Kelle poolt ja kuidas kirjutatakse raamatuid?
Tõeline luule- või "kanaldatav" proosatekst kirjutab ennast ise. (Kuidas?)
Miks ma ei vormistanud oma ilveseuurimust teadusliku tööna, vaid avaldasin selle "Ilves ilvese" raamatuna, mis ei sisalda teadusliku kirjanduse hulka arvamiseks nõutud elemente?
Miks loen ma kõiki ilveseteemalisi uurimusi originaalkeeles, kuigi see võtab aega?
Kus ja kui palju elasin/käisin/viibisin välismaal?
Milliseid loomi oleme kodus pidanud?
Inimesed küsivad palju imelikke asju
Miks tegelen "nii mõttetu asjaga" nagu lastekirjandus?
*
Mõned mõtted teemal, kelle poolt ja kuidas kirjutatakse raamatuid
Eelarvamus luuletajast või muidu kirjanikust on sama visa nagu eelarvamus kiskjast, ehk kiskja murrab murdmise pärast, luuletajat aga tabavat mingi eriseisund, inspiratsioon. Võhikud kujutavad oma tasemel endale ette, kuidas see oleks – kiskja olevat kuri ja luuletaja olevat pilves, maast lahti ning sõltuvat emotsioonidest. Ehk on luuletajate seas ka selliseid olnud, miks muidu imestaksid inimesed mu korraarmastuse ja täpsusenõudlikkuse üle – kirjanikud pidavat boheemlased olema. Ehk on põhjuseks kõrgem matemaatika – nautisin selle loenguid nagu luulet ja kui mul matemaatikaga enam kokkupuuteid ei olnud, hakkasin otsima seda luules. Kuna loodus (v.a inimene) on matemaatiliselt tasakaalustatud, miski ei kao päriselt ega teki, nii teadsin algusest peale, et ka meie luule on olemas enne meid ja kasutab meid, nagu lapsed vanemaid, vahendina oma tulemiseks me hetkemaailma.
Tasakaaluka meelelaadiga autor on kirjutamise hetkel ühendatud nö nii maa kui taevaga ja näeb maailma tervikuna, erinevalt nendest, kes on ainult maas kinni (emotsioonid ongi viimaste pärusmaa). Inspiratsioon pole seisund, sest kui ülemine "kanal" on pidevalt lahti, nimetatagu seda tšakraks või infokanaliks või milleks iganes, siis muutub "seisund" tavaolemiseks ja "kanaldatud" info üleskirjutamine on argitegevus, sama masinlik nagu telefonile vastamine. Mõnikord on vastuvõetud infokild valmis luuletus, mõnikord ootab katkend oma "teist poolt" veel mõnd aega või mitu aastat. Kus ja kellelt nad tulevad, pole minu asi – nii see lihtsalt peab olema. Mõnikord on "saadetis" nii mahukas, et selle üleskirjutamine kestab nädala, nii sai arvutisse mu suurim "infomeediumluse" vili – hoopiski proosaraamat "Väike ilves, Suur Murr ja teised" (2003), mis tuli algusest lõpuni justkui kosmilise etteütlusena.
Mul oli raamatus kirjeldatu suhtes oma arvamus olemas ja see läks paljuski vastuollu sellega, mis paberile sai. Teadsin ja veel enam aimasin, kuidas läks tegevus siis, kui ma ise kohal ei viibinud – enamik aimdusi osutus hiljem tõeks ja osa ootab ikka veel mu vastaste ülestunnistust. Ometi tuli tekst täpselt selline nagu see tuli ja ma lasin sel sündida, lubades sisse ainult minimaalseid grammatilisi parandusi. Lasin ennast juhtida kellelgi, kes kirjutanuks minuga juhtunust nii, nagu ma poleks ise tahtnud ega osanud neid asju näha. Huvi müütide vastu oli mul varemgi olemas, kuid tõsiselt hakkasin uurima neid alles siis, kui Ilveste Ema ja Ilmapuu mind oma kanalina ära olid kasutanud. Teadsin eneselohutuseks, et kõik 15.11.2002 toimunu, mu elu tähtsaim sündmus, ei lase mind nagunii enam lahti ja mul on võimalus või kohustus selle juurde veel mitu korda tagasi tulla – oma "Ilves ilvese" raamatus (2005), oma eluromaanis, metsavaatluste raamatus, iga oma rahva ees esinemise ajal, kosmilises infopangas, jumalakohtus süüdlaste üle, kus iganes – aga see siin oli lihtsalt üks minu väikese ilvese enda raamat, mis pidi saama just selline, nagu see saada tahtis.
Meenutades "Väikese ilvese" üleskirjutamise aega võin praegu ainult imestada, sest tippimine käis peaaegu pimesi, ehk eelnenud liigse nutmise tõttu tekkinud võimetusest kontsentreerida pilku klahvidele. Kui "Väikese ilvese mitme ema" lugu sai paberile ja tuli teade Elistvere Äpu surmast (tekstis on ta "ilvesepoiss", mu tollane lemmik), siis selgus, et ma ei osanud enam nutta (ei oska siiani). Oleksin justkui süüdi või ebaõiglane, sest Äpu ja kõik teised hilisemad kaotused, sh ühe mu lapse isa, on minust justkui taga leinamata jäänud, minust mööda läinud mind riivamata. (Lapse isale mõeldes "kanaldasin" loo "Murdunud noatera", kuid see meeldiv kogemus osutus lühikeseks. Huvitav, et seegi on Tema-lugu ja enese kõrvaltnägemine, endale ülevalt alla vaatamine, ehk on selle autoriks nn kõrgem mina).
Ei tundu vist kuigi normaalne (ehkki mugav, mõnus ja kasulik), et 2002. a novembrist saadik ei puuduta mind ega jõua mulle pärale samahästi kui mitte miski. Šamaanipraktikates nimetatakse seda muuhulgas inimliku mina kadumiseks ehk laiali hajumiseks (loodusesse tagasi).
Siiski näib, et mitte eespool kirjeldatud muutus ei tinginud mu eemaldumist aktiivsest luuletamisest. Pigem sain aru, milline on tegelik "kanaldamine" ning jäin igatsema ainult sellist protsessi. Pisike "lahtiolek", mida võimaldatakse luuletuse üleskirjutamise ajaks, tundus lihtsalt narrivalt napp ja tekkis kius sellega mitte kaasa minna – nagu muid võimalikke üleskirjutajaid vähe oleks. Oli aeg võtta ette midagi suuremat, võrdväärset tolle suure kogemusega. Paberile pääsesid siis ainult mind eriti visalt kummitanud värsid. Tekkisid dokumentaalproosaraamatud (2 raamatut Lehte Hainsalust (2004 ja 2008), "Ilves ilves" (2005), "Hundijutud ja karulood" (1. osa (2005) ja 2. osa (2010))), mille kokkukirjutamisele eelnes pikk infokogumine, interneti kammimine, materjali iseseisev tõlkimine eesti keelde – osalt lõputu tüütus, sest enamik keeli (neid oli vist 21?) mulle iseenesest huvi ei pakkunud ja huvipakkuva info "keelest väljakaevamine" sarnaneb arheoloogi tööga – siis veel info sorteerimine, loogiliseks tervikuks kokkusobitamine ja otsatu tekstitöötlus. Igal juhul tehniline, mehhaaniline, mõistuslik ja enamasti inspiratsioonivaba tööpõli, kuid kuna ma suuremat põnevust õnnelikuna olemise jaoks ei vaja, nautisin kogu aeg, et tegin just nimelt seda tööd. Mis sest et tasuta, mõtlemata, kas, kuidas ja millal see midagi sisse või tagasi tooks või läheb kogu sissetulek järgmise raamatu avaldamiseks ja fotograafile honorari maksmiseks. Tegin seda ju enda jaoks ja oleksin teinud ka siis, kui pidanuks selle eest ise maksma.
Loomulikult, "Lehte Hainsalu: Miski peab olema püha" (2004) ja "Viis aastat vanemaks" (2008) jaoks läbi töötatud materjal oli eestikeelne, väheke lisa tuli läti, soome ja vene keeles, kuid ma ei saanuks rahuldust, kui lubaksin endale mõnd teemat uurides jätta lugemata mõnda, mis teatud teemal olemas on. Karu-hundi 2 raamatut eeldasid ajakirjanduse lugemist ka ainult eesti-läti-leedu ja vene keeles – seevastu, objektiivsuse mõttes, kontrollisin siingi üle kogu mulle intervjuudena laekunud info – olgu intervjueeritud mu sõbrad või mitte. Elistvere 2002. a kogemus õpetas, et kedagi ega midagi ei tasu uskuda, sest ka juhul, kui inimene ei valeta mulle sihilikult, võib ta ikkagi valetada või eksida – kas või oma psüühika säästmise alateadlikul eesmärgil ennast veendes, et asi on nii- või naamoodi. Tõtt öeldes tegelevad nii "karuema" kui "hundionu" sellise enesesäästmisega väga ja väga, sest minust erinevalt on nad emotsionaalsed lapsikud inimesed, kelles on vähe enesekontrolli ja loogikalembust, ja häda oleks, kui nendest kirjutanuks keegi samalaadne autor, mitte täielik vastand (kerge ja meeldiv oli kirjutada tverimaalastest, kes on rohkem minu moodi realistid ja karastunud tüübid). Raamat peab olema objektiivne, astugu see kas või mu enda suhtumise vastu, kui faktid räägivad muud – see jutt on dokumentaalraamatust, sest meediumlik ehk iseennast kirjutav raamat teab ise, mis õige on, selle tekst tuleb me eelarvamuste ja suhtumise kihist mööda otse infovõrgust ja seda tuleb proovida täiesti usaldada.
Nõnda võinuks tõesti juhtuda, et mu 2001. aastaga dateeritud ja tegelikult 2002. a esimestel päevadel ilmunud seitsmes luulekogu "Luulepere pereluuleraamat" oleks jäänud mu viimaseks luuleraamatuks, kui 2007. aastal poleks välja tulnud "Valgust täis suur pilvealune tuba" – Olivia Saare õhutuse peale, aitäh talle. Selgus, et vanu ja uuemaid avaldamisküpseid asju leidus täpselt raamatu jagu ja veidi teistsugust laadi luulet jäi oma järge ning aega ootama, kuni 2011. a-l andsin välja "Metsa poole" ja 2014. a-l "Linnad kasvavad ümber metsa" .
Üks varasem proosaraamat, "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" (2006), õigemini selle 2000. a väljaanne, tekkis tänu ühele nõupidamisele, kus otsustati, et nüüd hakkame kirjutama lasteraamatuid, sest materjali meil/teil on küllalt ja kirjastaja viibib samuti meie seas. Raamatu valmistamine kujutas endast oma 1991.–1998. aastatel kogutud märkmete ribadeks lõikamist, õigesse järjekorda asetamist ja raamatuks kokkusulatamist. Tõeline "satori" jättis mind tookord külastamata, kuigi suur tunnustus saamata ei jäänud. Mõni aasta hiljem juhtusin oma raamatut lugema ja avastasin, et kirjastust ei saa usaldada. Keeletoimetaja parandused, mida olime arutanud ja mis olid mulle seetõttu meelde jäänud, olid teksti puha kandmata ja tehnilise toimetaja töö samahästi kui tegemata. Meeles oli ka tehnilise toimetaja tollane tüüdinud nägu, ta vingus, et on aeg koju minna. Ei saa aru, kuidas selline raamat aukoha võis võita ja kooliprogrammi sattuda. Ei jäänud muud üle kui tekst üle toimetada ja 2006. aastal ise oma kuludega uuesti välja anda. Aga 2013. aastal, Kultuurkapitali toel, ilmus raamatu teine osa "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas. Teine raamat", mille tegevus toimub 1999–2010. Sellegi raamatu kirjutamine meenutas koostamist – faktilist materjali oli meeletult ja tuli valida, mis alles, mis välja jätta, mille nurga all esitada, mis küljega sobitada. Mis on sisurikas ja põnev lugejale, ei pruugi olla samavõrd nauditav kirjutajale. Pidin olema tähenärija ja ülekontrollija, et 2000. a jama ei korduks.
Palju meeldivam tundus "Seitsme puu ja mätta taga" (2007) kirjutamine – selle raamatu kohta vt https://valeriaranik.eu/ilvi/1.htm. Samad sõnad – "Puude taga jõgi, jõe taga mets" (2010), pikemalt raamatu kohta vt https://valeriaranik.eu/ilvi/2.htm.
Tõeline luule- või "kanaldatav" proosatekst kirjutab ennast ise ja sinna ei tohi sekkuda oma hoiakutega, teine asi, kui teksti jäetakse lüngad nn autorile harjutamiseks. Kui tundub, et luuletus või proosatekst tahab juba valmis saada, aga osa on puudu, tuleb see lihtsalt infovõrgust välja tõmmata või alla laadida, mis on tehnika küsimus ja selleks peaks olema samasugune vilumus nagu puugi välja tõmbamiseks. Aga alates 2003. aastast ei tule lünkadega tekste enam peaaegu üldse, luuletused justkui kardaksid, et muidu raputan need nagu sääsed või puugid maha, otsides midagi suurt ja tõelist.
Kõrvalepõikena olgu lisatud, et teksti kiirtõmbamine oli mul varemgi käpas, aga puuke tõmmata ei oska ma siiani. Neid pole mu lastele ega sõpradele sattunud külge rohkem kui mõni üksik, olgugi et oleme vedelenud metsades nagu loomad. Riiete peal roomavad puugid küll, raputa ainult maha ja soovi talle paremat saaki. Väide, et puuk on kohe naha küljes, kui sa vaid mõnest möödud, on samasugune liialdus nagu jutud luuletaja kirglikkusest/boheemlusest või kirjaniku võimetusest tegelda 15 tundi päevas rutiinse tööga (ehk mida muud hundi-ilvese-karu jätkutekstide moodustamine endast kujutab? – pärast seda tahakski metsa minna, öö läbi kusagil kõndida või teha kuskil füüsilist tööd, kui seda keegi vaid pakuks, mitte ei kardaks raamatusse sattumist).
Küsitakse, miks ma ei vormistanud oma ilveseuurimust teadusliku tööna, vaid avaldasin selle "Ilves ilvese" raamatuna, mis ei sisalda teadusliku kirjanduse hulka arvamiseks nõutud elemente? Asi pole minu jaoks teaduse teenimises ega teadlastele meeldimises. Lugejale meeldib, kui ta asjast eriti midagi eelnevalt teadmata raamatust aru saab, kui tal teema vastu vähegi huvi on. Aga viitamine hajutab lugeja tähelepanu.
Teadusliku töö koostamise reeglid näevad ette viitamist näiteks isegi sellise lause juures: "ilvesel on jooksuaeg veebruaris-märtsis" – kuigi see on niigi teada asi. Kui raamatus on kõik laused midagi ütlevad, peaks vist iga lause tagant viitama? Jooksuaja kohta oleks võimalik viidata tohutule hulgale autoreile, kuid teadusliku töö autor peab valima kellegi poolt enim aktsepteeritavama autori (kes sama mõtte varem vähem aktsepteeritavamatele viidates raamatutest välja on õngitsenud), muidu polevat töö piisavalt teaduslik. Teaduses viibimine on nagu mingi hierarhia teenimine või erakonda kuulumine, kus peagi selgub, et ei tohi oma arvamust omada või avaldada, muidu jääd ilma töökohast, teaduslikust kraadist, poolehoiust nimekate hulgas jne. Olen sellest vaba ja käin omapead nagu ilves metsas. Keegi ei maksa mulle minu töö eest – järelikult ei saa mind sedaviisi mõjutada või keelata.
Tarbetuid viiteid koguneb igas sedalaadi raamatus mitme peatüki jagu, ja ometi on tähtis teksti iga kokkusurumisel vabanev rida, et poetada sinna veel midagi väärtuslikku ja infot kandvat. "Ilves ilvesest" rookisin välja kõik ülearuse, kirjutasin arve numbritega ka siis, kus neid kombekohaselt sõnadega kirjutatakse, lühendasin kõiki sõnu, mida on ja mida ei ole lubatud lühendada, ja ometi jäi välja palju põnevat materjali. (Järgmises väljaandes säästaksin isegi aastanumbrite alguse pealt, niigi on selge, kas tegemist on 20. või 21. sajandiga.)
Viitamine on kõige keskkonnakahjulikum teadusetöö koostamise juurde kuuluv nõue. Tõsi, avaldanud raamatuna oma magistritöö filoloogia alal, järgisin ma seda nõuet jäädes arvamusele, et pean loodusele kuidagi selle tarbetu puude raiumise heaks tegema, mis viitamise tõttu paberiks tehti. Kas või "Ilves ilvese" arvel.
Ka teadustöö kompositsioonireeglid nagu teema püstitamine, arendamine, arutlus, tänuavaldused tunduvad olevat pugemine ei tea kelle ees, kes on ise kindlasti minevikku vajunud. Kaasaegsel lugejal polegi aega ega motivatsiooni lugemiseks niivõrd, et sõeluda ennast sellest kohustuslikust sõnamulinast. Oma kahe tudengipõlve jooksul olen harjunud tegema konspekte ja nüüd tundub, et teadustööl, mida konspekteerides võib välja jätta kuni 80% tekstist, polegi minu meelest infoväärtust. Ja kui ülejäänu veel võimalikult infomahukalt ümber sõnastada, ei jää tööst isegi poole kokkuvõtte võrra sisu.
Minu meelest peaksid nii tuleviku loodusraamatud kui teaduslikud tööd olema paljas sisu, mis on iseenesestmõista täiesti objektiivne, täpne ja numbritihe, nii et peituda teiste sõnade taha poleks võimalust ega vajadust, samuti mitte kinnitada oma nime taha infokilde – ei tegele me ju teaduses iseenda, vaid ikka uuritava objektiga, ja loomulikult objekti, mitte teaduse pärast.
"Puhas" teadus mulle ei istu, ei kirjanduses ega zooloogias. Iganenud tundub ka erialadeks jagunemine, nii tegin oma kirjandusteaduslikust magistritööst poolenisti kirjandusliku, poolenisti psühholoogilise uurimuse ja hiljem mugandasin selle päris tavalugejale. Aga ilveste raamatut kokku pannes loobusin igasugustest kommetest, sest veel üht puhtteaduslikku raamatut oleks vaja vaid käputäie teadlaste jaoks, tavalugejale ja loomadele endile jõuaks kasu selle kirjutamisest alles aastakümnete pärast, kui üldse. Jahimeeste "lihtsad" raamatud on täis sajanditaguseid eelarvamusi ja emotsioone, aga fakte sisaldavad teadlaste raamatud on rahvale kättesaamatud ja kõlbmatud oma keerulisuse tõttu. Kuni teaduslik haridus massideni jõuab, pole meil enam loomi, keda kaitsta, näeme ju, kui aeglaselt mõjub ökoloogiameelsete ametnike poolt tehtav "valgustustöö" jahimeestele ning kui palju viha iga väiksemgi kitsendus tekitab. Jahimehed vajavad teistsugust kirjandust, vähemalt need üksikud, kes on võimelised iganenud väärõpetustele erapooletut pilku heitma, aga ka teadlased. Ka lastekirjandus tasub tuua kirjandusele lähemale, üldse on tulnud aeg kõikvõimalike piiride rikkumiseks, ja alustada võiks kirjanduslike traditsioonide ülevaatamisest, kirjanduse ja teaduse lähendamisest ning lähiteaduste vahel eraldusmärkide kaotamisest.
Miks loen ma kõiki ilveseteemalisi uurimusi originaalkeeles, kuigi see võtab aega? Pealegi on tõlkimine minu meelest üldse kõige tüütum tegevus. Keegi peale minu ei tee seda tööd lihtsalt ära, kuigi ilvesed seda vajavad. Keegi peab kokku korjama ja ühendama kas või läbi ühe suvalise keele kõige teadaoleva, sest kuigi on olemas rahvusvaheline inglise keel, avaldatakse selles vaid väike osa kõigest originaalkeeltes avaldatavas ja seegi pisku pole kõige tähtsam, mida kindlasti tõlkida tasuks. Isegi kolmkeelsete Šveitsi teadlaste taju on neid mitmel korral alt vedanud ja kõige väärtuslikumad (minu ja ilveste meelest) materjalid jäid saksa ja inglise keelde tõlkimata – näiteks on Jura populatsiooni uurimus sellest, kui tihti kohtuvad ilvesed oma täiskasvanud ja iseseisvunud poegadega siiani ainult prantsuskeelne. Aga tegemist on ju sensatsioonilise teaduslikult kinnitatud sõnumiga – puha vale, et ilvesed on erakud ja jätavad oma aastaseks saavad pojad maha, pigem õpetavad neid jätkuvalt oma järgmiste poegade kasvatamise juures.
Valikulise tõlkimise kõrval on teadlaste vaenlaseks teatud sorti ülbus: inglise keel on keel, aga kellele seda saksa keelt vaja on, mida selles üldse väärtuslikku avaldatakse? Kui nii, siis kogu Šveitsi 40-aastasest ilveseuurimisest ei jääks kuigi palju järele – just saksa keeles see enamasti ju on. Originaalselt inglisekeelne materjal USAst käib aga kanada ilvese kohta ja selle uurimine on veel väga algstaadiumis. Ka hiljutine Läti raadioilveste uurimus läti ja inglise keeles erineb infotiheduse poolest mitte viimase kasuks. Siis veel vene keele põlgamine või mitteküllaldane oskus ning vene uurijate andetult koostatud ingliskeelsed resümeed, mis on pigem eksitavad. Venemaal on olemas paljugi, millest muu maailm millegipärast teada ei saagi, pigem peab neid asju ise avastama, kuigi raamatutes on kõik kenasti kirjas. Kuidas on muidu võimalik, et Leedu tähtsaim ilveseteadlane polnud kuulnudki, et ilvestel lõpeb hambavahetus alles 17-kuuselt ja kuidas paljud muud Leedu keskkonnategelased usuvad, et ilma jäneseta ei jää ilves ellu – kas nad siis Läti ja Eesti kolleegide uurimusi pole lugenud, kust tuleb välja, et ilvese põhitoit on ikkagi metskits?
Selliseid näiteid võib tuua lõputult. Kõige hullem on, et teadmatuse tõttu saavad mõned (või lausa paljud) elusolendid hukka, kuigi päästev või ohtu ärahoidev info naabril olemas on. Internet on, tellida raamatuid välismaa raamatukogudest pole enam vaja, kõik on nupu vajutamise kaugusel, puudub vaid viitsimine midagi õppida, ise otsida. Võib olla puudub ka oskus vajaliku info leidmiseks, sest otsingumootorid pakuvad palju jama, kuid sellekski on omad nipid, mis kiirendavad tööd ja teatud vilumuse juures võib infootsimine muutuda nauditavaks. Ka tõlkimise jaoks on internetis ja paberraamatute näol abi olemas, nipid tulevad ise ja töö kiirus kasvab. Kuna keeltes on palju sarnast, eriti grammatika osas, siis hakkab töö peagi meenutama valemi otsimist füüsika ülesande lahendamiseks – õige valem käes, on ülejäänu lapsemäng. Loomateaduslik sõnavara pole ka teab kui ulatuslik, et seda ei saaks paariskümnes keeles oma passiivsesse mällu mahutada ning siis neid sõnu lihtsalt ära tunda. Tulemuseks tekib oskus läbi murda mistahes keelest seda praktiliselt oskamata – midagi kiirlugemise taolist, mis on mõnus tegevus omaette, see on nö Paabeli torni lammutamine, mille järel pole olemas keeli kui piiranguid ja klammerdumine ühte keelde tundub olevat primitiivne arengutase, millest inimkond alles kunagi üle saab, kuid mina juba aiman, kuidas see tulevik "maitseb". Seegi tunne on nagu nauding luulest või loodusest.
Kus ja kui palju elasin/käisin/viibisin välismaal?
Minu laste välisreisid:
Minu välisreisid:
Soome:
Venemaa:
Läti:
Leedu:
Milliseid loomi oleme kodus pidanud?
1969 – üritasin päästa inimeste mõtlematuse ohvriks langenud konna (u nädala).
Sügisel 1971 oli kodus kanepilind (u kuu aega, suri vähki).
11.1971–6.1972 – isane ohakalind (vabaks lastud).
10.1972–10.1973 oli kodus kanaarilind (põdes rahhiiti).
8.1973 – vigastatud piiritajapoeg (3 päeva, paranes, autoreisil olles ehk autos karbis).
10.1973–1.1979 isane viirpapagoi (oskas palju rääkida).
Suvel 1973 ja 1974 kasvatasin varblasepoegi (1 suri, 1 läks vabadusse).
6.–7.1976 emane viirpapagoi (mingid komplikatsioonid munemise eel).
7.1977–6.1979 – emane viirpapagoi (andsin ära kasvandusse, kus ta leidis uue paarilise. Rohkem mu vanemad loomi-linde ei soovinud, ka mehed sattusid looduskauged.)
9.1998–12.2001 hoolitsesin koos oma lastega võõraste või hüljatud õuekasside eest (17 "põhikohaga" + läbirändajad), neist ühtegi tuppa võtmata.
4.2002–4.2006 – emane kass (sünd. 12.2001, hukkus tulekahjus), meie esimene tubane loom, väljas ei käinud.
6.2002 – autoteelt üles korjatud poolpaljas tihasepoeg (3 päeva, suri).
9.2003–6.2004 – isane vutt (suri vanadusse).
2.2005 – üritasime toibutada koolipoistelt äravõetud hiirepoega (3 päeva, suri).
4.–12.2006 – isane kass ("kohakaaslusel" – hoolimatute pärisomanike juurest meile tulnud, terveks ravitud, oma teed läinud ja siis sageli külas käinud).
4.2006–11.2008 olid me hoolealusteks 1 metsik õuekass ja ta 4 pesakonda, lisaks muud kassisoost sõbrad-külalised.
8.2006 – emane kass (sünd. 11.2005), väljas ei käinud, 1.2009 jäi hammastest ilma, kuid elas 20.12.2013ni.
10.2007 – emane kass (sünd. 8.2007), täiesti kodune (alakaaluline, kasvupeetus).
2 isast kassipoega (sünd. 8.2008, kinni püütud ja kodustatud 11.2008 seoses ema auto alla jäämisega), kastreeritud, õueluba ei ole.
7.2009 – Ville poolt auto alt päästetud isane siil, minu äraolekul meil 1 öö veetnud, terveks osutunud ja metsa viidud.
Alates 4.2004 oleme pidanud mongoolia liivahiiri (tuleb märkmed üle ja nunnud kokku lugeda, üle saja oli neid kindlasti, kuigi eredaid isiksusi vaid kümmekond). Seisuga 4.5.2010 oli neid, üle 3 a elanud hiiri, 4 looma (2 pruuni, 1 must, 1 pruun-valgekirju). 2.–3. mail saime vaesemaks 3 ime võrra (hõbevalge, must ja must-valgekirju.) Must hiirepoiss oli eriliselt suur ja teda võis rotiks pidada, tema elas oma suguvõsast kõige kauem ehk 3 a 6 k ja 3 p ning lahkus 30.8.10. Selleks ajaks jäi alles viimane kasside silmarõõm, pruun, sünd. juuni alguses 2007. Tema lahkus 3.10.2010.
Inimesed küsivad palju imelikke asju
Ühed – keda ma pealegi lähedasteks sõpradeks pidasin – arvasid, et olen jahimees, sest kuidas/miks ma muidu metsas käin, justkui oleks see ilma püssita mõeldamatu või mõttetu. Ja ometigi oleme metsateemadel üsna tihti rääkinud, näib et aiast ja aiaaugust.
Teised, samuti lähedased, olid/on veendunud, et olen täielik taimetoitlane ja karusnahavihkaja, sest kuidas muidu saaksin armastada loomi. Kas ma siis nende meelest taimi ei armasta või kuidas võib armastada, kui vihkad kedagi? – armastada võib ainult kõike ja kõiki korraga või leidke mõni muu sõna armastuse projektsiooni tähistamiseks vihkajate eraellu.
Kolmandad peavad iseenesestmõistetavaks, et kuna annan raamatuid välja ilma kirjastuste abita, siis peaksin tegelema ka nende müügiga.
Neljandad, kellele olen üle 30 a tagasi kaarte pannud, elugraafikut koostanud või kätt vaadanud ja midagi suuremat ära arvanud, imestavad, kuidas need asjad mind enam ei huvita või kuidas on võimalik midagi sellist täiesti unustada. Võib, ehkki tegelikult – omandatud said teised meetodid ja ka oskus näha/teha ilma igasuguste abivahendita. Siis aga jälle küsitakse, miks ma seda enda ja teiste heaks ei kasuta, raha ei teeni ja teleshowdesse ei trügi. Täiesti mõtetu.
Küsitakse, kuhu kadus mu kodukalt KOKKUVÕTE PROGRAMMI "EESTI ILVES" TEOSTUSEST (vastus: ei kadunud kuskile, kes otsib, see leiab). Kõike, mis mu 4 saidil on, ei saa avalehel nupule panna, avalehed on niigi üle koormatud, aga "oksalt oksale" hüpates jõuab edasi.
Küsitakse, miks ma ei poolda loomakaitsjaid ega looduskaitsjaid. Miks ei tööta ma loomadega või loodusega seotud asutustes. Miks lõpetan suhted inimestega, keda kord valetamiselt taban ja mis muutuks (nende elus) sellest, kui nad mu nõudmisel oma vale üles tunnistaksid. Miks ei läinud ma õppima bioloogiks, vaid omandasin vastavad teadmised ise, ja miks ei soovinud ma seda oma kolmandaks kõrghariduseks "ära vormistada". Miks ma oma kahe kõrgharidusega otsin tööd, mis eeldaks füüsilist tegevust värskes õhus. (Miks tööandjad niivõrd kõrgharituid pelgavad, küsige juba nende käest.) Miks ma, Venemaalt oma esivanemate maale tagasi pöördunud, pole oma lastele sõnagi vene keelt õpetanud. Miks ma ei taha omada autot, elukaaslast, lauatelefoni vms. Justkui ma sellest kõigest inimestele ei rääkinud või ei kirjutanud.
Kui endal on asi selgemast selgem, siis tuleb enne vastamist pingutada mõistmaks, miks teistel see samavõrd selge pole. Elame samas inforuumis, miks ja millal on meie arusaamad äkki niivõrd lahku läinud? Et midagi selgeks teha, peaks teadma, kust inimene oma eelarvamused pärinud on.
Kui küsitakse, kuidas ma ei karda öises metsas kolada, siis saan vähemalt aru, miks seda küsitakse, need on vanemate (olgugi tahtmata) valed ning lapsepõlve "hundijutud" ja "karulood". (Sellepärast on ühe minu raamatu nimeks "Hundijutud ja karulood", näitamaks, kuidas asjad nende loomadega reaalselt on või siis hoopis mitte üldse ei ole.) Ehk lapse usalduse kuritarvitamisest kõik alguse saabki – pärast on inimene lihtsalt harjunud uskuma kõike, mida meedia talle sisse söödab, oma peaga mõelda ta ei oska, samuti mitte oma lapsi iseseisvalt mõtlevateks isikuteks kasvatada.
Siit koorubki välja vastus küsimusele, miks tegelen "nii mõttetu asjaga" nagu lastekirjandus
Selgusetuks jääb, mis on lastekirjandus, mis mitte, või mis on ka. Ma ei tegele lastekirjandusega, kui selle määratlemiseks tuleb lähtuda vormist: lasteraamatud tehakse kõvade kaantega ja kõvast paberist, k.a närimisraamatud, mänguasjakujulised raamatud jm väljaanded, kus jooniste osa ületab teksti mahtu. Meie peres nimetati neid titekirjanduseks (ilma põlastava suhtumisvarjundita, igal asjal on oma aeg). Koka- ja aiandusraamatud on raamatud, kuid need pole kirjandus ja koomiks ei asenda tekstiraamatut, kuid keegi kuskil tahaks justkui väga, et asendaks. Haridust serveeritakse lastele üha rohkem lihtsustatud kujul, aga seda, mida elus kindlasti vaja läheb, koolis ei tutvustata. Ajakirjandus primitiviseerub ja kolletub, isegi täispikka lauset seal enam teksti panda ei taheta – lugeja pole harjunud, ei saavat aru. Uudisteveerud on reklaamidest kirjud, netis lugedes vilguvad need ja liiguvad üle teksti, ime siis, et lugeja keskenduda ei suuda. Asju käsitletakse pealiskaudselt, aga pilt iga jutu kõrval peab olema – kelle käsul? Rahvale meeldivat lihtsus ja labasus – aga kas mitte teabeallikad ei peaks olema need, kes kujundavad ja juhivad rahva maitset ja eelistusi, ka iseseisva mõtlemise võimet? Rahvas sööb seda, mis talle söödetakse, õpilased ja lastekirjanduse lugejad ka.
Nagu "suurte" meediaruum väldib teatud probleeme ega julge tõsiseid asju täies ulatuses tõe valguses esitada, nii ka lastekirjanduses üritatakse justkui võimalikult kaua lugejat piltide, seejärel süütukeste tekstide keskel hoida, aga kui kaua saab last ehk arenevat olendit sellises "purgis", "turvalises" pseudomaailmas pidada? Ilmselt 18. aastaseks saamiseni, või ehk tõstetakse see varsti 21 aastani, sest paljud 18-aastased on ikka veel nagu lapsed, pole iseseisvaks eluks veel valmis? Loomulikult ei ole ja mõned ei saagi olema, vanemad ja õpetajad tahtsid ju nii. Valelikud täiskasvanud nimetavad seda õnnelikuks lapsepõlveks. Kui mõni laps või alaealine noor tahab osaleda täiskasvanute tegevustes või omandab huvi, mis teda eakaaslastest eristab, kohe karjuvad need täiskasvanud, et keelame ära ja andke lapsele tema muretu lapsepõlv tagasi. Kuid elu laste ümber on kõike muud kui probleemitu ja turvaline. Rääkida sellest pole kellegagi, õpetajate jaoks poole neid asju olemas, vanematel pole nende jaoks aega, kirjasõna kah nõu ei anna ning siin algab põgenemine meelelahutuste ja mõnuainete unustusse. Sellised lapsed pole lihtsalt trehvanud raamatut, mis nende elule suuna annaks. Kohustusliku kirjanduse nimestikud on kasinad ja ajast maas ning hävitavad huvi raamatute vastu.
Kas pole veider, et 11ndas klassis tuleb joonistada koomiks ajaloopeatüki ainetel? Üks õpilane pakub ette, et ta parem vastab suuliselt või kirjalikult, joonistamisest on villand, aga õpetaja vastab: "Sulle ju peavad koomiksid meeldima, kõigile meeldivad. Kas sa tahad olla must lammas, kes karjast eemale läheb?" Kui õpilane on lugenud rohkem tekstiraamatuid, oskab ta oma protesti sõnadesse panna ning igati loogiliselt ja kombekalt esitada, kes aga kasvab pildiraamatute vaimus, sel sellist oskust pole. Antud juhul vastas õpilane küsimusega: "Kas nõukaaeg pole möödas, et ühiskonnast lambakarja peaks kasvatama?" ja sai loa vastata kirjalikult. Teised aga, paljud juba õpetajatest pikemad, väljendavad oma protesti ikka veel roppusi karjudes, asju loopides, teisi lüües – nad ei oska endale sõnastada, mis neid konkreetselt häirib, ega ka mõistlikul kombel olukorrale lahendust leida. Kes ei arenda hinge ja mõistust, muutub emotsionaalselt üha ebastabiilsemaks, ei suuda ennast pidurdada ega rahuldada – kas sellist lapsepõlve me oma lastele tahame? Kui haridus ja meedia vedu ei võta, siis tuleb mõnel minusugusel lastekirjanikuks hakata ja midagi teha (vähemalt üritada).
Mu loodusraamatud on raamatud "igas vanuses lastele", mis tähendab (sisemist, igavest) last endas mitte reetnud täiskasvanut, samuti on see raamat lapsevanematele, kes kasvatavad oma lapsi laste endi jaoks (st mitte iseenda, ühiskonna ega selle ideede tarvis), sest kui laps täiel määral iseseisvaks isiksuseks välja kujuneb, võidavad sellest nii tema ise, vanemad kui ühiskond. Sellele kaasa aitamiseks peab lapsevanem ennekõike omaenda maailmapildi tasakaalu viia, muutuda tingimusteta õnnelikuks ja vaimselt sõltumatuks isiksuseks, vabaneda puhtmajanduslikust mõtteviisist ning julgeda vaadata paljude asjadele teisiti kui meile on õpetatud. Kuidas ja mille kaudu – sellistele mõtetele mu raamatud viivadki.
Linnaraamatud nagu "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" (1. osa – 2000, 1. osa teine, parandatud trükk – 2006, 2. osa – 2013) teevad sedasama, kuid rohkem vihjamisi. Loodus on tagaplaanil, siin ainult mainitakse, et ema tegeleb metsloomadega. Peategelasteks on kodutud ja ka mõned kodused kassid – nende "riik", "maailm" inimeste maailma kõrval, millest paljud niisama mööda astuvad, nagu poleks peale inimest, raha ja asju maailmas midagi olemas. Inimeste maailm on kitsas ja igav, tõeline maailm on lõpmatult põnev, seda teavad ja jutustavad "Ülejõe kassiriigi" tegelased-poisid, kellele on kassid avanud tee pärisellu.
2012. a-l sain teada, et üks lapsevanem tõi oma 9-aastasele ilvesehuvilisele tütrele raamatukogust mu "Ilves ilvese" (2005, infotihe aimeraamatu vormis teatmik) ja mõlemad jäid selle lugemisega rahule. Samas kui üks jahimees arvas, et seda on võimatu lugeda, muudkui numbrid ja arvud, actionit pole. Kui lapsel on huvi, sobib talle väga hästi lugemiseks ka "suurte raamat", ja kui huvi pole, siis on ka lastepildiraamat liiga raske ja igav. Sama mis "suurte" puhul, põhjus on selles, kas laps juba väga varakult õpib endale huvi pakkuvat tegevust leidma või jääb igavledes ootama, et keegi teine talle midagi põnevat ette lavastab. Need on kaks erinevat inimtüüpi, teine ründab esimest ja sellest saab alguse "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas. Teise raamatu" konflikt. Sisemine tühjus ei salli elutäiust, "tahab ta võita ja vallutada," nagu kirjutas P.-E. Rummo, ainult et põgeneda pole sel "vabal lapsel" kuhugi, ta peab elukohajärgses koolis käima, koos kõigi igavlejate ja vägivallatsejatega ning seal koguni iseendaks jääma. Ülejõe-raamat õpetabki selleks vajalikku vaimset allumatust ja eluga hakkamasaamist.
"Väike ilves, Suur Murr ja teised" (2003) on mõeldud mitte ainult lastele, kuigi seda on liigitatud ka lastekirjanduse hulka. Kaanel on öeldud, et see on raamat nii lastele kui veel rikkumata täiskasvanutele, nii et päris vastu ei väida ka. Loomulikult ei saanud ma sinna raamatu iseloomustusse lisada, et see on raamat neile täiskasvanutele ja lastele, kes iseseisvalt mõtlema on õppinud. Selge, et selliseid lapsi ja vanemaid on meie meedia "tõdedel" kasvanud ühiskonnas vähe, kuid neid peaks rohkem saama, ja selleks ma oma raamatuid kirjutan.
"Hundijutud ja karulood" (1. osa – 2005, 2. osa – 2010) on nimetatud küll lastekirjanduseks, küll kogupereraamatuteks (olen mitmel korral ise kinnitanud seda), ehkki need kuuluvad pigem looduskirjanduse või isegi memuaaride hulka.
"Seitsme puu ja mätta taga" (2007, info siin) ja "Puude taga jõgi, jõe taga mets" (2010, info siin) on ilukirjanduslikud, kuigi reaalsetel lugudel põhinevad lasteloodusraamatud – tõeliselt lihtsad ja lastepärased. Need ja "Ülejõel..." esimene osa sobivad algkoolilastele, "Ülejõel..." teine raamat põhikooli õpilastele ja nende vanematele, "Hundijutud..." samuti, "Väike ilves..." aga kas veelgi vanematele või näiteks erilistele, andekatele, "lastekollektiivist" välja tõrjutud lastele.
