Inimene on ilupime, pole õnnelik maailma ilu vaadates, sest tal on aina midagi puudu.
Paljud on elupimedad – ei märka elavat ilu. Esemed võivad ju kaunid olla, kuid nad ei kiirga tagasi vastuarmastust, nagu kogu elus-elutu loodus teeb seda.
Inimene ümbritseb ennast asjadega ja muudab asjadeks elusolendeid – kelle jaoks kolavad loomad metsas, loomanahk seinal – nii tundub parem. Mis ei kasva söögilaua jaoks, on umbrohi; puud tuleb maha müüa, milleks nad muidu sirguvad.
Inimene on liiga enesekeskne, oma tehisühiskonda suletud, sipleb oma mängumaailma muredes. Ainult mõned on "kingakarbist" mujale välja piilunud.
Elavat maailma ei saagi omada, vaid imetleda ja tundma õppida.