1987. aastal panin taskusse elektroonikainseneri diplomi. Moskva Kirjanike Liidu Noorte Autorite Stuudio oma lõpetajaile diplomeid ei jaganud. Töötasin Moskva Raadiotehnika Teadusliku Uurimise Keskinstituudis, kust lasin ennast ennetähtajaliselt ära koondada eestikeelse jutuajamise pärast ametitelefonil.
Nii pääsesin 1988. aastal Eestisse, kus töötasin Tartu Ülikooli eesti keele kateedri vanemlaborandina ning õppisin eesti filoloogiat. 1996. aastal sain eesti ja soome-ugri filoloogia bakalaureuse, 2001. aastal eesti kirjanduse magistri kraadi. Kirjanike Liidu liige aastast 1991 ja Eesti Vabariigi kodanik aastast 1992.
Alates 1990 olen vabakutseline kirjanik (kes ütleb "üksikema lastega kodus", kes "krooniline tööotsija"). Elatun juhutöödest. Olen tegelnud andmete sisestamisega arvutisse, vormistanud arvutil teiste teaduslikke töid, tõlkinud tekste, andnud keeletunde, nõustanud ja tervendanud. Olen kirjutanud raamatuid ja projekte, artikleid ja retsensioone, koos oma vanema pojaga olen koostanud ja kujundanud veebe. Võtan vastu iga tööpakkumise ega karda käsi mustaks teha.
Olen saanud Betti Alveri kirjandusauhinna (1990), Eduard Vilde kirjanduspreemia (1991), Eesti Näitemänguagentuuri preemia (1995) ja Eesti Kirjanduse aastapreemia (2001). Olen tänulik Eesti Kultuurkapitalile, kes on mind korduvalt toetanud.
Õppisin Intuitiivteaduste Koolis ja autokoolis, mis jäi rahapuuduse tõttu lõpetamata. Läbisin väikeettevõtja koolitusprogrammi. Olles loomult iseõppija, toppisin oma nina pedagoogikasse ja psühholoogiasse, õppisin keeli, harrastasin astronoomiat ja etnoloogiat, uurisin muinasusundeid ja eelajalooliste kõrgtsivilisatsioonide ajalugu.
Olen paadunud jalakäija. Eriti meeldivad mulle metsamatkad mööda loomaradu. Lapsed on piisavalt suured, et käia öistel retkedel, kuid mitte veel küllalt suured, et saaksin metsa päris elama minna, nagu Tema läks.
Kirjanduslikud traditsioonid nõuavad, et tegelane asub võitlusele ja panebki õigluse maksma, kuid see mõjub üha rohkem naiivselt ja eluvõõralt. Sest "julm lobisev sajand", mille eest hoiatas Betti Alver, on kätte jõudnud. Tänapäeval jääb õigus õpetajale, kes räägib pikalt ja veenvalt, et koolivägivalda ei ole olemas ja läbipekstu on alati ise süüdi. Mõjule pääseb ka loomapidaja libe ja loogiline jutt, et loomi tapetakse loomade endi huvides. Nii et pigem õnnestub Temal muutuda libaloomaks, kui osutuks inimnahas elades võimalikuks tõeliselt kaitsta ja aidata abivajajaid, olgu nad loomad või inimesed.
Miks pidin ma peale oma valmiva aimeraamatu ilvestest tegema veel eraldi selle raamatu? Miks oli üldse vaja teha raamatuid ilvestest?
Küsitlus näitas, et ilveseid tuntakse meie metsloomadest kõige vähem. See võimaldas inimestel neile pikka aega ka kõige rohkem ülekohut teha. Eriti kaitsetud on ilvesepojad, kes kasvavad ja arenevad kõigist teistest metsloomadest aeglasemini. Kui näiteks hundikutsika ema saab surma, kasvab poeg karjas edasi, ka pooleaastane karupoeg ei sure üksinda metsas nälga, kuid alla aastane ilvesepoeg sõltub täiesti oma emast.
Sügisel-talvel näevad ilvesepojad välja juba küllalt suured, kuid oma nõrkade hammaste ja küünte tõttu ei tule nad veel iseseisva eluga toime. 1950-ndate aastate teadlased pidasid täiskasvanuteks 4 kuu vanuseid ilvesepoegi, 1970-ndatel aastatel juba 10 kuu vanuseid, nüüdseks on selgeks tehtud, et ilvesed saavad suguküpseks alles 22-30 kuu vanuses. Sellest tuli keeld küttida poegadega emailveseid, kuid sellest keelust siiski kinni ei peeta.
Teadlased teavad ammu, et ilves ei hüppa oma saakloomale puu otsast selga, ei jälita ega murra saakloomi rohkem kui toiduks vajab, ilves ei ründa inimesi ega autosid isegi marutaudis olles, ja võrreldes teiste loomadega on marutaud ilveste hulgas üliharuldane. Teadlased teavad muudki, kuid rahva seas levivad ikka veel harimata jahimeeste ajast ja arust kõlakad. Muinasjutud ja lasteraamatud kubisevad rebastest, jänestest, huntidest ja karudest – ilvest nagu ei olekski olemas.
Selle raamatu "kaasautoriteks" on mitmed metsikud ja puuris elavad ilvesed ning kassid, kes õpetasid ja jagasid mulle oma tingimusteta armastust, mängisid kaasa elunäitemängus ning ütlesid mulle kogu raamatuteksti "nurr-haaval" ette.
V. R. (kodulehekülg)