Lapsed kasvatavad meid

Dokumentaalraamatu "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" peategelased vastavad oma ema/raamatu autori küsimustele (mai 2000)

EMA: Lapsed kasvatavad meid, ma arvan. Igatahes minule õpetavad mu lapsed väga palju. Näiteks polnud ma iial arvanud, et minust võib saada lastekirjanik, olin luba lapsena liiga tõsine olnud, noorest peast vana. Karlsson, Potsataja ja Mowgli olid minu jaoks ainult multikategelased, naljadestki hakkasin aru saama alles kolmekümneselt. Lastekirjandust hakkasin sihipäraselt lugema alles siis, kui ootasin Eero sündi, ja mis imelise maailma pidin siis avastama... Teie põlvkonnal läks paremini, raamatukogudes on valida mida kõike. Milliseid raamatuid loevad teie klassikaaslased?

VILLE (2. klassi lõpus sai 8-aastaseks, süstemaatiliselt lugema hakkas 5-aastaselt): Ei tea. Meie poisid sellest ei räägi.

EMA: Millest nad siis räägivad?

VILLE: Telekamängudest, arvutitest… rahast ja suitsudest.

EMA: Kaks aastat tagasi olid ka Eero klassi poisid sellised. Aga nüüd?

EERO (9-aastaselt läheb 5. klassi. Lugema õppis C. Domani meetodi järgi, alates 4-aastaseks saamisest loeb pakse raamatuid): Minu klassikaaslased räägivad arvutimängudest juba vähem, paugutamist mängivad ka vähem. Juba räägivad ka raamatutest ja püüavad teineteist üle trumbata oma vaimukusega, mitte vanemate rahakotiga. On tüdinenud kampadest ja tegelevad rohkem oma huvidega.

EMA: Mida nad siis loevad?

EERO: Berti sarja, "Kevadet", "Tom Sawyerit", Tarzanit, Robin Hoodi... üldse kõiki neid raamatuid, mille peategelased nad tahaksid ise olla. Ning igal juhul kohustuslikku kirjandust.

EMA: "Kevade" ja "Tom Sawyer" olidki kohustuslik kirjandus.

EERO: Aga neid lugesid meie poisid ka siis, kui need seda veel polnud.

EMA: Mis oli veel kohustuslik teie neljandas klassis?

EERO: "Mary Poppins", "Arabella", "Rebasetund", Kreutzwaldi muinasjutud...

VILLE: Meil olid "Topi", "Ööbik ja vaskuss", "Londiste", "Sööbik ja Pisik", "Nublu"...

EMA: Kuulsln, kuidas ühe poisi isa pahandas: kole palju sunnitakse lugema, üks raamat kuus, et vanasti olevat olnud kergem. Mina mäletan aga, et kolmanda klassi lõpus anti meile umbes sajast raamatust koosnev nimestik, millest valida. Vähemalt neljandiku olime pidanud suve jooksul läbi lugema ja lugemispäevikusse kandma, nii et klade sai üsna täis. Kuid seda neljandikkugi polnud kusagilt saada, asendasime millega juhtus. Ka koju anti meile õppimist korralikult, mitte nii nagu teile, kohe algusest peale. Kui palju loete teie ja milliseid raamatuid?

VILLE: Eno Raua raamatuid, Lindgren raamatuid, muinasjutte...

EERO: Mulle meeldivad naljakad ning harivad raamatud, aga ka lihtsalt lasteraamatud. Berti sari on naljakas. Kui on halb tuju, siis on seda hea lugeda. Kuid Berti sari on ka veel ebaloomulik: seal juhtub palju seda, mida reaalsuses ei kohta. Ükskord võtsin Eesti Entsüklopeedia kätte ja kulutasin tunnikese huvitavaid märksõnu otsides ja leides. Viimasel ajal loen ma Keskraamatukogust laenutatud tehnikaalaseid raamatuid, eriti arvutite kohta, ja õpin ise programmeerima.

EMA: Kas oled lugenud ka seiklusjutte, õudukaid, krimkasid, ulmekaid? Kõike tuleb ju järele proovida, et kujuneks oma arvamus.

EERO: Olen palju lugenud Sherlock Holmesi, kuid see kuulub väga arenenud kriminaalromaanide hulka. Siis olen lugenud kaheksa osa Fantoomi sarjast. Fantoom on lihtsalt üks vägivaldne ja kaval tobu. Kaua sa seda ikka loed, film on palju naljakam ja parem.

VILLE: Kas ka mina võin hakata lugema Fantoomi?

EMA: Sul on veel liiga vara, sul pole veel nii suurt lugemust nagu Eerol.

VILLE: Mida see tähendab?

EMA: Seda, et enne peaksid läbi lugema palju tarku ja häid raamatuid, alles siis võid hakata lugema rumalaid raamatuid. Muidu hakkad ehk arvama, et selline ongi kirjandus ja nendes raamatutes kirjeldatu ongi elu.

VILLE: Sain aru. Siis kõik need lapsed, kes ainult koomikseid loevad, peaksid enne lugema korralikke raamatuid ja alles siis koomikseid

EMA: Tuleb nii välja. Kuidas teie suhtute koomiksitesse?

VILLE: Mina ei loe koomikseid. Seal tuleb suust mull ja teeb põmm või midagi sellist. See on jama.

EMA: Tekib mulje, et koomiksiautor ei oska korralikult, täislausetega rääkida?

VILLE: Just.

EERO: Koomiksites on niipalju head, et koolieelikud treenivad oma tähelepanu: pilte on vaja ju võrrelda ning eks lugemist saab harjutada kommentaaride ja kõnemullidega.

EMA: Kuidas sa suhtud sellesse, et juba lugema õppinud lapsed neid ikka veel loevad? Või täiskasvanud?

EERO: Ma arvan, et nad on ikka veel koolieelikute tasemel.

EMA: Või lapsepõlvemälestus on neile nii väga kallis? Millised raamatud teile ei meeldi?

VILLE: Sellist raamatut ei ole ma veel lugenud.

EERO: Mulle ei meeldi raamatud, kus tapetakse ja röövitakse. Seda on niigi liiga palju.

EMA: Teie lemmikraamatud?

VILLE: "Matilda", Roald Dahl.

EMA: Miks?

VILLE: Sest see on huvitav!

EERO: Oma lemmikraamatut ei tea ma öelda, olen nii palju raamatuid läbi lugenud. Küsi parem, mitmes raamatukogus ma käin. Kooliraamatukogus muidugi, siis Keskraamatukogu lasteosakonnas ja veel tehnika ning laenutusosakonnas.

EMA: Mina käin ainult Ülikooli raamatukogus ja Keskraamatukogus. Mul on ka aega vähem kui teil: olen nii ema kui isa korraga, samuti veel kahe vanaema ja kahe vanaisa eest. Mind on siis kuus ja te kahekesi juba minu vastu ei saa.

EERO: Ei saagi.

EMA: Sina oled suur arvutispetsialist, ütle, kas arvutilevik ehk täpsemini internet ei kujuta endast ohtu raamatulugemisele?

EERO: Internet on mulle vajalik selleks, et teada saada, millised uued raamatud on ilmunud, siis tean neid raamatukogus üles otsida. Internetist võib muidugi osta virtuaalse raamatu, kuid minu arvates rikub see rohkem silmi kui tavaline raamat ja see on vist sama kallis kui tavalise raamatu ostmine. Siis võivad need virtuaalsed raamatud veel arvutis rikneda.

EMA: Nii et moe ja uhkuse asi? Olen näinud mõnda inimest, kes luges läbi raamatu lühikese tutvustuse internetis ja arvas, et on selle raamatu läbi lugenud. Olen ka tähele pannud, kui palju on internetis lihtsustatud või juhuslikku infot ja kui palju vajalikku infot seal üldse ei leidu.

EERO: Internet on korrastamata. Ei tea, kes nii mahukat tööd endale võtaks.

EMA: Neile, kes tahavad elada lihtsalt, piisab internetist ehk eluksajaks. Nendele, kes sügavuti vaatavad, kindlasti mitte. Räägime nüüd sellest, et varsti saavad teist teismelised. Millised tunduvad teile teismelised lapsed?

VILLE: Suured nagu piisonid. Kui ma olin esimeses klassis, jooksis üks piison mulle rusikaga kõhtu. Ei saanud tükk aega hingata.

EERO: Teismelistel on juba tõsisemad mured, näiteks kuidas kohtamisel hakkama saada. Teismelistes on head niipalju, et nad on mõistlikumad kui väiksemad lapsed. Halb on see, et nad ei saa enam õppida nii hästi kui tahaksid. Sest aju õppimisvõimekus langeb iga aastaga. Kõige võimekamad on päris väikesed lapsed, kuid meie maal nad millegipärast koolis ei käi. Inglismaal minnakse kooli viieselt ja kusagil, kas Tais või Koreas, kolmeaastaselt.

EMA: Milline teismeline saab sinust?

VILLE: Tark, korralik, viieline.

EERO: Korralik teismeline. Ja ma arvan, et mu lugemisharjumused teismelisena eriti ei muutu.

EMA: Seoses algava aju ümberkorraldusega hakkavad teismelised alati halvemini käituma kui varem, ei ole nii korralikud, nagu oleksid tahtnud, ja on, ütleme, pinnapealsed. Mida tuleks teil juba praegu ette näha ja parandada, milliseks ennast muuta?

EERO: Parandada enesekontrolli, muutuda püsivamaks.

EMA: Lobiseda vähem.

EERO: Ville peab muutuma iseseisvamaks, et ta ei tüütaks mind kogu aeg.

EMA: Tegime Villega plaani, panime paberile kolmkümmend kasulikku ja arendavat tegevust, millest võib alati valida midagi, kui tekib soov venda segama tulla. Nii muutub Villegi varsti targemaks ja vennale huvitavaks, ka igavust pole vaja karta. Olen õnnelik inimene, sest olin algusest peale igavuse pisiku suhtes immuunne. Huvitavat tegevust leidus alati rohkem kui aega ning nii on see siiamaani.

EERO: Kui saaks tekitada endale fantoomteisiku, siis võiks kõigega tegelda...