasest".

Valvekoerad (karjakoerad).

On aretatud kaitsmaks karja röövloomade (huntide) ja ka karjavaraste vastu. Suured ja rasked (näiteks Kaukaasia lambakoera turja kõrgus võib olla kuni 71 cm ja kaal kuni 65 kg). Nende poolt valvatav piirkond (sissetungijat rünnatakse) on reeglina suurem teiste koeratõugude omast (kellel see võib piirduda vaid keti ulatusega) ning ei pruugi alati kattuda ka inimese poolt paika pandud piiridega (piirdetara). Ei tundu esmasel vaatlusel hoolimata oma suurusest ohtlikud, sest paksu karva tõttu võivad meenutada nii öelda "kaisuloomi". (Paks karv kaitseb ühevõrra hästi nii karmide ilmastikutingimuste kui ka röövloomade rünnakute vastu).

Võitluskoerad

Nimetus on tinglik, sest mõnede allikate järgi võib neid kasutada ka näiteks heade valvekoertena. Siiski on need tõud algselt aretatud eesmärgiga võidelda teiste koerte või muude loomadega. Järgnevalt on ära toodud ainult mõned eelnimetatud raamatu järgi agressiivsusele kalduda võivad liigid. Nii öelda "võitluskoertele" on omane väga madal valulävi (nad ei lõpeta rünnakut, kui neid lüüa kepiga või ka tõsisemalt haavata), neil on väga arenenud lõualihased ning tugevad lõuad. Eksitav võib olla suurus, sest näiteks pullterjerid pole kasvult suured, kuid rasked, tugevad ja kiired. Rünnates jalgu võivad nad tekitada väga tõsiseid vigastusi ning ka täiskasvanud inimese maha paisata.

Viimastel päevadel on Nigula metsloomade taastuskeskusesse teatatud tavalisest sagedamini õnnetustest lindudega teedel. Lindude kokkupõrgete sagenemisele teedel aitavad kaasa niitmata teeääred, kust auto lähenemisel lendutõusvad äsja lennuvõimestunud noorlinnud sattuvad otse autorataste alla. Eriti ettevaatlik peaks olema sõites kitsastel põllu- ja metsateedel, kus kokkupõrkeohtu aitaks kindlasti vähendada väiksem sõidukiirus.

Laupäeval püüti Puurmanis Pedja jõe silla lähistel kõndinud vigastatud tiivaga toonekurg kinni ja toimetati Põltsamaa depoohoonesse, sealt sõidutati ta Elistvere loomaparki tervenema.

Ööl vastu 27. augustit on Tabivere vallas Elistvere külas sisse murtud ettevõtte tööobjektil asuvasse garaaži ning varastatud kaks nurgasaagi ja betoonpõranda lihvija. Kahju on kokku tekitatud 46 000 krooni.

Praegused ilmad panevad roomajad ja kahepaiksed rohkem liikuma. Kõigusoojased loomad kasutavad viimseid päikesepaistelisi sooje päevi, et liikuda oma talvituspaikadesse. Sageli võib talvituma minejaid kohata Tallinn-Riia maanteel, aga ka mujal Eestis, kus soodsad paigad: (veekogude lähistel asuvad liivaluited, kivikuhjad jmt). Vaadakem siis ette!

Tänavu kevadsuvel Elistvere Loomapargis sündinud ilvesepojad on terved ja kasvavad hästi.

Elistvere Loomapargis elav seitsmeaastane ilves Ene sünnitas kolm poega, mis tema jaoks on viies pesakond poegi. Ilveselaste isa on ilves Joosu.

"Mais sündinud ilvesepojad söövad hästi, on jõudnud tublisti kasvada ja nende tervis on hea," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv.

Ilves Ene ristiemaks on Jõgevamaa Keskkonnateenistuse kalandusspetsialist Ene Ilves, kes oma ristilapsi hoolikalt vaatamas käib. Ka oma talitajast Liina Sarvest peab ilvesepere lugu.

"Nüüd on Elistveres seitse täiskasvanud ilvest ja 3 poega. Selline ilveste arv on loomapargi kohta küllaltki suur. Kavakohaselt kingime mõne täiskasvanud ilvese Tallinna Loomaaiale, kust need saadetakse edasi välismaa rahvusparkidesse," lausus loomapargi perenaine.

Mõnele metsloomale tähendab sügis pessapugemise ja talveune ootamise aega. See ei kehti aga kaugeltki kõigi metsaelanike kohta, sest paljudel algab sügisel pulma- ehk jooksuaeg.

Elistvere Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul läheb nende valdustes elu praegu ärevaks just sõraliste seltskonnas.

"Loodus kutsub meie hoolealuseid sama tugevalt ja vastupandamatult kui päris-metsaelanikke, selle vastu ei saa. Pole mingi ime, et neil tekib kiusatus jalga lasta ja vaba seltsielu nautida.

Eriti hoolega tuleb silm peal hoida põdrapullidel Pokul ja Jokul, kelle paturegistrisse on juba varasematel aastatel üht-teist kogunenud," rääkis Asta Sarv. Seetõttu on tänavu põtrade aeda tublisti kindlustatud, ärevamateks aegadeks pandi aga Poku ja Joku kui kogemustega jooksikud eraldi aeda, mis on pargi eesmises osas ja rohkem töötajate silma all. Parimates aastates põdrahärrad on aga üpris murelikud, sest pruudiprobleem on neil täitsa tõsine. Ei anta ju loomariigis välja vastavat ajalehte, kus olemas rubriik Otsin härrat/daami…

Seltsielu elavnemist on oodata ka hirveperel. Ka nende pulmade vastu on loomapargis valmistutud. Et kaks parajas vanuses hirvepulli omakeskis sarvede abil selgeks teha ei üritaks, kumb tegelikult kõvem mees on, pannakse hirverahvaski sügiseks sündsalt paarikaupa aedikutesse – loodetav abielupaar kenasti koos. Ka on tugevdatud nende aeda, et "meesperel" ei tekiks kiusatust kusagile kaugemale üle aisa lööma minna. Ja mine seda õrnemat sugugi praegusel ajal tea…

Läinud kevadel olid mäletatavasti õnnelikud ajad noorel metsseapaaril, kes said viie triibulise tite omanikuks. Pärimisele, kuidas käib praeguseks viie notsunooruki käsi, vastas Asta Sarv, et noored sead on leidnud ja leiavad kõik endale uued kodud. Seda põhiliselt eesmärgiga mitte rikkuda loomapargi searahva geneetilisi omadusi, st et ei tekiks lähisugulaste "abielusid".

Loomapargi elanikke ei müüda kunagi kuhugi, vaid kõne alla tuleb ainult kinkimine või mõne teise looma vastu vahetamine. Noored metssead saavad uue elupaiga peamiselt turismitaludes, kus nende pidamiseks ja külastajatele näitamiseks ametlik luba olemas.

Ühest sellisest talust tuuakse aga omakorda Elistverre värsket verd: detsembris-jaanuaris, kui searahvas tavaliselt pulmi peab, jõuab noorele kuldile Gerdile, kes kevadel esimest korda isaks sai, kohale uus pruut.

Ilveseema Ene kolm lapsukest on aga praegu kolmekuused, parajas müramiseas ja näitavad ennast õhtupoolikuti üsna meelsasti ka külastajatele. Loomapargi väravad on uudistajatele valla kella 16ni.

Õues õppimise päevaga 14. aprillil algas õues õppimise aeg, mis kestab 14. oktoobrini. Sel ajal on vabas looduses oluliselt rohkem põnevat juhtumas, kui ükski raamat või virtuaalkanal edastada suudab. Jõgevamaa koolid on õuesõppimise aega aktiivselt kasutanud ja toonud lapsi sageli loodusse. Tooksid rohkemgi, kui oleks raha kasvõi näiteks Elistverre sõiduks bussi tellimiseks.

Õues õppijad on tervemad, tähelepanelikumad, tasakaalukamad ja rahumeelsemad. Õues õppimine pakub lahenduse tubasest tiheliolekust tulenevale stressile ja sellega kaasnevatele probleemidele nagu koolikiusamine, koolivägivald, mõnuainete tarbimine, terviseprobleemid.

Tänavu 14. aprillil tähistati Eestis esmakordselt õues õppimise päeva. Sadakond kooli pidas sel päeval vähemalt mõne tunni looduses – kooliõues, linnapargis või koolimetsas.

Jõgevamaa koolid tähistasid õuesõppimise päeva Elistvere loomapargis. Ürituse eestvedajateks olid koolimetsade ühendus, metsaselts ja Vooremaa Maastikukaitseala administratsioon koostöös Elistvere loomapargiga.

Elistvere võõrustab õpilasi oktoobri lõpuni

Elistveres käis kevadel õppimas väga palju õpilasi. Loomapargi perenaine Asta Sarv rääkis, et mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani oli neil traditsiooniline kooliekskursioonide aeg. Väga palju käib loomapargis õpilasi ka septembri keskpaigast kuni oktoobri lõpuni. Nädalavahetusel tullakse Elistverre aga kogu perega, sügisel umbes 30 peret päevas, suvel kuni 80.

Väga meeldiv koostöö on loomapargil Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumiga. Kui õpetaja lastega loomaparki loodusloo tundi tuleb, on õpilastele välja jagatud töövihiku lehed, mis tuleb ära täita.

"Üks Viljandi kool palus meil kevadel sisustada õpilastele neli tundi. Kutsusime appi Vooremaa Maastikukaitseala töötaja Kaupo Metsa, see oli talle ja meilegi väga huvitav kogemus. Ja peamine – õpilased jäid rahule," rääkis Sarv.

Asta Sarv rõhutas, et koos kohaliku töötajaga võtab loomaparki tutvustav ringkäik aega umbes poolteist tundi. Kui rühm liigub ainult oma õpetaja saatel, peab lapsi hoiatama, et mööda loomaparki ringi joosta ja loomi häirida ei tohi.

Väga sageli õpivad õues ka Pala Põhikooli õpilased. Neil on selleks head tingimused ja pikaajalised traditsioonid.

Ka Põltsamaal pööratakse suurt tähelepanu looduses õppimisele. Väga populaarsed on keskkonnaühingu "Kivirik" laagrid, kus erinevas vanuses koolilapsed õpivad taimi, seeni, putukaid ja loomi tundma. "Kivirik" peaks lähiajal Põltsamaa kultuurimajas ka seenenäituse korraldama.

Kogu suve töötas ka Saadjärve looduskool, koolitamist jätkatakse sügisel. Vooremaa Maastikukaitseala direktori Aita Saksingu sõnul saab looduses õppida kõiki aineid, ka keeli.

RMK ehk täisnimega Riigimetsa Majandamise Keskus püüab lapsi tuua taas loodusele lähemale. Selleks korraldatakse kevadest sügiseni mitmeid huvitavaid üritusi. Üheks omanäoliseks oli augusti keskpaiku Sagadi metsamuuseumis toimunud puupäevad.

Sagadi looduskool pakub huvitavat programmi

Puupäevadel sai tasuta külastada metsamuuseumi, kus oli vaatamist nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mõeldud oli nii neile, kes tahavad saada aimu, mis toimub meie metsades, kui ka tõsisematele loodusehuvilistele.

Muuseumi eesmärgiks on tutvustada huvilistele metsi ja metsandust, sealhulgas jahinduse, puitkäsitöö ja keskkonnakaitsega seonduvat. Sagadi metsamuuseumis võib näha endisaegseid ja tänapäevaseid metsakasutamise viise, töövahendeid nii metsa istutamiseks, mõõtmiseks kui raiumiseks, jahitrofeesid, seeni ja putukaid; märgata elustiku omavahelisi suhteid ning palju-palju muud. Ehk ka midagi sellist, mida ise metsas tähelegi panna ei oska.

Metsamuuseumis saab tutvuda näiteks kaitsealuste taimedega, panna oma teadmisi proovile puude tundmises, tutvuda marjadega, mis söögiks kõlbulikud, aga ka nendega, mis mürgised.

Lastele on kindlasti huvitav näha, millised loomad meie metsades elavad. Esindatud on näiteks metsnugis, tuhkur, nirgid, ilves, punarebane ja teised.

Näha saab, milline on metsa eluring, samuti tutvuda tööriistadega, mida kasutatakse metsas tänapäeval ja millega tehti tööd ennemuistsetel aegadel.

Puupäevade ajal oli avatud ka näitus võsavillemitest. Eesti rahvapärimuses on hunt väga tähtsal kohal, sellel metsloomal on pseudonüüme üle 500, mida on tunduvalt rohkem kui teistel metsloomadel kokku.

Metsamuuseumi juures tegutseb ka looduskool, kus korraldatakse õpilastele mitmeid põnevaid loodusprogramme. Puupäevade raames pakuti kõigile soovijatele näiteks võimalust läbida loodusrada, kus mikroskoopide abil sai vaadata metsakahjureid, kasulikke putukaid, lehti ja muud sellist, oli ka väike viktoriin ja sai näha, kuidas tehakse paberit.

RMKl on looduskoolid Sagadis metsamuuseumi juures, Aegviidus, Kauksis, Kiidjärvel, Mustjalas ja Pähnis ning looduskeskused Kablis ja Nõval.

RMK loodusmajad, looduskeskused ja Sagadi looduskool pakuvad koolidele võimalusi õppekava läbiva teema "Keskkond ja säästev areng" ning loodusainete erinevate teemade käsitlemiseks. 2004. aasta programmid toimuvad kolme kampaaniana: kevadine, sügisene ja talvine. Kevadine kampaania algas traditsioonilise metsanädalaga 12. aprillil ja kestis 15. juunini. Sügiskampaania algab 20. septembril ja kestab oktoobri lõpuni. Talvine kampaania toimub aasta viimasel ja esimesel kuul.

Täna viidi Naissaarele sel aastal Nigula Metsloomade Taastuskeskuses üles kasvatatud 4 metskitse. Naissaarel suri looduslik metskitse asurkond välja salaküttimise tõttu. Populatsiooni taastamiseks on nii eelmisel kui sel aastal sinna viidud metskitsesid nii metsloomade turvakodust kui Tallinna Loomaaiast. Varem on taastuskeskuses üleskasvatatud metskitsesid viidud ka Ruhnu saarele. Metskitsetalled sattuvad Nigula taastuskeskusesse põhiliselt niitmistööde ohvritena.

Teisipäeval kõndis Jõgeval Tallinna maanteel toonekurg, kes vaatamata oma ponnistustele ei suutnud lendu tõusta. Jõgevamaa keskkonnateenistuse palvel püüdsid tuletõrjujad-päästjad vigase linnu kinni ja toimetasid ta Elistvere loomaparki varjule. Sama tehti ka mõni nädal tagasi Puurmanis Pedja jõe silla lähedalt leitud vigase toonekurega.

Elistvere loomapargi neljajalgseid on tabanud beebibuum – 4. septembril tõi emase talle ilmale hirveemand Mai, kümme päeva hiljem, 14. septembril sai samast soost vasikaga maha piisoniemand Vilja.

Kui hirveema Mai on varemgi tallekesi ilmale toonud, siis noor isahirv Reedik sai 4. septembril isaks esimest korda. Hirvedel ja metskitsedel on komme oma talle esimesed nädalad "kurja maailma" eest peita – kas mõne põõsa all või suurema rohututi sees: tall on esialgu ju üsna tilluke. Nelja-viienädalaselt hakkab aga tall toitu otsiva ema sabas kõndima ning siis saavad ka loomapargi külastajad teda näha.

Praegu on aga parem, kui hirvedel võimalikult palju rahus olla lastakse. Hirveaia äärne tee ongi praegu külastajatele osaliselt suletud, nii et pool hirveaeda on neile nähtav, teine pool aga varjatud. Turvameetmed pole sugugi asjatud. Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarve sõnul sai möödunud laupäeval näiteks üks loomaparki külastanud pere hakkama sellega, et hirmutas hirvepere aia taga kõva kära tehes jooksma. Nii nägid nad tõepoolest ka hirvebeebi ära, aga tekitasid talle sealjuures ka paraja šoki.

Kes hirvetalle näha tahavad, peaksid veel natuke kannatama: nädala-paari pärast ilmub ta ise peidupaigast välja – ilma igasuguse hirmutamiseta.

Ka piisoniaia juurde ei lasta praegu külastajaid: piisonilehm Vilja peab saama rahulikus õhkkonnas harjuda, et ta ema on. Paraku on mõned pahatahtlikult uudishimulikud keeldu eirates ja tõkkeid maha murdes ikkagi piisonite juures käinud. Asta Sarvel on tõsine hirm laupäevase Paunvere väljanäitusepäeva ees.

Head inimesed! Ärge trügige loomapargis sinna, kuhu loomabeebide turvalisuse huvides pole teil esialgu asja! Oma uudishimu saate hiljem küll ja küll rahuldada.

Külastajaid hakatakse taas piisoniaia juurde laskma oktoobri alguses. Siis saavad kõik piisonivasikat oma silmaga näha. Muuseas, ka Vooremaa hoidis hirvetalle ja piisonivasika koha pealt suu siiani lukus just sellepärast, et vältida suurt huviliste tungi.

Kuigi Elistvere loomapargi neljajalgsetele "prouadele" pole ükski erakond emapalka lubanud, on nendegi seas puhkenud beebibuum: 4. septembril tõi emase talle ilmale hirveemand Mai, kümme päeva hiljem, 14. septembril sai samast soost vasikaga maha piisoniemand Vilja.

"Istusin 4. septembri hommikupoolikul piletikassas, kui üks loomapargile tiiru peale teinud proua kavala näoga minu juurde tuli ja küsis, kas me ikka teame, et meie loomapere vahepeal ühe hinge võrra täienenud on. Küsisin kohe vastu, kas hirvetalle võrra. Ta vastas jaatavalt," jutustas loomapargi perenaine Asta Sarv.

Kui ta rõõmusõnumi toojale ütles, et helistab kohe loomatalitajale ja palub tal kontrollima minna, kas hirveema ja tallekesega kõik korras on, teatas proua, et tegelikult on ta ametilt loomaarst ning, vaadanud professionaalsest huvist ja kutse-eetikast lähtuvast kohusetundest sünnituse käiku algusest lõpuni pealt, julgeb ta öelda, et kõik läks õnnelikult. Nii et kui ühes vanas estraadisketšis oli juhuslikult põõsas klaver, siis hirveema sünnituse ajal juhtus hirveaia taga põõsas olema loomaarst.

Kui hirveema Mai, kes on nime saanud teatavasti oma riigikogulasest ristiema Mai Treiali järgi, on varemgi tallekesi ilmale toonud, siis noor isahirv Reedik, telestaar Reet Linna "ristipoeg", sai 4. septembril isaks esimest korda.

"Hirvedel ja metskitsedel on komme oma talle esimesed kolm-neli nädalat "kurja maailma" eest peita – kas mõne põõsa all või suurema rohututi sees: tall on esialgu ju üsna tilluke. Nelja-viienädalaselt hakkab aga tall toitu otsiva ema sabas kõndima ning siis saavad ka loomapargi külastajad teda näha," ütles Asta Sarv.

Praegu on aga parem, kui hirvedel võimalikult palju rahus olla lastakse. Hirveaia äärne tee ongi praegu külastajatele osaliselt suletud, nii et pool hirveaeda on neile nähtav, teine pool aga varjatud. Turvameetmed pole sugugi asjatud. Möödunud laupäeval sai näiteks üks loomaparki külastanud pere hakkama sellega, et hirmutas hirvepere aia taga kõva kära tehes jooksma. Nii nägid nad tõepoolest ka hirvebeebi ära, aga tekitasid talle sealjuures ka paraja šoki.

"Õnneks kuulis loomapargi vahetus läheduses elav talitaja Liina Sarv kära, jooksis kohale ja lõpetas selle loomade terroriseerimise ära," rääkis Asta Sarv ning lisas, et need, kes hirvetalle näha tahavad, peaksid lihtsalt veel natuke kannatama: nädala-paari pärast ilmub ta ise peidupaigast välja – kusjuures ilma igasuguse hirmutamiseta.

Harjumise aeg

Ka piisoniaia juurde ei lasta praegu külastajaid: piisonilehm Vilja peab saama rahulikus õhkkonnas harjuda, et ta ema on. Paraku on mõned, võiks öelda, pahatahtlikult uudishimulikud keeldu eirates ja tõkkeid maha murdes ikkagi piisonite juures käinud. Mistõttu Asta Sarvel on sinine hirm laupäevase Paunvere väljanäitusepäeva ees.

"Kui laadapäeval ilus ilm juhtub olema, on meil siin ju nagu laada filiaal: väga paljud laadalised tulevad üksiti loomaparki vaatama. Ja kui need massid siia tulevad, siis pean vist küll ise piisoniaeda rinnaga kaitsma minema," oli loomapargi perenaine kõigeks valmis.

Muutusi võis Vilja juures täheldada muidugi juba tema esimestel emaks oleku päevadel.

"Kohe esimesel päeval, kui piisoniaia juurde läksin, võttis Vilja ründeasendi sisse, vaatas, pea püsti, erksa pilguga otsa ja tegi kurja häält, et oma vasikat võimaliku ohu eest kaitsta. Sain aru, et tema ematunne on suur ja võimas ning mul tekkis tema vastu suur austus. Kuigi tegelikult ajas tema olek ka väikestviisi hirmu nahka. Vasikast nägin esimesel päeval vaid pead, teisel päeval oli ta aga juba kenasti aia ääres väljas, nii et mul jäi üle vaid kahetseda, et ma fotoaparaati kaasa ei võtnud," jutustas Asta Sarv.

Üllatas tema sõnul eelkõige see, et vasikas oma monumendina võimsa ema kõrval nii tilluke ja armas välja näeb.

"Lugesin ühest ajakirjast, et piisoniema tõukab oma vastsündinud vasikat ja kui see kohe püsti ei tõuse, siis jätab ta kui elujõuetu maha. Paistab, et see vasikas sai kohe jalad alla, sest Vilja hoolitseb tema eest kenasti. Nüüd jääb üle vaid loota, et keegi Viljat ei ehmata ja et tal piim kinni ei jää," ütles loomapargi perenaine.

Tema sõnul hakatakse külastajaid taas piisoniaia juurde laskma oktoobri alguses. Siis saavad kõik piisonivasikat, kelle isaks on mõistagi keskkonnaminister Villu Reiljani "ristipoeg", piisonipull Villu, oma silmaga näha. Muuseas, ka Vooremaa hoidis hirvetalle ja piisonivasika koha pealt suu siiani lukus just sellepärast, et vältida suurt huviliste tungi.

Tosin loomalast

Üldse on tänavu loomapargis sündinud tosin loomalast: kevadel viis metsseapõrsast ja viis ilvesepoega ning nüüd siis hirvetall ja piisonivasikas. Vähemasti loomapargi töötajate teada sel aastal rohkem pisiperet oodata pole.

"Kuigi mine tea – hirvetall ja piisonivasikas sündisid kümnepäevase vahega ning kohe saab järgmine kümnepäevane tsükkel täis," ütles Asta Sarv muiates.

Ent loomapargi asukate "peremuredega" tuleb tegelda ka siis, kui beebibuumi parasjagu pole. Põtrade sügisene jooksuaeg on loomapargi töötajaile juba millekski õudusunenäo sarnaseks kujunenud: tugevad ja suurte sarvedega loomad kipuvad looduse kutset järgides tarast läbi murdma ja seetõttu tuleb suurem rahvas ka põdraaiast praegu eemal hoida.

"Häda on selles, et mõlemad meie põdrad, kuueaastane Poku ja viieaastane Joku, on isased. Ning maikuus paarinädalasena ja hulkuvate koerte poolt puretuna Põltsamaa kandist meile toodud põdravasikas, kes nüüd kenasti kosunud, on paraku samuti isane. Kuna tegutseme turvakodu põhimõttel, ongi siia ju kogunenud enamasti mitte need loomad, keda meil vaja oleks, vaid rohkem ikka need, kellel meie juures ulualust vaja on olnud.

Aga loodusega sõdida, st mitut täisjõus isapõtra ilma emasteta kinni hoida pole minu meelest siiski mõtet. Kui vähegi võimalik, tuleks leida vähemalt teisele täiskasvanud isapõdrale kuskil uus kodu ning tuua siia asemele üks emapõder," oli Asta Sarv veendunud.

Pruuti igatsedes teeb ka põhjapõder Redu oma aedikus üsna kõva ja üsna "isast" häält. Loomapargi projektijuht, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet öelnud Redu häält kuuldes:

"Minu peale ära jõrise, sest mina olen sinu ainuke lootus: üksnes mina võin sulle Soomemaalt pruudi tuua."

Praegu on varahommikuti, päikesetõus aeg teedel rohkelt linde – rästaid, punarinde ja teisi öörändureid, kes maanduvad teele pärast öist rändelendu. Vaadakem siis ette!

Esialgu pole kümne päeva vanusel piisonivasikal nimegi. 4. oktoobril peab Elistvere loomapark loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse päeva ja loodab kutsutud külaliste seast leida piisonivasikale ristiema või -isa.

Villu Reiljani ristipoeg Villu norsatab tigedalt tara suunas, mis tõkestab tema tee Vilja juurde – Elistvere loomapargi piisoneil ei lubata langeda teineteise embusse, sest nii võiksid nad ära tallata miniatuurse piisonivasika.

Kümme päeva tagasi ilmavalgust näinud piisonitüdruk ei tee isa piinu nägemagi ja nõuab egoistlikult kogu tähelepanu, mis Viljal porgandite ragistamisest üle jääb.

Porgandeid aga viib loomapargi talitaja Liina Sarv emauhkusest pakatavale piisonile suure valge ämbriga koguni kaks korda päevas.

"Annan seda, mis mul on anda," pajatab talitaja. "Praegu on porknaid, kaalikaid ja peete veel pole. Ja ega ta kaalikaid tahagi, ainult siis, kui katki lõigud."

Exegi monumentum

Emapiisoni pilk on minetanud tavapärase ükskõiksuse ja omandanud teatud majesteetlikkuse, loom ise on aga kasvanud loomapargi perenaise Asta Sarve silmis aukartustäratavalt suureks.

Loomapargi inimpersonal oli piisonite järelkasvuks varakult valmis. Villu evakueeriti naaberaedikusse juba kolm nädalat enne tähenduslikku kuupäeva ja talitaja Liina Sarv hoidis asjade arengul silma peal.

"Seda sai nii passitud, et..." räägib ta. "Esimene kuupäev läks mööda ja siis tegin arvestuse, et sünnib viieteistkümnendal. Aga sündis neljateistkümnendal."

Kümme päeva tagasi otsustas loodus, et aeg piisoniriigi suurendamiseks on küps, ja tõsine tegu sai tehtud. Liina Sarvel oli tähtsaks päevaks päts rukkileibagi tallele pandud ja selle magus maitse pühkis Vilja sünnitusjärgse frustratsiooni kui peoga.

Uus ilmakodanik ukerdas end kõigi rõõmuks kohemaid jalgele ja puges ema juurde.

"Vilja seisis aedikus kõrgema koha peal, suur nagu monument, ja kuulutas kogu maailmale oma tähtsust," pajatas Asta Sarv.

"Ja ta oli üsna närvis, ikka hoidis ennast minu ja vasika vahel," lisas Liina Sarv. "Nüüd pole enam midagi, vasikas on kraps, käib sirge seljaga ja imeb muudkui tissi."

Ristivanemate ootel

Põdravasikate suurte kõrvadega harjunud loomapargi rahvas ei väsi imestamast tillukõrvalise piisonivasika veidrat väljanägemist.

"Tal on nii molu nägu pääs," rõõmustab Liina Sarv.

Emapiison limpsab sellise avalduse peale oma pika keelega vasika üle ja tonkab siis õrnalt ninaga – pööraku lollike ometi teine külg ette.

Nime Elistvere uuel asukal veel pole. 4. oktoobril peab loomapark loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse päeva ja loodab selleks puhuks Elistverre kutsutud külaliste seast leida piisonivasikale ristiema või -isa. Ja mitte ainult talle.

Nime ootab ka 4. septembril sündinud hirvevasikas, kelle ema on Mai Treiali ristitütar Mai ja isa Reet Linna ristipoeg Reedik – uhked hirved mõlemad.

Loomapargi töötajate kogemus jagab külastajad kahte leeri. Esimesed saavad aru, et ema rolliga alles harjuvat piisonit pole esialgu mõistlik häirida, ega kipu ninapidi aediku vahele.

Teised aga trügivad või üle punaste lintide ja teevad piisoni suunas: möö. Sellised inimloomad pälvivad kohemaid piisonite põlguse.

Eile, loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse päeval kogunes Elistverre loomapargi toetajaist koosnev komisjon, et panna nimi 14. septembril sündinud piisoni- ja 4. septembril sündinud hirvevasikale.

Tähtis toiming oli korraldatud nii demokraatlikul moel, et 1226. aasta 4. oktoobril surnud Assisi Franciscuse vaim võis loomapargi kohal hõljudes tunnustavalt nentida: protseduurireegleid pole rikutud.

Avalik hääletamine

Protseduur ise nägi aga välja nii: kõik kohalviibijad kirjutasid sedelile kaks nime, Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv ja Eesti Metsaseltsi president Kaupo Ilmet hõikasid pakutud nimed välja ja viimaks valiti nende hulgast avalikul hääletusel sobivaimad.

Piison Villu – Villu Reiljani ristipoja – ja tema nõrgemast soost kaaslase Vilja lapsukesele pakuti nimeks Valli, Viiu, Liina, Viola, Piia, Piisuliina, Tiia, Pille, Viivi, Viive, Viiluke, Elis, Vilma, Valve ja Mare.

Nimesedelite üle arvet pidanud Ilmet tuvastas, et loomapargi talitaja Liina Sarve nimest inspireeritud Liinat pakuti koguni seitsmel korral ja tegi ettepaneku panna see hääletusele.

"Oleks ka õiglane, kui piisonilaps saaks oma ämmaemanda nime," märkis ta. "Piisonivasika ilmale aitamine on ikka ääretult oluline tegu."

Hääletajad olid sama meelt.

Hirvevasikale, kelle ema on Mai Treiali ristitütar Mai ja isa Reet Linna ristipoeg Reedik, pakuti nimeks Asta, Inga, Elli, Maila, Iie, Laine, Liina, Vilja-Mai, Hilda, Hirvetädi, Viia, Maiken, Tiiu, Daama, Hopsti, Ingel, Heli, Triinu ja Aita.

Et loomapargi perenaine Asta Sarv taandas tagasihoidlikkusest konkursilt oma nime, pani Kaupo Ilmet hääletusele Tiiu, mis pälvis ka kõigi otsustajate heakskiidu.

"Edaspidi saab nii piisoni- kui ka hirvevasikal olema kaks nime," lisas Ilmet. "See juhtub siis, kui nad saavad omale ka ristivanemad."

Sarv ja Ilmet rääkisid, et selle aasta üheksa kuuga on loomapargi piletitulu kasvanud möödunud aastaga võrreldes 60 000 krooni võrra.

Riik annab abi

"Et pileti hind on jäänud samaks, võib järeldada, et inimeste huvi meie pargi vastu on suurenenud," rääkis Ilmet.

Ta lisas, et Saksamaal Bielefeldi linna lähistel on Elistverega sarnane loomapark, mille külastamine on tasuta.

"Loomaparki toetab Bielefeldi linn, et pingelisest tööst väsinud inimesed saaksid käia looduses stressi maandamas ja energiat taastamas," pajatas Ilmet. "Ehk teeme ka Tartu linnale ettepaneku, et nad oma inimestele midagi sellist võimaldaksid."

Muu hulgas teatas Ilmet loomapargi sõpradele ka kahte rõõmustavat uudist: keskkonnainvesteeringute keskus otsustas loomaparki sel aastal toetada 150 000 krooniga ja rahandusministeeriumist anti teada, et järgmise aasta riigieelarves on Elistverele ette nähtud 1,5 miljonit krooni.

"Piletitulu ei suuda meie kulutusi iialgi katta," nentis Ilmet. "Riigi tugi aitab meil edasi minna. Me ei näita ju mitte ainult loomi, vaid ka loodust."

Elistvere loomapargis peeti loomakaitsepühaku Assisi Franciscuse tänupäeva, mille käigus kaks pargi noorimat asukat, piisonivasikas ja hirvetall said endale nimeks Liina ja Tiiu. Rändjutlustaja, kerjusmunkluse rajaja ja loomakaitsepühaku Assisi Franciscuse surma-aastapäevale pühendatud loomakaitsepäeva on loomapargis Eesti Metsaseltsi eestvedamisel peetud igal aastal. Nagu veebruarikuisel sõbrapäevalgi, kutsutakse siis kokku loomapargi head sõbrad ja toetajad ning loomapargi elanike ristivanemad.

Miks piisonivasikas ja hirvetall just niisugused nimed said, loe homsest Vooremaast.

Elistvere loomapargis peeti esmaspäeval loomakaitsepühaku Assisi Franciscuse tänupäeva, mille käigus kaks pargi noorimat asukat, piisonivasikas ja hirvetall, said endale nimeks Liina ja Tiiu.

Rändjutlustaja, kerjusmunkluse rajaja ja loomakaitsepühaku Assisi Franciscuse surma-aastapäevale pühendatud loomakaitsepäeva on loomapargis Eesti Metsaseltsi eestvedamisel peetud igal aastal. Nagu veebruarikuisel sõbrapäevalgi, kutsutakse siis kokku loomapargi head sõbrad ja toetajad ning loomapargi elanike ristivanemad. Seekord keegi ristivanematest kahjuks isiklikult kohale tulla ei saanud, küll aga saatsid nad sooje tervitusi. Piison Villu ristiisa Villu Reiljani tervitused tõi kohale tema abikaasa Anne: minister ise viibis president Arnold Rüütli saatjaskonna koosseisus riigivisiidil Leedus.

Tänupäeval meenutati Elistvere mõisa aida stiilsete võlvide all Assisi Franciscuse elukäiku ja -põhimõtteid, seejärel mindi külla loomapargi neljajalgsetele ja tiivulistele asukatele ning lõpuks tänati pargi abilisi, toetajaid ja koostööpartnereid. Meeneraamatuga peeti meeles ka pargi asutamisest peale loomi toitnud ja talitanud Liina Sarve, kes on kõigi loomadega n-ö sina peal ning kelle armastus ja hoolitsus on aidanud suureks kasvada kõigil siin sündinud või siia toodud loomalastel.

Eelöeldut arvestades pole ime, et kui ühisel lõunasöögil paluti kõigil külalistel paberilehekesele kirja panna nimed, mis nende meelest hiljuti sündinud piisonivasikale ja hirvetallele sobiksid, pakuti piisonivasika nimeks kõige sagedamini just Liinat. Kellele mõeldes hirvetallele Tiiu nime pakuti, pole teada.

Lisaks tänupäeva külaliste pandud nimedele saavad piisonivasikas Liina ja hirvetall Tiiu tulevikus ilmselt ka teise, ristivanemalt pärineva eesnime. Ent need nimed selguvad alles siis, kui ristivanemad leitud.

Villul ja Viljal sündis 14. septembril tütar, kes sel sai endale nimeks Liina. Tüdruk on igati terve ja elurõõmus. Ema ja isa on aga oma teo üle hirmsasti uhked. Villu, Vilja ja Liina on Elistvere loomapargi piisonipere.

Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on neil kombeks saanud loomadele nimi anda nende "ristivanemate" järgi. Nii on näiteks isapiison Villu oma nime saanud ristiisa Villu Reiljani järgi. Piisonitütar Liinale anti nimi aga loomapargi kauaaegse talitaja Liina Sarve järgi. "Ta on peaaegu pargi asutamisest saadik siin töötanud, nüüd aga jääb meile asendajana. Igal juhul oleme Liinale tänulikud tema töö eest ja kindlasti on ta ära teeninud selle, et mingi märk temast ka siia loomaparki maha jääb," rääkis perenaine. Praegu elab Villu Viljast ja Liinast eraldi taras, et mitte pisitütrele kogemata liiga teha. Esimestel nädalatel ei lubanud pargi töötajad inimesi noore pere lähedusse, kuna tuli rahus lasta emal oma uue rolliga harjuda.

Nüüd on aga rada piisonipere juurde avatud ja kõik soovijad võivad loomapargi uut asukat oma silmaga näha. "Alguses olime üsna närvis, et kuidas Vilja reageerib inimestele, agata pidas ennast kenasti üleval. Me ise olime vist rohkem närvis kui piisonipere," naeris perenaine.

Elistvere loomapargis elavad peamiselt Eesti metsadest pärit loomad. Teatavasti piisoneid meie metsas kohata pole võimalik, kuid Elistvere park sai uhked loomad endale kingituseks loomaaialt. "Loomaaiaga on selline vastastikkune kinkimise suhe. Paljud siinsed asukad kingitakse loomaaiale ning loomaaed omakorda kingib need edasi loomaparkidele. Meie pargis sündinud väikesed asukad on läinud isegi Saksamaale ja Hispaaniasse," seletas Asta Sarv.

Elistvere loomapark rajati 1997. aasta augustis vana Elistvere mõisa territooriumile, kus asub ka metsistunud park. "Alguses loodi see justkui loomade varjupaiga eesmärgil. Siia toodi haiged või viga saanud loomad, keda siin raviti. Kui nad aga terveks said, ei tahtnud enam metsa tagasi minna ja ega nad seal hakkama ka poleks saanud kui juba inimeste juures kasvanud," lausus Asta.

Praegu on loomapargis 46 täiskasvanud looma, 4 ilvesepoega, 1 hirvetall ja nüüd üks piisonitüdruk. Lisaks on veel olemas näriliste osakond. "Palju seal hamstreid, hiiri, rotte ja muid tegelasi kokku on – ma ausalt öelda ei teagi. Neid ei jõua kokku lugeda," rääkis rõõmsameelne perenaine.

Elistvere loomapark saab esimest korda seitsme aasta jooksul riigilt raha.

Elistvere loomapargi asukad, teiste hulgas ka piisonid Vilja ja Villu, saavad tuleva aasta riigieelarvest pool miljonit krooni toiduraha.

Lisaks annab riik miljon krooni söödahoidla ja loomaaia territooriumi ümbritseva piirdeaia uuendamiseks.

Jõgevamaal asuv Elistvere loomapark saab valitsuse poolt heaks kiidetud 2005. aasta riigieelarve projekti kohaselt tuleval aastal 1,5 miljonit krooni. Elistvere loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul saab loomapark oma seitsmeaastase tegutsemise jooksul esimest korda riigieelarvest raha.

Aedikud vajavad parandamist

"Oleme mittetulundusühing ja kahtlemata on igasugune abi teretulnud. Praegune olukord on selline, et meil on puudu igasugused abihooned ja raha investeeringuteks pole. Loodame, et riigi abiga saame pisutki olukorrale leevendust," selgitas Sarv.

Investeeringuteks ette nähtud miljoni krooni eest plaanib loomapark perenaise sõnul valmis ehitada nii söödahoone kui ka veterinaarruumi. Lisaks plaanib loomapark uuendada ligi kümnehektarilist territooriumi ümbritseva piirdeaia.

Sel nädalal algavad loomapargis metsseaaia ehitustööd. Kiiremas korras vajab tarastamist ka põdraaedik.

"Need investeeringud on hädavajalikud, sest tuleva aasta veebruaris lõppeb meie tegutsemisluba ja uue loa saamiseks tuleb loomapark viia vastavusse ka kehtivate loomakaitse nõuetega," sõnas Sarv. Riigilt saadava miljoni krooniga peaks Sarve hinnangul kõik puudused saama likvideeritud.

Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Monika Kopti põhjendas Elistvere loomapargi sattumist järgmisesse riigieelarvesse asjaoluga, et Elistvere loomapargi kasvandike arv on võrreldes algusaastatega suurenenud.

"Piisonite tarandikku on juba mitu korda tugevdatud, aga loomad on nii võimsaks kasvanud, et nende kinnipidamiseks algusaastatel kasutuses olnud tarandikust ei piisa," lisas Kopti.

Viimastel päevadel on Pärnumaal sagedasti kohatud siidisabasid – 30 isendiline salk sulistas Häädemeestel porilombis, Pärnu linnas on nähtud väiksemaid salku.

Metsloomade taastuskeskusesse on jõudnud ka juba 2 isendit. Ekslikult on peetud siidisaba nii tutt-tihaseks kui ka siisikeseks, kuid nii erksavärvilised tihased ja siisikesed pole.

Siidisabad – rahvakeeles tuntud ka külmalindude ning viristajatena – on sügisel mõneks kuuks Eestimaale saabuvad linnud, keda võib sagedamini kohata piirkondades, kus on palju marju (näit. pihlakaid).

Paljud linnud on sooja sügise tõttu soojale maale veel minemata. Äsja sadanud lumi on ootamatu nii neile kui suvekummidega sõiduautodele...et aga mustkattega teed on suhteliselt soojad ning aeg-ajalt on teede ääres ka midagi söödavat, siis on linnusalgad paiguti kogunenud ka tiheda liiklusega maanteedele. Tänase seisuga on teedel nähtud kiivitajate, lõokeste ning kuldnokkade salku. Soojas autos sõitjad, palun arvestage ka väljas külmas lumes liikuvate sulelistega!

14. novembril kella 14 ajal püüdsid kaks meest (1974 ja 1965) Tabivere vallas Elistvere külas varastada vanametalli väärtusega 350 krooni.

7. novembril teatati, et Tabivere vallas Elistvere külas on töökoja territooriumilt varastatud vanametalli.

Praegusel ajal rändab luiki palju, mõned jäävad üksikult, mõned mitmekesi põldudele, väikestele veekogudele või mujale. Sellised rändepausid kestavad mõnest päevast mõne nädalani, suured linnud puhkavad ja ootavad rändelennuks sobivat ilma. Ärge hakake neid toitma – nad puhkavad ja lähevad oma teed. Liigse hoolitsuse tõttu (toitmine) jäävadki nad paigale ja ei lenda edasi. Tavaliselt on inimeste pakutud toit (sai, küpsised) liiga kuiv ja neile harjumatu ning põhjustab haigusi.

Aidata tuleks siis kui on näha, et luik on nõrkenud (ei tõsta pead – siin pole mõeldud magamist: luiged magavad pea tiiva all ja jalad sulgede vahele üles keritud, ei lähe eest ära või püüab minna, aga ei saa (on kinni külmunud).

Vormsis ema kaotanud kevadine ilvesepoeg sai kaela raadiosaatja ja elab nüüd Saaremaal Karujärve lähedal soode keskel. Teadlased uurivad, kas seitsmekuine ilves suudab ise ellu jääda.

Saaremaa keskkonnateenistuse jahindusspetsialist Jaan Ärmus andis 5,7 kilo kaaluvale ilvesepojale vähe elulootust: 90% tõenäosusega ei suuda ta toitu hankida ja hukkub. Enne raadiosaatja külgepanekut sai loom marutaudi vastu süsti.

Läänemaa keskkonnateenistuse jahindusasjatundja Koit Latik ütles, et mais Vormsis sündinud ilvesepoja lahutasid emast oktoobris-novembris käinud ajujahid. Üksi jäänud looma ajas nälg Hullo külla Strengide kanaaeda.

Vormsi Jahimehed püüdsid ilvese 8. novembril kanalast kinni ja viisid viie kilomeetri kaugusele lootuses, et ta leiab ema üles. Kahe päeva pärast oli ilves tagasi, Strengid jäid ilma neljast kanast ja kukest.

Vormsi jahiseltsi esimees Ellen Järv pani Strengi kanaaeda taas puuri üles ja pistis sinna peibutuseks ilvese murtud kanakorjuse. Nelja päeva pärast oli kolme kassi suurune ilvesepoeg püünises.

Tartu teadlaste algatusel viidi ilves 16. novembril Saaremaale, kus ta sai kaela raadiosaatja ja lasti kahe päeva pärast Karujärve kandis küladest ja teistest ilvestest kaugel soos lahti. Eile oli nädal aega uues elupaigas elanud ilvesepojast teada, et see on esialgsest paigast liikunud kilomeetri kaugusele.

"See on normaalne," ütles Tartu zooloogia ja botaanika instituudi assistent Harri Valdmann. Kui loom saab kaelarihma koos tikutopsisuuruse raadiosaatjaga, on ta nädal aega šokis ega liigu eriti. Täiskasvanud ilves võib ööpäevaga 10 km edasi liikuda.

Varem on Eestis raadiosaatja kaela saanud kaks ilvest. Valdmann ütles, et Alam-Pedja kaitsealal elanud ilves on nüüdseks surnud, aga teine ilves Kilingi-Nõmme metsades elab veel. Vormsi ilves on teine elus olev raadiosaatja abil jälgitav metsloom Eestis.

Valdmann ütles, et raadiosaatja maksab 5000 ja jälgimisseade 15 000 kr. Raadiosaatja tööaeg on kaks aastat.

Kiskjate spetsialist Peep Männil keskkonnaministeeriumist ütles, et Eesti ilveste asurkond on heas seisukorras ja tugev. Seepärast pole otsest vajadust emata jäänud ilvesepoega iga hinna eest elus hoida, küll aga on temast huvitatud teadlased.

Männil soovitas üksiku ilvesepoja, aga ka mis tahes muu looma rahule jätta ja lasta loodusel nende saatuse üle otsustada. Tavaliselt ei saa inimeste juures üles kasvanud või nendega harjunud loomad enam oma eluga hakkama.

30. novembri õhtul teatati Nigula LKA metsloomade taastuskeskusele õliga määrdunud lindudest Loode-Eesti rannikul. Õliga määrdunud linnud avastasid Soome linnuvaatlejad, kes tegid veelindude rändevaatlusi Läänemaal asuvas Põõsaspea neemel. Täna varahommikuks kohale jõudes võis tõdeda, et Dirhami-Nõva vahelisel rannikulõigul esines kohati õlise sulestikuga aule, kellest osade sulestik oli tugevalt määrdunud. Lisaks aulidele võis õliseid sulepartiisid märgata ka üksikutel kajakatel. Ehki õlise sulestikuga aulid hoidusid ranna lähedusse ja osa tuli neist ka kaldale, olid enamik linde võimelised kiiresti pagema merele. Siiski õnnestus kokku tabada 3 isendit, kellest 2 olid tugevalt määrdunud. Õhtuks jõudis 2 püütud lindu Nigula metsloomade taastuskeskusesse, kus nende sulestik puhastati õlist. Üks tabatud lindudest suri juba Nõval ja anti üle Keskkonnainspektsioonile proovide võtmiseks.

Tundmatut päritolu reostus ähvardab tappa sadu Eesti loodetippu Läänemaale rännanud merelinde, kellest osa on kaetud nii paksu õlikihiga, et ei jaksa enam rebastegi eest põgeneda.

Veel eile õhtul pimeduse saabudes polnud piirivalve üles leidnud kuskil meres peituvat õli- või naftareostust, millega on ornitoloogide hinnangul kokku puutunud ligikaudu kolmsada Läänemaale Põõsaspea neemeni jõudnud auli.

Linnud peatuvad Nõva ja Spithami vahelisel rannikualal ja et keskkonnainspektorid ei leidnud eile rannikult jälgegi reostusest, kahtlustavad nad, et see tuleb avamerelt.

Keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakond sai määrdunud lindudest teada üleeile. Sealsamas asuva Silma looduskaitseala direktori asetäitja Ivar Ojaste rääkis, et juba sama päeva õhtuks loeti kokku paarsada määrdunud lindu.

Linnud rebaste saagiks

Eile hommikul ranniku 20 kilomeetri ulatuses läbi sõitnud keskkonnainspektor Valeri Štšerbatõh loetles kokku umbes 300 lindu, neist paljud olid sulestikku katva õlikorra tõttu lennuvõimetud.

"Aul on avamerelind, kuid nüüd olid nad gruppide viisi kaldale kogunenud," kirjeldas Ojaste. "Mõnda lindu nägi kolme-nelja meetri kauguselt, olid üleni nõgised ja mustad, et ei suutnud lennatagi, paar lindu on seepärast juba langenud rebaste saagiks."

Samas ei leidnud Štšerbatõh rannast jälgegi reostusest. Ta pakkus, et aulid sattusid kuskil rannikust kaugemal õli- või naftaloiku, mis on mõnest laevast vette sattunud.

Kuigi piirivalve sai õlistest lindudest teada juba üleeile õhtul kella poole kuue ajal, oli reostuse päritolu veel eile õhtulgi mõistatus.

Piirivalveameti pressiesindaja Urmo Kohvi sõnul polnud mõtet üleeile õhtul laeva välja saata, sest kui teade tuli, oli juba pime. Piirivalve lennusalga lennuk oli küll valmis eile hommikul startima, et reostuskollet õhust otsida, kuid ei saanud halva nähtavuse tõttu stardiluba.

Päeval sai lennuk lõpuks küll loa õhku tõusta, kuid kümne minuti pärast andis lennujaam meeskonnale käsu tagasi tulla, sest ilm oli halvenenud.

Samal ajal kammis piirivalvekaater läbi Osmussaare lähiümbrust ja Keibu lahte, mille äärest õlised linnud avastati. Võimalikku reostuskollet ei avastatud ning kui ilm lubab, jätkab lennuk täna otsinguid.

Eesti suutmatus

Kohvi sõnul küsisid piirivalvurid raadio teel reostuse kohta infot ka ümbruskonnas seilavate laevade kapteneilt, kuid keegi polnud midagi märganud. "Seega pole kindlaid tõendeid, et reostus oleks Eesti vetes," lisas Kohv. "Ka soomlased pole meile midagi teatanud. Kui oli kergemat sorti reostus, siis äkki see auras ära või ajas tuul laiali või vajus põhja."

Ornitoloogiaühingu juht Andres Kalamees ei suutnud eile meenutada lähiminevikust ühtegi juhtumit, kus õlireostuse pärast oleks korraga nii palju merelinde kannatanud.

Kalamehe sõnul on see mõneti irooniline, et reostus tekkis samal ajal kui riigikontroll avalikustas auditi Eesti võimekuse kohta likvideerida merereostust. Riigikontroll leidis, et riik pole võimeline isegi keskmise suurusega õlireostuse likvideerimiseks merest, sest laevu ja muud eritehnikat pole.

Keskkonnakaitsjad püüavad täna Läänemaal reostuse pärast kannatavatest aulidest suurema osa kinni püüda ja Nigulasse loomade turvakodusse saata.

Sajad linnud on määrdunud tundmatus õlilaigus ning esimesed neist juba suremas. Õliseid linde on nähtud paarikümnekilomeetrisel rannalõigul Dirhamist Nõvani, kuhu nad hakkasid suuremal hulgal saabuma juba üleeile hommikul.

Läänemaal soomlaste linnuseltsi BirdLife Finland tarbeks linde vaatlev looduskaitse-ekspert Margus Ellermaa ütles, et iga viies kuni kümnes mööda lennanud lind oli õliga koos.

Keskkonnainspektsiooni hinnangul võib õliseid linde olla ligi 300.

Ornitoloog Ellermaa märkas üksikuid idast tulevaid õliseid kajakaid ja aule juba pühapäeval, kuid siis ei taibanud ta sellele veel suuremat tähelepanu pöörata. "Aga kuna neid oli nii palju, siis arvasin, et kusagil peab olema midagi rohkemat," lausus Ellermaa, kes eksimatuid õlireostuse tunnuseid märgates sellest teada andis.

Läänemaa keskkonnakaitseinspektsiooni juhataja Tõnis Ulm sõnas, et inspektorid leidsid rannaribalt kaks rebaste söödud lindu, kelle suled olid õlised. "Ilmselt pole see kerge kütteõli, vaid midagi paksemat," lisas ta.

Teha ei saa lindude heaks eriti midagi, sest enamik neist pole praegu nii kurnatud, et neid saaks püüda ja pesta.

Allikas on veel leidmata

Selgusetuks jääb, kust õlireostus pärineb, ja ka piirivalve katsed põhjustajat tuvastada jäid eilse viletsa ilmaga tagajärjetuks.

Piirivalveameti pressiesindaja Urmo Kohvi sõnul suutis nende lennuk kümmekonnaks minutiks õhku tõusta, kuid pidi siis jällegi maanduma. Hiiumaalt sõitis piirivalvekaater küll Osmussaare piirkonda kontrollima, kuid Kohvi sõnul on ujuvvahenditega ülimalt keeruline reostust tabada. Täna otsinguid siiski jätkatakse.

Üleeile hommikul avastati Rootsi Ölandi saare ees suur naftalaik, mis on jõudnud suuremas osas hajuda. Eesti keskkonnainspektsioon ei osanud Ölandi laiku Läänemaa reostusega seostada.

Rootsis saastatud ala pikkus on Dagens Nyheteri andmeil umbes 22 kilomeetrit ja laius 600–800 meetrit.

Oletati, et mõni tanker on oma mahuteid pesnud, mistõttu vette jõudnud nafta oli juba eelnevalt lahjendatud ning lendus kergesti.

Tõnis Ulm ei välistanud laevadelt lubamatute heidetena vette lastavat pilsivett, sest Dirhami lähistel paiknevast Osmussaarest möödub päevas sadu laevu.

Looduskaitsespetsialist Ellermaa sõnul aga võivad sajad õlised aulid viidata koguni mitmekilomeetrisele reostuslaigule, mida pilsiveed ei suudaks tekitada.

Ellermaa hinnangul sureb suur osa määrdunud lindudest mõne aja pärast külma kätte, sest õlised suled lasevad vee keha ligi. "Nad võivad jõuda kusagile Saaremaale välja ja alles seal surra," ütles linnuvaatleja.

Nigula looduskaitseala on avaldanud valmidust tulla linde korjama ja pesema.

Riigikontroll avaldas alles üleeile raporti, milles osutas Eesti äärmiselt madalale võimele naftareostust avastada ja tõrjuda, kusjuures talvisel ajal puudub see võime peaaegu täielikult.

Sellel linnul on jalad jumalast õliga koos, poole kõhuni, aga rind on hästi vähe pruun, kuid on olnud ka õlisemaid," ütleb Soome vabatahtlik linnuloendaja.

Läbi pikksilma merele kiikav Margus Ellermaa märkas pühapäeval koos kaaslase Frans Silveniusega Põõsaspea neemel linnuvaatlusmajas esimesi õliseid linde. Kui neid esmaspäeval hulgaliselt tuli, teatasid soomlased Silma linnukaitsealale. Teisipäeva pärastlõunaks hakkas teade õlistest lindudest lõpuks laiemalt levima ning Läänemaa keskkonnainspektorid sõitsid lumesaaniga rannariba läbi.

Teisipäeval kükitas 30 õlist auli külg külje kõrval kivide peal – neil oli nii külm," ütleb Ellermaa ja kirjutab ise samal ajal järgmise uue nähtud linnu tabelisse. "Sellel on pea nats õline," märkab ta järgmist määrdunut. "Jah, nägu on õline, muidu peaks tal pea valge olema, aga on kadakapruun. Siin on olnud ka selliseid, kellel kõhud paksult õliga koos."

Mõnel linnul on elulootust

Linnusõprade jaoks on niisugune vaatepilt kohutav. Hommikupoolikul nähtud lindudest 10 protsenti on olnud õlised, eelmisel päeval oli aga isegi viiendik mööda lennanutest määrdunud. Aulid ja hõbekajakad, meri- ja naerukajakad.

See peab suur õline ala olema, ei saa olla, et vaid hektar, ikka ruutkilomeeter või rohkemgi," arutleb Ellermaa. Mööda lendab väärikas kühmnokkluige paar. Nemad kaugel merel ei käi ja määrdunud pole.

Linnuloendajad teavad, et õliste lindude saatus on külmumine, sest õli sööb läbi sulgedealuse rasvakihi ning külm merevesi pääseb otse nahani.

Reostuskohta pole leitud. "Siin võib merd reostada, kes tahab, sest valve on üsna nõrk," ütleb Ellermaa. "Kindlasti ei ole see reostus Soomest – need määrdunud linnud ei tule põhja poolt Soomest, vaid mujalt, võib-olla isegi Laadogalt."

Samal ajal on paarkümmend kilomeetrit eemal Nõva sadamas Nigula looduskaitseala inimesed mõne reostunud linnu kätte saanud. Öösel püütud emaaul lebab rahulikult pappkarbis ja laseb tiiva küljest proovitükke lõigata. Pool tundi tagasi püütud isaaul enam ei liiguta. Juba alguses oli ta jahtunud ning võimalik, et ka kinnipüüdmise šokist on ta kiiresti surnud.

Sama saatus ootab kõiki," tõdeb Ago Vilbaste, kes koos Enn Vilbastega Nigula looduskaitse-alalt öösel kohale sõitnud. "Kõiki 300 või enamat lindu, ja kui arvestada, et neist 80 on emased, siis korrutame selle tuleval aastal koorumata jääva kaheksa pojaga igaühe kohta – vaadake, mis arv siis veel tuleb!"

Nigula meeste pikast sõidust on siiski kasu, sest on tõestatud, et õlised linnud ei pea vastu ning õliproovi sai ka võtta. Võib-olla õnnestub teine lind isegi järgmiseks suveks üles turgutada.

Päästmisega ongi nii, et teeme seda rohkem enda kui lindude pärast," lausub keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm.

Nigula mehed üritavad kahvaga veel paari õnnetut kätte saada, kuid lindudel on nii palju jaksu, et käeulatusest kaugeneda.

Lindude päästmine palju ei aita

Aeg-ajalt satuvad linnud reostuse või külma tõttu ohtu ning siis püütakse nad kinni, ravitakse ja lastakse uuesti vabadusse.

Loomi ja linde pidevalt päästva Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste meenutas Tallinnas naftareostusest päästetud kolmekümmet luike. "20 protsenti neist jäi ellu," ütles Vilbaste. "Nendega oli seetõttu lihtsam, et päästeamet näitas meile täpselt koha kätte, kus linnud asuvad ja meile jäi vaid korjamise vaev. Siin Nõval on aga suur avameri ja linde kätte saada pole võimalik."

Alles kutsusid Haapsalu inimesed nigulalasi appi, et luiged külmuvad jäässe. "Telefon oli päev läbi punane. Ei külmu ükski luik kinni. Jätke jutt!" kinnitas Vilbaste.

Paar linna tulnud luike on Haapsalu keskkonnainimesed siiski kaugemale lahtisesse vette viinud. Vigastatud luiki on praegu ka Nigulas.

Haapsalu juhtumit nimetavad linnupäästjad Paldiski sündroomiks. Kaks aastat tagasi Paldiskis toitsid inimesed luiki ja neid tuli põhjast üha juurde. Linnud ära ei läinud ja ootasid toitu edasi, kuid neid ei jõudnud enam keegi toita. Siis oli suur hädakisa lahti.

Pärnumaa päästeteenistujad olid aastaid tagasi läinud merelt luiki jää sees päästma. Kaks kilomeetrit olid laudu üksteise järele pannes üle jää läinud ja kui maad jäi veel õige vähe, tõusid luiged lendu. Enam päästeteenistujad luiki vabastama ei kibele, ütlevat inimestele, et kui tahate, minge, teid tuleme kindlasti päästma. A.A.

Tõnis Ulm: "Me ei tea sellest laigust praegu mitte midagi."

Keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm, arvatakse, et reostus on kusagil siinsamas Osmussaare taga. Kas mööda sõitnud tankereid on võimalik kontrollida?

Põhimõtteliselt on ju satelliidid ja lennusalk, kes lendab kaks korda nädalas. Satelliidilt tuleb infot, et on märgatud õlilaiku, kuid kuni me kaatriga kohale jõuame, on kergõli, mis ilmselt pilsiveest pärit, juba hajunud ning pole laikugi järel. Praegu tundub, et oli midagi suuremat.

Mis see suurem siis olla võib? Siit võib olla möödunud tanker, mille tankides nafta asemele vesi ballastiks võetud ja enne sadamasse sõitu on tank merre tühjaks lastud.

Kui oleks reostust varakult avastatud, kas Eesti oleks suutnud midagi ette võtta?

Kui oleks varakult avastanud, oleksime ehk midagi teha suutnud. Aga me ei tea ka praegu sellest laigust midagi. Ei tea isegi, kus see on ja kas üldse veel on.

Kas see laik võib olla kaugemal kui Osmussaare taga? Laadogal?

Ei, nii kaugelt õlised linnud siia poleks jõudnud. Ölandi all oli kolm päeva tagasi õlireostus, aga sedagi vahet poleks linnud suutnud enam katta.

Keegi nimetas praegust seisu tankerite Vene ruletiks. See ei ole ainult Eesti riigi lahendada, vaid ka Euroopa asi otsustada. Tugevdatud järelevalveks on vaja hoopis teistsugust tehnikat. A.A.

Piirivalvurid ja keskkonnakaitsjad ei leidnud eilse päeva jooksul jälgegi õli- või naftareostusest, mis on kahjustanud sadu Läänemaa rannikule rännanud merelinde.

Reostust ei leidnud hommikul rannikumere kohal tiirutanud piirivalve lennusalk ega ka keskkonnainspektorid.

Samal ajal kui piirivalvurid reostuskollet otsisid, üritasid keskkonninspektorid koos Nigula metsloomade turvakodu töötajatega rannast kinni püüda õliseid aule, et nad hoole alla võtta ja puhtaks pesta.

Surnud lind laborisse

Enne pimedust suudeti kahvaga kinni püüda vaid kolm õlist musta auli, kellest üks suri püüdjate käte vahel. Surnud lind saadeti inspektsiooni laborisse, et teha kindlaks, millise õliga on tegemist.

Keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm ütles, et ligikaudu poolsada auli olid õlist niivõrd määrdunud, et nad ei suutnud enam hästi lennata ja üritasid end kaldavees pesta.

Reostusega oli aga vähemal või rohkemal määral kokku puutunud ligikaudu kolmsada lindu, aulide kõrval nähti ka määrdunud kajakaid. Aulid olid kogunenud gruppidena väiksema lainetusega lahesoppidesse.

"Sadamate lähedal nad olidki, sest kui mujal käis paari meetri kõrgune laine peale, oli seal tuulevarjulisem," rääkis Ulm. "Üritasime linde isegi piirivalvepaadiga püüda, aga kui lähedale jõudsime, siis sukeldusid nad eest ära."

Kogu eilse päeva püüdsid keskkonnakaitsjad välja mõelda, kust võisid avamerelinnud endale õli külge saada. Leiti, et reostuskolle pidi olema paarikümne kilomeetri raadiuses, sest kaugemale ei jaksa õline aul lennata.

"Kuskil rannikust eemal pidi see olema, sest ükski rannikulind pole määrdunud," osutas Ulm. "On võimalik, et kui see on viie-kuue päeva tagune asi, siis on õlilaik meres juba lagunenud ja seda ei leiagi."

Pesemine turvakodus

Ka piirivalve pressiesindaja Urmo Kohv nentis, et laiaulatuslikku merereostust Eesti merealadel pole. "Lennuk võimaliku reostuse jälgi ei märganud, samuti pole reostuse kohta saadud mingeid teateid Eesti vetes liikuvatelt laevadelt ega vastavatelt teenistustelt naaberriikides," teatas ta.

Läänemaa keskkonnainspektorid üritavad veel määrdunud linde kinni püüda ja neid Nigula metsloomade turvakodusse pesemisele saata.

Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste püüab Dirhami sadamas kahvaga õliga määrdunud auli.

Tundmatut päritolu õlireostus määris Läänemaa looderannikul sadu linde, kes on nüüd hukule määratud.

Eile loendasid keskkonnainspektorid Nõva ja Dirhami vahel 250 õlist lindu, neist 50 olid nii tugevasti määrdunud, et ei suutnud enam lennata. Linnud olid kogunenud Dirhami ja Spithami lõugastesse ning Nõva sadamasse tormivarju.

Keskkonnainspektori Valeri Štšerbatõhi sõnul ei kaitse õliga määrdunud sulestik linde enam külma eest. "Ega nad ellu jää," nentis keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm.

Keskkonnainspektorid ja Nigula loomade turvakodu töötajad üritasid ka määrdunud linde püüda, kuid need põgenesid eest. Siiski saadi kätte kaks tugevasti reostunud auli ja viidi Nigulasse.

Turvakodus pestakse linnud spetsiaalse pesuvahendiga RTC sulgi katvast õlist puhtaks. Ka pestud lindude ellujäämislootus on Nigula kaitseala direktori Enn Vilbaste sõnul väike: "Ausalt öeldes – viis protsenti."

Enamik reostunud linde olid aulid ja kajakad. Ulm ütles, et ka teisi linde võib määrdunud olla, aulide ja kajakate valgelt sulestikult paistavad naftaplekid binokliga vaadeldes lihtsalt kõige paremini välja.

Reostunud lindudest teavitasid inspektoreid Põõsaspea neemel linde vaadelnud ornitoloogid. "Reostus ise võib olla neli-viis päeva vana, võib-olla veel vanemgi," ütles Ulm.

Et rannas reostust ei ole, on linnud õliga määrdunud avamerel. Keskkonnainspektsioon modelleeris reostuse võimalikku liikumist arvutis ning tuvastas, et see võib olla alguse saanud Osmussaare lähedalt. Ka Osmussaarel loendati 20 õlist lindu.

Võimalikku reostuslaiku ja reostajat ennast käis eile mere peal otsimas piirivalvelennuk. Piirivalve pressiesindaja Urmo Kohvi teatel ei avastatud ühtki märki õlireostusest.

Ulmi sõnul on võimalik reostaja tagantjärele tuvastada. "Kõigepealt peame laboris kindlaks tegema, mis sorti õliga on tegu," ütles ta. "Ei usu, et see on kalalaeva pilsivesi. See on mingi kangem kraam."

Lähemail päevil patrullivad inspektorid ATVga rannikut, lootuses veel reostunud linde leida. Ise reostunud linnu leidnud inimesel tuleks helistada inspektsiooni tasuta infotelefonil 1313.

Eile õhtuks Nigula metsloomade taastuskeskusesse toodud ja õlist puhastatud 2 emast auli hakkasid lõpuks sööma, süües veepinnalt sinna puistatud peeneid kreveti- ja kalatükikesi. Küll on nende väljaheide tume ja ilmselt sisaldab naftajääke. Puhastatud aulide sulestik on kuiv ja ei märgu.

Elistvere loomapark otsib agaralt võimalusi, et oma üheteistkümnest ilvesest kuus välismaale vahetada, sest kõigi ülalpidamiseks napib raha ja juba on loomadel aedikus ka kitsas.

Eile varahommikul peesitasid Elistvere ilvesed puude otsas õndsas teadmatuses sellest, et varsti tuleb osal neist elupaika vahetada.

Nende juht Joosu, kes aedikus tavaliselt reeglid paika paneb, haigutas ja silmitses ükskõikselt künka otsast varajasi külalisi.

Emailves Ene oli kaissu võtnud oma kolm poega ja pikutas nendega oksal. Just Ene pere on loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul see, kes arvatavasti võtab sõidu ette. Lisaks neile veel kaks pooleteiseaastast ilvesepoissi.

Pojad loodusesse

Miks just Ene poegadega? Sest Johannes, peale Joosut teine isane, jääb varuvariandiks, kui Joosuga midagi peaks juhtuma. Ning vaid poegi on loodusesse laskmiseks võimalik välja koolitada, selgitas Sarv.

"Kui kõik läheb hästi, saame nad ära saata, et spetsialistid nad välja koolitaks ja seejärel loodusesse laseks," lootis ta. "Kui ei, otsime loomaaedu, aga sinna neid saata ei tahaks."

Ilveste söötmisele kulub palju raha ja loomapark ei jaksa kõiki alles hoida, kuigi tahaks. Üks ilves sööb päevas umbes kaks kilo liha, kümme ilvest üle 20 kilo. "Ja arvestage, kui palju lihakilo maksab!" lisas Sarv.

Kartuseks, et külastajad Elistveres enam ilveseid ei näe, pole tema sõnul põhjust, sest neid sünnib ikka juurde – aga üksteist ilvest pisikese maa-ala peale on liiga palju.

Tartu Ülikooli erizooloogia õppetooli assistent Harri Valdmann, kes on loomaparki ilveste asjus nõustanud, hindas plaani loomad Euroopasse vahetada heaks. Temagi sõnul on ilvestel praegu kitsas.

"Muidu poegivad ilvesed üle aasta, Elistvere Ene on aga juba kaks aastat järjest pojad saanud. See pole tavaline," tõdes ta.

Eestis õiget paika pole

Kaheksa- kuni kümnekuuseid ilvesekutsikaid on Valdmanni sõnul võimalik metsastada – tuleb leida vaid õige koht, kuhu nad vabaks lasta. Eestis tema teada selliseid paiku pole, välismaal aga küll. Ja Ene kutsikad on just õiges eas.

"Sobivaim oleks nad kuhugi sellisele saarele lahti lasta, kus teisi ilveseid poleks," selgitas Harri Valdmann. "Seal saaksid nad murdmist harjutada ja õpiksid tasapisi hakkama saama."

Tema teada korraldab Inglismaa praegu kampaaniat, mille käigus püütakse saareriiki asustada kiskjaid, kelle inimesed on sealt hävitanud. "Projekti raames on sellised vahetused kindlad, üksinda on raske paiku otsida," lisas ta.

Samas kahetses ta, et kaks loodusparki, kellega Elistverel olid kontaktid loodud, pidid pakkumisest ära ütlema.

Et loomi ei müüda, vaid vahetatakse, pole päris täpselt teada, millised uued elanikud Elistverre ilveste eest lisanduvad. Sarv loodab, et ehk on võimalik saada punahirv, keda Eesti metsades küll leidub, aga loomapargil seni näidata pole.

Teise uue liikmena võib oodata nugisepoega.

Keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna inspektorid jätkavad naftareostuse otsmist, kuna ka eile ei õnnestud Riguldi ja Nõva vaheliselt rannikualalt reostuse jälgi leida.

Endiselt nähti lendamas määrdunud merelinde, kõige rohkem Dirhami ja Nõva vahelisel lõigul. Surnud linde näha ei olnud, teatas keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul.

"Osmussaare elanikud teatasid, et ka seal on õliseid linde märgatud. Homme sõidavad keskkonnakaitseinspektorid koos piirivalvuritega Osmussaarele olukorda kontrollima," rääkis Tuul.

Samuti jätkatakse kontrollreide rannikul.

Ka üleeile ei leidnud piirivalvurid ja keskkonnakaitsjad jälgegi õli- või naftareostusest, mis on kahjustanud sadu Läänemaa rannikule rännanud merelinde.

Reostust ei leidnud hommikul rannikumere kohal tiirutanud piirivalve lennusalk ega ka keskkonnainspektorid.

Samal ajal kui piirivalvurid reostuskollet otsisid, üritasid keskkonninspektorid koos Nigula metsloomade turvakodu töötajatega rannast kinni püüda õliseid aule, et nad hoole alla võtta ja puhtaks pesta.

Täna hommikuks oli kahest õlist puhtakspestus aulist elus üks. Kuigi lindude sulestik sai puhtaks ja nad hakkasid sööma, oli nende väljaheited naftalõhnalised. Tõenäoselt hukkus lind naftamürgitusse – naftajäägid sattuvad lindude organismi kui nad üritavad õliga määrdunud sulestikku puhastada. Hukkunud aul viiakse analüüsimiseks laborisse, et täpsustada surma põhjust.

Õlireostus on vaevalt olnud väga väikesemõõtmeline (mõni hektar), on ikka kümneid hektareid pidanud olema kui mitte rohkem ja tegu ei ole võinud olla mingi labase pilsiveega. Ainuüksi kokku on loetud vähemalt tuhat õliga määrdunud lindu ja meres ujub Osmussaarest Paldiskini 20000–100000 auli ja lisaks teisi linde, kelle seisundit pole võimalik hinnata. Õliga määrdunud linde on täheldatud Hiiumaa põhjarannikul, Osmussaares, Dirhami-Spithhami-Nõva rannikul. Spithamnis lähedalt mööda lennanud aulidest suurim osa oli ilmselt õliga määrdunud – säravvalget polnud hästi sulestikus üldse näha ja lindude soo määramine oli palju raskem kui oktoobris samas kohas (nii isased kui emased linnud olid pea üleni pruunid). Käisin pühapäeval Paldiskis – seal olid aulid hoopis teist nägu – säravvalged pead ja küljed helendasid kaugele. Nägime (minule lisaks F. Silvenius) Paldiskis vaid ühte kergelt määrdunud kajakat.

Aulide populatsioon on ilmselt vähenenud tunduvalt viimase 20 aasta jooksul – seda teooriat toetab ka Spithamni sellesügisene rändevaatlus: läbirändel neid on nähtud alles tühised 450000. See liik on tuntud õlikatku ohver ja ega vete reostus vähemalt soodsalt selle liigi arvukusele ei mõju. Tuletan meelde, et juba vähenegi õliga määrdumine tähendab külmadel aladel enamikele lindudele surma (ära külmumine või siis osa isenditest jõuavad ennem mürgituse saada), surma kiirus oleneb määrdumise suurusest. Ja ega randadelt neid isendeid surnult massiliselt ei leia – linnud hajuvad ennem kui sandiks jäävad laiemale alale ära ja surevad pika aja jooksul. Mägrad, rebased, vareslased jt. söövad nad üldiselt esimese ööpäeva jooksul ära.

Juhul kui reostus on olnud ainuüksi Osmussaare lähedal, rändeteede koondumine sinna kanti seletab muidugi katastroofi traagilisust. Spithamni sügisrände seire peaks olema regulaarne (iga viies aasta) ja Eesti riigi poolt kinni makstud – koht on veelindude tähtsaim pudelikael Läänemeres (sügiseti). Nüüd sinna on tulnud peamiselt soomlasi oma tasku peal tegema keskkonna monitooringut – ise võtsin palgata puhkust, et seal vaadelda äsjase õlireostuse ajal.

Praegu saab vaid radaripiltidelt vaadata, mis laevad reostuspiirkonda läbisid.

Loode-Eestis ligi tuhande linnu hukkumise põhjustanud toornaftareostus võib külmema ilmaga veepinnalt allapoole vajuda, mistõttu ohvreid ei tohiks enam juurde tulla.

Piirivalveameti mereosakonna reostustõrje jaoskonna ülema Silver Vahtra sõnul muutuvad raskemad toornafta fraktsioonid külmaga tahkemaks ja vajuvad veekihtide vahele. "Aga nad ei ilmu kindlasti välja samas kohas, vaid kevadel ilmselt kusagil mujal, kuhu meri on seda uhtunud," ütles Vahtra. "Teine variant on see, et paakunud tükid uhutakse kusagil kaldale."

Nii piirivalve kui ka keskkonnainspektsioon on juhtumi aktiivse uurimise lõpetanud, öeldes, et kuna reostuslaiku pole leitud , siis ei saa ka uurida.

"Uurime ikka, kust reostus võis tulla, aga ega praktiliselt enam midagi teha pole," ütles keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juht Tõnis Ulm.

Ulmi sõnul on Osmussaare ja Nõva-Dirhami ala rannal registreeritud 300 õliga määrdunud lindu, linnuvaatlejad märganud laiemal alal kokku vähemalt tuhandet lindu. "Õliga määrdunud linde on täheldatud Hiiumaa põhjarannikul, Osmussaare, Dirhami-Spithami-Nõva rannikul," teatas Mart Ellermaa Nigula looduskaitseala kodulehel.

Rannal tehtud kontroll ja lindude seire on nüüdseks praktiliselt lõppenud. "Peame paraku leppima tõsiasjaga, et on olnud mingi reostus, mille tagajärjel linnud said hukka ja kahjuks ei suudetud ka määrdunud linde päästa," ütles keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuul.

Tema sõnul pole alust arvata, et kahjustada võiks saada veel linde, sest reostus on hajunud.

Piirivalve pole infot reostuslaigu kohta saanud ka Soome satelliidilt ning praegu saab selle kohta teha vaid küsitlusi ja radaripiltidelt vaadata, mis laevad piirkonda läbisid.

Eelmisel nädalal Eesti looderannikul rannale tulnud sadade merelindude sulgedele kleepunud reostus osutus toornafta ja masuudi seguks, mille päritolu on looduskaitsjaile senini mõistatuseks.

Toornafta ja masuudi seguga oli koos üks keskkonnainspektsiooni laborisse viidud määrdunud sulgedega aul, kes oli surnud kohe, kui ta eelmise nädala keskel Läänemaal mererannast kinni püüti.

Keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuul ütles, et laborisse toodud linnult võeti küll analüüs, kuid sellega asi piirdub, sest uurimise algatamiseks on vaja ka laeva, millega reostust siduda.

Reostusallikas teadmata

Samas ei suutnud keskkonnainspektorid ega ka piirivalve merest üles leida isegi reostuskollet, mille pärast sajad Nõva ja Dirhami sadama vahelisele rannaalale jõudnud aulid naftaseguga koos olid.

Juba eelmise nädala alguses, kui linnuvaatlejad nägid esimesi määrdunud merelinde, ei leitud rannast ühtegi jälge reostusest. Seejärel oletati, et avamerel tegutsevad aulid said nafta külge kuskilt Eesti rannikumerest.

Lennuki ja laevadega merd uurinud piirivalve midagi ei avastanud, samas olid looduskaitsjad veendunud, et tegemist pidi olema küllaltki suure merereostusega, sest sellega oli koos ligi 300 lindu.

Ühtegi määrdunud lindu pole looduskaitsjail päästa õnnestunud.

Aulid rändasid edasi

Keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm ütles, et ligikaudu 150 naftast määrdunud lindu nähti eelmise nädala lõpus veel ka Osmussaarel, neist 18 leiti surnuna. Lisaks leiti nädalavahetusel Nõva sadama kandist rannast veel neli surnud auli.

Selle nädala alguseks olid Eesti looderannikut vaid peatuspaigana kasutanud lennuvõimelised aulid sealt edasi rännanud.

"Jahvatame siin veel läbi seda, et kust reostus tulla võis, millised laevad siit läbi läksid," rääkis Ulm eile. "Ega tagantjärele enam midagi tuvastada saagi, kuid üritame seda vähemalt enda jaoks selgeks teha."

Määrdunud aulid

• Piirivalve sai esimestest Eesti looderannikule jõudnud määrdunud aulidest teada eelmise nädala alguses.

• Nõva ja Dirhami sadama vahelt leiti 300 määrdunud merelindu, hiljem Osmussaarelt veel 150.

• Linde kahjustanud reostuse allikas pole seni teada.

Seebivahused vannid võivad saada õliga määrdunud lindude jaoks minevikuks. Sulgede puhastamine rauapuru ja magnetitega võiks olla sõbralikum nii lindudele kui ka keskkonnale.

Tehnika seisneb selles, et peenike rauapuru puistatakse reostunud linnule. Kui osakesed on piisava aja ligunenud kleepuvas massis, saab need eemaldada tugevate magnetitega.

Meetodiga on võimalik eemaldada 98% reostusest surnud linnul (sinikael-part ja väikestelt pingviinidelt) – Austraalia katse.

Meetod pole veel piisavalt hea kasutamaks seda elusatel lindudel. Siiski loodab meeskond, et meetodit on võimalik parandada. Nende eesmärgiks on ka kaasaskantava seadme valmistamine, millega oleks võimalik linde juba rannas puhastada.

Suure reostuse puhul kasutavad vabatahtlikud detergente puhastamaks tuhandeid reostunud veelinde. Kuid see on aeganõudev, võttes iga linnu puhastamiseks kuni 1 tund ning see on samal ajal ka loomadele tõsist stressi põhjustav (Paul Kelway). Ükskõik milline meetod, mis kiirendaks päästmist ja alandaks lindude stressi oleks hea.

Rauapuru on odav, kergesti kättesaadav ja mittemürgine. Peamine alternatiiv, fosfaadipõhised detergendid, võivad reostada vett ja soodustada mürgiste vetikate õitsemist.

Oleme alati otsinud keskkonnasõbralikumaid detergente ja muid uusi puhastusmeetodeid (Kelway). Orbelli meeskond testis mõned aastad tagasi oma magnetilist puhastustehnikat üksikutel sulgedel. Nüüd on nad liikunud surnud lindude peale testimisele. Nad on teinud katseid turult soetatud partide ja looduskaitsealalt saadud pingviinidega, kelle õli peale valavad. 15 minuti ligunemise järgselt puistatakse õlistele laikudele rauapuru, elektristaatilised jõud põhjustavad õli ja osakeste kokkukleepumist. Seejärel saab kleepuva segu magnetitega eemaldada. Segu on pärast võimalik taaskäidelda. Pärast 9 kordset käitlemist on linnud nii puhtad kui võimalik (Orbell). Kuid väikesed õlijäänused kahjustavad sulgede veekindlust. "See pole piisavalt hea".

Veega kokkupuutel kaotavad linnud isolatsiooni ja võivad hukkuda alajahtumise tõttu. Väiksemad, karedamad magnetosad (väikeste aukudega) võiksid kaasa aidata õli ja rauaosakeste kleepumisele ja seega reostuse eemaldamisele.

Iga meetod, mida on võimalik kiiresti arendada ja kus on võimalik suurel hulgal inimestel koos kiiresti töötada, põhjustamata stressi loomadele, kõlab nagu hea asi (Graham Madge).

Magnetid ei kahjusta ilmselt linde (Orbell). Mõningatel lindudel on väikesed rauaoksiidi osakesed nokas, mida arvatakse neil aitavat navigeerida Maa magnetväljas. Kuid Orbell arvab, et magnetid puistatakse linnu kehale, mitte nokale, nii ei tohiks see kahjustada navigeerimist.

Novembris Saaremaale Karujärve lähedale lahti lastud raadiosaatjaga varustatud ilves suri, esialgsete arvamuste kohaselt nälga, kirjutab Meie Maa.

Vormsi saarelt kanavarguselt tabatud 5,6 kilone isane ilvesepoeg oli küll Saaremaal ühte metskitse kraapinud, kuid ilmselt ei käinud tema jõud saakloomast üle.

"Meil oli juba selle liialt noore looma loodusesse lahtilaskmisel kartus, et ta võib surra, kuid otsustasime uuringu huvides katsetada, et teada saada, kui kaua ta vastu peab,"selgitas Tartu Ülikooli teadur, projekti "Suurkiskjad Põhjamaade maastikul" projektijuht Harri Valdmann.

Saaremaa keskkonnateenistuse jahinduse-kalanduse peaspetsialist Jaan Ärmus leidis, et Karujärvele toodud ilvesepojale sai saatuslikuks ka novembrikuus olnud tõsine talveilm.

Kui tavaliselt tulevad 8–10 kuu vanused ilvesed ise looduses toime, siis Karujärvele viidud ilves oli 7–8 kuud vana ja kuue saarel elatud päevaga liikus ta vaid poolteisekilomeetrise ringi.

Kolmest raadiosaatjaga varustatud mullu sügisel Eesti metsadesse lahtilastud ilvesest elab veel vaid üks.

Pärast lahkamist plaanitakse surnud ilvesest topis teha.

Novembrikuus Saaremaale Karujärve lähedale lahti lastud raadiosaatjaga varustatud ilves suri, esialgsete arvamuste kohaselt nälga.

Vormsi saarelt kanavarguselt tabatud 5,6 kilo raskune isane ilvesepoeg oli küll Saaremaal ühte metskitse kraapinud, kuid ilmselt ei käinud tema jõud saakloomast üle. Laipa pole veel lahatud, sellest tehakse topis.

Kolmest üks elab

"Meil oli juba selle liialt noore looma loodusesse lahtilaskmisel kartus, et ta võib surra, kuid otsustasime uuringu huvides katsetada, et teada saada, kui kaua ta vastu peab," selgitas Meie Maale Tartu Ülikooli teadur, ühisprojekti "Suurkiskjad Põhjamaade maastikul" projektijuht Harri Valdmann. Ühisprojekt hõlmab kolme Balti riiki, Norrat ja Poolat.

Kolmest raadiosaatjaga varustatud mullu sügisel Eesti metsadesse lahtilastud ilvesest elab veel vaid üks. Kui tavaliselt tulevad 8–10 kuu vanused ilvesed ise looduses toime, siis Karujärvele toodud ilves oli 7–8 kuud vana ja kuue siin elatud päevaga liikus ta vaid poolteisekilomeetrise ringi.

Valgamaale viidud ilves on aga liikunud juba saja kilomeetri ringis, raadiovastuvõtjatega jälgitakse looma pidevalt.

Valdmanni sõnul on seni kaelustatud vaid isaseid ilveseid, nüüd üritatakse põhjamaade projekti käigus ka raadiosaatjatega emailves ja karu Eesti metsadesse lasta. Ilves eelkõige Hiiumaale, sest sealses looduses on talle soodsad tingimused.

"Ilveste kaelustamisega saame jälgida nende liikumist ja ka seda, kui palju nad teisi loomi murravad. Kui nad kitse on maha murdnud, siis on mitu päeva ühe koha peal ja saame vaatama minna," rääkis Valdmann. Projekti käigus pakutakse kohalikule elanikule ilvese jälgimise tööd, see ka tasustatakse ja kaetakse kulud.

Jahimehed püüavad uue ilvese

Saaremaa keskkonnateenistuse jahinduse-kalanduse peaspetsialist Jaan Ärmus arvas, et Karujärvele toodud ilvesepojale sai saatuslikuks ka novembrikuus olnud tõsine talveilm. "Saaremaal elab praegu 5–6 ilvest, nende populatsioon pole viimastel aastatel suurenenud ja nüüd me tahame ühte neist püünisega elusalt kinni püüda, et sellele raadiosaatja kaela panna," rääkis Ärmus.

2002. aastal nägid maakonna jahimehed viimati siin ilvest kahe kutsikaga. Koigi järve ääres on ilvest nähtud koos kolmejalgse hundiga, kuid viimasel ajal pole seal kumbagi. Jahimeestele jäigi mõistatuseks, kas ilves murdis saakloomi ka hundi jaoks või vastupidi.

Üks eraklik ilves elas eelmisel talvel Sõrves Üüdibe kandis prügimäel ja ilveste asurkond on ka Mustjala-Ohtja piirkonnas. Seal on 3–4 ilvest. "Kui juhus mängib meile kätte, et püünisesse jääb tugevam ilves, varustame ta kohe raadiosaatjaga ja siis saame juba põhjalikuma ülevaate ilveste liikumisest Saaremaal. Teadlased on sellest huvitatud," ütles Ärmus.

Kui ilves on jahimeeste püünisesse jäänud, tehakse talle uinutisüst, kaalutakse, vaktsineeritakse ja lastakse loodusesse lahti juba koos raadiosaatjaga. Hukkunud ilvese puhul oli vastuvõtja signaal kaks päeva sama koha peal, mispeale oli põhjust vaatama minna.

Esimesed ilvesed tulid arvatavasti üle jää Saaremaale 40 aastat tagasi, viimase ilvese küttis maakonnas 15 aastat tagasi Mati Kirs.

Möödunud talvel nägi paarkümmend inimest kurja vaeva, et kinni püüda suur isailves, kes hiljem Oskariks ristiti. Esimesed tulemused näitavad, et ettevõtmine tasus ennast ära.

Oskar püüti märtsi keskel Soomaa servas lõksu suurkiskjaid uuriva projekti esimese ulukina. Loomadele kaela riputatavate raadiosaatjate abil loodavad teadlased paremini tundma õppida nende elukombeid, toitumisharjumusi ja liikumispaiku.

Projekti juhtiva Harri Valdmanni sõnul on praeguseks saadud teada juba mitu üllatavat fakti – näiteks on Oskari kasutuses olev maa-ala kuus korda suurem, kui arvati.

Valdmann rääkis, et enne isailvese kinnipüüdmist ja saatjaga varustamist prooviti tema liikumispiirkonna suurust kindlaks määrata loomal järel käies.

"Siis saime territooriumiks 100 ruutkilomeetrit, kuid raadiomajakas näitab, et Oskar on liikunud juba 600 ruutkilomeetril," sõnas ta.

Kuuekordne loendus

Et Eestis pole varem niisugust seiret tehtud, puudusid kindlad andmed ilveste ruumivajaduste kohta. See sõltub paljuski laiuskraadist, sest mida rohkem põhja poole, seda enam peab loom toidu leidmiseks kõndima.

Seetõttu ei saanud Eestis kasutada Poola ja Soome teadlaste andmeid, kuigi nendes riikides on uuringuid tehtud. Kui Poola ilvestel on tarvis 250 ruutkilomeetri suurust territooriumi, siis Soome omadel peab see olema tervelt 1000 ruutkilomeetrit. Laiuskraadide poolest mõlema riigi vahele jääv Eesti platseerub sinna ka ilveste vajaduste osas.

Kuigi Oskari täpne vanus pole teada, sest selle määramiseks tulnuks tal mõni hammas välja tõmmata, on tegemist täies elujõus isasega, kelle 25-kilone kehakaal on üsna maksimumi ligidal. Seega saab tema põhjal teada vaid täiskasvanud isailvese elukommete kohta.

Valdmanni sõnul on veel kolm raadiosaatjaga kaelarihma, mis kõik kavatsetakse eri soost ja vanusest ilvestele kaela sokutada. Ometigi on Oskari põhjal võimalik teha väga olulisi järeldusi.

Arvestades näiteks, et iga jahiselts tegutseb keskmiselt 10 000 hektaril, võib üks ilves jätta oma jäljed tervelt kuue seltsi territooriumile.

"Kõik loevad ta enda ilveseks ja nii võib saada kuus korda suurema arvukuse," selgitas Valdmann.

Ta lisas, et juba praegu erinevad loendusandmed peaaegu kaks korda. Nii on suurkiskjate uurija Peep Männili hinnangul meil umbes 550 metsakassi, jahimeeste ametlike loendusandmete kohaselt aga tervelt tuhatkond. Valdmanni arvates peaks õigem olema Männili pakutav.

"Loodetavasti muudab meie töö loendamise täpsemaks," ütles ta.

Kaks ilvest suri

Projekti ajal on rihma kaela saanud veel kaks ilvest, kuid mõlemad on nüüdseks surnud.

Viiekilone ilvesepoeg oli Vormsil ilmselt emast maha jäänud ja saadi kätte ühest kanaaedikust.

Polegi päris kindel, kas ta tuli kanalasse linde murdma või lihtsalt sooja. Igatahes viidi ta sealt mandrile ja lasti pärast raadiomajakaga varustamist Saaremaal lahti.

Ilvesehakatis oli püüdnud seejärel isegi ühte kitse murda, kuid suutis talle vaid tähtsusetut kahju teha ning juba poolteist nädalat hiljem oli loomake surnud.

Umbes Oskariga samal ajal püüti üks noor isane kinni Valgamaal, paarikümne kilomeetri kaugusel Tõrvast.

Too jõudis oma rännakutega peagi välja Alam-Pedja looduskaitsealale ja kadus seal kaks korda uurijate silmist, sest teede puudumine tegi jälgimise tavalisest raskemaks.

Valdmann rääkis, et loom leiti mõlemal juhul üles alles siis, kui lennuk appi võeti.

Teisel korral, umbes kolm kuud pärast raadiosaatja kaelariputamist märgati, et see ei liigu. Majaka signaali järgi maad mööda kohale läinud teadlased leidsid eest vaid ilvese jäänused.

"Ilmselt oli teine isane ta territooriumivõitluses maha murdnud, sest kukla tagaosa oli kihvaga sisse vajutatud," oletas zooloog.

Lennukit on mitu korda vaja läinud ka Oskari leidmiseks, sest 600 ruutkilomeetrit on vaid paari kilomeetri kauguselt signaali märkavale vastuvõtjale tohutu ala.

Jäljeküti töö on raske

Loomal silma peal hoidev Soomaa Rahvuspargi spetsialist Gunnar Sein on ilvest jälitades maha sõitnud tublisti üle 10 000 kilomeetri.

"Kui oled juba nädal aega järjest jälginud, on oluliselt kergem, aga kui vahe sisse tuleb, annab enne sõita, kui looma kätte saad," rääkis ta.

Hoolimata pidevast ligiolekust, ei ole Sein Oskarit pärast vabakslaskmist näinud. "Ei ole ka ise lähedale tikkunud."

Küll aga ristus looma tee ilvest jälginud loodusesõbra Georg Artma omaga.

"Georg oli sihi peal ja vaatas saatja signaali järgi, et Oskar tuleb muudkui ligemale ja ligemale. Mõtles veel, et kohe peaks ilves üle sihi minema, ja läkski!" jutustas Sein.

Valdmann nentis, et tunduvalt lihtsam oleks loomade teid jälgida GSM-saatjate kaudu, mis registreerivad liikumise, ilma et keegi peaks ilvestel pidevalt kannul käima. Siin hakkab aga takistama raha.

"Kaelused ise ei olegi kõige kallimad, üllataval kombel pidi kõige rohkem maksma spetsiaalne tarkvara," sõnas ta. "Loomulikult on ka mobiilside aeg kallis."

Mida ilves sööb?

Septembris hoidsid mõned bioloogiatudengid ilvesel pidevalt silma peal, et panna tähele, kus ta peatuma jääb. Nii saab leida looma toitumiskohad ning einest järele jäänut uurides kindlaks teha, keda ja kui palju ilves murrab. Toona leidsid üliõpilased ainult ühe kitse korjuse.

Tugevad tormituuled toovad alati palju muret Elistvere loomapargi töötajatele: kui tuules murdunud puud tarade peale kukuvad, on oht, et loomad pääsevad tarandikest välja. Kõige tugevamad rajuhood ründasid parki pühapäeva varahommikul.

"Kõige suurem mure oli mul ilveste pärast: nad on head ronijad ja neile piisab välja pääsemiseks aia najale küllakile vajunud puustki. Vabalt ringi luusivad poolkodustatud ilvesed oleksid aga päris suur probleem," ütles loomapargi perenaine Asta Sarv.

Üks väike puu ilveseaia najale tegelikult kukkuski, aga see kõrvaldati sealt enne, kui metsakiisud väljapääsemisplaane hauduma jõudsid hakata.

Rohkem kurja tegid tormi murtud puud põdra- ja hirveaiale. Kõige kurvem oli see, et kuus-seitse ridamisi murdunud puud lõhkusid tubli lõigu tuliuut, vaid kuu aega tagasi valminud korralikku põdraaeda. Ohtlikud olukorrad likvideeriti aga sealgi enne, kui tormist ja puude murdumisest šokis loomad end üldse koguda jõudsid.

Ebatavaliselt soojad ja vesised talveilmad on karud kõikjal Eestis talvekorterist välja ajanud, samas pole Jõgevamaal Elistvere looduspargis elav karu tänavu talveunne jäänudki.

Kui tavalisel külmal ja lumerohkel talvel põõnavad karud koopas märtsikuuni, siis Pärnumaal, Põlvamaal ja mujalgi Eestis on jahimehed juba sel kuul sattunud metsas karu värsketele jälgedele.

Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Jaan Liivson rääkis, et sai juba enne pühapäevast rajuilma paar teadet selle kohta, et Pärnumaal on karu liikunud. Inimeste silme ette pole karu sealkandis veel sattunud.

Vesi lirtsub koopas

Liivsoni hinnangul on see ikka tõenäoliselt soe ilm, mis karudel une pealt ära ajab.

Eile oli ka internetis jahimeeste listis teade karude liikumisest. Seekord nähti jälgi Põlvamaal Räpinas.

"Oli teine öösel rahulikult astunud mööda teed ja siis keeranud metsatuka poole. Jälgede suuruse järgi arvestades keskmine karu. Huvitav, kas äratas karu üles nädalavahetuse torm, suur soojaperiood või võis olla põhjuseks ka metsalõikus kusagil pesa lähedal," küsis kirja autor.

Ka Lääne-Virumaal, kus elab Eestis kõige rohkem, veidi üle 110 karu, pole mesikäpp teadaolevalt inimeste silme alla veel sattunud. Samas on Rakvere jahindusklubi juhataja Enno Vilepill veendunud, et karud on ärganud.

Ta rääkis, et karude liikumist on praegu raske jälgida, sest pole lund, millel jäljed hästi näha oleks. "Kuid see on täiesti loomulik, et nad üleval on," ütles Vilepill. "Kui vesi on külje alla, siis ei saa ju magada, ta peab ringi liikuma."

Jõgevamaal Elistvere loomapargis elav kuueaastane karu Karoliina on igatahes otsustanud, et tema sel talvel enam magama ei jää.

Loomapargi perenaine Asta Sarv rääkis, et kuigi inimeste üles kasvatatud loomad käituvad teisiti kui metsikud, on Karoliina ikka igal aastal pärast jõule talveunne jäänud. Seegi kord sõi karu endale sügisel paksu rasvapolstri ümber ning talitajad pakkusid, et küll ta peagi talveunne jääb.

Selle asemel rassib Karoliina oma aedikus auke kaevates ja kive tassides ringi, ilmutamata talveunne jäämisest mingeidki märke.

"Tavaliselt jätab ta enne talveunne jäämist söömise järele, nüüd oli ka kaks päeva, mil ta vähe sõi, ja arvasime, et jääb magama, aga ei," rääkis Sarv.

Närvilised loomad

Ka hiljutine torm ei seganud karu tegemisi. Et maa on nüüd pehmem, kaevab ta auke, kuni need kokku varisevad. Kivide tassimiseks tõuseb karu tagajalgadele ning kannab neid rinnal käppade vahel.

Veel sisustab talveunest loobunud Karoliina oma aega loomaparki külastavate inimeste jälgimisega. Ta istub selleks kaevatud augus nagu korvis. Kuna aga vihmad muutsid augu poriseks, vedas karu selle põhja hiljuti heina täis, et tagumik rahvast vaadates märjaks ei saaks.

Karoliina metsas elavaid suguvendi võib aga varane ärkamine tigedaks ajada, sest neil pole peale liha metsast muud toitu võtta. Kui karul ei õnnestu metsloomi toiduks küttida, võivad kevadel ohtu sattuda koduloomad. Näljane loom on ka harilikust närvilisem, seega ohtlikum.

Keskkonnaministeeriumi hinnangul elas 2003. aastal Eestis kokku 550 karu. Mullused andmed ei ole veel selgunud.

Kaupo Ilmeteid oleks justkui mitu. Tundub ju uskumatuna, et üks mees, kes pealegi aastate poolest juba kodus koti peal pikutada võiks, jõuab käima tõmmata Elistvere loomapargi ja Kassinurme linnuse ehitamise projekti, päästa valla miljoni puu istutamise kampaania, arendada viljakat kirjastustegevust, juhtida mitut seltsi jne.

Tegelikult on Kaupo Ilmeteid siiski üks ja eelöeldut silmas pidades pole ime, et ainuüksi möödunud aasta jooksul pälvis ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali, kodanikupäeva ja Rahvusvahelise Metsaakadeemia aumärgi ning tunnustuse Aasta Keskkonnateo konkursil. Eile anti talle Kuremaa lossis üle Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi poolt määratud elutööpreemia.

Kuigi Kaupo Ilmeti esimesed eluaastad möödusid Tallinnas ja koolipõlv Elva lähedal Illi külas, peab ta end täisverd mulgiks, sest tema esiisad pidasid Helme kihelkonnas Leibiku vallas Vana-Koosi talu. Oma vaarisa Andrese kohta teab Kaupo, et too olnud vaba mees ja aidanud Paistu mõisnikul jahti pidada. Paraku lasknud ta jahi käigus kogemata mõisahärra kallil hurdakoeral silma välja. Uue hurda sai Paistu härra Helme mõisnikult, andes talle vahetuskaubaks sellesama jahiabilise, st Kaupo vaarisa.

Kui Kaupo vaarisa vahetati hurdakoera vastu, siis vanaema Tiina Tõõtsi kohta käibib legend, et just tema oli "Libahundi" Tiina prototüüp, sest sealkandis vallakirjutaja ametit pidanud Kitzberg olla uhkele mustapäisele ja sinisilmsele Tiinale kõvasti silma heitnud. Selle osa vanaema ja vanaisa kirjavahetusest, mis vanaema ja Kitzbergi suhetele valgust heidab, on Kaupo Eesti Kirjandusmuuseumile üle andnud.

Oli siis nende hurtade ja libahuntidega kuidas oli, aga selles, et tema iseloomu ja elukäigu on määranud ära nn mulgi aluspõhi ja jäära tähtkujus sündimine, on Kaupo täiesti veendunud.

Ümberkujundusinsenerid

Et Kaupo 1950. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli metsandust õppima läks, oli mõnes mõttes loogiline: tal oli metsameestest sugulasi ja ise hakkas ta jahimehena metsas käima juba 16-aastaselt. Lisaks sellele oli metsandus tollal väga "kuum" eriala ja vastuvõtt sellele tavakohasest tunduvalt suurem. Äsja oli nimelt vastu võetud stalinlik looduse ümberkujundamise programm ning kõikjale suurele Nõukogudemaale – Vaiksest ookeanist Läänemereni – pidi rajatama metsastatud tuulekaitseribad ja vulisevad veekanalid, mille tagajärjel kogu planeedikuuendik pidi muutuma kauniks roheliseks oaasiks.

"Metsamehi nimetati siis uhkelt looduse ümberkujundamise insenerideks ning kõik taimlamajanduse ja metsakultuuride projektidki koostasime tudengitena stepipiirkondade ümberkujundamise vajadusi silmas pidades," ütles Kaupo.

Stepipiirkondi ümber kujundama Kaupo kõrgkooli (siis juba Eesti Põllumajanduse Akadeemiat, sest metsandusteaduskond oli vahepeal sinna üle kolinud) lõpetades siiski ei läinud, vaid suunati esiotsa Valga metsapunkti juhatajaks ja hiljem Aakre metsaülemaks. Aakres sai Kaupo 1959. aastal hakkama sellise tembuga, et laskis rajada aedikud ja paigutada sinna rahvale vaatamiseks mõned metskitsed, põdrad, metssead ja faasanid. Nii et Elistvere loomapark polnud sugugi esimene, mille Kaupo Ilmet rajas.

"Nii, nagu omal ajal Aakreski, nii arutasime me Elistvereski asjad kõigepealt läbi jahindusspetsialist Jaan Naaberi ja Mati Kaaluga, ainult et Mati oli vahepealse 37 aasta jooksul tudengist Tallinna Loomaaia direktoriks tõusnud," ütles Kaupo Ilmet.

Nikita ja Elor

Jõgevamaile tuli Kaupo 1963. aastal: metsamajanduse ministeerium suunas tema kui tegusa metsandusinimese juhtiva kaadri poolest kehvavõitu seisus Luua Metsanduskooli ehk tollase nimega Jõgeva Metsamajanduse Tehnikumi direktoriks. Kümme aastat tehnikumi juhtinud, asus ta 1973. aastal vastasutatud Kaarepere Metsakatsejaama etteotsa.

Metsakatsejaam oli asutus, mis pidi tollal tegutsenud Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi teadlaste ideed praktikas läbi proovima. Metsakatsejaama juurde kuulunud Söe arboreetumis katsetati mitmete võõrpuuliikide kasvatamist: kui need seal, Eestimaa ühes külmemas paigas ellu jäid, oli lootust, et peavad vastu ka mujal. Lisaks sellele arendati katsejaamas kala-, põldvuti- ja muskuspardikasvatust kui alasid, millega metsapiirkonnas elavad inimesed metsanduse kõrval veel leiba võiksid teenida, uuriti metsamaade väetamise ja kuivendamise ning metsamajanduslike tööde mehhaniseerimise võimalusi. Et katsejaama töö oli üpris tulemuslik, arvati see peagi Nõukogude Liidu 15 juhtiva metsakatsejaama hulka.

Kui metsakatsejaam 1992. aastal tegevuse lõpetas, võinuks Kaupo Ilmet aastate poolest juba pensionile jääda, aga täitis siiski veel lühikest aega tegutsenud Jõgeva metskonnas metsaülema kohuseid. Nüüd on ta aga tõepoolest juba mitu aastat pensionil ehk nagu ta ise ütleb, puhkepalgal ning on end pühendanud loometööle ja seltsitegevusele: ta on Eesti Looduskaitse Seltsi, Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Eesti Jahimeeste Seltsi lihtliige, Eesti Mulkide Seltsi vanem, Eesti ja Jõgevamaa Metsaseltsi esimees ning Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatuse liige. Kaupo haarde puhul pole sugugi võimatu, et mõni selts või ühendus siinkohal nimetamata jäi.

Küsimusele, kas ta rahulikumalt elada ei saaks, vastas Kaupo, et saaks küll, kui kõik see, millega ta tegeleb, teda tõsiselt ei huvitaks. Aga paraku huvitab ja seepärast tuleb tema elupõlisest pedagoogist abikaasal Ilmel endiselt leppida sellega, et Kaupo alailma lennus on.

Mis Ilmetite lastesse puutub, siis need on isa eeskujul n-ö metsa läinud: tütar Tiia töötab Riigimetsa Majandamise Keskuse puhkemajanduse osakonnas ning poeg Elor on Kabala metsaülem – ja seda juba kakskümmend aastat. Mis tuletab Kaupole meelde üht Kanadas elanud Eesti Vabadusristi kangelast, kes 104-aastasena kurtnud, et tervis on hea ja muidu pole ka elul viga midagi, ainult et pojad hakkavat kahetsusväärselt vanaks jääma...

Muuseas, Eloril oli 1960. aastal au ilma sündida just 17. aprillil, toonase riigipea Nikita Hruštšovi sünnipäeval.

"Kui mu otsene ülemus, Valga Metsamajandi direktor Vassin poja sünnist kuulis, helistas ta mulle, soovitades kohe Kremlisse Hruštšovile õnnitlustelegramm saata ja üksiti teatada, et panin pojale nimeks Nikita: terve komplekt uut mööblit olla mul sel juhul kindlustatud," meenutas Kaupo talle omaselt naeru pugistades.

Poeg sai siiski nimeks Elor, aga mitte Nikita, sest Kaupo on mulgi juurtega eesti mees. Nii eesti mees, et ei salli tänapäeval üldlevinud okeitamist ja tšautamistki, sest arvab, nagu teine loodusemees Fred Jüssigi, et selliste võõrsilt tulnud parasiitsõnade tarvitajad on maha müünud nii iseenda kui ka oma maa ja emakeele.

Teine Balti kett

Kaupo viimase aja tegemistest on vahest ehk nähtavamad üha populaarsust koguv Elistvere loomapark ja miljoni puu istutamise kampaania. Elistvere loomapargi kohta võib Kaupo rahulolevalt nentida, et käesolevast aastast on see lõpuks ometi üle viidud riigieelarvelisele finantseerimisele. Oli ka viimane aeg, sest projektipõhisena poleks seda enam edasi majandada suudetud. Samas on loomapargil Kaupo arvates arenguruumi veel küllaga.

Puudeistutuskampaaniat, mille metsa- ning laulu- ja tantsurahvas lähenevat metsateemalist laulu- ja tantsupidu silmas pidades algatasid ning mille riigikantselei hiljem üksiti "eurovankri" ette rakendas, võrrelnud Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee koguni Balti ketiga.

"Puude istutamise talguid tuleb kindlasti ka edaspidi korraldada, sest see tegevus on rahvale väga meeltmööda. Küllap tajutakse meie ühist võlga looduse ees ja püütakse seda jõudumööda tasuda," arvas Kaupo.

Ta ise tunneb keskmise eestlase kohta tavatult suurt võlga esivanemate ja meie ühise ajaloo ees. Kaupo arvates kaldume me nimelt liialt palju masohhistlikult halama seitsmesaja-aastase orjapõlve üle ning tuletame liialt vähe meelde, et suurema osa neist mitmest tuhandest aastast, mis eestlased siinmail on elanud, on nad olnud vabad.

"Meie esivanemad ei elanud ka enne ristirüütlite tulekut puu otsas ega kivi all, vaid oskasid ehitada vastupidavaid palklinnuseid. Linnuseehituskunst ning katuse kasetohu ja mätastega katmise oskus levisid siit üsna laialdasele Läänemere äärsele alale. Läti Henriku Liivimaa kroonikaski on kirjas, et ristirüütlid siit suured varandused kokku röövisid. Elanuks siin kultuurita metslased, polnuks neilt ju muud võtta kui seljanahka," ütles Kaupo. "Eestlaste ajalugu on tegelikult tubli ja vapra rahva ajalugu ning me peaksime oma mineviku üle olema niisama uhked kui näiteks šotlased, kelle kallal pole sugugi vähem tapatööd toime pandud kui meie kallal."

Võlatunne esivanemate ja ajaloo ees ei andnudki Kaupole enne rahu kui Kassinurme mägedesse sai üles ehitatud muinaslinnuse fragment. Seesama võlatunne on ajendanud teda metsaseltsi ja mulkide seltsi liinis ajalooainelisi trükiseid kirjastama. Kunagi saab ehk paberile ka Ilmetite (ehk enne eestistamist Bergmannide) suguvõsa ajalugu ja Kaupo enda poolt elus läbi elatu.

"Iga minuvanune inimene on ju nagu ringikõndiv ajalooraamat, milles on enamasti rohkem tõde kui n-ö võitjate seisukohalt kirja pandud ajalooraamatutes. Ja see tõde tuleb kirja panna, sest mida parem on inimeste ajalootaju, seda paremini nad orienteeruvad kaasajas," ütles Kaupo.

Tõmbega asjad

Ta ei kurda, nagu mõned teised tegijad, et tema kuldaväärt ettevõtmisi piisavalt ei toetata või materiaalselt ei tasustata, sest ta annab endale selgesti aru, et ta on kõik kohustused täiesti vabatahtlikult enda kanda võtnud, seega on tema enda asi, kuidas need täidetud saavad. Pealegi pole Kaupol vähese toetuse üle põhjust kurtagi, sest häid liitlasi on ta endale leidnud igas ettevõtmises. See tuleneb tema arvates sellest, et ta pole üritanud n-ö vastu vaest lootusetuid asju käima vedada, vaid on elu sisse puhunud üksnes sellistele nähtustele, mille suhtes teatud inimestel või ühiskonnal tervikuna tõmme niigi olemas. Selsamal põhjusel ei usu Kaupo ka, et tema käivitatud ettevõtmised soiku jääksid, kui tema jõud ükskord raugema peaks. Näiteks Eesti Metsaseltsile kasvavat Eesti Metsaüliõpilaste Seltsist kogu aeg noort asjalikku jõudu peale.

Kaupo ja teiste Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatuse liikmete möödunud aasta augustis välja käidud mõte, et 2005. aastat võiks Eestis tähistada seltside aastana, kippus, tõsi küll, algul võimkoridoridesse takerduma. Aga tänu sellele, et Kaupo 26. novembril Stenbocki majja kodanikupäeva aumärki kätte saama kutsuti, sai seegi takistus likvideeritud.

"Kui peaminister Juhan Parts märkide üleandmise tseremoonial küsis, kas keegi autasustatutest sõna soovib, tõusin mina püsti ja ütlesin, et kultuuriseltside ühendus saatis peaministrile seltside aasta väljakuulutamise kohta kirja, aga pole sellele mingit vastust saanud. Peaminister ütles seepeale: "Ma ei ole seda kirja lugenud, aga ma ei peagi kõiki kirju lugema." Ent juba kolm päeva hiljem teatati kultuuriseltside ühenduse juhatusele, et meie avaldus on saadetud edasi kultuuri- ja rahandusministrile – seltside aasta tähistamiseks läheb juhtumisi ju vaja ka raha – ning asjad hakkasidki soovitud suunas liikuma," ütles Kaupo.

Seltside aastat tähistama ajendas kultuuriseltside ühendust asjaolu, et eesti seltsiliikumisele aluse pannud Vanemuise ja Estonia seltsi asutamisest möödub tänavu 140 aastat. Praegu ongi koostamisel Eestis tegutsevaid seltse – aga neid on tervelt 20 000 ringis – tutvustav koguteos ning kavandatakse muidki ettevõtmisi.

"Tänu seltsiliikumisele on säilinud eesti keel ja eesti meel ning sündinud eesti riik," kinnitas Kaupo Ilmet.

Nigulasse jõudis eile informatsioon diiselkütusega määrdunud luikedest tänu Soome sõitnud turistile. Kiire reageeringu tulemusena jõudsid Nigula Metsloomade Taastuskeskusesse 3 diiselküttega määrdunud noort luike, kes olid silmnähtavalt halvas seisukorras. Luiged said pestud ja hooldatud ning taastuvad praegu.

Tänaseks on aga selgunud, et reostus on laiaulatuslikum ja reostunud luiki on rohkem (hinnanguliselt 20–30 isendit). Nigula LKA töötajad tegutsevad praegu ülejäänud luikede päästmise nimel.

Mitmes selle aasta Vooremaas on olnud juttu maakonna arengust. Mõttevahetusele selles valdkonnas on kutsunud maavanem. Pikas ja põhjalikus artiklis käsitleb Saare vallavanem Jüri Morozov maakonna võimalikke arenguid ja kordaminekuid. EMS teenetemärgi kandja Mart Arold rõhutab muinsuskaitseliste väärtuste kõrval linnamägede olulisust maastikus.

Turismi arendamisel on häid näiteid

Eestimaal 2003. aastal enimkülastatav turismiobjekt Elistvere loomapark on hea näide turismi arendamisest maakonnas. Tunnustus ei ole tulnud kergelt. Seades konkreetseid eesmärke ning viies neid järk–järgult ellu mittetulundusühingute, omavalitsuse ja riigiasutuste koostöös, on mahajäänud küla asemele tekkinud uusi võimalusi pakkuv elu- ja töökeskkond, samas aga atraktiivne turismiobjekt nii sise- kui ka välisturistile.

Loomapargil kui turismiobjektil on suur mõjuala, sest loomapargi asukad vajavad toitu, erinevat metsamaterjali vajatakse loomade aedikute laiendamisel jne. Kõik vajalik ostetakse maakonna talupidajatelt ja metsaomanikelt, kellele on see sissetulekuallikaks. Kindlasti on suurenenud toitlustus-, kaubandus- ja majutusasutuste käive.

Käesolevaks aastaks on riik eraldanud loomapargi investeeringuteks märkimist vääriva summa, mis omakorda loob inimestele võimaluse tööd saada.

Niisugune ühistöö on väga vajalik. See peab olema läbimõeldud ja pikemale ajale ettevaatav ning tuginema kindlale arengupoliitikale. Elistvere loomapargil on arengukava, mille kohaselt on turismi ning looduskoolituse kõrval tegevuseks ka emata jäänud ja vigastatud metsloomade eluleaitamine. See on väga kulukas ettevõtmine. Eestimaal on samad ülesanded Tallinna Loomaaial ja Nigula metsloomade turvakodul. Jõgevamaal aga arendatakse kahte kompleksi, lisaks Elistverele ka Rääbisel. Arenguks vajavad nad riigi toetust, mis kahe vahel jagades jääb kesiseks mõlemale.

Vooremaal on tekkinud tihe koostöö erinevate turismiteenuste osutajate vahel. Välja on kujunenud konkreetsed turismimarsruudid erinevatele huvigruppidele. Maastikuilu nautijad külastavad kindlasti Raigastvere vaatetorni. Selle kauni vaate imetlemine on võimalik tänu Vooremaa Maastikukaitseala Administratsiooni energilisele tegutsemisele. Kindlasti külastatakse Kassinurmet, jalutatakse Saarjärve looduspargi radadel ning Elistvere linnurajal.

Aiandushuvilised külastavad Luua arboreetumit, Saare Saialillekeskuse ürdiaeda, Põrgupõhjat ja viivad mõnegi istiku kaasa Palamuse, Karukäpa või Luua metsanduskooli puukoolist.

Turismi arendamisel tuleb kujundada huvipakkuvad ja erinevaid võimalusi pakkuvad nn tõmbekeskused, mille edu sõltub aga paljuski looduslikust taustast.

Taustaks turismiobjektile on maastik

"Euroopa poolt vaadates tuleks terve Eestimaa ja eesti rahvas panna looduskaitse alla," kirjutab Jüri Morozov.

Meie looduse mitmekesisus vajab hoidmist ning säilitamist. Seda tuleb teha teadlikult ja võimalikke tulemusi ette nähes. Oleme lasknud võssa kasvada suure osa kaunitest vaadetest Vooremaa järvedele ja maastikule. Tore on tõdeda, et maavanem on sellele tähelepanu juhtinud ja seadnud vaadete avamise üheks oluliseks tegevuseks 2005. aastal. Elistvere loomaparki sõitev turist näeb veel vaevu Kaiavere järve, ei näe Raigastvere järve ning peagi kasvab kinni ka vaade nn Mõistu mäele.

Siingi on oluline koostöö maaomanike, omavalitsuste ning riigiasutuste – Vooremaa maastikukaitseala administratsiooni ja Jõgevamaa keskkonnateenistuse – vahel.

Täna peame arvestama Natura 2000 hoiualade võrgustikuga. Kindlasti ei saa eeltoodut arvestades kõiki varasemaid kauneid vaateid ja puhketingimusi taastada. Neid alasid tuleb nüüd kuidagi teisiti turistile atraktiivseks muuta, mis vajab looduskaitsjate teadlikku ning sihipärast tööd.

Külma dušina mõjus eelmise aasta lõpul keskkonnateenistuse poolt tehtud ettepanek võtta looduskaitse alt maha kõik maakonna linnamäed, sealhulgas näiteks Kassinurme linnamägi, mille maastikulisi väärtusi on metsa- ja kultuurirahvas enam kui 15 aastat teadlikult suunanud. Töö tulemusi hindasid kõrgelt 2004. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi vabariiklikust kokkutulekust osavõtjad. Kokkutuleku peateemaks oli maastikuhooldus, mille häid näiteid tuldi Jõgevamaale vaatama, sealhulgas ka Kassinurme.

Kassinurme linnamäe ja sellega piirneva maastikuosa maastikuline väärtus ning tulevikuvisioon said eelmise aasta lõpul läbi räägitud vallavalitsuse, metsa- ja kultuurirahva ning keskkonnateenistuse ametnike poolt.

Kindlasti on ka teised linnamäed olulisteks maastikukujunduslikeks elementideks, eriti tasasel põllumajandusmaastikul. Muinsus- ja looduskaitsel on mitmeid ühiseid eesmärke, kuid on ka erinevaid.

Muinsuskaitse üheks eesmärgiks on oma objekti võimalikult paremini eksponeerida. Enamik linnamägesid on tänaseks metsa kasvanud. Surve metsale kui tuluallikale on suur. Ainult looduskaitselised piirangud säilitavad metsamüüri, mis on kujunenud enamikel juhtudel maastikus oluliseks väärtuseks.

Kui keegi tahab näha reaalset tulemit kõrgemate reljeefiosade raiest, siis selleks on nn Koltsi mägi Piibe maantee ääres. Niisugune maastik ei ole turismipiirkonna arendamisel tugevuseks. Rikkudes ära maastiku, saeme oksa, millele tahame toetada ühe maakonna arenguvõimalustest – turismi.

Mäletan 1990. aastate algul tehtud Ehavere linnamäe korrastusraiet, millega küll toodi välja linnamäe olulised elemendid, kuid niisugune linnamägi ei kaunistanud maastikku kui tervikut. Vooremaal matkajad ja maastikukujunduse asjatundjad küsisid, miks oli niisugust raiet vaja.

Linnamägesid peaksime oma maakonna kontekstis väärtustama mitmekülgselt põhjusel, et Jõgevamaalt on pärit Eesti kõigi aegade tuntuim muistsete linnuste uurija Harri Moora. Tema poolt 1955. a avaldatud muistsete linnuste leviku kaardil on just Jõgevamaal neid tähistavaid täpikesi kõige tihedamini. Linnamäed on meie maakonna üks tugevusi turismi arendamisel ja nad peaksid selleks jääma nii maastikulises kui ka muinsuskaitselises mõistes.

1. veebruaril teatati Nigula metsloomade turvakodule, et Valga loomakliinikusse on toodud abitu ja tundmatu lind. Teatega lisatud piltide järgi osutus abivajajaks väikepütt (Tachybaptus rufficollis). Lind oli leitud Valga linnast tee äärest nälginuna ja külmununa. Võimalik, et külmadega vaba vett otsima lennanud väikepütt ajas lennust jõena tunduva asfalttee veekoguga segi. Tegu on küllalt sageli esineva probleemiga, sest kord teele maandudes ei ole paljud veelinnuliigid võimelised sealt enam lendu tõusma ja vajavad inimese abi. Tihti piisab sellisel juhul linnu viimisest jäävabale veekogule. Nii toimetatigi loomakliinikus kosunud väikepütt turvakodu töötajate poolt Ahja jõele, seal juba varem talvitumas olevale teisele väikepütile, jäälindudele ja vesipappidele seltsi. Väikepütt on Eestis väga väikesearvuline pesitseja ja haruldane talvituja. Teadaolevalt on läbi aegade varem väikepütti Eestis talveperioodil kohatud vaid 14 korda.

Keskkond Eile viis Jõgevamaa loomatohter enda juurde ühe kurgedest, kes oli sügisest Ida-Virumaale Tammikusse talvituma jäänud; teine kurepoeg sai jõulude eel Uikala prügimäel hukka.

Kosel end kätte andnud kurg sai peavarju esialgu keldris.

"Pakkisin ta just kastist välja ja turgutasin teda pisut," ütles eile õhtul Põhjarannikule Jõgevamaa veterinaar Villem Robi, kellel olemas metsloomade ja -lindude ravimise kogemus. Robi sõnul on kurg esmapilgul täiesti korras ning asub elama nende kodu lakas.

"Ütlesin talle, et näe, esimene kurg tuli Jõgevamaale 1. veebruaril – natuke liiga vara tulid," lausus Robi. Tema sõnade järgi hoitakse lindu kuni kevadeni lakas. "Kevadel anname talle n-ö vabad tiivad, vahest leiab ta endale kaaslase ja loob pere."

Loomaarst ütles, et nad ei märgista kurge ja nii ei saa edaspidi kindlalt jälgida, kas kurg tuleb suveks tagasi Tammikusse, kus tema sellesuvine pesa oli.

"Kurgi ei rõngastata enam, sest linnu väljaheited võivad rõnga vahele sattuda ning sealt jalga mädandama hakata," rääkis Robi.

Robi ütles, et ehkki keskkonnainvesteeringute keskus on lubanud talle metsloomade ja -lindude toitmise ning ravi eest tasuda, näitab elu, et paberimajandus ja raha liiguvad väga aeglaselt, umbes pooleaastase hilinemisega, ning nii tuleb tal kure toitmiskulud esialgu endal kanda.

Sööb kala

"Ta sööb umbes kilo räime päevas, täna ostsin kaks kilo, 12 krooni kilo eest," ütles Robi. Ta lisas, et kui mõnel kalamehel jääb kalapüügist väikseid kalu järele ning ta sooviks neid metsloomadele-lindudele anda, võiks temaga ühendust võtta telefonil 524 6997.

Villem Robil ja tema abikaasal Monikal on pikaaegne metsloomade ravimise kogemus. "Läinud suvel oli meil siin oma 50 kurge, kes vajasid ravi ja turgutamist: kes oli pesast alla kukkunud, kes tiiva murdnud, keda oli tulistatud – ühesõnaga kõik olid hätta sattunud ja vajasid abi," rääkis Robi. Enda sõnul kavandab ta oma kodu juurde aedikut, kus hätta sattunud loomi hoida, et nad majas elades inimesest liialt sõltuvaks ei muutuks.

Jõgevale viidud kure püüdis pühapäeval Kosel kinni Hermo Piirsalu.

Piirsalu ütles, et lind andis end lihtsalt kätte, kuna oli täiesti ära külmunud – tal olid lumeklombid jalgade ja tiibade küljes. Piirsalu toimetas kure oma ämma keldrisse, kus linnu eest hoolt kanti.

"Algul oli ta väga viletsake, hiljem aga kogus jõudu ning istus juba nagu direktor keldris ja toksis nokaga oma toitjaid, kui talle midagi ei meeldinud," kirjeldas Piirsalu. Piirsalude vahendusel jõudis kurg Robide juurde kindlatesse kätesse.

Kaks noort kurge, kes sügisel lõunamaale lendamise asemel Tammiku alevikku talvituma jäid, panid Tammiku elanikud enda pärast muretsema ning endale varjupaika otsima. Lume ja külmade tulekuga kolisid kured Uikala prügilasse, kus nad sõid sinna toodud kala ja muid jäätmeid. Vahetult enne jõule sai ühe kure jõud külmaga võidelda otsa ja ta hukkus. Seni, kuni teine lind oli täie tervise juures, ta end kätte ei andnud ning uitas omapäi ringi. Selle maja perenaine, kelle hoovil Tammikus kurepesa oli, ütles, et kurg käis aeg-ajalt oma kodupesa vaatamas.

"Ärge tulge meile kõik korraga mai teises pooles!" ütleb Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv. Kui inimesi on nagu laulupeol, poeb suur osa loomi peitu. Muidugi ei saadeta ühtegi klassiekskursiooni sellepärast pargiväravalt tagasi, aga kui eesmärk on tõepoolest meie metsade loomi tundma õppida, on targem valida külastuseks mõni teine aeg.

1997. a Eesti Metsaseltsi toetusel loodud Elistvere loomapark on muutunud iga aastaga populaarsemaks. Külastajaid käib aastas 50 000–60 000, juba mitu suve on siin korraldatud loodusõppelaagreid Luua metsakooli õpetajate juhendamisel. Loomapark on avatud aasta ringi iga päev, tähele tuleb panna ainult lahtiolekuaegu, mis talveperioodil on lühemad. Külastajate poolest kõige vaiksemad kuud on Asta Sarve sõnul november ning jaanuari lõpp ja veebruari algus. Ometi on loomad sel ajal isegi paremini jälgitavad: pole segavat lehestikku ega palavust, mis nad varju peletaks. Ka karu pole tänavuse sooja talvega magama läinud.

Loomade turvakodu

Elistvere loomapark on üles ehitatud turvakoduna: siinsed elanikud on enamasti "leidlapsed". Igaühel on oma lugu, mida kohalik giid ka rääkida teab.

Nii päästeti viimati siia sattunud põdravasikas Põltsamaal koerte käest. Paraku selgus tema puhul pärast lahtiste haavade paranemist, et vigastada on saanud ka puusaliigese närv ning nüüd ei suuda tagajalad kasvavat looma enam hästi kanda. Esialgu loodetakse siiski veel üldtugevdavate ravimite, aja ja peatselt ka kevadpäikese tervendavale mõjule. Pole lihtne omaseks saanud looma surmata, aga kui miski ei aita, tuleb sedagi teha.

Eesti seadused kodus metsloomi pidada ei luba, aga aeg-ajalt seda siiski tehakse. Kui pikka aega inimeste seas elanud loom lõpuks Elistverre tuuakse, võivad tal juba kõiksugu krutskid küljes olla. "Mõni aeg tagasi toodi meile Põlvamaalt kits, kes oli 12 aastat kodus kasvanud. Tundus muidugi kahtlane, et pärast nii pikka aega järsku seaduskuulekaks muututakse, ja mõne aja pärast selguski loobumise õige põhjus. Loom oli meil olnud vast nädalapäevad, kui kuulsin, et keegi haugub. Ehmatasin, et nüüd on koerad pargis – see on üks meie suuremaid hirme. Läksime töömehega asja uurima ja mida me näeme: seesama kits seisab ja haugub, põsed punnis. Et sokud jooksuajal hauguvad, on tavaline, aga see oli ju kits ja polnud kaugeltki jooksuaeg… Selguski, et ta oli külas niimoodi koeri õrritanud. Haukus peni nina all, pööras ringi ja pani väledalt minema – koer kannul. Ühele koerale oli see surmaga lõppenud."

Elistveres on esindatud pea kõik meie metsade loomad: karu, ilves, põder, metssiga, hirv, rebane, kährikkoer, orav, siil… Puuduvad mõned väiksemad imetajad. Nii oli mõnda aega külastajate lemmikuks isane nugis Triinu, kes augustis loodusesse tagasi lasti. "Vaatasime, et puur jääb talle väikseks ja samas on siin nugisele looduslikult sobivaid kohti küll – las läheb, leiab endale ehk pruudigi."Ka tuhkur elab küll pargi territooriumil aida all, aga tema puuripanemise mõttest on pärast üht katset loobutud. Looduses kasvanud isend osutus vangistuses pidamiseks liiga metsikuks.

Pole ka hunte, aga neid Asta Sarv oma hoolealuste hulka ei igatsegi. "Me võime püüda kindlat aedikut teha: kaevata plokid maasse ja võrgu veel aia juurest eemale, et ta end välja ei saaks kraapida, aga ümberkaudu on palju hunte ning on küllalt tõenäoline, et kui hundikutsikad siin ulguma hakkavad, on nemad platsis. Siis ei ole meil ühel hommikul enam kitsi ega põtru."

Kaugemalt pärit loomadest võib Elistveres näha piisonit ja põhjapõtra. Ja loomulikult suurt hulka kõige erinevamaid närilisi.

Ärge jätke närilisi vaatamata!

Elistvere näriliste uurimiskeskus ja selle juhataja bioloogiadoktor Andrei Miljutin väärivad kahtlemata omaette lugu. Asta Sarv nendib kahetsusega, et küllalt suur hulk külastajatest jätab näriliste majja paraku minemata. Aga ilmaaegu. "Arvan, et see on suuresti pereemade eelarvamuses kinni – hiired-rotid, sinna küll ei lähe! Tegelikult on seal väga põnev ja peale meil levinud liikide näeb ka eksootilisi loomi. Andrei tunneb oma hoolealuste kombeid ja hingeelu põhjalikult ning räägib sellest huvitavalt. Lapsed saavad silitada kõiki loomi, kes vähegi silitamist kannatavad.

Tuleb küll tunnistada, et ma isegi kuulusin siia tööle asudes nende hulka, kes enamikku närilisi pelgavad. Kord algusaastal tuli üks laps ähmiga ütlema, et hiir on sabapidi kuhugi kasti ääre vahele jäänud. Ju ma läksin siis näost väga imelikuks, igatahes tabas tema isa ära, et ma neid loomi kardan, ja ütles, et pole midagi, läheme laseme lahti. Ma tõesti poleks olnud tookord ise suuteline seda kastikaant kergitama. Järgmisel päeval rääkisin Andrei Miljutinile, et niisugune lugu juhtus. Mul on eluaeg meeles, millise pilguga ta mulle otsa vaatas ja ütles: "Inimese mõistus ongi selleks looma omast suurem, et inimene peab sellega oma käitumist reguleerima."Muidugi oleksin pidanud loomale appi minema. Nüüdseks on asi niikaugel, et selle hiire saba ma päästaks juba ära ja vööthiiri suudan ka lastele näidata, aga rotipuuri ma siiski lahti ei tee. Eks Andrei ka arvestab sellega."

Ilvesed on üle kõige

Elistveres on praegu üksteist ilvest. "Ju on ilveste elamistingimused siin head," leiab Asta Sarv. "Peale kahe esimese on nad kõik järjest kohapeal sündinud. Mõned on vahepeal ära saadetud – kaks meie ilvest elab nüüd Hispaania rahvuspargis. Selline vahetus käib Tallinna loomaaia kaudu.

Looduses sünnivad ilvestel pojad tavaliselt üle aasta. Mõnedel andmetel võib neid olla korraga kuni viis, aga tegelikkuses kipub emal juba kolme poja toitmisega raskusi olema. Kõige parem variant on kaks poega, siis kasvavad neist ilusad tugevad loomad. Ilmselt on nende siinne elu väga turvaline – kõht kunagi tühi ei ole, kedagi kartma ei pea – ja nii nad poegivadki igal aastal."

Kui zooloogide kavandatav programm õnnestub, saab emailves Ene koos kolme pojaga Saaremaale asustada. Päris niisama lihtsalt puuris kasvanud ilveseid metsa lahti lasta pole võimalik – saavad hukka. Kangesti tahaks ära anda veel kaks noort ilvest, kes on tulevaks kevadeks pooleteiseaastased. Välismaa loomaaedades oleks ka soovijaid, aga sellised vahetused on keerukad ja kulukad.

Asta Sarv ütleb, et oma hoolealustest meeldivadki talle kõige rohkem just ilvesed. "Nad on uhked ja isepäised loomad. Siin lähed hõikad oravat või põtra, kõik tulevad kutsumise peale. Karuga saame veel eriti hästi läbi – talle meeldivad kõik paksud. Aga ilves on teisest puust. Kui meile tuli uus söötja, siis tema arvas algul, et isailves Joosu ei kuule. Kui hõikad sööma, ei vaata ta sinu poole ka mitte.

Ilves on ööloom. Hommikul läheb magama ja põõnab õhtuni. Praegusel aastaajal umbes poole kolmeni, siis hakkab liikuma. Suvel ei näe neid enne kuskil, kui poole seitsme paiku tuleb Joosu aia äärde kännu peale, kus kõik teda pildistada saavad. Seejuures tundub, et tal on kõigist neist imetlejatest täiesti ükskõik."

Talvel märkab mitme meetri kõrgusel puuharude vahel üksteise kaisus magavaid ilvesesülemeid kergemini. Nende päid-jalgu kokku lugeda on siiski üsna keeruline ja nii ei saanud meiegi sotti, kas nägime kõik üksteist looma ära või mitte.

"Kui ilves on üles oksa vahele roninud ja seisab veel püsti, on ikka natuke kõhe küll alt läbi minna. Kuskilt vanaisade-vanaemade aegadest on meelde jäänud ja levib ka lastele ikka veel edasi jutt, et ilves hüppab puu otsast alla. Tegelikult ei hüppa. Tuleb tagumik ees mööda tüve. Üksainuke kord olen loomapargis näinud, kuidas ilves ründas inimesi, ja see oli mu enda viga. Olin alles siia tööle tulnud ja lastele suveajal giidiks. Mõtlesin, et kuidas nad ikka ilvest nägemata ära lähevad, näitan pealegi ära, kus ilveseema oma poegi hoiab. Läksin aia äärde ja loomulikult hoiatasin, et kõik vaikselt oleksid. Emaloom magas, pojad ukerdasid vaatama, mis laias ilmas toimub, ja ronisid põõsa alt välja. Lastel muidugi emotsioonid üle pea ja tüdrukud panid kohe kiljuma, et oi kui armas. Kutsusime õpetajaga mõlemad neid eemale, aga kus sa saad. Ilveseema tuli kisa peale välja, võttis oma poja hambusse nagu kass ja viis varjule. Tüdrukud jälle karjuvad: "Nüüd sööb poja ära". Kui ilveseema tuli teisele pojale järele, hüppas ta vastu aeda. Kihvad ja küüned, kõik olid väljas. See oli võimas pilt. Aiatagune oli kohe tühi ka…"

Sildid pole nalja pärast

Nagu igas teiseski loomaaias on Elistvere loomapargis väljas kolmes keeles sildid, mis keelavad loomi häirida ja toita. Ja nagu igal pool mujal, leidub paraku ka siin neid, kes justkui lugeda ei oska. Viimase kurvalt lõppenud keelust üleastumise jäljed olid meie külaskäigu ajal selgelt näha ühe põdrapulli seljal.

"Põdrad Joku ja Poku on siin koos üles kasvanud, lutist piima saanud ja seni ilusasti kahekesi koos aedikus toime tulnud. Jooksuaeg on natuke rahutu – mida suuremaks kasvavad, seda ohtlikum. Siis hoiame neid väiksemas aias, et nad oleksid meil silma all. Oktoobri lõpus, kui põtrade jooksuaeg oli just läbi saanud ning nad olid veel kergesti ärrituvad, juhtus nii, et üks pere, leivakotid kenasti kaasas, eiras silte ja läks põtru söötma. Ja armukadedushoos – söötmise korral tahab kumbki ikka esimene olla – tampis suurem pisut noorema ja väiksema oma jalgade alla. Põdra jalahoop on võimas: ta vajutab oma sõra kokku nagu piigi ja kaitseb ennast nii ka huntide vastu. Muidugi tuli pereisa kohe ütlema, et niisugune asi juhtus, aga meie ei saanud minna kahe suure metslooma vahele neid lahutama. Algul oli looma selg väga hirmus. Veri lirtsus naha all. Kui see ära kuivas, tuli kogu nahk maha, nii et liha paistis. Kaalusime sedagi, kas mitte põder "magama panna". Paar hüsteerilist külastajat on tulnud meile ette heitma, et me ei hoolitse loomade eest… Tegelikult saab loom pidevat ravi ja nüüdseks on uus karv juba kohati kasvama hakanud. Siin on ka vanajumal olnud meie põdra poolt, et ei ole väga külm olnud – haavatud koht kardab ju külma."

On juhtunud sedagi, et õpetajad lasevad poolsada last lihtsalt parki lahti ja lähevad ise samal ajal kohvi jooma. "Ma ei saanud tol korral ise kohe jaole, noor inimene oli väravas ja tegi küll märkuse, aga ju kõik õpetajad ei arvesta, et oma kodus kehtestab igaüks oma reeglid. Kui ma pärast helistasin ja püüdsin asja klaarida, ei saanud õpetaja lõpuni aru, milles viga. Tema küsis, miks lapsed ei või metsas joosta. Aga kui laps läheb metsa ja jookseb seal ringi, põgeneb loom eest ära. Siin pole tal see võimalik."

Muidugi on ekstreemsed juhtumid harvad, aga et ka väikesel mõtlematusel võivad olla traagilised tagajärjed, tuleb neist siiski rääkida.

Torm lõhkus põdraaia

Paraja katsumuse valmistas põtradele torm. Pargiosas murdus mitu puud.

"Tänu projektirahale saime sel aastal 20 000 krooni põdraaia remondiks ja detsembri alguseks jõudsime just kõik valmis. Nüüd tuli torm ja meie 20 000 on läinud. Olime söötjaga mõlemad siin – kõik ragises, ei osanud keegi aimata, kuhu järgmine puu kukub. Põdraaed oli täitsa maas, aga põder sedavõrd okis, et ei osanud ennast sealt vahelt välja pressida. Hirveaedikusse kukkus parajasti üks puu, kui meie põdraaia juures olime. Kuni hirved esimese ehmatusega põgenesid, jooksis minu abikaasa saega kohale: kohe puu maha ja aed püsti tagasi."

Keset talve saabunud suurvesi takistas ka järveäärse laudtee ehituse jätkamist. "700 meetrit laudteed, mis viib läbi pargi vaatetornini, valmis juba 2001. aastal. Kevadel paneb botaanik seal taimedele sildid juurde – muidugi mõni vahel võtab jälle ära ka, aga eks me siis paneme uuesti. Tarvis on seda kindlasti. Olen kogenud, et ekskursioonile tulnud lapsed ei tunne isegi ülast, vähetuntud taimedest rääkimata."

Tegelikult ei pea Asta Sarv ühtegi küsimust liiga rumalaks, vastupidi, küsijad lapsed talle meeldivad. Ka ei arva ta, et koolis midagi ei õpetata. Kindlasti õpetatakse. Aga näiteks raamatust lugeda, et põder kõige toreda kõrval ka noort metsa kahjustab, on üks asi, tema tegevuse jälgi oma silmaga näha hoopis teine.

Riigieelarves rea peale

Üks Aita Sarve unistus on loomapargi oma maja, kus oleks söödahoidla ja söödaköök, veterinaari ruumid jmt. Seni on Elistvere loomapark saanud riigilt raha peamiselt projektipõhiselt. Igal aastal on loomi 60 000–80 000 krooniga toetanud ka Tabivere vald. Sellestki on abi, aga ehitamiseks jääb väheseks, sest loomad tahavad süüa ja töötajad, keda sügisest kevadeni on küll ainult viis, palka. Veterinaari teenus, mida ka n-ö sisse ostetakse, on küllalt kallis lõbu. Nüüd on esimest korda Elistvere loomapargile ka riigieelarves ettenähtud 1,5 miljonit krooni, sellest 1 miljon investeeringuteks. Praegu töötataksegi uue hoone projekti kallal.

Vooremaa maastikukaitsealal, kus loomapark paikneb, on teisigi ilusaid ja huvitavaid kohti, kuhu ekskursioonile minna või kus õues tundi pidada. Leidke need üles ja ärge ka Elistverest peatumata mööda sõitke!

Nigula metsloomade turvakodusse jõudsid laupäeval 12.02.05 Iisakust 3 karupoega.

See on Nigula metsloomade taastuskeskuse ajaloos kuues kord, mil karupoegade üleskasvatamine teoksil on. Esimene kord kasvatati orvustunud karupojad üles 1999. aastal.

Seekordsed karupojad on sündinud umbes jaanuaritormi paiku – 2 karupojal on üks silm avanenud, suurim kaalus toomispäeval 2,2 kg, 2 ülejäänut 1,7 kg. Põhilise osa ööpäevast 2 karuplikat ning 1 karupoiss magavad.

Nädalavahetusel lasksid jahimehed Ida-Virumaal maha emakaru. Keskkonnainspektsioon alustas juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks menetluse. Laupäeval, 12. veebruaril pidasid jahimehed Iisaku vallas metssea ühisjahti, mille käigus lasti väidetavalt enesekaitseks emakaru, kellest jäid maha kolm umbes ühe kuu vanust poega.

Jahimehed teatasid juhtunust ise keskkonnakaitseinspektoritele ning toimetasid emata jäänud karupojad Nigula metsloomade turvakodusse, kus turvakodu töötajad nende eest hoolitsevad.

Pilt: Loksa valla rannaküladesse jõudnud hülgepojad on pisikesed – 80–90 sentimeetri pikkused.

Loksa vallas Juminda külas on viimastel päevadel majade juurde tulnud 3 hülgepoega, Virve külas 1.

Hara lahte tuli jää veidi rohkem kui nädal tagasi, veebruari viimastel ja märtsi esimestel päevadel.

28. veebruari hommikul märkasid Virve külavanem Maila Velström ja ta abikaasa Arvi köögi akna alla roomamas väikest helekollast hülgepoega. Hüljes häälitses nagu beebi ja liikus ranna poole. Kuid vette ta ei läinud, vaid tuli tagasi maa poole.

Pererahvas hakkas helistama ja uurima, mida sellises olukorras teha. Lõpuks võeti nendega ühendust Pärnumaalt, Nigula looduskaitsealalt, kus asub metsloomade turvakodu. Looduskaitsjad sõitsid Pärnumaalt kohale ja viisid hülgepoja turvakodusse.

Hülgepoegadega puutus kokku ka Juminda külavanem Karli Lambot. Ta rääkis, et üks oli endise raketibaasi juures, liikus pikalt maismaal, kuid läks merele tagasi. Ka teine hülgepoeg, keda ta nägi, jõudis merele tagasi.

Kolmas hülgepoeg oli Juminda piirivalvekordoni õues. Piirivalvurid hakkasid samuti helistama ja küsima, mida pojaga ette võtta. Sellegi väikese hülge viisid looduskaitsjad Nigula looduskaitseala turvakodusse.

"Kõik imestavad, kui kuulevad, et hülgepojad tulid maismaale majade vahele ukerdama. Rääkisin ka oma õe ja vennaga, nemadki ei mäleta, et varem oleks midagi sellist olnud. Hülged on olnud ranna lähedal merel, kuid pole lähemale tulnud," ütles Karli Lambot.

Nigula looduskaitseala peaspetsialist Kaja Kübar rääkis Sõnumitoojale, et praeguseks on nad rannast ära toonud 5 hülgepoega, nii põhjarannikult kui ka Saaremaalt. Turvakodu on valmis veelgi mõnele hülgepojale kaitset pakkuma.

"Kasvatame nad suuremaks, kuni titekarv on vahetunud ja laseme siis hülgeuurijatega konsulteerides loodusesse lahti," sõnas ta.

Hülgeteadlane Ivar Jüssi kinnitas, et pole sugugi üllatav, kui koos jääga triivivad randa ka hülged: "Jää tekkis suhteliselt hilja. Veebruari lõpus hülged poegivad. Emad sattusid sellisele lahtisele jääle, mis triivis kirdetuultega Soome lahe keskelt meie randadesse. Emad kardavad maad, jäävad eemale. Pojad ei oska karta. Kui emad kaotavad pojaga sideme, hakkavad pojad neid otsima."

Ivar Jüssi soovitas, et kõigepealt tuleks hülgepoeg jätta rahule, on võimalus, et ta läheb merele tagasi. Kui poeg on olnud maapeal üle öö, siis võtta ühendust turvakodu töötajatega.

"Teine tõsine probleem on koerad. Eksinud hülgepoega saab turgutada, kuid hullem on, kui koerad on teda purenud."

Keskkonnainspektsioon algatas uurimise, et selgitada, mis asjaoludel lasti nädalavahetusel Ida-Virumaal maha emakaru.

Laupäeval Iisaku vallas metsseajahti pidanud väidavad, et lasid karu maha enesekaitseks. Jahimehed teatasid juhtunust ise keskkonnainspektoritele ning viisid emata jäänud kolm umbes kuu vanust karupoega Nigula metsloomade turvakodusse, teatab keskkonnainspektsiooni pressiesindaja.

Kui karupojad ellu jäävad, võivad nad juba poole aasta pärast metsa tagasi pöörduda.

Kui kolme karupoja ema laupäeval Peipsi lähedal jahimeeste püssi ees surma sai, käivitati poegade elu päästmiseks automootorid Eesti kahes otsas.

Karupojad leidsid uue elupaiga Nigula turvakodus.

Kolga-Jaanis said kokku Ida-Virumaalt Iisakust teele asunud jahimehed, põuesoojas kolm umbes kahekilost karupoega, ja Nigula metsloomade turvakodu töötajad, kes karupojad oma hoole alla võtsid. Sellest päevast elab pruunkaru pojad – kaks tüdrukut ja ühe poisi – oma majja võtnud keskuse perenaine Kaja Kübar taas samal režiimil kui pärast oma lapse sündi.

"Ärkad, toidad, siis jupp aega magad ja varsti jälle – mõttetu oleks kuskile läbi öö jooksma hakata, toit läheks külmaks ja öö raisku," rääkis Kübar.

Siiski on tema sõnul karupoegadega rohkem tegemist kui oma lastega, sest iga kolme tunni tagant ootavad kolm karu mitte ainult piimasegu, vaid ka massaaži.

"Üks asi on söötmine, teine see, et nad ikka oma väljaheiteid teeksid – karuema masseerib ja lakub koopas keelega ning sööb väljaheite veel ära ka, aga meie päris seda siin ei tee," lausus Kübar.

Nii peabki ta iga söögikorra järel karusid silitama, et söök ikka lõpuks välja tuleks, kuni nende oma lihased on veel nõrgad.

Jaanuaritormi ajal sündinud karupoegadest kahel on silmad juba avanenud, kuid suurema osa ajast nad magavad ning oma liigutusi veel õieti ei kontrolli. Kogukust nagu juba oleks, aga lihastes jõudu pole, rääkis Kübar.

Lutipudeli ja piimatoidu aeg kestab kindlasti veel paar-kolm nädalat, siis hakkavad karupojad ka muud toitu saama. "Eks see on ikka beebitoit – igasugused purgis olevad homogeniseeritud juurviljapüreed, need sobivad karutitadele hästi," rääkis Kübar. "Mulle ka meeldib, vanasti oli hirmus mannapudru keetmine."

Tervise üle vara otsustada

Kuna karud on väiksed ja metsloomade loomulik suremus on suur ning pole kindel, et nad ei ole külma saanud, siis on loomade kohanemise kohta veel vara hinnangut anda. Varem on olnud juhtumeid, kus just Ida-Virumaalt pärit karupoegadel on olnud maksakahjustusi. Karupoegi on surnud ka neerupuudulikkuse ja kopsupõletiku tõttu. "Ega me ka imeinimesed ole," ohkas Kübar.

Igatahes praegu veel ei saa metsloomade turvakodu perenaine rahulikult magada, alles paari nädala pärast võib muret vähemaks jääda.

Karude eest hoolitseb turvakodu perenaine üksinda, et vähendada nende kokkupuudet inimestega. Karupoegade juures ei tohi rääkida ning nimesidki Kübar neile panema ei hakka – metsas neid niikuinii keegi nimepidi ei kutsu.

Loodusesse tagasi ei pääse karud kindlasti enne kuue kuu vanuseks saamist, kõik sõltub nende arengust. Seni jäävad nad Nigulasse, kuhu on talvituma jäänud üks sookurg, toonekurg, paar siili, üks kodukakk ja vares.

Karusid on Nigulas üles kasvatatud alates 1999. aastast, enamik mesikäppi on olnud pärit Kirde- ja Kagu-Eestist. Mullu juhtus nii, et keegi karupoegi Nigulasse ei toonud. Enamasti jäävad pojad emata inimeste tegevuse tõttu – nad ärkavad kas raietööde või jahi tõttu. Ka varem on jahi ajal emakarusid maha lastud.

Keskkonnainspektsioon alustas kriminaalmenetlust, uurimaks, kas nädalavahetusel Iisakus metsseajahti pidanud jahimehed lasid karu enesekaitseks.

Karudele tuleb kohe appi minna

• Üksi pesas olevate karupoegade kisa kuuldes peab neid kiiresti aitama, sest karuema poegade juurde pesasse tagasi ei tule.

• "Esimeseks asjaks tuleb karupojad põue sooja panna, ja ruttu minema, sest soojus on sel hetkel kõige tähtsam," ütles Kübar.

• Hiljem tuleks kindlasti helistada ja teatada loomast kas päästeametile, keskkonnainspektsioonile või otse Nigulasse, sest karupoega ise kasvatades on tõenäoline, et ta ellu ei jää.

• Teiste loomade puhul, kes paistavad metsas tavainimese jaoks ootamatult üksinda olevat, tuleks esmalt helistada näiteks Nigulasse telefonil 50 45 891 ja enne aitamist nõu pidada.

Emata jäänud tillukestest karupoegadest teavitati Nigula turvakodu laupäeval ning kohe sõitsid töötajad ka toojaile oma autoga vastu, et karud võimalikult turvaliselt ja kiiresti kohale toimetada.

Ida-Virumaal Iisakus metsseajahti pidanud jahimehed hukkasid emakaru väidetavalt enesekaitseks. Keskkonnainspektsioon on võtnud meestelt tunnistused, et selgitada, kas jahipidamisel järgiti kõiki eeskirju ja kas jahilised oleksid saanud ilmselt talveunes olnud karupere segamisest hoiduda.

Karupojad toibuvad

Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütles, et praegu on kohanemise aeg. Poegadel ei näi olevat mingeid tervisekahjustusi, kuid lähima kuu jooksul tuleb nendega tegelda nii päeval kui ööl.

Umbes kuuvanustest karupoegadest kaks on emased ja üks isane, neist kaks kaaluvad 1,7 ja üks 2,2 kilogrammi. Kahel karul on üks silm lahti ja teine veel kinni.

Toimetulekult on nad nagu vastsündinud: ei koordineeri oma liigutusi, ei suuda omal jalal seista ega saa aru, mis ümberringi sünnib.

Turvakodu perenaisel tuleb poegi sööta viis-kuus korda päevas, lutipudelist nagu inimlastki, kogused sõltuvad sellest, kuidas organism suudab emapiima asemel lehmapiimaga harjuda.

Karuema kaisus oli nende jaoks tavaline temperatuur 27 C ja nii soojaks on köetud ka karude praegune asupaik – soojas ja hämaras ruumis on loomahoidik, kus nad pikutavad linade ja rätikute peal.

Allapanu tuleb tihedalt vahetada ning poegi karuema kombel masseerida, sest nad ei tule seedimisprotsessiga üksi toime.

Üks kuu hoolitsetakse poegade eest nõnda, siis minnakse tasapisi kausitoidule üle ja lastakse loomad väheke ka õue.

"Karupojad on nagu väikesed lapsed, kellel tuleb silm peal hoida. Õues on ju hästi lõbus olla ja nad ei pane tähele, kui käpad külmetama hakkavad," tõdes Kübar.

Turvakodus peavad karupojad olema vähemalt kuuekuuseks saamiseni, olenevalt arengust võib neil iseseisva metsaeluga harjumiseks kuluda aega augusti-septembrini.

Metsloom jääb metsloomaks

Kübara sõnul on karudel üht-teist metsloomaelust geneetiliselt kaasas ning mõni kuu pimeda koopa asemel toas neist koduloomi ei tee. Reegel on, et karupoegi sülle ei võeta ega paitata, talitajail on inimlõhna vähendamiseks seljas spetsiaalne riietus ja käes kindad ning karude kuuldes ei räägita.

Kübar teab, et kui pojad pääsevad kevadel metsaaedikusse, käituvad loomad nii, nagu oleksid saabunud koju. Aedikus ei anta neile enam toitu peo peal kätte, vaid peidetakse ära, et karupojad õpiksid ise süüa otsima.

Turvakodus antakse karudele peamiselt taimse päritoluga toitu, piima ja juurviljadega putru, kala. Looduses söövad karud ka raipeid, putukaid, mee kõrvale sobivad maitsvaks lisandiks mesilasedki.

Kindlasti ei anta karudele leiba, sest leiva lõhna tunneb loom juba kaugelt ära, marjulistel-seenelistel võib leivapoolis metsas kaasas olla ja leiba maitsta saanud karu muutub neile ohtlikuks.

Nigula turvakodus on üles kasvatatud paarkümmend karu. Esimesed karupojad toodi turvakodusse 1999. aastal, turvakodu ise alustas tegevust 1993. aastal.

Karude käekäigust pärast metsa rüppe laskmist kuulevad Nigula töötajad harva. Tavaliselt on see seostunud mõne kurva looga: kas on mesikäpp kuskil pahandust teinud või jahimehed ta metssea pähe maha lasknud.

Tänavustele karupoegadele loodab Kübar paigaldada satelliitjälitussüsteemi, et nende liikumine ka kasuvanemaile mingi aja teada oleks. Ilmselt tuleb panna vastavad kapslid hüljeste kombel naha alla, sest ilvestele pandav kaelarihm karu kaelas ei püsi.

Praegu on peale karupoegade turvakodus sookurg, valge-toonekurg, kaks talveunes siili, kodukakk, vares ja tuvi.

Elistvere loomapark kutsus esmaspäeval oma suuremad sõbrad ja tublimad abilised traditsioonilisele sõbrapäeva kella-kolme-teele.

Taimetee ja suupistete kõrvale said Laiuse metskonna ja Vooremaa maastikukaitseala töötajad ning teised loomapargi sõbrad kuulata maakonna keskkonnateenistuse spetsialisti Ene Ilvese ettekannet selle kohta, kuidas Vooremaad kui mitte kogu Põhja-Euroopa, siis vähemasti Eesti ja naaberriikide turistide jaoks veelgi atraktiivsemaks muuta.

Tehti ka ring loomapargis, kus ilvesed ja rebased tänu kenale talveilmale praegu oma talvekasukaid nende tõelises ilus demonstreerida saavad. Nägemata ei jäänud ka karu Karuliina, kes ilmselt juba liiga "tsiviliseeritud" selleks, et talveund magada või sellest puudustki tunda.

"Sõbrapäev on meie jaoks tähtis päev, sest ilma heade sõpradeta jääksime ruttu jänni," ütles loomapargi projektijuht, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet. "Näiteks Laiuse metskonna abi läheb meil vaja alati, kui meil loomade elupaikade piirdeaiad amortiseerumise või tormikahjustuste tõttu parandamist vajavad: sealt saame nii aiaposte kui tööjõudu. Ja tegelikult paikneb loomapark ka Laiuse metskonna maadel."

Kaupo Ilmeti sõnul murdis sõbrapäeva eelõhtul möllanud järjekordne torm Elistvere pargis taas ühe puu.

"Seekord kukkus see õnneks maha keset ilveseaeda, mitte piirdeaia najale, nii et kiskjate aiast välja pääsemise ohtu ei tekkinud," ütles Kaupo Ilmet.

Külma kätte jäänud kurg, lastud vares ja talveunest ärganud siilid oleksid juba ilmselt igavestel jahimaadel, kui inimesed, kel süda õiges kohas, poleks üles leidnud Robijärve metsloomade turvakodu.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi projektijuht Jaanus Eskusson leidis sõbra krundilt Sepavälja tänavas läbilastud tiivaga varese. Mees viis linnu loomaarsti juurde ja seal pandi tiib kipsi.

"Mul oli linnust väga kahju, hakkasin talle head toibumiskohta otsima," rääkis Eskusson. Ta helistas Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodusse, kuhu oli paar aastat tagasi viinud Pärnust leitud vigastatud varese.

Nigula turvakodu pidajad soovitasid tartlasel pöörduda Jõgevamaal Rääbise külas olevasse Robijärve metsloomade turvakodusse.

Diki läks hinge

"Esimene hoolealune, rebasekutsikas Diki, rikkus südame ära, pärast teda metsloomade peale jäimegi," ohkas loomaarst Villem Robi, Robijärve metsloomade turvakodu asutaja.

Diki sattus Villem ja Moonika Robi hoole alla Elistvere loomapargist, mis oli paar aastat tagasi välja kuulutanud metsloomade rehabilitatsiooniprogrammi. Loomapargi veterinaarina töötanud Villem Robi tõi rebasekutsika oma kodusesse loomakliinikusse, sest Elistveres polnud tingimusi haigete loomade hoidmiseks.

Pärast Dikit tulid üha uued ja uued karvased-sulelised: 2003. aastal oli neid kokku 41, mullu juba 69. Turvakodu elanike nimekirjas on olnud metskitsetall, rebaseid, siile ja linde tihasest kuni vigase tiivaga konnakotkani. Viimane elab nüüd Tallinna loomaaias, kus leidis endale ka elukaaslase.

Praegu kosuvad turvakodus Jõhvis talvitudes külma jäänud toonekurg, Tartust pärit lastud vares ja vigane tuvi, kaks talveunest ärganud noort siili ning Nõost toodud ärahammustatud tiivaga hiireviu.

"Siilid on väga toredad, üks jäi siin kohe uuesti magama," kiitis Moonika Robi. "Ja te ei kujuta ette, kui palju nad süüa võivad! Kümme räime korraga nahka pista pole siilil mingi asi!"

Neljale maakonnale

Kahel esimesel aastal rahastasid Robijärve metsloomade turvakodu Jõgeva- ja Tartumaa keskkonnateenistus.

Tänavu annab Jõgeva- ja Tartu- ning Ida- ja Lääne-Virumaa viga saanud metsloomade Robijärve turvakodusse toimetamiseks, nende ravimiseks ja toitmiseks raha keskkonnainvesteeringute keskus (KIK).

Vigastatud metsloomi võtab vastu ka Elistvere loomapark, kinnitas selle perenaine Asta Sarv. Erinevalt Robijärve turvakodust tuleb hädalise leidjal haige ise Elistverre toimetada.

Viimaste päevade ilma- ja jääolud Soome lahe piirkonnas on toonud põhjarannikule mitmeid hülgepoegi. Suurte vesiste silmade ja pehme titekarvaga hülgepojad äratavad inimestes kaastunnet ning tunduvad väga abitutena. Nii ongi taastuskeskusesse tulnud mitmeid väljakutseid inimestelt, kes on leidnud hüljatud hülgepoja, kes tundub vajavat kiiret abi.

4. märtsil oli Nigula Taastuskeskusel kaks väljakutset Neeme ja Juminda poolsaartele.

Neeme hülgepojast olid rannale jäänud aga ainult jäljed. Jälgi järgides võis näha, kuidas loomake oli, pärast seda kui külarahvas ta omaette oli jätnud, üle poolsaare loivanud ning leidnud tee mereäärde. Kuna vaba vesi oli kõigest paarisaja meetri kaugusel, siis võib loota arvata, et loomake kohtus õige pea oma emaga. Ka Juminda poolsaarel oli tegemist pigem olukorra selgitamisega, sedapuhku aga ei leidnud Nigula töötajad väljakutse kohast enam isegi hülge jälgigi.

Jumindalt lahkudes sai Nigula taastuskeskus aga juba uue väljakutse, sedapuhku Ihasallu, kus oli leitud vigastatud hülgepoeg. Kohale jõudes leitigi seljavigastusega noor hallhüljes. Hülgepojale anti kiire esmaabi ning seejärel transporditi loomake Nigula metsloomade taastuskeskusesse, kus juba eelnevalt 2 hallhülgepoega teda ootamas olid.

Eile viisid Jõgevamaal asuva Robijärve metsloomade turvakodu pidajad Kunda rannast enda juurde soojemat ilma ootama nälga jäänud kühmnokk-luige, aga hädas võib seal olla rohkemgi luiki.

Eile hommikul said Villem ja Moonika Robi Ida-Virumaa päästeteenistusest kõne hätta jäänud luige kohta ja palusid Kunda piirivalvuritel kontrollida, kas lind on veel elus. Kui linnupäästjad lõuna ajal kohale jõudsid, ootasid luik ja kundalane Algirdas Zhasitis neid koos külmunud rannaliival. Zhasitis on mees, kes luige üleeile rannast leidis ja hakkas otsima võimalust, kuidas lindu aidata. Teisest luigest leidis ta vaid jäänused.

Meri on Kunda lahel jääs silmapiirini ja enamgi – kümnete kilomeetrite kaugusele. Villem Robi rääkis, et nii kaua, kui leidub kas või lapike vaba vett, saab luik hakkama. Jääl või rannas ei suuda ta aga toiduta ellu jääda.

Zhasitis rääkis, et tema andis leitud luigele õuna süüa. "Väga õige," kiitis Moonika Robi. Villem Robi, kes on loomaarst, selgitas, et saia ja leiba, mida inimesed tavaliselt viivad, ei tohi tegelikult luigele anda, sest see rikub linnu seedimise. Ise toidavad Robid loomade turvakodus luike keedetud kartuli-, porgandi- ja muude aedviljatükkidega. Moonika Robi märkis, et võiks anda ka toorest, aga linnud pole seda eriti tahtnud.

Villem Robi võttis luige, kes ei üritanudki õieti vastu hakata, sülle ja pani ta kahest imikuvannist meisterdatud transpordikasti. Robijärve turvakodusse jääb luik nii kauaks, kuni ta tagasi loodusesse saab lasta.

"Kahju, et ei õnnestunud teist luike päästa," lausus Moonika Robi. Oleks keegi päeva või paar varem helistanud, oleks ellu jäänud ka see luik, kellest nüüd on rannas järel vaid suled. Ta rääkis, et Kunda sadama lähedal olevat väidetavalt nähtud kokku kahte või kolme luike. Õnnetuseks viisid ka Robid just eelmisel nädalal, kui meri oli veel lahti, Kundasse Anderseni muinasjutu inetu pardipoja ehk noore alles halli värvi sulestikuga luige, kes enam inimese hoolt ei vajanud. Tema saatuse kohta praegu andmed puuduvad.

Robijärve metsloomade turvakodu põhimõtteks on, et loomad-linnud on seal ainult nii kaua, kuni nad abi vajavad. 2003. aastal rebasekutsika üles kasvatamisest alguse saanud turvakodu on põhimõttelt sarnane sellele, mis asub Pärnumaal Nigulas ja on tuntuks saanud karupoegade üles kasvatamisega. Robijärve turvakodu teeninduspiirkond on Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Tartumaa. Üle-eelmisel aastal sai seal abi 41, eelmisel aastal 69 looma-lindu.

Villem Robi ütles, et kui keegi leiab hätta sattunud looma või linnu, võib nõu saamiseks helistada otse talle numbril 524 6997. Kunda luige juhtumi puhul kulus info liikumiseks erinevate ametkondade kaudu ligi ööpäev.

Viga saanud metsloomade Robijärve turvakodusse toimetamist, ravimist ja toitmist rahastab keskkonnainvesteeringute keskus (KIK).

Praegu otsivad Robid toetajaid, kes annetaks teise poole linnuaia ehitamiseks vajalikust 80 000 kroonist. Seni elavad linnud kassi- ja koerapuurides ning lakas. KIK-i viimases taotlusvoorus jäi linnuaed toetuse saajate seast välja, sest esmajärjekorras anti raha tormikahjude hüvitamiseks, rääkis Moonika Robi.

Neli noort Elistvere loomapargi ilvest viidi kolmapäeval Leetu, kus nende elupaigaks sai Telšiai loomapark.

Ilvesejahti uinutiampulle tulistavate püssidega alustasid Elistvere loomaparki teenindav veterinaararst Väino Miil ja Tartumaa Veterinaarkeskuse järelevalve peaspetsialist Erki Kippasto õhtuse toitmise ajal, mil ilvesed tavaliselt kindlasse paika kogunevad. Kuna loomad oma kiskjainstinktiga tajusid, et midagi erakordset toimumas, ei kujunenud leedulaste soovitud nelja ilvese uinutamine küll lihtsaks, ent lõpuks saadi üks emane ja kolm isast looma ikkagi põhuga vooderdatud kastidesse ja sõit Leedumaale võis alata. Kogu uinutamisprotseduur toimus Tartumaa Veterinaarkeskuse loomakaitse peaspetsialisti Peeter Kuke ja Jõgevamaa Veterinaarkeskuse juhataja Harles Kauba valvsa pilgu all.

"Meie loomapargis ilvesed senini puudusid," ütles Telšiai loomaparki haldava Telšiai metsamajandi esindaja Petras Dabrišius, "ja ka looduses on meil see liik väljasuremisohus. Seepärast otsisimegi võimalust kusagilt mõned ilvesed hankida. Esialgu peame neid loomapargis, kui neil aga järelkasvu tuleb, tahame hakata noori ilveseid meie haldusalas tegutsevasse Žemaitia rahvusparki vabasse loodusse lahti laskma hakata."

Info selle kohta, et Eestis on loomapark, kus ilvesed nii hästi sigivad, et enam aedikusse mahtuda ei taha, jõudis Telšiai metsamajandisse tänu Eesti ja Leedu bioloogide omavahelisele heale infovahetusele.

Kuigi neli ilvest kolmapäeval "emigreerus", jäi neid Elistverre alles veel piisavalt: tervelt seitse. Pikemalt saab "ilvesejahist" Elistveres lugeda järgmisest Vooremaast.

Neli noort Elistvere loomapargi ilvest viidi kolmapäeval Leetu, kus nende elupaigaks sai Telšiai loomapark.

Uinutatud emane ja kolm isast ilvest pandi põhuga vooderdatud kastidesse ja sõit Leedumaale võis alata.

"Meie loomapargis ilvesed senini puudusid," ütles Telšiai loomaparki haldava Telšiai metsamajandi esindaja Petras Dabrišius, "ja ka looduses on meil see liik väljasuremisohus. Seepärast otsisimegi võimalust kusagilt mõned ilvesed hankida. Esialgu peame neid loomapargis, kui neil aga järelkasvu tuleb, tahame hakata noori ilveseid meie haldusalas tegutsevasse Žemaitia rahvusparki vabasse loodusse lahti laskma hakata."

Info selle kohta, et Eestis on loomapark, kus ilvesed nii hästi sigivad, et enam aedikusse mahtuda ei taha, jõudis Telšiai metsamajandisse tänu Eesti ja Leedu bioloogide omavahelisele heale infovahetusele.

Kuigi neli ilvest kolmapäeval "emigreerus", jäi neid Elistverre alles veel piisavalt: tervelt seitse.

Neli noort Elistvere loomapargi ilvest viidi läinud kolmapäeval Leetu, kus nende elupaigaks sai Telšiai loomapark, vahendab Roheline Värav ajalehte Vooremaa.

Ilvesejahti uinutiampullidega püssidega alustasid Elistvere loomapargi veterinaararst Väino Miil ja Tartumaa Veterinaarkeskuse järelevalve peaspetsialist Erki Kippasto õhtuse toitmise ajal, mil ilvesed tavaliselt kindlasse paika kogunevad.

Kuna loomad oma kiskjainstinktiga tajusid, et midagi erakordset toimumas, ei kujunenud leedulaste soovitud nelja ilvese uinutamine küll lihtsaks, ent lõpuks saadi üks emane ja kolm isast looma ikkagi põhuga vooderdatud kastidesse ja sõit Leedumaale võis alata.

Kogu uinutamisprotseduur toimus Tartumaa Veterinaarkeskuse loomakaitse peaspetsialisti Peeter Kuke ja Jõgevamaa Veterinaarkeskuse juhataja Harles Kauba valvsa pilgu all.

"Meie loomapargis ilvesed senini puudusid," ütles Telšiai loomaparki haldava kohaliku metsamajandi esindaja Petras Dabrišius, "ja ka looduses on meil see liik väljasuremisohus."

"Seepärast otsisimegi võimalust kusagilt mõned ilvesed hankida. Esialgu peame neid loomapargis, kui neil aga järelkasvu tuleb, tahame hakata noori ilveseid meie haldusalas tegutsevasse Žemaitia rahvusparki vabasse loodusse lahti laskma hakata."

Info selle kohta, et Eestis on loomapark, kus ilvesed nii hästi sigivad, et enam aedikusse mahtuda ei taha, jõudis Telšiai metsamajandisse tänu Eesti ja Leedu bioloogide omavahelisele heale infovahetusele.

Kuigi neli ilvest kolmapäeval "emigreerus", jäi neid Elistverre alles veel piisavalt, tervelt seitse.

Jõgeva, 22. märts (EPLO) – Neli noort Elistvere loomapargi ilvest viidi eelmisel nädalal Leetu, kus nende elupaigaks sai Telšiai loomapark, kirjutas Vooremaa.

Kuna loomad tajusid, et midagi erakordset toimumas, ei kujunenud leedulaste soovitud nelja ilvese uinutamine küll lihtsaks, ent lõpuks saadi üks emane ja kolm isast looma ikkagi põhuga vooderdatud kastidesse ja sõit Leedumaale võis alata.

"Meie loomapargis ilvesed senini puudusid," ütles Telšiai loomaparki haldava metsamajandi esindaja Petras Dabrišius. "Ja ka looduses on meil see liik väljasuremisohus. Seepärast otsisimegi võimalust kusagilt mõned ilvesed hankida. Esialgu peame neid loomapargis, kui neil aga järelkasvu tuleb, tahame hakata noori ilveseid meie haldusalas tegutsevasse Žemaitia rahvusparki vabasse loodusse lahti laskma hakata."

Kuigi neli ilvest kolmapäeval "emigreerus", jäi neid Elistverre alles veel seitse.

"Ilveseid on Leedus kolmkümmend aastat hoolega kaitstud, aga miskipärast on nende populatsioon ikkagi väljasuremise äärel. Seepärast tahamegi siit Elistverest neli ilvest enda juurde viia, et neid esialgu loomapargis pidada ja juhul, kui nad seal paljunema hakkavad, tasapisi ka vabasse loodusse laskma hakata," ütleb Telšiai metsamajandi töötaja Petras Dabrišius.

Dabrišius on koos nelja kaaslasega, kellest kaks tema kolleegid ja kaks, nagu hiljem selgub, filmimehed, Elistverre jõudnud poolteist tundi enne meid ja joovad meie saabudes Elistvere pargi pererahvaga kontoriruumis kohvi. Pärin, kuidas nad just Elistverest ilveseid küsida oskasid.

"Ma ei teagi, kas meie kiskjateuurijad käisid Eestis konverentsil või teie omad Leedus, aga igatahes levis kuuldus, et Eestis on loomapark, kus ilvesed hästi paljunevad, meieni just teadusringkondade kaudu," ütleb Dabrišius. Telšiai metsamajandi juures tegutsevas loomapargis on küll hunte, hirvi, metskitsi, mägilambaid ja metssigu, ilvesed aga senini puudusid.

Elistvere loomapargi projektijuhilt Kaupo Ilmetilt pärin, kas "emigreeruvatel" ilvestel ikka "viisad" on ja kas neile leedu keelt ka on õpetatud, et nad uuel kodumaal hätta ei jääks.

"Keskkonnaministeeriumi ja maakonna veterinaarkeskuse luba loomade väljaviimiseks on olemas ja leedu keelt võivad mehed neile tee peal õpetada," muheleb Kaupo.

Läbikukkunud plaan

Kui välja ilveseaia juurde jõuame, on loomapargi perenaine Asta Sarv, tema abikaasa Ants, parki teenindav veterinaararst Väino Miil, loomatalitajad Elo ja Aavo Melk ning Tartumaa Veterinaarkeskusest kutsutud abijõud, järelevalve peaspetsialist Erki Kippasto ja loomakaitse peaspetsialist Peeter Kukk seal juba tükk aega tegutsenud. Plaan number üks – et ilvesed tulevad tavalisel ajal rahulikult sööma ning uinutipüssidega relvastatud Väino ja Erki lasevad neljale noorele ilvesele läbi võrkaia uinutinooled kintsu, on juba läbi kukkunud. Peale soliidses eas "matrooni" Ene, keda kodumaalt välja saatmine ei ähvarda, ei tulnud nimelt sööma mitte ükski ilves: loomad on kahejalgsete kahtlasest ümber aia sebimisest ilmselt omad järeldused teinud.

Nii et püssimeestel tuleb siiski aeda sisse minna. Ülejäänud jälgivad aia taga mängu ja jagavad aias olijaile infot loomade liikumise kohta. Liikumine on paraku ettearvamatu, ehku peale tulistamist ei saa püssimehed endale aga lubada, sest üks uinutidoos maksab oma pool tuhat krooni.

Lõpuks saab esimene loom uinutinoole kintsu ja peatselt teinegi. Esimene kiisu laseb kümne minuti pärast juba mõnusat unenurru.

"Tooge ta ruttu ära," kamandab Asta Antsu ja Aavot, "uinunud loomal tekib üsna kiiresti alajahtumise oht."

Peatselt kannavadki mehed esimese magaja suure kangatüki peal aedikust välja ja veterinaarid teevad kindlaks, et ta on meessoost. Nüüd oleks ka mõnd tüdrukut vaja, sest isased isekeskis teatavasti paljunemisega hakkama ei saa.

Teine pihta saanud loom on küll uimane, aga ei maga siiski korralikult.

"Uinutilahus läheb külma käes kissellitaoliseks ja ei taha enam ampullist välja voolata," seletavad veterinaarid. Kui "sanitarid" pooluimase ilvese lõpuks välja tassivad, topitakse ta ruttu põhuga vooderdatud kasti: mine tea, äkki võtab ootamatult jalad alla. Veterinaari kiire pilk looma saba alla jõuab kindlaks teha, et tegemist on jälle "poisslapsega".

Kolmas ilves, kes uinutinoole kintsu saab, ronib kohe pärast seda murdunud ladvaga puutüüka otsa, nii kolme-nelja meetri kõrgusele ja sätib end seal kenasti magama. Varsti ripubki teine seal, käpad ripakil, nagu märg pesu. Meestel ei jää üle muud kui otsida pikk toigas ja kiisu oksaharude vahelt ettevaatlikult välja nügida. Lõpuks potsatabki ta nagu küps õun pingule tõmmatud riidele.

Paraku on seegi isasloom. Neljas pihtasaanu pageb aga nii kõrgele puu otsa, et tema allatoomiseks oleks vaja vist helikopterit. Puude otsas kõlgub selleks hetkeks tegelikult kogu aedikusse jäänud ilvesepere, nii et asendajat pole põgenikule ka enam võimalik leida.

Rahvaloendus

Lahkumegi Elistverest hetkel, mil kogu aktsioon näib olevat nurjumisele määratud. Kui ülejärgmisel päeval Asta Sarvele helistan, kuulen, et kõik lõppes siiski õnnelikult.

"Taipasime lõpuks puude otsas olevad ilvesed korralikult üle lugeda," ütleb Asta. "Ja lugesime kuidas me lugesime, üle seitsme ikka kokku ei saanud. Kuna kolme juba autos olevat juurde liites saime kümme, eelmise päeva "rahvaloenduse" tulemuste põhjal teadsin aga ilveseid kokku olevat üksteist, oli selge, et üks loom peab ikkagi veel kusagil maapinnal olema. Ants ja Väino, kes veel ainsatena aeda olid jäänud – teised läksid juba tuppa sooja –, leidsid ta ka üles ja said lõpuks magama. Ning see oli, taevale tänu, tõepoolest noor emasloom."

Kuna Asta emaslooma tähistavat venekeelset sõna "samka" ei teadnud, siis ütles ta rõõmusõnumiga tuppa teiste juurde tormates, et neljas loom on "zenskogo roda". Kõigi tuju tõusis selle peale mitme kraadi võrra ja leedulased alustasid kohe tagasiteed.

Vaatamata eelmise õhtu ärevatele sündmustele valitses Elistvere ilveseaias Asta sõnul neljapäeva hommikul taas rahu ja vaikus: kõik alles jäänud loomad olid oma kohtadel ja käitusid nii nagu tavaliselt.

"Too ilves, kes, uinutinool kintsus, kõrgele puu otsa ronis, oli samuti all," ütleb Asta. "Ega ta seal puu otsas, muuseas, magama ei jäänudki. Jälgisime teda tükk aega binokliga ja ta tundus üsna ergas: ilmselt polnud külma käes sültjaks muutunud uinutilahust just kuigi palju looma ihusse jooksnud."

Riskantse, aga lõpuks õnneks läinud "ilvesejahi" võtab Asta kokku ühe naerdes öeldud lausega:

"No küll on ikka hea, kui seitsmeni lugeda oskad!"

Elistvere loomapark sõlmis sõpruslepingu Leedu Telšiai metsamajandi hallata oleva loomapargiga.

Elistvere loomapark on kuulsust kogunud sellega, et seal toovad ilvesed piiratud alal väga hästi järglasi. Ilvesed tunnevad end isegi nii hästi, et ala hakkas loomadele kitsaks jääma.

"Meie loomapargis kasvanud loomi loodusesse lasta ei saa, sest nad ei saaks seal hakkama," ütles Elistvere perenaine Asta Sarv.

Pealegi on ilveste asurkond Eestis niigi heas seisus, aga näiteks Leedus on neid terve riigi peale heal juhul 30.

Ühel märtsipäeval kolisidki neli Elistvere ilvest hoopis Telšiaisse. Kolimise ajaks loomad uinutati.

"Kolm isast ja üks emane. Kuulsime, et nad pidasid 500-kilomeetrise sõidu hästi vastu ja jõudsid õnnelikult kohale," ütles Elistvere loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet vahetult pärast kolimist.

Ikkagi šokk

"Muidugi on mul ära sõitnud ilvestest kahju, aga ma lohutan end sellega, et Leedus on neil palju ruumi. Ka meil on ilvestel hea elada, kuid aed on ikkagi väike – ligi hektar. Leedu loomapargis on see neil 10 hektari suurune. Looduslikud tingimused on seal paremad," rääkis Asta Sarv.

Tema esialgne plaan – saata Leetu väga hea järglaskonnaga emailves Ene – ei õnnestunud. Loomad tajusid Asta Sarve sõnul erakorralist olukorda. Emailves Ene ronis väga kõrgele puu otsa ja uinutipüssi lähedal jalutas rahulikult hoopis see ilves, kes kindlalt Elistverre alles pidi jääma.

"Probleem oli ka selles, et ilveste sugu on väga raske määrata. Alles uinunud loomast saime aru, kas ta on ikka isane või emane. Kui kolm looma olid juba olemas, kõik isased, vajusid leedulastel ninad juba norgu. Aga neljas oli õnneks emane," jutustas Asta Sarv.

Asta Sarve sõnul on Elistverre jäänud ilvesed, keda praegu on seitse, nüüd jälle oma igapäevaelu elama hakanud, kuid umbes nädal pärast kolimispäeva oli see veel kõvasti häiritud. "Teatud mõttes oli kolimine šokk nii meile kui ilvestele. Mitu päeva ei näinud neid künkal istumas ja niimoodi rahulikult jalutamas nagu tavapäraselt. Põhiline häirimine oli sellega, et käidi ju nende territooriumil," rääkis Asta Sarv.

Mitu plaani

Samal päeval, kui ilveseid koliti, sõlmis loomapark leedulastega sõpruslepingu. Kaupo Ilmeti sõnul on üks lepingu osa just loomade vahetamine. Leedulased said siit ilveseid, kuid Elistvere loodab vastu saada kabehirvesid, et oma hirvede hulka värsket verd tuua. Samuti on juba peetud näriliste vahetamise plaane.

"Peale selle kõige tähendab koostöö ka kogemuste vahetamist, niisugust suhtlemist, mis toob mõlemale poolele kasu," ütles Ilmet.

Valeria Ränik 04.04.2005 09:25
Kogu selle leedu pargi pindala on 14,7 ha, suurim aedik on huntidel – 2,4 ha. Et ilvesed saaksid 10 ha, ei ole võimalik.

Jälle Valeria Ränik 05.04.2005 08:55
Kontrollisin üle – ilveste aedik Leedus on umbes pool hektarit suur. Kuna tiik on veel kaevamata, istuvad ilvesed ikka veel kitsas puuris. Neid pole 4 noort, nagu leht kirjutab, vaid 2 noort ja 2 vana ilvest.

Eelmises Metsalehes ilmunud kirjutist "Ilvesed kolisid Leedumaale" kommenteeris Maalehe kodulehel Valeria Ränik. Ta kirjutab, et ilveste aedik on vaid umbes pool hektarit suur, mitte 10 hektarit, nagu kirjutatud Metsalehes. Samuti seisab kommentaaris, et Leedumaale ei viidud neli noort, nagu leht kirjutab, vaid kaks noort ja kaks vana ilvest.

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv seletas asja leedulaste loomade paljundamise ja loodusesse laskmisega tegeleva loomapargi plaani järgi, kus huntide ala on 15 ha, metssigade ala 30 ha ja ilveste ala10 ha. "Minul ei ole põhjust leedulasi mitte uskuda," ütles ta.

Sellest, kas ilvesed olid noored või vanad, Metsalehe kirjutises juttu ei olnud.

Kui üldhariduskoolides hakkab kooliaasta lõppema, siis Elistvere looduskoolis see alles algas. Looduskooli nädala tagune esimene õppepäev oli üks 18.–23. aprillini teoks saanud üleriigilise metsanädala üritusi.

Kui tavakoolis on matemaatika, keele- ajaloo- jne tunnid, siis Elistvere looduskoolis on linnu-, looma-, putuka-, seene-, mulla- ja metsatunnid. Kui Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv möödunud teisipäeval Pala Põhikooli õpilastega loomi vaatama minema asutas, laskis ta kõigepealt käed tõsta neil, kes loomapargis varem käinud pole. Käetõstjaid oli vaid paar. Ent ka neile, kes Elistveres teist või kolmandat korda, oli Asta Sarvel palju huvitavat rääkida: loomapargis juhtub ju kogu aeg midagi.

"Alustada tuleb sellest, et Elistvere loomapark on eelkõige loomade turvakodu," ütles Asta Sarv. "See tähendab, et me ei torma püünistega mööda metsi ringi, et loomaparki uusi asukaid saada, vaid siin on inimeste poolt hädaolukorrast päästetud loomad, kelle me siin terveks oleme ravinud või suureks kasvatanud ning keda me pole loodusesse tagasi lasta saanud, kuna inimeste käest süüa saama harjunutena ei tuleks nad endale vabaduses toidu hankimisega enam toime."

Kaelkirjakpõdrad

Küllap meeldiks tavakooli bioloogiaõpetajalegi, kui õpilastel tema tunni ajal "elavad õppevahendid" suisa silme all jalutaksid. Elistvere looduskoolis just nii ongi, sestap on seal paljusid asju palju lihtsam lastele selgeks teha.

Põtrade kohta rääkis Asta Sarv näiteks ära ka selle "häbiväärse" loo, kuidas nad metsa hävitavad. Täiskasvanud põder pistvat näiteks päevas nahka oma 40 kilo puukoort ja -võrseid. Kusjuures kooritud on puud tavaliselt selliseni kõrguseni, nagu poleks pahateoga hakkama saanud mitte põder, vaid kaelkirjak. "Saladus" on selles, et põder võtab puukoore otsast mokkadega kinni ja tõmbab siis järsult peaga, nii et kooreriba piki puutüve pikalt lahti jookseb.

"Põdra aplusest kõneleb üks meie loomapargi põdra Pokuga juhtunud lugu," ütles Asta Sarv. "Ükskord, kui tormis murdunud puud põdraaia peale langes ja Poku aiast välja pääses, tuli ta tagasi suisa taarudes. Mõtlesime, et loom on šokis või jalgu vigastanud, aga hiljem selgus, et oli vist kere lihtsalt liiga täis puukinud."

Metsalised

Selliseid põnevaid, õpetlikke või lihtsalt lõbusaid lugusid kuulsid Pala kooli õpilased terve koolitunni jooksul. Õieti olid need küll Pala kooli metsalised ehk loodusringi liikmed.

"Kui marjakorjaja on marjuline ja seenekorjaja on seeneline, siis võib metsast teadmiste kogujat ju vabalt metsaliseks nimetada," arvas loodusringi juhendaja Vahur Sepp, kes põhiametilt Sihtasutuse Erametsakeskus nõustaja.

Loodusring hakkas Pala kooli juures tegutsema üsna hiljuti: märtsi alguses. Kui selles oli kooli direktoril õigus, et loodusringi vaja on, siis sellega, kui palju sinna lapsi tulla võiks, pani ta kõvasti mööda.

"Direktor arvas, et kümmekond ehk tuleb, aga tuli ligemale viiskümmend," ütles Vahur Sepp. "Iseasi, kui paljud neist käima jäävad, aga Elistverre looduskooli pidime küll kahes jaos tulema, sest ühekorraga ei mahtunud kõik bussi ära."

Vahur Sepp tahab oma "metsalisi" vähemalt niipalju harida, et nad põhilisi eestimaiseid rohttaimi ja kodumaiseid puuliike tunneksid ning levinumatest loomadest-lindudest ka midagi teaksid. Ning et nad saaksid aru, et inimene ei ela siin ilmas üksi, vaid et tema kõrval on veel palju suuremaid ja vähemaid elusorganisme, mis samuti elamisruumi ja -võimalust vajavad.

Päeva Elistvere looduskoolis pidas Vahur Sepp heaks täienduseks sellele, mida Pala metsalised kodustes metsades näevad-kuulevad.

"Meie elame ka ise täitsa metsa sees, aga Elistveres on ikka huvitav, sest ega metsas elavad loomad end meile nii lähedalt näita kui loomapargi omad," lisasid Vello Kepparti linnutunnist tulnud Vaimastvere Põhikooli tüdrukud Heliisa ja Sandra.

Linde tunneb tavainimene nende välimuse või laulu järgi üsna vähe. Suurnokk-vindi kohta ütles Luua Metsanduskooli metsabioloogia õpetaja Vello Keppart Vaimastvere lastele näiteks seda, et inimene, kes tema laulu ei tunne, ei pruugi tema olemasolust teadlikki olla. Kes aga suurnokk-vindi laulu selgeks saab, sellele tundub, et teda on vaat et igal pool.

Kuldnoka kohta said Vaimastvere noored teada aga seda, et ta on andekas imitaator: ta võib lauldes imiteerida teisi linde. Kui aga mitu kuldnokka lähestikku satub, läheb lahti suisa lauluvõistlus.

Asta Sarve ja Vello Kepparti kõrval annavad Elistvere looduskoolis tunde Luua Metsanduskooli õpetaja Evelin Saarva, Elistvere närilistekeskuse juhataja Andrei Miljutin jt. Õppetöö toimub mais ja juunis vastavalt sellele, kuidas koolid end kirja panevad. Ja õppureid ei tule kaugeltki mitte ainult Jõgevamaalt, vaid kogu Eestist. Loodusharidust osatakse koolides üha enam väärtustada.

Pärnakas Urmas Hallik teatas, et märkas Selveri parklas üleeile lõunal kummalist ehmunud loomakest ringi jooksmas. "Arvan, et see oli kärp. Ta oli must, kassist märksa madalam, pika saba ning valge rinnaesisega,"rääkis mees.

Paanikas metsloom põgenenud lõpuks üle Metsa tänava ja kadunud Mai apteegi taha.

Läinud reedel kell kuus hommikul teatati Pärnu politseile Mai ja Papiniidu tänava ristmikul seisvast ning liiklust häirivast koprast.

Looma teelt ära toimetamiseks kutsuti appi Pärnumaa päästeteenistuse töötajad. Kõrvalist abi õnneks vaja ei läinud. Ligi 40 minutit teel passinud loom lõi sabaga vastu maad ning pages Lääne politseiprefektuuri korrakaitseosakonna vanemkonstaabli Maria Muraka teatel võsastikku.

Ühel aprillikuu pühapäevahommikul kell kuus tööle tulles leidsid aga Tervise Paradiisi ujula instruktorid välibasseinist kopra, kes oli basseinikatte vahelt sisse pugenud. Kobras oli ujunud basseinis ringi ja tundnud end väga hästi. Välibasseinist edasi ta ei pääsenud. Töötajad helistasid päästeametisse.

"Ilmselt tuli vett armastav loomake virgutavale hommikuujumisele, kuna ilm oli päikeseline ja vesi välibasseinis meeldivalt soe," nentis Tervise Paradiisi turundusassistent Liina Schön. Veekeskuse personalijuht Virge Grant nägi seda sündmust pealt ning rääkis, et kobras püüdis inimesi nähes varju pugeda. "Ju ta oli veekeskuse piirdeaia alt läbi pugenud. Oli päris suur loom, võis kaaluda vähemasti 20 kilogrammi. Muretsesime, et ta võib kuidagi viga saada," lausus Grant. Päästeameti töötajatel oli kaasas kahv, aga see ostus kopra jaoks liiga väikseks.

Päästeameti mehed kutsusid kohale Nigula looduskaitseala direktori Enn Vilbaste. Mitme mehega aeti neljajalgne basseini nurka, kus Vilbaste kopra välja tõmbas.

Loom lasti hiljem Reiu jõkke. Koprapüüdmise aktsioon kestis mitu tundi ning igaks juhuks vahetati hiljem basseinis vesi ning basseini seinad desinfitseeriti.

Vilbaste sõnade kohaselt üksi kobrast juba ei püüa. Üks püüdjatest sai ka hammustada. "See oli täiskasvanud loom. Aga pole vaja imestada, sest küllap ta jõge pidi tuli," ütles Vilbaste.

Piirivalve pressijaoskonna teatel helistas eile kell 12 Nigula Looduskaitseala direktor Enn Vilbaste piirivalve Ikla kordonisse ja palus abi põdra päästmiseks Häädemeeste lähedalt rannikumerest. Meres ujudes ilmselt segadusse sattunud ja orientiiri kaotanud metsloom oli ulpinud kahe kilomeetri kaugusele kaldast. Põtra ähvardas reaalne uppumisoht, kuna pikka aega külmas vees viibinud looma liikmed võivad kangestuda.

Kell 12.15 sõitis Ikla kordonist välja piirivalve toimkond. Kiirpaadiga merele suundunud piirivalvurid avastasid põdra rannikumeres asuvalt väikeselt laiult. Paadiga avamere poolt laiule lähenenud piirivalvurid püüdsid põtra hirmutamisega tagasi kalda poole suunata. Kui paat oli jõudnud umbes 50 meetri kaugusele laiust, tõusiski põder püsti ja hakkas maa poole liikuma. Et parajasti oli kätte jõudnud mõõn, õnnestus põdral ujumata kaldale jõuda.

Tõenäoliselt sundis põtra merre minema kätte jõudnud rändeaeg või vajadus palavast ja parasiite täis talvekarvast lahti saada.

Järgnevalt on toodud kasulikke nõuandeid ja näpunäiteid, millest juhinduda metsloomade ja -lindude kohtlemisel ja nendega kokkupuutel.

Juhul kui metsloom on vigastatud, paluge abi lähimalt loomaarstilt.

Inimest mittepelgav täiskasvanud metsloom (kährikkoer, rebane jne) võib olla marutaudis – ettevaatust!

Linnupojad pole alati üksikud – nende vanemad tavaliselt toidavad neid. Kui linnupoeg on teel või muus käidavas kohas, tõstke ta lähimasse põõsastikku või rohu sisse. Ka udusulistel linnupoegadel võib olla palju parasiite – kirpe, täisid ja teisi.

Metslooma keelavad kodus pidada erinevad seadused, lisaks võib vale kohtlemine ning toit osutuda talle kahjulikuks. Kodustatud metsloom ei suuda leida metsast kaaslast ning koduhoov pole talle elamiseks sobiv koht. Metslooma käitumine on ettearvamatu.

Viige oma kodused olmejäätmed (sh kile, heinapallinöörid jmt) selleks ettenähtud kogumiskohta – nii kahjustate vähem metsloomi! Sagedased on juhtumid, kus loomad on jäänud kinni heinapallinööridesse ning söönud toitu koos kilega.

Ärge plaanige remonttöid (näiteks katuse kattematerjalide vahetust) lindude pesitsusperioodil!

Kasutage heina niitmisel loodussäästlikke niitmisvõtteid ("keskpunktist ääre poole")!

Ärge sekkuge põhjuseta metsloomade ellu ehkki loomapojad (sealhulgas linnupojad) näevad välja armsad, üksikud ja abitud – nii võite loomavanemad hoopis ära hirmutada: nemad ju ei tea, et soovite aidata.

Kui leiate metslooma ja teile tundub, et ta vajab abi, konsulteerige lähima veterinaariga ja/või Nigula looduskaitseala töötajaga. Kirjeldage olukorda, sealhulgas ümbrust.

Villem ja Moonika Robi teevad Robijärve metsloomade turvakodust metsaelanike Lõuna-Eesti rehabilitatsioonikeskuse.

Villem Robi on loomaarstina töötanud aastaid. Mõnda aega ka Elistvere loomapargis. Kuni selgus, et tema ja pargi omanike ettekujutused metsloomade abistamisest teravalt erinevad.

Vastuolu aluseks oli kõigepealt rebasekutsikas Diki, siis ka metskitsetall. Diki oli mõnepäevane, kui tema üleskasvatamine Robide hooleks jäeti. Kahe kuuga sirgus kutsikas elujõuliseks ja ta viidi Elistverre tagasi.

Paari päeva pärast öeldi Villem Robile, et ta rebase kaasa võtaks ja magama paneks, sest kutsikas ei sobi loomaparki.

"Lasknud ta siis kohe magama panna!" tormitseb Moonika praegugi, kui toonaseid tundeid meelde tuletab. "Milleks oli vaja teda vaevaga üles kasvatada lasta?"

Diki saigi loomaks, kes Robid Nigula metsloomade turvakodu ja Kaja Kübaraga kokku viis. Kaja Kübar juhatas rebasenooruki tasahaaval metsaellu. Õnnestunult.

Kitsetall jäi emata möödunud suvel ja anti samuti ajutiselt Robide hoole alla.

"Mulle oli selle aja peale selge, et Elistvere meetod rehabilitatsiooniks ei kõlba," räägib Villem Robi. "Üks asi on korjata aeda eksponaate ja neid seal toita, ravi läbi teinud loomade metsaeluks ettevalmistamine on hoopis midagi muud. Ei saa ju inimese hoolitsusega harjunud looma ühel päeval lihtsalt metsa äärde lahti lasta ja talle piltlikult öeldes jalaga taguotsa anda – mine nüüd ja ela oma elu! Pärast leitakse aga lähemalt või kaugemalt "vabastatud" looma laip."

Nii ei viinudki Robid kitsetalle Elistverre tagasi. Kasvatasid noorukiikka ja saatsid hoopis Nigulasse metsaelutarkusi õppima. Elistverega olid suhted pärast seda ühel pool.

Tihe koostöö Nigulaga

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond toetab Robijärve turvakodu arengut igati.

Liigikaitse spetsialist Riinu Rannap ütleb, et möödunud aastal ministeeriumilt loa saanud Robijärvest peaks kujunema Lõuna- ja Ida-Eesti metsloomade abistamise keskus.

Niisamuti, nagu Nigula metsloomade turvakodu on eeskätt Lääne- ja Põhja-Eesti abivajajatele käe- ja käpapärast. Hätta sattunud lindudega võib pöörduda ka Tallinna loomaaeda. Viga saanud loomi loomaaed vastu ei võta, sest nende karantiini panekuks pole piisavalt võimalusi.

"Aegamööda, nii, kuidas Robid jõudu ning kogemusi juurde saavad, peaks Elistverele jääma üksnes loomade eksponeerimine, sest Elistveres ei ole loomade rehabilitatsiooniks vajalikke tingimusi," rõhutab Rannap.

"Robid teevad väga head koostööd Nigula ja Kaja Kübaraga ning Villem on kogenud loomaarst ja Moonika hakkaja perenaine – seega on Robijärvel kõik eeldused turvakodu arenguks olemas."

Praegu on Robijärve turvakodu ametlikuks piirkonnaks neli maakonda: Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa, Tartumaa. Tegelikult on nad aga vajaduse korral kaugemaltki abivajajaid vastu võtnud.

"Kui õnnestub Robide tegevust rahaga rohkem toetada, siis saab ka Robijärve ametlik teeninduspiirkond kasvada," ütleb Riinu Rannap.

Praetud siilid ja lastud kured

Kaja Kübar on Robidele jaganud õpetusi ka selle aja jaoks, kui Robijärve metsaäärsed võõrutusaedikud valmis saavad – üks lindudele, teine lihasööjatele, kolmas rohusööjatele.

Aedikusse läheb hoolealune kohe pärast intensiivravi lõppemist ning sealt lahkudes peab tal vabas looduses ellu jäämise programm omandatud olema.

"Mingit kaisuelu loomadel meie juures ei tule," rõhutab Villem Robi. "Metslooma elu on metsas, inimese juurde satub ta ajutiselt, olude sunnil."

Peale kitsede ja rebaste on Robijärvelt abi otsinud oravad, siilid, piiritajad, konnakotkas, tuvid, luiged, toonekured, kakud…

"Siilid satuvad siia tihti," räägib Villem Robi. "Möödunud aasta juunikuus näiteks toodi meile kaks pesakonda praadimistunnustega imepisikesi siilipoegi. Pererahvas hakanud aias oksahunnikut põletama, vanad siilid lasksid jalga või said surma.

Villem mäletab oma imestust, kui laiaks litsutud nahkmardikaid meenutavatele siilipoegadele ühe ööga poolteise sentimeetri pikkused okkad selga kasvasid.

Küsimusele, kas Robi Villemi juurde võib ravile tuua ka viga saanud võsavillemi, oli vastus: "Loomulikult!"

Roostevabast traadist tiivatoed

Linnud satuvad Robijärvele tihti tiiva- või jalavigastustega. Tiivaluu lahtise murru võib kokku kasvatada, kuid pahatihti ei hakka lind enam lendama. Kinnise murruga on rohkem lootust.

"Ostsin 1350 krooni eest peenikest roostevaba traati, vähem lihtsalt ei müüdud," meenutab Villem Robi. "Kui selle tulest läbi lasen, saan hakata tiivatugesid vormima… Vaja oleks n-ö Seppo aparaati, kehavälist…"

Luud murduvad lindudel enamasti vastu autoantenne või elektritraate lennates. Või lastakse õhupüssiga läbi.

Viimati tõid Robid ravile põletushaavadega hõbekajaka. Narva lasteaiatöötajad palusid linnu päästa, keegi oli teda öösel piinanud. Praegu on kajakas toibumas.

Kui mõnel loomal on tõsine häda käes, võib Robijärvele Torma valda helistada alati, kella- või aastaajast olenemata.

Robide pere kodune ja ühtaegu ka metsloomade turvakodu telefon on 774 3197, loomaarst Villem Robi taskutelefoni number 524 6997, turvakodu perenaise Moonika Robi mobiilinumber aga 53 468 187.

*

Metsloomade rehabilitatsiooni rahad 2004

Raha laekus Keskkonnainvesteeringute Keskuselt

Projekt, raha saaja, summa kroonides:

Nigula looduskaitseala 300 000,

Jõgevamaa Tabivere vald, MTÜ Eesti Metsaselts (kelle alla kuulub ka Elistvere loomapark) 19 000

Keskkonnaministeerium, abitusse olukorda sattunud loomade taastusraviks Tallinna loomaaias 50 000

Jõgevamaa keskkonnateenistus 157 500.

Allikas: Keskkonnainvesteeringute Keskus

Tänavu esimesel poolaastal KIK metsloomade rehabilitatsiooniks raha ei eraldanud. Riigieelarves on 2005. aastal metsloomade rehabilitatsiooniks ette nähtud 200 000 krooni juhuks, kui kusagil mõne õnnetuse või ilmastikuolude tõttu suurem hulk loomi või linde korraga abi vajama peaks.

Nigula looduskaitseala ja Elistvere looduspark saavad raha ka riigieelarvest (Elistvere Vooremaa maastikukaitseala kaudu), Robijärve metsloomade turvakodu esialgu mitte.

Mida enam on abistajaid, seda kiiremini saavad valmis loomade-lindude metsaeluga harjutamiseks mõeldud aedikud.

*

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv, kas loomapark tegeleb ainult metsloomade ja -lindude näitamise või ka rehabilitatsiooniga?

Rehabilitatsioonile ehk aitamisele ongi ta üles ehitatud, tegeleme sellega 1997. aasta augustist, aasta-aastalt üha rohkem. Meil töötavad diplomeeritud veterinaarid, lisaks ostame teenust litsentsiga veterinaarilt.

Milliste liikidega te tegelete?

Haruldasi linde me võtta ei tohi. Aga muidu – olgu see kas või vares või tuvi, me võtame ta vastu. Samas, kui on näha, et ta ei ole mingisugune haruldus, ravi on väga kallis, kui lind lendama ei hakka, laseme veterinaaril linnu lihtsalt surmata. Tooja inimene saab aga oma murest lahti, ta teab, et ta aitas.

Kas abi saanud loomad-linnud lähevad loodusesse tagasi?

Linnud üldjuhul kindlasti, kakulised näiteks. Omaette probleemiks on valged toonekured. Ühtepidi on inimesed pahased, et valget toonekurge on liiga palju ja taotletakse luba valge toonekure jahiks. Ta hävitab ju konnasid, jäneseid ja ka väikseid kitsetallesid. Aga kui inimene on ikka selle toonekure toonud, me võtame ta vastu. Ja kui linnu tiib on vigastatud, lendama lind ei hakka, oleme sügisel probleemi ees, mis linnuga peale hakkame.

Siis tuleb endale aru anda, et inimese mõistus on ju linnu ja looma omast targem, inimene peab oma mõistust kasutama ja oma käitumist reguleerima, ei ole lihtsalt midagi teha.

Üldiselt on Elistvere loomapark aga üles ehitatudki leidloomadele. Muidugi, mõnel suvel tuleb näiteks kitsetallekesi väga palju. Mingit kitsefarmi me endale lubada ei saa. Loodusesse neid enam tagasi lasta ei saa, nad harjuvad inimestega, siis oleme neid andnud turismitalupidajatele, kellel on luba metsloomi kodus näidata.

Kuidas on lugu väikeste kiskjatega?

Ilvest vaevalt nüüd keegi leiab. Aga rebased, kährikud, jah, oleme kõik vastu võtnud. Nemad jäävad üldjuhul meie juurde. Muidugi, mõned on paratamatult juba seesmiste vigastustega, kellest elujõulist looma ei saa.

Kas teil on tulevikus kavas rehabilitatsiooni jätkata või rohkem ekspositsioonile keskenduda?

Nii seda kui teist. Kui ikka inimene on loomaga hädas… Kust me mujalt oma eksponaadid ikka saame.

Üldse on meil suuri loomi 43. Hunti ei ole. Kui minu käest küsitakse, miks, siis vastan, et ühtegi hättajäänud hunti pole toodud.

Oleme kartnud hundikutsikaid võtta ka sellepärast, et Elistverest mitte väga kaugel on huntidega olnud probleeme. Hakkavad hundid ulguma siin, kutsuvad teised hundid kohale ja meil pole ühel hommikul enam kitsi, põtru ega jäneseid.

Mai lõpus ja juuni algul pole mõtet Elistverre minna, sest siis on loomapark enamasti kooliekskursioonide päralt. Kes ei taha lausa lastesummas ühe aediku juurest teise juurde marssida, peaks veidi ootama. Loomapargi töötajatel on siis tööd nii palju, et õhtuks on neil lisaks jalgadele ka suud väsinud.

Praegu on Elistveres veidi rahulikum, kuid uudised beebibuumist toovad jälle uue portsu külastajaid.

Loomapargi töötajatel on murelikud päevad ja uneta ööd, sest mitu leidlapsest kitsetalle vajavad hoolitsust. Kuid nagu elusolenditega tegelejatel ikka, tuleb ette ka palju rõõmsaid üllatusi.

Kaks ilmselgelt orvuks jäänud kitselast, üks pooleteisekuune, teine umbes kümnepäevane, on leitud Harjumaalt, Tallinna Loomaaeda viidud ja sealt Elistverre kui sobivamasse paika edasi saadetud.

Teine kümnepäevane tall leiti ülemöödunud pühapäeva õhtul Järvamaalt maanteekraavist nutmast. Et talleke väga viletsas seisus oli, ei hakanud leidjad kohe Elistverre teatamagi, vaid püüdsid enne selgusele jõuda, kas leitud loomake üldse ellu jääb.

Praegu on üks kümnepäevane imik Asta Sarve kodus, teine tema kolleegi Elo Melgi juures. Tegemist on nendega üksjagu, sest nii väike loom tahab ju iga kolme tunni tagant süüa, seda ka öösel. Ja loomulikult tuleb neid praegu lutist sööta. Seegi töö vajab teatud oskust, sest kitsetall ei ole ise kuigi suur imeja, temal peab jootmise ajal pead kuklas hoidma.

Ka oravate poolest on loomapark hetkel üsna rikas. Sellest on umbkaudu aasta, kui loomaparki enam-vähem ühel ajal kaks oravat toodi. Üks neist oli tartlane, teine tallinlanna.

Loomakesed paigutati koos ühel ajal ühte puuri, et nad oleksid algusest peale võrdses seisus. Nüüdseks on nad seal igatahes nii hästi sõbrunenud, et otsustasid n-ö "leivad ühte kappi panna" ja normaalset pereelu alustada. Noore abielupaari kolmel kuuenädalasel pojukesel on juba silmad lahti ja parasjagu kiirust-osavust jalgades, et puuris ringi tuisata ning külastajate pilku köita. Nimelt on plaanis uued kasvandikud edaspidi lihtsalt parki lahti lasta, nii-öelda elavaks dekoratsiooniks. See tuleb aga kõne alla vaid juhul, kui loomakeste geneetiline kood seda soosib.

Külastajad peaksid aga varuma kannatust ja aega, et siis rahulikult Elistveres olla.

Loomapargi töötajatel on praegu murelikud päevad ja uneta ööd, sest mitu leidlapsest kitsetalle vajavad hoolitsust. Kuid nagu elusolenditega tegelejatel ikka, tuleb ette ka palju rõõmsaid üllatusi.

Kaks ilmselgelt orvuks jäänud kitselast, üks pooleteisekuune, teine umbes kümnepäevane, on leitud Harjumaalt, Tallinna Loomaaeda viidud ja sealt Elistverre kui sobivamasse paika edasi saadetud.

Teise kümnepäevase talle leidsid Andrus ja Kersti Pedak möödunud pühapäeva õhtul Järvamaalt maanteekraavist nutmast ja teatasid sellest kohe loomapargi perenaisele Asta Sarvele. "Väga meeldivad ja loomadest hoolivad inimesed," rääkis Asta Sarv Pedakute kohta.

Et talleke väga viletsas seisus oli, ei hakanud nad kohe Elistverre teatamagi, vaid püüdsid enne selgusele jõuda, kas leitud loomake üldse ellu jääb.

"Kes täpselt teab, mis kitsekeste emadega juhtuda võis, võimalik on nii auto alla jäämine kui ka salaküttide must südametunnistus," ütles loomapargi perenaine.

Praegu on üks kümnepäevane imik Asta kodus, teine tema kolleegi Elo Melgi juures.

"Tegemist on nendega üksjagu, sest nii väike loom tahab ju iga kolme tunni tagant süüa, seda ka öösel. Ja loomulikult tuleb neid praegu lutist sööta. Seegi töö vajab teatud oskust, sest kitsetall ei ole ise kuigi suur imeja, temal peab jootmise ajal pead kuklas hoidma. Kodus üritame asja nii korraldada, et tallekest abikaasaga kordamööda söödame. Meil on siin olnud juhuseid, kus ühe inimese käest luttisaanu pärast teisi söötjaid ei tunnista ning teda tuleb väga kaua veenda, et ta oma "isikliku emme" puhkepäeval siiski söömata ei oleks," rääkis Asta Sarv "sõimelaste" kasvatusraskustest ja tunnistas ka, et nad vahetavad Elo Melgiga igal hommikul kogemusi nagu tõelised titeemad: kuidas öö möödus, kuidas oli söömise ja muuga.

Kes võtab kaks kitse, saab orava pealekauba

Kui Elistverre Tallinna Loomaaiast kaks kitsekest toodi, pandi nendega kauba peale kaasa ka üks orav. Tallinna rahvas andis teada, et loom on üsna inimsõbralik ja nad annavad uuele pererahvale vabad käed otsustamisel, kas ta loomaparki kodustada või metsa lahti lasta. Uustulnuk meeldis Elistvere rahvale ja sai kostile võetud.

"Panime uue orava küülikuga ühte puuri, seda peamiselt kasvatuslikel kaalutlustel," viskas perenaine Asta kergelt villast.

"Nimelt on meilgi sama probleem, mis loomaaedadel enamasti, et metsjänes kinnises kohas kaua ei ela. Et samalaadset looma siin ikka näha saaks, on meil küülik kostile võetud. Kodujänku on aga ennast nii paksuks ja laisaks söönud, et ei viitsi varsti üldse liigutada. Panimegi talle siis virga ja krapsaka orava seltsiks – ehk võtab temalt eeskuju ja jälgib või veidikegi kaalu," põhjendas Asta naljaga pooleks uue orava majutamist ja tunnistas, et külastajad käivad alailma neile ette kandmas: "Teil seal on üks orav lahti pääsenud ja küüliku juurde pugenud!"

Kahest oravast sai loomulikul teel viis

Oravate poolest on aga loomapark hetkel üsna rikas. Sellest on umbkaudu aasta, kui loomaparki enam-vähem ühel ajal kaks oravat toodi. Üks neist oli tartlane, teine tallinlanna.

Tartust toodud oravanoormees oli aastajagu ühes korteris elanud, kui tema pererahvas arusaamisele jõudis, et Annelinna korter ei ole metslooma koht.

Viienädalane emane loom toodi aga Tallinnast Nõmmelt ja veetis umbes kuu aega Asta Sarve juures kodus. "Väike ta oli, aga hästi sõi," iseloomustas Asta oma tookordset külalist ja tunnistas, et otsa said ühed toasussid, kardinapuu, toolijalad… ja palju muudki.

Juba liiga teraseks muutunud loomake toodi Elistverre ja paigutati koos Tartu-noorsandiga ühel ajal ühte puuri, et nad oleksid algusest peale võrdses seisus. Nüüdseks on loomad seal igatahes nii hästi sõbrunenud, et otsustasid n-ö "leivad ühte kappi panna" ja normaalset pereelu alustada. Noore abielupaari kolmel kuuenädalasel pojukesel on juba silmad lahti ja parasjagu kiirust-osavust jalgades, et puuris ringi tuisata ning külastajate pilku köita. Küsimusele, millised on plaanid pisikeste ristimisega, vastas aga loomapargi perenaine, et nimepanekuga tuleb veidi oodata ja kui hästi läheb, siis ristimispidu ei tulegi.

Nimelt on plaanis uued kasvandikud edaspidi lihtsalt parki lahti lasta, nii-öelda elavaks dekoratsiooniks. See tuleb aga kõne alla vaid juhul, kui loomakeste geneetiline kood seda soosib. Asta sõnul olla meil oravaid kahte sorti – metslooma kalduvustega ja kodusemaid. Kui pisikesed kolmikud seda viimast omadust ilmutavad, võib neid parki lasta, ilma et peaks muretsema nende jalgalaskmise pärast.

Ja sel juhul neile nimesid ei pandagi – et külastajad põhimõtteliselt vabade loomadega liiga isiklikuks ei läheks.

Elistvere loomaparki saabus Tallinna loomaaiast uus elanik – orav, kes anti "pealekauba" kaasa kahele pealinnast lähetatud kitsetallele.

Orav läks elama küülikuga ühte puuri, kirjutab Jõgeva maakonnaleht Vooremaa. "Kodujänku on end nii paksuks ja laisaks söönud, et ei viitsi varsti enam üldse liigutada," räägib lehes loomapargi perenaine Asta Sarv. "Panime talle virga ja krapsaka orava seltsiks."

Pargi külastajad peavad oravat sageli vigurivändaks, kes on salaja küüliku elamisse pugenud.

Lisaks on Elistveres varasemast ajast kaks oravat, üks endine tartlane ja teine tallinlanna. Hiljuti sai neist kahest loomulikul teel viis.

Koos uue oravaga laekunud kitsetalled leiti orvuks jäänuna Harjumaalt.

Neil päevil on kaks pesast välja sattunud kõrvukrätsu poega jõudnud Lääne-Virumaalt metsloomade varjupaika, kus nad üles kasvatatakse.

Kadilas leidsid lapsed linnupoja mänguväljakult ja päästeteenistuse häirekeskuse vahendusel jõudis ta Pärnumaale Nigula looduskaitseala varjupaika.

Teine kakupoeg viidi üleeile Kadrinast Jõgevamaale Robijärvele. Sealse metsloomade varjupaiga perenaise Moonika Robi sõnul kasvab varjupaigas juba kuus kõrvukrätsu ja üks kodukaku poeg.

Varjupaika jäävad linnud nii kauaks, kuni nad õpivad lendama ja suudavad endale ise toitu hankida.

20. juunil kella 14 paiku varastati Tabivere vallas Elistvere loomapargis lapsekäru taskust fotoaparaat Digital IXUS 400.

Tänavu veebruaris orvuks jäänud ning Nigula metsloomade taastuskeskusesse viidud karujõnglased peavad vabasse loodusesse tagasi pääsemist ootama sügiseni, kirjutab Eesti Päevaleht.

Metsloomade taastuskeskuse perenaise Kaja Kübara sõnul lasti kõik kolm karupoega mai alguses umbes hektari suurusse metsaaedikusse ning alates sellest elavad nad piiratud maa-alal üksipäini.

"Täiesti vabasse loodusesse me neid enne augustit-septembrit ei lase, sest isastel karudel on praegu jooksuaeg ning seetõttu on poegade murdmiseoht suurem," rääkis Kübar.

Samuti pole Kübara sõnul veel teada, millisesse Eesti metsa karupojad viiakse. "Me tegeleme neile koha otsimisega ning see sõltub sellest, kus neile sobivat elupaika veel alles on," ütles Kübar. Karupoegadel üksinda metsas hakkama saamisega probleeme tekkida ei tohiks.

Eelmisel nädalal tõid pritsimehed vanemateta jäänud kurepojad pesast alla ja andsid need Elistvere loomapargi hoolde.

Esmaspäeval paluti päästeteenistuse abi kahe kurepoja elu päästmisel. Puurmani valla Neanurme elanik oli märganud, et elektriposti otsa tehtud kurepesas on kaks linnukest juba pikemat aega ilma vanemate hoolitsuseta. Ilmselt olid vanalinnud otsa saanud ja poegi ähvardas näljasurm. Elistvere loomapargi töötajad tulid asja uurima ja kutsusid kurepoegade päästmiseks appi Põltsamaa pritsimehed. Elektrikud lülitasid voolu välja ja tuletõrjeredeli abiga saadi orvud kätte. Kaks kurepoega viidi loomapargi toidule.

Moonika ja Robi Villemi metsloomade turvakodu Torma vallas Rääbise külas Robijärve talus on lisaks metshanele, kõrvikrätsudele, haigrule ja kajakatele toodud mitmeid kurepoega.

Kolmapäeval toodi Robijärvele toonekurepoeg Lääne-Virumaalt Rakke vallast. Emaslind leiti seal pesast surnuna. Päev varem kutsuti Moonika ja Villem Robi Ida-Virumaale Ulvile, kus oli läinud põlema elektriposti otsa tehtud kurepesa. Kolmest pesas olnud kurepojast oli jäänud ellu vaid üks. Eelmisel nädalal Puurmani vallas Pikknurmes vanemateta jäänud ja näljasurma ohtu sattunud kaks kurepoega, kelle tõid pritsimehed elektriposti otsast alla, jõudsid samuti Robijärvele. "Umbes kuuvanused toonekured on põhiliselt kalatoidul ja kosuvad hästi," tõdes veterinaararst Villem Robi.

Täpsustuseks eelmises Vooremaas ilmunud uudisele "Pritsimehed päästsid kurepoegi": kurepoegade päästeoperatsioonist võtsid osa ja viisid linnud oma toidule metsloomade turvakodu, mitte Elistvere loomapargi töötajad, nagu oli loos märgitud. Vabandan, et edastasin ebatäpse uudise.

Viljandimaa Päästeteenistusel on tänavu tulnud kaheksal korral väljas käia selleks, et hädas olevatele loomadele ja lindudele abi osutada.

Päästjad on aidanud läbi jää kukkunud koeri, toonud kasse katuselt alla ja kaevust välja, püüdnud Selverist kinni kajaka ja viinud vigastatud toonekure Elistvere hooldekodusse.

Viljandimaa Päästeteenistuse direktori asetäitja Jüri Sooviku sõnul paneb päästjatele karvaste ja suleliste aitamise kohustuse looduskaitseseadus.

"Vajadusel peame looma ka talle omasesse keskkonda sõidutama," täpsustas ta.

Varasemast ajast meenutas Soovik juhtumit, kus Selveris lendles papagoi, ühe majaomaniku räästasse tuli mesilassülem ja ventilatsioonišahti oli sattunud lind.

Abi peavad päästjad andma nii kodu- kui metsloomadele. Viimati nimetatutega pole siinsetel töötajatel siiski palju kokkupuuteid olnud.

"Kui inimesed helistavad murega, siis tuleme appi," kinnitas direktori asetäitja. "Paljude ülesannete peale on meil eelleping, sealhulgas näiteks mesinikega: pole ju mõtet varustusel, mida läheb vaja korra aastas."

Mullu tuli päästjatel loomi ja linde aidata neljateistkümnel ja tunamullu üheksal korral.

Mõlemad reied kipsis, lebab toonekurg aediku põrandal ja laseb noka vahelt kaeblikke nuukseid. Loomaarst Villem Robi üritab murtud jalgadega lindu püsti tõsta, aga lind ei võta jalgu alla.

Tallinna-Tartu maanteel Laevas autole ette jäänud kurg toodi Jõgevamaal Rääbisel asuvasse metsloomade turvakodusse laupäeval. "Kolmas päev, võiksid juba seista," loeb mees kurele sõnu peale. "Kuni lootust, seni võitleme."

Imelised paranemised

Kolmandat aastat peab Robi koos abikaasa Moonikaga metsloomade turvakodu. Selle kure liigikaaslased, kes suve turvakodus veetnud, teevad juba maja ümber proovilende. On lootust, et sügisel lendavad nad parves lõunasse. Kui intensiivravipalatis lamavast linnust septembriks äralendajat ei saa, peab ta jääma Rääbisele talvekorterisse.

"Meil on seitse vabakäigutoonekurge," räägib Moonika Robi. Kurgedele meeldib kompostihunnik, sealt saavad nad kord päevas räimi, öösiti plagistavad hunniku otsas. Heinamaa mutid, hiired ja teod lastakse nokast alla.

Veidi kehvemas seisus kured on oma jalakipside ja tiivalahastega linnuaias. See on praeguseks ainus, mis turvakodust valmis.

Peagi algab kitsede ja rebaste aedade ehitus, nende ümber tuleb veel eraldi aedik, kus loom peab inimeselt abi saamisest võõrduma. "Meie eesmärk on viga saanud loomad ja linnud tagasi loodusse saata," märgib Villem Robi.

Haige maksaga siilid

Tagasisidet selle ettevõtmise edukuse kohta on üsna napilt – kurgesid enam ei rõngastata.

Robide kodus kasvanud rebasepoeg, kes elas üle kaks halvatust ja kes pere kassiga mängides vaid roomata suutis, lasti pärast kosumist loodusesse.

"Tal jäid x-jalad, üht selliste jalgadega rebast olen siin lähikonnas näinud," ütles Villem Robi.

Tänavu turvakodusse sattunud siilid on kõik olnud nii kehvas seisus, et nende elu pole õnnestunud päästa.

Loomade neerud ja maksad on olnud täiesti läbi, seetõttu oletavad turvakodu pidajad, et looduses peab olema liikvel mingi mürk, mis siilide tervist laostab.

Linnuaias on vabadust ootamas kaks Mustvees koolimaja katuselt alla kukkunud kajakapoega, kes peagi Peipsi äärde pääsevad.

Pääsupoegadega on lihtsam, neid saab sokutada teiste pääsukeste pesadesse, sest pääsukesed ei oska poegi lugeda ja võtavad kasulapsed omaks.

Hättasattunud loomadel käivad Robid ise autoga järel. Ühel päeval sai sõidetud 800 kilomeetrit, et kõik abivajajad kokku koguda. Nii on Moonika Robi pidanud autos vajutama äkkpidurit, kui luik otsustas kõrval istmel tiivad laiali ajada. Teed sai jätkata, kui ühe käega luike paitada ja teisega rooli keerata.

Hoolimatud autojuhid

Loomaarstiharidusega Villem Robi hakkas haigeid metsloomi koju tooma 1990ndate lõpus, kui ta töötas Elistvere loomapargis.

Nüüd on tema kodust saanud turvakodu, mis võtab vastu Tartu-, Jõgeva- ja Virumaal viga saanud loomi ja linde. Teine samasugune turvakodu on Nigulas, seal võetakse vastu ka karusid, kelle hoidmiseks pole Rääbisel tingimusi.

"Vahel arvab mõni, et milleks pingutada, see on ju looduslik valik. Kui rekka sõidab kurel jalad alt, siis see küll looduslik valik pole," ütleb Villem Robi.

Tema abikaasa on toimuvast ahastuses. Lindudest ja loomadest sõidetakse pidurdamata üle, korjused jäävad teele vedelema. Ärakukkunud küljepeeglit minnakse otsima, õnnetu lind jäetakse teele.

"Kui see nii jätkub, tulevad kured autosid nokkadega taguma. Nad ei saa seda kauem taluda," ütleb ta.

Samal hetkel heliseb Villem Robi mobiiltelefon – helistajaks autojuht, kes Jõgevamaal toonekure alla ajanud, linnul on jalg murdunud. "Läheb tööks," kiirustab mees linnule abi andma.

Pildil: Robijärve metsloomade turvakodu asutaja loomaarst Villem Robi ja tema abikaasa Moonika, kes hoiab käes pesast kukkunud kõrvukrätsu. "Kui ma vaatan neid silmi pööritamas, siis saan aru, et elu on ikka ilus," õhkab Moonika Robi.

Pärnumaa Nigula looduskaitseala töötajad saavad inimestelt tihti kutseid tulla mõnd looma või lindu päästma.

Kaitseala looduse hoiu peaspetsialisti Kaja Kübara sõnul tuleb kõnesid mitu korda nädalas. "Vahel isegi iga päev," lisas ta.

Eelmisel nädalal, kui Nigula töötajaid kutsuti Viljandisse päästma põõsavõrku takerdunud siilipoega, helistati neile veel ühe siili ja ühe luigepoja pärast, keda oli hammustatud.

Kõige rohkem tuleb teateid väikeste loomade kohta. "Pääsukeste pärast helistatakse praegu tihti, aga viimasel ajal on ka kotkaid leitud."

Mitte alati ei pea looduskaitseala töötajad kutse peale ise kohale sõitma. "Vahel küsitakse nõu, mida teha, kui on keegi leitud," selgitas Kübar. "Enamasti tuleb meil siiski kohale minna. Loomulikult sõltub see olukorrast."

Praegu kogub Nigula looduskaitseala metsloomade taastuskeskuse aedikus jõudu kolm viga saanud põdravasikat, kes leiti mai algul.

"Kevadel ja sügisel ongi eriti palju igasuguseid vigastusi," nentis Kübar.

Praeguseks on põdravasikad juba kolme-neljakuused, kuid leidmise ajal oli üks neist paari päeva vanune. "Nad on juba päris suureks kasvanud. Kui nad ise hakkama saavad, laseme nad vabaks."

Kolm põdravasikat ei ole Nigula taastuskeskuses ainsad hoolealused. Seal elavad ka toonekured, siilid ning kitsetalled.

"Meil on olnud kakupoegi ja kaljukotkas, toonekured, jänesepojad ning rebane," loetles ta.

Kõige haruldasemad abivajajad on olnud kalju- ja konnakotkas. "Eestis on kaljukotkast vähe ja meile satub ta suhteliselt harva," ütles ta. "Aastas korra ikka keegi haruldane meie juurde satub."

Seoses kühmnokk-luige perekonna sattumisega HüperRimi parklasse on selgunud täiendavad asjaolud: laupäeva õhtupoolikul oli nähtud Pärnu jões ujumas luigeperet koos 5 pojaga. Parklasse jõudis 3 poega. Kui keegi juhtub nägema jões või selle läheduses üksikut või 2 luigepoega, andke palun teada. Äkki õnnestub perekond taas kokku toimetada.

Pärnus Kaubamajaka parklasse ja Riia maanteele sattunud luigepere võis linna eksida uut elupaika otsides, mis suve lõpul on lindude puhul tavaline, arvas Nigula looduskaitseala loodushoiu peaspetsialist Kaja Kübar.

Seda, kust luigepere tiheda liiklusega mürarikka liiklussõlme äärde sattus, ei osanud Kübar öelda. "Ilmselt juhtus see veekogu vahetades. Praegu on selline aeg, kus üks veekogu ammendub ja linnud otsivad uut elupaika," märkis Kübar.

Loodushoiu spetsialisti jutu järgi võis luigepere parklasse tulla Pärnu jõelt, kuid kuna viimasel ajal seal luiki nähtud pole, ei saa selles sada protsenti kindel olla.

Kübar kiitis päästemeeskonda, kes luiged vigastusteta kinni püüdis ja mere äärde toimetas. "See oli neile raske päästeoperatsioon, sest linnud ei käitunud šoki tõttu ootuspäraselt," selgitas ta.

"Tavaliselt tulevad isa-ema oma poegadele järele, kuid üleeile oli neil oma elu pärast suurem hirm kui poegade omast ja linnud tuli ükshaaval kinni püüda," seletas Kübar.

Kaubamajaka juurde sattunud luiged ei olnud üleeile ainsad sulelised, kes Pärnus hätta sattusid. Lähedal asuva Statoili tankla juurest leiti üleeile veel noor händkakk, kes arvatavasti oli vastu elektritraati lennanud ja siis maha potsatanud.

"Vigastusi ei paistnud tal siiski olevat, loodame ta mõne päeva pärast loodusesse vabaks lasta," ütles Kübar.

Peaspetsialist märkis, et sellised juhtumid hakkavad suve lõpu poole sagenema. "Meie kõnepruugis algab lindudel kolksuaeg: noored linnud kipuvad vastu aknaklaase ja elektriliine lendama," seletas Kübar.

Kui linnud hakkavad vastu aknaid lendama, soovitas Kübar aknale panna paar liimiribaga märkmepaberit, mis peaksid tähelepanu tõmbama ja klaasidest eemal hoidma.

Hättasattunud linnud tuleks Pärnus viia loomakliinikusse Terveks, kust nad Nigula metsloomade turvakodusse sõidutatakse. Abivajavatest lindudest ja loomadest võib teatada häirekeskusesse.

Pärnus Riia maantee ja Papiniidu ristmikul tekitas üleeile õhtul elevust luigepere, kelle päästjad tunnise tagaajamise järel kinni püüdsid ja mere äärde toimetasid.

Üleeile õhtul kella kuue paiku sai häirekeskus mitu telefonikõnet Kaubamajaka juurest, kus autode vahel ekslesid isa- ja emaluik ning kolm poega.

Kohale sõitnud päästeteenistuse ekipaaž üritas luigeperet algul paljaste kätega püüda, kuid ebaõnnestunult. Seejärel võtsid päästjad appi võrgud, millega õnnestus luigepere pärast umbes tunnist tagaajamist kinni püüda.

Päästeteenistuse töötajad transportisid kinnipüütud linnud mere äärde, kus nad vette pääsedes minema ujusid.

Päästeoperatsiooni ajaks sulges politsei Riia maanteel kümneks minutiks liikluse.

Nagu inimeste elus, nii tuleb loomapargi asukatelgi soojal ajal rohkem seiklusi ja liikumist ette. Elistverre on paari viimase kuu jooksul jõudnud uusi elanikke, mõned neljajalgsed on aga selle aja sees otsustanud proovida, kuidas nn oma käpa või kabja peal hakkama saada.

Juuli alguses helistas loomapargi perenaisele Asta Sarvele noor pere Järvamaalt. Nad olid kodu lähedalt metsast leidnud paarinädalase õnnetu olemisega kährikupoja ja küsisid, kas nad võivad selle Elistverre lapsendamiseks tuua. Nõusolek käes, asuti loomakesega kohe siiapoole teele.

"Targad raamatud ütlevad, et kährik on kõigesööja. Et ta nii väike oli, pakkusime esialgu piima, aga läksime menüüs üsna ruttu lihatoitudele üle. Isegi teod lähevad hästi peale, aga ainus, millest ta ei hooli, on seened," rääkis loomapargi perenaine ja jutustas veel, et Krässuks ristitud kutsu on väga sõbralik ja seltskondlik, oli kohe nõus süles olema ja tuleb praegugi kutsumise peale kohe puurivõre äärde juttu ajama.

Orava kommetega Rex

Ka ühe rebase võrra on loomapark sellest suvest alates rikkam. Olustverest toodi siia Rex, keda oli üritatud aasta otsa talus lemmikloomana pidada. Õnneks said reinu endised omanikud ise aru, et nad ei saa kasuvanematena hakkama. "Loom ei näinud kuigi hea välja, ilmselt oli põhjuseks vale toit. Aga kui Rexil metsloomainstinktid tärkasid ja ta talu kanade hulgas "harvendusraiet" tegema hakkas, tuli koostöö tõepoolest lõpetada. Nii ta meie rebaste seltskonda sattus ja on eriline oma haruldase ronimisoskuse poolest. Tema eluruumile tuli paraku paigaldada elektrikarjus, sest mõõda traatpuuri üles ronida ja seiklema minna on sellel loomal käkitegu," jutustas Asta ja "viskas killu", et ilmselt oli Rexi isa orav.

Mis aga oravatesse puutub, siis nende hulgas viidi hiljuti läbi revolutsioon. Ühel heal päeval tehti nooremate käbikuningate puuriuks lahti ja anti neile võimalus vabadust maitsta. Uljad noorukid nii tegidki ja saavad ilmselt omapäi hästi hakkama.

Vabadus ei ole alati magus sõna

Kolm nädalat tagasi jäi neljajalgsete elupaik taas nende kahejalgsete teele, kellel midagi tarka teha pole ja tuul kahe kõrva vahelt julgelt läbi puhub. Öösel võeti maha tükk kitsede aedikust, et näha, kas nalja saab. Sokk Priidik leidiski aiaaugu ja läks oma käe peal ringi lonkima, aga nalja see tõesti kaasa ei toonud – ei loomatalitajatele ega talle endalegi. Aeg-ajalt nähti tema moodi looma pargi lähistel, kuid isik jäi kindlaks tegemata ja ise jalutaja inimestega kontakti ei võtnud. Nädala eest sai Priidiku seiklushimu ilmselt otsa. Kui Avo Melk ühel hommikul tööle tuli, lonkis talle pargis vastu üks kõhnaks jäänud ja veidi lonkav sokupoiss. "Noh, Priidik, kas lähme koju?" küsis Avo ja lasi eluraskusi maitsnud looma aedikusse tagasi.

"Üht-teist ebameeldivat on Priidikuga juhtunud vist tõesti. Lisaks kõhnumisele on tal ka karvad selja peal tokerdunud ja jalg haige. Ehk on ta pureda või lüüagi saanud, kes seda teab. Kui jalg paranemismärke ei ilmuta, tuleb see narkoosi all üle vaadata lasta. Kohe ei taha teda stressi viia, ta niigi ilmselt vett ja vilet näinud," ütles Asta.

Rõõmsama poole pealt lõpetuseks niipalju, et aprillis sündinud ilvesepojad, keda kahe emme peale kokku kolm, on praegu parajas seltskonnaelu eas ja üsna julged. "Ilvesekutsud on õige ülbeks läinud," naljatas ühel hommikul loomapargi töötaja Elo Melk. "Tulen aedikust mööda ja hüüan tere hommikust, aga nemad põõnavad päikese käes ja ei vaevu vastamagi."Eks ilvestel olegi põhjust veidi tähtsust täis olla. Laupäeval saab Elistvere Loomapark juba kaheksa aastat vanaks, ilvesed olid aga seal ühed esimesed asukad – seega peaaegu et asutajaliikmed.

Märtsis viidi Elistverest ilveseid Leetugi. Aprillis sündinud ilvesepojad, keda kahe emailvese peale on kokku kolm, on praegu parajas seltskonnaelu eas ja üsna julged.

Loomapargist saab tihti kirjutada – siis kui jälle mõni uus loom on toodud või kui palju peenikest peret korraga juhtub olema nagu juunis.

Juuli alguses toodi Elistverre paarinädalane kährikupoeg. Krässuks ristitud kutsu on väga sõbralik ja seltskondlik, oli kohe nõus süles olema ja tuleb praegugi kutsumise peale kohe puurivõre äärde juttu ajama.

Ka ühe rebase võrra on loomapark sellest suvest alates rikkam. Olustverest toodi siia Rex, keda oli üritatud aasta otsa talus lemmikloomana pidada. Õnneks said reinu endised omanikud ise aru, et nad ei saa kasuvanematena hakkama.

Kolm nädalat tagasi jäi neljajalgsete elupaik taas nende kahejalgsete teele, kellel midagi tarka teha pole. Öösel võeti maha tükk kitsede aedikust, et näha, kas nalja saab. Sokk Priidik leidiski aiaaugu ja läks oma käe peal ringi lonkima, aga nalja see tõesti kaasa ei toonud – ei loomatalitajatele ega talle endalegi. Nädala eest sai Priidiku seiklushimu otsa. Eluraskusi maitsnud loom sai aedikusse tagasi.

Kellel huvi Elistvere asukate vastu, tulgu kultuurselt päeval ja külastusajal.

HARULDUS: Kogu maailmas elab vaid 11 000–15 000 must-toonekure paari, Eestis on neid umbes 120 paari, Soomes aga enam mitte ühtegi.

Pühapäeva õhtul jalutas Maardus ringi Eestis haruldane must-toonekurg. Päästeametnikud püüdsid kurnatud linnu kinni ja Nigula kaitseala töötajad viisid ta turvakodusse toibuma.

Rõngaga toonekurge nähti kell 17.45 Viljapuu puiesteel. Must lind püüdis aeg-ajalt lendu tõusta, kuid potsatas mõnikümmend meetrit kaugemal jälle maha. "Pealtnägijad kutsusid päästeameti. Kohal käis Muuga auto ning ka Mustamäe konteinerauto loomade veoks,"ütles Harjumaa päästeteenistuse pressiesindaja Kirill Teiter. Veerand tunniga said mehed kure kahvaga kätte ja lind sõidutati Mustamäe komandosse.

Samal õhtul tulid toonekurele järele Nigula kaitseala turvakodu töötajad. "Noorel kurel olid soolestikus kaanid. Ning seetõttu ei saanud ta kaugele lennata," teadis sealne spetsialist Kaja Kübar. Tema sõnul saab lind praegu kaanivastaseid süste ja turgutavaid ravimeid.

Võrumaa Mõniste valla talunik Rein Kõiv sai loa avada isiklik loomaaed, selle esimesed asukad on metskitsed, metssead ja ilvesed, kirjutab Võrumaa Teataja.

Ala-Veski talu peremehe Rein Kõivu sõnul seisab loomaaia avamine ilvestele aediku ehitamise taga. Et talus käib praegu hoogne viljakoristus, ei ole aediku ehitamiseks aega.

Teine mure on seotud rahaga. "Murran pead, kust hakata suuremaid summasid saama," sõnas Kõiv ja lisas, et loomaaia avamine pole odav lõbu.

Metskitsed ja 30 metssiga on Mõnistes juba kohal. Neist viimaseid on Kõiv juba aastaid kasvatanud. Neli ilvest elab praegu veel Elistvere loomapargis.

Veel elab Ala-Veski talus ligi 500 faasanit, kelle puurist leiti tänavu aasta alguses palju kõmu tekitanud rotikuningas. Loomaaed rajatakse viie hektari suurusele maa-alale.

Kõivu väitel plaanitakse loomaaias tutvustada eelkõige Eestis elavaid loomi, kuid siiski on lähitulevikus kavas tuua siia Tallinna loomaaiast ka Davidi hirv ja Ameerika piisonite vasikaid.

Praegu on Eestis peale Ala-Veski tulevase loomaaia kaks loomaaeda: Tallinna loomaaed ja Elistvere loomapark.

Mõniste valla talunik Rein Kõiv sai loa avada isiklik loomaaed, selle esimesed asukad on metskitsed, metssead ja ilvesed.

Ala-Veski talu peremehe Rein Kõivu sõnul seisab loomaaia avamine ilvestele aediku ehitamise taga. Et talus käib praegu hoogne viljakoristus, ei ole aediku ehitamiseks aega.

Teine mure on seotud rahaga. "Murran pead, kust hakata suuremaid summasid saama,"sõnas Kõiv ja lisas, et loomaaia avamine pole odav lõbu.

Metskitsed ja 30 metssiga on Mõnistes juba kohal. Neist viimaseid on Kõiv juba aastaid kasvatanud. Neli ilvest elab praegu veel Elistvere loomapargis. Veel elab Ala-Veski talus ligi 500 faasanit, kelle puurist leiti tänavu aasta alguses palju kõmu tekitanud rotikuningas. Loomaaed rajatakse viie hektari suurusele maa-alale.

Rein Kõivu väitel plaanitakse loomaaias tutvustada eelkõige Eestis elavaid loomi, kuid siiski on lähitulevikus kavas tuua siia Tallinna loomaaiast ka Davidi hirv ja Ameerika piisonite vasikaid.

Ehkki loomaaia avamise luba anti FIE Rein Kõivule, loob Kõiv peagi koos Mõniste põhikooliga mittetulundusühingu. MTÜ kaudu on võimalik küsida Euroopa Liidu toetusi, millel on väiksem omaosalusprotsent.

Vabariigi valitsuse määruse järgi otsustab loomaaia tegevusloa andmise üle kohalik keskkonnateenistus pärast loomaaia tegevuslubade komisjoni arvamuse ärakuulamist. Komisjoni kuuluvad põllumajandusministeeriumi ja soovi korral ka kohaliku omavalitsuse esindajad.

Loa taotlemisega tegelnud Võrumaa keskkonnateenistuse keskkonnateabe ja liigikaitse spetsialisti Maris Kivistiku sõnul on taotlusprotsess keeruline ja aeganõudev. Seda enam, et Võrumaa keskkonnateenistus oli esimene, kes alles 2004. aastal kehtima hakanud määruse järgi luba taotles. Taotlemist alustati märtsis ja asjaajamine lõppes augustis.

Praegu on Eestis peale Ala-Veski tulevase loomaaia kaks loomaaeda: Tallinna loomaaed ja Elistvere loomapark.

Elistvere loomapargi töötajad on igal sügisel moraalselt valmis selleks, et Palamuse laat-väljanäitus ka nende majapidamisse külastajate rekordi toob. Teisiti ei olnud see tänavugi.

"See on meeletu mass, mis meilt laadapäeva teisel poolel läbi käib," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv. "See on teada, et kõigepealt käiakse laadal ära ja siis tullakse enne kojuminekut meile. Parkla oli autosid-busse täis, kaupluse ümbrus ja kõik lähemad teeääred samuti," kirjeldas Asta ja lisas, et eks loomapargi töötajad ole raskeks tööpäevaks valmis, eriti just siis, kui ka ilm laadapäeval ilus juhtub olema, nagu oli tänavu, ülemöödunud aastal ja üldiselt enamasti. "Selline "rahalaev" ei randu meie väravas just sageli. Kui ma kassa kokku lugesin ja veidi arvutasin, jõudsin järeldusele, et umbes tuhat külalist käis meil laupäeval. Ühe päeva külastusrekord on see arv suve algusest praeguseni kindlasti. Kui me tavalistel päevadel lõpetame külaliste vastuvõtmise õhtupoolikul kell viis, siis laupäeval panin ma enda järel värava kinni pool kaheksa," rääkis loomapargi perenaine.

Soojal ajal käib Elistvere loomapargis väga palju rahvast, nii klassiekskursioone bussidega kui peresid väikeautodega. Meil nähtu ja kogetuga ollakse väga rahul, ometi jääb meil, loomapargi töötajatel, nendest kohtumistest tihti okas hinge. Nimelt on maantee Tabivere ja Elistvere vahel alla igasugust arvestust – auklik ja rööplik. Külastajad puistavad aga oma meelepaha n-ö meie õue maha, sest me oleme ainsad, kes käepärast. Isegi meie külalisteraamatusse jäetakse selleteemalisi kirju, mõned neist adresseeritud lausa keskkonnaministrile isiklikult. Mul kui loomapargi perenaisel ei jää muud üle kui silmad häbelikult maha lüüa, sest meil endil pole ju võimalik midagi teha. Paar-kolm koormat kruusa päästaks veidikegi olukorra. Isegi hööveldatud ei ole seda teed vähemalt kuu aega. Olen helistanud aktsiaseltsi Vooremaa Teed, olen tülitanud korduvalt selle probleemiga ka Tabivere vallavalitsust, aga tee pole kurtmisest paremaks läinud. Loomapargi rahval on igatahes külastajate ees väga piinlik.

Teisipäeval, rahvusvahelisel loomakaitsepäeval olid Elistvere loomaparki kutsutud parimad loomapargi sõbrad ja toetajad, et koos tutvuda kauni loodusliku pargiga, vaadata üle loomapargis elavad loomad ja rääkida Elistvere ajaloost. Päev ise oli pühendatud rändjutlustajale, vaesuse tähtsustajale, vendluse kuulutajale ja loomade kaitsepühakule Assisi Franciscusele. Kõik, kes loomapargi tegutsemisele nõu ja jõuga kaasa aidanud, said väikese kingituse: kauni foto ühest loomapargis elavast loomast.

Loomapargi projekti käimalükkaja Kaupo Ilmet tõi välja asjaolu, et Elistvere on Eestis üks enamkülastatavaid objekte, jagades esimest-teist kohta Kuremäe kloostriga.

Ilmeti sõnul on see aga huvitav kokkusattumus: ka Elistvere on vana kloostrikoht, nimelt asus esimene naistele mõeldud klooster just nimelt siin. Praegu on tolleaegsest ehitisest alles küll vaid mõned kivid.

Elistvere asula ise on väga vana: seda on esmakordselt mainitud juba 1355. aastal. 19. sajandi keskel oli Elistvere mõis üks suuremaid ja esinduslikumaid Vooremaal, seal asus kokku 28 erineva funktsiooniga hoonet.

Elistvere mõisa park, mis on vaatamisväärsuseks tänapäevalgi, rajati 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses.

Elistvere pargi kujundaja Ene Ilves tutvustas parki kui ilusat loodusobjekti, kus on õpperajad. Läänepoolsesse pargiossa rajatud looduse õpperajal saab tutvuda pargi kompositsioonielementide ja mitmete taimeliikidega, samuti imetleda põlispärnasid.

Kokkutulnud said teada ka seda, et aita, mis kunagisest mõisaansamblist säilinud on, hakatakse restaureerima veel sellel sügisel.

Tabivere vallavanem Aare Aunap rääkis, et aita hakatakse restaureerima koostöös Muinsuskaitseametiga. Selleks on praegu tehtud projekt, mis valmis tänavu suvel. Muinsuskaitse investeeris selleks kokku 400 000 krooni. Vald on seni investeerinud 200 000 krooni.

Praegu on ehitustööde tegemiseks kuulutatud välja vähempakkumine. Töödega alustatakse juba sel sügisel, esmalt saab hoone uue katuse. Edaspidi peaksid sinna tulema ka õppeklassid ja näituseruumid.

Just aidas toimus ka ürituse kõige pidulikum osa, mis oli pühendatud kaitsepühak Assisi Franciscusele. Kaupo Ilmet meenutas, et 1181. aastal Rooma Keisririigis sündinud ja hiljem pühakuks kuulutatud Franciscusel oli eriline suhe loomadega: ta olevat loomi ja linde sedavõrd armastanud, et mõistis ka nende keelt.

Franciscus oli rändjutlustaja ning maailmas kõige rohkem rahuga seostatud pühak.

Kõige olulisem osa loomapargist on aga ikkagi loomad, nii vaadati loomapargi perenaise Asta Sarve eestvõttel nemadki üle. Krapsakad orvad paelusid kokkutulnute tähelepanu kohe. Mõned naljahambad aga arvasid, et ega neid tegelikult praegu rahvale näidata ei tohigi: orav teatavasti on ühe partei vapiloom ning valimisreklaam ei ole praegu lubatud.

Kolm noort kitse, kes kõik on leidlapsed, tulid perenaise hääle peale kohe vaatama, kas ikka pai ka saab. Ühega noortest kitsedest on aga loomapargi perenaisel väga lähedane suhe. Nimelt toodi suvel loomaparki väikeste vahedega kaks ilmselgelt orvuks jäänud kitsetalle, kes olid veel nii väikesed, et neid tuli lutiga toita. Üks neist elas mõnda aega Asta Sarve juures, teine tema kolleegi Elo Melgi kodus. Kui aga kitselapsed juba suuremaks said, toodi nad ühel ajal loomaparki. Uues kodus ei saanud kitsekesed algul üldse aru, miks lutti enam ei saa, kuid nüüd on nad selle paratamatusega leppinud. Tähelepanu nõuavad nad aga ikkagi.

Ilveste puuri juures pidid aga külastajad väga tähelepanelikud olema: ilvesed päeval magavad ja ei taha, et neid segatakse. Siiski leiti puu otsast magamast emailves Ene, kes kuuel aastal on olnud poegadele hea ema, kuid nüüd peab juba "pensionipõlve". Kaks kolmest tänavuaastasest ilvesepojast olid end sättinud magama kahe puu vahele. Vaadati üle ka põhjapõder, kes paraku on üsna hädas: armuvalus loomale pole seni kaasat leitud.

Mõistagi vaadati ka üle oravakommetega noor rebane, kes samuti tänavu loomaparki toodi. Aasta otsa talus lemmikloomana peetud noor rebane on uudishimulik ning hästi toitudes kenaks muutunud. Elektriaed on aidanud tal ka mööda puuri ronimisest võõrduda.

Metsloomade pojad on armsad. Igal aastal püütakse kodustada mitmeid metsloomi või -linde, kuigi seda ei peaks ega tohikski. Sellega teeb inimene karuteene nii loomale kui iseendale.

Augusti keskpaigas viisid Robijärve Mets­loomade Turvakodu töötajad ühest Kirde-Eesti talust ära metskitsepoja, keda alates aprillikuust oli peetud keti otsas. Tol päeval olid kodus vaid lapsed, järgmisel päeval helistas aga vihane ema keskkonnainspektsiooni infotelefonile 1313 ja kurjustas, et minema oli viidud tema laste "mänguasi".

Praegu kosub kits Nigula Metsloomade Taastuskeskuses oma liigikaaslaste keskel ning Nigula looduskaitseala loodushoiu peaspetsialisti Kaja Kübara sõnul pole ta inimeste poolt nii ärapoputatud looma varem näinud.

Loodetavasti saab kits kunagi siiski oma loomulikku elukeskkonda tagasi minna. Tõenäoliselt ei toimu see mitte enne järgmise aasta kevadet, sest enne tuleb tal läbida "võõrutusprotsess" – õppida uuesti pelgama inimest ning eemale hoidma teistest vaenlastest loomariigis.

Seda, et inimesed tahavad endale koju tuua looma, kelle tegelik elukeskkond on looduses, juhtub Kaja Kübara kogemuse kohaselt küllalt sageli. Enamasti on ohvriteks looma- või linnupojad kes ei oska ega suuda veel enda õigusi maksma panna.

"Enamik meile sattunud metsloomi on inimestel kodudes olnud mõnest tunnist mõne päevani. Suhteliselt vähe on helistatud siis, kui metsast looma- või linnupoeg leitakse, kuigi tegelikult peaks see just niipidi käima," arvab Kaja Kübar.

Kui loom on tõesti abivajavas seisundis, peab teda abistama spetsialist, oskamatu inimene võib oskamatu aitamisega loomale pigem halba teha.

Nigula Metsloomade Taastuskeskusesse on toodud kodus peetud oravaid, kellest inimesed on loobunud siis, kui orav on telekapuldi nuppudega maiustama hakanud; vareseid, kellest tüdineti siis, kui selgus et linnud teevad tihedalt ja ebasobivatesse kohtadesse väljaheiteid; jänesepoegi, keda peeti küülikupuuris, kajakaid, teadmata, et tegu on kajakatega, valge-toonekurgi ja teisi looduse elanikke.

Kaja Kübar teab ka juhtumeid, kus metsloomi (näiteks ohakalind, metsvint, jänesepojad) on müüdud lemmikloomapoes, kuigi ka selline tegevus nõuab eriluba.

Maarja-Tabivere teel jooksis karu koolibussi ees umbes sada meetrit. Seekord oli karu sõidukist kiirem.

Viinakuu alguses kella seitsme paiku õhtul kargas Rein Taniloo bussi ette karu, ja seda Maarja aleviku tähisest kõigest paarsada meetrit Tabivere poole.

"Märkasin, et mingi loom – pole ta kits ega koer –, kargas teele. Võtsin hoo maha ja pidurdasin natuke. Ei uskunud kohe oma silmi – metsaott ise! Lidus hüpleva jooksuga mu bussi tuledevihus sadakond meetrit, siis pööras tagasi metsa," meenutas bussijuht. Juba aastaid Maarja ja Tabivere kooliõpilasi sõidutanud Rein on kohanud metskitsi, rebaseid, kährikuid ja jäneseid õige sageli, kuid seni oli ta karu silmast silma näinud vaid tsirkuses ja loomapargis. Otslava, Elistvere ja Kõrenduse külade vahel sõites ei möödu päevagi, kui ei silma mõnda metslooma: kitsekarju näeb õige tihti, põtru aga üsna harva. Meelde on jäänud pilt ühest õhtusest sõidust, kui metssead koos põrsastega üle tee sörkisid.

Kui ligemale nelikümmend aastat rooli keeranud Rein Taniloo teeveeres mõnda metslooma näeb, jätab ta tavaliselt bussi seisma. Huvitav on jälgida, mis asju metsaelanikud ajavad, teisalt on nõnda kindlam, et teele kargav loom ei tee endale ega autole viga.

Elistvere loomapargi Karoliina võib tantsida küll, tõestas loomapargi perenaine Asta Sarv tammetõrude ja veenmisjõuga. Külastajatel ei soovita ta siiski karu tantsima panna: esiteks on Karoliina metsloom ja teiseks õppis kaheksa-aastane karu hiljuti ära magajat teeseldes ja siis äkki püsti karates inimeste ehmatamise, millest ta tunneb suurt mõnu.

Mustikamoosiga komm eluga rahul olevat Karoliinat maast lahti ei kanguta. Et Elistvere loomapargi parajalt paks karu end täies pikkuses näitaks, läheb vaja peotäit tammetõrusid ning üsna nõudlikku veenmist.

Karoliinal ja veel nii mõnelgi loomapargi ligi poolesajast elanikust on tõesti põhjust eluga rahul olla: viimasel ajal on nende juures lisaks külastajatele liikunud ka ehitusmehed.

"Tänavu on meil elu kõvasti edasi läinud," ütles Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv rõõmsalt. "Oleme saanud juurde uusi loomi ja tasapisi ka nende elutingimusi parandada."

Saage tuttavaks!

Uuselanikest tutvustab ta esmalt Türilt toodud kährikut Krässut. Tema naabruses elavad leidlapsed, noored metskitsed. Väga uudishimulik Piiksu leiti Imavere lähedalt poolsurnuna, tagasihoidlik Bämbi jõudis Elistverre Harju- ja temaga kokkuhoidev Noole Võrumaalt.

"Oravaid on kah palju, neli väiksekest toodi paar kuud tagasi Tartust," rääkis Asta Sarv. Üks uus loom, rebane Rex, vaatab vastu tuliuuest aedikust. Selle ehitamiseks vajaliku 30 000–40 000 krooni kogus loomapark ajapikku ise.

Tänavu Elistverre jõudnud ligi 2,4 miljoni krooni saamisel on loomaparki aga aidanud Vooremaa maastikukaitseala administratsioon. "Kui siin esimest korda käisin, nägin, et loomadel on kitsas," ütles Vooremaa maastikukaitseala administratsiooni direktor Aita Saksing.

Lõpuks ka küün

Läinud aasta lõpus nõutas Vooremaa maastikukaitseala administratsioon loomapargile Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK) 40 500 krooni seaaediku uuendamiseks. Tänavu on KIKist Elistverre toodud 225 000 krooni loomapargi välimise aia tugevamaks ja nägusamaks tegemiseks ning 358 425 krooni karuaiale raudpiirde ehitamiseks.

KIKist on saadud ka 58 530 krooni ilveste aediku ja 74 430 krooni hirveaia uuendamiseks. Varsti läheb KIKi 270 000 krooni eest lahti piisonite Vilja ja Villu aediku suurendamine. "Nii suured loomad elavad meil praegu justkui lambaaedikus," ohkas Asta Sarv.

Riigieelarvest sai loomapark ligi miljon krooni, et ehitada loomaarsti tööruumide, söödaköögi ja väikeste abiruumidega majandushoone, mis valmib tuleval aastal. Selle kõrvale kerkib lõpuks ometi ka küün, mille tegemiseks andis KIK 290 382 krooni.

Minevä riide tõi Saru külä Alaveski talu peremiis' Kõivu Rein aida edimädse ilvesse. Tulõva keväjä taht tä vallalõ tetä edimädse eläjäpargi Võrumaal, kirjutab võrukeelne UMA Leht.

Ligembide nädälide joosul tuvvas ilvessit viil üts' vai kats' tükkü manu. Mõtstsiku ja faasaniid om Kõivu Rein joba mitmit aastit pidänü, sügüse sai täl valmis kõrralik ilvesseaid.

Elistvere eläjäpargin omma ilvesse häste poiginu ja näid om rohkõmb ku pitä jõudas. Täüskasunu ilves taht päävän kats' killu lihha är neeldä ja kartult süümä ei olõ viil kinkalgi tedä opada õnnistunu.

Ilves saadi kätte nii, et tetti söögimaja ussõmulgulõ kablaga kinni laskõ luuk' ja püüti üts' nuur ilves sinnä kinni. Lasti tälle unõrohuga prits sällä sisse ja pakiti magama jäänü elläi Kõivu Reinu vahtsõdõ tsiapuuri.

Ku Rein tuud asja kotun selet', ütel tä äi Vaidre Endel, et kuis ti nii kehvä mehe olõti, kaegõ kuis ussuuri tiigrit püüdäs: "Telekan näüdäs', kuis mehe lätsi mõtsa, võti õdagu onnin napsu – plekikruusõga jõiva – ja hommugu aiõva tiigri silmussõdõ. Hark panti kaala pääle, pini olliva kah muiduki ümbre. Säälsaman veeti jala kokku, köüdeti käpä orrõ külge kinni ja kannõti luum mõtsast vällä!"

Elistvere ilves es taha pääle pikkä sõitu viil sukugi üles heränedä. Lõpus' kuigivõrd heräsi ja puur' kannõti aida.

Rein tekk' luugi vallalõ ja ümbreolõja säi hinnäst ilvesse kapõrdamist kaema. A ilves tull' lipsti puurist vällä ja ronõ suurõ kuusõ otsa ja sääd' hinnäst kuusõossõ pääle.

Kõivu Rein usk, et eläjäparki om küläliisi uuta iks rohkõmb Eesti ku Läti poolõ päält: Lätläisil omma hindäl hää eläjäpargi. Riia pargiga omgi täl ütitsit plaanõ: tuu taht mõtstsiapõrssit ja pakk vasta hirvi.

"Meelde jääb eelkõige see, et esimest korda loomapargi kaheksa-aastases ajaloos saime me tänavu riigilt 500 000 krooni ülalpidamiskulude katteks. Kuigi see summa katab vaid poole meie eelarvest, on see siiski tohutu samm edasi: senini pidime end ära majandama ju põhiliselt projektirahadega.

Ka mitu Keskkonnainvesteeringute Keskusele esitatud projekti õnnestusid tänavu. Tänu sellele saime uue rebase- ja hirveaia ning võisime alustada ehitustöid abihoones. Söötjate elu läks tublisti kergemaks tänu sellele, et saime loomapargile ATV: senini tuli toitu ja jooki mööda pargi küllaltki suurt territooriumi käsikäruga laiali vedada.

Väikese pettumuse osaliseks saime ka: selle valmistas meile noor metsseaemand Possa, kes selle asemel, et eakaaslase Gerdiga paari heita, valis endale peigmeheks hoopis vana kuldi Peetri. Ja nüüd pole üldse kindel, et Possa meid kevadel põrsastega rõõmustab, sest Peeter on lapsetegemise vastu huvi tundmiseks lihtsalt liiga paks."

Ilveseõnne on Elistvere loomapargil ikka olnud, ükski kevad pole tulnud ilma uute "kiisudeta" ja seetõttu on neid kärmeid ja lustakaid kaslasi võimalik mujalegi jagada. Lehelugejatel on kindlasti veel meeles lugu, kuidas kevadel neljast meie ilvesest Leedu kodanikud said.

Rein Kõivu Alaveski tallu Võrumaal Mõniste vallas on ammu tahetud ilveseid võtta. Sellel teemal oli talu peremees juba tükk aega Elistvere loomapargi perenaise Asta Sarvega plaani pidanud. Sügisel valmiski Alaveskil kõigile nõuetele vastav ilveseaed. Rein Kõiv sai loa kolme ilvese talluvõtmiseks ja talve hakul otsustatigi nende ümberasustamine teoks teha. Elistveres oldi nõus kahest loomast loobuma, aga et neid koos transportida ei riskitud, võeti plaani, et esialgu läheb üks, umbes kuu aja pärast aga teine. Kõige suurem mure oli aga selle ürituse juures, nagu kevadiste Leetu minejate puhulgi, kuidas reisisell puuri ja autosse saada. Loomad on targad küll, see ei tähenda aga, et nad inimesega ühes suunas mõtleksid.

Kuidas ümberasuja nõusse saada?

"Mul oli veel selgelt meeles, milline jant ja jaht meil siin kevadel nende Leetu minejate pärast käis ja ma ütlesin, et saagu mis saab, aga nii me loomi enam ei traumeeri, et neid nn kogu kollektiivi silme all uinutipüssiga jahime. Ega mul küll teist lahendust välja pakkuda polnud, aga hea, kuigi minu meelest utoopiline idee tuli meie töötajal Elo Melgil. Nimelt on meil ilvesteaias üks pisike kuur, kuhu me loomadele vitamiine-mineraale jätame. Nad käivad ise seal oma aru järgi neid endale manustamas. Aga kuurikesel on teises otsas veel väike eraldi ruum. Elo mõte oli, et keegi meist võiks seal passida ja kui vitamiinihimuline sööma hakkab, ukse tema selja taga kinni panna," jutustas Asta ja tunnistas, et tema meelest oli see plaan uskumatult jabur. "Ma olin surmkindel, et ükski metsloom pole nii muretu, et siis üldse kinnisesse ruumi tuleb, kui inimene seal ees on. "Ma olin isegi nii rumal, et vedasin Eloga kihla ja kaotasin suurelt," kurtis Asta naeruga pooleks ja jutustas, et vähe sellest, et loomad muretult kuuris käisid, nad tulid sinna vahel mitmekesigi ja lausa mürasid riiulite vahel.

Mitut looma korraga luku taha panna siiski ei riskitud, luugi lükkas Elo Melk detsembri alguse ööl kinni üksi tulnud emaslooma järel. Hommikul organiseeriti uinutipüstoliga kohale loomaarst Väino Miil, häire anti ka Võrumaale Rein Kõivule, kes kiiresti platsi ilmus.

Teekond Lõuna-Eestisse võiski alata.

Üksi on igav ja kurb!

Eks igal emmel ole oma võõrsile läinud lapse pärast mure. Nii hakkas ka Asta süda peagi looma pärast valutama – ta on ju võõras kohas ja üksi, targem olnuks neid ikkagi kaksi kodunt välja saata. Selgus, et sama mure oli ka ümberasunu uuel peremehel, kellega telefonitsi sidet peeti. Rein Kõivu sõnul istus loom pidevalt aia ääres ja justkui ootas kedagi. Ka tuli mõlemal mõte, et kui kahel loomal kolimise ajavahe pikaks venib, võib hiljem territooriumi jagamisel vanade tuttavate vahelgi ütlemist tulla. Nii otsustati siiski ka teine Elistvere kaslane võimalikult ruttu samal meetodil kinni püüda ja ümber asustada. "Ja nagu ma juba ütlesin – teravaid elamusi enam kellelegi tekitada ei kavatsetud. Seega, kuigi tallu oleks vajatud isaslooma, võtsime juba ette plaani, et kui saatus valib taas emase, siis tema lähebki. Pealegi on meie loomade hulka igal juhul võõrast peigmeest ja värsket verd vaja. Söödakuurist puuri ning sellega Võrumaale tuligi vähem kui nädala pärast minna kevadel sündinud ilveseneiul. Isaslooma hankimiseks pöörduti Tallinna Loomaaia poole. Seal küll kedagi ära anda polnud, see-eest teati aga öelda, et ühendust tuleks võtta Vilniuse loomaaiaga, kus "vaba ja vallaline" peigmees olemas. Loodetavasti ei tule värsketel võrukestel välismaa kosilast liiga kaua oodata.

Teisipäeva ennelõunal, kui krõbe külm Võrumaad veel eemalt kõõritas, sõitis Võrumaa Teataja Mõniste valda uurima, kas paar kuud tagasi Jõgevamaalt Elistvere loomapargist Saru külla Alaveski tallu toodud ilvesed on uue kodu juba omaks võtnud.

Alaveski peremehel Rein Kõivul pole põhjust kurta: loomad on väga hästi kohanenud. Ega siin olegi suurt midagi imestada, sest mõlemad ilvesed on sündinud loomapargis, kuhu nende vanemad omakorda on toodud loomaaiast. Nii et tegu on mitmenda põlve aialoomadega.

Inimesest hoiavad nad sellest hoolimata vähemalt paarikümne meetri kaugusele. Ja et kahe ilvese käsutuses on paras maalahmakas, siis ei aita ka ümber võrkaia käimine: fotoaparaadile jäävad nad tabamatuks.

Rein Kõivu suunamisel leiab silm kõrge kuuse okste vahelt lõpuks siiski ühe mütsaka ja kui pilti digikaamera ekraanil lähemale kerida, siis löövad hallis kogus särama kaks silma. Loom ei põõnutagi, nagu peremees arvas, vaid jälgib aiaäärset sekeldamist.

Kummalgi ilvesel on omad kombed. Elistvere loomapargi perenaise järgi nime saanud Asta liigub päeval vähe ringi, vahetab ainult aeg-ajalt puu otsas kohta.

Teist, esialgu nimeta looma on rohkem näha, aga ikkagi mitte siis, kui inimesed aia taga kõõluvad.

Ilveste aia sisse jääb vana saun. Rein Kõiv läheb ja müdistab natuke selle seina vastu. Metskass kargab tõesti peiduurkast välja, aga hoopis teisest kohast, kui oodatud... ning on vilksti eemal künka otsas. "Nad on ikka ööloomad," võtab peremees fotosessiooni kokku. Tuleks passida, kuni hakkab pimedaks kiskuma: siis lähevad ilvesed liikvele ja ootavad ka oma toiduportsu.

Rein Kõivu sõnul on ilvese päevatoit umbes poolteist kilo liha. "Nad on nii peened loomad, et roiskunud liha ei söö," lisab ta. Nii kostitatakse loomi iga päev värske sea- või ka kopralihaga.

Rein Kõiv on pika staažiga jahimees ja möödunud aastal lasi näiteks 49 kobrast. Kõigest üks jäi 50st puudu. Kõige mürakam neist kaalus 38 kilo. Ilvestele sobivat ninaesist jääb sealt järele alla poole. Aga nüüd on igatahes hea sügavkülmast võtta.

Linnud noolivad ülejääke

Püsimatum ilves on pärast saunast plehku panekut kaugel haohunniku kõrval istet võtnud ja jälgib liikumatult vestlejaid.

Ja võhik võib palju küsida. Kas seda hirmu ei ole, et metsloom mõne puu oksalt üle kolmemeetrise aia kargab ja metsa kaob?

"Ta tuleb puu otsast tagurpidi alla nagu kass. Ilves ei hüppa kümne meetri kõrguselt kellelegi selga," purustab Rein Kõiv mu elava ettekujutuse puuoksal hüppeks hoogu võtvast loomast.

Kui kõik läheb, nagu plaanitud, siis saab Alaveski ilveseaed varsti hoopis täiendust. Kahele emasele ilvesele tuuakse seltsiks isasloom. Rein Kõivu lootused on selles vallas seotud Kaunase loomaaiaga. "Toome natuke võõrast verd. Riias ja Helsingis olevat neil sugulased," põhjendab ta.

Ümberringi hääleka koorina vidistavad linnud on äkki vait jäänud. Rein Kõiv pakub, et kanakull on platsis. Peale ilveste peetakse Alaveski talus – ja sellest on Võrumaa Teatajagi kirjutanud – metssigu ja faasaneid jahiturismi tarbeks. Üht-teist nende loomade toidulaualt pudeneb ka lindudele, alates rasvatihastest, siidisabadest ja puukoristajatest ning lõpetades kanakulliga. Varblasi säutsub seal lausa tuhandeid.

Kanakull valmistab Alaveskil aga üksjagu muret. Faasanid, kes ei oska kulli karta, kohmitsevad võrkaia ääres ja langevad niimoodi röövlinnu küüniste vahele.

Sirutan vahepeal kaela, aga ilveste aias pole liikumist näha. Kui jätta välja siidisabad, kes proovivad puusse jäetud pruunide õunapabulate seest seemneid kätte saada.

Linnuliike tiirleb talu ümber tõesti palju, aga tegelikult tahab Rein Kõiv hoopis loomapargi osa laiendada. Selleks kavatseb ta PRIAst tegevuse jätkamiseks toetust küsida.

"Aedade ehitamine on kallis lõbu. Aga aiad on üks asi, ka loomade ülalpidamine on kallis. Metssead ja faasanid kokku söövad aasta jooksul 200 tonni vilja," toob ta näite.

Tõelises loomapargis võiks olla vähemalt kümme loomaliiki. Nende leidmisega poleks muret. Seitsme aasta jooksul, kui Rein Kõiv on metssigu pidanud, on ta palju koostööpartnereid leidnud. Lätlastelt saaks tuua punahirved, loomaaed on pakkunud piisoneid ja Davidi hirvi... Ent enne tuleb aiad ehitada. "Kui toetust ei anta, siis tegemata see asi ei jää, aga venib viie kuni kümne aasta peale," sõnab Rein Kõiv.

Loomapark ootab väljaehitamist

Hea oleks muidugi, kui loomapargi rajamine edeneks kiiremini. Koostööst on huvitatud Mõniste kool. Bussid on toonud Alaveski talu õuele loodushuvilisi juba nüüd peale Varstu kooli Viljandist, Rakverest, Jõhvist jne. Ja asjatundjad arvavad, et suure loomaaia kõrval võiks Eestis tõesti olla ka viis-kuus väikest loomaparki.

Entusiasmi nõuab selline ettevõtmine kõvasti, meelekindluse paneb proovile igasuguste nõuete täitmine. Ilveste Alaveskile toomisele eelnes ka mitu aastat bürokraatiat. Rein Kõivu arvates ei maksaks asjaajamist ulukite puhul nii keeruliseks teha. Ta peab seejuures silmas ka loomade üle piiri viimist. Lätlased, soomlased, rootslased – kõik tahavad metssigu, aga veterinaarnõuded on selle toimingu puhul väga karmid.

"Mõeldamatu, et võtad 200–300-kilosel metskuldil veenivere proovi, kui tema kättesaamisegagi on raskusi," ütleb Rein Kõiv. Sellele loomale pole kahjuks sobivat uinutit. Ja kogu selle tantsu ja tagaajamise, st stressi tagajärjel võib loom koguni ära surra.

Ilves pole selle jutu jooksul palju paigalt liikunud. Nüüd istub ta teisel pool haohunnikut, aga tema valvas ja terane olek on isegi nii kaugele tunda. Säravat fotot siit ei saagi.

Eemal võserikus, mis taluõuest välja keeravale teele paistab, sörgivad üksteise järel metsanotsud. 30 peaks neid peremehe jutu järgi olema. Kui ilvestest ei saanud pilti, siis võiks lugu täiendada metssigadest tehtud ülesvõte. Aga autost välja pugenud, on ka sead künka taha varjunud.

Järgmisel päeval viib toimetus fotojahile vilunuma mehe koos peenema aparaadiga ja tulemus on siin kõrval näha.

Elistvere loomapargist toodud poolteiseaastased ilvesed on Võrumaal hästi kodunenud. Pildil puurib üks neist pilguga oma rahu rikkujat.

Loode-Eesti naftareostuses kannatada saanud, kuid ellu jäänud merelinnud said peavarju Tallinna loomaaias ja Nigula loomade turvakodus, kus neid tuleb kevadeni turgutada.

Läänemaa päästeteenistuse Nõva tugikomandos nädala alguses puhtaks pestud ja Tallinna loomaaeda toibuma viidud ligi 40 linnule lisandus eile veel 50 määrdunud sulelist. Eile lõunaks oli 12 neist surnud.

Loomaaia veterinaararst Maaja Kitsing rääkis, et nad võtavad vastu kõik kannatanud linnud. "Kui vaja, siis peseme neid, kõigile teeme stressivastase süsti ja turgutame vitamiinidega ning paneme siis sooja ruumi toibuma," sõnas ta. "Teeme kõik, mis võimalik."

Kõige rohkem on loomaaeda toodud naftast kahjustunud aule ja sõtkaid, eile lõuna ajal ootas loomaaia veterinaarmajas pappkastis turgutamist ka üks naftane luik.

Ellujääjatele bassein

Kui lindude sulestikud on kuivanud ja normaalne rasueritus taastunud, et hoida 40-kraadist kehatemperatuuri, siis paigutatakse kannatanud ümber basseiniga ruumi, mille ettevalmistamisega loomaaed aktiivselt tegeleb.

Osa päästetud linde on viidud toibuma ka Pärnumaale Nigula looduskaitseala loomade turvakodusse, kuhu eile lõunaks oli toodud juba 80 naftast kahjustunud lindu. Eile õhtuks lubati sinna tuua veel umbes 40 lindu.

Nigula loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütles, et õnneks on neile jõudnutest seni surnud vaid mõni üksik lind. Tema hinnangul toimuvad olulised muutused 4–6 päeva jooksul, mil peaks selguma kahjustuse ulatus ja see, kas lind jääb elama või mitte.

Kübara sõnul on nad teinud juba ka esimesed lahkamised. "Peamine surma põhjus on see, et lindude mao sisekest on naftast täiesti läbi imbunud," rääkis ta. Ta lisas, et ellu jäävad vaid kõige jõulisemad, sest sisemisi kahjustusi kuidagi ravida ei saa.

Pääsenud lindude eest tuleb hoolitseda kevadeni, sest neid ei saa enne loodusesse lasta, kui sulestik on vahetunud.

Enne loomaaeda, Nigulasse või väikesel arvul ka oma abi pakkunud talunike juurde hoiule paigutamist hoitakse linde Nõva päästekeskuse tuletõrjedepoo saunas. Pärast pesuvahendi ja pehme käsnaga pesu linnud loputatakse ning jäetakse siis sooja sauna küüti ootama.

Nõval päästjatega liitunud looduskaitsja Aleks Lotman rääkis, et linde pestakse nüüd kookoseõli sisaldava pesuvahendiga LDC, mis tõepoolest lõhustab naftat paremini kui tavaline nõudepesuvahend. "Meie suur mure on see, et tegelikult puudub Eestis vastav kogemus," lisas ta.

Lotman märkis, et sama vahendiga on edukalt puhastatud Antarktika pingviine, kuid neil on teine sulestik ning pole täpselt teada, kuidas see näiteks meie aulide ja sõtkaste peal mõjub. Samuti ei tea päästjad seda, kuidas mõjub lindudele glükoosilahus, mida naftastele lindudele rahustamiseks süstitakse.

200 lindu päevas

Päevas jõuavad päästjad ja looduskaitsjad rannast kokku koguda maksimaalselt 200 naftast lindu. Surnud linde leiti ainuüksi eile lõunaks ligi 400.

Päästetöödel osalenud looduskaitsekeskuse ornitoloog Jüri-Ott Salmi hinnangul surevad neist pooled puhastamisel või peale seda.

"Väga palju linde on juba sedavõrd reostusest kahjustunud, et ei ole mõtet pesemisele viiagi," ütles ta. "Kui juba noka vahel on naftat, siis ei ole enamasti päästa enam midagi."

Eelmise nädala reedel sai Jõgevamaal asuva Robijärve metsloomade turvakodu pererahvas magama alles vastu varahommikut. Unetu öö põhjuseks oli poolsada naftast auli, kes toodi looderannikult turvakodusse kosuma.

"Pesime aule kella kolmeni öösel, siis enam lihtsalt ei jõudnud," meenutas turvakodu perenaine Moonika Robi unetut ööd. Sellegipoolest said aulid pestud ning pererahva vannituppa viidud. Veterinaarist pereisa Villem Robi sõnul otsustasid nad vannitoa kasuks seetõttu, et kliinikumi ruumid, kus pesemisprotseduur aset leidis, tundus jahedavõitu. See aga tähendab, et lähipäevil Robidel vanni asja ei ole.

Reede hommikuks oli pererahva rõõm suur, kui poolesajast linnust oli elus 33. "Teatasin just hommikul Toomasele (Trapidole – toim.), et 33 lindu on elus ning Toomas rõõmustas, et see on väga suur arv," rääkis Moonika. Paraku ei jätkunud rõõmu kaukas, lõuna ajal kustusid vaikselt mitme linnu eluküünlad... "Ei tohi ära sõnuda," oli Villem Robi lõunaeestlasele omaselt ebausklik.

Aulid ei leidnud teed Robijärvele aga sugugi lihtsalt. Moonika Robi helistas juba möödunud nädala algul ja pakkus oma abi. Paraku jäi suures tohuvapohus abipakkumine päästetööde korraldajatel kahe silma vahele, kuid Moonika ei jätnud jonni ning ööl vastu reedet saabusidki neile esimesed linnud, kes ei jäänud aga viimasteks.

Päev hiljem saabus teist samapalju naftaseid aule.

Kerge töö aulide pesemine ei olnud ning Moonika Robi tundis siiralt kaasa nendele, kes pesid aule Nõva väikeses tuletõrjedepoos. Robid said Villemi kliinikus kasutada voolavat vett. Jälgi jätmata pesu aga ei möödunud. "Aulid rapsisid niivõrd hullult, et kogu kliinikumi seinad on naftat täis, mis pesuga enam maha ei tule," naeris Moonika.

Villem lisas flegmaatiliselt, et tegelikult oleks pidanud kliinikus juba ammu tegema sanitaarremondi. Nüüd on siis põhjus olemas.

Ebaharilikud naabrid

Kui aulid on sedavõrd kobedad, et Robid saavad nad pere vannitoast välja kolida, siis ei tähenda see, et nad Robijärvelt lahkuvad. Villem Robi arvates tuleb aulidel olla seal isegi kevadeni. "Ruumi meil jätkub, on tähtis, et linnud täielikult taastuksid," ütles ta.

Seega saavad Robijärve aulid endale lähipäevil üsna ebaharilikud naabrid: kaks hiireviud, murtud nokaga herilaseviu, metsjänese, metsas kergelt ära pööranud soku ning hingevaakuva lamba.

Robidele tegi aga heameelt, et inimesi ei jäta lindude mure sugugi ükskõikseks.

Nii lubas jõusöödatööstust omav Urmas Laht anda tasuta jõusööta ning oli valmis vajadusel ka vajaliku koostisega jõusööta eraldi kokku segama.

Kuidas puhastada linde?

Naftareostustes määrdunud lindude raviks ja hoolduseks on välja kujunemas ülemaailmne standard, millest Nõva reostusega tegelejad said põhjalikuma ülevaate Eestisse saabunud Rahvusvahelise Loomade Heaolu Fondi (IFAW – International Fund for Animal Welfare) spetsialistilt Ian Robinsonilt.

Iani sõnul on naftaga määrdunud linnud kõhulahtisuse tõttu kaotanud palju vedelikku, on alajahtunud ja stressis. Seetõttu on esmaseks ülesandeks linnu üldise seisundi parandamine. Sulestiku naftast puhtaks pesemine ei ole esmatähtis. Linnud peab paigutama sooja ruumi ning võimaluse korral neid sundsöötma füsioloogilise lahuse ja glükoosi seguga.

Kui lind on üle elanud sulgede puhastamisel alla neelatud naftast põhjustatud hemolüütilise kriisi (punaste vereliblede lagunemise), siis võib hakata teda pesema.

Pesemise juures on kõige olulisem linnu täielik puhtaks pesemine nii naftast kui pesuvahendist ning see toimub kuuma pihustatud veejoaga. Täieliku pesemise korral taastub Ian Robinsoni sõnul sulestiku veepidavus ning lind on mõningase kosumise järel valmis loodusesse tagasilaskmiseks.

Täpsemad juhised avaldame märtsikuu Rohelises Väravas.

Nigula metsloomade taastuskeskusesse jõudis RLKK Pärnu-Viljandi regiooni töötajate ja Eesti Ornitoloogiaühingu abil Loode-Eestit tabanud õlireostuse tõttu kokku 190 lindu. Kõik linnud olid määrdunud ja nõrkenud. Linde turgutati soojas ruumis toitelahuse ja söögiga. Kuid siiski oli suur osa lindudest sedavõrd mürgitunud, et neid ei olnud võimalik enam aidata...

Pärast Keila lindude taastuskeskuse töölehakkamist transporditi Nigulas kosunud linnud rahvusvaheliste ekspertide hoole alla, kus nüüd ka võimaluse piires abis ja kogemusi vahetamas käiakse.

Teisipäeval võõrustas Elistvere loomapark oma parimaid sõpru, kes loomapargi igapäevase elu-oluga ikka kursis tahavad olla ning on igati parki toetanud. Olgu abi siis hea nõuanne, okste toomine või aedikute parandamine, raha või söögikraami andmine. Sõbrad said tutvuda loomapargi asukate talvise eluga, räägiti ka sellest mis aasta jooksul tehtud ning millised on tulevikuplaanid, samuti vaadati uhiuut loodusfilmi "Imeline Eestimaa", mille stsenarist Riina Hein, kes tuntud ka Raja Teelena, loomapargile kinkis.

"Kuigi kõik meie head sõbrad on ka varem loomaparki külastanud, võttis ringkäik üle tunni ja aega jäi veel puudugi," rääkis Asta Sarv.

Kitsede aediku juures tegi nii "pererahvale" kui ka külalistele suurt heameelt see, et kui tavaliselt hakkavad kitsed, kui neile talvel kuuseoksi tuuakse, aplalt okkaid sööma, siis tänavu on need peaaegu puutumata. Asta sõnul on põhjuseks see, et loomade tervis on korras ning vitamiinivajadus rahuldatud. "Tänu uuele loomaarstile Väino Miilile on loomadele tehtud kõik vajalikud terviseproovid ja kaitsesüstid, nad on saanud piisavalt vitamiine ning tasakaalustatud sööta," rõõmustas loomapargi perenaine.

Pea kaheaastane noor rebane Rex, keda kunagi kodus lemmikloomana peeti, on loomapargis kenasti kosunud ning võõrdunud ka "oravakommetest", kuid on endiselt väga uudishimulik. Nii tuli rebane perenaise hääle peale kohale ning liputas saba nagu uudishimulik kutsikas.

Ühe lemmiku, karu Karuliina kohta oli aga loomapargi perenaisel pajatada lugu. Nimelt mõjutasid vahepealsed külmad ilmad ka loomapargi asukate eluolu. "Olin just Tallinnas, kui kolleeg Elo Melk mulle helistas ja küsis, kas see vana "Kommunaari" kauplus on ikka avatud. Jutu käigus selgus, et Elo nägi, kuidas karu, kes juba teist aastat talveunne pole jäänud, on käpad taeva poole ajanud ning "püüab" päikest, et neid pisutki soojendada. Nii tekkis mõte, et ehk aitaksid looma pisutki näiteks kalossid. Jalavarjud jäid küll tookord ostmata, kuid head sõbrad Luua Metsakoolist lubasid poolnaljatamisi mesikäpale vildid muretseda.

Loomapargis juhtub aga kogu aeg midagi. Nii on praegu valvsa hoole all sokk, kes samas Tabivere vallas auto alla jäi. Õnnetusest ei teatanud aga mitte selle põhjustaja, vaid tema järel sõitnud kohalik mees, kes oli väga õnnetu: kuigi loomal nähtavaid vigastusi justkui polnud, käitus ta ometi kummaliselt. Loomal oli tugev šokk ning ka tõsised peavigastused. Nüüdseks on ta saanud vitamiine ning mitmeid ravimisüste. Asta aga loodab, et kui loom täielikult paraneb, saab ta oma õigesse keskkonda ehk vabasse loodusse tagasi lasta. "Ta tundub olevat tugev loom, kes ise hakkama saab," ütles ta.

Lapimaalt saabuvad põhjapõdrad

Veel täna-homme on aga loomaparki oodata ka päris uusi asukaid – põhjapõtru. Kokku on Lapimaalt teel neli põtra: kaks pulli ja kaks lehma. Loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet ütles, et üks põdrapaar jääbki Elistverre, teine paar viiakse edasi Võrumaale. "Põhjapõder elas Eesti aladel jääajal ning oli siin kindlasti üks esimesi asukaid. Vana põhjapõder, kes kunagi Elistvere loomapargile kingiti, jäi kahjuks raskelt haigeks, tal oli kasvaja ning tema elupäevad lõppesid. Külastajatele aga meeldis ta väga," rääkis Kaupo Ilmet.

Asta Sarv lisas, et kuigi saabuvad loomad on üsna noored, ei ole nad enam lapsed. Tema kõrvu on jõudnud ka kuuldus, et üks põder on tiine, kuid päris kindlalt seda siiski veel väita ei saa. "Põhjapõtradel on sarved nii emastel kui isastel, kuid erineval ajal. Need sarvilised põhjapõdrad, kellega jõuluvanad sõidavad, on emased," teab Asta.

Loomapargi perenaisel on väike salasoov: ehk on üks loomadest nõus talvel lastele saanisõitu tegema.

Üllatavalt palju toetajaid

Asta Sarv ütles, et on üllatav, kui palju ikkagi on häid ja omakasupüüdmatuid inimesi.

Küll aga on loomapargi perenaisel kahju, et Tabivere vald, kelle territooriumile Elistvere loomapark jääb, ei olnud saatnud sõbrapäevale ühtegi omavalitsuse esindajat ning kutsele isegi ei vastatud. Pärast sügisesi valimisi on vallavalitsus loomapargi tegemiste vastu aga üldse väga vähe huvi ilmutanud.

Abi, mida loomapargi sõbrad on osutanud ei ole sugi alati rahaline. On neid, kes toovad asukatele lihakraami, ja neid, kes pakuvad sügiseti juurvilja. Laiuse metsakonna mehed on alati aidanud okste muretsemisel, aktsiaselts Lemex on andnud vajadusel tõstukit ja tulnud ehitustöödele appi, Luua Metsakool on aidanud korraldada lastelaagreid. Aga abilisi on tunduvalt rohkem, kui siin nimetatud sai.

Veel eelmisel nädalal Lapimaal paarisajapealises karjas elanud kaks põhjapõtra on nüüd uue kodu leidnud Rõuge Ööbikuorus, kus nende naabriks on neli jaanalindu.

"Tahtsin teha risti vastupidi isale, kes hakkas jaanalinde kasvatama," ütles paari põhjapõtru omandanud Alar Johanson. Sellest nädalast ongi Ööbikuoru lumel ninapidi koos Aafrikast pärit jaanalinnud ja polaarjoone tagant toodud põhjapõdrad. Nende vahele jääb siiski aed.

Põhjapõtru on Johansoni sõnul kaht liiki: ühed on päris metsikud, aga teised on inimestega harjunud. Ööbikuorgu toodi just viimaste esindajad.

Paari kuu pärast peaks emane loom ka vasika ilmale tooma. Viimane meenutab Johansoni sõnul põdra näoga hundikoera ning on omaette vaatamisväärsus.

Peamiselt vaatamiseks loomad Eestisse toodigi. Suvel saavad turistid loomi aia tagant vaadelda, kuid järgmisest talvest hakkavad põhjapõdrad täitma tähtsamat ülesannet – jõuluvana vedama.

"Plaan on neljapealine rakend kokku saada," ütleb Johanson. Järgmisel talvel, kui Rõuge vald avab Ööbikuorus jõulumaa, hakkavad Johansoni põhjapõdrad lastele lustisõitu tegema.

Kui Eestis on Johansoni andmeil tegu ainulaadse võimalusega, siis Soomes on põhjapõdrasõit levinud, kuigi kallis talvine meelelahutus. Soomes pakutakse turistidele põhjapõdrarakendit nii lühikeseks lõbusõiduks kui ka päevaseks matkaks. Päevaks põhjapõdra üürimine maksab Soomes ligi tuhat eurot, kuid Eestis pole võimalik nii kõrget hinda nõuda.

Johanson loodab, et loomad kohanevad Eesti kliimaga hästi. Suveks tuleb ehitada laut, kuhu sarvilised saavad päikese eest varju pugeda.

Eestis ei ole põhjapõder Johansoni andmeil sugugi võõras loom. Nii on Tartu raad andnud tema sõnul näiteks 17. sajandil välja korralduse, milles keelas põhjapõtrade kasutamise rakendites. Põhjuseks oli see, et linna korravalvurid kasutasid hobuseid, kes põhjapõtradele kiiruses alla jäid.

Põhjapõtrade kiirus avaldub eeskätt lumel joostes. "Sõrg on lai nagu kühvel," ütles Johanson.

Praegu on Ööbikuoru uued asukad nudipead. Vastavalt nõuetele tuli loomade sarved enne Eestisse toomist maha lõigata, kuid Johansoni kinnitusel kasvavad need ruttu tagasi. Uhke sarvevõra kasvatamiseks kulub paar-kolm nädalat, nii et Ööbikuoru loomade pead peaksid paari kuu pärast taas ehitud olema.

Ööbikuoru põhjapõtrade ülesandeks on inimestele meelelahutust pakkuda, kuid raha on nende pealt võimalik ka muul moel teenida.

Kilo toorest põhjapõdraliha maksab Soomes 35 eurot ehk üle 500 krooni. Veel kallimalt müüakse umbes kuu soolvees olnud ning siis kolmeks-neljaks kuuks majaräästasse kuivama pandud liha, mille kilo hind kõigub Johansoni sõnul saja euro ehk 1500 krooni ringis. Pluss sarved ja nahk, mis lähevad samuti kaubaks.

Ööbikuoru asukad esialgu kööki ei lähe. Seitsmeaastasel emasloomal ning kolmeaastasel isasel seisab ees karja loomine. Põhjapõdrad elavad umbes 15 aastat.

Veidi enam kui nädal tagasi tulid loomapargi töötajad tagasi Soome-reisilt ja tõid kaasa kaks uusasukat – põhjapõdrapaari. Kolmeaastane emasloom "ristiti" Mauraks, seitsmeaastasele isapõdrale pärandati tema eelkäija Redu nimi.

Pudasjärvi põhjapõdrakasvandusest toodi tegelikult ühe konteineri sees ära neli looma, teise paari sai endale turismitalu Võrumaal Rõuge vallas.

Öisel ajal jõuti Elistverre ja saadi võrdlemisi suure "madistamisega" niikaugele, et sõidukist tuli siin maha vaid üks põdrapaar. Teine jätkas teekonda Lõuna-Eestisse.

Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on Maura ja Redu juba üsna hästi kohanenud, söövad ja jalutavad aedikus ringi. Veidi ärevil olid esialgu vaid nende siinsed naabrid – kitsetalled ja sokk Priidik.

Ohutuse mõttes lõigati põhjapõtrade uhked sarved Soomes enne pikka reisi maha, kuid küllap need peagi uued kasvavad.

Kui Elistvere loomapargis elavad kährikud kevadel ärkavad, saavad nad üllatuse osaliseks, sest üle tee naabriteks on kolinud põhjapõdrapaar.

Põhjapõdrad on kohanenud ja tulevad ise külastajaid uudistama. Redul on peas päitsed ja nii see ka jääb – tal on võimalus aasta lõpus jõuluvanale appi asuda.

Nimelt on kährikud tänavu Elistvere loomapargi ainsad asukad, kes on otsustanud talveunne suikuda. Isegi karu Karoliine müttab mööda puuri ringi ja otsib endale tegevust. Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on tema viimase aja lemmiktegevus taguda kaikaga vastu aiaplekki.

Naaberloomad ärevil

Veebruari keskpaigas ligi tuhande kilomeetri kauguselt Soomest Pudasjärvilt Elistverre toodud põhjapõdrad tõid loomapargi elanike igapäevaellu omajagu ärevust.

"Naaberaia kitsed kolisid aiaserva ja sokk Priidik käis närviliselt edasi-tagasi," kirjeldas Asta Sarv. Vastasaia ilvesed seadsid end õhtu saabudes koguni puudele jahipidamiseks ritta, lootes järgmise kõhutäiena nautida tundmatuid loomi.

Hoolimata ärevil naabritest on põhjapõdrad Maura ja Redu aga oma uue koduga harjunud. "Esimesed päevad hoidsid nad aia tagumisse serva, kuid nüüd tulevad ka külastajaid uudistama," sõnas loomapargi perenaine.

Lähedalt vaadates märkavad külastajad, et ühe põdra sarved on maha lõigatud. "Põhjapõder on selline loom, et talvel kasvavad sarved emas- ja suvel isasloomale," ütles Asta Sarv. Emapõdra Maura sarved tuli enne teele asumist maha lõigata, kuna muidu ei oleks teda lihtsalt reisile lubatud.

Isapõder Redu saabus Soomest aga koos päitsetega. "Need jäävadki talle pähe, tuleval talvel loodame ta jõuluvana saani ette rakendada," sõnas Sarv.

Eksootilised põhjapõdrad saavad ka siinsetes tingimustes muretult hakkama. "Nad söövad heina ja pajuvihtu, samuti põhjanaabrite juurest kaasa ostetud põhjapõdragraanuleid," rääkis Asta Sarv.

Seitsmeaastane Maura ja kolmeaastane Redu on isegi nii leplikud, et ainsatena loomapargi elanikest söövad nad mõnuga küüni kuivama seatud vihtade alla kukkunud pajulehepudi.

Asta Sarve sõnul on keerulised lood aga põdrasamblaga. "Seda põhjapõtra rahustavat ja talle jõudu andvat maiust antakse loomale peotäiekaupa," selgitas Sarv. Põdrasammalt saab tarnida vaid Soomest, kuid hind võib loomapargi eelarvele käia üle jõu.

Naksuv kõnd

Põnevaks teeb põhjapõdra ka tema naksuv liikumine. "Tal on sõrgade vahel selline lukustussüsteem, mis astudes käib kinni-lahti, ja see tekitabki astumisel naksumist," selgitas Sarv. Ta lisas muiates, et loomapargi töötajad saavad seetõttu külastajailt põdra väljaravimata liigesepõletiku pärast tihti riielda.

Seni elas loomapargis üks põhjapõder, kes aga möödunud sügisel suri.

Loode-Eesti ranniku õlireostuspiirkonnast elusalt kokku kogutud linnud, kes viidi Keilasse linnuabikeskusesse ning suudeti päästa, on tänaseks lastud tagasi loodusesse.

Riikliku looduskaitsekeskuse liigikaitse spetsialisti Ivar Ojaste sõnul viidi Keila linnuabikeskusesse, mis loodi naftareostatud lindude abistamiseks, 156 õliga määrdunud lindu, kellest 29 olid kühmnokk-luiged. Ojaste kinnitusel oli kannatanute hulgas kõige enam aule ja sõtkaid.

Kui naftareostatud lindude abistamiseks pandi tööle Keila linnuabikeskus, viidi linnud sinna kokku nii Nigula kui ka Robijärve turvakodust, Nõva päästekeskuse ruumidest ning enamik linde ka Tallinna loomaaiast, kus neid enne linnuabikeskuse loomist pestud ja puhastatud oli.

Keila linnuabikeskusesse toodud lindudest pääses aga loodusesse tagasi 60 lindu, mis moodustab alla 40% kõigist linnuabikeskusesse viidud lindudest.

"Viimased viis kühmnokk-luike pääsesid merele tagasi laupäeval ning sellega lõppes ka Keila linnuabikeskuse töö," selgitas Ojaste.

"Linnuabikeskuse töökava oli välisekspertide kogemuste järgi jagatud lindude üldise seisundi stabiliseerimiseks, lindude pesemiseks, lindude kuivatamiseks ja taastushooldeks," ütles Ojaste.

Ojaste kinnitusel jälgiti lindude üldist tervislikku seisundit pidevalt ning see seisnes näiteks vereproovide võtmises, kehatemperatuuri mõõtmises, kaalumises.

"Paralleelselt toimus surnud lindudelt biomeetriliste andmete, nagu kehakaal, tiiva pikkus, noka pikkus, kogumine, sest siiani paljude liikide kohta meil vastav teave puudus," ütles Ojaste.

Vabatahtlikud tulid appi

Ivar Ojaste sõnul olid Keila linnuabikeskuses vabatahtlike ülesanded lindude jootmine ja toitmine sondi abil, üldine koristus ning veterinaaride abistamine lindude üldise seisundi hindamisel.

Hiljem, pärast lindude tervise stabiliseerumist, alustati lindude pesemist, mis toimus ekspertide täpsel juhendamisel.

Ojaste ei oska täpselt öelda, kui palju vabatahtlikke abistajaid oli Lääne-Virumaalt, sest vabatahtlike sellist arvestust ei peetud, kuid riikliku looduskaitsekeskuse töötajaid oli ametis kuuest regioonist, Saaremaast kuni Ida-Virumaani, sealhulgas ka Lääne-Virumaalt.

Veterinaararst Villem Robi, kelle tegemiste hulka kuulub ka Jõgevamaal, Tartumaal, Ida- ja Lääne-Virumaal ning mujalgi Eestis abitusse seisukorda jäänud metsloomade, -lindude abistamine, ravimine ja loodusesse tagasi laskmine, lõi samuti kaasa lindude päästmisaktsioonis. Robi sõnul toodi Robijärve metsloomade turvakodusse Jõgevamaal kokku 103 lindu, kellest elusalt saadeti edasi 46.

Järgmiseks jõudsid linnud Lääne-Virumaale sooja sauna ning sealt juba Keila linnuabikeskusesse.

Lindude pesu on ränk töö

"Õliste lindude pesemine on ränk töö," ütles Robi. Pesti neid loomakliiniku ruumides, kuid taastumiseks viidi linnud vannituppa, kus neil oli soojem.

"Lindude pesemine nõudis tunde," meenutas Villem Robi, kes töörohketel öödel pääses magama alles varastel hommikutundidel.

"Tundub, et hakkasime neid liiga kiiresti pesema, ehk oleks tulnud pöörata suuremat tähelepanu lindude üldseisundile ning neid mõned päevad sundtoita," arvas Robi tagantjärele.

Robi arvas, et lindude päästmine oli väga vajalik. Kuigi paljud linnud ikkagi hukkusid, oleksid surnud kõik, kui neid ravitud ja puhastatud poleks.

Keskkonnaministeeriumi andmetel korjati elusalt kokku umbes 750 lindu, surnud linde loendati üle 3500.

Elusana leitud lindudest hukkusid paljud hiljem. Päästetööd toimusid orienteeruvalt 35 km pikkusel Harjumaa ja Läänemaa rannaribal.

Praegu on rannajoon valdavalt lume ja jää all. Ivar Ojaste sõnul on riiklik looduskaitsekeskus katastroofi tagajärgede hindamiseks ning suuremate reostuskollete lokaliseerimiseks algatanud vastava projekti koostöös oma eriala parimate spetsialistidega.

Oma abi sukeldustööde tegemiseks on pakkunud ka Eesti kaitsevägi.

Uuringute tulemuste põhjal planeeritakse kevadised koristustööd ning katastroofi mõju hindamine mereelustikule lõpeb juuniks.

Elistvere loomapargist võivad kõik soovijad saada endale isikliku looma, keda aidata ülal pidada. Näiteks Tallinnas elav Juta on olnud juba paar aastat karuomanik.

Ristiema auks pandi mesikäpale lisanimeks Juta. Karu Karolina nimi on nüüd Juta-Karolina. Juta-Karolina on kaheksa-aastane ja elab edasi Elistvere loomapargis, ehkki ei maga praegu magusat talveund. Karu nimelt õpib kiiresti ära, et söötja ei lähe magama ja ta saab iga päev süüa.

Juta võttis kohustuse Juta-Karolina eest hoolitseda, et tal oleks piisavalt söögi- ja muud kuluraha, s.t annab iga kuu ümmarguse summa lisaks, sest loomapargi eelarve on kitsas, karu on suur loom ja tegelikult ongi loomapark üritanud elus püsida nende inimeste toel, kes tahaksid loomi aidata. Selline algatus on teretulnud – Elistveres on palju loomi, kes vajaksid toetust.

Loomapargi perenaine Asta Sarv: "Seitse aastat pidime tõestama, et oleme riiklikku toetust väärt, ja alles nüüd teist aastat oleme saanud poole vajalikust eelarvest – 500 000 krooni. Sellest on tohutu abi, kuid see pole piisav ja nii on paljudel loomadel olude sunnil ristivanemad."

Elistvere pargis elab ka piison Villu, kelle heaks ristiisaks on Villu Reiljan. Loomapark on väga populaarne kooliekskursioonide hulgas, see pole lihtsalt loomaaed, vaid suur park, kus Eesti õiges looduskeskkonnas elavad meie metsade loomad – karud, ilvesed, hirved, kärbid, rebased, nugised jpt. Linnainimestel pole alati täit ettekujutust, kuidas loomad elavad, külaskäik loomaparki on seega igati hariv.

Juta-Karolina kasukas läigib, turjakühm on uhkelt kummis, kuid nüüd läheks talle saapaid vaja.

Päikesepaistelise päevaga soojendab karu oma päkaaluseid, sest need külmetavad. Ta saadab postiga Tallinna endast ilusaid suuri fotosid, mis inim-Jutal kõik köögis seinal. Tähtpäevadeks vahetavad kaks Jutat postkaarte.

Kuigi mehed panevad toime rohkem kui 80 protsenti kõigist mõrvadest, iseloomustab õrnema soo esindajaid tapmisel pahatihti erakordne julmus. Ekspress püüdis välja uurida, miks see nii on.

Kahe nädala pärast arutab Jõgeva kohus mullu kevadel Tabiveres toimunud erakordselt julma tapmisjuhtumit. Süüpingis on kaks õde. Pealtnäha korralikud ja kasitud noored inimesed. Tõsi, napivõitu haridusega...

126 käärihoopi 200 krooni nimel

9. mail, kui Eesti üldsus arutles selle üle, kas president Rüütel ikka pidanuks võtma osa Moskvas toimuvatest võidupüha pidustustest, võtsid Tabivere elanik Jaan ja tema elukaaslane pisut napsu. Jaanil oli just olnud pensionipäev.

Mehe enda ega ka tema elukaaslase elu polnud kiita. Jaan oli juba mitu aastat ratastooli aheldatud, kaaslasel aga kunagise raske peatrauma tõttu kerge vaimne puue. Vanapaari väikeses majas Tabivere serval oli seekord ka kaks külalist – äsja samasse külla elama kolinud Mari ja tema õde Katrin*. Vanapaaril olid nad külas esimest korda. Tulnud kohale selleks, et veidi pidu pidada, õigemini viina võtta.

Pole täpselt teada, mis õhtu jooksul juhtus, kuidas napsuvõtmine algas ja kuidas kulges. Millest räägiti ja mida selles majas õhtu jooksul korda saadeti. Lõppes see koosviibimine aga jubedaimal moel.

Hommikul, kui Jaani elukaaslane oma voodis ärkas, leidis ta enda kõrvalt tundmatuseni moonutatud mehe laiba. Jaani nägu, kael ja käed olid tihedalt täis pisikesi haavu, põrand ja voodi piltlikult öeldes lainetasid verest. Vereloigus vedelesid käärid…

Kiirabi konstateeris peremehe surma. Põhjuseks suur verekaotus.

Kohtuarst luges tema kehal hiljem kokku 126 nendesamade vereloigus vedelnud kääridega löödud haava. Surmavaks osutus neist üks. See, mis vigastas kägiveeni.

Politsei pidas kaks õde mõrvas kahtlustatavatena kinni samal hommikul, kui leiti Jaani laip. Süüdistuse kohaselt hoidis üks õdedest ohvrit kinni, sel ajal kui teine meest kääridega lõi. Lahkudes võtsid naised kaasa 200 krooni tapetu pensioniraha, märgitakse süüdistuses.

Ülekuulamisel on õed rääkinud, et nad ei mäleta juhtunut üldse. Samas nad tunnistasid, et tõesti lõid meest, aga mitte n i i palju kordi. Jaanuaris toimunud kohtuistungil tulid nad lagedale kolmanda teooriaga – andsid mõista, et ohver üritas neid seksuaalselt ahistada. Pärast selle versiooni kuulmist palus prokurör istungi kinniseks kuulutada. Asja arutamine jätkub 3. aprillil.

* Osaliste nimed muudetud

*
Kaupo Ilmet on olnud minu õpetaja Luua Metsanduskoolis, esimene ülemus pärast kõrgkooli lõpetamist ja seltsitegevuse liinis pikka aega mu koostööpartner. Viimastel aastatel oleme koos teoks teinud suuremaid ja väiksemaid projekte. Vähe tähtis pole seegi, et just tema oli omal ajal väikejärvede ja Emajõe kutselise kalapüügi käivitaja. Teiste sõnadega: tegevus, mis minule praegu tööd annab, on just tema algatatud.

Kaupo on inimene, kes väärtustab oma juuri. Ta väärtustab oma sünnimaad – Mulgimaad –, kuid teeb samal ajal kõik selleks, et Vooremaagi elaks ja areneks. Teda peetakse omaks nii seal kui siin.

Kaupo on tulihingeline looduse ja pärandkultuuri hoidja ning kaitsja. Imetlust vääriv on tema sihikindlus. Kaupo kõige tuntuma projekti – Elistvere loomapargi projekti – teokstegemisel astus ta üsna isepäiselt ja sirgeselgselt edasi, kuigi ainult tema ise teab, kui raske ja keeruline see oli. Tulemus on aga silmaga näha: üks Eestimaa enam külastatavaid turismiobjekte on täna kõigiti jätkusuutlik.

Kaupo on olnud mulle õige mitmel korral reisikaaslaseks – nii kooli ajal kui ka pärast seda. Ta ei käi reisidel kinnisilmi ja väga tihti realiseerub midagi nähtust kodukohas. Ideedest ei tule temal küll nii pea puudu.

Nii palju korda saatnud inimesena oskab ta väärtustada teisi inimesi enda ümber. Ta on hea meeskonnatöö tegija.

Mul on elus vedanud, et minu õpetajaks, ülemuseks ja koostööpartneriks on olnud ning on praegugi Kaupo Ilmet.

Tervist ja päikest edasistesse päevadesse!

ENE ILVES,
põllumajandusministeeriumi kalamajanduse osakonna peaspetsialist

*
ammuste aegade hämaraid käike
mõtteid ja radu tervitab meel
murdunud mõõga haavatud läike
talletand muistendiks emakeel

Toetades päikesekiirte paistel peopesa vastu muinaslinnuse palkseina või nõjatudes iidsele kuusetüvele ja sulgedes silmad, võib Kassinurme mägedes tunnetada, kuis põimuvad olev ja muistne. Haldjate flöödiheli lõkkepaistel, vaenlase rammpalk põrkumas vastu väravat, vardas küpsev seakints ja suveöö lumma võimendav tähevalgus.

Kassinurme on kui uks maailma, kus põimuvad muistendid ja ajalugu, kus väsinud hing saab kosutust ja poeet leiab uue mõtterea, kus minevikupärand paneb aluse uuele loomele. Siia tullakse nii võtma kui saama, kuid alati minnakse siit rikkamana, kui tuldud.

Tänu Sulle, Kaupo, kes Sa oled meile selle ukse avanud! Eesti rollimängijad tervitavad Sind!

MATI NUUT,
MTÜ Kalevite Kange Rahvas juhatuse liige

*
Puutusin Kaupo Ilmetiga esimest korda kokku tudengina: aitasin temal, toonasel Aakre metsaülemal, metskonna juurde väikest loomaparki rajada. Nagu tudengile ikka, tundus ka mulle minust tegelikult mitte nii väga palju vanem Kaupo siis üsna vana mehena. Nüüd pean tõdema, et enam kui nelikümmend aastat, mis vahepeal möödunud, pole Kaupole tuhkagi teinud – ta on niisama värskete mõtetega ja niisama toimekas.

Elistvere loomapargi ideed olen ma algusest peale toetanud. Iga viiekümne kilomeetri taha, nagu austerlaste arvates otstarbekas, meil tunduvalt väiksema asustustiheduse tõttu sellist nähtust vaja pole, aga oma viis loomaparki võiks Eestimaal olla küll. Iseasi, et siis peaks ka Kaupo Ilmeti suguseid mehi neid käima vedama jätkuma.

Me pole küll Kaupoga alati kõiges ühel nõul olnud, ent tunnustust väärib tema tegevus ometigi. Elistvere loomaparki ei suhtu ma kui Tallinna Loomaaia konkurenti, vaid pigem kui paika, kus meie potentsiaalsed kliendid n-ö hamba verele saavad.

MATI KAAL,
Tallinna Loomaaia direktor

*
Kaupo on fantastiline inimene, kelle pea genereerib üha uusi ideid ning kellel jätkub jaksu ja oskusi neid ka teoks teha. Elistvere loomapargi rahvas on õnnega koos, et meil selline projektijuht on. Ükskõik mis mure meil ka tekib, kui seda Kaupoga koos arutada, hakkab lahenduskäik varsti paistma. Ja ta on väga tähelepanelik: loomapargis oma iganädalast ringkäiku tehes märkab ta nii häid kui ka halbu muutusi ega jäta kunagi oma arvamust välja ütlemata.

Huumorimeelt jätkub Kaupol ka. Kui meie eelmine põhjapõder Redu pulmavaevas oli ja oma aedikus mörises, ütles Kaupo talle, et ärgu ta tema peale küll häält tõstku: tema on tegelikult üldse ainus, kes talle pruudi kohale võib tuua. Vana Redu seda õnne küll ära oodata ei jõudnud, ent poolteist kuud tagasi sai loomapark see-eest uue põhjapõdrapaari.

Kaupo on aateline ja omakasupüüdmatu vana kooli mees, kes ikka ausa mängu reeglitest kinni peab. Paraku ei vastata talle meie praeguse varakapitalismi tingimustes alati samaga. Ja siis saab ta kõvasti haiget. Mul on väga kahju, et vahel ka nii läheb.

ASTA SARV,
Elistvere loomapargi perenaine

*
Kaupo Ilmet on teinud väga palju selleks, et minu ja mu suguvõsa elutingimused Elistvere loomapargis head oleksid ja ninaesine kobe. Omalt poolt olen püüdnud tänulikkust üles näidata sellega, et olen igal aastal poja või kaks ilmale toonud. Kaupo on ju rahvuslike aadete kandja ja mõni aeg tagasi oli hüüdlause "Maa tuleb täita lastega" eestlaste hulgas vägagi populaarne.

Selle üle, et mõned mu järeltulijaist väljamaale on viidud, ma pahane pole. Pigem uhke, et olen saanud kaasa aidata mõnede suuremate riikide ilvesepopulatsioonide tõu parandamisele.

Ilves ENE,
Elistvere loomapargi elanik

*
Mul vedas, et Elistvere loomapark selleks ajaks juba loodud oli, kui mina õnnetul kombel vaeslapseks jäin: kuhu mul muidu minna oleks olnud. Eelöeldut silmas pidades on loomapargi "isa" Kaupo Ilmet minu jaoks väga tähtis inimene. Ma pole paaril viimasel talvel magadagi tihanud – suurest hirmust, et äkki magan Kaupo sünnipäeva maha. Palju õnne talle ning mesimagusaid päevi edaspidiseks!

Karu KARULIINA,
Elistvere loomapargi elanik

Juba teist kuud Robijärve turvakodus elutsev metsjänes ootab kevadet, et vabadusse pääseda; teisipäeval Lüganuselt sinna viidud kummaliselt käituva soku tulevik on veel selgusetu, kirjutab Põhjarannik.

Jõgevamaal asuva Robijärve metsloomade turvakodu loomaaedade kompleks on nüüd valmis: lisaks linnuaiale 10x5 meetri suurune kitseaed ja sama suur rebaseaed, kus võivad ajutise peatuspaiga leida ka jänesed ja kährikud, ning suur aed, kuhu kitseaias kosunud loomad vabamalt liikuma võib lasta.

"Põdrad, kui neid peaks meie juurde sattuma, saadame ka edaspidi Nigula turvakodusse," ütles turvakodu perenaine Moonika Robi.

Nn rebaseaed on juba teist kuud Jõhvist Robijärvele viidud metsjänese päralt.

"Üks mees helistas meile ja ütles, et maja ees tema auto all kükitab jänes," rääkis Moonika Robi. "Kui kohale sõitsime, kükitas ta ikka veel sealsamas."

Kuidas metsjänes keset linna sattus, pole teada. Robi hinnangul on tegemist sügisese pojaga. "Arvata võib, et keegi pidas teda kodus ja viskas siis lihtsalt õue," pakkus ta üheks võimaluseks.

Igatahes on jänes äärmiselt sõbralik, täie tervise juures ja sööb hea isuga kõike, mida turvakodu pererahvas ette annab.

"Kevadel laseme ta metsa lahti," kinnitas Moonika Robi. "Praegu ei julge – kes teab, kas ja kuidas ta sealt süüa oskaks otsida."

Teisipäeva hommikul tegi Lüganuse elanik Endel Siru koos koeraga oma igahommikust tiiru ümber nende pere valveta jäetud naabermaja.

"Korraga hakkas koer kangesti aia poole haukuma ja mees läks siis vaatama, misasja ta haugub," jutustab abikaasa Armanda Siru. "Videvik oli veel, nägi algul, et mingi must tomp on aia taga. Läks lähemalt vaatama – kits oli."

Kits, kes hiljem sokuks osutus, käitus äärmiselt taltsalt – lubas endale ligi ja talus koguni silitamist.

Et tühjalt seisev loomalaut oli paarikümne meetri kaugusel, hakkas Endel Siru looma enda ees sinnapoole ajama. Kuni lauta ta saigi. Seejärel kutsuti lähikonnas elav poeg nõu andma.

"Arutasime algul, et jätaks õige endale – nii ilus ja taltsas loom. Et ostaks rulli heina ja peaks teist kevadeni," rääkis Armanda Siru. "Aga kartsime, et kui äkki miski haigus on või..."

Poja võetud telefonikõne järel saabus Moonika Robi peagi loomale järele.

Seni on arvatavalt kaheaastane sokk täiesti apaatne ega tunne huvi isegi toidu vastu. Ehkki kõhn ta ei ole, täisjõus loom hoopis.

"Nii palju kui ma talle tükkidena suhu panen, närib ja neelab, aga ise ei võta midagi," muretses Moonika Robi. "Glükoosilahust anname, süste saab. Vähemalt palavikku tal enam ei ole. Aga konutab ikka ühes kohas – ta on meil siseruumides, välja aedikusse ei julge igaks juhuks viia – ega reageeri õieti millelegi."

"Täna öösel oli ta juba pikali heitnud ja magas," rõõmustas Moonika Robi eile pisimategi edusammude üle. "Ja kui Villem (Moonika loomaarstist abikaasa) talle süsti tegi, siis hakkas trampima ja virutas jalaga – esimestel kordadel seisis täiesti tuimalt ega teinud väljagi."

Mis sokul viga on, ei oska Villem Robi veel aru saada. Selgust pole tulnud tarkadest raamatutest ega kolleegidele võetud telefonikõnedest.

"Loodame kõige paremat," ei söanda Robid soku tulevikku prognoosida.

Ja panevad kõigile südamele, et leitud metsloomast kindlasti asjatundjatele teada antaks, mitte teda omaenese tarkusest aitama ei hakataks.

Robijärve turvakoduga saab ühendust telefonidel 5346 8187 (Moonika Robi) või 524 6997 (Villem Robi).

Elistvere loomapark asub Jõgeva maakonnas Tabivere vallas. See Eestis senini omalaadne loomapark on loodud 27. augustil 1997.

Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt. Euroopa maades. Asutamise eesmärk oli anda inimestele võimalus tundma õppida kodumaiseid looma- ja linnuliike, ühtlasi luua tingimused vigastatud või emata jäänud noorloomade raviks, hoidmiseks ja hooldamiseks. Tervenenud ja endaga taas toime tulevad loomad lastakse hiljem loodusesse tagasi [4].

Elistvere loomapark asub endise Elistvere mõisa ja mõisapargi territooriumil. Mõisaansambel koosneb 28 hoonest. Neid hooneid või nende osi on kohati ära kasutatud loomade eluruumideks. Praegu hõlmab Elistvere loomapark 10 hektari suuruse ala, kuid edaspidi on plaanis laiendada aedikute ala kuni 50 hektarini.

Peale loomaaedikute kuulub Elistvere loomapargi kompleksi ka 1,5 km pikkune õpperada ja nn. linnutee koos vaateplatvormiga. Õpperada asub loomapargi lääneosas endiseaegses mõisapargis ning on tähistatud viitadega, mis tutvustavad pargis kasvavaid puuliike, puude istutamise viise ja vähem levinud rohttaimi."Linnutee" koos vaateplatvormiga annab võimaluse tutvuda paljude Eesti metsloomadega, näiteks kobraste, minkide ja ondatratega. Samuti saab kohaliku tähtsusega linnualal näha mitmeid linnuliike, eelkõige kevad- ja sügisrände ajal.

2000. aastal avati mõisaaegse teenijate maja asemele ehitatud seltsimajas koostöös Eesti loodusuurijate seltsiga näriliste uurimiskeskus, mille põhiülesanne on levitada teadmisi ja materjale näriliste kohta, uurida närilisi ja kaitsta haruldasi isendeid. Näriliste uurimiskeskus koosneb kahest osast: huvilistele avatud näriliste ekspositsioon ja teaduslik uurimislabor. Keskuse ekspositsioon on samuti jaotatud kaheks: lemmik- ja ööloomade ruum. Lemmikloomade osasse on paigutatud päeval aktiivsed närilised ning ööloomade ruumis elutsevad öösiti aktiivsed loomad. Võimaldamaks näha ööloomi tegutsemas, on nende öö- ja päevarežiim ära vahetatud. Keskuse tegevust juhivad Eesti metsaselts ja Eesti loodusuurijate selts [4].

Tähtis tegevusvaldkond on hoolitsemine viga saanud metsloomade eest. Neid püütakse ravida veterinaaride abiga. Üldjuhul lastakse loomad pärast tervenemist tagasi loodusesse, kuid on tulnud ette ka erandeid, kus looma ei ole võimalik ravida ning sellisel juhul pannakse nad magama [3]. Üldiselt võetakse loomaparki vastu kõik loomad. Erand on hundikutsikad, kuna Elistvere külast mitte väga kaugel on olnud probleeme huntidega. Kardetakse, et hundid hakkavad ulguma ja kutsuvad nii ka teised hundid kohale. Selle tõttu võivad aga saada kannatada loomapargis olevad kitsed, põdrad ja jänesed (Asta Sarve suulistel andmetel).

Elistvere loomapargis on püütud loomadele luua võimalikult looduslähedased tingimused. Aedikud on võimaluste piires tehtud üsna suured, võttes arvesse looduslike elupaikade omadusi.

Ent hoolimata headest oludest on loomade liikuvus siin siiski piiratud ja neid häiritakse mõneti rohkem kui looduses, seetõttu on tulnud ette ka probleeme. Nii näiteks suri mõni aasta tagasi põhjapõder raske haiguse tagajärjel, mille oli arvatavasti põhjustanud tavapärasest erinevad liikumisvõimalused ja toit. Samuti pole loomapargi ainuke karu juba kahel aastal korralikku taliuinakusse jäänud.

Ühtekokku on Elistvere loomapargis 46 suuremat looma. Üldjuhul on kõik loomad nn. leidloomad või saadud annetuste teel nt. kabehirved, esimesed kaks ilvest ja piisonid. Vaid viimasel ajal on mõned ka ostetud, näiteks põhjapõdrad [2].

Enamasti on igal loomal oma saamislugu. Leitud loomad on tihti orvud, kes on oma vanemad kaotanud eri põhjustel. Heatahtlikud inimesed on toonud üksi metsa jäänud pojad loomaparki. Näiteks karu saadi seetõttu, et kütid olid tapnud talvel üles ärganud emakaru ning temast jäi järele poeg. Ema otsides jõudis karupoeg metsast välja ja lõpuks avastasid lapsed ta põõsa alt lumehangest, kooli mänguväljaku lähedalt. Alguses arvati, et tegemist polegi päris karupoja, vaid mänguasjaga. Seejärel toodigi karupoeg Elistvere loomaparki, kus ta nüüdseks on elanud juba mitu aastat.

Elistvere loomapargis on esindatud hulgaliselt Eestile ja selle lähialadele omaseid loomi. Enim huvi pakuvad vast Euroopa piisonid, kabehirved, pruunkaru ja ilvesed.

Loomapargis elab kolm piisonit: üks isasloom, üks emasloom ja nende 2004. aastal ilmavalgust näinud poeg. Euroopa piisonite (Bison bonasus) tüvepikkus on tavaliselt 250–270 cm ja turja kõrgus 180–195 cm; nad kaaluvad kuni 900 kg; tunnuslik on jämedakarvaline lakk ja raske esiveerandik. Piisonit iseloomustavad lühike ja lai pea, jässakas kehaehitus ja küürus selg, nende karvkate on tumepruun ja sarved on nii isastel kui ka emastel loomadel. Elistvere loomapargis elavad piisonid on kollakaspruunid, emaspiison on mõnevõrra väiksem, kuid isaspiison on aukartustäratavalt massiivse kehaehitusega.

Põhiliselt tegutsevad piisonid öösiti ja hommikuti ning puhkavad eelkõige õhtu poole. Piisonid toituvad rohttaimedest, põõsaste ja puude lehtedest ning väikestest okstest, sügiseti on nende toidusedelis tähtis osa tammetõrudel. Looduslikult elavad Euroopa piisonid lehtmetsas või lehtpuude ülekaaluga hajusate lagendikega segametsas ning ka soistes metsades. Ajalooliselt olid nad levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid inimtegevuse ja üleküttimise tagajärjel hakkas nende leviala alates 10. sajandist kahanema ja 19. sajandiks oli jäänud vaid kolm asurkonda. Tänapäeval on Euroopa piisonid levinud Poolas, Leedus ja Kaukaasias [1].

Loomapark on koduks ka neljale kabehirvele. Kabehirv (Dama dama) on muutliku värvusega (tuhmkollasest kuni kollaseni) karvkattega sõraline, kelle tüvepikkus on 130–170 cm, õlakõrgus 85–110 cm; ta kaalub kuni 130 kg. Suurem osa isenditest on suvel kastanpruunid, valgete tähnidega, talvel ühtlasemalt hallikad. Kabehirv eelistab tiheda alusmetsaga küpseid leht- või segametsi. Mõnikord elab ta ka okasmetsades lagedate kultuurmaastike või parkide läheduses ning tihti üsna hõredates puistutes. Enamasti tegutsevad kabehirved päeval, ent kui neid sel ajal häirida, siis ka hämarikus ning öösel. Pärast viimast jääaega olid kabehirved Euroopas peaaegu välja surnud, säilides vaid Vahemere ümbruses üksikute eraldatud asurkondadena. Praegu on nende arvukus taas suur [1]. Elistvere loomapargis on neljast kaks kabehirve jalgrajaga piirnevas aedikus ning kaks kaugemal loomapargi territooriumil. Kabehirve aedik, mis asub jalgraja kõrval, on väga suur ning neile on jäetud varjumiseks põõsapuhmaid. Seetõttu on teda loomapargis üsna raske lähedalt näha.

Elistvere loomapargi emakaru Karuliina on tavaline Euroopas levinud pruunkaru (Ursus arctos). Selle kiskjalise tüvepikkus on 150–280 cm, tagakäpa pikkus 13–30 cm ja õlakõrgus 90–150 cm. Kehakaal võib isastel olla 100–315 kg, emastel aga 60–200 kg. Seega on Euroopas ja lähialades elav pruunkaru keskmise suurusega karulane. Võrdluseks: jääkarude suurim kehakaal võib isaskarudel ulatuda kuni 800 kg, Ameerika kodiaki karud kaaluvad aga 780–1500 kg. Pruunkarud on tugeva kehaehitusega, enamasti pruuni värvusega (kahvatust kollakaspruunist kuni tumepruunini), harva ka hele-hallikaskollased või mustad. Elistvere emaskaru on keskmise suurusega ja tumepruuni värvusega, vaid pea ja koonuosa on helepruunid. Karud on üsna paiksed loomad, nad rändavad päevas harilikult 2–3,5 km. Pruunkarude pikim mõõdetud päevateekond on olnud 120–150 km (Rumeenias) ja 300–400 km (Kaukaasias).

Enamasti on karud üksiklased, kuid kohati, rikkalikuma toiduvaru korral võib ühes kohas elutseda võrdlemisi palju karusid. Looduslikult elavad pruunkarud metsalaamades, põhja pool ulatub leviala tundrani ja mägedes kõrgemale puupiirist mägitundravööndisse. Avamaastikul elades vajab karu mõningal määral tihedat taimestikku, et end päeval varjata. Taliuinaku aja veedavad nad maapinnaorvas või koopas, mis vooderdatakse oksaraagude, sambla ja muu kuivanud materjaliga.

Pruunkarud on enamasti öise eluviisiga, päeval on nad tegusad häirimise korral, kuid ka sügisel marjadest toitumise ajal. Karude põhitoit on marjad, rohttaimed, raiped, putukad, juured, vahetevahel põdrad (kuna suudab joosta jääkoorikul, mis põtra ei kanna), põhjapõdrad, lambad ja lehmad. Pruunkaru oli varem laialdaselt levinud kogu Vanas Maailmas, Briti saartest ja Hispaaniast ida pool kuni Kamtšatkani. Viimase 50 aasta jooksul on arvukus peaaegu kõigis Euroopa populatsioonides jälle suurenenud [1].

Ilveseid on Elistvere loomapargis üsna palju. Populatsioon koosneb kahest isasilvesest ning viiest emasilvestest. Lähiajal on ühelt emasilveselt oodata järelkasvu. Üsna tihti, eriti sigimisperioodil on emasilvesed harilikult kindlalt piiristatud isasilveste territooriumil.

(Harilik) ilves (Lynx lynx) on pikajalgne tugeva kehaehitusega kaslane. Tema kehapikkus on 80–130 cm ja õlakõrgus 60–75 cm; ilves kaalub 18–25 kg. Karvkatte värvus on neil varieeruv: suvisest kollakaspruunist talvise kahvatuhallini. Ilveste karv on täpiline; jalad on tihedalt täppe täis, seljal on neid hõredamalt. Saba on lühike, laia musta otsaga, kõrvadel on kuni 5 cm mustad tutid. Elistvere loomapargis elavad ilvesed on talvel mõnevõrra hallikamad kui suvel. Nende hallikas karvkate, täpiline keha, mustad kõrvatutid ja must sabaots on ideaalne kaitsevärvus tiheda alustaimestikuga metsas, sest nad sulanduvad väga hästi ühte raagus puude ja põõsastega.

Looduslikult elab ilves tiheda alusmetsaga vahelduvailmelises okas- või segametsas, vanadel raiesmikel ja rabadel. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti veekogude läheduses. Ilves on hämarikuloom ning kiskja, tema peamised saakloomad on metskits, jänesed ja rebane. Kui õnnestub, ründab ta ka metsseapõrsaid, närilisi ja hirvlaste tallesid ning maapinnal tegutsevaid linde. Ohu korral ronib ilves küll puu otsa, kuid mitte eriti kõrgele.

Enamasti ründab ta ootamatult maapinnalt. Kuni 19. sajandi lõpuni elas ilves Kesk- ja Ida-Prantsusmaa, Lõuna-Saksamaa, Šveitsi, Austria ja Skandinaavia poolsaare metsastes mägipiirkondades. Nüüdseks on ilves taasasustatud Šveitsi, Prantsusmaale, Sloveeniasse, endise Tšehhoslovakkia aladele, Austriasse ja Baierimaale [1]. Ilvesele on looduspargis loodud võimalikult sarnased olud võrreldes loodusliku elupaigaga. Tarandik on üsna suur, tiheda alustaimestiku ja kõrgete puudega.

1. McDonald, David W.; Barrett, Priscilla 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

2. Nõlvak, Kaie 2006. Vooremaa, Jõgevamaa maakonnaleht.

3. Sihvart, Anneli 2005. Robijärve kasvab metsloomakeskuseks. Maaleht 2.6.2005.

4. Tee Head Toeta Loodust! 2002. OIKOS.

Kõva külm paneb tavaliselt muretsema lindude või metskitsede pärast, ent hiljutine pakane võis liiga teha hoopis pinnases talvituvatele konnadele.

"Konn ei ole nii atraktiivne, et inimesed tema pärast muretseda tahaksid, aga ega nad tema heaks midagi teha ka ei saaks," ütles Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar.

Tiigikonn on üks neist konnadest, kes ei talvitu veekogu põhjamudas, vaid pakib end talveks hoopis kaldale pinnasesse.

Pinnases talvituvatele konnadele võis külm saatuslikuks saada seetõttu, et lund on kohati väga napilt. Kui konni hukkub rohkem, võib see kaasa tuua tagasilöögi toiduahelas – neil, kes konni söövad, on toitu vähem.

Siilid pandi magama

Nigula turvakodusse pakane hädaliste hulka ei toonud. "Üsna vaikne aeg on, vaid paar parti ja paar varest," nentis Kaja Kübar. Üks sinikaeltest on küll justkui olnud jäässe kinni külmunud, mida juhtub harva. Viimatisel varesel on linnalinnu tüüpiline häda – vigastatud tiib.

Veel magab turvakodus kaks siili, kes leiti aktiivselt liikumas sel ajal, kui teised siilid kõik juba talveunes olid.

"Siilid said uuesti magama pandud," ütles Kaja Kübar. Põhimõtteliselt tegid loomad kiirendatud korras uuesti läbi sügise ehk sooja ja toidu kahanemise, kuni nad üksteise järel otsustasid heintesse talveunne jääda.

Üldiselt pole Kübara sõnul Pärnumaal Nigula looduskaitseala kandis külmas kannatamist olnud märgata. Metskitsed liiguvad väiksemates salkades ringi ja naudivad toiduküllust, mida vähene lumi neile võimaldab.

Palju on liikumas hiirejahil olevaid rebaseid ja üks juba suvel silma hakanud hiireviu on otsustanud mitte rännata. See näitab, et temalgi on toitu piisavalt.

Metskits tajub ohutust

"See on vist üks meedia järjekordne sõu, et Eestisse tuli külm. Tegelikult on see ju tavapärane asi," muigas Läänemaal elav jahindusbioloog Kalev Sootalu.

Sootalu rõhutas, et peab loomadest rääkides silmas just Läänemaad. Lõuna-Eestis, kus lund on rohkem, võib olukord olla teine.

Näiteks metskitsede põhihädad tekivad just paksu lumega. Läänemaal on lund kesiselt, orased väljas ja loomadel lausa ideaalsed toitumistingimused.

Tee ääres põllul söövad metskitsed on küll just nagu apaatsed, kuna ei tee möödasõitjast väljagi, aga põhjuseks pole siin Kalev Sootalu sõnul külm, vaid see, et kitsed tajuvad väga hästi jahivaheaega.

Ent seda, et metssead käisid suure külmaga vähem jahimeeste söödaplatsidel, seostas Sootalu küll külmaga – loomad liiguvad vähem, sest hoiavad energiat kokku.

"Ühel hommikul märkasin ka, et tihased polegi sööma tulnud. Siis küll mõtlesin korraks, et kas tõesti külm… Aga lõunaks oli õu jälle neid täis." Kalev Sootalu oletas, et linnud läksid ööseks külma tuule eest varju kusagile tihedamasse kuusikusse, kuhu jäid pikemaks ajaks, sest ka kuusikus leidub toitu.

"Ka veeloomadel ei tohiks praegu häda olla," ütles ta. Veekogud jäätusid kõrgema veeseisuga ja nüüd on vesi külma tõttu kahanenud, nii et veepinna ja jää vahel on õhuvahe, mis hoiab vee kauem lahti.

"Iseasi, mis tuleb edasi," rääkis Kalev Sootalu. "Seda teeb külm loomadele küll, et vähendab nende energiavarusid. Sellega mõjutab ta isegi talveuinakus olevat karu. Kui nüüd peaks varsti veel üks külmem ja lumine aeg otsa tulema, siis küll tahavad varud taastamist ja loomade lisasöötmine kulub ära, eriti talve lõpu poole."

Küla toidab linde

Raplamaa tuntud linnuvaatleja Lembit Tihkani õuel käivad söömas põhiliselt tihased, puukoristajad ja tänavune üllatussööja väike-kirjurähn.

Külmaaeg erilist muudatust õuele ei toonud. Tihkan põhjendas seda ka sellega, et külas toidavad lindusid paljud. Teine asi, et linnud külma ei karda.

"No mõni üksik tihane on küll soojalembesem. Mul oli ühel aastal siin üks Tahma-Toomas, kes ilmselt käis korstnas magamas," jutustas Tihkan.

Varem toitis ta ka metskitsesid, aga on sellest praeguseks loobunud. "Loodus teeb ise valiku, korjab nõrgad ära ja ega need kaotsi lähe. Sel aastal on siis lihtsalt rongal väga hea aasta," rääkis Tihkan.

Linnudki saaksid ise hakkama, aga siis valib karm loodus neid rohkem. Lindude toidulauda ja tagurpidi lillepotte täites, milles rasva-kaerahelveste segu, teeb Lembit Tihkan mõttelist valikut.

Näiteks teiste eest toidu kahmajat suur-kirjurähni ta hea meelega ei toidaks. Harakas ei ole oodatud selle eest, et ta sööb pääsukese- ja kuldnokapoegi.

Ka Lembit Tihkan ütles, et rasked ajad loomadele-lindudele võivad olla alles ees. Kui tuleb sula, mis veekogudel jääkaaned alla surub, või suur lumi, mis kevade poole võib vaevata metskitsi, kes selleks ajaks oma talveenergiavaru on juba peaaegu ära kulutanud.

Ruhnu vallasekretär Riina Kaljulaid rääkis, et pühapäeval saarelt avastatud 4–5-aastane emas- või isasloom pole kohalikes erilist hirmu tekitanud. Tema sõnul pole karu ilmumisest Ruhnule varasemast ajaloost mingeid teateid.

"On küll hunt ja ilves olnud, aga mitte karu," ütles Kaljulaid. "Ja me oleme nüüd Eestis üldse esimene ja ainus saar, kellel on karu," tähendas Kaljulaid uhkusega. Samas osutas ta asjaolule, et ruhnlased on praegu muust maailmast praktiliselt eraldatuna koos karuga lõksus. "Meri on jääs ja lennuk maikuust ka enam ei käi. Aga selle eest on meil karu!"

Kuna ruhnlastel puudub igasugune karuga kokkupuutumiskogemus, siis eile oli kogu saarerahvas koolimajja koosolekule kutsutud, kus looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni juht Enn Vilbaste rääkis, millist ohtu võib karu endast kujutada. Samuti jagas ta saare 60 alalisest elanikust ligi 40 kohale tulnule käitumisjuhiseid, mida teha, kui mesikäpp kellelegi metsas vastu juhtub tulema.

Mõnda aega peab saarerahvas nüüd uute käitumisreeglitega arvestama. Nimelt ei tohi ringihulkuva karu tõttu enam toidujäätmeid välja jätta, ketikoerad tuleb ööseks lahti lasta ja lapsed ei tohi omapäi metsa minna. Samuti ei soovitata kellelgi üksinda väljas liikuda ning kui keegi karuga silmitsi satub, peab too rahulikult seisma jääma ning vilistama. Mesinikud peaksid aga oma mesitarud varju toimetama.

"Kindlasti me tahame, et see karu jääks siia, aga samas kõik koos me siia ära ei mahu: temal poleks piisavalt ruumi ja süüa ning meil ei oleks piisavalt turvaline," ütles Kaljulaid.

Sipelgapesad segi

Roosilaiu talu peremees Vello Kümmel kinnitas, et tema majapidamise paarikümne mesitaru kallale pole karu veel kippunud. "Aga küll ta tuleb," lisas ta kohe.

Kümmeli kaasa Anne Mikson mäletas, et viimane saarel loomadega seotud ning tähelepanu äratanud vahejuhtum leidis aset üheksakümnendate alguses, kui Ruhnu sattus metssiga. Loom elas saarel ligi kolm aastat, kuni jahimehed ta lõpuks viljapõllul maha lasid.

Praegu toimetavad aga metsa sees oleva Roosilaiu talu õuel pidevalt metskitsed, kes mõnikord liialt lähedale sattunud inimeste peale hirmsa häälega kisavad.

Neljapäeval plaanivad looduskaitsjad Ruhnu karu toitmiskoha juures uimastada ning ta saarelt Soomaa rahvusparki toimetada. Seni ei ole karu kohalikke häirinud, küll on ta saarel kaks sipelgapesa segamini löönud.

Ruhnu karu ka välismeedias

Eelmisel nädalal Eesti ajakirjandusest läbi käinud uudis Liivi lahel jääpangal triivinud pruunkarust pälvis ka maailma meedias suurt tähelepanu. Uudisteagentuur AFP kirjutas neljapäeva õhtul uudise jääpangal triivimas nähtud karust. Reede õhtul arendas agentuur teemat edasi, kirjutades, et karu ei ole keegi leidnud ja kardetavasti on loom uppunud.

AFP uudis ilmus paljudes maailma ajalehtedes, sealhulgas mitmes Ameerika Ühendriikide ajalehes ning ühes Lõuna-Aafrika Vabariigi ajalehes.

Kolmapäeva lõuna ajal tuli Viljandimaal Pärsti valla Vanamõisa küla tallu sel talvel sündinud karupoeg, kes juba paar päeva varem oli silma hakanud Sürgavere kandi inimestele, kirjutab Sakala.

Keskkonnateenistusest esimesena välja pakutud taktika karu metsa tagasi peletada ei andnud tulemusi, sest loom oli suhteliselt taltsas ega peljanud hirmutamist.

Kui ilmnes, et tõenäoliselt on just sama mõmmikut paar päeva varem nähtud Sürgaveres, otsustati ta kinni püüda.

"See, et ta oli varem metsa tagasi aetud, aga uuesti inimeste juurde ilmus, näitas, et ema läheduses pole," selgitas looduskaitseregiooni seire- ja teadustöö spetsialist ning Nigula loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar.

Kuigi karu oma koduõuest avastanud Saariku talu perepojal ja ta sõpradel oli karupoja kinnipüüdmisega tükk tegu, saadi ott päeva peale siiski kätte ja pandi haagissuvilasse kinni. Karupoeg harjus inimestega kiiresti.

Kauaks ta Vanamõisasse siiski peatuma ei jäänud. Parajasti Soomaal olnud loodusvaht Aivar Sakala sõidutas ta Nigula loomade turvakoju.

Turvakodu perenaise Kaja Kübara sõnul jääb karupoeg sinna seniks, kuni õpib ise endale toitu otsima ja looma kombel käituma. "Harilikult oleme nad hiljemalt sügisel metsa tagasi viinud," ütles ta.

Tõenäoliselt on Vanamõisa mõmmiku ema hukkunud, sest tavaliselt emakarud poegi ei hülga. "Seda teevad nad ainult siis, kui pojal on mingi sisemine terviseviga," lisas Kübar.

Kolmapäeva lõuna ajal tuli Pärsti valla Vanamõisa küla tallu sel talvel sündinud karupoeg, kes juba paar päeva varem oli silma hakanud Sürgavere kandi inimestele.

Saariku talu 15-aastase perepoja Heiko Kalmuse sõnul andis mesikäpa kohalolust märku koer, kes umbes kella kahe paiku õues ägedalt haukuma pistis.

"Läksin vaatama, mis hirmus ragin seal võsa vahel käib, ja nägin, et koer haugub karupoja peale," ütles poiss.

Et edasi tegutsemiseks juhiseid saada, helistas ta emale ning too võttis ühendust Pärsti valla keskkonnaspetsialisti Villu Lükiga.

Metsa peletada ei õnnestunud

Lükk konsulteeris omakorda Viljandimaa keskkonnateenistuse spetsialistide ja Pärnu-Viljandi looduskaitseregiooni direktori Enn Vilbastega.

Keskkonnateenistusest esimesena välja pakutud taktika karu metsa tagasi peletada ei andnud tulemusi, sest loom oli suhteliselt taltsas ega peljanud hirmutamist. Kui ilmnes, et tõenäoliselt on just sama mõmmikut paar päeva varem nähtud Sürgaveres, otsustati ta kinni püüda.

"See, et ta oli varem metsa tagasi aetud, aga uuesti inimeste juurde ilmus, näitas, et ema läheduses pole," selgitas looduskaitseregiooni seire- ja teadustöö spetsialist ning Nigula loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar.

Poisid püüdsid kinni

Kuuldes, et karu tuleb kätte saada, kutsus Heiko Kalmus appi kaks sõpra ja kolmekesi asusid nad looma püüdma. Poisi kinnitusel polnud see põrmugi lihtne ülesanne, sest pisike päntajalg pääses läbi üsna väikestest avaustest ja põgenes vahepeal puu otsa.

"Väike hirm oli, et hammustab, aga rohkem kartsime, et emakaru ilmub välja," rääkis Heiko Kalmus. "Ühte mu sõpra karupoeg isegi näksas õrnalt."

Pärast seda, kui ott kella kolme paiku kätte saadi ja haagissuvilasse kinni pandi, harjus ta inimestega kiiresti. Kauaks ta Vanamõisasse siiski peatuma ei jäänud. Parajasti koos Enn Vilbastega Soomaal olnud loodusvaht Aivar Sakala sõidutas ta Nigula loomade turvakoju.

Turvakodu perenaise Kaja Kübara sõnul jääb karupoeg sinna seniks, kuni õpib ise endale toitu otsima ja looma kombel käituma. "Harilikult oleme nad hiljemalt sügisel metsa tagasi viinud," ütles ta.

Tõenäoliselt on Vanamõisa mõmmiku ema hukkunud, sest tavaliselt emakarud poegi ei hülga. "Seda teevad nad ainult siis, kui pojal on mingi sisemine terviseviga," lisas Kübar.

Normaalsetes oludes jääb poeg karuema juurde vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks aastaks.

Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktor Enn Vilbaste leidis eile Ruhnu saarelt karu värske väljaheite, mis annab tunnistust sellest, et loom viibib endiselt saarel.

Karu loodetakse leida, uinutada ja mandrile tuua.

Täna kell 14 kogunevad Jõgevamaal Elistvere parki kodukandipäevale kodu- ja kultuurihuvilised, et osaleda koduloolase Linda Luhti "Kaugete aegade mälestuste" vihu esitlusel.

Elistvere kultuuri- ja kodukandilugude "peategelaseks" on üks Eestimaa edumeelsemaks paruniks peetud Evald Aleksander Andreas von Ungern-Sternberg.

Hiiumaa kuulsa Ungern-Sternbergide suguvõsa Elistvere liini esindaja on, nagu uurimusest ja selle autori isa mälestustest Evald Ungern-Sternbergi pojast Klausist selgub, suur humanist. Von Ungern-Sternberg vältis talupoegade karistamist ja ilmutas seisuslikku väärikust.

Poeg Klaus oli aga olnud suur kirjandushuviline, muuseas ka üks esimesi autoomanikke Eestis.

Jõgevamaal on mõrvasüüdistusega kohtu ees 25aastane Olga-Kadri ja tema 28aastane õde Kristina.

Mullu mais läksid sõsarad külla alakehast halvatud invaliidile. Koos võeti viina ja siis otsustasid naised mehe paljaks röövida ning tappa. Kristina hoidis vastu rabelevat invaliidi kätest kinni, noorem õde aga tagus teda sadakond korda kääridega näkku ja kehasse. Pärast julma veretööd võtsid õed invaliidi raha – paarsada krooni – ja lahkusid. Varemgi kohtus karistatud töötud naised vahistati juba järgmisel päeval.

Jõgevamaal Tabivere vallas asuv Elistvere loomapark pole küll päris võrreldav Tallinna loomaaiaga, kuid on Eesti loodusega tutvumiseks palju vahetum ning loomulikum.

Elistvere loomapargi leidmine ei ole keeruline, kuna suure tee pealt on ligipääs hästi viitadega märgistatud. Keerad külavaheteele ning oledki varsti kohal. Olemas on parkla, osta saab meeneid – kõik nagu peab. Luua metsakooli õpetajad viivad seal läbi ka mitmepäevaseid õppelaagreid, kus loomahuvilised saavad kohaliku faunaga põhjalikumalt tutvuda.

Tegemist on lihtsa pargiga, kus loomade vahele on tõmmatud tara. Kohati ei saagi aru, kas tara on inimeste või loomade kaitseks. Euroopas olen jalutanud parkides, kus paljud saamasugused loomad vabalt jalutavad, kus paabulind paterdab jalgteel koos lastega. Elistveres on paraku isegi oravad puuri pandud, nii et oravasõpradele soovitaks jalutamiseks siiski Kadriorgu.

Elistvere peamised trumbid on suuremad loomad: piison, karu, põder, ilves, metssiga jms. Nende aedikud on ehitatud veidi robustselt, värvimata laudadest, mis ei püüagi tausta sulanduda. Siiski on platsid parajalt suured ja loomad ei paista seal ka väga kurvad olevat.

Karu lesis nagu mauk palgi ääres ja mulle tundus, et ta isegi naeratas veidi. Põder oli veidi mornima moega, sest oli kaotanud sarved. Kas nende põtrade uhkuste pügamine on seal kombeks või lasi ta need ise maha, selle unustasin küsida.

Näriliste tarbeks on Elistveres oma maja, nad ootavad seal külastajaid teisel korrusel asuvates puurides. Ma ei tea, kuidas on see reguleeritud mujal loomaaedades, aga Elistveres saab mitmeid loomakesi omale koju kaasa osta. Nii et lastevanematele soovitaks lapsed sinna kooligrupiga saata, mitte ise viia – muidu võib kodu uusi seltsilisi pärast täis olla. Samas ei tohiks ka Elistveres üldse käimata jätta.

Parki tasub külastada pigem õhtusel või öisel ajal, sest päeval on kõik loomad vaiksed ja unised. Arvata on, et möll ja elu käib ikka siis, kui inimesed harilikult magavad. Pilet täiskasvanule maksab 20 kr.

Kui Elistvere Loomapargi perenaisele Asta Sarvele helistatud ja uudiseid küsitud sai, vastas ta, et uudiseid tal praegu polegi. Kohale minnes selgus aga, et harvale külastajale on loomapargis alati uudist ja huvitav on seal ka siis, kui iga päev läbi astuda.

Uudiste all pidas Asta muidugi silmas seda, et kevadisi titeuudiseid veel pole, kuigi neid peagi nii mõneski puuris-aias oodata on. Aga kui tema seltsis pargis ringi liikuda, käib "tsirkus" kogu aeg. Asta Sarv on nüüdseks juba nii kaua loomapargis omainimene olnud, et kõigi elanike elulugu on tal peas. Vähe sellest: kui ta pole olnud just looma sünni juures, siis on ta olnud talle kasuemaks, lutitajaks, nimepanijaks, väljakoolitajaks... mida iganes.

Asta jutustab just oravate pereelust ja kirjeldab, kuidas sügisel neli oravanoorukit pidulikult vabadusse tuli lasta, et ülerahvastust ei tekiks, kui kits Piiksu aia äärde kiirustab, et iga hinna eest perenaise tähelepanu pälvida – äkki minnakse muidu temast juttu ajamata mööda! Looma sarvi sügades kirjeldab Asta, kuidas Piiksu mõned päevad tagasi tõestas, et ta ikka tõeline sokk on. Nimelt oli loomapargis vahepeal söötjal asendaja, kelle poeg pahaaimamatult kitse aeda sisse läks. "Vops anti pepu pihta ja sõit tehti külalisele sisse," muigab Asta. Küsimuse peale, kuidas nii hakkaja loom nii hädise nime sai, saame teada, et kitseke oli kord imearmetu ja Asta juures kodus üle kuu aja lutitoidul. Siis ei osatud nii väetile olevusele sobivamat nime leida.

Kitseaia juures ei saa kaua aega viita, sest oma pesast kiirustab maiust ja kiitust lunima kährik Krässu. Ka tema tõi üks pere siia leidlapsena ning ta oli siis parema meelega talitajatel süles kui üksi oma pesas. "Aga Krässu oli vahepeal kolm kuud talveunes ja unustas magades ära, kes ta sõbrad on. Kui ärganud looma rõõmsalt patsutama läksin, sain hoopis näksata! Paari päevaga soojenes vana sõprus jälle üles," jutustab Asta lustliku näoga karvanässile koerakrõbinaid suhu poetades.

Üle saavad vaadatud ka talvised uustulnukad – põhjapõdrad Maura ja Redu. Reisiks maha lõigatud sarved taastuvad jõudsalt ja kui Maura taljet lähemalt silmitseda, võib arvata, et peenikest peret ei tule enam kaua oodata.

Samal ajal peetakse meil puu otsast silma peal. "See on ilmselt Kata," on perenaine terane ja lisab, et ilveseneiu on pärinud oma isa Joosu kombed, kes hästi krapsakas ja julge oli ning "kirpu ega konna" ei kartnud. Mäletame meiegi, kuidas Joosu mõned aastad tagasi end sellega lõbustas, et mööda aiaäärt hiilis ja järsku peidust välja kargas: "Khhhk!" Oh seda ehmatust ja kiljumist siis külastajate leeris! Kata olla ka ühel päeval Piiksu sihikule võtnud, tagakäppi hüppevalmis seadnud ja endale ette kujutanud, mis siis küll saaks, kui ta kitse juurde pääseks... Unistada ju võib!

Teekond karu Karuliina ja metssigade kandis kulgeb võrdlemisi rahulikult, kuid siis kuuleme "sõjahüüdu", mida paugupealt kellelegi omistada ei oska.

Oma urust tormab välja rebane Rex ja tekib tunne, et no kohe-kohe tõuseb loom lendu! Saba vehib sellise hooga, et selle omanik vaevu jalul püsib. Lustliku karglemisega kaasneb kirjeldamatu vaimustuskisa, milles on nii klähvimist, ulgumist kui vingumist. Ja suu on seejuures kõrvuni naerul. "Kui ma praegu aeda sisse läheksin, siis te alles näeksite hüppeid," räägib Asta oma fännile vitamiinikrõbinaid jagades. Võõrastega on Rex veidi väljapeetum. Pildistamisest ta suurt ei hooli, pöörab pea kõrvale ja teeb mõtliku näo. Aga nina sügada ja musti sametisi kõrvu silitada lubab küll. Vanemad rebased jälgivad seda spektaaklit võrdlemisi halvakspanevalt.

Kui rebane Ruudi saatuse kohta pärime, saame teada, et elumees, kes korra jalga lasi, jälle tagasi tuli ja karu aeda sattus, kus tal aia peremehega kana pärast omandivaidluseks läks ja kohtukuludeks sabakarvadest ilma jääda tuli, on jälle vaba mees. "Aga ma olen teda näinud siin pruute piilumas. Mine tea, kas niisugust Don Juani aed peab, ehk on meil varsti kutsikad platsis, "muigab Asta.

Meie lahkumise ajaks on päike niipalju madalale vajunud, et näeme ära ka noored tuhkrud Tiki ja Taki, kellel kombeks just õhtupoolikul lagedale ilmuda. Ka nemad on Asta kasulapsed, antud talle sügisel imetillukestena Tõrva kandist. Nüüdseks on neist saanud imekena kasukaga vilkad loomad, kellel uskumatult naljakad näolapid ja armsad ümmargused kõrvad.

"Oravapoegadel on ilmselt juba silmad peas, kuigi me isegi ei tea, mitu neid on, sest sellisel ajal me pesakonda ei häiri. Ja küllap on peagi muidki titeuudiseid," lubab loomapargi perenaine. Täna läheb aga loomapargi rahvas Põlvamaale "põdrajahile". Nimelt on seal saadaval üks põdravasikas. Millises seisus loom on ja kas ta Elistverre sobib, selgub peagi.

Ruhnu saare elanikud saadavad keskkonnaminister Villu Reiljanile ühiskirja, kus paluvad kuu aega väldanud karusaagale kiiret lõppu – kui otti ei suudeta elusalt tabada, siis lasku jahimehed ta maha.

Allkirjakogumise eestvedaja, põlise Ruhnu saare suvitaja ja taluomaniku Kristiina Tuulbergi selgitusel on jääpangal saarele triivinud pruunkaru käpajäljed tulnud külale üha lähemale. Mõmmiku väljaheidete järgi käib metsaelukas aga täpselt samadel radadel, mida mööda inimesed randa jalutavad.

"Randa, kus turismiperioodil käib päevas kümneid inimesi, tekib paari päeva tagant üha uusi käpajälgi, mis on nii suured, et võtavad kõhedaks," lausus Tuulberg eile.

Taluomaniku sõnul on enamik saareelanikke tõsises mures. Kui varem uitasid lapsed omapäi looduses ja käisid rannas jalutamas, siis nüüd ei lasta neid majade juurest kaugemale.

"Minu oma abikaasa nägi teda möödunud laupäeval metsas. Passisid ligi 80 meetri kauguselt tubli mitu minutit tõtt, ei kartnud ta midagi, tatsas lihtsalt lõpuks metsa," jutustas Tuulberg. "Mehe jutu järgi oli ta suur kui kurat, vähemalt 200-kilone."

Oht turistidele

Kui seni pole karu veel elutegevust saarel ohustanud, siis Tuulbergi hinnangul võib olukord juba varsti muutuda. Nimelt on algamas turismihooaeg, mis toob suveks saarele tuhandeid külalisi, ja saare asunike arv kasvab hoobilt kümnekordseks. "Juba 1. juuni praamile on tehtud ligi 70 broneeringut," märkis Tuulberg.

Et turistide meelistegevusi on saarele jalutades ring peale teha, rannas päevitada, telkida ja piknikku pidada, siis võib karu paratamatult ühel hetkel nende teele sattuda.

Kuna kuu aja jooksul ei ole suudetud karu tabada, teda uinutada ja saarelt ära toimetada, siis algataski Tuulberg kampaania, kus palutakse keskkonnaminister Reiljanilt kiiret tegutsemist.

"Saare põliselanike ühiskiri ei soovi otseselt karule surma, vaid loodusametnike otsustavat tegutsemist. Kui aga muud moodi karu saarelt minema ei saa, siis tuleb ta meie arvates elimineerida ehk siis kahjuks hukata," selgitas Tuulberg.

Eilseks olid ruhnlaste ühiskirjale allkirja andnud kõik saare ligi 40 põliselanikust.

Abi Hiiumaalt

Riikliku looduskaitsekeskuse peadirektori Jaanus Tuusti sõnul seiratakse koostöös piirivalvega jätkuvalt mõmmiku seikluseid ning üritatakse iga hinna eest teda uinutada ja mandrile sõidutada. Seni ei ole aga karupüüdjaid edu saatnud.

"Mõistan saareelanike muret ja eks meilgi on kiire, kui metsad üha rohelisemaks ja tihedamaks lähevad, ei ole võimalik teda enam nii kerge sealt kätte saada," möönis Tuusti.

Nii võetakse Tuusti sõnul peagi kasutusele uus abivahend. Nimelt ühe Hiiumaal elava soomlase kogenud karukoer, kes elu jooksul on aidanud peremehel nurka ajada paarkümmend mesikäppa.

"Toome koera saarele, et ta aitaks meilgi kurikuulsa päntjala parajasse kohta ajada, kus saaksime talle piisavalt kauguselt uinutava lasu teha ning nii saare elanikud hirmu küüsist päästa ja mõmmiku enda elu säästa," lausus Tuusti.

Kuidas käituda karuga kohtudes?

• Karuga kohtudes tuleks end teha võimalikult suureks ja koledaks ehk siis tõsta käed üles, kätega – võimaluse korral mõne esemega – vehkida ning teha kõva häält. Karu on üldiselt arg loom ja läheb seepeale ära, tõenäoliselt ehmatab ka kõhu lahti.

• Karuga kohtudes on mõistlik ennast suureks tehes samal ajal ka tasakesi eemalduda, hoides loomaga silmsidet.

• Ära joosta ei tohi! Kiskjatel on refleks kiiresti eest jooksjale järele joosta, käpp peale panna ja siis vaadata, millega tegemist on.

• Karule on raske juhuslikult peale sattuda, ta on väga hea haistmisega. See võib juhtuda, kui ilm on sant ja tugev tuul karu poolt.

• Karu ronib puu otsa kui orav, ujub vees kui hüljes ning jookseb kiiresti: vedurimehed on rääkinud, et karu on jooksnud rongi ees kümme kilomeetrit kiirusega 70 kilomeetrit tunnis.
Allikas: Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal

Postimehe päevaküsimusele "Mida teha Ruhnu karuga?" vastanud arvavad, et Ruhnu saarel tegutsev karu tuleks uimastada ja mandrile toimetada – niimoodi hääletas 78 protsenti küsimusele vastanutest.

20 protsenti vastanutest arvas, et karul tuleks lasta rahus saarel elada.

Vaid kaks protsenti olid seisukohal, et karu on ohtlik ja tema tapmine on õigustatud.

Kell 18.30 oli päevaküsimusele vastanud 3307 lugejat.

Keskkonnaministeerium kinnitas, et spetsialistid lähevad homme Ruhnu saarele selleks, et saarel ekslev karu uinutada ning ta tagasi mandrile tuua.

Küll aga võetakse saarele kaasa nii tulirelvad kui ka jahikoerad.

Ruhnlased ootavad mõmmiku kiiret uinutamist või hädatappu

"Keskkonnaametnikud ei saa tulirelvi ja jahikoeri maha jätta. Koeri kasutatakse karujälgede leidmiseks ning õnnestunud uinutuslasu järel karu ülesleidmiseks," oli kirjas ministeeriumi teates. "Relvaga jahimees on kaasas inimeste turvalisuse tagamiseks, sest metslooma käitumine võib olla ettearvamatu."

Ministeeriumi väitel alustatakse karu otsimist vaid siis, kui on tagatud ohutus.

Keskkonnaministeerium palub Ruhnu elanikke, et nad paneksid nädalavahetuseks kinni oma koerad. Siis saavad karu otsivad koerad oma tööd teha.

"Samuti peaksid elanikud ja loodushuvilised karu püüdmisest eemale hoidma. Praegu pole karu söögikohta külastanud seetõttu, et see on muutunud kohalikuks populaarseks vaatamisväärsuseks," teatas ministeerium.

Laupäeval suundub Eesti Jahimeeste Seltsi meeskond koos Soomest pärit Jämtlandi tõugu (Rootsi laika) koeraga Roomassaarest praamile, et püüda kinni Ruhnu saarel tegutsev karu, vabastada saare elanikud kiskjahirmust ning lasta karu lahti mandril talle sobivamas elupaigas.

Jahimehed töötavad käsikäes Enn Vilbastega, kelle rolliks on karu uinutada.

"Kuigi meie poole pole keegi otseselt abipalvega pöördunud, jõudsime lehtedest karupüüdmise saagast lugedes järeldusele, et oleme ehk kõige õigemad inimesed karu kinnipüüdmiseks ja pakkusimegi looduskaitsjaile ja keskkonnaspetsialistidele oma abi," selgitas Eesti Jahimeeste Seltsi president Mario Sootna.

"Et Eestis vastava kogemusega jahikoeri pole, palusime omakorda appi Soome kolleegid koos Rootsi laikaga," lisas ta.

Ühe koera kehakaal on ca 20–25 kg ehk kümme korda väiksem Ruhnu karu kaalust, kuid nad on osavad ja väledad.

Sootna rõhutas, et täna meedias levitatud loodussõprade avalik kiri ministrile, milles paluti, et jahimehed ei osaleks karu püüdmises, on selgelt ajendatud väärinformatsioonist.

"Meie ülesanne on aidata karu elusalt kinni püüda, toetame täielikult Enn Vilbaste üllast missiooni. Samas on aga karu puhul tegu kiskjaga, mistõttu päris ilma püssita metsa minna oleks eluohtlik."

Sootna sõnul on ettevõtmine väga ohtlik ja riskantne, kuid jahimehed loodavad siiski päeva-kahega ca 200 kg kaaluva karu kinni püüda, uinutada ja looduskaitsjatele üle anda.

"Püüdmisoperatsioon näeb iseenesest välja selline, et koer koos koerajuhiga karu kinni pidama. Seni kuni koer karu kinni peab, liiguvad koerajuht ja uinutipüssiga looduskaitsja ca 30m kaugusel karust, kust üritatakse saata välja uinutav nool," rääkis Sootna.

"Koerajuhil on lisaks koera juhtimisele ka turvamehe roll – tal on kaasas laetud relv, millega turvab mõlemat esiliini meest. Ülejäänud saatjaskond ehk nn teine rinne mehi asub 100m kaugusel, sinna kuuluvad piirivalve, jahimeeste seltsi ja looduskaitsjate esindajad – kokku 4–5 meest," selgitas ta.

Sootna lisas, et kogu operatsiooni teeb ohtlikuks karu suurus ja kiirus – vihane karu suudab 30m kaugusele liikuda 3–4 hüppega, ehk 3 sekundiga, sama kiiresti liigub ta ka puu otsa ronides.

"Me oleme üsna kindlad, et saame karu kätte elusalt ja tervelt, samas peame oleme valmis ka selleks, et karu võib põgeneda merre, kust teda kätte saada on väga keeruline," märkis jahimeeste seltsi president.

Sootna sõnul on jahimehed praamipiletid tagasi mandrile broneerinud esmaspäevaks, kuid loodavad karu tabada juba varem.

"Samas – kui mingil põhjusel tabamine venib, siis ei tule mehed ennem tagasi, kui operatsioon saab edukalt lõpule viidud," möönis ta. "Meie eesmärk on, et karu saaks lahti lastud mandril talle sobivamas elupaigas ja et saareelanikud enam suure kiskja ees hirmu tundma ei peaks. Kui need eesmärgid on saavutatud, siis lõppeb ka operatsioon."

Eesti Jahimeeste Selts on Eesti suurim relvastatud üksus, mis liidab ca 14 000 jahimeest.

EJS-s tegeldakse ulukihooldega, jahimehe koolitusega, jahilaskmisega, jahikoertega, jahitrofeedega, korraldatakse kokkutulekuid jne.

Loodusesõbrad saatsid keskkonnaminister Villu Reiljanile avaliku kirja, milles paluvad, et homme Ruhnu saarele karu püüdma minevad jahimehed jätaksid tulirelvad ja jahikoerad koju, teatas portaal Looduse Omnibuss.

Kirjale on kõigi loodussõprade nimel alla kirjutanud zooloog ja loodusfotograaf Fred Jüssi, loodusfilmide autor Rein Maran, Looduse Omnibussi korraldaja Jaan Riis ja ilm.ee portaali omanik Gennadi Skromnov.

Kirja autorid soovivad, et Enn Vilbaste looduskaitsekeskusest saaks oma õilsa aktsiooni lõpule viia.

Riiklik looduskaitsekeskus tahab toimetada karu Pärnu- ja Viljandimaal asuvasse Soomaa rahvusparki ja seal lahti lasta. Sel eesmärgil käis Vilbaste aprillis Ruhnul karu uinutipüssiga püüdmas, kuid looma tabada ei õnnestunud.

Ruhnu pruunkaru (Ursus arctos), kellele on "teine elu kingitud", peab saama seda Eestimaa mandri metsades vabalt edasi nautida. Seda ei tohi karult võtta jahimees taparelvaga, seisab loodusesõprade kirjas.

Laupäeval alustab Looduse Omnibuss koos Ruhnu elaniku, geograaf Kaarel Lauguga saare rahvalt allkirjade kogumist karu kaitseks.

Kuigi täna pidi Eesti Jahimeeste Seltsi meeskond koos Soomest pärit Jämtlandi koeraga alustama aprillis Ruhnul maabunud karu püüdmist, ei ole jahimehed veel saarele jõudnud, kuna seal oli päeval liiga palju rahvast.

Keskkonnaministeerium metsaosakonna peaspetsialist Kaarel Roht ütles Postimehele, et saarele oli täna kogunenud hulgaliselt uudishimulikke ning karu püüdjatel ei olnud mõtet saarele varem minna, sest rahvamasside juuresolekul ei ole võimalik karu püüdmiseks midagi teha.

Samuti ei ole suure rahvahulga kohalolu korral lootust, et karu välja ilmub, sest karu on väga ettevaatlik loom.

Rohti sõnul asusid spetsialistid teele täna õhtupoolikul ja peaksid varsti siiski kohale jõudma. Seejärel vaadatakse, kuidas olukord on ning püüdjad seavad ennast karu ootama.

Jahimehed hakkavad saarel tegutsema käsikäes riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori Enn Vilbastega, kelle rolliks on karu uinutada. Kui karu õnnestub elusana kätte saada, tuuakse ta mandrile.

Roht edastas inimestele ka palve, et nad ei läheks karu söögikohti uurima ega häiriks püüdjate tegevust. Samuti palus saarele sõitnud looduskaitsespetsialist, et inimesed oma koerad kinni paneksid, sest nad võivad karu eemale peletada.

Kuigi täna pidi Eesti Jahimeeste Seltsi meeskond koos Soomest pärit Jämtlandi koeraga alustama aprillis Ruhnul maabunud karu püüdmist, ei ole jahimehed veel saarele jõudnud, kuna seal oli päeval liiga palju rahvast.

Keskkonnaministeerium metsaosakonna peaspetsialist Kaarel Roht ütles Postimehele, et saarele oli täna kogunenud hulgaliselt uudishimulikke ning karu püüdjatel ei olnud mõtet saarele varem minna, sest rahvamasside juuresolekul ei ole võimalik karu püüdmiseks midagi teha.

Samuti ei ole suure rahvahulga kohalolu korral lootust, et karu välja ilmub, sest karu on väga ettevaatlik loom.

Rohti sõnul asusid spetsialistid teele täna õhtupoolikul ja peaksid varsti siiski kohale jõudma. Seejärel vaadatakse, kuidas olukord on ning püüdjad seavad ennast karu ootama.

Jahimehed hakkavad saarel tegutsema käsikäes riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori Enn Vilbastega, kelle rolliks on karu uinutada. Kui karu õnnestub elusana kätte saada, tuuakse ta mandrile.

Roht edastas inimestele ka palve, et nad ei läheks karu söögikohti uurima ega häiriks püüdjate tegevust. Samuti palus saarele sõitnud looduskaitsespetsialist, et inimesed oma koerad kinni paneksid, sest nad võivad karu eemale peletada.

Kuigi täna pidi Eesti Jahimeeste Seltsi meeskond koos Soomest pärit Jämtlandi koeraga alustama aprillis Ruhnul maabunud karu püüdmist, ei ole jahimehed veel saarele jõudnud, kuna seal oli päeval liiga palju rahvast.

Keskkonnaministeerium metsaosakonna peaspetsialist Kaarel Roht ütles Postimehele, et saarele oli täna kogunenud hulgaliselt uudishimulikke ning karu püüdjatel ei olnud mõtet saarele varem minna, sest rahvamasside juuresolekul ei ole võimalik karu püüdmiseks midagi teha.

Samuti ei ole suure rahvahulga kohalolu korral lootust, et karu välja ilmub, sest karu on väga ettevaatlik loom.

Rohti sõnul asusid spetsialistid teele täna õhtupoolikul ja peaksid varsti siiski kohale jõudma. Seejärel vaadatakse, kuidas olukord on ning püüdjad seavad ennast karu ootama.

Jahimehed hakkavad saarel tegutsema käsikäes riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori Enn Vilbastega, kelle rolliks on karu uinutada. Kui karu õnnestub elusana kätte saada, tuuakse ta mandrile.

Roht edastas inimestele ka palve, et nad ei läheks karu söögikohti uurima ega häiriks püüdjate tegevust. Samuti palus saarele sõitnud looduskaitsespetsialist, et inimesed oma koerad kinni paneksid, sest nad võivad karu eemale peletada.

Ruhnu saare karu on end eile saarele sõitnud jahimeeste seltsi liikmetele ja looduskaitsespetsialistile küll vilksamisi näidanud, kuid nii lähedale, et teda uinutada saaks, karu tulnud ei ole, teatas keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Kaarel Roht.

Esimest korda nägid püüdjad karu täna varahommikul ja on teda pärast seda veel mitmel korral näinud, kuid uinutipüssiga teda seni tabada pole õnnestunud.

Rohti teatel on tegemist väiksemat kasvu loomaga.

Uinutamine pole seni õnnestunud, kuna saarel viibis liiga palju rahvast ning karu polnud söötmiskohta tulnud.

Kui täna koguneb söötmispaiga juurde taas palju uudishimulikke, siis võib uinutamine taas ebaõnnestuda. "Karu ei kannata nii palju paigal olla," selgitas Roht.

Täna jätkavad karu uinutajad saarel varitsust ning Roht avaldas lootust, et loom õnnestub lõpuks siiski kinni püüda.

Kuna Ruhnus valitsevad praegu halvad ilmaolud, puhub tugev tuul ja sajab tihedat vihma, siis pärastlõunal oli karu püüdmisaktsioon ajutiselt katkestatud.

Eile õhtul jõudsid saarele Eesti Jahimeeste Seltsi liikmed, kes tegutsevad saarel käsikäes riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori Enn Vilbastega, kelle rolliks on karu uinutada. Eesmärk on karu mandrile tuua.

Täna varahommikul Ruhnul viibivat karu püüdma asunud jahimeeste seltsi liikmetel ja looduskaitsespetsialistidel tuli poolest päevast oma tegevus tugeva vihma tõttu lõpetada. Karu otsingud jätkuvad homme.

Karu püüdmisoperatsiooni Tallinnast koordineeriv keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Kaarel Roht ütles, et karu näitas end täna hommikul vilksamisi püüdjatele, kuid uinutamiseks oli loom liiga väle ja asus kaugel.

Karu nähti tihnikust välja hüppamas ning läbi tiigi minema jooksmas. Rohti teatel on tegemist väiksemat kasvu loomaga.

Kuna hiljem hakkas vihma sadama ning jahimehed ja looduskaitsjad olid tegevuses juba alates kella 4 varahommikul, otsustasid nad õhtupoolikul tänaseks töö lõpetada.

Karu püüdjad jõudsid saarele eile õhtul. Püüdmise algust lükkas edasi asjaolu, et eile oli saarel liiga palju uudishimulikke ja karu polnud oma söötmiskohta läinud.

Ruhnu läksid Eesti Jahimeeste Seltsi liikmed, kes tegutsevad saarel käsikäes riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori Enn Vilbastega, kelle rolliks on karu uinutada. Eesmärk on karu mandrile tuua.

Karu maabus jääpangal triivides Ruhnu saarel aprillis.

Millal karupüüdjad saarelt naasevad, ei osanud Roht ennustada. Kõik sõltub sellest, mis homme juhtub, lisas ta.

Laupäeval alanud Ruhnu karu tagaajamine, et ta ruhnlaste nõudel ja keskkonnaministri käsul kiiresti minema viia, kujunes üksteise ülekavaldamiseks.

Kuidas juhtus, et ruhnlastel karust äkki villand sai?

Luise aidapoe letil seisab kolmeliitrine purk mõnekümne krooniga, mis kutsub annetama karutopise jaoks.

Saare peal räägitakse, et Ruhnu naistel saanud korraga süda täis: mehed enam muud ei teegi, kui käivad karuseirel. Algatanudki naised allkirjade kogumise: viidagu karu minema, ja kohe.

Räägitakse sedagi, et saarele tuli ehitusmees Aivar Tuulberg ega jõudnud siin õieti ollagi, kui juba nägi Valgis mobiilimasti all karu. Seisnud ott koos kitsedega viie meetri kaugusel. See ajanud südame täis saare meestel, kes hakkasid karust kiiresti lahti saamiseks omakorda allkirju koguma.

Seepeale läks Tallinna meestel eesotsas jahimehest ministri Villu Reiljaniga süda täis: püütagu see karu kinni, et lool oleks lõpp. Kui teisiti ei saa, lastagu maha. Karuasjatundja Enn Vilbaste Nigula kaitsealalt võis seepeale küll toriseda, et mis valu nüüd siis lahti, see karu ei tee ju kellelegi kurja, aga hakkas siiski reisiks valmistuma. Käsk on vanem kui meie. Soomest telliti kutsikaeas 600 eurot maksvad ja väljaõpetatult hindamatud karupüüdjad koerad koos peremeestega.

Selline asjade käik ning terve nahaga üle jää pääsenud vaprat karu ähvardav surmaoht ajasid südame täis loodussõpradel. Poole päevaga said nad 70 inimest kokku, et laupäeval Looduse Omnibussiga karu kaitseks Ruhnusse kihutada. Teist samapalju jäänud koju kahetsema, et kaasa ei mahtunud.

Nii juhtuski, et laupäeva lõuna ajal oli Saaremaal Roomassaare sadamas oodata ägedat vastasseisu. See jäi aga Aegna-nimelisel laeval nägemata, sest karu kaitsjad tulid kahekorruselise bussiga, aga karu taga-ajajaid ei tulnudki.

Kuidas ruhnlased oma meistritööd tutvustasid

Saaremaal sadas laupäeva hommikul vihma ning merel kippusid kohati jänesed lippama, aga Ruhnu sinises taevas säras päike. Üksikut lennukit seirav Ruhnu mees lausus: näe, rikkad sõidavad tagasi, rahakotid tühjad.

Ruhnu meistrimees Jüri Keskpaik näitab soovijaile ette kohalike meeste kätetöö – karu saarelt minema transportimise kasti, mis tugevatest männilaudadest sealsamas saekaatris valmis tehtud. Rattad puha all, aga auk uinutatud karule vajadusel lisasüsti tegemiseks veel puudu. Kast seisab juba mitu nädalat Ruhnu kirikute lähedal platsil ja ootab magavat karu.

Karupoegade rolli on enda kanda võtnud Ruhnu üheksakuused ja muidugi ainukesed kaksikud Liisa ja Helene. Nad naeratavad oma kollastest kõrvadega kostüümidest vastupandamatult ja on oma ristimispeoga pääsenud ka Läti televisiooni karu asendama.

Ruhnlased heidavad külalistele ette, et need tulevadki saarele vaid karu pärast. Isegi loomade hingeelu asjatundja Aleksei Turovski tunnistab, et just karu ajendas teda esimest korda saarele tulema. Ta ei jõua nüüd saart ära kiita – kui palju nautimisväärset toitu seal karule leidub, gurmaanidele mõeldud viinamäetigudeni välja. "Siin on ju iga kooretüki all keldrikakand!" kiidab Turovski.

Turovski kinnitab, et karu toidulaud on rikkalik ning loom ise inimestele ja kariloomadele absoluutselt ohutu, kuid siiski peab ta õigeks loom mandrile toimetada. "Karul ei ole siin midagi teha, ka teisi karusid pole," lausub Turovski ja usaldab karu saatuse südamerahuga Enn Vilbaste hoolde.

Norra päritolu ja mõnusalt kiire laeva Aegna tagasisõit lükatakse edasi, et jõuaks ära oodata kaatri karujahtijatega. Seda ei tule ja ühendust nendega ka ei saa. Vähemalt kinnitavad kõik saare kõrged ametiisikud, et nad ei tea saabujatest midagi. Saladust osatakse sellel saarel hoida!

Laevamees poetab lõpuks mokaotsast: sellise ilmaga ei tule küll keegi väikese alusega merele. Karukaitsjad sõidavad minema.

Kuidas karujahtijad oleksid äärepealt uppunud

Plaanitust kaks tundi hiljem sõidab läbi saare ainukese küla kolm autotäit võõraid. Aegapidi selgub, et nad ei olnud kusagil meelega viivitanud, kuid tormiilm tegi Saaremaa keskkonnainspektsiooni 12-meetrise kaatri reisi tavalise kahe ja poole tunni asemel neljatunniseks.

Paar korda oli kaater nii külili olnud, et suuri meresid näinud kauaaegne meremees isegi tunnistab, et seis oli päris kriitiline. Neli laikat – kolm Rootsi ja üks Norra päritolu – olid merereisile nii hästi vastu pannud, et vahepeal olid isegi omavahel tülli pööranud.

Mehed räägivad Läti karudest – ju see Ruhnu oma ikka sealt 40 kilomeetri kauguselt liivlaste maalt tuli. Teada on ka lugu, et Eesti 600 karu vastu on lätlastel panna vaid kümmekond. Täpsemalt kaheksa, sest ühe lasid nad kogemata maha ja teine tuli Ruhnusse. Eestis arvatakse, et ju neil naabritel ikka mõni karu rohkem on.

Miks on lätlastel ikkagi nii vähe karusid? Aga mis on nende rahvuseepos? "Lacplesis" – "Karutapja"! Kella 11 paiku õhtul sõidavad soomlastest koeraomanikud koos piirivalvuritega saarele väikest ringi tegema. Üks "rootslastest" on puuriida juures rihma otsas väga närviline ja ajab ka teisi "kaasmaalasi" kohati närvi, kuid "norralane" säilitab täieliku rahu ja ootab peremehi tagasi. Külakoerad on ümberringi päris vait ja istuvad kettide otsas oma hoovides.

Veidi enne südaööd võtab Vilbaste uinutipüssi ning sõidab koos teise mehega karu söötmiskohta passima. Parim, millest unistada, on see, et neil õnnestub karu öisel söömaajal uinutada ning kogu operatsioon saabki läbi. Kõige hullem variant on see, kui loom pageb roostikku ning merre.

Kuidas karu leiti. Ja kaotati

Meeste varitsusest ei tule head nahka – karu lehmapead ja magu maiustama ei ilmu. Võimalik, et selles on süüdi 70 karukaitsjat, kes päev läbi mööda saart vantsisid ja karu ettevaatlikuks muutsid.

Kell neli lähevad mehed ja koerad metsa. Poolteist tundi hiljem leiavad GPS-saatjatega laikad karu üles ning lootus on suur. Koerasaatjad jõuavad mõmmikut ka ise näha ning hinnata ta väiksemaks kui arvatud – nii 150-kiloseks. Kuid loom läheb jälle kaduma.

Mõne tunni pärast tulevad mehed vahetustega hommikust sööma. Varavalges saare põhja-osast teekonda alustanud ott on väsima hakanud – algul jooksnud kuni 35 kilomeetrit tunnis (seda näitas tehnika koerte seljas), aga nüüd juba kümme kilomeetrit tunnis. Kes väsib varem: karu, koerad või mehed?

Ott on ringiga teisele poole saart jõudnud ja võib märgade kaldaäärsete mätaste vahele kaduda. Hindamatu väärtusega koerad võtavad ikka ja jälle jälje üles, aga ott on kavalam.

Ootamatult on ta taas teisel pool saart, kuhu mehed järele kihutavad. Kaval loom, kiidab Vilbaste. Aga karutargast linnuteadlane tahaks ise kavalam olla.

Kella kümne paiku ärkab saarerahvas. Kes läheb põllule, kes poodi, kes ilma mõõtma. Pärivad karu kohta ja hoiavad oma koeri kinni. Pilvedest hakkab vihma tibutama ning lõpuks tihkelt sadama. Karuajamine jääb pärast keskpäeva katki – vihmas ei võta ka superkoerad jälge hästi üles ning eks väsimus murrab kõiki. Mehed lähevad lõunale. Karu on saarele kaks tuuri peale teinud.

Öö ja hommik pole kellelegi kerge olnud. Kõige raskem on aga otil, kes ei tea, et inimesed soovivad teda vaid aidata.

Tõsi, Vilbaste oleks looma augustini saarele jätnud ja siis rahulikult varitsedes kinni püüdnud. Mees ütleb, et tal oli sel korral saarele tulles ainult üheotsapilet – tagasi võib minna vaid koos karuga ja piirivalvekopteris. Mandrikarud ja muud tööd peavad seni Pärnu- ja Viljandimaa looduskaitsekeskuse kõrget ülemust ootama.

Täna peaks karuajamine jätkuma. Kuni tabamiseni?!

Ruhnus elutseva karu püüdjad teevad pausi, sest koerajuht lahkub igapäevatööle ja metsloom on suutnud osavalt põgeneda.

Eesti jahimeeste seltsi teatel peab pausi pidama, sest Soomest pärit rootsi laika ning koerajuhiga on sunnitud Ruhnu karu püüdmise ajutiselt katkestama, sest koerajuht peab naasma tööle, kohalikud elanikud on karu tema tavapärasest söögikohast eemale peletanud ning karu põgeneb jälitajate eest jätkuvalt merre, kus tema uinutamine pole võimalik.

Jahimeeste seltsi presidendi Mario Sootna sõnul on kahe päeva jooksul õnnestunud jälitajail korduvalt karu jäljed üles võtta ja teda ka korduvalt näha, ometigi pole saadud piisavalt ligidale, et teda uinutipüssist tabada.

"Tegu on ilmselt ka varem koertega kokku puutunud väga targa loomaga, kes ei asu mitte koeraga võitlusesse, vaid põgeneb koera eest merre, " rääkis Sootna. "Karu ujub mõnisada meetrit ja siis tatsab kusagil taas maale. Kui koer ta jälje uuesti üles võtab ja tagaajajad karu vaatevälja jõuavad, põgeneb loom taas merre ja ujub kaugemale.

Seltsi teatel on jahimeestel mitmel korral olnud võimalus karu püssist maha lasta, kuid seda pole tehtud, sest eesmärk on kiskja elusalt tabada. Uinutipüssi jaoks on aga karu asunud liiga kaugel ning merrepõgenenud karu pole ka uinutipüssist otstarbekas lasta.

"Põhimõtteliselt võiksime varitsust söötmiskohas jätkata, kuid kahjuks on kohalikud naljamehed söötmiskoha segamini paisanud, jättes kirja, et mõmmi oli siin jms. Praegu pole erilist lootust, et arukas karu sellisesse söötmiskohta toitu otsima naaseks, pigem tuleb rajada uus söötmiskoht," lisas Sootna.

Millal jahimehed saarele naasevad, ei osanud jahimeeste juht veel öelda.

Enam kui kuu aega tagasi jääpangal Ruhnu saarele triivinud karu tahetakse lähipäevil kinni püüda ja saarelt minema viia, kuid laupäeval ja pühapäeval see veel ei õnnestunud.

Laupäeval Ruhnu jõudnud kuuel karupüüdjal oli pühapäeva hommikul esimene kohtumine karuga, kuid loom karu põgenes.

Ruhnu elanikud soovivad, et karu saarelt elusalt minema viidaks. Ruhnu poolsada elanikku on kindlad, et 11 ruutkilomeetri suurune saar jääb inimestele ja Eesti suurima kiskjale koos elamiseks väikeseks.

"90–95 protsenti on seda meelt, et karu tuleb elusalt siit ära viia, mitte surmata," ütles Aktuaalsele kaamerale Ruhnu vallavanem Aare Sünter.

"Karu kõige vähem tahab pahandusi. Karu on muhe tegelane, kuid kui ta kohkub ega leia võimalusi küllalt kiiresti taganemiseks, siis ta muutub äärmiselt ohtlikuks," kommenteeris zooloog Aleksei Turovski.

Jääpangal Ruhnu jõudnud karu ei suuda aru saada, et tagaajajad talle vaid head tahavad, ega anna end kellelegi kätte.

Karu jõudis Ruhnu saarele juba varakevadel ja kohe algas poleemika, et nii pisikesel saarel pole karul ei ruumi, süüa ega elukaaslast ja ta tuleb mandrile toimetada.

Looduskaitsekeskuse regioonijuht Enn Vilbaste sõitis saarele, et karuga tutvust teha, ta uinutada ja seejärel mandrile tuua. Karu näitas küll käpajälgi ja ennast, aga kätte ei andnud.

Ruhnlastel tekkis mure

Kuigi Vilbaste ja loomaspetsialist Andrei Turovski arvavad, et karu võiks sügiseni saarele jääda, on ruhnlased teisel arvamusel.

"Me ei karda enda pärast ja mingil juhul ei taha me karu tappa. Tahame karu äraviimist elusa ja tervena ja seda karu enda pärast," rääkis Ruhnu vallasekretär Riina Kaljulaid Pärnu Postimehele.

"Suvel käib seitse korda nädalas saarele laev, mis võib peale võtta 93 reisijat, seega võib meid suve jooksul külastada kuni 10 000 turisti. Nemad on karust põnevil, aga mis saab siis, kui karu vihale aetakse?" muretses naine.

Nii hakkasidki ruhnlased allkirju koguma ja läkitasid need keskkonnaministeeriumi.

Turistid pole ruhnlaste mure ainus põhjus. Lambad on saarel praegu veel laudas kinni ja mesitarud peidus. Aga viljapõlde peitu ei vii ja karude tekitatud kahjusid hakatakse alles järgmisest aastast kompenseerima.

Karu on kaval

Eile hommikul oli peale karu saarel veel hulganisti võõraid. Loomulikult Enn Vilbaste, Soomest neli spetskoera, kes on juba 60 karu kinni püüdnud, ja nende kaks peremeest, Tallinnast kaks karujahimeest ja Saaremaalt keskkonnateenistuse spetsialist Jaan Ärmus.

Tegelikult käib karujaht juba laupäevast saadik ja karu on isegi nähtud. Aga ilmarändurist mesikäpp on kõike muud kui rumal.

"Ta on väga kaval," iseloomustas vallasekretär saare uut asukat. "Kui ära väsib, läheb vette ja kaotab jäljed, nii et koertel on tee kinni. Siis aga poeb roostikku magama. Need on siin nagu mets, sealt teda juba ei leia."

Ruhnu vallavanem Aare Sünter kinnitas eile õhtupoolikul, et karuga on kõik korras.

"Tema on ikka metsas. Ta on eriti tark loom, kindlalt üle keskmise. Kui teda oleks tahetud maha lasta, oleks seda juba ammu tehtud, sest see on palju lihtsam. Aga meestel pole isegi püsse kaasas. Eesmärk on loom elusalt kinni püüda, et viia ta mandrile, kus tal oleks palju parem elupaik ja paarilinegi võtta. Loodus on ju asjad nii seadnud, et loom peab oma kohust looduse ees täitma ja järeltulijaid saama," ütles vallavanem.

Pole teada, kui kaua karu jahtijaid ninapidi vedada jõuab. Vilbaste ütles Eesti Päevalehele, et temal on saarele vaid üheotsapilet – karuta ta sealt tagasi ei pääse. Aga karu seda ei tea.

Eile õhtul jäi Ruhnu rahvas taas karu ja karuhirmuga üksi, sest kahepäevane katse koertega karu kätte saada kukkus üsnagi ettearvatult läbi.

Karuasjatundja ning Ruhnu aktsiooni sisuliselt juhtinud Enn Vilbaste nimetas kahte päeva Ruhnus mahavisatud ajaks, kuid ta pidas ettevõtmist lootusetuks juba enne saarele saabumist laupäeval.

Ruhnus karupüüdmisel osalenud jahimeeste seltsi direktor Andres Lillemäe ja Saaremaa keskkonnateenistuse jahindusspetsialist Jaan Ärmus nimetasid Soome jahimeeste ja koerakasvatajatega tehtud koostööd siiski heaks kogemuseks.

Meeste sõnul olnuks kõige lihtsam karu maha lasta.

"Meie tulime siia hoopis teistsuguse eesmärgiga: me tahtsime looma ohutult kätte saada," ütles Ärmus.

Lillemäe ja Ärmuse sõnul õpiti kahe päeva jooksul Ruhnu karu ja tema käitumist hästi tundma. Ott on kolme või kolme ja poole aastane noor loom, kaalub umbes 150 kilo, tema turjakõrgus on alla meetri ja kahel jalal seistes on ta üle kahe meetri kõrge. Ruhnu saare on ta veidi rohkem kui kuu ajaga selgeks saanud ja valinud endale elupaigaks saarel kõige inimtühjema ala.

"Ja koeri tunneb ta paremini kui meie kokku," ütles Lillemäe. Tõenäoliselt on tal ennegi koertega kokkupuudet olnud ja võimalik, et ta on Läti rannikult just koerte eest jääle põgenenud.

"See, mida kõige enam kartsime – et ta jookseb roostikku ja vette –, seda ta tegigi ja korduvalt," ütles Ärmus. Karu teadis hästi, et vees kaotavad koerad jälje.

Soomest oma kulu ja kirjadega ning nelja koeraga appi tulnud koerakasvatajaist jahimehed Matti Myllynen ja Kari Jukkala jõudsid esimesel päeval koerte järel joostes hetkeks karu näha. Eile nägid looma korraks vaid koerad, kes valju haukumisega loomast märku andsid.

Ott liikus kaks päeva koerte eest ümber saare peaaegu sama ringi mööda ning tõmbub jahimeeste sõnul nüüd, pärast tagaajamist, veelgi piiratumasse elupaika kui seni. Mehed kinnitasid, et ruhnlased ei peaks looma kartma, tegu on pelgliku isendiga.

Lähiajal võib ta siiski rohkem liikuma hakata, kuna karul algab innaaeg, mis kestab ühe kuu.

Ruhnu rahvas kardab, et kui karu pikemalt saarele jääb, koduneb ta siin samamoodi kui suur hulk kitsi ja rebaseid, kes käivad taluõuedel vabalt ringi. Jahimehed tõdesid, et see võimalus on sellisel piiratud territooriumil kindlasti.

Edasine kava on karu suhtes selline, et katsutakse loom siiski harjutada ühes ja salajases kohas söömas käima, et siis varitsedes teda uinutada, nagu põhiplaan ette näebki. Kui kiiresti see õnnestub, ei teadnud mehed lubada. Praeguses söötmispaigas oli inimeste jälgi rohkem kui karu omi.

Kui loom söögikohaga enne augustit ei harju, võib karu hakata kiudainete vajadusest ka valmivatel viljapõldudel söömas käima. Sinnamaani jagub talle metsas tigusid, muid molluskeid ja värsket rohtu ning merekaldal linnuraipeid.

Jahimehed soovitasid ruhnlastel ja turistidel mitte minna karu otsima, vaid käia oma radu mööda seal, kus harjutud. Ka Limo randa ja sauna võivad jahimeeste sõnul inimesed julgelt minna – karu hoiab ise eemale. Ainuke oht on Ärmuse arvates mesitarud, mida karu võib tahta maiustama tulla.

Mida teha, kui kohtad metsas karu?

Jahimeeste seltsi esimees Andres Lillemäe soovitas, et joosta ja loomale selga keerata ei tohi, sest karul nagu koeralgi tekib tagaajamisinstinkt. Karule ei või ka silma vaadata.

Rahulikult tuleb lahkuda selg ees, kulmu alt looma jälgides. Karule endale tuleb anda võimalus lahkuda.

Marjaajal metsa minnes on soovitav minna vähemalt kahekesi koos ning omavahel ka juttu ajada – siis hoiab ott ise eemal.

Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar viis Tallinna lähiümbrusest Pärnumaale hoole alla siilipoja, kõrvukrätsu ja neli kährikukutsikat.

Looduses on täie hooga alanud igat liiki lindude ja loomade järelkasvu sirgumise aeg ning seetõttu on Nigula metsloomade taastuskodu perel käed-jalad tööd täis. Abi vajavad pesast alla kukkunud linnupojad, muru niitmisel kannatada saanud siilid ning ka vanemateta leitud väetid loomavõsud.

Kuna Tallinna loomaaed on siiani linnugripi kartuses karantiinis ning abi vajavaid loomi enam linna lähiümbrusest turgutamiseks vastu võtta ei tohi, korjab Nigula turvakodu ka sellest piirkonnast kokku kõik hädalised ning viib nad Pärnumaale kosuma.

Vigane uhke lind

Seekordne abivajavate loomade kogumisretk algab Sakust, kus looduskaitsekeskuse loodusvaht Tiit Koit annab üle täiskasvanud kõrvukrätsu. Tuleb välja, et uhkete kulmututtidega lind oli üles korjatud Vasalemma kandis tee äärest. Üks tema tiibadest on viga saanud ning samuti on must kae ühe muidu erkoranži silma täielikult mustaks värvinud.

Sellegipoolest ei pea Nigula loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar sulelise olukorda lootusetuks, kuna murtud või siis põrutada saanud tiivaga lindu on võimalik edukalt turgutada. "Olen näinud ka linde, kes saavad väga hästi ühe jalaga hakkama," ütleb Kübar, lootes, et ka poolenisti pimedast kõrvukrätsust saab asja. Pealegi olevat pappkarbi põhjas liikumatult ja pärani silmi jõllitav räts viimastel päevadel võrreldes varasemaga tunduvalt aktiivsem.

Turvakodu hoole all hakkab muidu peamiselt hiirtest toituv kakuline spetsiaalse poest ostetud söödaga maiustama.

Sakust edasi viib tee Ülemiste järve äärde, kus Kodala elurajoonis ootab asjatundjate kätte jõudmist vaid nädala-paarine habras siilipoeg, kellel okkadki seljas veel pehmed.

Nääpsukese looma üle andev noor naine räägib, et väeti siilipoja sai ta ühe läheduses ehitustandril töötanud kopajuhi käest. Siilipoegade ema oli traktorirataste all otsa saanud ning neli sõsarat-venda võttis heatahtlik kopamees enda ulu alla.

Kuigi Kübar räägib, et tema käest on läbi käinud veelgi pisemaid siilipoegi, pole kindel, et sellel loomakesel veel elulootust on. Karbinurka pugenud siilihakatis on lihtsalt liiga abitu ning pikk autosõit Nigulasse võib ta ära väntsutada. Peopesasse mahtuvat siili püüab turvakodu pere üles kasvatada üles soojendatud rammusa kitsepiimaga, mida loom saab esialgu kätte vaid pipetist või süstlast. See aga ei asenda siiski emapiima.

Lõpuks jõuame Viimsisse, kus oma järge ootab neli tume-pruuni kährikukutsikat, kellele perenaine on valgesse riidekappi vahva elamise kujundanud – selles on koguni eraldi kohad, kus uljad kährikud söömas, magamas ning hädal käivad.

Need loomad korjas üleandja naabrimees üles Pärnumaalt hukkunud kährikuema kõrvalt. Nüüd jõuavad nad Pärnumaale tagasi ning võivad juba augustikuus vabadusse pääseda.

Äsja suveks saanud kevad tõi loomaparki taas uustulnukaid. Mõned neist on oma majapidamises ilmale tulnud ja seega põlisasukad, kuid ei puudu ka kasulapsed.

Sellest, kui põhjapõdrapaaril Maural ja Redul järeltulija sündis, saab varsti keskeltläbi kuu aega, "seltskonnas esitles" Maura oma kallist lapsukest aga alles üsna hiljuti – ettevaatus eelkõige!

"Maura ei saanud ju esimest korda emmeks, aga sõjakas oli ta justkui verinoor lapsevanem," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv ja jutustas, et vares, kes uut omapärast vastsündinut uudistama lendas, oleks peaaegu surma saanud: Maura tõusis teda rünnates lausa tagajalgadele. "Ja ega vanameest ka ligi lastud," tundis Asta muigamisi põdraisa Redule kaasa. Nüüdseks on ärevad ajad muidugi möödas ja perekond patseerib loomapargi külastajate rõõmuks täies koosseisus julgelt oma aias ringi.

"Rebastega oli meil siin vahepeal mure, et neid jääb väheks, üks on juba igivana. Aga nüüd tuleb teisi uksest ja aknast, ole aga kraps ja võta vastu. Üks reinuvader on praegu karantiinipuuris. Nimelt külvati ka meie maakonda marutaudivaktsiini, seetõttu tõusis haigestunud loomade arv järsult. Nimelt haigestuvad loomad, kes nakkuse juba saanud olid, vaktsiini süües kohe. See tähendab, et haiguse peiteaeg lühenes ja metsad saavad lõppkokkuvõttes puhtamaks, kuid praegu on marutaudis loomi meie metsades rohkem kui tavaliselt," rääkis Asta. Uus rebasehakatis on aga ulakas nagu lapsed ikka. "Talitaja Eloga olid neil siin kõvad lahkarvamused teemal, milleks on ette nähtud plastmassist kauss. Elo oli veendunud, et see on jooginõu, rebasekutsu oli aga täitsa kindel, et tegemist on mänguasjaga, mida tarvis pidevalt ümber ajada. Kui Elo talle kompromissiks rattakummi pakkus, võeti seegi lahkesti vastu ja tuustiti mehemoodi, aga kauss käis ka kohe kummuli, nagu Elo selja pööras," jutustas Asta ja rääkis lisaks, et rebasekutsikaid on mitmelt poolt pakutud, aga mõnest kohast jäävad nad ehk tulemata ka. "Ega sellegi loomakese meile toomine väga mõistlik tegu olnud, ilmselt oli temalgi lapsevanem kusagil läheduses ja teda lihtsalt peeti orvuks. Aga kui juba nii läks, mis teha. Saaremaal oli aga juhus, kus kaua tühjalt seisnud talu lauta rebane pesa oli teinud. Kui kahejalgsed uusasukad majapidamises toimetama hakkasid, viis rebaseema kutsud ära, ühele aga millegipärast järele ei tulnud. Pere otsustas rebase "lapsendada", aga pereema oli lastele ka selgeks teinud, et selline looma päästmine ei ole lahendus ja peab mõtlema ka tulevikule – mida teha hiljem täiskasvanud rebasega. Helistati meie loomaparki ja nii võibki juhtuda, et suvel maandub Elistverre ka Urri Saaremaalt.

Mõned aastad tagasi oli loomapargis tublisti metsseaõnne. Vöödilisi ruigajaid jagus oma rahvale näidata ja mujale vahetuskaubaks pakkuda. Viimasel ajal on seaaediku kandis aga vaiksevõitu olnud. "Tõepoolest, ka loomadega on paraku nii, et nad kosjamooridest vaimustuses ei ole, vaid tahavad oma partneri ise valida. Ja nii ongi: emis Põssa on oma printsiks valinud Peetri, viimane on aga liiga paks ja asjatundjate arvates isaks ei saa. Gert aga, keda Põssale soojalt soovitatakse, pole tema maitse. Nii et pole parata, sel aastal vist metsseapõrsaid ei näe. Möödunud nädalal jõudis aga Asta ja Ants Sarve koju uus õnnetu orb-kasulaps, keda seal alustuseks mõnda aega lutil peetakse, nagu varemgi mitmete pisiloomadega talitatud on. Nimelt jäi nädalapäevad tagasi Põlvamaal auto alla kitseema. Tema väeti lapsuke oli nii õnnetu ja segaduses, et tuli nuttes surnud ema juurde ega osanud inimesigi karta. Nii ta Elistverre toodigi. "On paratamatu, et kitsed vahel nii ootamatult teele jooksevad, et auto enam pidurdada ei jõua. Ka meil endil oli hiljuti selline õnnetu juhus ja arutasime just abikaasaga, et küllap jäi sellelgi kitsel kusagile talleke maha. Seda orvukest me aidata ei saanud, saatus võimaldas meil nüüd selle eest teise loomalapse elu päästa," rääkis Asta.

Euroopa liidu Interreg IIIA programmi Wetlivonia projektist rahastatakse Nigula metsloomade turvakodule hospidal ja uute aedikute süsteemi projekteerimist.

Elistvere loomapargi kaheaastane rebane Rex sai nädala eest suure ehmatuse osaliseks, sest tema puurikaaslaseks toodi hoopis isevärki karvatooniga liigikaaslane Uru.

Rebasekutsika Uru kasv ja karvatoon viitavad tema vanemate päritolule karusloomakasvandusest.

"Rex oli endast täitsa väljas, ta jookseb senini segaduses olles mööda puuri – ilmselt paneb puurikaaslase kasuka karvatoon teda tõsiselt imestama," naeris Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Uru lonkab

Kuid naaberpuuri vana rebane, üheksa-aastane Poiss, otsustas uue asukaga sõprust otsida ja kaevas talle tervituseineks maa seest välja ärapeidetud lihatüki.

Rexi imestusel on aga ka põhjust – nädala eest Saaremaalt Elistverre jõudnud rebasekutsika Uru kasukas leidub tavapärase punakaspruuni asemel toone valgest hõbedani.

"Rebane oli oma pojad Saaremaal ühte lauta toonud. Viiest pojast kolm viis ta inimeste pilgu alt ära, mahajäänuist üks suri," rääkis Sarv.

Pererahvas kasvatas ellujäänud poja suureks veendumuses, et rebased just sellised ongi. "Esimese asjana saatsin nad puuri juurde rebase õiget värvi vaatama," muigas loomapargi perenaine.

Tema arvates võib Uru kasukakarv pärineda Saaremaal asuvatest karusloomakasvandusest, kust mõni väärt kasukaga isend metsa elama kolinud ja sealse asukaga pere loonud. Sellele viitab ka Uru kasv, mis karusloomakutsikal on sama vana metsarebasekutsika omast tunduvalt suurem.

Loomapargi külastajad panevad aga kindlasti tähele, et umbest aprillis sündinud rebasekutsikas lonkab.

"Ta oli saanud ainult ühe kuu piima – loomaarsti arvates on tal kaltsiumipuudus," rääkis Sarv. Ajapikku on lootust aga Uru jalgade paranemisele, sest kaltsiumi, vitamiinide ja mineraalide toel on juba nädalaga tema liikumine märkimisväärselt paranenud.

Uus asukas ei ole aga kuidagi mõjutanud üle tee asuvate ilveste tegemisi. Ja kuigi ilveseemand Kata patseerib järjekindlalt külastajate silmade all kitsedepoolses puuriservas ning Beti lamab suurustlevalt kännul, tasub kiigata ka puurisügavustesse lehtede vahele. "Ühte poega oleme eemalt näinud," rõõmustas loomapargi perenaine.

Suuremasse puuri ümberkolitud põhjapõdrad Maura ja Redu on terve kuuma suve eelistanud veeta aiasügavuses puude all varjus ja karu Karoliine vastu külma aidaseina toetudes. Kuum oli Asta Sarve kinnitusel raske kõigile loomadele, kuid õnneks elasid nad selle üle.

Toidumured kimbutamas

Küll aga tõi pikalt kestev kuum kaasa muremõtted loomapargi töötajatele, kõige rohkem peavalu valmistab asukate toidulaua katmine.

"Varasemalt oleme saanud osta praakporgandeid soodsa hinnaga – kuidas tänavu läheb, ei tea," lausus Asta Sarv murelikult.

Et ädal ei kasva, ei ole heinasööjatele varsti midagi sõime pista ja vana heina loomad suvel hästi ei taha. "Plaanime ümbruskonna põllumajandusfirmadega läbirääkimisi pidada, ehk saame rulli lutsernisilo," rääkis loomapargi perenaine ajutisest lahendusest. See, kas metsloomad tegelikkuses lutsernisilo tahavad, on veel teadmata.

Asta Sarve süda on aga murelik, sest tõelised toidumured seisavad tänu kuumale veel ees.

Elistvere loomapargi kaheaastane rebane Rex sai nädala eest ehmatuse osaliseks, sest ta puurikaaslaseks toodi hoopis isevärki karvatooniga liigikaaslane Uru.

Rebasekutsika Uru kasv ja karvatoon viitavad tema vanemate päritolule karusloomakasvandusest.

"Rex oli endast täitsa väljas, ta jookseb senini segaduses mööda puuri – ilmselt paneb puurikaaslase kasuka karvatoon teda tõsiselt imestama," naeris Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Rexi imestusel on aga ka põhjust – nädala eest Saaremaalt Elistverre jõudnud rebasekutsika Uru kasukas leidub tavapärase punakaspruuni asemel toone valgest hõbedani.

Harjumatu värv

"Rebane oli oma pojad Saaremaal ühte lauta toonud. Viiest pojast kolm viis ta inimeste pilgu alt ära, mahajäänuist üks suri," rääkis Sarv.

Pererahvas kasvatas ellujäänud poja suureks veendumuses, et rebased just sellised ongi. "Esimese asjana saatsin nad puuri juurde rebase õiget värvi vaatama," muigas loomapargi perenaine.

Tema arvates võib Uru kasukakarv pärineda Saaremaal asuvast karusloomakasvandusest, kust mõni väärt kasukaga isend metsa elama kolinud ja sealse asukaga pere loonud. Sellele viitab ka Uru kasv, mis karusloomakutsikal on samaealise metsarebasekutsika omast tunduvalt suurem.

Uru naaberpuuri vana rebane, üheksa-aastane Poiss, otsustas Elistvere uue asukaga sõprust sobitada ja kaevas talle tervituseineks maa seest välja ärapeidetud lihatüki.

Kuum vaevas loomi

Aprilli paiku sündinud rebasekutsikas lonkab. "Ta oli saanud ainult ühe kuu piima – loomaarsti arvates on tal kaltsiumipuudus," rääkis Sarv. Ajapikku on aga lootust, et Uru jalad paranevad, sest kaltsiumi, vitamiinide ja mineraalide toel on juba nädalaga tema liikumine märkimisväärselt paranenud.

Kuumaperiood oli Sarve kinnitusel loomadele raske, kuid nad elasid selle üle.

Küll aga tegi pikalt kestev kuum muret loomapargi töötajatele, kõige rohkem peavalu valmistab asukate toidulaua katmine.

Sarve hinnangul seisavad tõelised toidumured kuumalaine tõttu aga alles ees.

Rebased eksivad vahel koduõue, leidlikud inimesed on üritanud rebasekutsikast lemmiklooma kasvatada, kuid tavaliselt edutult.

Üks Jõgevamaa mees meenutas, et oli lapsena kokku puutunud perega, kus keti otsas peeti koera asemel noort rebast. "Loom oli hästi uudishimulik ja mänguhimuline. Sõi liha ja oli üldiselt eluga rahul. Mis rebasest siis sai, kui ta täiskasvanuks sai, kahjuks ei tea," ütles ta.

Elistvere loomaparki, mis on üks kahest Eestis asuvast metsloomade turvakodust, juhtub suhteliselt sageli metsloomi, keda on üritatud kodus pidada.

Nii räägib loomapargi perenaine Asta Sarv külastajatele tihtipeale õpetliku loo kaheaastasest rebasest Rexist, kes toodi Elistvere loomaparki Olustverest, kus teda oli üritatud aasta otsa talus lemmikloomana pidada. Kui Rexil tärkasid metsloomainstinktid ja ta talu kanade hulgas nn harvendusraiet tegema hakkas, otsustas pere rebasest vabaneda.

Et rebane armastas mööda traatpuuri üles ronida ja seiklema minna, paigaldati tema puurile elektrikarjus, mis looma orava harjumustest võõrutas. Tänaseks näeb loom kena välja ja on endiselt väga uudishimulik.

Saaremaal oli aga juhus, kus kaua tühjalt seisnud talu lauta oli rebane pesa teinud. Kui talus hakati toimetama, viis rebaseema kutsikad ära, ühele aga millegi pärast järele ei tulnud. Pere otsustas vaderi lapsendada. Siiski suutis pereema lastele selgeks teha, et selline looma päästmine ei ole lahendus ja peab mõtlema tulevikule ning sel suvel viidigi aprillis sündinud rebasepoiss Uru Elistvere loomaparki.

Rebasepoisi kasukas on eriline, selles leidub tavapärase punakaspruuni asemel toone valgest hõbedani.

Loomapargi perenaise hinnangul võib Uru kasukakarvas näha Saaremaal asuvatest karusloomakasvandusest pärit rebaste värvi, võib arvata, et mõni väärt kasukaga isend on metsa elama kolinud ja sealse rebasega pere loonud.

Kevadel Ruhnu saarele saabunud pruunkaru ei ole viimase nädala jooksul endast elumärki andnud, seetõttu ei ole riiklik looduskaitsekeskus teinud katset looma kinni püüda.

"Karu pole käinud ei sööda juures ega ka kaerapõllul. Samuti pole teda liikumas nähtud ega tema jälgi leitud. Praegu oleme ooteseisundis," ütles keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Olav Etverk.

Veel kahe nädala eest käis pruunkaru kaerapõllul kindlas kohas söömas. Kevadest saadik on looduskaitsjad pannud loomale saarel eri kohtadesse sööta, kuid ta ei ole harjunud ühegi söötmispaiga juures regulaarselt käima.

Oma saarel viibimise ajal ei ole karu Ruhnus elavatele inimestele ega koduloomadele kurja teinud.

Looduskaitsekeskus sai hiljuti kätte uued uinutipüssid, mis võimaldavad teha uinutava lasu kaugemalt kui seni kasutusel olnud. Etverki sõnul võimaldavad uued püssid kasutada ka mõjusamat uinutidoosi.

Karu jõudis Ruhnu saarele aprilli keskel jäätükil triivides. Korduvad katsed loom kinni püüda jäid tulemuseta.

Pühapäeva õhtupoolikul uimastasid looduskaitsekeskuse töötajad karu, kes oli pikemat aega peatunud Iia küla läheduses, ja viisid ta sügavamasse metsa.

Karu oli tabamise hetkel prügikasti juures ametis, noolides minema visatud toidupakendeid.

Üks pealtnägija rääkis, et karupoiss oli niutsatanud, kui uinutinool teda tabas, ja kihutanud tuhatnelja läbi põllu. Varsti ott siiski peatus, keeras otsa ringi, lontsis mõned sammu tagasi ja heitis pikali.

Karu tõsteti eriauto kongi ja sõidutati kaugemale laande. Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktor Enn Vilbaste ei soostunud täpsemat kohta nimetama, kuid ütles, et karu ärkas juba autos. Kindlaks määratud kohas lasti mesikäpp lahti ja inimesed lahkusid tema juurest.

"See on seesama ärarikutud karu, kes eelmisel aastal oli Tipu kandis. Talle toodi õunu ja sellepärast ta tuligi taas inimeste juurde," selgitas Vilbaste.

Direktor ei tahtnud ennustada, kas inimestega harjunud karupoisist enam metslooma saab. "Praegu on tal aega veel talvevarusid naha alla koguda ja loodetavasti saab ta oma uues asukohas sellega hakkama," lausus Vilbaste.

Tema arvates on tegu poolteiseaastase karuga. Loom ilmus mõne nädala eest Iia külla, askeldas kartulipõllul, mugis õunu ning tuustis prügis, olles enne ise konteineri kaane avanud.

Mõne aasta eest liikus Heimtalis ringi karu, keda samuti meelitas inimasulate lähedus. Tollest elukast enam metslooma ei saanud ja ta tuli hukata.

Viljandimaa keskkonnateenistuse andmetel on aastaga maakonda juurde tulnud neli karu, mis tähendab, et neid on siin praegu 34. Suurem osa elab Soomaa rahvuspargis ning Parika ja Nigula raba ääres. Suure-Jaani kandis aga üritavad jahimehed juba kolmandat aastat tabada rüüstamishimulist otti, kes teeb liiga põldudele ja mesilatele.

Tänavu suvel riiklikule looduskaitsekeskusele Taanist ostetud kahe uinutipüssiga on käidud juba mitu korda "karujahil" ja viidud uinutatud mõmmikud metsa tagasi.

"Uinutipüssid on ennast õigustanud," ütles riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktor Enn Vilbaste. "Tänu püssidele oleme juba kolm noort karu neile sobivasse keskkonda toimetanud. Ühte karu tuli mitu korda püüda, kuna inimesed olid teda toitnud, pöördus ta nende juurde tagasi."

Kuigi looduskaitsekeskuse käsutuses oli ka varem üks uinutipüss, vajab uutega töötamine siiski harjutamist. "Uute püsside laskekaugus on kuni 125 meetrit, vanal on ainult kuni 25 meetrit," kommenteeris Vilbaste. "Ka on uutel püssidel tänapäevasem varustus, isegi infrapunasihik laskmiseks halva nähtavuse korral."

Uinutidoosid muretsetakse koos loomaarstiga, sest iga looma puhul on koguse suurus erinev. "Uinutikogus sõltub looma kaalust, see tuleb silma järgi võimalikult täpselt ära hinnata," ütles Vilbaste.

Uued uinutipüssid koos täiusliku lisavarustusega maksid kokku 64 000 krooni. Põhiliselt on püssid looduskaitsekeskuse Nigula metsloomade turvakodu käsutuses ja on ette nähtud ka teaduslikel eesmärkidel loomade uinutamiseks, näiteks nende varustamiseks jälgimisseadmega.

Kui karu või mõni teine metsloom, kellest omal jõul lahti ei saa, kipub koduõuele pahandust tegema, tuleks abi saamiseks pöörduda päästeameti (112) või Nigula metsloomade turvakodu poole (50 45 891). Tänavu on selliseid juhtumeid olnud tavapärasest rohkem, eriti just noorte karudega.

"Põhjuseks võib olla kuiv suvi ja sellest tingitud harjumuspärase loodusliku toidu nappus, mis hiljuti ema juurest lahkunud väheste elukogemustega poegi toiduotsinguil inimeste juurde toob," oletas metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil. Ta soovitas metsloomadega intsidentide vältimiseks hoiduda nende toitmisest.

Karude arvukus on viimastel aastatel paarikümne võrra suurenenud, tänavused seireandmed näitavad, et Eestis elab vähemalt 525 pruunkaru.

Mõne päeva pärast on kalendri järgi sügis käes. Kogu loodus sätib ennast sinnapoole, et peagi tuleb külmem ja vaiksem aeg, jõuab talv ja lumi. Ometi sündis veel mihklikuu hakul Elistvere Loomapargis uus loomake. On muidki häid uudiseid.

6. septembril sündis loomapargis hirvetall, keda tema ema esialgu veel võõraste pilkude eest kiivalt varjab. Kes aga ennast üsna julgelt ka võõrastele näitab, see on kevadine ilvesepoeg Kriimu. Eriti järjekindlalt on priske kassi suurune loomake söötmispaiga lähedal aia ääres paigal sel ajal, kui söödakäru lõginat kuulda on.

Uustulnukaid on loomaparki suve jooksul veelgi tekkinud, nimelt ümberasunuid. Julgele ja hakkajale rebaseneiule Rexile toodi hiljuti kosilane Saaremaalt. Rex sellisest isandast just vaimustuses ei olnud, vaid esialgu suisa pelgas kummalist looma, kelle karv mitte punane nagu normaalsetel rebastel, vaid beež, saba aga hoopis veidralt hele ja joostes püsti kah veel. Rexil tuli oma siniverelise (sest sinirebase sugulane tühjalt seisnud talulauta ema poolt unustatud Uru paraku on) aianaabriga siiski leppida. Ja et kord käest ei läheks ja mehed oma kohta teaksid, peab Saaremaa võõras tagaplaanile hoiduma, kui seltskondlik Rex loomapargi külalistega juttu ajab.

Võrumaa turismitalust toodi Elistverre ka rebased Rein ja Riina, kuigi nad esialgu oma talu iluks jätta kavatseti. Ilmselt kasvasid rebasenoorukid pererahval lihtsalt üle pea, Elistveres aga juba teatakse, kuidas selliste tegelastega käituda ja nende eest hoolitseda. Küsimusele, kas rebaseid palju ei saa, vastas loomapargi perenaine Asta Sarv: "Seda hirmu siiski pole, sest lubasime mõnel metsikumal metsa tagasi minna. Ruudi, kes meil mitu korda tagasi tuli ja kõva elumeest mängis, on nüüd lõplikult läinud. Hiljuti saatsime metsa ka Rolli, aga tema käib meid ikka õhtuti vaatamas ja ilmselt ka endiste naabrite söögikausist matti võtmas. Karu juurde saab ta kindlasti aia alt sisse ja küllap mujalegi."

See sügis on eriline ka loomapargi töötajatele. Nimelt on neile äärmiselt vajalik olmehoone nüüd valmis. Seal on olemas söödaköök, ruumid loomaarsti ja aedniku tarvis, samuti puhkeruum ja duširuum töötajatele. Hoone avatakse pidulikult 4. oktoobril, püha Franciscuse päeval loomapargi sõprade ja toetajate osavõtul.

Jõgeva maakohus saatis pikaks ajaks vangi õed, kes tapsid mullu kevadel paarisaja krooni saamiseks sajakonna käärihoobiga liikumisvõimetu mehe.

Kohus karistas mõrva eest Olga-Kadri Miškod (25) 13 aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega ning tema vanemat õde Kristina Arhipovat (28) mõrvale kaasaaitamise eest kaheksa-aastase vangistusega.

Maakohtus õdedele määratud karistused jäid jõusse ka Tartu ringkonnakohtus ning otsus jõustus 20. septembril, ütles BNS-ile maakohtu sekretär.

Lõuna ringkonnaprokuröri Anneli Hinto sõnul said julma veretööni viinud sündmused alguse mullu 9. mail Jõgevamaal Tabiveres, kui õed läksid külla eakale invaliidile, et mehelt alkoholi saada.

Naised pruukisid alakehast halvatud vanuriga koos alkoholi ja ühel hetkel otsustasid nad kostitajalt raha saamiseks mehe tappa, seisab süüdistuses.

"Süüdistuse järgi hoidis Kristina rabelevat meest kätest kinni, samal ajal haaras noorem naine käärid ja lõi vanurile sadakond korda ülakeha ja näo piirkonda," ütles Hinto.

Pärast julma veretööd võtsid naised ohvrilt paarsada krooni ja lahkusid kuriteopaigalt, kuid politseinikel õnnestus nad juba järgmisel päeval kinni pidada.

Alkoholilembesed ja töötud naised on mõlemad varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud. Miškod on karistatud kaks korda varguste eest ning tema õde Arhipovat ühe korra samuti varguse eest.

Miško on kahe ning Arhipova ühe väikese lapse ema.

Kui mihklikuu keskpaiku Elistvere Loomapargi perenaiselt Asta Sarvelt uudiseid sai päritud, ei hakanudki ta kõigepealt talledest-kutsikatest-vasikatest pajatama nagu tavaliselt, vaid andis esmalt teada, et kõige suurem pidu on seekord pargi töötajate "tänavas". Meie lehe ilmumise ajaks on juba pidulikult avadagi jõutud loomapargi uus olmehoone, mida ka siinsamas pildil näha võite. Majas on olemas ruumid pargi aednikule ja veterinaarile, loomade söödaköök ning puhke- ja pesuruumid töötajatele.

Aga ega loomauudised seegi kord tulemata jäänud. Kõige väetim ja õrnakesem neist uudistest nägi ilmavalgust 6. septembril. Pisikest hirvetalle peidab ema mitu nädalat ja lubab vaadata alles oktoobrikuus. Aga keda kindlasti pea iga ilmaga näha saab, on loomulikult rebased. Neid tekib ja vahetub Elistveres viimasel ajal nii sageli, et kipuvad teised maskotiks peetavaid ilveseidki varju jätma. Juba suve hakul oli juttu, et Saaremaalt on vist tulemas isarebane Uru. Kohale ta igatahes jõudis, kuid kinki "lahti pakkides" tundus Astale esialgu, et kastis on hoopis muu loom.

"Pole teil õ-tähte ja pole õigeid rebaseid kah," põrutanud Asta enda sõnul reinu endisele pererahvale, kui beeživõitu ja – võta või jäta – sinirebase sabaga tegelane publiku ette ilmus. Veidi oli Astal õigus ja veidi ei olnud ka. Sest rebane see loom siiski on, kuid tema esivanemad on saare sinirebasekasvanduse rahvaga kunagi "untsu teinud". Ja nii on Urul väga omapärane väljanägemine.

"Hea küll, meil ju ükskõik, aga oleksite te näinud vaese Rexi nägu, kui me peigmehekandidaadi talle seltsi sokutasime. Tulin esimene õhtu lausa nutuga töö juurest ära, nii kahju oli mul Rexist, ta kartis uustulnukat nii väga!" rääkis Asta, kuid lisas, et järgmiseks hommikuks olid suhted klaarid ja olukord vastupidine.

Nüüd troonib külastajate lemmik Rex aias esiplaanil, Urule on aga jõuga selgeks tehtud, et siin on naiste võim: kui Rex lubab, siis tuleb ka tema esiplaanile, kui ei luba, kükitab nurgas. Ja enamasti ei luba. Asta loodab siiski, et kui matriarhaat võimul, tulevad kunagi ka pojad – kui Rex tahab!

Rebaseõnne on veelgi olnud, Rein Kõivu turismitalust jõudsid kohale ka võrukesed Rein ja Riina.

Küsimusele, ega loomapark ei kavatse rebasekasvanduseks ümber spetsialiseeruda, vastas selle perenaine, et seda ohtu siiski pole, sest mõned metsa poole piilunud ongi vabadusse lastud.

"Ruudi läks juba varem, Rolli saatsime kuu aega tagasi. Tema käib meid ikka vahel õhtul vaatamas," ütles Asta.

Kui terane olla ja õhtupoolsel söötmisajal söödakäru kannul liikuda, võib loomapargis kindlasti rohkem näha kui keskpäeval. Siis silmate kindlasti ka kevadist ilvesekutsut Kriimut, kes söötmiskoha juures aegsasti platsi sisse võtab.

Kevadel jäätükil Ruhnu saarele saabunud pruunkaru andis endast hiljuti üle pika aja elumärki.

Kolmapäeval tuli teave, et karu jälgi on üle pika aja nähtud Ruhnu saare mererannas, ütles BNS-ile keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Olav Etverk.

Enne seda ei andnud karu endast pikka aega elumärki, ta ei käinud sööda juures ega ka kaerapõllul, samuti ei märgatud teda liikumas ega leitud ka jälgi.

Augustis käis pruunkaru kaerapõllul kindlas kohas söömas.

Kevadest saadik on looduskaitsjad pannud loomale saarel eri kohtadesse sööta, kuid ta ei ole harjunud ühegi söötmispaiga juures regulaarselt käima.

Oma saarel viibimise ajal ei ole karu Ruhnus elavatele inimestele ega koduloomadele kurja teinud.

Karu jõudis Ruhnu saarele aprilli keskel jäätükil triivides. Korduvad katsed loom kinni püüda on seni jäänud tulemuseta.

Riiklik looduskaitsekeskus tahab viia karu Pärnu- ja Viljandimaal asuvasse Soomaa rahvusparki ja seal lahti lasta.

Pärast Eesti Metsaseltsi presidendi Kaupo Ilmeti sissejuhatavat sõnavõttu kutsuvad lummavad metsasarvehelid külalised iidsesse aita. Metsasarvekvartett, kes kogu sündmuse kestel meeleolu loob, on Elistverre tulnud Võrumaalt Sõmerpalust. Noori loodusehuvilisi pillimehi juhendab Eesti Metsaseltsi liige Tõnu Vaask, kes just tänase päeva puhuks ja just siin esitamiseks on loonud "Elistvere tervitusmarsi". Koos süüdatakse võlvsaalis küünlad püha Franciscuse auks ja mälestuseks. Seekordne loomasõprade päev on eriline: piisonite aia kõrval on valmis saanud loomapargi töötajatele nii vajalik maja – olmehoone ehk kodusemas keeles töötare. Nüüd on lõpuks ühe katuse all olemas ruumid loomaarstile ja aednikule, söödaköök, puhke- ja pesuruumid kõigile töötajatele ja palju muudki igapäevaeluks olulist. Ehitust rahastas Eesti riik, projekteeris ja ehitas FIE Kalev Jalasto. Sümboolse lindina lõigatakse läbi altai viinapuu väät ja kõik külalised võivad uue töötare kõikidele ruumidele pilgu peale visata. Päeva tähtsust silmas pidades on uude majja üles pandud ka "presidendi" ja tema "nõuniku" pilt: seinalt vaatavad vastu tähtsa näoga ilves ja äärmiselt terase olemisega rebane Rex!

Iga külaline saab töötare kõrvale istutada ka oma puu või põõsa. Loomapargi perenaine Asta Sarv volitab "vägesid juhatama" Ene Ilvese kui teeneka haljastusspetsialisti. Lisaks mälestuse jäädvustamisele on sellel ettevõtmisel loomulikult ka praktiline väärtus – nii pannakse alus majaümbruse haljastusele, mida on plaanis lähemal ajal täiustada.

Jätkatakse ühises teelauas. Asta Sarv kingib igale külalisele raamitud foto mõnest pargi asukast, autoriks Ray Põder. Ta püüab seejuures pisut arvestada ka kingisaaja sooviga. Kui see just võimalik pole, toimib hästiarenenud huumorisoonega kinkija iseenese tarkusest. Ilvesepilte on tal päris mitu. Ene Ilves saab aga oma nimiloomapildi ise valida: ilvesepilte on talle juba nii palju kingitud, et peale tema enda ei tea keegi, missugust tal veel pole. Pargi töömehed saavad näiteks karupildid – et neil oleks sama palju jõudu kui Karoliinal. Ja ikka samas vaimus edasi, kuni kõik oma kätte on saanud. Lisaboonuseks on Asta pajatatud lood, peamiselt loomade uudistajatest-külastajatest, kes loomapargi töötajate ja küllap ka siinsete hoolealuste vaatevinklist nähtuna mõnikord üsna eluvõõrad on. Näiteks põtrade aia juures kuuldud dialoog kahe pealinnast pärit koolitüdruku vahel. "Näe, lehm!" nendib üks. "Ah, mine ikka, see on ju metsloom," on teine asjalikum. "Ma ju ütlengi, et metslehm," jääb sõbranna enesekindlaks.

Veel veidi istutakse hubases vestlusringis, siis hakkavad napima ajavaruga külalised lahkuma. Need, kellele kell täna enam kupjaks pole, vaatavad koos Asta Sarvega veelkord loomad üle.

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv võib nüüd uhkusega öelda, et loomade kõrval hoolitsetakse loomapargis ka töötajate eest.

Kuigi ehitus ei läinud just libedalt, on Asta Sarv rõõmus – töötajatel on nüüdisaegsed olmeruumid ning hoolealuste söötagi saab hoida just selleks ehitatud küünis. Seal ladustatud hein ja vihad lõhnavad hästi!

Veel mullu tuli loomapargi rahval käsi pesta kraanist voolava jäise vee all, eeloleval talvel saab uues söödaköögis teha tule pliidi alla, pesta käsi sooja veega ja kuivatada ka rõivaid.

Aed jääb pooleli

"Pärast tööd saavad inimesed end ka sooja duši all pesta ning puhkeruumis rahulikult päeva kokku võtta," rõõmustas Asta Sarv.

Suurima osa uuest majast võtab enda alla kõige paremini lõhnav ruum – küün, kus nosimist ootamas talveks varutud hein ja vihad.

Küüni all on koha leidnud ATV, mille loomapargi pere vastu suve endale muretses ja mis on teinud söötjate töö endisega võrreldes väga mugavaks.

Aastase hilinemisega valminud uude olmehoonesse on mahutatud ka loomapargi perenaise tööruum ning väike tuba loomaarstile.

Piisoniaia kõrvale ehitatud majakese maksumuseks kujunes ligi 1,6 miljonit krooni. Ometi ei läinud kõik väga libedalt, sest hoone ehitaja pole oma tööd kuigi korralikult teinud.

"Näiteks ei ole lubatud asfalti maja ees ja ümber, samuti on kontoriruumide peal pööningul välja ehitamata suur ruum," loetles Sarv.

Asta Sarv ei süüdista aga kedagi. "Ka meil endil polnud kogemusi, kuidas ehitusprotsessis käituda," tõdes ta.

Et ehitus läks plaanitust 600 000 krooni võrra kallimaks, ei saa piisonid Vilja ja Villu tänavu endale tervet uut aeda – sellest sai eelmise nädala lõpuks valmis veidi üle poole.

Uued plaanid

Küll aga alustatakse peagi kitseaia kõrvale uue laudtee ehitamist, plaani on võetud ka keset parki laiuvate varemete konserveerimine ning jalutusradade rajamine. "Tahame ka tiigid korda teha ning tuua nende kallastele elama Euroopa naaritsa," rääkis Asta Sarv tulevikuplaanidest.

Ka uue hoone ümbrus peaks juba kevadel külastajate silmi hellitama – eelmisel nädalal istutati sinna maranate kõrvale ka punaseleheline toomingas, mis oma roosade õitega pakub silmailu veel hiliskevadelgi.

Sügis loomapargis

Huvitavat on Elistvere loomapargis ikka – praegu näeb seal lisaks loomalastele ka seda, kuidas tavaliselt inimsilma eest varjus askeldavad loomad end talveks valmis seavad.

Emahirv Tiiu hoiab aiasügavuses kasvavate puude all oma 6. septembril sündinud veel nimetul tallel silma peal.

Näiteks on kits Piiksu jõudnud vahetada oma suvekarva talvise kasuka vastu ning kährik Krässu haigutab laisalt aiaservas, olles söönud end enne uinumist priiskavalt priskeks.

Hirvepere rõõmustab külastajaid 6. septembril sündinud pojakesega ning järelkasvuga uhkeldavad ka nende naabrid – põhjapõdrapaar kannab hoolt mai lõpus ilmavalgust näinud vasika eest. Õigupoolest on hoolitsejaks pooleks rohkem põhjapõdraema – isane põhjapõder Redu patseerib külastajate silme all oma suursuguste sarvedega siia-sinna, sõrad kelmikalt naksumas.

Pisikeste loomalaste pärast on loomapargi töötajad tundnud ka hirmu. Augustis murti loomapargis kitseke ja hilisem juurdlus tuvastas, et see oli pargist üle lennanud merikotka küünte- ja nokatöö.

Kevadine uudishimulik ilvesepoeg Kriimu tuleb õhtupoolikuti aga ise aiaserva inimloomi kaema.

Portugalis Algarves toimub üleeuroopaline workshop, kus arutatakse õlireostunud loomade (eriti lindude) puhastamise ja rehabiliteerimise küsimusi ning töötatakse välja ühised põhimõtted edasiseks tööks.

Lätis Kuramaal nähti neljapäeval pruunkaru, tegemist võis olla kevadel jäätükil Ruhnu saarele saabunud karuga, vahendab BNS Läti päevalehte Diena.

Laupäevane Diena kirjutab, et Kuramaal Dundaga vallas asuva Purkalnu talu perenaine nägi metsaservale ilmunud karu, kes üritas lahti saada suurest koerast.

Naine ajas lambad kiiresti lauta ning teatas karust lapselastele ja väimehele, kes teavitasid ka teisi ümbruskonna elanikke ja jahimehi.

Jahimehed saabusid kiiresti kohale, ent mesikäpp oli selleks ajaks juba kadunud.

Seni pole karud Kuramaal alaliselt elanud, kinnitas väljaandele Läti metsaameti jahiosakonna juht Janis Ozolinš. Ta ei välistanud, et tegemist võis olla Ruhnu karuga, kelle Kolka poolsaarele jõudmist vahele jääv meri ei takistaks.

Kõige tõenäolisemalt on see isakaru, kes veel ei otsi kohta talveuinakuks ning võib piirkonnast ka lahkuda.

"Kui teda nähakse Dundagas veel kuu aja pärast, siis võib see tähendada, et ta jääb siin talveunne," märkis jahimees.

Karu jõudis Ruhnu saarele aprilli keskel jäätükil triivides. Viimati märgati karu jälgi Ruhnu mererannas oktoobri alguses.

Täna 65-aastaseks saav Jaan Anni võib öelda, et tema elu on metsa läinud: sestpeale, kui ta pärast Leedimäe 7-klassilise kooli lõpetamist Luua metsandustehnikumi õppima läks, on tema elu kogu aeg olnud seotud metsaga.

Tema CV on üldse suhteliselt igav. Pärast paari kuud Põlula metskonnas ja kaheksa aastat Avinurme metskonnas töötamist "maandus" ta 33 aastat tagasi Vaimastvere metskonda ja töötaks seal tänini, kui Vaimastvere ja Laiuse metskonda kuus aastat tagasi liidetud poleks.

"Ühest küljest hoiab metsas harjumuse jõud, teisest küljest huvi näha, mis su metsast aastate pärast saab," ütles Jaan Anni pooleteise aasta taguses intervjuus. Noorematel metsaametnikel on aga väga õpetlik töötada kõrvuti mehega, kes on nagu metsanduse elav ajalugu ning kes mäletab veel aegu, mil metsa raamsaega langetati ja hobusega välja veeti ning mil raamatupidaja laual seisev mehhaaniline arvutusmasin Felix oli väga kõva sõna.

Laiuse metsaülem Jaan Anni oskab hinnata kolleege ja kolleegid teda. Kui Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel möödunudaastase Eesti Vabariigi aastapäeva puhul Jaan Annile Valgetähe IV klassi teenetemärgi annetas, siis ütles viimane, et ega see pole tunnustus ainult temale, vaid ikka kogu metskonnale. Kauaaegne kolleeg, Eesti Metsaseltsi ja Jõgevamaa Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet ütles jälle Jaan Anni kohta, et ta armastab nii metsa, looma kui ka inimest. Ja et teist sellist meest, kes metsale ja metsandusele nii pikka aega truu olnud, annab otsida.

Jaan Anni ongi tegelikult Jõgevamaa Metsaseltsi aseesimees ja Ilmeti sõnul palju kaasa aidanud sellele, et Kassinurme mäed ja Elistvere loomapark praegu nii atraktiivsed paigad on.

"Nii Kassinurme mägedesse kui ka Elistvere loomaparki tuleb metsaülem Anni alati oma poistega kohale, kui seal midagi teha vaja on," ütles Kaupo Ilmet.

Maaomanduse seisukohalt vaadatuna ongi Elistvere loomapargi peremees tegelikult Jaan Anni, sest loomapark on rajatud Laiuse metskonna hallatavale metsamaale. Selle asjaoluga seoses tuli Kaupo Ilmetile meelde üks lugu, mis iseloomustab Jaan Annit kui mõnusa huumorisoonega meest.

Olnud metsa- ja jahimehed ükskord Kassinurme mägedes talgutel ja hakanud rääkima, kes missugust looma metsas näinud ja kuipalju kellegi metsas üldse loomi on.

"Meil on Laiuse metskonnas selline kvartal, kus on seitse ilvest, karu, kaks põtra, hulk rebaseid ja kährikuid ning piisoneidki on sisse tulnud," torkas Jaan Anni meeste jutule vahele. Mispeale kõik hakkasid naerma ja ütlesid, et see on isegi jahimehejutuks natuke ülepakutud. "Kui tahate, minge kvartalisse 206 ja vaadake ise järele," ütles Anni vastu.

Mehed jätsid jutu sinnapaika ja alles tükk aega hiljem taipasid, et ta rääkis Elistvere loomapargist, mis asub tõepoolest Laiuse metskonna kvartalis nr 206. No võis ka mingi teine number olla, aga see pole antud kontekstis tähtis.

Tähtis pole vist ka see leheküljenumber, mis Jaan Anni eluraamatus täna ette keeratakse. Tähtsam on see töö, mis tehtud, ja see jälg, mis jäetud. Jaan Anni poolt Eesti metsandusse jäetud jälg on sügav.

Teadlased kavatsevad lähiajal lahendada DNA-analüüsi abil Ruhnu karu kadumise saladuse.

Varakevadel jääpangal Ruhnu saarele triivinud ja saareelanikes hirmu külvanud karu kadus sama äkki kui tuli. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja kt Peep Männil ütleb, et kindlad märgid karu elutegevuse kohta kadusid Ruhnus juba juulis, kirjutas Postimees.

Oktoobris märkasid kohalikud elanikud Lätis Kuramaal mitmel korral sinna ootamatult ilmunud karu. Varem selles piirkonnas karusid ei elanud. Kui Eestis elab loenduste andmeil ligi 600 karu, siis Lätis on neid vaid kaheksa.

Ruhnule lähim maismaa on 37 kilomeetri kaugusel asuv Kolka neem Lätis.

Kui looduskaitsjate poolt hoiule pandud karupabulatest õnnestub leida karu DNAd ning kõrvutada seda Lätist Kuramaalt kogutud karu DNAga, siis peaks selguma, kas Ruhnu karu võttis saarelt põgenemiseks ette maratonujumise.

Lätis leitud karu jälgede võrdlemine Ruhnus leitud jälgedega on andnud alust oletusele, et tegu on sama mõmmikuga.

Männili sõnul on aga hetkel kahtlane, kas Eestist õnnestub leida Ruhnu karu DNAd, mis on analüüsideks sobiv. Karvad kipuvad kiiresti kuivama ja kui värskena karupabulad külmkappi jõudsid, pole teada. "Ruhnult põgenemine ei pruugi olla märk sellest, et tal sugukihk peale tuli, karu häiriti saarel jahiga päris kõvasti," ütles Männil.

Tema sõnul on ka sel juhul, kui Ruhnust karu DNAd enam ei leita, võimalus tõestada karu Eesti päritolu, sest Eesti ja Vene karukogukonnal on geneetilised erinevused.

Kuramaal ei ole seni karusid olnud. Kui nüüd selgub, seal on Eesti päritolu loom, siis on väga väike tõenäosus, et ta maismaad pidi Eestist Kuramaale jõudis.

Ruhnu karu kevadest saadik korduvalt saarel otsimas käinud Enn Vilbaste sõnul uurisid piirivalvurid, kes karu otsinguil kogu aeg abiks on olnud, eile saare läbi ega leidnud karust jälgi.

Küsimusele, kas nüüd on kindel, et karu on saarelt lahkunud, vastas karu-uurija: "Ühe protsendi jätan ikka võimaluseks, et ta on veel saarel."

Kas saarest 34 kilomeetri kaugusel Lätis võidi kohata just Ruhnul tuntuks saanud karu, ei pruugi selgeks saadagi, kirjutas Eesti Päevaleht.

Juttu on olnud DNA-analüüside võrdlemisest, kuid riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori Vilbaste sõnul on saarelt korjatud karu väljaheidete proovid ilmselt kaduma läinud.

Kus karu ka hetkel ei viibiks, sätib ta end nüüd varsti talveunne, kirjutas Eesti Päevaleht.

Turvakodu tegevus algas 1993. aastal. Esimene abivajav asukas oli noor hiireviu, kelle pesa ja kaaslane olid hävinud metsaraietööde käigus. Järgmisel aastal oli abivajajateks 2 kodukakku, 1997. a. talvitusid turvakodus 3 valge-toonekurge ning ravimisel oli üks tulistatud kühmnokk-luik.

Iga aastaga on abivajajate arv suurenenud (ka informatsiooni levimise tõttu) ning 2001. aastal vajas juba 372 isendit ning 12 pesakonda turvakoduabi.

Vahel piisab lihtsalt konsultatsioonist (eriti siis, kui muretsevad inimesed on võtnud enda juurde üksildasena näiva metslooma, kuid kelle eest tegelikult hoolitsevad vanemad – või üks nendest).

Teinekord tuleb hädalisi pisut aidata – lihtsalt pesakond linnakärast sobivasse elupaika toimetada, teinekord ravida, hooldada ning iseseisvaks õpetada.

TÄIENDAMINE

1998. aastal külastasime Soome lõunaosas asuvat 2 metsloomade turvakodu (seal on hooldusalused põhiliselt linnud).

1999. aastal viibisid 2 meie töötajat Venemaa bioloogiajaamas "Tsistõi les", kus tutvusime pruunkarude üleskasvatamisega loodusesse tagasilaskmise eesmärgil.

SEADUSANDLIK ALUS:

Looduskaitseseadus;
Loomakaitseseadus;
Tauditõrjeseadus;
Jahiseadus;
Veterinaarkorralduse seadus;
LKK põhimäärus.
NB! Eestis ei litsentseerita metsloomade rehabilitaatoreid.

PÕHJUSED

Põhjused, miks metsloomad on sattunud meie juurde ja vajanud abi, on põhiliselt seotud ikka inimeste tegutsemisega, tegematusega, hoolimatusega või lausa pahatahtlikkusega:

Metsaraie

Elupaikade hävimine, elukoha kahjustamine määral, mis ei võimalda isenditel antud kohas elada, metsatöömasinate müra jne.

Võiste hallhaigru koloonia männikus tehti 1998. aastal sanitaarraiet, juunikuine torm pühkis alla suured pesad, mis jäid tuulele avatuks. Mitusada lennuvõimetut poega hukkus, turvakodusse toodi neid 81.

1999 a. juunis teostati lageraiet teises hallhaigru koloonia asukohas ning inimeste palve peale lõpetada raietegevus pesitsusperioodiks, leidsid Eesti ühe tuntud firmajuhid, et saamata jääv tulu on suurem kui hukkunud isendite eest makstav trahv ning jätkasid tegevust.

Foto: Mängupaigast raietööde tõttu ilma jäänud metsised jäävad nõutuks, mõni läheb suure kurvastusega meestega baari õlut jooma (Harjumaal).

Küttimine

Vanema(te) hukkumine või eemaldumine, häirivus (nt jaht koertega);

Foto: 8-päevane pruunkaru poeg, kelle ema põgenes jahikära kuuldes

Foto: Põdravasikas (Plika) tuli Ida-Virumaal ühe taluniku aia taha. Vaatamata ootamisele ei nähtud emalooma, kuid paar päeva varem olid püssipaugud sealsamas lähedal kostnud.

Ränne

Ränne – rändeärevus, tugev tuul, nõrkemine toidu puudumisel (pinnase või veekogude külmumine), halbade ilmastikutingimuste eest varju otsimine, liinid ja ehitised, mida loomad ei näe või peavad ekslikult millekski ohutuks (nt. Väikese väina kõrgepingeliin);

Foto: Kanakull, kes varjudes tugeva tuule eest, lendas vastu hoone akent. Suurtes selverites võiks olla müügil ka röövlinnusiluetid, et linde akendest eemale hoidma õpetada.

Hulkuvad koduloomad

Jahikirega koduloomad (kass, koer) püüavad iseenese hooleks jäetud/sattunud noori isendeid või rändeärevuse tõttu ettevaatamatuid isendeid nii asulais kui ka väljaspool neid;

Foto: Händkaku ja kodukaku poeg – nende pesad asusid elamute hoovis ning ümberringi liikusid vabalt suured koerad, vanemaid polnud kuulda ega näha.

Tormituul on peaaegu igal aastal kahjustanud valge-toonekure pesi, paisates neid ümber ning pojad on saanud kergemalt või raskemalt vigastada.

Prügi

Prügimägedele aastate jooksul ladestunud prügi võib muutuda loomale "lõksuks" – hõlpsalt kättesaadavat toidupoolist otsides oleks vajalik teinekord kiirelt põgeneda, kuid jalgade ja keha ümber takerduv/kleepuv materjal piirab liikumist ning edaspidiselt võib looma elu ohtu sattuda. Lisaks on igale poole jäetud vedelema ka teravaid ehitustest või rajatistest ülejäänud materjale (raudkarkassid, okastraat jmt).

Foto: Ujulestal asuva mädaneva haavaga laululuik, sai veterinaari abi ning juba varsti võis ta taas merre minna.

Foto: Kipskarkassiga hall-vares, kõik hädasolijad saavad abi.

Naftasaadustest põhjustatud reostus

Mitmetel erinevatel põhjustel – "õlised" veelinnud. Antud probleem tuleb kahjuks ilmselt tulevikus päevakorda hoopis laiaulatuslikema reostuste puhul (2002. aasta õlireostus oli suhteliselt väikesepinnaline reostus);

Foto: Naftasaadustega määrdunud kühmnokk-luik, toodud 2002. aastal Tallinna reisisadamast.

Maanteeõnnetused

Suvine temperatuuritõus põhjustab meie teedel kasutatavate mõningate teekattematerjalide sulamist ning ringipaterdavad linnud ning väiksemad loomad jäävad sellesse kinni.

Teisalt tunduvad mustakattega teed lindudele voolava veena ning toiduotsingul ja puhkuseks laskutakse teedele. Lendu tõusmiseks on aga vett vaja ja kui jalad ei leia vajalikku toetuspinda, ei saa näiteks kaurilised lendu tõusta;

Foto: Ida-Virumaal ei suutnud järvekaur teelt lendu tõusta ning pideva üritamise tõttu vigastas oma jalgu.

Mõtlematud teod

Tiivasulgedelõikamine, (õhu)püssist lindude pihtamärki laskmine või kividega pesal olevate vanalindude vigaseks loopimine;

Foto: Jõgitiir pole küll jahilind, aga kes neid veelinde ikka tunneb...

Foto: Keegi miskipärast (võib olla ka huvitava topisematerjali muretsemise tõttu) oli tulistanud händkakku, õnneks oli kuul lindu ainult riivanud ning samal ajal sattusid kohale teised inimesed, kes vigastatud kaku veterinaari juurde toimetasid.

Liigne hoolitsus

Oma teadmatusest hoolitsevad inimesed liigselt abivajanud metsloomade eest ning selleks, et neid taas loodusesse vabalt elama lasta, tuleb nad õpetada käituma – toituma nii, nagu nad seda looduses teeksid. Liigne hoolitsus on ka lisatoitmine – kõige teravamalt on seda märgata linnades, kus aastaringselt on inimeste poolt toitmisel sinikael-pardid, kühmnokk-luiged, kajakad ja tuvid. Liigselt inimesega harjunud linnud muutuvad lendamise jaoks ülekaaluliseks ning nad unustavad ajapikku mooduse, kuidas ise toitu hankida;

Foto: Lisaks inimeste-poolsele toitmisele saavad sinikaelpardid soola jalg- ja sõiduteele libeduse vältimiseks pandud soolaliiva segust.

Äritegevus

Lemmikloomade poodidesse satuvad väga tihti ka lisaks meie tavalistele sulelistele (sageli ohakalind, metsvint) ka omapäi ringi uidanud jänesepojad. Kui palju metsloomi Eestis kodudes kasvatatakse lemmikloomadena või äri eesmärgil (kitsed, hülged, metssead, karud, rabapistrikud, hiireviud jne. jne.)? Oletada võib, et tuhandeid ning ühel päeval visatakse nad tänavale, mis siis saab loomast?

Foto: Taolisi (ja väiksemaid) jänesepoegi võib leida ka Tallinna lemmiklooma poodidest, kahjuks pole nad enamasti ostetavad, vaid külastajatele peibutiseks.

Vanemate hukkumine liikluses

Järjest suurenev kihutavate autode hulk, ei arvestata teiste teekasutajatega. Tunneleid ehitatakse harva ja äärmisel juhul ainult põtradele ja kitsedele, kuid ka kõige väiksemad loomad liiguvad ning kui nad hukkuvad, tuleb keegi neist toituma, kergekõhutäie lootus teeb toituja ettevaatamatuks ning taas algab uus ring, mille katkestab liikluse tihenemine ja keskpäeva saabumine;

Foto: Rebasekutsikas istus oma ema laiba juures maanteel kuni ühed möödujatest ta üles korjasid.

Üsna mitmeid kordi on nii turvakodu kui ka päästeteenistuste töötajad aidanud heinapallinööride tõttu pessa kinnijäänud isendeid (enamasti valge-toonekurgi), pole ka haruldased juhud, kui isend on seetõttu takerdunud elektriliini traatidesse. Põldudel, teedel ja mujal vedelev nöör on toonekure-vanemate arvates hea pesaehitusmaterjal ning seetõttu nöör pessa viiaksegi või on nöör kinnitunud sobiliku ehitusmaterjali külge ning satub pessa juhuslikult. Pole ka enam haruldased juhud, kus vedelevat traati kasutavad linnud pesaehituseks;

Foto: Valge-toonekure jala oli heinapallinöör paistetama ajanud, igapäevane kreemitamine aitas jalga ravida.

Põllumajandustööd

(kündmine, niitmine – eriti kui niidetakse ringselt servadest keskele) – künnitöödel on ohus varajaste avamaal pesitsejate liigid, kelle pesad või pojad võivad hukkuda (mõlemad on ümbritseva pinnasega üsna ühte värvi). Niitmistöödel jäävad märkamata mitmete lindude pesad rohukõrte või -mätaste vahel või rohus peituvad väikeloomad;

Foto: Väätsalt toodud metskitsetall oli sattunud kokku heinaniidukiga... aga piimapudeli nägemine paneb keelt limpsama.

Foto: Ida-Virumaal sattusid 2 soorätsu pesa koos poegadega heinaniidukisse, ainult ühest jäi imekombel hakkliha saamata.

Kasutusest väljas olevad rajatised:

kaanetamata kanalisatsiooni- ja kuivendus- , salvkaevud – neisse sattunud loomad on inimese abita hukule määratud;

Foto: Lääne-Virumaal oli 2001. a. sulgemata salvkaevu kukkunud mõnekuune karupoeg, kelle ema ilmselt koos teise karupojaga lähi-ümbruses ringi luusis

Ühtegi nendel loetletud põhjustel inimese abi vajavatest metsloomadest ei saa jätta "iseenesega hakkama saama" ja samuti pole mõtet rääkida loodusesse vahelesegamisest just seetõttu, et inimene oma tegevuse või tegevusetuse tõttu on juba sekkunud.

Turvakodu ülesanne on eelmainitud põhjuste likvideerimine – isendite aitamine ja loodusesse tagasilaskmine, kusjuures taasvabastamine toimub enamasti piirkonda, kust isendid leiti. Mõnedel juhtudel kui elupaik on hävinenud (metsaraie) või liigikaaslaste poolt juba hõivatud, otsitakse mõni teine sobiv elukoht ning vabastatakse isendid seal.

LOOM, KELLEST TEATATAKSE – – – TEGELIK LIIK

kotkapoeg – piiritaja (juv.)

luigepojad – kodutuvi (juv.), merikajakas (juv.)

merikotkas – kalakajakas (ad.)

händkakk – musträstaemalind (ad.)

kullipoeg – piiritaja, öösorr

sookurg – hall-haigur

pardipoeg – kalakajakas (juv.)

metskitsetall – kodukitsetall

varesepoeg – ronk (juv.)

rasvatihane – porr

turteltuvi – kodutuvi

karupoeg – kährikkoer (juv.)

kakupoeg – hall-rästas (ad.)

Eile sättis kühmnokk-luik ennast Viljandis Leola tänava ääres murule puhkama. Pealtnägijate sõnutsi maandus lind sõiduteele ja paterdas lumesajus kaupluse Mööblifurnituurid ette haljasalale.

Inimesed andsid hädalisest looduskaitsekeskusele teada ja mõne tunni pärast saabus Nigulast loodusvaht Aivar Sakala. Suure sulelise püüdmiseks kulus päris palju aega. Lendu lind ei läinud, kuid suutis püüdja eest ära joosta. Viimaks viidi ta puuris loomaarsti juurde, siis aga Nigula loomade turvakodusse.

Linnavalitsus soovib rajada Viljandi maantee koerte-kasside varjupaiga juurde metsloomade hoiukodu, et aidata linna ekslema sattunud põtradel, metskitsedel, rebastel, aga ka vigastatud lindudel loodusesse naasta.

Kuu aega tagasi õngitsesid päästjad Suur-Sõjamäe teel kümne meetri sügavusest basseinist välja sinna kukkunud metssea.

Tallinna abilinnapea Olga Sõtniku sõnul andsid ajendi selliseks ideeks nii mullune merereostus, kui tuhanded õlised linnud vajasid puhastuseks ja toibumiseks sooje ruume, kui ka sageli linna sattuvad metsaelanikud, kes end tihti vigastavad, püüdes pääseda inimeste ja sõidukite eest.

Vigastatud linde ja loomi loodusesse tagasi lasta ei saa, mistõttu tuleb nad pahatihti hukata. "Samas saaks paljusid loomi päästa, kui oleks koht, kus neid ravida ja hoida, kuni haavad paranevad," märkis Sõtnik.

Kaks korda päevas

Abilinnapea kinnitusel tuleb Põhja-Eesti päästekeskusel linna eksinud loomi ja linde abistada keskmiselt ligi kaks korda päevas, sest aastas on selliseid väljakutseid 600 ringis.

Tänavu on Põhja-Eesti päästekeskus püüdnud Tallinnast näiteks 28 põtra, kümme rebast, 15 kitse, ühe hülge ning hulga kopraid, kährikuid, naaritsaid, nirke, nastikuid ja rästikuid. Väljakutseid vigastatud lindude aitamiseks võib kokku lugeda sadades.

Päästekeskuse pressiesindaja Ants Raava sõnul tuli kuu aega tagasi Suur-Sõjamäe teel päästa uppumisohust isegi üks õnnetu metssiga, kes oli tootmisettevõtte jahutusbasseini kukkunud.

"Mingisugust hoiupaika oleks Tallinna vaja tõesti," nõustus Raava, kelle sõnul oli veel kolm aastat tagasi selline koht Tööstuse tänaval keskkonnainspektsiooni juures täiesti olemas.

Millegipärast see likvideeriti ja päästjate töö metsloomadega muutus oluliselt keerulisemaks. "Praegu vigastatud metsloomad minu teada mingit abi ei saa," nentis Raava.

Sõtniku kinnitusel on metsaelukate hoiukodu rajamise plaan esialgu veel toores ja praegu püüab linn lihtsalt välja selgitada, kui suur on vajadus ja millist varjupaika täpselt vaja oleks.

See võib olla koht, kus loomi-linde hoitakse ja ravitakse, või oleks see lihtsalt küttega angaar, kus neile tehakse esmane ülevaatus ning saadetakse siis loodusesse või näiteks Läti piiri äärde Nigula metsloomade turvakodusse ravile ja taastuma, kirjeldas abilinnapea erinevaid võimalusi.

Kuna hoiupaiga rajamine pole odav lõbu, palus linnavalitsus plaanile toetust ja raha ka värskelt keskkonnaministrilt Rein Randverilt, viidates nii riiklikule vajadusele kui ka looduskaitseseaduse paragrahv 62-le, mille kohaselt korraldab vigase või haige looma elujõu taastamist just keskkonnaministeerium.

Eelistatakse olemasolevat

Keskkonnaministeeriumi avalike suhete nõunik Agnes Jürgens ütles eile, et uue ravi- ja hoiuvõimalustega hoiupaiga rajamisele eelistab ministeerium juba olemasolevat Nigula metsloomade turvakodu laiendada.

"Kui aga Tallinn otsustaks rajada keskuse, kuhu vigastatud loomad-linnud tuua saaks, oleks looduskaitsekeskus nõus aitama linnal katta näiteks veterinaarteenusele kuluvaid summasid ja võtma linnu-looma pikemale taastusravile Nigulasse," kinnitas Jürgens.

"Sellises keskuses saaks loomaarst otsustada, kas ja missugust ravi patsient vajab, ning pärast esmase abi andmist transporditaks loom Nigulasse edasi," märkis Jürgens. Raha saaks Tallinn sellise kogumispunkti jaoks taotleda ka keskkonnainvesteeringute keskuselt.

"Ainus reaalne koht, kuhu sellise keskuse rajada saaks, on praegu Viljandi maantee loomade hoiupaiga kõrval asuv maa-ala. Ja ainus kandidaat, kes selle rajaks ja ala käigus hoiaks, on AS Teho," märkis Sõtnik.

AS Teho kvaliteedijuhi Jaanika Tõnnissoni sõnul ootavad nad praegu linnalt lähteülesannet, millist hoonet vaja oleks, ja on valmis selle püsti panema.

Samuti on Teho Tõnnissoni kinnitusel valmis vajalike erioskustega töötajad ja veterinaarid leidma ning välja koolitama.

Loomad linnas

Mida tehakse Tallinnast leitud metsloomadega praegu?

Kui vähegi võimalik, püütakse kõik linnud ja loomad loodusesse tagasi viia.

Vigastatud linnud lähevad praegu kõik loomaaeda.

Kui loom on loid või haige, saadab Harjumaa veterinaarkeskus kohale loomaarsti, kes teeb enamasti hädatapu.

Kui loom on vigastatud, teavitatakse Harjumaa Jahindusseltsi, tõenäoliselt teeb jahimees hädatapu.

Tallinna linnavalitsus soovib rajada Viljandi maantee koerte-kasside varjupaiga juurde metsloomade hoiukodu, et aidata linna ekslema sattunud põtradel, metskitsedel, rebastel, aga ka vigastatud lindudel loodusesse naasta, kirjutab Postimees.

Tallinna abilinnapea Olga Sõtniku sõnul andsid ajendi selliseks ideeks nii mullune merereostus, kui tuhanded õlised linnud vajasid puhastuseks ja toibumiseks sooje ruume, kui ka sageli linna sattuvad metsaelanikud, kes end tihti vigastavad, püüdes pääseda inimeste ja sõidukite eest.

Vigastatud linde ja loomi loodusesse tagasi lasta ei saa, mistõttu tuleb nad pahatihti hukata. "Samas saaks paljusid loomi päästa, kui oleks koht, kus neid ravida ja hoida, kuni haavad paranevad," märkis Sõtnik.

Abilinnapea kinnitusel tuleb Põhja-Eesti päästekeskusel linna eksinud loomi ja linde abistada keskmiselt ligi kaks korda päevas, sest aastas on selliseid väljakutseid 600 ringis.

Tänavu on Põhja-Eesti päästekeskus püüdnud Tallinnast näiteks 28 põtra, kümme rebast, 15 kitse, ühe hülge ning hulga kopraid, kährikuid, naaritsaid, nirke, nastikuid ja rästikuid. Väljakutseid vigastatud lindude aitamiseks võib kokku lugeda sadades.

Päästekeskuse pressiesindaja Ants Raava sõnul tuli kuu aega tagasi Suur-Sõjamäe teel päästa uppumisohust isegi üks õnnetu metssiga, kes oli tootmisettevõtte jahutusbasseini kukkunud.

"Mingisugust hoiupaika oleks Tallinna vaja tõesti," nõustus Raava, kelle sõnul oli veel kolm aastat tagasi selline koht Tööstuse tänaval keskkonnainspektsiooni juures täiesti olemas.

Millegipärast see likvideeriti ja päästjate töö metsloomadega muutus oluliselt keerulisemaks. "Praegu vigastatud metsloomad minu teada mingit abi ei saa," nentis Raava.

Sõtniku kinnitusel on metsaelukate hoiukodu rajamise plaan esialgu veel toores ja praegu püüab linn lihtsalt välja selgitada, kui suur on vajadus ja millist varjupaika täpselt vaja oleks.

See võib olla koht, kus loomi-linde hoitakse ja ravitakse, või oleks see lihtsalt küttega angaar, kus neile tehakse esmane ülevaatus ning saadetakse siis loodusesse või näiteks Läti piiri äärde Nigula metsloomade turvakodusse ravile ja taastuma, kirjeldas abilinnapea erinevaid võimalusi.

Kuna hoiupaiga rajamine pole odav lõbu, palus linnavalitsus plaanile toetust ja raha ka värskelt keskkonnaministrilt Rein Randverilt, viidates nii riiklikule vajadusele kui ka looduskaitseseaduse paragrahv 62-le, mille kohaselt korraldab vigase või haige looma elujõu taastamist just keskkonnaministeerium.

Keskkonnaministeeriumi avalike suhete nõunik Agnes Jürgens ütles eile, et uue ravi- ja hoiuvõimalustega hoiupaiga rajamisele eelistab ministeerium juba olemasolevat Nigula metsloomade turvakodu laiendada.

"Kui aga Tallinn otsustaks rajada keskuse, kuhu vigastatud loomad-linnud tuua saaks, oleks looduskaitsekeskus nõus aitama linnal katta näiteks veterinaarteenusele kuluvaid summasid ja võtma linnu-looma pikemale taastusravile Nigulasse," kinnitas Jürgens.

"Sellises keskuses saaks loomaarst otsustada, kas ja missugust ravi patsient vajab, ning pärast esmase abi andmist transporditaks loom Nigulasse edasi," märkis Jürgens. Raha saaks Tallinn sellise kogumispunkti jaoks taotleda ka keskkonnainvesteeringute keskuselt.

"Ainus reaalne koht, kuhu sellise keskuse rajada saaks, on praegu Viljandi maantee loomade hoiupaiga kõrval asuv maa-ala. Ja ainus kandidaat, kes selle rajaks ja ala käigus hoiaks, on AS Teho," märkis Sõtnik.

AS Teho kvaliteedijuhi Jaanika Tõnnissoni sõnul ootavad nad praegu linnalt lähteülesannet, millist hoonet vaja oleks, ja on valmis selle püsti panema. Samuti on Teho Tõnnissoni kinnitusel valmis vajalike erioskustega töötajad ja veterinaarid leidma ning välja koolitama.

Piisonid Vilja ja Villu ning jänes Laine elavad Elistvere loomapargis, mis järgmisel suvel saab kümneaastaseks.

Entusiastide toel rajatud ja säilitatud pargis saab tundma õppida meie kliimavöötmes elavaid metsloomi, kellega looduses naljalt ei kohtu. Aga see on ka koht, kuhu võib tuua vigastada saanud loomi ning emata jäänud loomalapsi.

Mille poolest erineb loomapark loomaaiast?

Kui loomaaiaelanikud liiguvad peamiselt külastajate silme all, siis pargis nii lihtsalt asjad ei käi, sest territoorium on suurem ja metsikum. Loomapargis võib juhtuda, et iseseisvaks sirgunud loom lastakse metsa elama – nagu sel sügisel rebane Rolli. Vahel käib Rolli veel vanu tuttavaid vaatamas, aga need käigud jäävad üha harvemaks.

Loomapark kardab hunte ja kotkaid. Sel suvel murdis merikotkas kitsetalle. Hunte ei saa parki elama võtta, sest ulg meelitab kohale vabaduses liikuvad suguvennad, aga kitse- ja hirveaiad pole pargirahva meelest veel teps mitte hundikindlad.

Aga nagu loomaaias, nii töötavad ka loomapargis entusiastlikud inimesed, kes oma loomi väga hästi tunnevad ja neist hoolivad. Perenaine Asta, talitajad Elo ja Aavo oskavad iga oma neljajalgse iseloomu, tervise, toidueelistuste ja harjumuste kohta pikalt rääkida. Et karu Karoliina ei pea lugu musta värvi sulestikuga kanadest, rebane Reks aga solvub hingepõhjani, kui ilvesed temast varem süüa saavad.

Vaatamata sellele, et Elistvere loomapark on tegutsenud peaaegu kümme aastat, leidub siiski inimesi, kes ei tea sellest üldse midagi.

Miks mitte teha oma esimene ekskursioon televisiooni vahendusel?

ETVs jõuab 20. novembril kl 20.05 eetrisse "Teateid tegelikkusest", mis tutvustab elu Elistvere loomapargis. Autor on Aivi Parijõgi.

Mitu päeva on toimetusele teada antud, et Uusna ristmiku lähistel uitab ringi valge-toonekurg. Nigula loomade turvakodu rahvas on arvatavasti tiivavigastusega lindu püüdmas käinud, kuid too on ikka suutnud plehku panna. Ilmad on paraku nii soodsad, et ta ei kiirustagi lõunasse rändama – praegu leiab ta toitu siitki.

Kui ta lõpuks kätte saadakse, veedab ta talve turvakodus. Riikliku Looduskaitsekeskuse seire- ja teadustöö spetsialist Kaja Kübar ütleb, et igal aastal kipub üha rohkem toonekurgi Eestisse jääma.

Looduses on asjad omajagu sassis: kajakad, kes peaksid laevu saatma, on muutunud prügimägede asukaiks, varem metsatukas pesitsenud künnivaresed häirivad oma karjumise ja väljaheiteplärtsakatega linnaelanikke, rahu sümboliks olevad tuvid on suurtes kogustes lausa räpakad. Kõiges selles on süüdi neile lindudele lihtsamat elukeskkonda pakkuv inimene.

Üha rohkem rändlinde jääb meile talvituma, lootes hea südame ja alati värske saiapätsiga vanamemmedele. Ehk on siiski õigus linnuvaatlejal Agu Leivitsal, kes ütleb kindlalt: kui lind on nii rumal, et teeb siia jäädes valearvestuse, on tema surm paratamatu. See ei tähenda, et me peaksime nood linnud saatuse hoolde jätma. Aga me ei pea neid ka poputama.

20. novembril toimus Lepanina hotellis Eesti-Läti metsloomade rehabilitatsiooni kogemustevahetamise seminar, kus vahendati Eesti seniseid kogemusi nii igapäevases rehabilitatsioonitegevuses kui ka katastroofitingimustes.

Teisipäeva hommik tõi Elistvere loomaparki meelehärmi – seni tundmatu kurikael oli murdnud sisse paari kuu eest valminud abihoonesse ja viinud ära söötja igapäevatööks vajaliku ATV.

Möödunud oktoobris näitas Asta Sarv loomapargi külalistele sinist ATVd särasilmi, sest söötja töö läks tänu neljarattalisele abilisele oluliselt lihtsamaks.

See on meile tohutu põnts, märkis Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Esiteks seepärast, et loomapargi pingelisest eelarvest näpistati tänavu kevadel lõpuks raha ammuigatsetud neljarattalise ostmiseks. 100 000 krooni maksma läinud sinise ATV muretsemine sai teoks vaid tänu sellele, et müüja tegi 25 000 krooni allahindlust.

Teadja inimene

"Uut masinat on raske osta. Järgmise aasta eelarvest oleme plaaninud ehitada närilistele palkmaja ja värava kõrvale uue sooja majakese piletimüüjale, kuid nüüd tuleb ilmselt millestki loobuda," kurvastas Sarv.

Ilma ATVta ka ei saa – loomade toitja töö on sellele üles ehitatud. "Söötja Aavo Melk jättis tänavu isegi puusaoperatsioonile minemata, sest ATV tegi tema töö mugavaks ja ta lootis veel aasta vastu pidada," rääkis Asta Sarv.

Jalgsi toidu vedamiseks on loomapargi territoorium aga liiga suur ja nii tõi Aavo Melk selleks, et loomad ikka süüa saaksid, kodust oma vana traktori.

See tekitab aga looduslikus pargis väga suurt müra ja on ATVst märksa raskem – sellega sõitmine lõhub parki.

Loomapargi perenaise hinnangul pole kahtlustki, et kurikael tuligi just ATVd varastama. "Ühtegi teise ruumi polnud ta läinud," märkis Asta Sarv.

Praegu on politsei algatanud ATV varguse uurimiseks kriminaalasja. Lõuna ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Marko Uibu sõnul on võetud tunnistajate esialgsed ütlused, ühelegi kahtlusalusele aga veel viidata ei saa.

Asta Sarv on veendunud, et varas peab olema inimene, kes on loomapargi tegevusega hästi kursis.

Alles märtsis saab raha

"Ta teadis täpselt, millisest uksest sisse tulla, et pääseda elektrikilbi juurde tulesid kustutama ja signalisatsiooni välja lülitama," rääkis ta.

Värava ees olnud luku lõikas kurikael tangidega lihtsalt katki.

Asta Sarvele ei mahu juhtunu hinge. "Esmaspäeva õhtul käisid siin Viljandist inimesed, kes tundsid loomapargi vastu huvi ja küsisid lahkudes meie pangaarve numbri, kuhu nad saaksid toetuse kanda," rääkis ta. "Teine aga tuleb ja varastab. See on lihtsalt vastik."

Et söötja töötab isikliku traktoriga, saab loomapargis olla vaid ajutine lahendus. Asta Sarv ei oska hinnata, mis edasi saab. Võimalust ATVd tagasi saada hindab ta väikeseks.

Ja kui uue aasta eelarvest saabki loobumise hinnaga raha, siis juhtub see märtsis – alles siis saab riigieelarvest raha kulutada. Vahepeale jääb aga mitu pikka talvekuud ja loomad tahavad süüa ju iga päev.

Üks unine kährik sattus eile Tartu linna kondama ja potsatas uimase peaga Lunini tänava lastekliiniku juures haigutavasse tühja purskkaevuauku.

Päästjad viisid basseinist välja aidatud kähriku Jõgevamaale Elistvere loomaparki. Kuuajaline iseloomu- ja tervisetest näitab, kas kährik jääb loomaparki elama.

Pealtnäha tervet looma basseiniaugust välja aitama tõtanud päästjatele avaldas too osavat vastupanu ja lasi käiku ka oma teravad hambad. Sellele vaatamata ei õnnestunud karvikul plehku panna ja ta viidi Jõgevamaale Elistvere loomaparki.

Kas kährik võis linna tulla seetõttu, et kahtlustas endal marutõbe ja otsustas läbi astuda lastekliiniku kõrval asuvast loomakliinikust, peaks selguma kuu aja jooksul.

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv ütles, et loom jäetakse üheks kuuks eraldi puuri karantiini ja homme vaatab loomaarst ta üle.

Kui kährik osutub igati elujõuliseks ja sõbralikuks loomaks, siis jätab loomapark ta ehk isegi endale. Asta Sarve sõnul on nende kolmest kährikust kaks juba vanad, seetõttu peaks hakkama mõtlema noore vere sissetoomisele.

Mis võis kähriku linna ajada, ei oska Sarv arvata. Kui ilm oleks külm, peaksid kährikud praegu kenasti metsas magama. "Meie kährikud sättisid end juba selle esimese lumega magama ja ei tahtnud enam välja tulla. Aga kui soojaks läks, leidsid nad, et no milleks magada!" rääkis Sarv.

Nigula metsloomade turvakodus loomi abistav Kaja Kübar sõnas, et sooja ja märja novembri tõttu ei taha metsloomad tõesti magama jääda. Et lastekliiniku ümbruses on rohkesti rohelust, võis kährik minna sinna toitu otsima.

Basseini võis loom tema sõnul kukkuda näiteks paanikas olles või kellegi eest põgenedes. "Ta ei oska selliste alla kukkumise võimalustega väga arvestada," lisas Kübar. Tema ise nägi hiljuti metsa all unist nastikut, kes samuti peaks praegu juba talveunes olema.

Foto: See magav kährik eksis mõned aastad tagasi Tallinna.

Üks unine kährik sattus eile Tartu linna jalutama ja potsatas uimase peaga Lunini tänava lastekliiniku juures haigutavasse tühja purskkaevuauku.

Pealtnäha tervet looma basseiniaugust välja aitama tõtanud päästjatele avaldas too osavat vastupanu ja lasi käiku ka oma teravad hambad. Sellele vaatamata ei õnnestunud karvikul plehku panna ja ta viidi Jõgevamaale Elistvere loomaparki, kirjutab Tartu Postimees.

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv ütles, et loom jäetakse üheks kuuks eraldi puuri karantiini ja homme vaatab loomaarst ta üle.

Kui kährik osutub igati elujõuliseks ja sõbralikuks loomaks, siis jätab loomapark ta ehk isegi endale.

Mis võis kähriku linna ajada, ei oska Sarv arvata. Kui ilm oleks külm, peaksid kährikud praegu kenasti metsas magama. "Meie kährikud sättisid end juba selle esimese lumega magama ja ei tahtnud enam välja tulla. Aga kui soojaks läks, leidsid nad, et no milleks magada!" rääkis Sarv.

Jõulude ajal tasub minna Elistvere loomaparki puude otsas peesitavaid ilveseid, talveunetut karu ja Rovaniemist pärit põhja-põtru vaatama.

Kuigi Jõgevamaal asuva Elistvere loomapargi väravad on ka jõulude ajal loomahuvilistele valla, kulgeb pühade ajal sealne elu rahulikus tempos.

Loomapargis ehitud kuusepuud pole. Selle asemel ootab seal tõmbenumbrina ees põliste sangleppade salu. Puude oksi ehivad seitse puu otsas peesitavat ilvest: kes üksi, kes kaksi hääletult üksteise kaisus mõnusalt jõulumõtteid mõlgutamas. Vaid pooleaastane Kriim on end isepäiselt tara äärde sulalumele siruli heitnud.

"Praegu ongi siin kõige parem aeg ilveste nägemiseks, sest suvel peidavad nad ennast tavaliselt lehtede vahele ära," kostab loomapargi perenaine Asta Sarv.

Kui ilvesed peavad end oma aedikus äärmiselt rahulikult üleval, siis emakaru Karoliina kohta seda küll öelda ei saa. Tema tammub rahutult edasi-tagasi ning pahistab aeg-ajalt pahuralt õhku ninast välja. Otsekui oleks sellepärast närvis, et pole veel raasugi sõba silmale saanud.

"Ta pole meil juba kaks aastat talvel maganud," ütleb Sarv, kelle sõnul oli loom esimestel aastatel talved siiski oma juurikate vahel asuvas koopas põõnates mööda saatnud. "Ega kinnihoitavad karud üldjuhul talveunne ei jäägi, sest nad saavad ju kogu aeg süüa."

Piparkookidega meelitamise ning perenaise mesikeelsete palvete peale ajab Karoliina end võrestiku taga väärikust kaotamata ka mitu korda püsti.

Metssigadel Peetril ja Possal mööduvad jõulud aga armurõõmude nautimise tähe all, sest loomadel on parasjagu jooksuaeg. Vaid väsimusest tukkuvate sigade suured kärsad paistavad hommikul nende armupesa avausest välja. Noorema isaslooma Gerdi oli Peeter koguni teise aedikusse jalust ära peletanud ning too peab seal nüüd oma aega loomajalgade nosimisega parajaks tegema.

Villu paistab murelik

Piison Villu on aga kuidagi longus olemisega. Ilmselt muretseb ta omakandimehest ristiisa Villu Reiljani käekäigu pärast, sest selle kohale on ju poliittaevas üsna sünged pilved kogunenud. Tütar Maria üritab talle seejuures otse silma põrnitsedes muidugi toeks olla, aga emapiison Vilja paistab olevat kaasa tujudega harjunud ja mässab hoopis muretult suure heinatuusti kallal.

"Eks härra Reiljan valutab ka Villu pärast südant, sest täht- päevade puhul on ta ikka oma rahakoti raudu paotanud ning palunud nimekaimule kaeru anda," pajatab loomapargi perenaine.

Rovaniemis asuva jõulumehe kodu lähedalt Elistveresse toodud põhjapõdrad vaatavad uudistajatele vastu otsekui mõnelt soojade soovidega Soome jõulukaardilt.

Uhkete sarvedega isapõder Redu paistab oma kaasa Maura ja tütre Laura seltsis kahetsevat, et saatus on ta Eestisse toonud. Enam ei saa ta ju jõuluõhtul jõuluvanale kingikoorma all ägavat saani vedades rõõmu teha!

Loomapargi perenaise kinnitusel ei käi Elistvere loomadel jõuluvana kingitusi jagamas. Küll aga saavad kõik kiskjalised pühade puhul kopsakama portsu liha ja teised lisaks heintele õunu, saia ning muud head-paremat.

Vilbaste oli ka üks esimesi, kes tõttas 1990. aastal Eesti piirile kodanikukohust täitma, kuigi oli juba tollal õppinud ornitoloog. Ja oli üks kolmest, kes Riia OMON-i rängima rünnaku ajal sai Eesti piiril Iklas vigastada. Seda lugu kuulsid 15 aastat hiljem Ruhnu saarel karu tagaajamisest hinge tõmbavad soomlased ja nende koerad. Selles võrdluses kõlab trall ühe mõneaastase mesikäpa ümber eriti veider.

Sel suvel täitis aastatega suurimaks karude asjatundjaks tõusnud mees ministri käsku ja üritas korduvalt looma kätte saada, kuid tema üksikud laused, mida ta karu järele uuele ringile minnes või sealt naastes poetab, on täis skepsist ürituse edukuse suhtes. Võib-olla meenuvad 2006. aasta maikuus Ruhnus käinud jahimeestele, piirivalvureile ja soomlastest laika-omanikele aastate pärast just Vilbaste lood 1991. aasta Eesti-Läti piirilt, sest seal tehti sangaritegusid, mitte ei peletatud merre noort hirmunud karu.

Kaks nädalat tagasi on Vilbaste Nigula kodus pikali maas. Selg. Ise ütleb, et see vastutab puhtalt rahamure pärast. Nimelt on Vilbaste viiendikul Eesti territooriumil looduskaitse eest ehk juhib Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitsekeskust. Selle keskuse südant vastu Läti piiri Nigulas on viimasel aastal hoogsalt ehitatud.

"Ma annan aru, et me ei käi neist aladest oma 19 inimesega – koristajad ja raamatupidajad sealhulgas – üle," lausub mees, kui ta jälle jalgel on. Ja valutab täie jõuga südant, mis on Eestimaa loodusega viimasel viieteistkümnel aastal tehtud, ja sama kirega ka maakera soojenemise pärast.

Vilbaste käivitab auto ja kasutab juhust koos külalistega kaitsealustele maadele kohati põhjatutel teedel ring peale teha.

"Käige avatud silmadega mööda loodust! Iga päev on siin sensatsioon. Kolleegid ei luba mul üldse majast välja minna, sest kohe avastan midagi ja pärast on üks jama ning nädal aega jooksmist. Mulle on antud kindlad marsruudid: otse läbi Kilingi-Nõmme Soomaale ja teisalt otsejoones Pärnusse. Et ma jumala eest tolgendama ei läheks," räägib ta ilmselge rahuloluga.

1. Pisipõige

– Vilbaste: Siin oli viimane taganemistee, kui mehed Sinimägedest tulid. Siin on ka palju metsavendade punkrikohti. Need on maasse vajunud. Kunagi oli idee mõni punker taastada, aga minust jääb SEE tegemata. Järgmine KIK-i (keskkonnainvesteeringute keskus ehk rahamasin) projekt on taastada neid Saarjõel, mis jääb Soomaast põhja poole.

Räägime õlilindudest

– Vilbaste: Tegelikult on nii, et maailma külmades meredes võrdub (õlireostuse kätte jäänud) lindude päästmine tihtilugu nulliga.

– Ammas: Kui palju Eestis läinud talve katastroofis linde lõpuks pääses?

– V: 68 sai vist lõpuks vette. Hea meel, et neist pääsenutest pooled olid meie juurde toodud 180 hulgast. Hea seegi, et alguses tegime päris õigeid otsuseid, enne kui mujalt abilised tulid. Me olime ju linde enne ka aidanud. Ja seda on pidevalt olnud.

– A: Kas läinud nädalal käisite Sõrves ka õliseid linde otsimas?

– V: Ei, sinna polnud mõtet minna, neid ei saa kätte. Nad on merel, hukkuvad seal.

– A: Kuidas õlilinnutragöödiale tagantjärele mõtlete?

– V: Hiljaks jäime! Ja oleks rohkem vahendeid olnud, oleks palju parema tulemuse saanud. Iga päev võtsime 30–40 ette, rohkem ei võtnud, sest teadsime, et meie lagi on siin ja rohkem puhtaks pesta ei jõua. Mina ju valisin, ja valisin kogu aeg paremaid-puhtamaid.

– A: Kellel oli elulootus?

– V: Kes olid vähem määrdunud ja aktiivsemad. Ühiskonna jaoks oli kõige olulisem näidata, et probleem on olemas, tõsine probleem.

– A: Et inimesed aru saaksid, peab…

– V: … peab must maa järel olema, must maa. Arvan, et hukkunute arv jäi 15 000–20 000 linnu piiresse. Ruhnu karu oli hädas, aga õlilinnud olid ka hädas. Ja kogemuse mõttes oli õlilindude lugu palju positiivsem. Kuigi õlilindudest on sõrm kõver ja enam tagasi ei lähe (tõstab oma parema käe kõvera väikese näpu).

– A: Külmast?

– V: Ei, kukkusin jää peal ja sõrm läks tagurpidi. Siin on needsamad jutud elukindlustusest (looduskaitsjaid enam ei kindlustata). Ei ole lootustki, et käima hakkab. Vähemalt esialgu.

2. Pisipõige

– V: See on lätlane!

– A: Ei ole. Eesti autonumber ju.

– V: Autojuht on lätlane. Ma ju tean, kes seal roolis on. (Vanal autol ei ole kumbagi küljepeeglit.)

– A: Mis ta siin teeb?

– V: Sulane. Selles suures Lanksaare talus, kes käib meie peale igal pool kaebamas. Aga see on see koht, kus käin hunti vaatamas ja kuulamas.

– A: Kui palju hunte siin on?

– V: Neid ikka on ja ma ei jaga seda vaadet, et neid lastakse liiga vähe. (Vilbaste kodukarjast võtsid hundid tänavu kuus lammast.) Kaitsealal ei või muidugi üldse lasta. Aga Lillist Pärnuni on kaitseala sees kolm karja, igas viis kuni seitse looma.

– A: Siis ikka natuke on…

– V: Selle vana talukeldri tegime (looduskaitsekeskus) korda, et seal oleks nahkhiirtel hea olla. Teine mees oli aga nii tark, et tõi oma kartulid sisse ja toppis nii kinni, et nahkhiired sisse ei pääsenud. Ja nüüd ei ole ikka oma kartuleid minema viinud.

Räägime kriminaalsest

– A: Olete Pärnu- ja Viljandimaal viimasel aastal niisuguses ametis, kus surve on kindlasti tugev. Sel aastal on looduskaitse ümber olnud palju skandaale. Kuidas need teile mõjusid?

– V: Eks need mõjusid muidugi. Surve on tõesti suur. Arendajad tahavad ju arendada. Meie küll ei otsusta, aga anname nõusoleku ja otsustab keskkonnateenistus. Kui me midagi mööda paneme, saame vastu päid ja jalgu. Küsimus on olnud, kas kasutada eelisostuõigust või mitte. Riigil on eelisostuõigus, aga seda palju ei kasutata. Ühest heast asjast (looduskaitsealuste maade vahetamisest) tehti selline jama.

– A: Mõte oli ju õige?

– V: Olgem ausad – seda teadsid ammu kõik, et kinnisvara-ärimehed otsisid juba Natura protsessi käigus neid maid, erastasid ja ärastasid.

– A: See oli ju avalik info! Ei pidanud leidmiseks väga tark olema.

– V: Muidugi. Liiga hilja pandi asi seisma. Kõige hullem, et lasti erastada. Suured pinnad lasti erastada.

– A: Kui palju te maade vahetamisega kaasnevast rääkisite?

– V: Rääkisime, kõik juhtisid tähelepanu. Kõik teadsid, ja 2002. aastal pandigi kaitsealade maade erastamine kinni. Aga selleks ajaks oli suurem osa tehtud. Mulle kaevatakse hauda, et ma ei ole lasknud erastada. Protest minu vastu läks väga suureks – pidin oma töökoha kaotama jne. Maast taevani kaevati. Kui kellelgi midagi looduses keelatakse, siis teatakse, et Vilbaste tegu. Ja ma olen nõus selline halb olema! Siin taheti ligi 60 ha kaitsealust maad erastada. Me panime käe ette ja ei lubanud. Ei pea alati maaomanik olema, maad saab ka teisiti hallata. Oleme Sookuninga ja Nigula kaitsealadega õnnelikud – meil on sihtkaitsevööndis vaid 0,2 ha eramaad, ülejäänud on riigimaa.

(Näitab autoaknast välja – need metsad siin päästeti.)

– V: Need 400 ha olid erastamisel, aga võtsime selle alt välja. Kaugemale enam ei saa. Siin on Eestimaa lõpp.

(Vilbaste paneb rohelise, 600 000 kilomeetrit sõitnud auto seisma ja viib külalised rabasse piirile vaatlustorni otsa. Sealsamas on Lätimaa. Seesama piir, mida ta 15 aastat tagasi oma elu hinnaga kaitses.)

3. Pisipõige

Vilbaste räägib kirglikult loodusharidusest ehk selle nõrkusest koolitunnis.

– V: Õe vanem tütar pidi koolist välja visatama, kui julges õpetajaga vaielda loodushariduse üle. Õpetaja väitis üht, tüdruk teist.

– A: Kummal õigus oli?

– V: Kui bioloogide laps väidab, et on nii, siis ON nii! Midagi peab ju külge jääma. (Vilbaste on ise ka bioloogide laps, tema teab.)

– V: Aga siin elab väga tubli peremees, saab hakkama. Niisuguste fanaatikute peal elu seisabki. Ja see maja on iirlasele maha müüdud. Talil on pea kõik korterid välismaalastele müüdud. Eks see ole merepiirkond juba. Aga see on Ragani talu, vanas liivi keeles nõia talu. Siin osteti talud välja varakult, 1890. aastail. Ja talud olid suured, üle saja hektari.

Räägime Ruhnu karust

– A: Millal viimati karu nägite?

– V: Viimased lasin septembris ja oktoobris.

– A: Lasite? Tean, et te olete karude kaitsja.

– V: Ei. Uinutipüssiga lasin. Kunagi olin ka jahimees, aga arvasin, et aitab tapmisest. Meie regioonis on üks jahimees. Üks peab olema.

– A: Mitu korda kokku karu pärast Ruhnus käisite?

– V: Viis korda. Vaatasin nüüd tagasi, et mandril elame kogu aeg karudega kõrvuti ja probleeme ei teki. Nüüd ühel väikesel saarel on üks karu ja peaksid probleemid tulema. Tegelikult neid ei tekkinudki. Oleks pidanud rahulikult võtma. Sada protsenti ma ei välista, et see loom võis sealt minema ujuda.

– V: Kevadine moment läks mööda. Häda oli selles, et me ei pääsenud peale.

– A: Mis mõttes ei pääsenud peale?

– V: Ei saanud õigel ajal transporti saarele.

– A: Millal see õige aeg oli?

– V: Maksimum kaks nädalat pärast karu saarele ilmumist. See aeg kukkus ära, kui ta aktiivselt ringi liikus. Ja esimesel korral olin lühikese püssiga, millega poleks midagi teha olnud.

– A: Kas Eestis ei olnud siis pikka püssi?

– V: Eestis oli, aga polnud aega selle kättesaamiseks. Kui oleksin lühikese püssiga lasknud, siis ei tea, kas oleks toodud mandrile mind või karu. Aga nüüd on Nigulas kaks pikka püssi laual ja alati käepärast. Lisaks ei sobinud väljaõpe, mida jahimehed meile tegid.

– A: Aga nad tegid ju teie juhtnööride järgi?

– V: Laskealused olid liiga madalad ja karu võis isegi ligidal liikuda, aga me ei märganud, sest olime nii madalal.

– A: Kui palju öid te seal kokku passisite?

– V: Oi, ei ole lugenud. Neid karudega väljas oldud öid on olnud nii palju. Viga oli seegi, et pidevalt käidi seal söötade juures. Ja mööda saart teda koertega taga ajada – mõttetu töö, sa lihtsalt ei jõua. Nägime ju seda.

– A: Karu ei teinudki lõpuks tõsiseid pahandusi, kuigi seda ennustati. Miks nii hästi läks?

– V: Süüa oli palju.

– A: Kas karu liha ei otsinud?

– V: Ta sai kergeltseeditavat liha piisavalt palju, neid tigusid oli tema jaoks mustmiljon. Ütlen, et karul on väga lühike soolikas ehk tema seedimine on kehv – eest sisse ja tagant välja. Seepärast ta lagunenud raipeid sööb, et toitaineid kergemini kätte saada. Tigu oli lihtsam seedida kui koera, kitse või lammast. Toidubaas oli võimas.

– A: Te ju tegelikult teadsite, et seal pole tulemas väga suurt probleemi.

– V: Jah, aga surve oli nii tugev. See tuli ka ajakirjanduse kaudu, võimendati üles.

– A: Ei saa ju ette heita, et karu saatus saarel inimestele korda läks! Hallis argipäevas oli see midagi teistsugust.

– V: Jah, aga siin olid samad probleemid. Siin olid talumehed hädas, sest siinne karu sigatses. Kodus töö kogu aeg ootas. Lolle nalju oli ka. Korra unustasime autovõtmed saarele ja see koos koertega üle mere minek oli ikka hull. See oli maru karm.

– A: Ime, et need kallid laikad vastu pidasid!

– V: Mees, kes laeva juhtis, ütles, et teist korda sellist sõitu ei tee.

– A: Lugu oli tõesti nii hull?

– V: Kui see kolakas oli ikka kaks korda täitsa külili käinud…

– A: Mis ikkagi karust saada võis, kui ta ei ujunud üle mere Lätimaale tagasi?

– V: Saarel ta olla ei saa. Viimane kord septembris hakkisime saare nii läbi, et kui kuskil midagi oleks olnud, oleks me leidnud, aga ei olnud. Küll räägiti, et seal on sõnnikuhunnikud. See osutus koerte sõnnikuks. Küll räägiti, et on õunapuid rüüstanud – need olid hoopis kitserajad. Kui viimane kord jäägritega käisime, siis juulis ta võis seal veel olla, kuid augustis ei pruukinud enam olla.

– A: Te nägite korra?

– V: Me nägime kaks korda, Aivar (Aivar Sakala – loodusvaht Pärnumaal) nägi ja mina nägin. See oli mais. Ja siis oli veel viljapõllu söömine. Sellest tunneb karu kohe ära.

– A: Ta oli viljapõllul söönud?

– V: Jah. Koht oli täiesti karulik. Viljapõllud, õunapuud – kõik üheskoos. Ta pidi seal käima. Septembris ei leidnud enam ühtegi värsket jälge.

– A: Ühest karuhunnikust oli ju veel sügisel juttu?

– V: Oli, aga see oli vana. Saarel võis olla inimsurve nii suur, et karu lihtsalt pidi ära minema.

– A: Tal ei olnud enam kohta olla?

– V: Ma ju kuulsin seda pärast – poe juures on vahel hea istuda. Kuulsin, kuidas oli käidud teda meie varjendites vaatamas, kui meid ei olnud. Kuidas sinna veeti neid rühmi.

– A: Seda tegid ju saareelanikud?

– V: See oli neil, jah, teenus.

– A: Loodetavasti ruhnlased siis ikka teenisid karujutu pealt. Aga ikkagi: kus karu praegu on?

– V: Hea ütlus on, et surm on reegel ja elu on eksitus. Ma ei vaidle vastu, et ta ära ujus. Kui teda potti ei pandud.

Lõpupõige

Vilbaste ütleb, et tegelikult on ta bioloog-ornitoloog. Ju on, aga külalised veab ta kahte kohta, mis on läinud ilmselgelt tema sügavaimasse südamesse. Must kooritud raba, mida ta koos oma vanematega juba mitukümmend aastat tagasi hakkas uuesti elule äratama. Ja riigipiir keset raba, mida ta 15 aastat tagasi esimeste vabatahtlike seas valvas.

Enn Vilbaste

• Sündinud 7. novembril 1962 Haapsalus

• Haridus: Kilingi-Nõmme keskkool, Tartu ülikooli bioloogia eriala (1990)

• Töö: Aastail 1981–1990

Nigula looduskaitsealal, selle sees õpingud Tartus ja aastad okupatsiooniarmees. 1990–1992 Eesti piiriteenistuses Nurme, Jäärja ja Ikla piiripunktis. 1992. aastast tagasi Nigulas, 2006. aastast Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitsekeskuse juht.

• Vanemad: isa Henn Vilbaste, metsamees ja looduskaitsja, ema Juta Vilbaste, loodusteaduste õpetaja ja ka looduskaitsja.

• Pere: naine Kaja Kübar ja

lapsed Maret (7) ja Kadri (5)

Teised temast

Villu Reiljan, Vilbaste endine ülemus ministrina: Vilbaste on mitmenda põlve looduskaitsja. Lausa geneetiline looduskaitsja. Ta on tõsise ellusuhtumise ja töökultuuriga pühendunud inimene. Inimene, kes mõtleb oma peaga. Kindlasti ei ole niisugused inimesed tülikad, vaid viivad elu edasi.

Mart Jüssi, sõber, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees: Ta on väga pühendunud looduskaitsja, kellel pole elus aega palju muu jaoks.

Ta on suure südamega ja tihtipeale ei ole tal kerge, sest inimesed ei mõista sageli temasuguseid. Rumalust, põikpäisust ja kitsarinnalisust ta ei salli, vaid tahab, et asjad käiksid oma loogilist rada mööda. Jah, ta on üsna järsu ütlemisega.

Teda iseloomustab hästi üks kunagine lugu. Ehitasin oma majale juurdeehitust ja olime juba mitu nädalat vundamendi jaoks auku kaevanud. Enn sattus sel ajal külla tulema ning vaatas algul kraavipervel pealt, kuidas me seal poris müttasime. Siis rääkis, kuidas seda teoreetiliselt peaks tegema.

Müttasime edasi ja siis ütles Enn: "Mis ma teid ikka õpetan, hakkan parem kamandama!" Õhtuks oli vundament peaaegu valmis.

Asi peab olema selge. Olen oma üliõpilastega tema juures Nigulas praktikal käinud ja ta on vabatahtlikult hakanud neile teiseks juhendajaks, millest on alati olnud palju abi.