*
(Soosaare talu, Koruste, Rõngu kihelkond)

*
SOOSAARE 3.11.2020

*
Ernst Enno (1875 Valguta–1934 Haapsalu)

"Enne seakarjuse põlve algu juba [1887] ostis isa Rõngu valda Koruste külla talu, mille järele mind külakondsete keskel Soosaare Erniks nimetama hakati." (Ernst Enno, "Postimees 1857–1907: 50-aastase kestuse mälestuseks", 1909, lk 154–156)

Noorena avaldas Enno oma lastelaule Soosaare Erni nime all ja selle talu lapseks jäi elu lõpuni.

*
Õpingud ja töö viisid sageli mujale, kuid septembrist 1906 veebruarini 1908 ja augustist 1908 aprillini 1909 elas Ernst Enno taas oma vanemate juures Soosaarel, aitas neid talutöödes ja kirjutas.

"See oli tema elu kõige õnnelikum ja viljakam aeg." (Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 139)

*
"Minu sõbrad" (1910)
"Kadunud kodu" (1920)

*
Muusika, laul – Triin Arak

*
SOOSAARE 2020

*
"Talu, mida ümbritsesid kõrged vanad lõhmused, asus ilusas kohas, sooservas. Talul oli mets, karjamaad, heinamaad ja imeilus kuuselaas, kus ristlesid teerajad. Karjatänav viis tareõuest saviaukude juurde, sealt edasi söödile. Söödil kasvasid kased, kuused ja kadakad. Karjamaa oli kaugemal, metsa taga. /.../ Soosaare avaras õues õitsenud valge ristik." (Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 36 ja 37)

*
"Kõik suvevaheajad veetis Erni Soosaarel. Ta jooksis paljajalu mööda metsi ja heinamaid, ronis puude latva ning pidas /.../ kõnesid loodusele ja loomadele. Siin sündisid tema esimesed luuleread, mis ta hiljem paberile pani."
(Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 24)

*
Mets kasvas Soosaare kandis palju suuremal alal kui praegu.

Nõukogude ajal raiuti mõned metsad välja ja nüüdseks on mets mõnes kohas uuesti n-ö raieküpseks kasvanud.

*
1999
Mets alles
Mets läinud

*
2015
Mets alles
Mets taastub

*
Eestimaal langesid paljud laaned. Kuid Palu laas püsis.

Ikka oli võimalik leida puid, kivisid, radu, mis olid Ernst Ennot kõnetanud ja tema lapsepõlves kuuldud pärimust täiendanud – lugusid metsarahvast, savihaua vaimudest, kaarnakivist...

*
Palu laane hävitamine jäi ajavahemikku juunist 2015 juunini 2017, ütleb kaart.

Kaunist kuusikust on alles jäetud mõned üksikud ribakesed.

Pinnas on metsaveomasinate poolt jäädavalt kahjustatud.

*
2017

"Tema sõidab siis ära Soosaarde ja läheb siis Palu laande kaarnakivi otsima."
(Ernst Enno, "Minu sõbrad", 1910, 1. ptk)

*
Lootusetul "kuumaastikul" kerkivad võsa varjus uued, põlvepikkused kuused, kelle ära majandamise aeg on juba aastakümneid ette kusagil kirja pandud.

*
"...tol õndsal ajal, kui puud veel nii paksud ja kõrged olid..."

See raamatu "Minu sõbrad" alguslause vihjab, et jutustaja oli väike laps, kuid omandab meie ajal uue kurja tähenduse.

Metsaks on hakatud nimetama 1,3 meetrist kõrgemat nn uuendusraie istandust ja kõik vanemad puud kuuluvad lähiaastatel väljaraiumisele.

*
Ernst Enno lapsepõlve õnnemaa ja muinasjutumets Palu laas, 12.2020.

Miski peaks olema püha. Enamikul inimestest aga ei ole.

*
Oo kodu, kadund kodu –
üks talu, nurmed, laan...

("Soosaare mälestus", 17. VI 1917, raamatust "Kadunud kodu", 1920)

*
Varemed on hoonete kalmistud ja nende vastu on säilinud mõninganegi austus.

*
Kalmistud ja mõned varemed on viimane pühadus, mida inimesed aukartuse või muu kartuse tõttu veel nõustuvad rahule jätma, majandamisest välja arvama. Müügiks läheb kõik – nii esivanemate hiied kui ka ainult praegustele kohalikele kallid ja pühad metsad.

*
Enno armastus kodumetsa vastu oli muutnud selle pühaks metsaks, ehkki muinasaegade pühamets oli jäänud Valguta lähedusse, Tulimäele. Esivanemate arusaamad kõiges elavas lahustunud jumalikkusest tulid tänu vanaema Kadri Petersi juttudele Soosaarele kaasa ja muutusid Ernst Enno puhul aukartuseks kõige elava ees.

*
"Nende juttude algallikad pärinesid iidsest ajast, külarahva mälust."
(Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 23)

*
Vend muld, vend kivi, lill, lind, loom, me ühte sugu...

("Meil kõigil ühine on pulmapidu ees", 9.1.1918, raamatust "Kadunud kodu", 1920, lk 63)

*
"Enno /.../ pidas loodust Jumala loomingu tippsaavutuseks. Inimesi ta nii õnnestunuteks ei pidanud. Need olid kui mitte saatuse-, siis vähemasti palgaorjad."
(Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 43)

*
Loodus ilmestas ja elavdas liiga inimkeskse usundi vaimus kasvatatud kirjaniku maailmavaadet, muutes selle paljudele raskesti mõistetavaks.

Ennekõike ta enda vanematele ja õele Emiliale (1877–1969), kes pärast pere lemmikpoja Kusti (1880–1888) surma maruusklikeks olid muutunud.

Seejärel 20nda sajandi alguse kirjanikele. Siis okupatsiooniaja ning lõpuks meie tarbimisajastu inimestele.

*
"Ernst Ennoga pole keegi julgenud tegelda siiamaani – ei teadlased, ei esseistid. /.../ Ta on nii kättesaamatu, nii kaugel-kõrgel meist /.../ Tema uurimiseks, käsitlemiseks puudub veel ühine kokkuleppeline kujutluspilt." (Jaan Kruusvall, "Enno", "Sirp", 18. IX 1992, nr 37, lk 5)

"Need ajad, mil me oleme valmis või küpsemad aru saama, mida Ennol meile öelda oli, algavad just nüüd. Varem oli liiga vara." (Anneli Aan, õpetaja, end. Tartumaa Muuseumi pedagoog-kuraator, 2005, Valguta)

*
Saja aastaga on metsade elustik raiete tõttu kõvasti vaesunud, kuid jäädvustagem seda, mis veel alles on!
Juba lähiajal kaob seegi ilu.

*
Allesjäänud metsatukka siseneb ja põllu serval kraaviga lõpeb vana, suurte sammaldunud kividega ääristatud vankritee. Kivide asetus jätab kohati värava mulje.

"Ja jälle lähen mina kodu poole. Sääl tuleb mulle suur ja pime mets vasta. Metsa sees on linn. Mina astun väratist sisse."
(Ernst Enno, "Minu sõbrad", 1910, 1. ptk)

*
Soo kadus kraavidesse ja nõukogude ajal tekkisid asemele põllud. Soosaare lähedal on aga säilinud jupike vana, võib-olla veel Enno-aegset kraavi, mis oli hoolikalt kividega vooderdatud.

*
...on kuskil metsa taga kadund kodukoht!

("Kadund kodu!", 16. VI 1917, raamatust "Kadunud kodu", 1920, lk 27)

*
Metsaga oli seotud juba Ernst Enno vanaisa Johan (1803–1847), Valguta mõisa metsavaht.

Ernst Enno isa, Prits Enno (1836–1926) sünnikoht – Arja metsavahitalu.

Metsa äär on nüüdseks eemale nihkunud, teisel pool teed on mets sootuks kadunud. Arja mets on suur, kuid kahaneb iga aastaga.

*
Enne Soosaare ostmist oli Prits Enno Valguta mõisa kutsar ja hiljem kõrtsmik.

*
Köödsa kõrts, kus sündisid Pritsu ja Anna vanemad lapsed.
(1900ndad aastad. Pilt Elmar Sule fotokogust. ERM TM Fk 13790)
(Muud ajaloolised fotod – Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv)

*
Kõrtsis veedetud aastad õpetasid Ernile inimeste tundmist ja mõistmist.

Ernst Enno austas kõikide inimeste õigust oma erinevatele nii tõeks- kui ka pühakspidamistele.

*
Valguta rahvas peab Ennost lugu, kõik Valguta rohked rohutirtsud ja ritsikad laulavad tema auks.

Pingi autor on Anni Irs (oktoober 2015). Pilt 5.9.2020.

*
Köödsa kõrts, elupõlise karsklase ja taimetoitlase Ernst Enno sünnikoht, seisis Valguta mõisapargi äärel.

Siit 350 m kaugusel, üle põllu, asub Pärnamäe kivikalme, tol ajal väga kardetud püha paik.

*
PÄRNAMÄE 20.1.2020

SOOSAARE 3.11.2020

Praegu näevad Soosaare ja Pärnamäe tänu neid ümbritsevatele põlispärnadele üsna ühtemoodi välja.

Talu varemed on, nagu kivikalmedki, püha koht, sajandite mälestuste kalmistu.

Kuigi nende kivide all pole säilmeid, on hinged ikka kohal. Eriti hingedeajal.

*
PÄRNAMÄE 28.6.2020

SOOSAARE 8.12.2020

Kummitada võis Enno mõlemas elukohas. Oma proosaraamatu 2. peatükis ta kirjeldab, kuidas suur must käsi ilmus sageli voodi alt nähtavale ja sirutus tema poole. Raske öelda, olid öised pildid ja hääled pelgalt vanaema juttude mõju või kas need olid pärit Pärnamäelt või hoopis reheelamu minevikust (Soosaare oli talukohana juba enne Ernst Enno sündi olemas olnud).

*
Puhkab isa, puhkab ema,
kuulda üksi hingamist,
nagu unenäo sõudu,
taluhaldja liikumist.

("Õhtu kodutalus", 1909, raamatust "Uued luuletused", 1909, lk 26–27)

Ernst Enno noorim vend Paul (1892–1961) meenutab:
"Vanaema jutustas meile, lastele, palju-palju lugusid haldjatest, kodukäijatest, puukidest, krattidest ja kaarnakivist. /... / Meie peres arvati, et igas talus on oma taluhaldjas, kes on selle talu kaitsevaim. Aga see taluhaldjas võib teha ka kurja, kui temast lugu ei peeta, kui tema vastu eksitakse."
(Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 23)

*
Paul Enno meenutab:
"Kõik meie peres uskusid vaimude olemasolu. /... / Eriti õhtuti minu isa ja ema rääkisid mitmesuguseid lugusid tontidest ja vaimudest, kes just õhtul ja öösel ringi rändavad. Isa ütles, et tontisid ei maksa karta, et nende vastu on võimas abinõu olemas – jumalasõna."
(Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 23)

*
"Mida usklikumaks Ennod muutusid, seda viletsamaks läksid suhted vanaemaga. Hiljem on Emilia nimetanud vanaema Kadrit "paganlikuks eidekeseks". Ometi pole kahtlust, et kõik lapsed, ka Anna, kuulsid neidsamu jutte, aga ainult Ernile mõjusid nad nii sügavasti, et suunasid kogu tema elu."
(Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 23)

*
Ernst Enno tõi eesti luulesse ida filosoofiat, ühendas oma loomingus meie vanarahva juttude muinasmaailma ja eri maailmajagude pühadusi, igatsust oma mälestuste reaalse kodu ja unistusliku, elus kõike ilusaimat sümboliseeriva hingekodu järele.

*
Henrik Visnapuu kirjutas, et Enno tee oli "ühe valgustatu tee läbi iseenese kadunud koju." ("Vanad ja vastsed poeedid", "Noor-Eesti", 1921, lk 91)

*
Ema Anna Enno (1853–1935) ütles pärast Ernsti surma, et "ainult seda panevat ta pojale patuks, et ta lugenud jumalavastaseid raamatuid, nagu nimelt Buddha raamatut, kui ka mitmesugust spiritistlikku kirjandust." (Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 31)

*
"Patuks peeti ka loodusluuletusi, kus avaldus panteistlik maailmavaade ja looduskäsitlus (Jumal on universum, viibib kõikjal ning asub väljaspool "head" ja "halba"). Selline mõtteviis kuulutab kivid, põõsad ja puud inimestega võrdväärseteks." (Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 31)

*
"Ometi armastas Erni vanemaid ja jäi vaatamata lahkarvamustele ja erinevale ilmavaatele neile lähedaseks. Ta külastas neid tihti ja aitas neid igal võimalikul juhul. Kui aga hakati oma vaateid peale sundima /.../ tõmbus ta tagasi ja eelistas vaikida." (Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 26)

*
"Kui vahel juhtus, et vaidlus oleks muutunud tüliks, läks Erni kohe oma tuppa, pani ukse kinni ja kui tuli välja, ei räägitud sellest asjast enam." (Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 135)

*
"1907. aastal oli Ennol juba teadmus, et varem või hiljem tuleb Soosaare talu ära müüa. /.../ Ta leinas talu juba 1907. aasta suvel kui kadunud armastust. /.../ Talu oli ostetud võla peale, mis oli ainult osaliselt tasutud." (Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 140 ja 148)

Lõplik lahkumine Soosaarelt leidis aset aprilli lõpus 1909.

Enno vanemad kolisid Tartusse, kus liitusid baptistliku kogudusega.

*
Isa ei pärandanud Soosaare talu oma "paganlike" tõekspidamistega luuletajast pojale.

Poeg aga läks tööle Valka ja hiljem Haapsallu, et kuni oma elu lõpuni lisaks omaenda perele ülal pidada oma vanemaid ning aidata oma õde ja joodikust venda.

*
Soosaarel elasid teised ja kõik oli muutumas, kuid Ernst Enno mälestustes oli aeg peatunud. Ikka ja jälle tuli ta oma mõtetes, unes ja loomingus siia koju. Ta mõttejõud hoidis koha muutumatuna, koondudes aina tihedamaks, tõrjudes välja kõik muud ajakihid ja luues omaette, tavainimesele nähtamatu maailma.

Pühaduse kaotuse valu andis Ernst Enno koduarmastusele väe, millest on Soosaarel kõik siiani läbi imbunud.

*
Miski peab püha olema.
Jutt pole Enno perekonnast, kus kolm "õigesti" usklikut vaenasid kaht "valesti" usklikut, vaid pühadusest laiemas tähenduses.

*
Pühaks muutub kõik, mida puudutab isetu armastus. Ehk armastus oma algupärases tähenduses, mis jääb igaveseks paigale, ka siis, kui inimesed on lahkunud. Ernst Enno armastus oma pere ja kodu vastu muutis Soosaare saarekese keset põldu perekonnatruuduse templiks, koduigatsuse pühakojaks.

*
Siis tuled sa kui valgus,
kurb kujutuse maa,
oo kodu, kadund kodu,
sind Jumal õnnista!

("Soosaare mälestus", 17. VI 1917, raamatust "Kadunud kodu", 1920)

*
Aastasajad kõnelevad –
kuulda üksi hingamist,
nagu unenäo sõudu,
taluhaldja oigamist.

("Õhtu kodutalus", 1909, raamatust "Uued luuletused", 1909, lk 26–27)

*
Hoonetest on saanud varemed, alusmüüridel kasvavad suured puud.
Siiski on kõik nähtamatult alles.
Kõike olnut on tunda, ajauks on praokile jäetud.
Siin saab olla ainult tänulik külaline.

*
Õnneks pole kivid laiali tassitud.
Puud pole maha saetud.
Õu pole võsast välja raiutud,
pole langenud okstest-tüvedest puhastatud,
pole niidetud ega muudmoodi rüvetatud,
pole uuesti asustatud. Veel.

*
Aitäh, taluhaldjas, said inimesed eemale hoitud.
Siin saab Soosaare Erni lõpuks olla oma kadunud kodus.

*
Roheline hingedeaeg Soosaarel, kummitab mõõdukalt...

Varemed on koduks metskitsedele ja teaks, kellele veel...

*
Enno kaks pühadust – loodus ja kodu – hakkavad ühte sulama.

*
Meil igavikud ees ja igavikud taga,
Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.
Sa vaata kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,
Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel.

("Meil kõigil ühine on pulmapidu ees", 9.1.1918, raamatust "Kadunud kodu", 1920, lk 63)

*
2020. aastal täitus 100 aastat "Kadunud kodu" ilmumisest,
kus leidis avaldamist luuletus "Kodu imelisem töö".

*
Ernst Enno abikaasa Ella (1879–1974) "meenutab:

"Istusime mõlemad, nagu kaks putukat vastu seina surutud, kui ta luges mulle need read:

Ava aken põhja poole,
Lase tuppa tulla öö...

Nagu kartes kukkuda sinna valgusesse, õhku, selle klaasise avaruse põhja.""
(Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", 2000, lk 156)

*
Kirjutatud 17. VI 1917, ilmus 1920 ("Kadunud kodu", lk 27)

Muusika, laul – Triin Arak
Tekst – Ernst Enno

"Kodu imelisem töö"

Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne,
kodu imelisem töö.

Vaata vari, koduvari
mustav kulla põhja pääl,
kaevurakk ja metsaladvad,
põuapilved siin ja sääl.

Vaata, sügavuse siidis
kõige üle kesköö paar – *
see on kodu, see on kodu,
soode taga oma saar…

Soode taga – sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee –
sine tegi hinge silla, **
muinasjutt jõi ära vee…

[Vaata, sügavuse siidis
kõige üle kesköö paar –
see on kodu, see on kodu,
soode taga oma saar…

Soode taga – sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee –
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee…]

Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö –
sääl on kuskil teiste keskel
vanemate kaunim töö.

(** Originaaltekst erineb laulust kahe tähe võrra)

*

* MIS ON "KESKÖÖ PAAR"?

Taevapaarid on Suure Vankri tähtkuju põhiliselt tuntud osa lähedal asuvad 3 tähepaari (ι ja κ, λ ja μ, γ ja ξ), mis asetsevad võrdsete vahedega kahes peaaegu sirges reas.

*
Rahvakeeli moodustab Suur Vanker osa astronoomide Suurest Karust ja Taevapaarid märgivad Suure Karu jalgu.

Üks nendest tähepaaridest pidi (sõltuvalt aastaajast) Soosaare maja põhjapoolsest aknast vaadatuna kesköö paiku teistest kõrgemal olema.

*
Telefoniga pildistamiseks pole Taevapaaride tähed piisavalt heledad.

Selles filmis esinesid kesköö paari osades Saturn ja Jupiter ning Marss ja Pegasuse tähtkuju täht γ.

Kõik pildid on tehtud 2020.a hingedeajal.

*
Hämardub, läbi igaveseks lahti jäänud akna
hakkab öö tuppa tulema.

*
2021

Lõpp