Minu laste poolt vanuses 4 – 9 a iseseisvalt läbiloetud raamatud ehk mida selles siis nii erilist on?
Clenn Doman õpetas lugemist ajutraumadega lastele, kes suutsid teda vaid pilguga jälgida. Nad olid sunnitud reageerima, vastama ja suhtlema, võttes selleks kasutusele liikumise ja rääkimise jaoks teised, kahjustamata ajukeskused. Minu lapse olukord polnud sellega võrreldes kuigi tõsine, kõige ärritavam seik seisnes selles, et arstid ei tahtnud Eeroga toimunud taandarengut tõsiselt võtta, kasutasid sõna „müstika” ja suunasid meid kuhugi edasi. Ent läbi lugenud C. Domani raamatu, uskusin kindlalt, et mis müstikaga tegemist ka polnuks, ”lülitan” nüüd kerge vaevaga Eero aju ümber, teise režiimi, panen teda oma haigust (või mis iganes see ka polnuks) justkui korraks unustama, õpetan talle uuesti rääkimist ja adekvaatset suhtlemist ning saan oma elurõõmsa lapse tagasi. Nii see ka juhtus, lugemine oli siis ainult vahend.
Hulk aega ei paistnud välja, et 2–3-aastane laps oskas lugeda, v. a hetked, mil ta oli teadlik tänaval või asutustes rippunud siltide sisust. Mingil hetkel hakkas ta eristama ka peenemat teksti. Vanuses 4 a ja 3 kuud piilus Eero mänguhoos paksusse raamatusse (see võis olla ”Karupoeg Puhh”), istus maha ega saanud kuidagi lõpetada, endal silmad imestusest punnis, et lugemine käibki just nii ja et see tegevus ikka nii põnev on.
Ega minagi osanud arvata, et laste arengu jälgimine nii põnev ja nii lõbus on:
Kasulikke ja lõbusaid väljavõtteid minu võistlustööst ”Tähelepanekuid laste keelelisest arengust” (1994)
Olen oma lastele tänulik, sest nad on suurepäraselt sisustanud 20 a mu elus. Õpetlikku ja lõbusat meenub kuhjaga. Lisa eelmises failis kirja pandud vaimukustele saab lugeda raamatust "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" (2006). See raamat (mille tegevus lõpeb 1999) on otsast otsani (keele)nalju täis. Raamatu teise osa tegevus algab 1999 (mil lapsed on 9- ja 7-aastased) ja kestab kuni 2009 (ptk "Lõpetuseks" on 2010).
Esimesse raamatusse mittemahtunud lugu on siin. Ka teine raamat ei saanud mahutada kõike, mis võiks lugejale huvi pakkuda, kuid mis kuskil kunagi ikkagi kasutatud saab.
Intervjuu minu lastega elu ja kirjanduse teemadel (2000) leidub siit.
Rasketele aegadele mõeldes meenub vaid hea, kas see tähendab, et see lõbus aeg pidi tegelikult kurb olema? Kuidas võtta, sõltub info valikust ja esitamisest. Nagu ka tolle mainitud võistlustööga – panin sinna kõik, mida arvasin asja juurde kuuluvat, kuid mind paluti täiendada töö, vaadates asjale veel mõne teise nurga alt.
Sellest (ja sellele järgnenust) lugege siit...
Pole viga tulemused? – vt siit. Minu kodulehekülg ja kontaktandmed on siin.
Kuna mu pojad on juba ametlikult täiskasvanud ja piisavalt küpsed, et enda eest seista, võin nendest asjadest (ja paljust muust siin mitte mainitust) juba üksikasjalikumini rääkima hakata, ilma et keegi mu lastele minu avameelsuse pärast koolis või tutvuskonnas teatud võimalused kinni keerama hakkaks, või kui hakkabki, siis on see juba laste oma võitlus ning nende enda võimete ja minu kasvatuse proovile panek. Ehk järjekordne eksperiment, mida saaksin jälgida, jäädvustada ning uurimuseks või raamatuks teha, selleks et teised, kel seda vaja, mu leiutistest ja vigadest õppida saaksid.
Sest nõnda on algusest peale olnud, et kõigesse, mis elus ette tuleb, suhtun ma nagu uuritavasse ainesse, olgu need omaenda eraelu, sõbrad-vaenlased, lapsed, kassid, ilvesed, öised metsad – kõik kogemused on selleks, et nendest õppida.
Näiteks, tegin 1993. a suvel uurimuse – Kuidas mõõta memme vaeva.
Selge, et selles artiklis kirjeldatud laste arengut võib kujutada veel täiesti igas suunas (teatud mõttes tabula rasa), kuid see, kas võitluses iga konkreetse lapse pärast osutub määravamaks raamatutarkus või massikultuur, vaimsus või seltskonnaloba (neid asju võib nimetada veel mitmeti, sisu jääb samaks), saab otsustatud alati enne lapse 3-aastaseks saamist. Tavakasvatuse juures on head tulemused sageli visad tulema. Laste suureks saamine kulgeb palju kergemini, kui vanemad on õppinud siit:
