Kuidas säästa emme vaeva

"Montessori pedagoogika alustoeks on kord. Ainult korrastatud ümbruses saab korrastuda mõtlemine. / ... / Lapses elab igatsus korrastatud ja turvalise ümbruse järele." (Ingrid Meister "Avastagem laps", "Valgus" 1994)

Kuni eelmise aastani ei teadnud ma Montessori teooriast midagi. Olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et olen oma mõistuse järgi samamoodi teinud. Lapse ohutust silmas pidades paigutasin kõik asjad ümber: lastele mõeldav madalatele riiulitele, ohtlikud – kõrgemale, sahtlid ja kapid kinni, pliidi ette aed, esiukse ette värav, elektrijuhtmed kleeppaberiribade alla.

Mänguasjakasti idee mulle ei meeldinud – varusin hulga karpe, et eri sorti mänguasjad oleksid eraldi karbis. Kõik kuni pisiasjadeni välja sai läbi mõeldud enne laste sündi. Tahtsin säästa jõudu ja aega, et lastega suhelda. Mõtlesin läbi kõik kodused toimingud: kuidas võiks neid kiiremini teha ja, peaasi, kuidas ära hoida ebameeldivaid tegevusi, näiteks koristamist. Tahtsin, et korter ei läheks mustaks ega segamini.

Igal asjal oma koht

Mu korter näeb alati värskelt kraamitud välja, suurt koristust ei ole kunagi vaja teha. Harjusin ise ja harjutasin lapsi panema asju korda kohe, kui neid enam vaja ei ole. Jaotasin asjad rühmadesse: need, mis käivad väljas ei tule kunagi esikust kaugemale; need, mis käivad põrandal ei satu kunagi voodisse, tooli ega laua peale.

Järelikult on ainsaks mustuseks tolm. Seda võib näiteks hommikul tõustes kõikidelt pindadelt niiske lapiga pühkida, see töö ei võta mul rohkem kui kolm minutit ja ma teen seda ka siis, kui on kiire.

Põrandalt pühin tolmu kohe pärast voodi kordategemist ja see ei võta rohkem kui viis minutit, sest teen seda aknapesuharjaga. Käsnaga hari võtab viimse kui tolmuraasu ja jätab põrandad kuivaks. Seegi muutus mul hommikuste tööde juurde kuuluvaks. Hea tunne on alustada päeva puhtas korteris ja tulla tagasi puhtasse korterisse.

Laps mõistab ema vaeva küll

Lapsele on võimalik ilma suurema vaevata selgeks teha, et kui ta end ära ei määri, on emal vähem pesemist ja seda aega võib ema veeta hoopis koos lapsega. Selline laps ei pilla tänaval jäätisepaberit maha, sest emale mõeldes õpib ta tõenäoliselt säästma ka teiste inimeste vaeva. Juba ühe- kuni poolteiseaastane laps on võimetine asju korda panema, et ema kiitust ära teenida. Oluline on, et laps näeks: vanemad ise teevad samamoodi.

Ei olnud sugugi raske lapsele selgeks teha, et enne tugitooli või diivani peale ronimist tuleb kingad jalast võtta. Juba aastaselt tegid lapsed seda meelde tuletamata.

Segadus röövib palju ruumi

Külla tulnud kuueaastane laps pillas kõik mänguasjad toas laiali ja teatas emale: nüüd läheme ära, siin pole ruumi.

Enne uue mänguasja võtmist panevad minu lapsed eelmise oma koha peale tagasi, see ei ole omaette töö, vaid iga tegevuse lõpetus. Kuna igal asjal on oma koht, ei tundugi mu korter enam nii väike.

Proovige panna riided kappi pilla-palla ja seejärel korralikult voldituna – kohe näete, kui vähe need ruumi võtavad, pealegi paistavad nad siis kõik korraga silma. Kui laps näeb kõiki mänguasju korraga, siis leiab ta endale kindlasti midagi huvitavat.

B. Spocki väide, et alles 4–5aastaselt õpib laps enda järelt koristama, ei tundu mulle õige. Nii hilja ta seda enam ei õpi. Laste õpetamisega ei ole mul probleeme olnud, hoopis võimatu on täiskasvanud sugulastele selgeks teha, et näiteks väljast tulles peaks käsi pesema.

Korras ümbruses elav laps saab seletustetagi selgeks, et enne uut tegevust tuleb lõpetada eelnev. Ta õpib, et inimene valitseb asjade üle ja mitte vastupidi. Oma asju koristav laps õpib alustama tühjast kohast, julgeb olla algataja.

Hale on vaadata täiskasvanut, kes sobiva naela leidmiseks tühjendab põrandale kogu riistakasti ja sorib selles, suutmata meenutada, mida ta ometi otsis. Tema abitus sai alguse mänguasjakasti tühjendamisest. Kastis lähevad mänguasjad katki, mustaks ja kaotsi, ununevadki põhja. Laps ei mäleta, mida otsib, ei tea, mida tahab, harjub viskama ja sorima ja polegi imestada, kui hiljem on tal pahandusi koolikoti pakkimisega.

B. White arvab, et 12–24 kuud on kõige ebasobivam vanus lapsele puhtust õpetada, sest laps ilmutab negatiivset hoiakut. Arvan, et puhtust ja korralikkust võib õpetada juba enne 14. kuud. Negatiivne hoiak võib tekkida siis, kui teatud ajani lubatakse teha kõike ja mingist hetkest enam ei lubata.

Korrastatud ümbruses kasvab terane laps

Võibolla ei tasu kiirustada lapse pulgavoodist välja tõstmisega niipea, kui ta roomama õpib. Tasuks anda lapsele aega istuda ja vanemaid jälgida. Laps paneb tähele ja teab varsti kõikide asjade asukohta – kui neil alati kindel koht on. Kui laps pääseb põrandale ja mõni asi talle kätte satub, siis viib ta selle ise oma kohale – kui ta on näinud vanemaid seda tegemas.

Põrandale pääsenud laps ei õpi enam ära asjade asukohta, sest ta ei pane enam hästi tähele midagi, mis asub temast kõrgemal. Kas olete märganud, mis vanuses vaatavad teie lapsed taevast?

On teada, et korralagedus aeglustab reaktsioone, vähendab otsustamisvõimet. Korrastatud ümbruses kasvab tähelepanelik laps. Just laste terasuse tõttu ei saanud ma neid kellegi teise hooleks jätta. Kuid lohutan ennast, et terastel lastel on huvitavam elada ja kergem õppida.

VALERIA RÄNIK (kodulehekülg)

*
(Muud samal teemal)

Retsept ("Lihtsad nipid", "Pere ja Kodu", nr 5, 1994, lk 37)
Lõigake paar sidrunit purki, raputage peale suhkrut. Seejärel sulgege purk kaanega ning pange külmkappi. Juba järgmisel või ülejärgmisel päeval tekib sidrunilõikudest siirup. Paar sidrunitilka veeklaasi peale peaks andma joogile mõnusa maitse. Aeg-ajalt tuleks purki lisada suhkrut ning sel moel jätkub siirupit mitmeks kuuks.

Varbikud ("Lihtsad nipid", "Pere ja Kodu", mai 1995, lk 42)
Tavaliselt külmetavad nii lastel kui suurtel just varbad. Teist sokki aga on raske jalga panna, sest kannast ei mahu see läbi. Lõikasin lastele väikseks jäänud villased sokid kanna juurest pooleks ja sain nii kaks paari varbikuid, mis mahuvad jalga nii lastele kui ka täiskasvanutele.