Hiljem, kui ilves-projektidel läks juba hästi, ei tahtnud looduseentusiastid enam eriti meenutada oma ebaametlikke püüdlusi. Juhtus paar "äpardust": 1980ndail üllatas üks ilves Tšehhis turisti oma vähese inimesekartusega ning samal põhjusel tuli tagasi kinni püüda Prantsusmaale ümberasustatud inglise puuriilvesepaar. Ka metsas sündinud ilvesed tulevad vahel inimest kaugemalt või lähemalt uudistama, kuid sellest sai alguse müüt puuriilveste ohtlikkusest inimestele.

Et puuris kasvanud loom tunneb inimesi palju paremini, kui ainult jahimeestega kokkupuutunu, ei karda ta inimest nii väga ning ilmutab vahel leidlikkust riivide avamisel ja linkide vajutamisel, kui tal on kanalasse asja, kuid sellega puuris kasvanud ilvese ohtlikkus piirdubki. Inimese fantaasia lisas sinna aga veel palju ohtlikke prognoose, millest ükski ei ole täide läinud. Viga on inimeses, kes kardab kõike.

Tasuks meie maal metsastada ükski puuriilves, kui kohe kohataks teda igal pool ja iga vähegi rahulikult või uudishimulikult käituv ilves oleks tembeldatud puurist pääsenuks ning eriti ohtlikuks inimestele – nagu Euroopas. Seal läks asi 1980ndate lõpuks üle lausa kahtlustusmaaniaks: iga populatsioonist kaugemale rännanud ilves nimetati mõne loomaaia poolt salaja loodusse päästetuks. Ime siis, et ka loomaaia ilveste metsastamist pooldavad teadlased ei tahtnud enam kuidagi olla seotud selliste süüdistustega. Lisame ametkondlikud vastuolud ja võimuvõitluse zooloogide maailmas, mis ei erine suurt meie erakondade nägelemisest. Tulemuseks on loomaaiailveste metsastamisega tegelevad projektid praegu opositsioonis ja ilvesteaduses tooni andvad Euroopa tegelased kutsuvad üles "neid ignoreerima, maha vaikima ja ühiste jõududega neile lõppu peale tegema" – et jätkata seejärel mõne samasuguse projektiga kusagil mujal, seekord koos "õigete inimestega".

Euroopas (Poolas ja Saksamaal) on olemas 2 projekti, mis vabastavad loomaaedu ülemäärastest ilvestest ja taastavad nende najal omal maal hävitatud ilveste populatsioone vaatamata vastaste laimukampaaniatele ja teiste teadlaste etteheidetele, millest viisakaim on: "Kampinoses ja Harzis ei tehta teadust, vaid tegeldakse konkreetsete loomadega" (U. Breitenmoser). Kellele on tähtsam surnud teadus ja kellele elus loomad.

Elistvere ilveste teemalist artiklit 2.12.2004 "Tartu Postimehes" ("Postimehes" väga kärbitud kujul) saab leida "Tartu Postimehe" arhiivist "Postimehe" veebiväljaandest. Seal üritati leiutada ammu olemasolevat, nagu poleks Poola ega Saksamaa kogemust üldse olemas.

Võtsin ühendust artikli autori ja Elistvere pargi töötaja Andrei Miljutiniga ning tuli välja, et kummalgi polnud aimugi Harzi ja Kampinose projektidest ehk Euroopa ainsatest reaalselt tegutsevatest üritustest, kus koolitatakse puuris kasvanud ilveseid. Kuhu Euroopasse, missuguse projekti tegijate kätte taheti siis "varsti" viia poolepikkused metsakiisud? Miljutin vastas, et mingeid konkreetseid plaane pargil ilveste osas polnudki, ja kiitis reporterit, kes olla teinud suurepärase töö, kirjutades loo mittemillestki.

Novembris leiti Šveitsis 2 vaevalt pooleaastast ilves-orbu, keda toideti metsikus aedikus ja kavatseti lasta nn "sobival ajal" vabaks – kas raadiosaatjaga varustatuna Šveitsis või "kusagil välismaal". Kas U. Breitenmoser mõtles selle all Inglismaad, ei selgu ilmselt kunagi, kuid sellest teatest tuli "kuhugi välismaale" ja "Inglismaale"-idee Elistvere parki ja pandi kogenematu reporteri abil rahva arvamust mõjutama. Hiljem aga selgus, et loomapargi projektijuht oli esitanud Keskkonnaministeeriumile projekti, saamaks luba ilves Ene ja ta 3 poja metsa saatmiseks – hoopiski Eestis, ilma ettevalmistuseta, niisama kaelast ära.

Kuna artiklis oli küllalt kahtepidi mõistetavaid kohti, kirjutasin lehes tsiteeritud Harri Valdmannile ning sain vastuseks järgmist: "Ei see pole minu jutt ajalehes - see on ajakirjaniku arusaam. Mina olen suhelnud ainult Miljutiniga /.../ Kui vaeva näha saab küllap ka poegi taasmetsastada, aga kui niisama metsa visata, siis kindlasti mitte talvel."

Põhimõtteliselt saab üritada metsastada ka 8-10 kuuseid, sest looduses teevad iseseisva eluga algust just nimelt 10–11-kuused ilvesed, jahimeeste tõttu emata jäänult ka 8-kuused. Jahihooaeg lõpeb veebruaris, kuid ilveste kõige suurem suremus on hoopis märtsis ja seda just nälga surevate alla-aastaste poegade tõttu. USAs Colorados hoiti 11-kuuseid ümberasustatavaid, metsas kasvanud ilvesepoegi veel vähemalt kuu aega puuris ja toideti neid eriti hästi. Aastased ilvesepojad suudavad jahtida ainult väiksemat saaki, Kanadas ja USAs on ilvese põhisaakloomaks jänes, meil aga metskits, kelle murdmisega saavad hakkama ainult tugevamad ilvesepojad. Seega ei saa meie oludes lubada loodusesse 12-13-kuuseks saanud loomi – muidugi, kui meie eesmärgiks ei ole nende nälga suremise teaduseks tegemine. Looduses ei jää inimesel muud üle, kui võtta kõrget ilvesepoegade ja noorte ilveste suremust paratamatusena, kes aga saadaks meelega metsa surema puuriskasvanuid, olgu nad kas või ülemäärased?

"Vaid poegi on loodusesse laskmiseks võimalik välja koolitada," väidetakse artiklis. Milline 1950ndate stagnavaimukus! – nagu poleks Euroopa 1970ndate ilveste reintroduktsiooni ajastut kunagi olnudki! Kampinoses ja Harzis on välja töötanud täpne metoodika, mille järgi ilveseid juba mitmeid aastaid metsa saadetakse – sõltumata sellest, kas puuris sündinud ilves võttis inimese käest toitu vastu 1,5 või rohkemgi aastaid. Keda ei lubata loodusesse aga mingil juhul, on alla-aastased ilvesed, ka pooleteiseaastane ilves on veel liiga noor, kuid õpetus kestab õnneks mitu kuud ja loodusesse minejail on selleks ajaks juba jäävhambad suus ja vajalik keharamm olemas. Ilvesepoegade iseseisvumisaeg sõltub otseselt nende kehamassist. Kanada ilveste pojad, kes on meie ilveste poegadest väiksemad, iseseisvuvad alles siis, kui nende kaal ületab 9 kg. Meie oludes, metskitsest jagu saamiseks, peaks ilvesepoja kaal suurem olema. Ainsana sündinud pojad kasvavad kiiremini ja iseseisvuvad varem kui mitmekesi sündinud ja oma õdesid-vendi kaotanud ilvesepojad.

Ilveste metsastamise kasuks ei otsustata üleöö, vaid lepitakse kokku juba enne ilvesepoegade sündi. Väiksema elussaagi (rott, vutt) murdmist õppida võimaldatakse ilvesepoegadele juba 2-kuuselt. Nii tehti ka Tallinnas Kampinose projektile määratud pesakonnaga, nimelt lasti värskelt tapetud lindude asemel puuri sisse elus saak. Elistvere ilvesed õpetavad poegadele küll linde püüdma, kuid õpingud jäävad ebakorrapärasteks, sest linnud hoiavad aedikust eemale või ei lase ennast õppematerjaliks püüda ja ilvesepoegadel tuleb leppida konnajahiga. (Ah jaa, väidetavasti visati ilvesteaedikusse ka paljud naiivsete loodussõprade poolt parki rehabiliteerimaks toodud linnupojad ja haavatud linnud, kuid sellest ilvesepoegade väljaõpetamiseks päriselt ei piisa, olid nad ju kõik lennuvõimetud, v.a. üks, kes end minu nähes kokku võttis ja hädiselt üle võre aedikust ära lendas.)

"Kooli" võetakse Kampinoses ilveseid vastu alates 1,5 eluaastast, sest siis on ilvese hambad juba piisavalt tugevad, et iseseisvalt jahtida, ning metsaalusse harjutusaedikusse lastakse küülikud ja metskitsed. Vabaks pääsevad ilvesed 2. ja 3. eluaasta vahel ehk just parimas eas, et võita endale oma eluala ja leida partner. Erinevalt 1-aastastest ei ole noored enam nii väga rünnakuohus teiste loomade poolt ja tänu kehamassile on nende metskitsest jagu saamine kindel.

Peale uuele kohale saabumist ei tohi ilveseid vabaks lasta veel vähemalt 3-4 nädalat, sest Colorado uurijate kogemus näitab ilveste madalat aklimatiseerumise võimet: kõik alla 3 nädala puuris toidetud loomad polnud võimelised uuel kohal muganduma ja hukkusid. Sama juhtus ka Adirondacki projekti käigus. (Kujutaks ette, et USAs hakataks toimima meie jahimeeste vana "tarkuse" järgi: looma jahtima sundimiseks tuleb teda nädalakese näljas hoida!)

2-aastastest nooremad, oluliselt vanemad ja ebapiisavalt ettevalmistatud ilvesed hukkuvad peaaegu eranditult, aga ka sobivas vanuses ning korraliku jahivilumusega ümberasustatud loomad istuvad sageli 2–3 nädalat masenduses ühe koha peal ega ürita jahtida ning surmapõhjuseks pannakse nälg või stress. Järelikult peab loomal olema 3 nädalaks rasvavarusid ja ka koht peab olema juba tuttav – selleks pannakse kast/puur ajutiselt võretatud alale keset metsa, mida ilves usaldama õpib, ja ühel päeval võre eemaldatakse.

Kui loom tuuakse mõnekümne või saja kilomeetri tagant, tuleb enne vabaks laskmist aklimatiseerida ilvesed nende tulevases elukohas, pidades puuris ja aedikus mitte alla 3-4 nädala ning toites neid eriti korralikult. Siis on USA praktika järgi võimalik 90% ellujäämine, aga kuni 5 päeva uues kohas puuris hoitud loomadest hukkuvad kõik. Nii on lood metsas sündinud täiskasvanud ilvestega, kes täiendavat õpetust ei vaja.

Ka Harri Valdmanni arvamus oli, et metsastatavaid ilveseid tuleb uuel kohal küllalt kaua toita ning õpetada – kui vastavad kulud ei ole planeeritud, osutub ettevõtmine loomade suretamiseks. Nagu oligi loota, avaldas kulude mainimine oma maagilist mõju ja metsastamise projekt luba ei saanud (vähemalt esialgu).

Loodusesse ega elukohamuutusteks ei sobinud Elistvere Ene juba oma närvikava tõttu. Pealegi oli 7,5-aastane pealinnas puuris sündinud ilves on oluliselt vähem õppimisvõimeline kui ta 1-2-aastased pargiaedikus sündinud pojad. Ene oli kuuldavasti huvitav mitme riigi ilvesteuurijatele, sest ta poegis 6 korda järjest (peaaegu Euroopa rekord). Igal juhul oli tal õigus jääda elama sinna, kus ta elas, peetakse ju igal pool kas või 25-aastaseid ilves-pensionäre ega panda neid magama isegi siis, kui nad ennast enam publikule ei näita. Tallinna Loomaaias on selleks nn invaliidide maja ja mitmed "autahvlid" territooriumil, kus on kõige vanemad loomad koos oma nime, sünniaja ja näopildiga. Need on loomaaia uhkus, Elistvere park tahab aga igal viisil vabaneda "vanast" emasest ja jätta endale nooremad.

Uinutipüssiga jahiti eelkõige Enet, kui 16.3.2005 püüti ilveseid kinni Leetu saatmiseks – olgugi et eesmärgiks oli ilvesepoegade saamine ning nende Leedu kaitsealadele vabastamiseks väljaõpetamine. Oli oht, et Ene ei elaks järgmist poegimist üle, või lihtsalt ei saaks enam järglasi, sest üle 7 korra poegivad ilvesed väga harva. Uinutisüstal kintsus, ronis Ene puu otsa nii kõrgele, et leedulaste arvates polnud tal lootust elusalt alla saada. Ene soovis jääda koju isegi siis, kui ta vanim poeg, partner ja parim sõber Joosu oli juba transpordikastis. Kui keegi ainult hooliks looma soovidest.

21.5.2005. a püstitas Ene uue Euroopa rekordi, tuues ilmale oma 7nda järjestikkuse pesakonna, ja Leedus sündis talle 3 "lapselast".

Leetu viidud ilvestel on mitmes mõttes vedanud. Kuna ilves on Leedus samahästi kui hävitatud, suhtutakse nendesse seal hoopis teistmoodi kui meil, kus ilves pole veel haruldane ja seega oleks justkui vähem väärtuslik. Toiduolud on Leedus paremad ja ilvesepojad on väga oodatud, pole "muret", kuidas neist lahti saada. Tõsi küll, ilveste Telšiai metsamajandisse saabudes hakati neile alles aedikut ehitama ja ilvesed pidid istuma suhteliselt väikeses puuris – nooremad (aravõitu 2- ja 1-aastased ilvesepoisid) päevad läbi transpordikastis. Kui ilvesepojad üles kasvavad, tehakse metsas, inimestest kaugemal, teinegi aedik, kus ligi 2-aastased ilvesed asuvad õppima iseseisvat jahtimist – sedapuhku õigesti, Kampinose metoodika järgi.

Ilvesed koliti uude aedikusse 12. mail, ja aediku suuruseks 4 ilvese peale on 0,19 ha ehk sama palju või pisut rohkem, kui 1 ilvese "korter" Kampinoses. Seal on igal ilvesel oma 40 m2 ala, kus talle võimaldatakse püüda kõiki saakloomaliike, mida nende metsikud liigikaaslased jahivad. Pealegi tuleb need loomad kusagil kinni püüda ja elusalt ilveseaedikusse toimetada. Iga ilvest treenitakse vähemalt pool aastat, kuid mõned vajavad aasta aega. Nii palju treenimisaega poleks Elistvere ilvestel sünnimaal lootagi, nii korralikult ei järgita meil isegi inimlaste vajadusi. Tahaks loota, et Leedus ollakse mõistlikumad.

(LISA: venekeelne juhend, kuidas toimub puuris kasvanud ilveste ettevalmistus loodusele tagastamiseks, asub SIIN.)