Mu kallis Lehte

Mis tuleb kohe meelde, kui kuuleme Lehte Hainsalu nime? Igaühele oma, just see, mis on igaühte meist puudutanud - mõni raamat, luuletus, jutt, artikkel või telesaade, mis oleks justnagu meist igaühe oma elust kirjutatud ja meile just õigel ajal pihku sattununa toetust pakkunud. Hetkel meenus mulle "Mu kallis Hiie", kuid oleks võinud meenuda ka palju muud. Neljakümne viie loominguaasta jooksul on Lehte Hainsalu rikastanud meie kirjandust ligi neljakümne raamatuga. Kõigest kakskümmend kaks aastat olen olnud Lehte Hainsalu tänulik lugeja ja viisteist aastat on mul olnud õnne tunda teda ennast, vahel üsnagi lähedalt. "Mu kallis Lehte," mõtlesin mõnigi kord, kui ta midagi väga tabavalt oli sõnastanud, ja imestasin, kust selline meisterlik sõnaseadmiseoskus küll pärit on.

Kõik raamatud on pärit autori lapsepõlvest

Öeldakse, et kõik saab alguse lapsepõlvest. Kogu Lehte Hainsalu loomingut läbivad teemad on kodu, lapsed ja peresuhted, ajalugu, kultuur, Tartu linn, rahvapärimused ja rahvas ise, ühiskonnakriitika, inimese suhe looduse ja Jumalaga, surm ja surematus.

Tartumaal sündinud Lehte Hainsalu elab Tartus alates kolmandast eluaastast. Tolle aja sümboliks ei olnud "võti kaelas", selgitas kord Lehte, sest tollal jäeti lapsed luku taha. Ema pidi jagama ennast töö ja pere vahel, väikevend võeti tööle kaasa ja Lehte jäi koju. Toetudes oma mälestustele, kirjutab Lehte üksinda koju jäetud lastest ja nendest, kellel on "võti kaelas". Lehtel polevat olnud muid mänguasju kui kivid, konnad jõeäärses hoovis ja sõnad. Nelja-aastaselt õppis ta lugema ja kirjutama ning tema teostes on palju lapstegelasi, kes mängivad mõtete ja sõnadega. Oli sõjajärgne küünlavalgel õppimise aeg, ent lugemishimu oli suurem kui kooliprogramm kohustas, ja Lehte luges taskulambiga teki all. Ning tema teostes leidub lapstegelasi, kes loevad salaja, vaatamata väheharitud ümbruskonna halvakspanule.

Ka tema huvi rahvapärimuste ja ajaloo vastu sai alguse varasest lapsepõlvest. Igalaupäevane saunatee viis mööda Kalevipoja kujust. Selle kuju rolli oma maailmapildi kujunemisel on Lehte Hainsalu kirjeldanud 1990. aastal "Edasis" ilmunud artiklis "Kunsti surnuaiast". Kalevipoja kuju äratas ka tema huvi lugemise vastu - esimene jutt, mille Lehte lapsena läbi luges, oli "Kalevipoja surm", mis omakorda äratas huvi surma teema vastu. Kaotanud isa paar päeva enne sündimist, uskus Lehte, et isa vaim jälgib ja kaitseb teda. Huvi surmajärgse eksisteerimise vastu leidis väljenduse romaanis "Viis minutit pärast vihma"; "Kes te koormatud olete" aga on raamat lastest, kellel on võõrasisad, poolõed ja poolvennad.

Lapsena kirjandusse, laste kaitsjana läbi elu

Lehte Hainsalu tunnistab, et ta oli täiskasvanu moodi tõsine laps ning hakkas lugema muinasjutte alles viiendas klassis. Üheteistkümneaastaselt kirjutas ta juba luuletusi täiskasvanuile ning kaheteistkümnendast eluaastast saadik avaldati neid pidevalt ajalehtedes. Kohe peale keskkooli lõpetamist avaldas ta oma esikkogu ja võeti Kirjanike Liidu liikmeks – tavatu juhtum. Alles siis selgus, et suureks saanud oskab Lehte Hainsalu kirjutada sama hästi ka lastele. Televisiooni lastesaadete tegemise aegu heideti talle ette oskamatust olla lastega "tädi", sest Lehte võttis lapsi kui võrdseid. "Laps olla /.../ hällist hauani" on harvaesinev oskus. Lapsepõlve saadikuna meie kirjanduses on Lehte suutnud toetada ja aidata mitme põlvkonna lapsi.

Vanuritele, naistele ja lastele tehakse alati liiga, ütles kord Lehte, naist surutakse pottide-pannide ja olme vahele ning lapsi ei armastata nii, nagu peaks. Nõukogude arstid ja pedagoogid keelasid väikest last süllegi võtta, nüüd ei oska füüsilise kontaktita üles kasvanud põlvkond anda oma lastele seda, mida ise lapsena oli igatsenud. Laste ja vanurite probleemidega tegeles Lehte nii kirjanikuna kui Ülemnõukogu sotsiaalkomisjonis. Ei ta kodunenud Tallinnas – "ei kodusta kadakat mullapind muu" – ja tuli tagasi Tartusse, kirjutuslaua taha, "oma liistude juurde", veel julgema ning kogenumana.

Vanurite maailma avastamine

Romaan "Viis minutit enne vihma" tutvustab lugejale, mida tegelikult tähendab vanadus. Vana inimest peetakse poolearuliseks, tarbetuks olendiks, parimal juhul vajatakse veel tema loodut. Ühiskonna alavääristav suhtumine sunnib nii vana inimest kui ka last hoiduma üldsusest eemale, koguni harjuma mõttega, et nende arvamuseavaldus või muu ilmumine avalikkuse ette on sündsusetu. Kuid vanadus võib olla kõige pikem, seega kõige rohkem hõlmav ja kõige olulisem aeg elus. Romaani peategelane Juuli ei aimanud, et vanadus võib kesta pool elu. Kuuekümneaastaselt pidas ta ennast vanaks ja elu peaaegu lõppenuks, üheksakümne kahe aastaselt peab ta kuuekümneaastaseid inimesi lausa lasteks. Ta oleks elanud targemini, kui oleks viiekümneselt aimanud, et pool elu seisab alles ees. Üheksakümneaastaselt imestab Juuli elu üle, on õppinud nägema imet igas mõttes ja pildis, avastab teistsuguseid mineviku ja oleviku suhteid, taju ja mälu seadusi. Vanad inimesed näevad aega ruumina, noored tasapinnana, arvab Lehte, noored ei taha ega oska kujutada ennast vanadena, kuigi see oleks neile igati kasulik. Märganud enda kõrval vanurite maailma – nagu ka laste maailma – näeksime elu ja aega teise nurga all ning õpiksime ise õnnelikumana elama.

Terve riiulitäis raamatuid

Kõik Lehte raamatud said kirjutatud õppimise, riigitöö, kodutöö ja laste kasvatamise, hiljem ka lastelaste hoidmise kõrval. Ent omad lapsed andsid ka raamatuainet. Pojast ja tütrest kirjutas Lehte lasteraamatu "Suur vend Mati ja väike õde Kati" (1973) ning mitu lugu raamatus "Ega sina ometi kärnkonna karda" (1994). Viimases tegutseb ka Lehte noorim laps, kellest on juttu veel loos "Pisike Pille, enamasti emmetütar", proosakogumikus "Luulepuhkusel" (1974) ja seni avaldamata raamatus "Suurejüri peremees". Autori perekonna tunneme ära ka jutustuses "Ja siiski". Lapslugejale on Lehte Hainsalu kirjutanud luuleraamatu "Küll ma ükskord" (1971), lastejutu "Kümme kooki" (1972, 1990; tõlgitud saksa, inglise ja vene keelde), lühijutukogu "Anned ja Marid" (1974), värsikogud koolilastele "Laps tahab klassi kammitsaist lahti" (1984) ja "Vanasõna mäng. Luulet poistele" (1992). Päris väikestele on mõeldud kõvakaaneline, kõigest kahekümne viie realist luuletust sisaldav ja Edgar Valteri poolt illustreeritud raamat "Nõiamaja" (1995).

Lehte Hainsalul on kümme lapselast ja igaüks neist on viinud vanaema mõttele kirjutada üks lasteraamat. Nii valmisid "Pikkurilli. Üks päkapikujutt" (1994), "Jette. Üks moorijutt" (1997) ja "Pimmi. Üks haldjajutt" (1998). Mõned lasteraamatud on mõtteis valmis, kuid paberile panemata. Oma lastelastele õhtujutte rääkides tuli Lehte mõttele kirjutada raamatu "Seitse mütsikest. Nädala jagu unejuttu" (1999).

Peale lasteraamatute on Lehte kirjutanud: kümme luuletuskogu täiskasvanutele (1957 –1994); kaks noorteromaani: 1960-ndate noortest "Pigilinnu laul" (1967) ja tänapäeva noortest "Kukelokuti" (1999); kaks jutustust keskealistest naistest: "Abielupuhkusel" (1974 kogumikus "Luulepuhkusel") ning "Ja siiski" (1996 kogumikus "Lakka ilma redelita"); kaks "vananaiseromaani": "Viis minutit enne vihma" (1997) ja "Viis minutit pärast vihma" (1999); kaks publitsistikaraamatut: "Tere õhtust. Kuidas elate?" (1982) ja "Tagasivaatepeegel" (1994).

Omaette tahku Lehte loomingus esindavad tema ühiskonnakriitiline mõistujutt "Lakka ilma redelita" (seisis sahtlis kuni 1996), väike mõtisklus keelest ja riigist "Sõnalinnriik" (1997) ning suur kultuurilooline romaan "Kellakuuljad" (2001). Miksikese "Jutuvabriku" projektina ilmus 2001. aastal internetilaste kirjutatud ja Lehte toimetatud põnevusjutt "Saladuslik varandus".

Ütleme ausalt - novaator

Mitmel korral on Lehte Hainsalu olnud probleemide esmapüstitaja. Nii lugejaid kui kriitikuid on hämmastanud tema raamatute ainevalik, varem käsitlemata valusate teemade leidmise oskus. Ammu enne riiklikke lastekaitse programme, 1988. aastal, ilmus tema novellikogu "Kes te koormatud olete" – raamat rahuaja vanematega orbudest. Need on vanemateta lapsed, kel vanemad tegelikult olemas, kuid elavad teises peres või on pidevalt tööl. Või õdede-vendadeta lapsed, kel küll õed-vennad olemas, ent nad ei tohi või ei taha kohtuda, sest siis tuleks neil jagada ühist isa või ema, keda nad tahaksid hoida ainult endale. Lehte teostes leiame lootusetult haigeid lapsi ning asotsiaalide lapsi - viimaseid koguni viisteist aastat varem, kui sellest probleemist avalikult rääkima ja kirjutama on hakati.

"Kes te koormatud olete" pole niivõrd raamat lastele kui raamat täiskasvanutele lastest, autori 1990. aastate kogupereraamatute eelkäija. Tähelepanekud piiride kadumisest lastele ning täiskasvanutele mõeldud raamatute vahel ilmusid ajakirjandusse samuti alles üheksakümnendatel, ent "Kes te koormatud olete" on kirjutatud juba kaheksakümnendate algul. Ka naiste elu käsitlevad teosed ("Abielupuhkusel", "Ja siiski") on kirjutatud enne naiste teema tõstetamist meie kirjanduses. Lehte oli ka üks esimesi surmajärgse elu teemaga katsetajaid meie ilukirjanduses ja nõukogude majanduse lagunemise teema esmakäsitlejaid ajakirjanduses.

Lehte on läbi proovinud peaaegu kõik luule ja proosa žanrid, järginud traditsioone ning eksperimenteerinud, kasutanud uusi vorme ja võimalusi. Eriti huvitav oli kohata tema teostes lakkamatut teadvuse- ja infovoolu ("Kukelokuti", "Võti kaelas") ning ajavormidega katsetamist ("Viis minutit enne vihma"). Lehte teoste kaudu rikastus meie kirjandus ka mõne uue tegelastüübi võrra (tänapäeva vanematega orvud, "igavesed lapsed", transtsendentsed tegelased). "Igavesed lapsed" on vanad, kuid lapsemeelseks jäänud inimesed, isiksustena terviklikud, kes pole kaotanud või on taasleidnud parimad lastele omased tunnusjooned. Nendele on väga lähedased nö transtsendentsed tegelased, kes tänu oma surematule teadvusele ja vaimule tegutsevad väljaspool oma füüsilist keha ("Viis minutit pärast vihma") või väljaspool oma aega, nagu arvatavasti surematu Jott Tee ("Kellakuuljad").

Missioonitundega kirjanik

"Vene ajal püüdsin äratada rahulolematust ja leppimatust," tunnistas Lehte, "nüüd olen püüdnud levitada leplikkust, arusaamist ja headust".

Lehte Hainsalu 1990. aastate lasteraamatud võib nimetada kogupereraamatuteks. Selle sõna tähendust seletas Lehte nii: "See on raamat, mida ema lapsele või laps emale (vennale, õele) ette loeb ja mida on võimalik mitmel tasandil nautida, sest raamat on väga hästi kirjutatud ja tal on need tasandid olemas." Raamatu ühine lugemine peaks aitama liita lagunema kippuvaid peresid. Sest iga pere lagunemine saab alguse eraldumisest vaimsel pinnal. Pere võib istuda koos laua taga või televiisori ees või isegi reisida koos, kuid selle juures suhelda vaid olmepinnal, vahetamata salajasimaid mõtteid ja puudutamata tunnete sfääri. Lugedes sama raamatut on pereliikmed sunnitud raamatule kaasa mõtlema, koos mõtlema, oma arvamust avaldama. Alustanud juttu raamatust ning jäädes veel mõneks ajaks raamatu positiivse maailma mõju alla, jätkab pere muude teemade, ka omavaheliste suhete arutamist – seekord riidlemata, probleemidest kõrvale põikamata. Mõttevahetus lähendab pereliikmeid – selline on Lehte Hainsalu tagasihoidlik maailmaparandamisprogramm või vähemasti lootus.

"Lugeja ootab hingekinnitust," arvas Lehte. "Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Kirjanik saab juhtida inimeste tähelepanu sellele, kui ilusad on inimesed ja kuidas nad seda ise ei märka."

Õnnelik-õnnetud head-halvad lapsed ning vanavanemad

Lehte Hainsalu teostes ei ole "halbu" lapsi, ei ole ulakaid ega agressiivseid lapsi. Laps on kas täiskasvanu õnnelik ja võrdväärne partner või ohver. Lehte Hainsalu ei soosi oma õigust nõudvaid, jonnivaid ega jalgu trampivaid lapsi, nagu tehakse sageli lastekirjandusklassikas. "Halb" ehk vale kohtlemise vastu protestiv laps kaitseb ennast ise. Lehte Hainsalu teoste lapstegelased ei vasta halvale halvaga, nad kasvavad väärikalt halvast läbi nagu rohi kasvab läbi saastakihi või ohverdavad ennast.

Ühed psühholoogid on arvamusel, et mida vähem last hellitatakse, mida vähem tema eest hoolitsetakse, seda aeglasemalt areneb tema isiksus, seda rohkem on tal kalduvusi muutuda passiivseks ja nõrgaloomuliseks. Õnnelik ei fantaseeri, arvavad teised psühholoogid, vaid seda teeb ainult rahulolematu oma reaalsuse korrigeerimiseks. Lehte Hainsalu on loonud terve rea raskesse elusituatsiooni sattunud tahtejõulisi ja selgelt väljakujunenud isiksusega lapstegelasi, kellel on nende vanuse kohta liigagi suur kujutlusvõime, üllatav keelevaist, arenenud värvimeel. Lehte Hainsalu lapstegelased on eranditult andekad – isegi debiilik Penti ("Selle talve isa") on andekas oma kiindumisvõime ja eneseohverdamisvalmiduse poolest.

Lapse isiksus on Lehte Hainsalu arvates terviklikum täiskasvanu omast, laps on algusest peale valmisisiksus. Artiklis "Raamatuga laps" (1981) kirjutas Lehte nii: "Lastele kirjutades peame olema maksimaalselt ausad ja tõusma väga kõrgele enese kohale, ainult nii on lootust lapseni ulatuda." Probleem on selles, kas laps suudab kasvades oma isiksust säilitada ja arendada või minetab selle. Ka vanurite seas leidub "orbusid", kelle isiksust lapsena oli vorminud nende lähedaste armastuse ja füüsilise kontakti puudus. Vanas eas ärkab inimeses taas hüljatud laps, kuid lapsele omast ennast ja teisi päästvat armastusvõimet tal enam ei ole. Seepärast ollaksegi despoodid oma laste ja lastelaste suhtes, nõudes endale seda, mis oma vanemate käest saamata jäänud.

Ometi on Lehte Hainsalu omapäraks, et milliseid elutõdesid ka ei pooldaks ta raamatute tegelased, käsitleb autor nende probleeme taktitundeliselt, tõelise intelligentsiga, halastusega tegelaste vastu, kes ehk lugeja arvates vääriksid põlgust. Ka läbinisti negatiivsetes tegelastes üritab autor leida inimlikke jooni ja tegelaste käitumise pöhjust.

Raamatus "Kes te koormatud olete" leiame vanemate vigade omaksvõtmise ja kordamise mehhanismi laste poolt, kes just nende vigade pärast ise kannatavad. Samad probleemid korduvad põlvest põlve. Ent samas leidub ka nõiaringist pääsemise retsept: "Võti kaelas" peategelane Maud olevat oma sündimisega ära rikkunud oma õdede elu ja kardab, et vanemad võivad vahetada tedagi mõne uue lapse vastu, kuid "harjutab oma laste pärast" ega "luba endale nukke hüljata". Iga kord, kui ta mõne uue saab, sunnib ta ennast tegelema ka mõne vanaga – "iseloomu kasvatamiseks".

Muinasjutu retsept

Lehte Hainsalu mõtiskleb selle üle, miks naine ei ole perekonnaelus õnnelik. "Mis muudab särtsaka tütarlapse tuimaks abielunaiseks? Kuhu jäid Vargamäe Mari helletused pärast perenaise kohale asumist?" küsib autor oma tegelase Juta kaudu. Muinasjutud lõpevad aina pulmadega ja siis algab elu, mis pole kaugeltki muinasjutt. Kuigi palju aitab siis naise loomulik loovus ja praktilisus – nii koostab raamatutegelane Tähti sabas seistes minuti täpsusega tegevusplaani vabastamaks endale mõndagi minutit oravarattajooksus oma "kolme maailma" (töö – kodu – aiamaa) vahel. Oma artikliteski on Lehte Hainsalu väitnud, et naine võib harida ennast ka argipäeva oravarattas ja vaatamata kõigile raskustele olla ise oma õnne looja. Õnnetu naine ei suudaks teha õnnelikuks oma peret ega kasvatada õigesti oma lapsi.

Raamatu "Kümme kooki" peategelane Tiiu on vapustavalt iseseisev laps. Kodu on jäetud lapse päralt, laps teeb ise endale süüa, vanematest ei ole juttugi ja ainult korra mainitakse vanaisa piibutubakat. Vanemad teevad kindlasti talutööd. Konflikt puudub, seevastu armastust õhkub kõikjalt, juba sõnastusest. Laps on üksi, kuid laps pole "orb". Harmoonilise kodu õhkkond on lapsega kaasas ka siis, kui laps on üksi, seda õhkkonda ja armastust jagab laps teistele. Nagu muinasjuttudes kombeks, tarvitab Lehte kordusi, loos esineb alliteratsiooni, aga ka haruldasi ja huvitavaid keelelisi vorme. Ometi ei kavatsenud Lehte teha "tillukesest Tiiust" muinasjututegelast, seda ütles ta siis, kui ilmus raamatu teine trükk Viive Noore muinasjutulike illustratsioonidega. Arvatavasti mõjus 1970. aastatel see rõõmsameelse ja toimeka lapse lugu usutavalt ning tavaliselt, 1990. aastatel aga juba muinasjutuliselt. Kriitikud leidsid, et autoril on selgelt didaktiline sihiseade - äratada lapses huvi arvude ja loendamise vastu. Raamatust leidub ka lihtne koogiküpsetamise retsept ning saatuse iroonia tõttu sattus raamatu 1990. aasta väljaanne ühe raamatupoe retseptiriiulile, ent autori meelest sisaldub selles loos hoopis teine, koguni elutähtis retsept.

Raamatu "Jette" lapstegelaseks on nelja-aastane tüdruk, oma pere keskmine õde. Lehte on märganud, et olla keskmine laps on kõige raskem: kõik imetlevad esimest last ja jagavad hellust pesamunale, keskmist last ei märka vahel laste emagi. Ent sellel tüdrukul oli vedanud, ta sõbraks sai Jette - "noor moor", mis tähendavat "igavene laps", kes õpetas talle oma suhtumist loodusesse ja omamoodi "õnnelikolemist". On tõeliselt vedanud lastel, kes on meieaegsete raamatuäride kirevas teksti- ja pildiraamatute padrikus leidnud mõne Lehte Hainsalu raamatu. Need raamatud jätavad hinge sügava jälje ja ehk ükskord hiljem tänab endine laps seda õnnejuhust: mõelda vaid, millest oleks ta võinud küll ilma jääda!

Õnneliku elu retsept sisaldub ka veel avaldamata raamatus "Suurejüri peremees", mille peategelase põlvkond on sündinud Eesti Vabariigi ajal, on juba õppinud käima ja veidi rääkima. "Tõsise eesti mehe" iseloom on näha juba nii noorelt. Terve päev teeb ta koos Emaga jõudumööda tööd. Peremehe, Ema, viiekuise Väikevenna, kassi, koera ja viie sea vahel valitseb sõnatu, kuid täielik arusaamine, ent seekord ei tundu see muinasjutulik. Pere on nagu ühtne tervik, meeskond. Täiskasvanud võtavad elu loomulikult nagu lapsed. Nauditav sõnastus, rahvapärane keel aitab autoril luua usutava ja lugeja jaoks hingekosutava pildi. Vanemate töörohkus ja ajapuudus ei kao kuhugi, kuid kodusoojus ja pereliikmete hingelähedus, mis annab lapsele tuge kogu eluks – need asjad ei olegi muinasjutt.

Harivad raamatud

Õppimise ja eneseharimise vajadust on Lehte rõhutanud oma paljudes artiklites ja raamatutes, ent sageli õpetab ta lugejat "salaja", samahästi kui märkamatult. Lehte raamatute tegelasteks – aga ka lugejateks - on olnud igas vanuses ja igasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaid inimesi, ning kõigile neile on leidunud midagi just nende jaoks, mõni lohutus- või õpetussõna. Lehte luuletaja-olemus paistab silma ka proosas, mõjutades sõna- ja kujundivalikut. Raamatute stiil on nauditav, sõnastus vaimukas, isikupärane. Autor ei lihtsusta keelt, nagu laste- ja õppekirjanduses kohati kombeks on, vaid pakub lastele keelest parima - tarvitab täispikki lauseid, rikkalikku sõnavara, harrastab sõnamängu. Lehte raamatute keel on kujundlik ja täpne, ütlused aforistlikult tabavad. Lehte ütles kord ennast "elavat emakeeles" ja et tema eesmärk on olnud sundida lugejat märkama, kui väljendusrikas ja sünonüümirohke on eesti keel ning kui palju tarku ja meisterlikke teoseid on selles keeles aegade jooksul loodud. Seetõttu on Lehte teosed sageli intertekstuaalsed, need sisaldavad vihjeid teistele tuntud tekstidele või ka tutvustavad lugejale mõnd vähem tuntud või tundmatut teksti. Lehte raamatutel on alati hariv lisafunktsioon, seetõttu ei jää tema tekstid lugejale suletuks ka siis, kui lugeja ei tunne Piiblit ("Viis minutit pärast vihma"), ajalugu ("Taprite pidu"), rahvapärimusi ("Põhjavesi"), eesti kirjandust ja vabadusliikumist ("Kellakuuljad"), kunstniku värvitaju iseärasusi ("Võti kaelas") või eesti metsa põhitüüpe ("Seitse mütsikest"). Romaan "Kukelokuti" tutvustab väga lähedalt Wiedemanni sõnaraamatut, samuti eesti luulet, muusikaterminoloogiat ja 1990. aastate lõpu tendentse eesti ajakirjanduses. Intertekstuaalsusega on tegemist ka siis, kui autor kasutab teadlikult teiste autorite lemmikvorme, rütme või meeleolusid. Nii on Lehte sonetid ja ballaadid underlikud (autori eesmärk oli äratada lugeja huvi tollal keelatud Marie Underi loomingu vastu), seutsmekümnendate aastate kodumaalüürika – liivilik.

Vihjamisi õpetus – sõnamaagia?

"Sõna on maagiline olend, mis äratab kujutlusi," ütles Lehte. Luuletustesse raamatus "Vanasõna mäng" on meisterlikult põimitud vanasõnad, mis saavad tekstis mõnevõrra uue tähenduse. Sageli lähenetakse probleemile mujalt, kui kogenum lugeja oleks oodanud, vaadatakse asju uue nurga alt. Empaatiatunde äratamise kaudu hobuse suhtes mõjutab autor lapslugeja suhtumist joodikutesse. Tähtsal kohal on emakeel ja vaimsed väärtused, kodumaa või vanemate hülgamine – teemad, mida käsitledes on kerge laskuda liigsesse didaktikasse. Ent toetudes vanasõnadele ja kohati mõistujutule, kutsuvad luuletused esile seoseid ja mõjutavad alateadvust, nii nagu seda teevad muinasjutud ja rahvaluule, ning samas jääb ka tavateadvusele mõeldud sõnum lastele arusaadavaks.

"Pikkurilli" tegelaste seas on Lapimaa päkapikud. Lehte enda lapsepõlves päkapikke ei käinud ning pakkudes lastele kaasaegset muinasjuttu, mõistatas ta, mis tunne on olla päkapikk. Sisse elanud oma tegelastesse, avastas autor, et päkapikud ja eestlased on väga sarnased, mõlemad on elanud võõra võimu all. Päkapikkudel ei ole õigust kanda isegi omakeelseid nimesid. Vaid päkapikuemad räägivad oma lastega emakeeles, hiljem suhtlevad päkapikud telepaatiliselt. Koolis käivad päkapikud ei häiri oma ema enam isegi mõtetega ning varjavad oma emakeelt hoolega – et võõrad seda selgeks ei õpiks ja keel oma puhtust ei kaotaks. Päkapikust peategelane ei oska hästi ei soome, eesti ega lapi keelt ja kuulub Lehte "vanematega orbude" hulka. Allegooria tagant paistab Lehte mure ka laplaste unarusse vajunud kommete pärast. Päkapikkude õpetaja ütleb: "Ma ütlen sulle saladuse, Pikkurilli. Ainult sulle. Ma ei olegi soomlane, ma olen laplane." Huvitav, mida siis tähendab olla laplane? Taas on Lehte puudutanud teemat, millest ei räägita. Kuna lugeja tavateadvus ei ole valmis sõnumi vastuvõtmiseks, kasutab autor selle edastamiseks alateadvusesse allegooriat, muinasjutuvormi.

Kirjanduse hea haldjas

Lehte Hainsalu on alati kirjutanud just nendest, kellele tehakse liiga, keda ei märgata, kellest ei kirjutata, nendest, kes "koormatud on", olgu tegemist sotsiaalse grupi (naised, lapsed, vanurid) või nähtustega (unarusse jäetud luulevormid – sonett, ballaad, lugulaul). Nüüd tegeleb ta nähtustega, millel on oht hakata unarusse jääma - kultuur, vaimsed väärtused, puhas keel. Tuleb meelde, kuidas kaitses Lehte kirjandust, kirjanike ja eesti asja, olles Tartu Kirjanike Maja perenaine – või haldjas? Meenub Lehte salapärane läbinägelik haldjanaeratus. Muide, "Pimmi"-raamatu peategelasest saab majahaldjas – kas see uus, alles rajatav eesti maja ei olnud kogemata meie uue riigi või kirjanduse sümbol?

Väga hainsalulik on kodumaa ja laste teema läbipõimimine romaanis "Kellakuuljad": "Vabadus on kätte tulnud, selle saamine on unustatud nagu unustatakse sünnitusvalu. Vastsündinu on toonud kaasa hoopis hoolt ja kohustusi ning vaeva ja vastutust." Nõutakse, et "laps" - noor riik - hooldaks ja peaks üleval oma "vanemaid" kohe sündimisest saadik. Unustatakse, et riigi "täiskasvanuks" saamine võib võtta rohkemgi aega, kui inimese suureks kasvamine. Seda mõistmata ei armasta inimesed oma riiki nii nagu emad armastavad oma lapsi – kannatlikult andestades, ohverdades oma aega ja jõudu. Kunagi väga soovitud, kuid peale sündi soovimata lapseks osutunud, on noor Eesti riik piltlikult öeldes samuti "vanematega orb", üks Lehte Hainsalu lapstegelasi.

Pole ime, et Lehte on vahel pidanud jagama oma kaitsealuste saatust, jääma opositsiooni. Varem üritas Lehte oma raamatutega õõnestada nõukogude riiki. Nüüd, kui meie ühiskonnas ja kultuuris on võtnud hoogu naturalistlik tendents eksponeerida eelkõige negatiivset, primitiivset ja labast, jäi Lehte ikka vastuvoolu minejaks, kes usub, et "miski peab olema püha" – ka muutunud ajas.