Nähtav ja nähtamatu

Nagu on jäämäe nähtav ja nähtamatu osa, nii on ka meie teadvustatud ja teadvustamata, uuritud ja uurimata, nähtava ja nähtamatu maailma suhe. Hea turvaline on elada väikeses maailmas, kus kõik hästi kätte paistab, ja uskuda, et midagi muud pole olemas. Kui ei tule toime, siis aitab sensitiiv, kes tegeleb nähtamatuga.

See nähtamatu tundus mulle lapsest saadik tõeline ja põnev. Kõike sellega seotut panin nii kõrva taha kui kirja. Kohtasin neid, kes nõidu mängisid, aga ka tõesti võimekaid tegijaid. Esimesed tegelesid "nähtava" nähtamatuga, teised uurisid süviti. Näiteks, ajalehtede horoskoope ei nimetaks ma üldse astroloogiaks ega koomiksite sirvimist lugemiseks, kuigi paljud arvavad nii.

Enamik endeid ja unenäoseletusi pärineb inimkonna vaimse lapsepõlve aegadest, ja mõnikord on neid küll kasulik-kosutav sirvida – näib sama kaasahaarav ja armas nagu Rowlingi lapsikud lood, kus vehitakse nõiakeppidega ja hüütakse loitse. Olen käinud ja õppinud nii mõnegi nõia juures ning tean, et nõiad ei tee seda nii. Mida võimsaim on nõid, seda vähem nähtavaid vahendeid ta oma tööks vajab. Ja nõia elu on sageli kõike muud kui põnev.

Inimene hoiab oma lapsikusest nii kinni, nagu ei tahakski ta saada täiskasvanuks ja näha üle aia, nagu rahvalaulus. Teadus tunnistab, et inimene kasutab ainult ühte ajupoolkera ja ajupotentsiaalist ainult 10% (jäämäe suhe). Tema enese alateadvus tekitab talle probleeme ja haigusi, mida ta olude või teiste inimeste süüks tembeldab.

Kuulutused "Ravin kõiki haigusi", "Vabastan elumuredest", "Euroopa võimekaim sensitiiv" jms toovad suurusehullustuse käes kannatajatele kliente. Nood imetegijad nakatavad abivajajad oma enesekindlusega, võimendades inimestes usku, et nüüd saab kõik korda - ja saabki. Niiviisi võiks igaüks aidata ennast ise, aga ei viitsita. On ju lapsele omane: tahetakse olla suur ning kuulus ja samas kardetakse suuremaks saamist, sest siis ei mahuta enam oma hubasesse, "nähtavasse" mängumaailma.

Tuleb siis selline "lapsuke" vastuvõtule – Ema, tee! Sensitiiv näeb, et on tuldud pisiasja pärast või suisa uudishimust ja nõiakepiga vehkimise asemel jagab koduülesandeid – Tee ise! Abivajaja kukub jonnima – Ema päh! Sensitiiv aga peab armastama abivajajat nagu ema last, muidu imet ei juhtu. Vahel ei viitsi ta enam riielda ja vehib kristalli või muu "imeasjaga" ümber patsiendi – ime peab ju ka silmaga nähtav olema. Aga siis ütleb abivajaja süütult: ega ei saaks teha nii, et need, kes mulle paha tegid, kohe maamuna pealt ära kaoksid? "Ema" üritab seletada, et ega need alati süüdi ei olegi – ise alustasid! – sest sageli ongi nii. Kauaks "emal" kannatust jätkub?

Olen isegi nõustanud ja ennustanud. Mul on see häda, et pärast ei saa mõnest inimesest enam kuidagi lahti. Ei oska inimestele selgeks teha, et nad oma elu ise elama peaksid. Linna peal käin küll tigeda näoga, et igavlejad ja tüütused ligi ei kipuks, kuid inimesed, kes mind juba tunnevad, kurja maski ei usu. Nii et parem on tegelda sõnamaagiaga.

Kui sensitiiv on energiakanal, siis kirjanik on enamasti antenn. Mu luuletused on tulnud kusagilt ülevalt, võtsin need meediumina vastu ja imestasin hiljem, kui mind samastati mu kirjutatuga. Minu arvamus võib olla üks, kirjapandu aga teine elutõde, ja eluõigus on mõlemal. Luuletus kirjutab ennast ise, proosa samuti. Kirjanikud võtavad vastu infovõrgus hõljuva sõnumi, millel on aeg tajutavast maailmast nähtavasse maailma ilmuda. Mõni idee ilmubki samaaegselt mitmele. Kirjanikud on loomult erinevad ja teoseks muudetuna erineb sõnum oma vormi poolest, kuid eesmärk ja sisu on samad.

Ka kirjanik peab oskama oma "lapsest" õigel ajal vabaks saada. Tema teos elab oma elu ja leiab ise tee nende juurde, kus teda vajavad, juhtugu see või sajandi pärast. Kui kirjanik satub oma loomingust vaimustusse ja elab liialt kaasa selle läbimüügile ning lugejate vastuvõtule, siis imeb ta oma teose energiast tühjaks. Ja kui ta veel solvub, et teised ei arva tema "lapsest" sedasama mis tema, või kurdab, et tema lootis oma teosega parandada maailma, aga maailm ei kuula, siis järgmine teos valib oma ilmaletoojaks kellegi muu.

Inimene arvab, et tema kirjutas raamatu, kuid tegelikult "kirjutas" raamat teda. Sensitiivil, kes mõtleb oma tehtud ime puhul: "Selle tegin mina!", on oht muutuda šarlataniks. Arvamus iseendast ei tohiks üles kaaluda kümnendikku kõikidest imetegija saavutustest (jälle jäämägi!). Tegemaks imesid ei ole vaja ravida rahvahulki ja aitamaks maailma võib tegutseda nii, et rahvahulgad ei pruugi tegija nime teada.

Mulle ei meeldi, et mõned sensitiivid ei salli üksteist ja mõned riidlevad sõnakasutuse pärast – üks ütleb varrukas ja teine ütleb käis, nagu ühes Alveri luuletuses. Sensitiividena peaksid nad ometi mõistma, et kõik on omavahel seotud ja iga omavaheline asi mõjutab kõike elavat. Inimestele, kes jumalat ei usu, jääb karistamatuse illusioon: milleks käituda hästi, kui keegi ei näe. Ikkagi tõuseb kõik lõpuks ilmsiks. Kõikide tegude ja mõtete eest esitatakse arve.

On tõesti vahet, kas nähtamatu saab nähtavaks karma kaudu või pannakse kõik kirja kosmilises infopangas, ootab meid viimsepäevakohus või elufilmi kerimine bardo seisundis? "Vanemad" vaidlevad, "lapsed" vaatavad pealt...