"Teadlased uurivad, kas seitsmekuine ilves suudab ise ellu jääda", kirjutas "Lääne Elu" 27.11.2004 (vt http://www.le.ee/?a=uudised&b=3475). 4. detsembril teatas "Lääne Elu" ilvesepoja näljasurmast, kuid "Roheline Värav" vahendas 27. novembri artiklit internetis alles 30. detsembril, pealkirjaks "Vormsis orvuks jäänud ilvesepoeg elab nüüd Saaremaal". Nii kiiresti liigub siis info meie kõrgesti internetiseeritud riigis? Juhatasin "Rohelise Värava" tähelepanu sellele, et uudis on kuu aega ajast maas, ning 5. jaanuaril ilmus seal ilvesepoja lugu koos ilvese surmateatega, samuti Delfis, Postimees Onlines jm. Selleks lühendati samal päeval "Saarlases" ilmunud artiklit (vt http://www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=20679&kat=1) ja, et varjata uudise tegelikku vanust, kaotati sealt, et ilvesepoeg suri juba 29. novembril. Mõelgu lugeja, et alles jaanuaris! Ilvesepoeg tehti 2 kuu võrra vanemaks, kuid 5-kuuse (nälginud 6-kuuse) ilvesepoja kaal 5,6–5,7 kg räägib enda eest ise. 7–8-kuune ilves oleks pidanud kaaluma ligi 8 kilo.

Vormsi jahimeeste sõnul lahutasid oktoobri lõpus käinud ajujahid isase ilvesepoja emast (või mine tea, kas ema jahi käigus üldse ellu jäi). Võimalik, et ilvesepoegi oli rohkemgi. Igatahes, üks püüti 8. novembril Hullo küla kanaaias kinni ja viidi 5 km kaugusele, kuid 2 päeva pärast ilmus kohale jälle ilvesepoeg. 11. novembril seati kanaaeda lõks, kuhu loom 15. novembril kinni püüti. Järgmisel päeval viidi ilvesepoeg Saaremaale, kus ta kas 2 või 3 päeva pärast Karujärve kandis küladest ja teistest ilvestest kaugel soos vabaks lasti. Ta sai marutaudivastase süsti ja raadiosaatja kaela ning nagu enamik ümberasustatud ilveseid ei liikunud ta nädala jooksul rohkem kui 0,5 km, teistel andmetel 1 km kaugusele vabaks laskmise kohast.

Ta oli ligi 6 kuud vana, arvestades seda, millal sel aastal ilvesepojad üldiselt sündisid. Kui leht tegi viiekuisest ilvesest seitsmekuise, tähendab see ainult soovi vältida pahandusi ja etteheiteid. Ilvesepoeg pidas söömata vastu 10 päeva, mis lehes jällegi 2 nädalaks tehti. 28.11 oli ta elus, kuid saaki püüda ei õnnestunud tal kordagi – ta ainult veristas veidi ühe metskitse tagumist kintsu. 29.11 ei liikunud ilvesepoeg enam paigalt ja 2 päeva pärast leiti ta nälga surnuna, millest "Lääne Elu" kirjutas avameelselt, ülejäänud lehed mahendasid tegelikkust sõnadega "tõenäoliselt", "esialgsete arvamuste kohaselt" ning süüdistati ilvesepoja surmas talveilma, mitte inimesi.

Et nii noored ilvesepojad ei jää ilma emata ellu, on maailmas üldteada, eesti keeles olen sellest kirjutanud korduvalt ning tuletasin seda meelde (kirjalikult ja näidetega) 2003. a novembris just antud loo asjaosalistele: nii Harri Valdmannile kui Peep Männilile. Kes seadis muude maade ilveseuurijate kogemuse kahtluse alla? Milleks oli vaja ilmselget asja meie maal veel kord katsetada? Enne teadusele ohverdamist oleks võinud lasta ilvesepojal aastaseks kasvada, nagu hakati tegema USAs, kuna kõik nende isegi 11-kuused raadiosaatjatega ilvesed surid nälga, aastaselt vabastatud ilvestest surid aga vaid mõned.

Ilves-orvud kuuluvad üleandmisele Nigula turvakodusse, kuid Kaja Kübara sõnul saadi seal ilvesepojast teada alles peale surma, ning mitte ametnikelt, vaid lehest.

"Saarlane", "Meie Maa" ja Postimees Online kirjutavad: ""Meil oli juba selle liialt noore looma loodusesse lahtilaskmisel kartus, et ta võib surra, kuid otsustasime uuringu huvides katsetada, et teada saada, kui kaua ta vastu peab," selgitas Tartu Ülikooli teadur, projekti "Suurkiskjad Põhjamaade maastikul" projektijuht Harri Valdmann." (Siin ongi vastus paljudele küsijaile, kes imestavad, miks ma kunagi zooloogide sekka pole kippunud: loomateadus ei väärtusta looma elu, vaid elutut teadust.)

"Lääne Elu" ja "Roheline Värav" kirjutavad: "Kiskjate spetsialist Peep Männil keskkonnaministeeriumist ütles, et Eesti ilveste asurkond on heas seisukorras ja tugev. Seepärast pole otsest vajadust emata jäänud ilvesepoega iga hinna eest elus hoida, küll aga on temast huvitatud teadlased. Männil soovitas üksiku ilvesepoja, aga ka mis tahes muu looma rahule jätta ja lasta loodusel nende saatuse üle otsustada."

Seega siis kordab Männil (või artikli autor) Elistveres nii reporteritele kui lastegruppidele räägitud arusaamu loomarehabilitatsioonist: kas on üldse mõtet päästa üksikuid loomi-linde, kes pealegi pole haruldased, looduses hukkub neid nii palju ja see on loomulik. Mis oleks, kui samast vaatepunktist näeksid oma kohustusi ka arstid ja politsei? Rahvas pole meil enam hävimisohus, milleks me siis iga emata jäänud last lastekodusse tassime ja toidame? Inimesi on Eestis hetkel 2500 korda rohkem kui ilveseid ja pole ilveste asurkond sugugi nii tugev, nagu meie ametnikud Euroopa Liidule näitama peavad. Jahimehed tahavad rahvast uskuma panna, et ilveseid on meil üle 1000, ametlikult pani P. Männil kirja 2004. a kevadel 730, kuid 6.1.2005 "Sakalas" arvab ta juba, et tegelikult on ilveseid kõige rohkem 550. Lahutame siit sadakond looma, kes jahimeeste saagiks langevad, lisaks looduslikel jm põhjustel hukkunud ja saame u 300 ilvest. Kuid olgem mureta, jahimehed loendavad neid märtsiks kõvasti üle 1000 ja tingimata rohkem kui eelmisel aastal. Peavadki loendama, muidu ei saa enam ilvesejahilube. Sealsamas "Sakalas" on juttu, et raadiosaatjaga jälgitud ilvese eluala suurus osutus 6 korda suuremaks kui sellesama ilvese puhul tavameetodiga läbi viidud seire tulemusena. Ja kui see ilves läbis 6 jahiseltsi maad, loendati teda 6 korda! (Aitäh H. Valdmannile sellise avastuse eest, ehk aitab see päästa rohkem ilveseid, kui sai teaduse altarile toodud.)

Vormsi ilvesepoeg jäi emata inimeste süül, nagu jääb ka valdav enamik loomapoegi, seega looduse hooleks jätmine ning vastutuse loodusele veeretamine vaid suurendab inimese süüd looduse ees. Euroopa teadlaste andmed näitavad, et looduslikel põhjusel hukkub kümneid kordi vähem loomi-linde, kui seda põhjustab inimese tahtlik või tahtmata tegevus. Nigula metsloomade turvakodus üritatakse päästa igat abivajajat, olgu ta või varblane, ja samamoodi tehakse ka mujal maailmas, siinjuhul tahab aga meil keegi jumalat mängida, otsustades, keda tasub aidata ja keda mitte. Et inimese poolt aidatud ilvesed ei tulevat looduses enam toime, on stagnaaegne dogma, mida on imelik kuulda noore inimese Peep Männili või kõvasti alla 70-aastase "Lääne Elu" reporteri suust. Kes on see selgelt pensioniealine "autoriteet" ja milleks üritab ta mõjutada üldsuse arvamust või koguni muuta loomarehabilitatsiooni sisu me riigis? Igatahes, viimase 2 aasta jooksul vahetas ta kaitsekilbi lausega "abivajajaid ilvesepoegi ei leita kunagi, sest neid polegi" uue vastu: "loomapoegi polegi mõtet aidata, kui neid loodusesse tagasi ei osata saata". Et mujal maailmas juba osatakse, ei tohi meil keegi teada saada, enne kui uus põlvkond võimule jõuab. Kas meil on selleks ajaks veel ilveseid jm loomi, on teine küsimus.

Teine Läänemaa ilvesepoeg jäi loodetavasti ellu, kuid paljastas väärastunud seadusemõistmise: kas poegadega emaste jahtimise keeld ei tähenda seda, et esiteks ei tohi tappa ilvesepoegi ja alles nende tõttu ka emaseid? Selgus, et emata ilvesepoegi tohib tappa küll, olgu ema puu taga või pulma läinud või, nagu pahatihti tehakse, jahil meelega poegadest eemale aetud. Ilvesepoja ilma loata tapmine on karistatav suurema trahviga kui täiskasvanud ilvese puhul, kuid seadus ei keela selgesõnaliselt mistahes ilvesepoja tapmist. Ja kuna ilvesepojad on kerge saak, kasutatakse seaduselünka küll ja küll.

Läänemaal lasti sel talvel 4 ilvest, neist Riguldis 1 suur isane ja 1 ilvesepoeg, sest, nagu seletas keskkonnateenistuse jahindusspetsialist, ei tehtud vahet, vaid lasti maha kõik, kes püssi ette jäid. Load said otsa enne veebruari lõppu ja siis tuli Taebla kandis asula lähedusse uudishimulik ilvesepoeg. Ilveste pulmad algasid tänavu varem ja uudishimutsemise kahjulikkuse "peatükk" jäi emailvesel pojaga läbi võtmata.

Jahimehed pöördusid Keskkonnaministeeriumisse lisaloa järele, motiveerides oma ahnust sellega, et ema olevat poja hüljanud ja ta ei näi iseseisvalt hakkama saavat. Olgugi, et jooksuajal ei jäta emad oma poegi päriselt maha ning veebruaris saab iseseisvalt hakkama juba suur osa ilvesepoegadest. Seda, et "ilves veel päris hästi hakkama ei saa," oli nähtud jahimehe silmade läbi, ja kuidas oli tegelikult, ei selgu kunagi. Jahimehi huvitas ainult veel ühe ilvese tapmise võimalus. P. Männil Keskkonnaministeeriumist soovitas ilvesepoega jälgida, kuid jälgi ajada taeblased ei viitsinud, eriti veel, et lisaloa suhtes kindlat lubadust saadud polnud. Ajalehe "Lääne Elu" kaudu pöördusid jahimehed 22.2.2005. a elanikkonna poole palvega teatada neile ilvesepoja liikumistest, et loomale üheskoos lõpp peale teha – nagu oleksid 1950ndad jälle tagasi. Et ilvesepoega enam ei nähtud, võib loota, et loom võttis õppust ja sai ehk hakkama ka.

Ja nagu ilvesepoegade piinamisest meie maal veel küllalt polnud, taotles Elistvere park ministeeriumilt luba ilves Ene ja ta 3 (tol ajal silmnähtavalt alaarenenud) poja metsa saatmiseks, ilma et korraldajatel oleks aimu sellest, kuidas täpselt ilveste väljaõpetamine käib. Pargi projektijuht lihtsalt kuulis või luges sellest, et puuriilvesed saavad kuskil kuidagi looduses hakkama. Ilvesed taheti varustada raadiosaatjatega ja H.Valdmanni projektile "kinkida". Ent seekord ilmutas teadlane kiitust väärivat iseseisvust: "Ma tegelt saatsin Elistvere asjus ministeeriumile sihukese pika kirja, kus ma tegin neile selgeks, et seda ei saa niisama ilma raha ja ettevalmistuseta korraldada."

2005. a ilves-orbude juhtumeid lugege siin oleva artikli lõpust

VARASEM INFO NOVEMBRIORBUDEST (2002-2003)

Kuidas aidata ilvesepoega, vaadake siit.