PIIRIRIKKUJAD (MARA)KRATID

Tutvustades Merike Hanni esikluulekogu "Piiririkkuja", kirjutas keegi tundmatuks jäänud "Sirbi" arvustaja, et "šokiluuleks" ta seda ei nimetaks, ja kui raamat millegagi šokeerib, siis sellega, et kõik luuletused on tavapäratult laulvad. Paradoks seisnebki selles, et luulekeele laulvus kui sisemise harmoonia tunnus peaks justkui olema vastuolus suure kirglikkuse ja traagikaga, millest koosneb see väike raamat. Autor on "keevaliste sugu" (lk 10) ja tormab avaldama oma armastust "nagu puurist välja lastu" (lk 43). Selline armastusenälg ehmatab meie aja enesessetõmbunud inimest. Oleks Merike Hanni sündinud Itaalias või Hispaanias (lk 31), oleks kõik korras, kuid siin ja praegu? Armastus peab avama paradiisi (lk 8, 19), kuid ajab hoopis hullupalatisse (lk 17). Autori armastus- ja hellusevajadus meenutavad lastekodus kasvanud noore oma, "sada aastat" kestnud üksindus (lk 25) on seda veelgi võimendanud. Tegemist on naisterahva "teise noorusega": laps(ed) on suur(ed), kuid loomulik vajadus jagada oma armastust ja hellust ei kao ometi kuhugi. Hull on, kui seda ei võeta vastu. Häda on vastuvõtja suutmatuses, kuid kes seda endale või teistele tunnistab. Armastuse pakkuja tehakse süüdlaseks – milles kõiges, sõltub armastuse tõrjuja fantaasiavõimest. Nagu ei paneks vastamata armastus niigi kannatama.

Sellest kõigest oleme lugenud ka autori proosaraamatus "Ümberõpe", autori kolmest proosaraamatust kõige tugevamas. "Kooliraha" jääb "Ümberõppele" paraku alla ja autori proosadebüüdiraamat "Tori hobune" sisaldab hoopis teises stiilis palju aega tagasi kirjutatud lugusid. Nii luulekogu kui kaks kirikukooli elust rääkivat proosaraamatut on välja andnud algaja – väikekirjastus "KRATID". Veel ilmus "KRATTIDES" Ene Puulmanni väike vallatu luuleraamat "Keha väline". Kirjastus pakub oma raamatuid samamoodi, nagu naine oma armastust, ja kuulda on, et vastuvõtjad ehmuvad siingi. "Suured" vaatavad ülevalt alla: kuhu need isehakanud (mara)kratid ennast ometi topivad? Nii kirjanduse kui ka raamatukaubanduse maailm on ammugi ära jagatud, kõik nišid täidetud, on niigi kitsas. Samamoodi oli lugu küpseks saanud kapitalismiga meie põlvkonna kooliõpikutest, et see hakkavat mädanema nagu noppimata jäänud vili. Kes sööb, see kiidab – aga ka vastupidi. Meenub Kati Murutari arvustus Lehte Hainsalu kohta: tema romaanis ei oksendata, ei süstita, ei seksita ega tehta palju muud praegusele ajale iseloomulikku. Kellele ei maitse, ärgu siis söögu, kuid ärgu ka teisi segagu. Kirjanduses võimutseb keha. Kui pakutakse hinge ja armastust, kas või läbi kehagi, siis öeldakse, et pakkuja on ajast maas või palutakse "tulge taas kümne aasta pärast". Proovib ka Merike Hanni kaasaja lugejale meeltmööda olla, mainides korra seksi ja vihjates lesbilistele suhetele – no võta söö, kui sa muidu ei saa. Eksikombel oli sellegi taga hing, mitte keha. No ei taipa autor, mis paremini müüks!

Küll on mugav elada ärajagatud maailmas, kindlalt paika pandud autoriteetide seas. Sissetungija on "piiririkkuja", "ligitikkuja" (lk 40), pealegi olevat ta siin-seal eksisamme teinud. Kes seda pole?

Tuimus, lodevus ja tarbija-vaim on meisse kõigisse pesa teinud, sellepärast mõjubki Merike Hanni avameelsus lugejale süüd tekitavalt, nii et rahulikumat sorti lugejad-kirjanikud-arvustajad, kes kohe maruvihaseks ei lähe, kehitavad õlgu:

"Ei tea, milles asi, on justkui head raamatud, aga mis see küll on, mis...?"

Miski jääb hinge närima. Aga hinge ei tohi ju olla, seda rudimenti ei tasu pidada, kehana elada on palju mugavam.

Nagu kapitalismi puhul, hakkab ka kirjanduses ärajagatud maailma ümberjagamine ja selleks ongi platsis "vanavaravedajad" KRATID, sest vaimsed väärtused on sattunud vanavara sekka. Võitlus nii oma isikliku kui ka maailma armastuse eest lubab üles näidata ellujääja tugevust: "Tulen saja aasta pärast" – aega autoril on – "minu häält sa kuuled / tuhat aastat veel" (lk 22). Kas pole see lausa tuhandeaastase kuningriigi maa peale toomise lubadus? On arusaadav, miks tõstsid kirikutegelasedki häält Merike Hanni raamatute vastu – eks ole kirikus nagu meis kõigis samad praeguse aja vead sees. "Kolmainsus ruulib igas pühas kojas" (lk 63) ja autoril on emalikult kahju kolmainsusest, mitte selle kui kilbi taha varjunutest. Autoril on kahju rappaminevast kirjandusest (lk 75), ent tahaks loota, et kirjandust emana armastades muretseb autor natuke üleliia. Hing valutab rahva (lk 71), ühiskonna (lk 72) ja peagi ka maailma pärast, sest naise jagamata armastus võib kasvada maailma-suuruseks. Ka maailm on "suur", ei lase end sülle võtta, kuid tema võtab inimese alati vastu, enda sisse, nagu merelained võtavad vastu kajakagi (lk 76), seal tohib jääda iseendaks ja tiiger ei pea laskma ennast taltsutamise teel lambaks muuta (lk 47). Ja seal, kus lõpeb raamat, algab ajatu armastuseriik.

"Piiririkkuja" on stiilipuhas, küps ja oskuslikult kokku pandud luulekogu, mis lõpeb kuidagi liiga järsku. Tahaks lugeda edasi.