Hulkurkassidest näitlejad

Venemaa kassiklounina tuntud Juri Kuklatšovil on sada kakskümmend kassi. Kusjuures iga kass tahab olla ainus ja kassikarjaski kordumatu ega andesta, kui nimed peremehe suus segi lähevad.

Korterisse kõik kassid Juri Kuklatšovil enam ei mahu – seal elavad ainult kassipojad. Suureks saades kolivad kiisud Kassiteatrisse.

Teha omapead kõndivatest loomadest näitlejad on kunst, saati siis ilma vägivallata, kuid õigele loomahullule ei peaks see siiski üle jõu käima. Märksa raskem on majandada ja korraldada.

Firma Kitekat võttis enda peale küll Kassiteatri näitlejate toitlustamine, kuid muus osas ei soovi söönud nägudega ametnikud kassihullu juttu eriti kuulata.

Londoni kogemus

Kassientusiastil on tehtud projektid ja plaanid, kuidas tuua meie ajal kiiresti kalestuvad inimesed, eeskätt lapsed, kasside abil tagasi inimlikkuse ja lahkuse juurde.

Loomad päästavad maailma, usub kassikloun. Meie võime muidugi loomi kasvatada, kuid veel suuremal määral kasvatavad ja vormivad loomad meid.

Loomad saavad mõnikord inimlikkusest ja lahkusest paremini aru kui inimesed. Kord kutsuti Kuklatšov Inglismaale. Piiril pandi Kassiteatri näitlejad karantiini. Kassikloun korjas Londoni tänavatelt seitseteist metsikut ja üpris inimvaenulikku kassi ning mõtiskles, mida nendega teha annab.

Korraga haigestus kogu tänavaloomakari kassigrippi, kuid paranedes oskasid loomad olla oma hoolitsejale tänulikud ja omandasid mõne päevaga kogu etenduse programmi.

Kuklatšovile pakuti nende kasside eest suurt raha, kuid tema ei müünud oma uusi sõpru, vaid võttis nad koju kaasa. Neist kassidest said teatri parimad näitlejad, mis näitab, kui kõrgelt hindavad kodutud loomad inimese sõprust ja armastust, andes talle vastutasuks igale kassile kõige kallima – oma sõltumatuse.

Erimeelsused dresseerimisel

Teatrikassid peavad olema eeskätt rahulikud ja terved, muidu nad ei pea vastu sagedastele lennureisidele.

Dresseerimisel on tähtis iga pisiasi, ütles Kuklatšov: hääletämber, intonatsioon ja žestid. Nii Juril kui ta pojal Dmitril, kes samuti kassiteatris tegutseb, on omad karvased näitlejad, kes alluvad ainult oma peremehele, saades temast aru poolest sõnast ning pilgust. Kass oskab "näha seljaga" ja kuulata kuuldamatut.

Vahel lähevad kõutsid omavahel kaklema, mõni lepib teisega hiljem ära, mõni mitte. Kui leppimist ei tule, ei tohi neid kasse edaspidi koos lavale lasta (vastasel korral ei jääks muud üle, kui aina eesriiet kinni tõmmata ja kaklejad lahutada).

Pärast puhkust tööle naastes pole Kuklatšovil kassidega mingeid probleeme: loomad näevad, et peremees on terve, kõik korras, ja on sellega rahul.

Vaatajad on märganud, et Kuklatšovi käitumine mõjub inimestelegi rahu sisendavalt. Mees ise on selle kohta öelnud: "Enne kui ma muutusin niisuguseks, nagu ma praegu olen, tuli kassidel mind kaua kasvatada."

Kuklatšov lahkus tsirkusest erimeelsuste tõttu loomade dresseerimise osas. Pärast seda ta asutaski oma kassiteatri Moskvas Kutuzovi prospektil.