("Päevaleht" 16.6.1991, lk 2)
Teet Kallas. "Naine lõvi seljas". "Eesti Raamat". Tallinn 1990.
"Vägagi meeldiv üllatus meie üllatusvaesel ajal – seni proosakirjanikuna tuntud Teet Kallas kirjutab luuletusi. Ta on neid kirjutanud sama kaua ja järjekindlalt kui proosat," arvab Teet Kallase luulest poetess Valeria Ränik.
Alapealkiri "Valik luuletusi 1961–1989" ei ole siiski päris täpne. Faktiliselt on raamatus esindatud 1970ndate esimese poole looming. Juba 70ndate teine pool on esindatud vähe, rääkimata 80ndatest. 1960ndail aastail on kirjutatud kokku 26 luuletust, igal aastal 0 kuni 2 luuletust (vaid 1964. a. – 6). Aastast 1969 (8 luuletust) algab autoril loomingurikas periood: 1970. a. – 31, 1971. a. – 6, 1972. a. – 2, 1973. a. – 23 luuletust; 1974. a. küll 4, kuid 1975. a. jälle 10 luuletust. Siis luuletuste arv jälle järsult väheneb ja kuni 1980ndate lõpuni kõigub 0 ja 1 vahel. Peaaegu 2/3 raamatust on kirjutatud aastatel 1970–1973, autori 27.–30. eluaasta vahel. Seega on arvustamisel noor luuletaja ning, kui ma ei eksi, koguni autori esimene luuleraamat.
Nooruses kirjutavad luuletusi kõik, ka need, kellest pärast saavad professionaalsed kirjanikud. Teine küsimus, m i d a on juba kogenud autor valinud nooruslüürikast pakkumaks lugejale, mida on ta pidanud praegugi tähtsaks. Kahjuks ei suuda isegi kogenud kirjanik alati vältida nõrkade luuletuste pakkumist, st luuletusi, mis vaevalt omavad mingit väärtust (näiteks, kirjanduslikku) peale selle, et nad tähendavad midagi autorile ja veel mõnele isikule (näiteks, mälestus millestki). Toome näiteks luuletusi lehekülgedelt 90, 109, 117, 137, 149. Samasuguseid hetkejäädvustavaid asju leidub raamatus veelgi. Ka selliseid hetki võib luuleks teha, kuid neid tuleb vastaval kombel jäädvustada. Luule eesmärgiks ei ole ainult taasluua tuju või mälestust, vaid ka nakatada lugeja sellesse tujju, teha mälestus ka teistele inimestele kuuluvaks. Mitte kaugeltki iga hingepõhjast valla pääsenud karje ei ole veel luule (lk 150).
Kümmekond luuletust räägib armastusest, kuid vaid kahte neist tahaks esile tõsta (lk 55 ja lk 144). Neid tahaks lugeda veelgi. Ülejäänute puhul, kahjuks, käib kõik eelmises lõigus öeldu.
Andku hea proosakirjanik (ja muidu hea luuletaja) mulle andeks see norimine. Mind on alati häirinud, et me luuleraamatutesse satub tohutul hulgal hetkede mälestusi ja autorite meelest enam-vähem vaimukaid mõttevälgatusi, mida on igal autoril õigus mäletada ja armastada oma kirjutuslaua sahtlis.
Siiski puudutab eespool öeldu T. Kallast küllaltki vähesel määral ning edaspidi tahaksin rääkida sellest, mida on ta raamatus head.
Tähelepanu köidab lühikeste luuletuste rohkus. Nad õnnestuvad sama hästi ning sama tihti kui pikad, nad on kas eriti tabavad või täiesti ebaõnnestunud. Tabav lühike väljaütlemisviis sobib kõige paremal kombel filosoofiliste mõtete väljendamiseks (mõtisklused inimese olemusest lk 95, 130, 151). Need mõtteterad on ajast ja kõigest ajaga seonduvast suuremad. Nad jäävad eriti hästi meelde, kuigi neid luuletusi on vähe ja ajavaimu kajastavaid luuletusi on palju. Väljaspool kõike ajalist seisavad luuletused, milles autor kujundab eluilu (lk 8) või läheb ära fantaasiamaailma (lk 64, 120, 134 jm), mida "igaüks võib endalohutuseks välja mõelda" (lk 129). Ilma nende luuletusteta jääks raamat üleliia süngeks.
Autori põhitöö on oleviku ja ümbritseva elu tumedate külgede konstateerimine. Mitte isegi kujundamine, sest tundub, et siiski tahab autor kujundavatest asjadest võimalikult kiiresti mööda minna (kuigi otseselt sellele ei ole vihjatud kuskil). Olevikuhetke tunnusteks on staatika, vaikus, tusk, igavus, depressioon. Korduvalt esinevad sellised kujundid nagu soo, raba, pori; tegevuspaik on linn ja -aeg öö, milles valitsevad vägivald ja juhmus.
Kogu ümbruskonda valdavad ükskõiksus ja tuimus. Keset ummiktänavaid "magab väga kurb tramm" (lk 43), "kõik purjus ja uimas on. Keegi ei riski" (lk 17), isegi telegrammitooja liigub aeglaselt, pea norus (lk 40). Ka siis, kui juhtub võimatust võimatum – kesk uimast linna ilmub paljas naine lõvi seljas (nimiluuletus, lk 35), ei imesta ega tegutse keegi, isegi miilits ei liigu paigast.
Nagu kinnisidee läbib raamatut põgenemissoov, mis kohati seostub emigratsiooniideega (lk 18, 38, 39,108 jne). Et isegi "kõik targad rongad" on ära põgenenud (lk 23), tahab inimenegi rebida "end rabast äkki lahti" ja lennata "ära sellelt maalt" (lk 33). Kodumaa on ärarüüstatud, "kalk" ja "võõrdunud" (lk 19). Vaid mõnes üksikus luuletuses julgeb T. Kallas teda nimepidi nimetada.
Sõduriteema liitub üldise vägivalla teemaga, kuid kõik autori sõduriaastate luuletused on kirjutatud märksa optimistlikumas meeleolus, kui hilisemad igapäeva vägivalla luuletused.
Autor näib olevat pidevas hirmus: ta näeb ette oma tapmist (lk 15, 87), arreteerimist (lk 154), veel mõneski luuletuses on juttu tapjast, surmast (lk 53, 88, 110) või enesetappudest (lk 112, 113). Kahel korral ta väidab, et meie kõik oleme saanud tapatöö osaliseks (lk 21 algus, lk 70). Vägivald on võetud normiks, kõik inimlik on peidus hullumajades. Seal kohtuvad mees, kes "istus metsas", "kuni padrunid said otsa", ja "mees, kes "ajas jälgi", kuni padrunid said otsa" (lk 32). Hullumaja on leppimispaik, varjupaik "veidrast maailmast" (lk 54), "lollist riigist" (lk 68) – elust, mis sisuliselt ongi hullumaja. Pärishullumajas tehakse kohvikarpe ja ollakse eluga täiesti rahul: "kõik mis sünnib on ju Jumalale meele järgi" (lk 52). Kellel ei ole võimalust pääseda hullumajja, otsib muud väljapääsu reaalsusest, näiteks "käib regulaarselt seinakapis" (lk 30). Isegi "hambahari nakatus skisofreeniasse" (lk 98). Hulluks minek on ainuke võimalus säilitada elujaatavat hoiakut.
On isegi hea, et raamatus ei leidu just viimaste, meie tuimusest ärkamise, vaimustuse ja lootuse aastate ega järgnenud rahunemise ning mõningal määral pettumise aastate luuletusi. Seda paremini paistab silma, et tegelikult ei ole elus eriti palju muutunud. 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel kirjutatud luuletuste alla võib alati panna aastanumbri 1991. Sest "nõnda oli on ja jääb" (lk 44).