Elu ise on looming

Igaühe jaoks on oma ala, millega tegelemine muudab õnnelikuks. Minul on üheks selliseks kirjutamine ehk mõtete jaht, sõnade taltsutamine ja nendega mängimine.

Kirjanikule omane meelelaad antakse sündides kaasa. Kui lapsel ei ole võimalik palju suhelda ja kui temast ka tema perekonnas aru ei saada, tekib tal vajadus peituda raamatute – ning alles siis, raamatutest vajalikku tuge mitteleidnuna – oma väljamõeldud lugude maailma. Minuga juhtus nii, kuid kirjandusse viivad ka teised teed ja kahjuks ei põgene kõik ennast õnnetuna tundvad lapsed sugugi ainult loomingusse.

Kirjanik ei saa mitte kirjutada. Kui pole aega ega paberit, käib kirjutamisprotsess lakkamata edasi mõtteis – ka pesu pestes ja suppi segades. Kirjanik on nagu jäämägi – suurem osa tema loomingust on nähtamatu, ning selle järgi, mis nähtav, hinnatakse loojat ja tema loomingut kahe-kolme aastase hilinemisega, sõltuvalt kirjastamisvõimalustest.

Kirjaniku maine peletab suurema osa tööandjatest eemale: usutakse, et kirjanik elab omas maailmas ega mõtle firma edendamisele, vaid hoopis otsib, mida elulisest situatsioonist oma raamatute jaoks võtta saaks. Kirjaniku naabridki pelgavad, et neid pannakse raamatusse. Kuigi mind peetakse luuletajaks ja lastekirjanikuks – küll on süütu tegevusala –, on mul sahtlites ning arvutikettal ka muud, tõesti igast kandist. Üha sagedamini sunnitakse mind inimeste umbusaldusele naljaga vastama: "Kirjanik kui ühiskonnale ohtlik nähtus" – kas pole sobiv teema sotsioloogiliseks uurimuseks?

Kirjutamine on kui sõltuvust tekitav mõnuaine ning selle nautimise nimel tuleb elus nii mõnestki loobuda. Kuid kas loominguga tegelev inimene vajab alati just seda, milleta teised oma elu ette ei kujutaks? Minu kogemus ütleb, et loominguks vajalikku energiat ja ainet saadakse hoopis millestki muust, millega tavaline inimene vaevalt tegelema hakkaks.

Et seks tekitab inspiratsiooni, sellega ollakse päri. Ent juba laste sünnitamise küsimustes lähevad arvamused lahku: kellele on lapsed vaid tüli kaelas, kellele "tagumiku produkt", kellele aga vaimne vili ehk looming. Paljudele meeldib viibida looduses, kuid mitte kaugeltki kõik ei tunne ennast nii kodus päris metsikus looduses, nagu mina.

Sama idee läbib ka Vigala Sassi raamatut "Estide (tšuudide) hingestatud ilm": töötegemine ilma loomingulise algeta on energiaraiskamine, mis pikkamööda tekitab haigusi ja põhjustab õnnetusi. Looming on omakasupüüdmatu, see on olemise viis. Maagiagi on looming ning looming on maagia.

Looming on suhtumine, kuid tihti puudub inimestel julgus või oskus suhtuda, omada oma arvamust. Palju mugavam on riietuda, käituda ja arvata nagu teised. Rahu võib sel kombel saavutada küll, kuid kas ka õnnelik-olemist?

Looming kohustab meid kammitsevad eelarvamused lõhkuma ja ka alateadlikest hirmudest vabaks saama. Looming on julgus erineda, minna oma teed ja olla ise. Mina ei näe loomingul muud eesmärki kui inimese õnnelikuks tegemine ja edasiaitamine. See kehtib nii looja kui loomingust osasaaja kohta. Kui oleme oma edasiarenemise teel toppama jäänud ning vajame kohtumist loominguga – just siis saabub kusagilt just meile, just "siin ja praegu" mõeldud raamat, muusikapala, pilt, film või mõte, mis meid ummikust välja aitab. Teisele inimesele ei ütle see sõnum midagi. Ja kuna inimesi on igasuguseid, ei ole ka loojaid kunagi liialt. Kui leidub kas või üksikuid inimesi, kellele meie looming pakub sobival hetkel vajalikku tuge, õpetab ja suunab, siis oleme oma ülesande täitnud. Need, kes meie loomingut kiidavad või laidavad, on juhuslikud hindajad. Mida me kõik väärt oleme, jääb üksi maailmavaimule teada. Inimeste oma elukogemus ja arvamus on ainus asi, mis midagi määrab ja loeb, olgugi et see ei too loojale oodatud vastukaja.

Eneseteostumise ja tunnustamise vajadused on erinevad. Mõni loob laiematele rahvahulkadele, mõni rahuldub väiksema kõlapinnaga. Ka sahtlisse kirjutatu on maailma jaoks see on olemas ja mõjutab nii vaimsel kui energeetilisel tasemel kõike olemasolevat. Nagu kõik meie mõtted ja teadvustamata tajud – kõik inimhingest ja mõistusest lähtuv hakkab elama oma elu ja kokkuvõttes muudab maailma.

Sellepärast on samavõrd tähtis, millele me mõtleme arvutiekraani ees, paberilehe kohal, kartuleid võttes, lund rookides, naabri peale solvudes – igal tegevuse või tegevusetuse hetkel. Sest iga mõte on looming. Öeldud on ju, et mõte lõi maailma, olgugi et oleme sellest vahel teisiti aru saanud.