Meie oleme meeskond

"Liblikas lendab ümber laterna, sest latern tõmbab teda samamoodi nagu Sina mind", kirjutasin kord, ei tea mis aastal."Ent vahest liblikas ei tahagi ennast ära kõrvetada? See on liblika vaba valik. Kust teadsid karta, et tahtsin Sulle liiga läheneda? Ma pole seda sorti. Siis poleks ma enam liblikas ja Sina latern. Sa oleksid kaotanud mu jaoks oma sära. Ei, parem jääda Sind alati igatsema ja imetlema – kõrvalt või kaugelt. Parem Sinust eemale hoiduda, pettes ennast väitega, nagu kardaksin kõrvetada saada. Võib-olla latern ei kõrvetagi? Võib-olla laterna ja liblika kokkupuutest sünnib midagi muud kui see, mida oleme endale sisendanud ja usume alati juhtuvat? Võib-olla teavad sellest ette nii latern kui liblikas? Jah, ainuüksi latern ja liblikas. See, mida teised nende kokkupuudet jälgides näevad, on ettekujutus. Tegelikult muutub latern liblikaks ja liblikas laternaks ja samas muutuvad mõlemad millekski muuks ning see on joovastav mõlemale.

Teadsin algusest peale, et meiega seda ei juhtu. Pelgasin Sind, sest tahtsin lõpuni liblikaks jääda. Sinagi tahtsid jääda iseendaks – või mine Sind tea. Igatahes oli mul vahel küllaltki lõbus vaadata, kuidas latern liblikat kartis."

Loomulikult jäi kiri sahtlisse ootama – võib-olla raamatuks saamist. Miks raamatuks? Nooremana on mind alati häirinud, vanemana muutusin leebemaks ja vaatan nüüd läbi sõrmede sellele, et luule ja proosa, laulutekstid ja filmid on täis meeleheitlikku kannatamatust: ei saa ilma sinuta, ei saa hetkegi – no küll on maailma lõpp! Vahel on sellistel ülestunnistustel verisulitsemise maik juures, vahel on selles eneseeitamist, vahel lausa hävitavat energiat sees. Küll sa saad, vastasin mõtteis igale sellisele ahastajale, sest kõik me oleme seda saanud.

Juba meie esimene armastus tõi meile pettumuse, kuigi me tavaliselt ei mäleta seda. Pean silmas ikka tõesti esimest, väikelapse armastust ema või isa vastu. Olgugi, et vanemad ja vanavanemad armastasid meid kogu hingest – enda meelest, meile sellest igatahes ei piisanud. Nemad arvasid, et me saime nende armastusest aru. Tegelikult saime aru küll, varem või hiljem. Mõned ehk paraku liiga hilja. Meie ettekujutus armastusest erines meie vanemate ja vanavanemate omast, meie armastusvajadused erinesid samuti. Hulk aastaid läks, enne kui teadvustasime endale, mis meid lapsena häirinud oli. Hulk aastaid läks, andsime andeks, kuid õpitud käitumismall oli meis juba nii tugev, et kulus jälle hulk aega, enne kui saime peatada ennast samu vigu oma laste suhtes kordamast. Kui üldse saimegi. Seda endale teadvustanud või mitte, pidime igatahes juba küllaltki varakult saama immuunseks maailmas taudina leviva armastusepuudulikkuse vastu.

Meie ühises maailmas on palju eraldi maailmu: eraldi laste, eraldi vanurite maailm, omaette armastajate, omaette armastuses pettunute maailm ja palju muid "eluasemeid", millest igaüks eksisteerib omaette reaalsusena, olgugi tihti sama katuse all. Nii tuleb töölt lasteta ema, kel lapsed ometi olemas, vaatab kodust korralagedust, virutab paar-kolm asja õigele kohale ja tormab kööki kartuleid koorima. Ei ema peagi ütlema lapsele: mine õue, jalge eest ära, laps läheb ise. Lapsele piisab ema nägemisest. Laps teab, et rohkem tähelepanu, kui ema koduuksest sisse astudes, ei saa ta nagunii. Võib-olla kohtub pere veel õhtuses söögilauas ja vahetab mõned repliigid argistel teemadel, võib-olla aga sööb laps koos sõbraga poeradika juures krõpse või kellegi sõbraema pakutud õhtusööki - neidsamu kartuleid, mis ootavad koduski. Teinekord ei hakka ema õhtul kartuleid koorimagi - tööd on kodus alati küll, või lükkab kõik tööd edasi ja istub teleka ette last koju ootama. Kui laps lõpuks tuleb, sõimab ema tal näo täis ja saadab magama või ilmutab hoopis ükskõiksust, millal laps koju ka ei jõuaks. Variante on sama palju kui peresid, käitumismall näib olevat sama: ema uksest sisse, laps välja. Liblikas lendab laternast eemale.

Ja nii ma siis imestan, kui tänavad on õhtul kuue-seitsme paiku tuttavaid lapsi täis. Nad on kambakesi või ühekaupa, enamasti liikumas-lärmamas, et kõigele kiuste lõbusad välja paista. Kuulen neid tihti ka oma ukse taga kolkimas – viimasel kahel aastal ei tee me neist väljagi, kuid nad kolgivad ikka. Pole neil tõesti kuhugi minna? Miks tahavad nad meie juurde? Meil "pole üldse asju", nagu needsamad lapsed väidavad, meil pole süüagi. Alustassitäis kartuleid ja pool leivapätsi lapsele päevaks on meie norm, lisaks kaks kommi kummalegi kooli kaasa, sest puudub tõend ligipääsemiseks tasuta toidule. Võib-olla on meil siis kodus midagi muud, mida teised lapsed oma kodunt ei saa? Tegelikult on küll, kuid seda jagame me teistega harva. Liblikad lendavad teise laterna ligi, kuid latern peidab end liblikate eest, kartes, et nad lämmatavad tule.

Loomulikult ei teadvusta need lapsed endale veel, mis asi tõmbab neid meie poole, kuid sõltumata sellest, lastakse neid sisse või mitte, süttib neis neile endile arusaamatu kadedus ja viha, et latern ei kuulu päriselt neile. Lapsed käituvad jõhkralt meie ja me kodu vastu – kui nendel pole, siis ärgu olgu ka teistel. Nad ei taipa sedagi, et käituvad halvasti, ja meie ei oska neid takistada, sest meil on valus vaadata nende valu. Sellepärast ei lasegi me neid enam sisse, vihastugu parem ukse taga, mis see soditud sein või katkine klaas ikka loevad – meie latern on alles ja liblikad rahul.

Minagi olin lapsena liblikas, kes ühe laterna juurest teise juurde lendas ja sealt kolmandat igatses ning ühe, kõige kaunima laterna juurde lennata ei julgenud üldse, sest kuigi see latern tiibu või silmi ära ei kõrvetaks, ei oskaks ma elus vaadata enam ühtegi valgust. Sest ilma et sind armastataks, võib elada küll, kuid ise armastamata...?

Teadsin varakult, et sugulased ei mõista, sõbrad reedavad ja armastus kõrvetab. Uskusin siiski, et sugulasi, sõpru ja mind armastavaid inimesi saab endale ise sünnitada. Sest ise tehtud on hästi tehtud. Tahtsin maksku mis maksab, olla teistsugune kui oldi minuga. Tahtsin armastada kedagi, kes kohe ära ei kao. Meie oleme meeskond, ütlen tihti oma laste ja enda kohta. Vähemalt seni oleme suutnud olla. Oleme loodud üksteise jaoks üksteist toetama ja aitama, vähemalt senikauaks, kuni koos elame. Niipea kui latern hakkab kõrvetama või leitakse kaunim latern, lasen liblikad vabaks, ja kui nad tulevad tagasi, võtan vastu. Või leiavad laterna üles teised liblikad, kui latern on vaba.