Väljapressimise stsenaariume

Alustatakse ikka sõpradest. Kolmanda klassi lõpupäevil keeldus Ville oma kahe sõbraga kaasa minemast. Seepeale võeti temalt randmepael ja teatati, et ta saab selle tagasi 30 krooni eest.

Kui järgmisel päeval raha ei tulnud, nõuti veel 300 krooni, mingisuguste "rikutud telekamängude" eest. Mitu päeva nõuti raha koolis, siis helistati koju – 15 korda järjest, nagu näitas numbrinäiduseade.

Ühe väljapressija isa oli raevus – nii tühise summa pärast poiste peale kaevata! – ja ta suurendas poja nädalataskuraha.

Kui telefoniterror vilja ei kanna, tullakse koju, ikka "süüdistaja" koos teise poisi ehk "turvamehega". Neljanda klassi lõpus oli kambapealikul kaasas klassitäis "tunnistajaid". Niipea, kui kõnemees hakkas ämbrisse astuma, kisasid poisid süüdistusi läbisegi.

"Ville on halb õpilane, ta segab tundides ja käitub halvasti vahetunnis", alustas pealik. (See käis pigem tema kohta.)

"Ville on halb sõber, ei osta meile kohvikus midagi, aga meie oleme talle küll ostnud..." (Järgnes nimestik.)

"Ville on visanud guašitopsi me ukse pihta ja naaber pidi ukse üle värvima." (Oleme kõnealusest uksest iga päev mööda käinud – võib olla ei märganud?)

"Ville on varastanud 25 krooni ja keeldus tagastamast..."

Millal ja kellelt ta varastas, ei taibatud kohe öelda, vaid vilistati, nõuti kahekordset summat ja siis tuli laadasõim.

Minul tuli meelde: "Aga kes eelmise klassi lõpus meie uksi ja aknaid poriga määris ja meie prügikasti roppustega üle kirjas, teie kaks ometi!"

Kamp karjus, sülitas ja lõhkus ukse taga veel mõnd aega, siis mindi minema. Ville käest selgus, et veel enne jõule oli ta kooli kohvikus just neile kahele poisile maast leitud 25 krooni eest välja teinud. Kui poisid jälle sedasama nõudsid, polnud tal raha.

Väljapressijaks ei sobi igaüks, kuid mõnikord sunnitakse ka teisi selles rollis "ennast näitama". Eerole sattusid algusest peale head klassijuhatajad, ja enne viienda klassi lõppu polnud väljapressimistest kuulda. Nädalapäevad enne lõpuaktust nõudis üks klassivend Eerolt 6 krooni mingi jõuluvana pildi eest. Eero ei võtnud pilti eelmisel aastal vastu, kuid nüüd sõimati teda vargaks. Stsenaarium oli liiga titekas ja nõutav väike summa paljastas väljapressija enesekindlusetuse. Jutt on ju võlast, arvas üks õpetaja. Teised poisid jälgisid, kuidas väljapressija hakkama saab. Poiss käis ohvrile iga tund peale ja ähvardas tulla koos oma vanematega, et nad siis võlglase perele peksa annaksid. Ent nähes mind aktusele tulevat, ei julgenud poiss aula uksele lähenedagi. Kui me ikkagi aulas kokku juhtusime, kutsusin lahkelt väljapressijat koos tema perega külla. Poisid naersid, väljapressija lasi jalga.

Siin oli tegemist kahekordse väljapressimisega: poisid sundisid nõrgemal tõestada, et temagi on võimeline klassikaaslaselt raha "küsida".

Kuuendas klassis andis klassivend Eero sõbrale CD palvega sinna midagi kirjutada. CD oli juba eelnevalt katki, nüüd nõudis klassivend "rikkumise" eest raha – CDd asemele ta ei tahtnud.

Seda skeemi ei saa klassis mitu korda kasutada. Siis öeldi Eerole: võta kuula kodus, tead kui hea plaat. Järgmisel päeval nõuti plaati tagasi, Eero võttis kotist välja ja näitas – see on siin, kuid tunni ajal üle anda ei julge, õpetaja võtab ära.

Enne teise klassiruumi jõudmist on CD kotist kadunud. Eerole öeldi: kaotasid ära, maksa 50 krooni.

Täpne ajastus. Mitmekesi läbipeksmine (ehk kambakas) või väljapressimine ajastatakse ikka reede viimaseks tunniks, õpetajate päevaks, veerandi lõpuks või mistahes pühale eelnevaks päevaks. Sobib seegi, kui klassijuhataja on haige või koolidirektor on välismaal.

Lugu kadunud CDga toimus enne Suurt Reedet, mida ka Vaikseks Reedeks kutsutakse ja ometi lõhuti ukse taga – seekord tulemusteta.

Pärast pühi lahkusid kaks poissi viimasest tunnist ja läksid ohvri koju, et jõuda lugu esitada oma nägemuse järgi. Küllap puudusid neil oma vanematega usalduslikud suhted, sellepärast lootsid nad, et ka siin ei tea vanemad oma laste asjadest midagi. Tegelikult olin jõudnud juba klassijuhatajaga ühendust võtta ja me arvasime mõlemad, et küllap on poisid oma CD ise Eero kotist välja võtnud.

Poiss, kes pidi oma "jõudu" proovima, lõi araks ja surus ennast vastu majaseina. Teine, appi võetud "täitsamees" tegi õiglast nägu ja esines nagu mõni kohtunik filmis.

Võtsin suusakepi ja tegin näo, nagu tahtsin poistele peksa anda. Mu imestuseks võeti seda tõsiselt.

Järgmisel päeval tunnistasid poisid klassijuhatajale oma süü üles. Selles vanuses ei taipa väljapressijad veel oma ohvrit haledaks teha, vaid mängivad tugevamat. Kui "jõud" ei pääse mõjule, ongi platsis vaid nurka aetud poisikesed.

Seitsmendas klassis hakkas Eero sõbrale meeldima, kui Eero tema pool iga päev külas käis. Sõber elas kaugel ja Eero tuli koju iga päev järjest hiljem. Mõnel päeval tahtis ta kodus olla, kuid siis oli sõbral vaja arvutit parandada või internetist mänge tõmmata, mida sõber ise ei osanud. Eero oli mures oma suutmatuse pärast sõbra tahtmistele vastu hakata ja kaebas, et koolist tulles jääb tal niigi oma huvidele vähe aega.

Talvevaheajal vahetasid Eero ja sõber omavahel arvutid. Sõber sai mitu korda parema arvuti, Eero vanema arvuti ja 1000 krooni, kõik lastevanemate silma all.

Sõber ei saanud mängu käivitamisega arvutis hakkama ja tuli välja süüdistusega, et Eero olla oma arvutist graafikakiirendi välja võtnud ja asendanud protsessori nõrgema vastu, mis sest, et arvuti dokumentides olid originaalandmed kirjas.

Eero tegi sõbra arvuti jälle korda. Kui ta aga järgmisel päeval sõbra poole tulla ei tahtnud, nõudis sõber 500 krooni või uut arvutit. Tagasivahetamisest ei tahtnud ta kuuldagi.

Kes kaebab esimesena, seda usutakse. Sõber helistas mulle: tema pere olevat kaevanud politseisse, Eero tunnistas "pettuse" üles, nii et 500 krooni pihku ja asi korras. Vastasin, et maksaksin meelsamini raha sõbra ema arvele, mispeale viskas ehmunud väljapressija toru hargile.

Imelikul kombel ei tahtnud sõbra arvuti uues kohas kuidagi tööle hakata. Monitor ei töötanud, CD seade läks vahetamiseks, helikaart ei sobinud kokku muu riistvaraga. Arvutiparandaja sõnul oli arvuti kellegi oskamatu poolt ümber komplekteeritud ja valesti installitud. Sõbra süüdistus, et Eero on oma vana arvuti protsessori ära vahetanud, ajas arvutiparandaja naerma: tehniliselt võimatu, siililegi selge!

Ohver on alati ise süüdi või jagab süüd ahistajaga pooleks. Eero pidi täitma sõbra soove, muidu karjus sõber kogu kooli peale, et Eero olevat temalt 1000 krooni röövinud. Edasi peksis sõber Eero nähes Villet, siis jõudis järg Eero kätte.

Enne, kui kooli psühholoog vestluseks aega leidis, peksis sõber koos "abimehega" Eerot kaks korda läbi. Päris õppeaasta lõpus lõi sõber Eerole tööõpetuse tunnis viiliga näkku ja keeldus oma süüd tunnistamast: Eero olevat ise viili otsa "kukkunud".

Psühholoog kavatses poistega eraldi rääkida, kuid aja puudusel kohtuti kolmekesi. Sõber, kes oskab musta valgeks rääkida, juhtis vestlust, ja temast kõigest mõni aasta vanem psühholoog lasi sel sündida. Arvutiäri oli ettekääne, ometi läksid täiskasvanud teismelise õnge ja kulutasid tunde arvutiäriloo, mitte probleemi enda arutamisele. Nii arvutivahetuse kui viili loos jäid osalised psühholoogi kokkuvõttes "võrdselt süüdi".

Psühholoog täitis kohtuniku osa, selgitades, kes mida tegi või tegemata jättis, kuigi ta oli kutsutud välja selgitama, miks nii tehti. Kes muu oleks pidanud oskama mõista, mida teismelised endale teadvustavad ja mida mitte? Kes õpetaks poistele oma loomulike vanuseliste iseärasustega hakkama saama? Politsei kirjutab protokolli, vanemad annavad peksa või lohutavad, kes aga oskaks nõustada ja aidata?

Mõlemad poisid vajavad abi, arvasin mina. Sõbra ema ei arvanud midagi. Sõber ei ole ta pärispoeg ja autojuhist isa viibib kuude kaupa Siberis tööl.

Eero ja sõbra suhetes nägi kool ainult materiaalset poolt ja kutsus vanemaid üles kohtuma ning klaarima omavahel rahalisi nõudeid. Poisid muigasid suurte inimeste mõistmatuse üle, vahetades salakavala ülemuse ja kõigest tülpinud alluva pilke.

Klassijuhataja ütles, et lapsed proovivad oma jõudu ja võimeid, panevad õpetajaid proovile ja katsetavad omavahel igasuguseid suhtlemismalle. Kui läheb läbi, kasutatakse sama võtet ka hiljem.

Septembris võttis sõber "sihikule" uue ohvri – professori poja – pealtnäha samavõrd pehmeloomulise ja kogenematu nagu kirjanike seas kasvanud Eero.

Vägivalda meie koolis ei ole, ütlevad kooli töötajad. Seda, mida kunagi peeti tõsisteks rikkumisteks, ei panda enam tähele. Kooli kahte turvameest ei jätku igale poole, õpetajate toas käib seletuskirjade kirjutamise "võistlus". Õpetajatel kasvab üle pea töö, millega nemad ei peaks tegelema. Kui vähegi võimalik, liigitatakse asi kooli mitte puutuvaks: klaarigu vanemad omavahel. Samas on keelatud teatada lapsevanematele teiste lastevanemate andmeid. Kool ütleb, et riid sai alguse väljaspool kooli ja kavalad lapsed ütlevad: "Meie rääkisime temaga nurga taga, koolimaja sealt enam ei paistnud!"

Ka väljapressimisest ei "tea" kooli töötajad midagi – konfidentsiaalsus ei luba – ja õpilased oskavad teha nii, et toimunut ei saaks väljapressimiseks nimetada. Või vastupidi: kui tegemist on näilise väljapressimisega, siis on selle taga midagi muud.

Varjatud väljapressimise skeeme on uuritud juba vähemalt kolmkümmend aastat. Miks neid ei tunta? Ross Campbelli raamat "Meie teismeline" on lühike, lihtne ja universaalne, kuid mis meie maa vanemaid teosest eemale peletab, on kirjastaja poolt lisatud alapealkiri "Raamat kristlikust kasvatusest". Ma pole leidnud sealt midagi otseselt kristlikku, küll aga järgmist: