Korterivaim

("Korterivaim - Der Wohnungsgeist", "Estnische Kurzgeschichten. Miller - Park - Ränik" ("Bilingua. Baltische Literatur zweisprachig", 1996), lk 8-21)

Mul on armusuhted elamispinnaga. Õigemini, korterivaimuga.

Korteris kummitab: kostab hääli, avanevad ja sulguvad uksed, asjad liiguvad iseenesest. Kuid see ei sega. Otseselt mulle ei ole korterivaim eriti häda teinud, välja arvatud juhtum, kui mingi seletamatu jõud sundis kaks meetrit kõrge, üks meeter laia ja pool meetrit sügava riiuli mu jala peale kukkuma. Riiul oli seina külge mitme naelaga kinnitatud ja mina ei tea, miks ta äkki ümber kukkuma pidi. Veel on minu korteris vähemalt üks kindel koht, kus kõik asjad kukuvad käest, hüppavad õhku või libisevad maha. Suurt pahandust ei tee seegi. Ütleksin veel, et minu korteris näitab end needus vee kaudu. Müstilisel kombel pritsib, tilgub, voolab ja läheb ümber kõik, mis ühelgi loogilisel ega füüsikalisel põhjusel ei peaks pritsima, tilkuma, voolama ega ümber minema. Aga ka sellega olen peaaegu harjunud. Juhtub päevi ja nädalaid, kui elektri- ja muud seadmed hakkavad minema üksteise järel rikki. Pärast nad kas hakkavad jälle tööle või tuleb pöörduda parandusmeeste poole, kes ütlevad tihti, et seadmetel ei olnudki viga. Nii see kõik on ja on alati olnud. Selline on mu kodu ja ma ei tahagi teist.

Kuigi see kodu ei ole ainult minu oma. Olen alati tundnud, et mitte kunagi ei ole ma olnud seal üksinda, et keegi nähtamatu isik on kogu aeg elanud seal koos minuga. Ta on olnud minu korteri märksa varasem elanik, võib-olla selle esialgne omanik. Uurisin välja kõik, mida andis uurida, ja sain teada, et eesti aial oli mu majas leivapood. Just selle koha peal, kus praegu on mu köök, küpsetati leibu. Poe perenaisel oli kaks poega nagu minulgi. Nad olevat läinud Ameerikasse. Neid olevat nähtud maja läheduses mõni aasta tagasi – nad vaatasid maja, kuid sisse astuda ei söandanud. Muidugi, majast on ainult pool alles, teine pool põles pommitamise ajal ära. Maja planeeriti ümber ja kolmas põlvkond võõraid elab nüüd sees. Uurisin välja oma korteri eelmiste elanike nimed. Kõik need inimesed on elus, ükski neist ei saa kummitada. Kahtlustan selles perenaist ennast. Räägiti, ta olevat vanas eas mures olnud õues asunud kaevu pärast. Ta kartis nimelt, et tulevad võõrad ja panevad kaevu kinni. Ei maja ega poe saatus olevat teda nii murelikuks teinud kui kaev. Juhtuski nii, nagu ta kartis. Ainult et seda auku, mis kaevust jäi, ei saadud kuidagi kinni panna. Kahe maja rahvas olevat viiekümne aasta jooksul tassinud sinna liiva ja tuhka, kuid auk on siiamaani näha, nagu vajuks muld selle koha peal iga kord sisse.

Mõtlesin kõigile salapärasustele, mis on mu korteris seotud veega, ja leidsin, et nad võivad olla ühenduses perenaise kaevu sulgemise hirmuga. Igatahes ei hakanud ta veetorusid ega kraanivärke kunagi armastama. Ühel endisel elanikul lõhkenud kord torud otse korteris – võtnud kätte ja lõhkenud, keegi ei tea, kuidas. Pealegi, keegi ei tea, kas perenaine sai ennast päästa või hukkus pommitamise ajal. Kui ta hukkus tules või elas oma maja saatusele liialt kaasa, oleks tema kirg vee kallamise vastu arusaadav.

Ükskord nägin perenaist ise. Ootasin tollal oma esimest last. Oli öö ja ma magasin, või ehk ei maganud, kui tume vana naise kuju tuli voolumõõtja alt seinast välja, kõndis üle toa ja silitas minu pead. Tundsin selgelt ta käe puudutust, see oli soe.

Kuid mitte alati ei suhtunud perenaine minusse nõnda hellalt. Ükskord sai ta mu peale hästi pahaseks. Istusin poolpimedas köögis ja jälgisin hiirepoegade mängu. Neid oli seitse. Nad ei kartnud mind üldse. Võtsin jalad sussidest ja nemad hakkasid ronima sisse ning välja, üks hiirepoeg hüppas koguni varba peale. See tegi mind kurjaks. Arvasin, et hiirepoegadele oleks kulunud ära väike õpetus. Mitte kõik inimesed ei luba neil oma susside sisse ronida. Pealegi arvasin korteri enda oma olevat ja mulle tundus, et mul on õigus otsustada, mida ma hiirtele luban, mida mitte. Korjasin hiirepojad klaaspurki, vaatasin, kui armsad ja ehmunud nad olid. Viisin õue ja loksutasin välja kõrgesse rohtu.

Ja siis ei tulnud mu kraanist enam vett. Aga mina ei saanud aru, kes ja mille eest mind karistas. Hakkasin ootama last ja arvasin, et korteris on liiga palju hiiri, et minu laps vääriks rohkem puhtust ja puutumatust. Panin üles hiirelõksu ja hävitasin hiiri kümnete kaupa. Siis hakkas häbi. Kuid vesi ei tulnud ikka veel tagasi. Tuli laps, mähkmete pesuvett tuli kanda tänavaristmikult kaevust, ja kui see talvel kinni külmus, siis hoopis kilomeetri kauguselt. Ja nõnda poolteist aastat.

Kuid olin ikkagi oma korterivaimule truu. Ja ega veepuudus olnud ainuke pahandus. Elasin tollal de facto Tartus, de jure Kärdlas: seep, suhkur ja alkohol olid kohaliku talongi peal, mina neid osta ei saanud. Kohvi ja elektripirnide ostmisel pidi näitama passi, ka kütte-, gaasi-, elektrikontoris ja arsti juures nõuti näha sissekirjutust. Ometi – mul oli kodu. Ainuüksi seal viibimine tõi seletamatu õnne ja täiuslikkuse tunde. Nautisin seda. Istusin jõude ja vaatlesin armunult kodu armetust. Tundsin end olevat õiges kohas, ja selleks tundus olevat õige aeg.

Ükskord pidasin jõulusid metsamehe peres 25 km Tartust. Äkki tuli nii suur koduigatsus, et hakkasin astuma mõõda hangi ja jõulutühje teid kodu poole. Hoidsin küünte ja hammastega kodust kinni, tuldagu või sõjaväega välja tõstma.

Ükskord muide tuldigi. Aga siis jälle vedas ja poolteist aastat kinnitamata seisnud korraldus mind korterisse sisse kirjutada võttis äkki korteriorderi kuju. Siis tuligi perenaine mulle pai tegema, olime leppinud.

Varsti jälle polnud perenaine minuga rahul. Niipea kui olime erineval arvamusel, sündis midagi: kas vesi ei tahtnud valamust alla minna või oli kraan ei tea kelle poolt hoopis ära keeratud ja vett tuli lasta voolikust tänavale, kõik pidi juhtuma teadagi öösel vastu pühapäeva, et näeksin rohkem vaeva remondimeeste kohaletoomisega.

Ükskord sai perenaine päris seatükiga hakkama. Tulin koos lastega koju hilja ja ei jaksanud ära oodata, kuni brikett ära põleb. Jätsin siibrid lahti ja läksin magama. Hommikul vaatasin sisse – tuhk mis tuhk, panin siibrid kinni ja läksime linna. Õhtul oli korter nii suitsu täis, et meil tuli magada lahtiste uste ja aknaga keset talve.

Teinekord aga juhtus midagi sellist, et istusin maha ja kirjutasin avalduses kõrgele ametnikule kogu tõe:

"Minu korteris ei ole ahju. Köögis asuva pliidi toapoolne müür ei pea sooja kahte tundigi pärast kütmist. Põrandal on praod, köögis koguni augud. Põrandad on alati külmad, vaibad lähevad märjaks. Märjad laigud tapeedil ei kuiva päriselt suvelgi. Lilled ei kasva, muld hallitab. Tuba on pime, päike paistab sisse suvel üks tund päevas. Köögis üldse ei ole akent. "Kuiv" tualett on ühendatud korteriga esiku abil ning haiseb. Tuulutamisvõimalused on piiratud tänava teisel poolel asuva armeeüksuse ja selle ümbruses elavate kahtlaste tüüpide pärast, kes on tunginud aknast sisse või pidevalt teinud muud pahandust, kaasa arvatud prahi loopimine, klaasi katkitegemine, postkasti, ukselingi ja luku murdmine. Et õues tuli ette kuivava pesu varastamist ja poriga määrimist, olen kuivatanud pesu korteris, ja see suurendas veelgi niiskust..." (Mu äratuskell tilkus vett ja marlimähkmed kuivasid kolm päeva.) "Pealegi asub minu korter tänavaristmikul esimesel korrusel, nii et tolmu ja liiva tuleb akna ja esiku seinapragudest palju, kahe meetri kaugusel aknast asuvast prügikastist tuleb haisu ja kärbseid..."

Teisel korrusel asus tollal üle linna tuntud bordell ja veel kahes korteris elasid alkohoolikud. Kogu aeg karjuti, tapeldi, pandi põlema, kutsuti miilitsat ja tuletõrjet. Ühest naabrite tembust tol ajal kirjutasin ka selles avalduses: "Kolmest kohast köögis ja esikus voolab lae pragudest tumedat vets. Suurim pragu on kaks ja pool meetrit pikk, osa laest on juba alla kukkunud, paistavad marjad talad. All seisvatesse kaussidesse koguneb päeva jooksul kolm kuni seitse liitrit vett. Ülejäänud osa laest on varisemisohus, mistõttu olime sunnitud ümber paigutama kõik köögimööblid tuppa. Tekkinud kitsikust (neljakesi neljateistkümne koma kolme ruutmeetri peal) süvendab see, et kogu pere pesu kuivab nüüd toas..."

Palusin linnavõimudelt varjupaika ja kolm nädalat kestnud uputus lõppes paugupealt. Nagu oleks majavaimul minu lahkumisest kahju hakanud. Ära välja kolisid hoopis naabrid. Bordellipidajad tõsteti välja. Sõjaväeosa lakkas olemast. Üldse muutus korterivaim kuidagi leplikumaks, nagu kardaks, et minagi lähen mujale elama. Ütlesin linnavalitsuses, et ei taha elada mujal, sest armastan oma korterit, kuid perenaine seda kuulnud ei ole.

Karta ta seda võis. Minu mees elas välismaal ja aeg-ajalt pidime tal külas käima. Jätsin seni ütlemata, et korterivaim oli mulle armukade, otse algusest peale. Samal päeval, kui pidin tulema siia esimest korda ööbima, sain tuttavaks oma praeguse mehega. Ta tuli mind saatma ja suudles siin keset tuba. Andsin talle kaasa oma äratuskella, et ta saaks varahommikul sõita koos minuga Võrru. Sümboolne ja saatuslik lugu. Nii et ilma temata ehk mõtlemata temale ei ole ma siin elanud ühtegi päeva. Aga seda ma kohe ei taibanud, et korterivaim on minu mehesse armunud. Võib–olla meenutas ta perenaisele tema poega?

Olen alati teadnud, et korterivaim ei saanud olla meessoost isik, sest nii väiklane võib olla vaid naine. Proovisin teha talle selgitustööd. Sest ei mina ega lapsed ei olnud süüdi selles, et see välismaalane taas ära sõitma pidi. Meelitagu perenaine ta siia päriseks ja asi klaar. Või et mees temast ega tema korterist suurt ei hooli? Ega ta hull ei ole. Või olen mina oma mehe suhtes liiga nõudlik — või mis see perenaise asi on? Lapselik temp on mulle kätte maksta selle eest, et üritan meest ümber kasvatada.

Mine siis saa aru vanaproua tujudest: kui mees on siin, ei tohi ma temast halvasti mõeldagi, muidu asjad hakkavad lendama, taskulambid süttima, raadiod välja lülituma ja teravad nurgad mulle ning lastele otsa tormama. Kui aga mees on ära, miks sisendab perenaine ise mulle vihased mõtted, paneb mind oma mehe üle kohut mõistma karmimalt, kui ta seda väärt oleks? Mind nagu sunnitakse tundma ja arvama, et minu elus ei ole midagi puudu, kui olen üksi ja siin. Ja miks peaksin kandma karistust selle eest, et lähen oma meest vaatama ja perenaine peab koju jääma? Otsustagu siis ise, kumba ta rohkem armastab: kas minu meest või oma kodu, ja olgu eluga rahul.

Paistab, et selleski küsimuses oleme perenaisega pikapeale üksmeeleni jõudnud, ja ta nõustub koju üksinda jääma. Kui olen ära, kõik asjad kodus nagu vajuvad unne, ka mina ise, mu olemus on nagu vajunud unne. Käin võõrsil sama hästi kui magamas, puhkamas oma siinsest igapäevasest elust ja kodutööst. See uni võib kesta nädala, siis hakkab kujunema painaja-uneks. Üks uni oli eriti pikk ja raske. Tollal võeti mul pass pooleks aastaks ära ja ma ei saanud kuidagi koju sõita. Tegin unes kõik igapäevased tööd, sünnitasin lapsegi. Mõtlesin ja tundsin, kuid mõtted olid unised ja meeled tuimad. Ei näinud midagi enda ümber ja nägin igal pool ainult teda – mu Tartu korterit. Unistasingi sellest, kuidas astun sisse ja kõik asjad hakkavad ärkama koos minuga. Ja kuidas taas riidlema hakkame.

Rääkisin perenaisele korduvalt: mine teise korterisse, teiste kallal oma tujusid välja elama. Aga tema ei lähe ära. Kogu aeg passib ta siin, jälgib mind iga mõtte ja iga tegevuse juures, kasvatab, õpetab, karistab. Nagu midagi targemat teha poleks. Tema vist armastab mind. Ja keda armastab, seda piinab.