1980ndail teadsin umbes vaid seda, et mu viimase Eestis elanud esivanema nimi oli Kristjan, perekonnanime õigekirjutus vajas täpsustamist. Praeguseks tean palju rohkem, kuid osa infost on seisuga 1982 ja paljud suguvõsaharud on uurimata. Kes teab nendest inimestest või nende eellastest/järglastest midagi enamat ja kellele tundub, et sellisel kirjakujul jääb inimestest mingil moel poolik või vigane mulje, pöörduge julgelt. Tänu lugejate kirjadele said parandatud nii mõnedki vead ning paljud lüngad on täidetud. Siiski – rohkem ma seda teemat uurida ega arendada ei kavatse, sest nüüd on olemas geni.com. Ei näe mõtet oma tekste seal olevaga võrrelda ega kooskõlastada, tehke seda ise, kui mõni koht huvi pakub. Kui taotleksin täiust, pidanuks siin olema üle 5000 nime, see kasvab juba üle pea. Loomult arhiveerija, ei talu ma, kui mõni infojupp kuskil kasutamata seisab, nii sai juppidest alljärgnev ülevaade, kuid suguvõsauurimine pole kunagi mu harrastus olnud.
Kristjani emaisa isa isa ehk Kristjani emapoolne vanavanaisa Mats, Kristjani isaisa isa Thomas ja isaema isa Peter sündisid 17. sajandil ja elasid üle 1711–1712. a katku, mis jättis ellu vaid vähesed kärdlalased.
Kristjani emapoolsed esivanemad (kõik pärit Kärdlast):
Emaema – Kirsti, sünd. 1748, emaisa – Magnus Mickelson (perekonnanime-eelse ajastu rootsikeelsetes kirikuraamatutes tähendas see Mihkli poega) (1748(1754?)–18.2.1833, maetud 21.2.1833 vkj). Abiellutud enne 1774. a.
Emaisa ema – Ann (1729–6.11.1798 vkj), emaisa isa – Mickel Matsson (ehk Matsi poeg, kelle isa oli samuti Mats Matsi poeg ehk Matsson). Kirikuraamatutes ka Mikkel ja Michel, sünd. 1720, abiellus enne 1747, suri 1760.
Kristjani isapoolsed esivanemad (kõik pärit Kärdlast):
Isaisa ema oli Anna Thomase t. (sünd. 1705), isaisa isa oli Thomas Larsi p.
Isaisa – Bertel Thomasson (ka Pärtel ehk Pert, kelle isa nimi oli Toomas) (1722–23.2.1800 Kärdlas vkj), abiellus 10.9.1755 vkj Madli Petersdotteriga.
Isaema – Madli (kirikuraamatus nii Madle Peetri kui Madli Peteri tütar) (1721(1930?)–7.12.1783, maetud 8.12 vkj).
Kristjani isa – Anders Bertelsson (Berteli (Pärtli) poeg, veel ilma perekonnanimeta, kirikuraamatus Andres, järglaste kõnepruugis Andrus, 17.11.1756–15.6.1832 vkj, maetud 18.6.1832).
Anders/Andruse noorem vend ehk Kristjani onu Mats (Bertelsohn), sünd. 1760, sai 1835. aastal perekonnanimeks Takking ja suri Kärdlas 30.8.1839 vkj.
Esimene abielu oli tal sõlmitud 1782 Mari Larsdotteriga (1761–1808), lapsed olid Andrus, Bertel ja Jöran Matssonid ning Peter Takking (1774–1852, kellest said alguse perekonnad/suguvõsad Takking, Kiik, Koorep, Ahtsige, Kuul ja Taimela). Nii Mare (Marre) Matsdotter (sünd. 1798) kui ka Kersti Matsdotter (sünd. 1803) olid nimepaneku ajal abielus ja mõlemad suguvõsad sai nimeks Pisa, hiljem segunesid Kersti suguvõssa ka Ellerid, Pissingud, Montvilad ja Valpolod. Matsi poeg Mats Takkingul (1800) oli tütar Liso Takking (1829).
Mats Bertelssoni (alates 1835 Takking) teine naine (ab. 1809) Greta Larsdotter (1778–1835, suri enne perekonnanime saamist) sai Matsiga lapsed: Johann Matsson (1810) ja Christian Takking (1813–1899) ehk Kristjani 7 a vanem nimekaim, kellel oli 2 naist ja poeg Peter (sünd. 1837), siis Greta ja Matsi tütar Kadri (1815–1881, temalt vallaslaps Liso Takking, sünd. 1837) ja järgmine tütar Ann Takking (1817–1875, kellest said alguse järglased perekonnanimega Fried), ning Greet Matsdotter (sünd. 1819).
Peter (Matsi poeg) Takkingul oli 3 naist, järglased esimeselt: Johann (1818–1874), Mihkel (1824–?) ja Kersti (1825–1947). Johanni naiseks sai 1841. aastal Mare Tarning (1820–1889), kes on Karel Tarningu tütar.
Karel Tarning (end. Hindriksson) oli viimane, kes 1848. aastal vanale rootsi surnuaiale (Paruniaed, Rannapark) maeti ja kelle raudrist on ainsana siiani alles. Pärast 1848 surnud sugulasi tuleb otsida nn Kärdla kalmistult.
Johannil ja Marel oli 8 last, neist 2 olid nime edasiviijad ehk poisid, kuid üks neist ei elanud üle nädala. Johanni pojal oli poeg Peeter (1858–1921), kuid praeguseks ei kanna Takkingu nime selles suguvõsas enam keegi.
Andersi õde/Kristjani tädi Anna Bertelsdotter, sünd. 28.11.1762 vkj Kärdlas, sai abielust Simon Martenssoniga järgmised lapsed: Anders, Mickel, Lars, Greta, Mari. (Mis perekonnanimed nad hiljem said?)
Andersi teine noorem vend Jöran Bertelsson, 1766–1806, sai Mari Mickelsdotterilt poja Simon Takkingu (sünd. 1802), tütre Anna (Anne) (1805–1882) ja üllataval kombel, 3 aastat pärast oma surma, 1809, tütar Bysa Mari Jöransdotteri (Bysa kõlab nagu Pisa, mis oli vist kohanimi ja hiljem sai perekonnanimeks). Raamatutes seisab, et keskajal peeti kõiki lesele hiljem sündinud lapsi ta seadusliku mehe järglasteks, aga no siis kestis 1800ndail veel keskaeg. Anna abielust said alguse perekonnanimesid Kõrvne ja Post kandvad suguvõsad. Simonist pärinevad perekonnanimekandjad Takking, Liik, Kuusik, Märjama, Post, Miikmann (eestistatult Mägimaa), Spassov, Nahkur, Kuldkepp ja Tiisler.
Kasutades teisi andmeid ja arhiivis esinevaid nimevorme saame umbes sedasama, ehkki palju segasemal kujul (iseasi, kas Takking käib u- või i-ga, selle infokillu tõlkija arvas nii):
Matz Takkingil olid pojad Peter, Matz ja Christian;
Peter Takkingil olid pojad Johann ja Michell;
Matz Takkingil oli naine Greth ning temalt tütred Katry ja Ann;
Peteril oli naine Liso ja tütar Kirsty;
Matzil oli naine Kreet ja tütar Liso;
Matz Takkingil oli vend Hans Johann ja temal tütar Marre Takking;
Simmo Takking oli Matz Takkingi venna poeg;
Christian Takkingil (kes oli Matz Takkingi venna poeg) oli vend Johann;
Lisol oli poeg Peter Takking;
Hanso lesk Kadri Takking oli Matz Takkingi nõbu ja tal oli tütar Liso;
Simmol oli naine Aet Takking ja tütar Greth;
Andruse lesk Kadri Takking oli Matz Takkingi käli;
Andruse tütar Liso Takking oli Matz Takkingi venna tütar;
Johann Pissa oli Andrus Pissa nõbu ja tal olid pojad Matz ja Peter;
Martin Pissa oli samuti Andrus Pissa nõbu ja temal olid pojad Johann, Peter, Matz ja Andrus;
Andrus Pissa pojad olid Peter ja Christian, aga Christian Pissa poeg oli Gustav Johann;
Simmon Takking oli Matz Takkingi venna poeg;
Lenol oli poeg Andrus Takking;
Laas Takking oli Matz Takkingi venna poeg ning tal olid naine Ann ja poeg Johann Takking;
Johanni lesk Kadry Takking oli Matz Takkingi nõbu ja tal oli tütar Ann.
Enne 1781. a oli saare kõige rahvarohkem koht Reigi, kui aga 1781. aastal Reigi rootslased Dnepri äärde saadeti, sai kõige suuremaks külaks Kärdla. (Et mu isa esivanemad on pärit just ühest sellisest Dnepri äärsest rootsi külast, siis pole välistatud, et olen kaudselt "inbriidingu" vili, ehkki isa kaudu ka mõned poolakad ja juudid "appi" tulnud olevat.) 1750. aastal oli Kärdla külas 136 tööealist inimest, 1806. aastal juba 33 talukohta kahe oja vahel, kuid 1810. aastal rajas mõisaomanik Ungern-Sternberg rootslaste küla asemele karjamõisa meriinolammaste kasvatamiseks (polegi imestada, miks ma 2001. aastal, veel midagi teadmata, Ungern-Sternbergite Elistvere mõisa praegusi "mõisnikke" korrale kutsuma asusin – meil kitkuda olev "kana" on 2 sajandit vana karma). 149 meest ja 153 naist lahkusid siis Kärdlast Vormsile, Noa-Rootsi ja Haapsalu kanti. Viie põhjapoolse talukoha pidamise kohta sõlmiti leping veel 20 aasta peale, teistest said mõisa põllu- ja heinamaad. Niisiis pidid nii Kristjan kui Johann pidid võtma naise väljastpoolt Kärdlat (üks Reigist, teine Suuremõisa või Käina kandist). 1829–1830 avati Kärdla kalevivabrik, siis lõppes ka leping 5 taluga. Vabriku meistrite majad ehitati hiljem. Kirik oli siis Pühalepas (Reigis alles 1802. aastast, Kärdlas 1863. aastast). Vabrikuelust jm vt T. Pauska "Kärdla – hiidlaste linn".
Anders Takking oli vähemalt 4 korda abielus (kahe Kadri ja kahe Kirstiga): esiteks 15.12.1779 Kadri Mickelsdotteriga (13.10.1756 –11.8.1799 vkj). Kristjani 40 a vanem poolvend Mats elas ühe aasta, vend Hinrich suri samal päeval, poolõde Kirsti elas nädala, Kadri (sünd. 1783) kohta ei tea, veel üks tüdruk suri ilma nimeta ja Greta elas 2 päeva. Peale selle elas naine veel 7 a ilma lasteta ja suri 42 aastaselt. Täpselt 4 kuu pärast, 11.12.1799 vkj, abiellus Anders uuesti endast 23 aastat noorema, 20-aastase naisega (kui tütar Kadri oli veel elus, siis oli ta 16).
Teine naine Kirsti (kirikuraamatus ka Kersti) Greisdotter, 1.10.1779–28.12.1808 vkj, sünnitas Anders/Andrusele lapsed: Liso Takking (sünd. 1800, sai vallaspoja 1830), Kreet (Gretha) (sünd. 1807, ab. enne 1935 ja suri 1887 Karjamaa nime all, siit rohked Karjamaa nimelised järglased) ja Leno (sünd. 1808, sai tütre 1828). Leseks jäämise hetkeks oli 52-aastasel Andersil 3 tütart vanuses 0, 1 ja 8 a.
Kolmas naine Kirsti Thomasdotter sai Andersi naiseks 7 kuud pärast eelmise naise surma 1.8.1809 vkj, ta oli Andersi vanune ja lapsi neil polnud.
Neljas naine, Kristjani ema Kadri oli Andersist 35 a noorem, ehk Anders oli saamas 62 ja Kadri oli ligi 27-aastane vanatüdruk. Andersi tütred olid selleks hetkeks 10, 11 ja 18. Kristjani sünni ajaks oli isa 64, ema 28, poolõed 12, 13 ja 20. Kristjanist 1 a vanem õde Margret suri siis, kui Kristjan oli 6 ja noorim vend Johann 4-aastane.
Andersi/Andruse lesesaatus sai osaks ka järglastele (Arnold Takkini isa Julius ja vanaisa Johannes, ka Kristof Takkin(g) kui Andersi ainsad meessoost järglased, ja nagu saatusel kombeks, käis nuhtlus üle põlve – Kristjan jäi vahele).
Kristjani ema – Kadri Magnusdotter ehk Magnuse tütar, kirikuraamatus Kaddri, sünd. 18.9.1791 vkj ja surma kohta andmeid ei ole. Abiellus Andersiga 20.4.1818 (vkj) ja sai lapsed:
Margret (kirikuraamatus Marre Greet) Andersdotter (16.2.1819–15.11.1826 vkj) esineb veel ilma perekonnanimeta, aga
Kristjan (Christian, kirikuraamatus Kristian), sünd. 21. 4.1820 vkj, sai 1835. aastal nimeks Takking.
Johann Takking (21.5 vkj (ehk 2.6 ukj) 1822–28.1.1895, kõik Kärdlas, kirikuraamatus Juhhann).
28.1.1845 vkj sai tema naiseks Liisu (Liso) Nõmm (sünd. 11.6 vkj ehk 23.6 ukj 1822 Arukülas Tõnisel, vanemate nimed Peet ja Ingel. Elati Palukülas või (ka) Kärdlas, suri 22.2.1895 vkj. Lapsed: Wilhelm (elas 1 a), Anna (sünd. 1847, vallaspoeg Villem Taking (1871–1874), abiellus Madis Pisaga (sünd. 1875), ühine poeg Heinrich Eduard (sünd. 1876), kellest said alguse arvukad Pisad jm nagu Sarapuu, Laanemäe, Merirand, Krem jne, hiljem oli Anna veel kord abielus). Johanni tütre Mari Takkingu (sünd. 1849) abielust Peeter Liiduga tekkisid rohked järglased nimedega Liit, Liik, Türk, Schumann, Kanarbik ja Sõlg (sh muusik Oleg Sõlg). Leno Takking (sünd. 1850) sai vallaspoja Wilhelm Friedrich Takkingu (1880). Johanni tütar Liso elas 1 aasta (1851–1852), 1853 sündis Kadri, 1855 Peter Takking, 1857 Lisa Takking ja 1859 Minna Takking, kes sai 1878. aastal vallastütre Anna ja suri 1922. Annast said alguse perekonnanimekandjad Nabi ja Karu, aga Minna abielus sündinud järglas(t)est Kärdla Kutserid. Johanni poeg Juhan Takking (sünd. 1863) sai hulga Takkingu nime kandjaid järglasi (valdavalt uhkete välismaiste topelteesnimedega), samuti on siit suguharust pärit Espenbergid ja Lemberid. Johanni viimase poja Kustavi (sünd. 1866) järglastest teateid ei ole.
Kord paluti mind leida Takingi sugupuul järgmist "oksa" ja ma ei tea, kuhu need inimesed paigutada:
Johan Takingi ja Marie Takingi poeg Kustav Evald Taking sünd. 27.10.1895 Kärdlas ja suri tüüfusesse 24.11.1943 küüditatuna Taišeti vangilaagris, lrkutski oblastis. Tal olid vend Leo Taking, naine Elsa Armida Taking (Kutser) ja lapsed: Rolf Evald Taking ja Eela Elsa Lember (Taking), viimasel poeg Mihkel Lember ja temal naine Eve Lember (Orav).
Kristjan ehk Christian abiellus 29.11.1842 vkj Liso Miikmanniga.
Liso isa oli Pawel Miikmann (teised nimekujud Mickaste-Matsu Pavel Mickman, Lars (Bengti p.) Bengtssoni ja Kirsti Christiani t. (Cristandsdotteri) poeg, 1776–1840(1843?)), perekonnanime sai ta 5 a enne surma oma Mikaste talu järgi Rootsikülas Reigi kihelkonnas, seal sündis 25.12.1819 vkj Liso. Tema ema oli Margret Matsdotter. Liso emaisa Mats Christiani p. oli pärit Reigilt ja emaema Anna Pavelsdotter Malvastelt. (Aare Holmi andmetel oli Anna isa Paveli ema nimeks Okänd (1690–1745) ja isa oli Simon (1685–1742), elukohaks on nende, nagu ka Paveli puhul, mainitud Buskas, aga Simoni isa Hans Hinrichsson elas Reigil.)
Piia Heinla kirjutas mulle 10. aprillil 2003: "Too Pawel on mu sugulase ja kaas-suguvõsauurija Patrick Rangi esivanem. Kärdla mõisa hingerevisjonis (1858?) on kirjas, et Christian Takking perega on 1870 läinud Stavropoli. Tema edasine saatus oli meile teadmata." (Minu märkus: tänu meid kokku viinud Fred Pussile sai Piia minu käest teada info Kristjani järglaste kohta 1868–2003.) "Christiani venna Johann Takkingu (sündinud 1822) järeltulijaid elab Hiiumaal küll. Samuti elab Hiiumaal Takkinguid, kes on nüüdseks oma nime eestistanud."
Kärdla uuelt kalmistult leidsin 1999. a suvel Takkingute nimedega haudu, millelt oli veel kuigipalju võimalik nimesid välja lugeda: ühisrist Peeter ja Kristina Takking, Hindrik Takking (9.12.1842–26.10.1908), Peeter Takking (12.1.1840–26.3.1928), Lisu Takking (13.2.1843–11.7.1922), nende kõrval jäme kaldes rist Villem Takking (6.9.1880–29.11.1935) ja samal platsil veel vaba koht, samuti Anna Post (1869–1967) ja Maire Kuldkepp (24.3.1939–11.4.1939). Posti-nimelisi oli kalmistul väga palju, kuid siis ei teadnud ma neid veel sugulasteks pidada. Hunnikusse veetud oli raudrist Anna Takking (4.9.1845–23.3.1909), murtud ja kummuli rist Juhan Takking (13.2.1861–6.2.1924), lisaks kiviplaat Heirich-Robert Takking (25.3.1895–9.5.1920). Kuldkeppide suguvõsa on hästi uuritud (www.aai.ee/~tarmo/index.htm), selle järgi on Tallinnas 1939. a-l sündinud ja surnud tüdruku nimi Mare, ta emaisa on Villem Takking, ema Linda Takking (25.7.1913 Kärdlas – 6.2.1996) ja isa Oskar Kuldkepp (28.7.1913–2.1981, vanemad Jaan Kuldkepp ja Ann Juhkamson).
"Hiiu Teataja" (18.1.1935) avaldas loo, mille trükis ümber "Hiiu Leht" (5.11.2001), seal seisab: "Ööl vastu teisipäeva "revideeriti" Kärdlas restoraani "Centrali" aita, kusjuures varastele langes saagiks 10 "asunikku", 3 "liitrit" ja 6 tühja konjaki pudelit, kokku 11 krooni ja 15 sendi väärtuses. Ametivõimude energilise töö tulemusena juba kolmapäeva hommikul selgitati isikud, kes olid toime pannud viina varguse. Nendeks osutusid Leopold Takking, elukutselt lihunikusell 26 a. vana ja Leo Pisa, lihttööline 21 a. vana, abielus ja kahe lapse isa."
Arnold Takkin ütles (1988), et Kärdlas oli (kunagi varem) 2 naist, ühe neiupõlvenimi oli olnud Takking ja teine ütles, et pole sugulane või et see on eksitus, ja ei soovinud suguvõsauurijatega tutvuda. Kuigi, loogiliselt võttes, kõik 1712. a katku üleelanute järglased peavad olema mitmekordsed sugulased, mis nime nad ka ei kannaks. Samuti, 2009. a netiotsingutulemus paljastab veel paljude Takkingute eksisteerimist: mõned praegused Takking-perekonnanime kandjad on Arvo (sünd. 1940), Toivo, Kaido, Lisett, Lilija ja Anet (kõik enam-vähem Loode-Eestis). Rolf Evald Takking lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi 1938, aga Elmar Takking 1941. a-l. Saksa sõjaväes teenis Elmar Takking Kärdlast (sünd. 9.9.1922) ja langes Idarindel 1942. Vene sõjaväes hukkusid ka kärdlalased Erich Juhani p Takking (sünd. 6.8.1908), tööpataljonis, ja Evald Takking, rindel. Artur Takking, Kärdla ametnik, arreteeeriti 3.6.1941, saatus teadmata. (Lisaks vt www.ais.ra.ee: seal on nii Takking kui Takkin esindatud arvukalt.)
Hilda Kanguri kirjast 23.1.1987:
Laura Pihlapuu 780 lk töö asub Tartu Etnograafia muuseumis ja "ta kirjutab, et hiidlased jõudsid Stavropoli 10.8.1869. Nende hulgas oli ka Kristjan Andruse p. Staking Hiiu Kärdlast oma suure perega. Kärdlas oli pere peale kahe noorema lapse töötanud kalevivabrikus, isa Kristjan meistrina. Kui Stakingid (hiljem eestipäraselt Takkin) välja rändama valmistusid ütelnud vabriku direktor Kristjanile, et mis sa lähed oma suurt peret sinna suretama, sul ju siin hea koht. Pere lahkus siiski kodusaarelt ja uuel kohal – Kassinkas surid mõlemad perevanemad varsti kõhutõppe".
Samas Hilda kirjas esineb nimekuju: "Taking, Kristjan Andruse p. 1820 ja Liisu Paavli t. 1820". Arnold Takkin oma 1985. a kirjas kasutab järjekindlalt nimevorme Takking ja Paaoli t., kuid nimevormide Kristjan ja Andrus kirjakujus on mõlemad ühel meelel.
Hilda vanaema Anna Taking rääkis, et rootsi keelt valdasid vaid isa ja ema ning "vähe ka vanemad lapsed", seega Kersti, Johannes ja võib olla ka Mari, Anna aga enam mitte, kuna vanemad rootsi keelt kodus ei pruukinud ja vanaema olevat lastele vaid rootsikeelseid laule laulnud.
Arnold Takkin leidis Moskvas Lenini nim. raamatukogus (1985. aastal nimetas ta seda "palju aastaid tagasi") mingis Dnepropetrovski instituudis kaitstud Larissa Takkingu väitekirja, kuid antud isiku kohta ei õnnestunud tal midagi täpsemat teada saada.
Hiiumaalt lahkuti 10.8.1868, nii et teekond Stavropoli kestis täpselt 1 a?
Hilda sõnul ei sobinud eestlased Kassinka venelastega ja läksid elama Livoonia külla. Seal elas ka keegi Liisa Paavli t., kellega tahtis abielluda mu vaarvanaisa Kristof, kuid vanemad õed-vennad olid selle vastu, siis olevat Kristof võtnud pere kulla ja läinud koos Liisaga elama Georgijevski linna (Arnold Takkini info), kus ta (vähemalt elu lõpupoole) töötas elektrijaama peamehaanikuna. Pärast tema surma kaevasid naabrid kogu õue üles otsides "mingit kulda" (minu vanaema info). Laura Pihlapuu andmete järgi säilisid Kristofi suhted Livooniaga pärast kolimist Georgijevski siiski, sest ta kavatses tagasi tulla ja Livooniasse katusekivivabriku ehitada, kuid "jõeäärsest savist sai plonne ja telliskive siiski valmistada – ning jäädi linnaelanikeks". Livoonia küla kaardil L. Pihlapuu sugupuu kroonikas on näidatud koht, kus asus plonniladu, minu vanaema aga ei mäletanud, et peres oleks mainitud Livoonia küla nime, küll aga oli ta kuulnud Kassinkast – seoses vanakraamivahetajatega. Kassinkat peeti rikaste külaks ja seal käidi rõivaid ja kraami toiduainete vastu vahetamas.
1937. aastal arreteeriti Livoonias peaaegu kõik küla mehed, naised lahkusid seejärel külast ise ja tulid Eestisse elama. Hilda ja Elsa Kangur elasid kaua aega Viljandis, siis kolisid Tallinna, nende õde Laura Pihlapuu elas Antslas, vend Hugo Kangur Rõuges ja Sillamäel, Arnold Takkin Tallinnas, Hiiumaal ja Viljandis, aga Arnoldi tütar Ellen tuli elama esivanemate linna Kärdlasse.
Andmestik 1982. aastast (koos väheste hilisemate täpsustustega):
Kristjani lapsed (kõik sündinud Kärdlas): Leno (11.11.1843–11.1.1848 vkj), Kersti (sünd. 15.9.1845 vkj), Johannes (sünd. 14.11.1847 vkj), Mari (sünd. 2.3.1850 vkj), Anna (sünd. 30.3.1852 vkj), Liisu (Lisa, sünd. 5.1.1854 vkj), Leena (Lena, sünd. 19.6.1856 vkj), Kristof (9.8.1859 vkj–1920), Minna (3.1.1861–16.1.1865 vkj).
Johannes Taking oli vend Kristofist 12 a vanem, seega Eestist välja rännates 20. Pildil oli ta väikest kasvu mees, elukutselt mesinik. Kristof oli pikka kasvu, sest pildil istudes on ta ühepikkune oma seisva peaaegu täiskasvanud tütrega. Nüüdseks on vastupidi ehk pika kasvu mehi on hoopis Johannese järglaste seas.
Kersti (Kristiina) Taking, sünd. 1845, ab. Kassinkas hiidlase Tõnis Agusega , lapsed Johannes, Ellen ja Ilmar.
Johannes Aguse naiseks sai Pauline Selg, nende tütar Maria ab. Eestis Taniel Raudsepaga ja nende lapsed (Ellen, Arvo, Aime ja Ene) elavad Eestis: Arvo on Tartus, Aime Raudsepp elas u 1980ndail Harkus, nüüd elab Leies, Ellen aga Häädemeestel. Elleni poeg Urmas on mikrobioloog ja elab Soomes.
Ellen Johannese t. lapsed: Urmas ja Tiina Mirka. Johannese p. Arvol on 3 tütart, Aimel lapsi ei ole, Enel on tütar Katrin (info seisuga u 1982).
Ellen (Kersti ja Tõnise t.) sünnitas 16.5.1928 poja (olles teel Livoonia külast uude elukohta Sulevi külla). Isaks kahtlustati livoonlast Aleksei Glotovit, kes kolis 1927. a sügisel Kesk-Aasiasse. Ellen suri 1934 ja maeti Gagrasse. Elleni poega Viidot hakkas kasvatama Salu Jakob, keda Sulevi küla elanikud kutsusid Salu Taadiks. 17.12.1948, pääsemaks sõjaväkke minekust võttis Viido Agus uue nime Viktor Glotov, kuna Gagras passilauas töötanud Leonore Kera tegi talle uue sünnitunnistuse ja passi. Samal paeval sõitis ta Moskvasse, sealt Tallinna ja edasi Hallistesse Taniel Raudsepa juurde. Viktor Glotovil (kes on nüüdseks surnud) on tütred Rita ja Aili ning poeg Aivar. Rita lõpetas Karksi-Nuia gümnaasiumi 1976. aastal ja tal on poeg Taavi. Aivar sünd. 25.8.1962 Abjas, 1981. a-l lõpetas Karksi-Nuia gümnaasiumi ja on fotograaf Tallinnas.
Ilmar Agus ab. Marta Malmiga, 3 last, elavad Sulevi külas. (Info seisuga u 1982.)
Johannes Taking, sünd. 1847 (matusepilt on Arnold Takkini käes), oli 3 naist, kõik surid. Esimesest abielust tütar Maria, teisest abielust lapsi ei olnud, kolmandast, Kadriga, poeg Julius.
Maria abiellus Georgi Lillesimiga, lapsed: Liisa, Leena, Aleksander, August ja Salme.
Juliusel (Taking või Takkin?, 1887–1938) oli 2 naist. Liisa Milhauseniga sai ta 2 last: Salme (temal omakorda poeg Endel) ja Viktor Takkin (1922). Tema poeg Andrus Takkin (1963) elab Sauel, tal on abikaasa Rutt, tütar Helen ja poeg Henrik (lapsed lõpetasid gümnaasiumi 2007 ja 2009).
Teine naine oli Kata Koppel ja temalt olid Juljusel poeg Arnold ja tütar Illi. (Katal oli õde Elise, kelle tütar Anita (sünd. Estonkas 1930 või 1931) elab Viljandis.)
Arnold Takkin (10.8.1920–22.11.2011), ab. Lidiaga (kes suri 1990ndatel), lapsed Ellen (sünd. 1953, kolis Hiiumaale 2003) ja Irina (sünd. 26.8.1949, suri 28.5.2014), ab. Aadu Varesega, elanud Viljandis. Nende lapsed Timo (sünd. 24.12.1980) ja Tiia (sünd. 11.1982, ab. 2007. a-l Silver Plamusega) elavad Tallinnas. Timole ja Triin Nuiamäele sündisid 10.10.2009 poeg Kaspar ja 27.4.2011 poeg Oskar Vares (hiljem veel 2 või 3 last). Tiia tütred Maribel ja Mirabel sündisid 10.4.2012, Annaliis 26.10.2013.
Illi ab. Erald (Eeri) Tammetiga, nende tütar Lea (sünd. 1956) ab. Peeter Lamsteriga, pojad Urmas ja Arno (sünd. 1990-ndatel). Illi suri suvel 2008.
Mari Taking, sünd. 1850, ab. Anton Holmiga, lapsed: Aleksander, Johannes, Kaarel, Jaan, Kristjan, Marie, Liisa ja Pauliine.
Aleksander Holm ab. Liisa Tiksiga, nende tütar Maria (ab. Jaan Kreimaniga, poeg Albert ja tütar Salme) ja poeg Albert Holm (ab. Loviisaga, poeg Endel), elavad Tallinnas. (Info seisuga u 1982.) Endel Holm ab. Siiriga, lapsed on Aare Holm ja Riina (ab. Paul Temple´ga).
Johannes Holm ab. Miina Justiga, lapsed: Maria, Anton, Jaan, Johannes, Villem, Pauline, Julius.
Kaarel Holm ab. Leena Kiitamiga, 5 last:
Jaan Holm ab. Anna Viruga, 3 poega: Oskar (pojad Albert ja Arnold Holm), Aleksander (ab. venelannaga, nende lapselapse nimi on Artur) ja Albert Holm (ab. Zinaida Nikitinaga, järglased elavad Riias. Pojad Gennadi (1954–2006) ja Juri (ab. Olga Medvedeva), lapsed Anna ja Juri Holm).
Kristjan Holm ab. Marie Ennoga, poeg Herbert suri noorelt, tütar Elli abiellus venelasega ja elab Krasnodari krais. (Info seisuga u 1982.)
Marie ab. Martin Ojaga, lapsed: Eliise (suri), Imant Oja (ab. Minni Soobikuga, poeg Arnold Oja elab Tallinnas), Vidrik Oja (ab. venelannaga ja elab Krimmis). (Info seisuga u 1982.)
Liisa ab. Gustav Põlluga , lapsed: Julius, Jaan ja Gustav Põld. Julius (ab. Maria Vatteriga, pojad Ilmar ja Adolf).
Pauliine ab. venelasega, 3 last.
Anna Taking, sünd. 1852, ab. Kaarel Kalmusega, lapsed: Vidrik, Liisa, Viljam, Linda, Artur ja Salme.
Vidrik Kalmus ab. Liisa Andresoniga, lapsed: Artur, Villem (2 last), Johannes (1 poeg), Osvald (jäi sõtta), Linda (suri noorelt).
Liisa Kalmus (maetud Viljandis) ab. Jaan Kanguriga, lapsed:
Viljam Kalmus ab. Maria Agusiga (suri 94-aastaselt, 1991. aastal), lapsed:
Linda Kalmus ab. sakslase Johann Hermaniga, lapsed:
Art(h)ur Kalmus, õpetaja, hukkus tulevahetuses hobusevaraste takistamisel, 1911)
Salme Kalmusel oli abikaasa Villem Selg ning tütred Liisu ja Lilli (asus elama Austraaliasse 1923).
Liisu Taking, sünd. 1854, ei ole uuritud.
Leena Taking, sünd. 1856, ei ole uuritud. Abikasa perekonnanimi olevat Rikand.
Kristof Taking (1860–1920, Georgijevskis kutsuti Hristian Hristianovitš Takin), ab. Liisaga (kutsuti Taštšihhaks), tütar Thekla (kohalike suus Fenja ehk Fekluša, 1905. a tehtud pildil umbes 15-aastane), ab. Vassili Ovtšinnikoviga. Mu vanaema nooremad vennad: Nikolai (Kolja, 1913–1938), Vladimir (Volodja, 1914–1917), Aleksandr (Šura, sünd. 1915, kadunud lastekodu kolimise käigus 1920-ndate algul) ja Valentin (sündis 1916/1917, suri 1917). Fenja suri 1917, Liisa 1919, Vassili veebruaris 1920 ja Kristof sügisel 1920. Mu vanaema (Naata (Nadežda), 1910–1.7.1989) mees, türgi sugemetega kasakas ja sõjaväeprokurör Vassili Kalnin (1908–23.5.1976 Lvivis), oli aastakümneid elanud perest lahus, aga kuni veel koos elati, unistas ta millegipärast Tallinna elama kolida). Tütar Lidia (minu ema) sünd. 16.2.1937 Kislovodski linnas Stavropolimaal ja kolis Moskvasse seoses kõrgkooli astumisega (suri Moskvas 7.10.2017). Seega, kui vanaema vend Šura tõesti lapsena hukkus, siis peale minu, mu poegade ja mu pojapoegade muid Kristofi järeltulijaid pole.
Kristof Taking ehitas väidetavasti oma kätega kivimaja Georgijevskis ja tema sepistatud raudväravad seisid veel 1980-dail Lunatšarski (end. Aptekarskaja) tn nurgal.
Minu vanaema ütluste järgi kasvatas "vanaisa Hristian" aias (ja toas voodi all?) šampinjone ning tal oli kodus orel, mida peres ka mängiti. See "tarbetu asi" jpms oli pidevalt naabrite seas pilkeajendiks. Isegi oma lapselapsed naersid vanaisa, eriti ta aktsendi üle, Kristof aga olnud kõigiga väga lahke, lapsi ei karistanud ta ka koledamate tempude eest ja naabritele ei öelnud ta kunagi halvasti. Vanaema Liisa oli täielik vastand, tal oli kombeks panna aknad kinni ja asuda üle lugema varandust oma kirstudes. Tema piilus kurjalt, ega lapsed tema asjade järele huvi ei tundnud.
Kurja ema pärast kaotas tütar mitmed kosilased, sest paljud inimesed ei julgenud Takkinite majja tullagi. Kord tuli tütar veidi hiljem koju – noored mänginud luhal palli ja juba läks pimedaks. (Nõnda mu vanaema, tuleb välja et abielueelne laps, seda lugu väiksena kuulis.) Liisa sidunud tütre väravaposti külge kinni ja peksnud ohjadega kuni ise ära väsinud. Oma mehele lõi ta sageli puulusikaga vastu otsaesist ja vanaisa ei öelnud seepeale midagi. Siis abiellus peretütar äkki sama tänava teisel nurgal elanud vaese kontoriametnikuga, kel oli üldteada väga keeruline iseloom, kelle naine suri just koolerasse ja kes ei osanud oma kolme väikese lapsega midagi peale hakata. See juhtus millalgi enne 1912. a, sest 1912. a pildil on nad juba perena koos ja mu vanaema on kõikidel fotodel oma isa nägu.
Fenja oli vaikse loomuga, Kristofisse, kasulapsed armastasid teda väga, ka tema ei teinud vahet nende ja oma laste vahel. Vahet ei teinud ka Liisa, kuna nii võõrad kui omad teda ühtmoodi vaevasid. Ta polevat neid kunagi sülle võtnud, väitis mu vanaema, v.a kord, fotograafi ees. Ta olevat kartnud oma väimeest ja ei riielnud enam kellegagi, vaid tegi näo, nagu ei näinuks ega kuulnuks midagi. Kord rebis mu vanaema peenralt kõik lilled välja, kuid ei saanud isegi noomida. Teised lapsed olid tema sõnul samuti parajad vembumehed, kes aga kartsid isa pilku nii, et sõnu vaja polnudki. Oma isa suhteid ämmaga iseloomustas mu vanaema väljendiga "sõnatu vimm", kuid äiapapaga sai isa läbi suurepäraselt.
Mu vanaema isa kolis Takkinite majja, jätnud oma maja esimese naise sugulastele Gontšarovidele, kellega tal olid väga keerulised suhted. Kord põgenes ta nende eest Odessasse ja naine Praskovja Fjodorovna läks talle järele koju tagasi meelitama, teel tagasi sündis auriku pardal nende esilaps Veera ja aasta hiljem Georgijevskis poeg Konstantin (Kostik), aga tütar Ljuba suri imikuna varsti pärast ema surma.
"Punase võimu" tulekul oli Kristof oma töökoha kaotanud, Fenja käis võõraste juures pesu pesemas ja noorimad lapsed olid tal kaasas. Nii nakatus ja suri tüüfusesse 1917. a suvel 3-aastane Volodja. Kui mu vanaema oli tüüfusest paranemas, lubas isa täita iga ta soovi, laps küsis punast veini ja isa vaatamata segastele aegadele selle ka hankis. Fenja suri tüüfusesse novembris. Vanaema mäletas ennast kirstu juures seismas ja surnu kätt silitamas, ning et rahvas tõi kalmistule palju astreid ja isa ütles ämmale: "Tema läks sinu asemel, see seal peaks olema sinu koht."
Fenja maeti Vassili esimese naise hauda, üks kirst teise peale, ja samas kontrolliti luulu elusalt matmisest. Surnuna tulnud Praskovjale kramplikud liigutused, koolerahirmus sugulased kiirustasid matustega, kuid jäid hiljem kahtlema. Kirst avati, luukere nägu oli kaetud valge looriga ja käed olid ühendatud nii, nagu vaja. Vassili vend näitas teistele – samamoodi nagu 6 a tagasi – puudutas surnu kätt ja siis lagunes kogu luustik üsna klaasiklirinal laiali.
Laste eest hoolitsemisel ei olnud Vassilist asja. Veera ja Kostik saadeti nende emapoolse vanaema juurde, Šura ja Kolja pandi lastekodusse, sest Liisa ei tahtnud neid kasvatada. Mu ligi 7-aastane vanaema, isa lemmik, ja pooleaastane Valja jäid isaga, kes üüris endale naabri juures mööblita toa (Takkinite juurest ei saanud nad isegi oma isiklikke asju kaasa võtta, sest Liisa ei andnud). Majakrunt puutus Takkinite omaga kokku nurkapidi, perenaine Akulina oli mu vanaema sõnutsi paks kärnkonna näoga naisterahvas, keda usuti musta nõidust oskavat. Ta pidi isa palvel imiku järele vaatama, kuid Valja suri peagi kõhulahtisusse ja räägiti, nagu oleks Akulina ta ära mürgitanud.
Kahe aasta pärast, sügisel 1919 suri Liisa tüüfusesse, Kristof tegi uksed ja kirstud lahti ning kuulutas, et tulgu kes tahes ja võtku endale kõik, mis meeldib. Mu vanaema valis 3 tollal moodsat musta hispaania salli, viis need Akulina õuele ja mängis seal, siis läks uuesti kirstu kallale ja võttis mõned taskurätikud. Siis läks ta teiste eeskujul uuesti majja ja tassis Akulina aeda sületäie kraami, osalt koos karpidega, ja lõpuks unustas enda vanaisa majja mängima. Kui ta õhtul naabriõuele jõudis, koristas Akulina mees tühje karpe. Küsimusele, kuhu karpides olnud asjad kadusid, vastas peremees, et mingeid asju seal polnudki.
Vassili kolis tagasi äia majja ning võttis lastekodust tagasi Šura ja Kolja. Ilma naiseta majapidamises visati must pesu aita, kuni ait oli täis ja uusi kaltse tuli sinna rusikaga toppida. Ka orel viidi aita ja kuni oli veel võimalik selle ligi saada, käisid lapsed klahve vajutamas ning võtsid selle küljest torusid. Vanaisa ei takistanud neid kuidagi, keelas vaid lapsi tänavale minemast, korrates "jumal hoidku" nii tihti, et lapsed naersid, kuni nägid kord, kuidas järjekordse punaste või valgete linna tuleku ajal lõid ratsanikud saablitega surnuks suvalisi tänavalkäijaid. Teine äärmuslik mälestus jäi vanaemale laadal käimisest – siis tõusis tugev tuul ja mõned laiade seelikutega daamid tõusid õhku, sest seelikukangad toimisid purjetena.
Töö- ja toidupuuduse tõttu jagati lastele talvel leiba iga päev kätte napilt. Šura istus jõuetuse pärast talv otsa voodis, kuid olles sama lahke nagu vanaisa, jagas ta oma leivaviile vabatahtlikult õele-vennale. 20.2.1920. a suri Vassili tüüfusesse. Kristof murdis aiaplangust laudu ja tegi nendest kirstu. Peiedel jootsid vennad Gontšarovid ta täis ja sundisid alla kirjutama paberile, kus seisis, et vanaisa Takking kinkis Gontšarovidele oma maja koos kogu varaga.
Kristof läks stanitsa Nezlobnajasse veskisse tööle, tütrepojad saadeti taas lastekodusse ja mu vanaema isavenna juurde, kelle naiseks väga lahke ja vaikne äärmiselt paks tädi Varjuša. Kuid varsti sundis vaesus neid kasulapsest loobuma ja ta sattus kellegi Tšertkova nimelise eide juurde, kelle tütar Maria oli oma lapse võõraste kasvatada andnud ja igatses kellelegi oma hoolitsust jagada. Tšertkova elatus enneaegsete sünnituste esile kutsumisega, pani soovimata lapsed ahju peale ja andis neile vanaema sõnade järgi oopiumit, et nad vaikselt sureksid. Kord 1920. a suvel ronis mu vanaema ahju peale vaatama, kes seal piiksus, ja siis aeti ta tänavale. Pärast sai vanaema teada, et surivoodis vaeveldes karjus Tšertkova: "Koristage need lapsed siit ära!"
Järgmine ulualune oli "vanaema Anna Markovna" juures, kes oli samuti ämmaemand ja oma konkurendi äriga kursis. Seal elasid Veera ja Kostik ning mu vanaema oli ennegi õe-vennaga mängimas käinud. Ta võeti majja küll, kuid perenaine justkui põlgas teda ega pakkunud talle kunagi abi. Õhtuti luges Veera vanaemale ette ja seda kuulates jäid ka teised magama. Kord videvikus äratas lapsi suur lärm – Anna Gontšarova oli jäänud koolerasse, nakatunud kuskil sünnitust vastu võttes, samamoodi nagu juhtus kunagi tema tütrega. Perenaine surnud, pakkisid tüdrukud oma asjad kompsu, võtsid kaasa veidi raha, et tasuda voorimehele ja sõitsid Takkingite majja, kus elasid surnu pojad Fjodor Gontšarov oma kolme ja Pjotr Gontšarov oma 13 lapsega. Veera kui vanem ja praktilise taibuga nõudis sissepääsuõigust, tuletades meelde, et temalgi olnud õigus Takkinite majale, kuid ta emavennad vastasid, et kuna "mamma Fekluša" oli Veerale kasuema, polnud tal sellest majast midagi saada. Mu vanaema kohta öeldi, nagu olevat temagi sündinud oma isa esimesest abielust. Mu kartlik sõnakuulelik vanaema ei teadnud midagi vastata ja õdedel ei jäänud üle muud, kui minna Akulina juurde elama.
Kord läksid nad lastekodusse vendi vaatama ja said teada, et Kolja oli põgenenud. Šura öeldi olevat surma saanud, sest ta jooksis kuuma supipotti kandnud köögitüdrukule otsa. Veera hakkas nõudma venna haua asukohta ja sai seletuseks, et kõik toimus lastekodu teise linna kolimise ajal, nii et keegi ei mäletanud, kas Šura pandi koos teistega autosse, viidi haiglasse või maeti maha. Nii jäi õdedele lootus, et vend võis kuskil elus olla.
Kus kasvasid üles Kostik ja Kolja, ei ole vanaema mulle rääkinud. Nad ilmusid välja juba suurena. Kostik suri 1984. aastal Pjatigorskis, tema tütrelapsed on tatarlased. Kolja viibis mõnd aega Kristofi juures veskis, kus nad magasid samas voodis, ja kord ärganud, leidis Kolja vanaisa keha juba külmana. Mu vanaema järgmine mälestus vennast on pärit 1938. aastast, mil Kolja sai Železnovodski lähistel, Zmeika mäe karjääri plahvatuses surmavalt haavata. Õed tulid teda haiglasse vaatama ja Veera küsis, kas Kolja jääb ellu. Arst vastas haavatu kuuldes, et mis ellujäämisest võib juttu olla, ja siis nägi mu vanaema oma venda nutmas ning pisarad olid verega koos.
Veera kasvas üles Akulina majas, kus peremees teda vägistas ja seejärel ära põgenes. Alaealine Veera kerjas lapsega kiriku juures, kuni leidis tööd Jessentuki linnas, tütar Valentina jäi Akulina juurde, kes Veeralt väsimatult ja üha rohkem raha nõudis. Abielust kellegi Artemjeviga sündis talle poeg Vladimir (Veera pani lastele meelega oma surnud vendade nimed). Pärast isa sõjas teadmata kadumist läks poisi kasvatus käest ära. Raamatupidajana töötanud Veera oli põhimõtteliselt korralik ja aus inimene ning kui poeg oli omaenda tädi juures vargil ära käinud, lõpetas ta pojaga suhted ja poos enda üles 1961. aastal.
Varsti pärast Akulina majja naasmist 1920. aastal kiindus mu vanaemasse üks rikas lastetu paar stanitsa Prohladnajast ja seal kasvatati ta suureks, õpetati talle peened kombed ja kultuurihuve ning kasvatus kompenseeris vea, et vanaema üle 4–5 a koolis käia ei saanud. Kodus prantsuse keelt rääkinud kasuvanemad langesid repressioonide ohvriks või õnnestus neil põgeneda välismaale, igatahes oli mu vanaema mingil hetkel jälle tänaval ja tööd otsimas. 14-aastaselt passi saades valetas ta ennast mitu aastat vanemaks, sest telliskivivabrikusse tööle pääsemaks tuli näidata dokumenti. (Oma sünnipäeva ega -kuud ei teadnud ta nagunii, sest peres ei peetud sünnipäevi ja ta ei taibanud seda kellegi käest küsida.) Seejärel töötas ta ettekandjana restoranis Kislovodskis, kus elas 18. eluaastast ja pidas palju ameteid, kuni kolis 1974. aastal Moskvasse (pärast sõda elas ta mõned aastad Saksamaal Potsdamis).
Georgijevski kalmistu kohale on rajatud park, kuid Takkinite maja oli 1987. a seisuga alles. Gontšarovid jäid sellest ilma, sest kellegi kogemata valesti koostatud testamendi järgi läks maja võõraste kätte. Gontšarovide järglased löödi majast välja ja nagu mu vanaemale räägiti, olid võõrad maja pooleldi rüüstanud, mis tähendas ümber ehitama hakanud. Seepeale nentis vanaema, et õiglus on olemas ja vanemate patud nuheldakse laste kätte, mis sest et sedapuhku lasi loodus neil 70 aastat karistust oodata. (Hiljuti kuulsin, et suguvõsaneedus mõjubki nii, et esivanemate pattude eest tasuvad oluliselt 4. ja 7. põlve esindajad, vahepealsed põlved aga "puhkavad", nii et klapib.) Tolsamal 1987. aastal leidsin Livoonia küla Takkingute Eestisse tagasipöördunud järglased üles, nii et vanaema jõudis nendega vahetada mõned kirjad ja leidis üllatavalt palju ühist. Tegime vanaemaga nalja, et ehk sunnib saatus mind juba sellepärast Eestisse elama tulema, et Kristofi võetud perekuld suguvõsale kuidagi tagasi tuua, ja kuna see on siiani leidmata, siis tuleb tasuda iseendaga.
VALERIA RÄNIK (kodulehekülg)