Mis on anagrammid, milline on nende kultuuritaust, uurige ise, kui huvi pakub. Ulatub antiikaega jne.

Inimene puutub anagrammidega esimest korda kokku ehk siis, kui ta täheklotse liigutab (uuemal ajal võivad kõne alla tulla tähtedega legoklotsid, tähekaardid, samad asjad mõne mängumasina näol vms). Täheklotside komplektis pole tähti topelt ja kõiki soovitud sõnu laduda ei saa, nii ei jää üle muud kui hakata olemasolevatest tähtedest sõnu koostama, neid lõpmatuseni ümber paigutades. Kellele see meeldib, jätkab tähtedega mängimist ka hiljem, juba peas, nagu mina ja mu lapsed on algusest peale harjunud oma meelt lahutama ja omavahel nalja tegema.

Oleme loomult kiirlugejad, st pole selleks kursustel käinud. Praktiliselt tähendab kiirlugemine kõva ajasäästmist infootsingutel, sest leheküljest diagonaalpidi üle libisedes võin öelda, kas seal sisaldus mõni otsitud sõna ja mis kontekstis, kas tasub tähelepanelikult lugema hakata või edasi otsima minna. Päevas pean selliselt silmade eest läbi laskma kuni paartuhat erikeelset tekstilehekülge. Üks minu levinumaid unenägudeliike on selline, et jätkan sama tegevust (sedapuhku mõttelise) arvutiekraani ees. Nagu unenäos ikka on mul rohkem võimu reaalsuse üle ja ma mõjutan teksti oma mõttejõuga. Vahel lähen kaugemale ja kirjutan ümber saidi skipti, programmeerin ümber kirjeldatud sündmusi, seejärel tunnistan endale, et unes päriselu kallale minnes võiksin ilmsiolevale kogemata liiga teha, ja ärkan üles.

Ilmsi-elus kasutan kiirlugemisega kaasnevat valestilugemist enese lõbustamiseks. See toimub ise: "Aknakoda" loen nagu "anakonda", sest viimane on mulle olulisem (elusolend võrreldes asjade maailmaga) ja aju valib selle juba ette. Samas taipan, nagu tegutseksin tekstitoimetajana, et on kirjaviga: 1 täht on puudu, 1 topelt. (Anagrammide peatükki see näide ei sobi, sest anagrammi puhul peab iga täht rakendust leidma, kuid see illustreerib kiirlugeja maailmataju.) Tänaval liikudes satub silma sõnu, mida pole kavatsust lugeda, kuid loetud need saavad ka siis, kui ma neile pilku ei pööra, sest aju on harjunud oma toitu lakkamatult saama ja seedima. Mida teha tarbetu inforisuga – ümber pöörata, vaatamaks, kas sellest ehk kuidagiviisi kasu saab, ja kuna muud kasu pole, siis tuleb loetu naljaks pöörata, absurdiks või veel parem – millelegi vihjavaks absurdiks muuta ja seeläbi värskendatud saada.

"Teel tulevikku" viirastub mulle nagu "veel tuletikku" ja selliseid näiteid võib tuua kuhjade viisi. Tavaliselt teeb aju ainult 1–2 ümberpaigutust, mis nalja pakub, ja saadab "pole tõsi"-signaali (muidu jääksin naljast ilma, valestiloetut uskuma jäädes). Kolme tähe ümberpaigutuse jaoks tuleb juba teadlikumalt tegutseda, minu tavaline mõnus meelelõõgastusseisund selleks ei sobi.

Keeletundlikud inimesed ja nende (t)aju võimed on mind alati köitnud. Meenub, kuidas Lehte Hainsalu heitis pilgu u 1/3 leheküljepikkusele proosalõigule ja ütles, et sama sõna on siin 2 korda, asenda sünonüümiga. Seda suutis ta teha pidevalt tundide kaupa, mul tuleb see välja kas spetsiaalselt keskendudes või puha spontaanselt, kuid mitte järjekindlalt, järelikult on veel arenguruumi.

Väsides tuleb oma mõtteid eriti pingsalt kontrollida, näiteks läks äsja nii, et uudiseid lugedes hüppas mõte korraks päevakajalisest kaugele, alfa-võngete teemale. Tulin mõned lõigud tagasi ja leidsin, et lugesin "alla" asemel "alfa". Selgus, et haruldane f-täht asus sellest sõnast 4 rea kaugusel diagonaalpidi ning silmad haarasid selle kaasa. Ja vastupidi – mida kaugemale tekstist tähelepanu eksib, seda rohkem omavolitseb aju tekstitähenduste kallal. Kui lõigu esimeses reas on "mets", 3ndas "kitsikus" ja 8ndas "ilves", siis salvestub mällu, et tekstis seisis sõna "metskits" (nagu loogiliselt seotud ilvesega). Kuna aga tean, et lõigus ei olnud juttu metskitsest, tulen kiirloetu juurde tagasi ja leian vea. Mis aitab sellisel juhul väsimuse vastu – täpselt samasugune keelevallatus, meelega korraldatud, lihtsalt muul teemal.

Väidetakse, et inimesel domineerib aju parem poolkera, kui ta loeb raskusteta teksti, kus esimene ja viimane täht on õigesse kohta jäetud, ülejäänud aga suvaliselt ümber paigutatud – aju näeb tervikut, seevastu ainult vasema poolkera kasutajad ei suuda sellist teksti lugeda. Tegelikult on ainult parema poolkera kasutajaid väga vähe, nad poleks me praeguse maailmaga mugandunud, sellepärast kasutavad nad ikka mõlemat poolkera, aga ainult vasema poolkera inimesi on rohkesti, ja nad jäävad võimaluste poolest kahjumisse. See on umbes sama nagu paremat või vasemat kätt eelistavad inimesed (käekasutus on seotus vastaspoolse poolkeraga). Vasemakäelised, kes ühiskonna survel on paremakäeliseks hakanud, on sageli mõlemakäelised, nagu mina. 10-aastaselt oli mul valida, kas jääda rohkem paremakäeliseks ja jätta vasema käe oskused unarusse või mitte. Õnneks vigastasin parema käe sõrme ja tuli pastakas vasemasse võtta. See juhtus just enne matemaatika kontrolltöö algust, mul polnud harjumiseks aega ja kõigi imestuseks ei saanud ma, seni matemaatikas väga kodus, ühegi ülesandega hakkama – teise käega seotud ajupoolkera ei leidnud oskusi üles. See õpetas mulle, et olla poolik inimene ei ole kasulik, käed tuleb arendada võrdselt ja aju ka ning tähtis on seejärel mõttelaiskusesse mitte laskuda.

Anagrammidega mängimine on hea stressimaandaja, kohviasendaja, virgutaja ja keskenduma-aitaja (mõjub nagu ristsõnade lahendamine, ainult tugevamini ja on käepärast mis iganes olukorras). Ometi üritab inimene asendada oma loomulikku liiklemist (siin mõtteliikumist) masinate tööga ja naerab arvuti pakutud naljade üle. Isegi anagrammiotsingumootor on leiutatud.

Iseseisev ajuvõimlemine on kõige mõnusam. (Mu lapsed on ainult paremakäelised, kuid lugema õppisid nad Domani terviksõna meetodil, mis, nagu selgus, lülitab sisse mõlemat ajupoolkera.)

Küsisin kord pojalt (Skype´i kaudu), kas ta mäletab valemit, mis määrab, mitu anagrammi võiks tulla 5-tähelisest sõnast, näiteks "ilves". Ta ei mäletanud, kuid pani sõrmed käima ja produtseeris lausa minutiga kõik võimalikud variandid, kopeerin:
ilves ilvse ilevs ilesv ilsve ilsev ivles ivlse ivels ivesl ivsle ivsel ielvs ielsv ievls ievsl ieslv iesvl islve islev isvle isvel iselv isevl lives livse lievs liesv lisve lisev lvies lvise lveis lvesi lvsie lvsei leivs leisv levis levsi lesiv lesvi lsive lsiev lsvie lsvei lseiv lsevi viles vilse viels viesl visle visel vlies vlise vleis vlesi vlsie vlsei veils veisl velis velsi vesil vesli vsile vsiel vslie vslei vseil vseli eilvs eilsv eivls eivsl eislv eisvl elivs elisv elvis elvsi elsiv elsvi evils evisl evlis evlsi evsil evsli esilv esivl esliv eslvi esvil esvli silve silev sivle sivel sielv sievl slive sliev slvie slvei sleiv slevi svile sviel svlie svlei sveil sveli seilv seivl seliv selvi sevil sevli

Enamik variante on mõttetud, tõstsin esile järgmised: ilves Ilves levis viles lesiv vesil Elvis evils lives. Lisaks veli S. ja veis L. (kui oletame, et need on nimede lühendid, samamoodi: evis L.// sile V.// vise L. jms, millele mõnes kontekstis võib tähendus taha tekkida), "isvel" (kuuldub, kui rääkija ei oska r-häälikut), Eli vs (nimi + ladina k. versus), samuti mõned näited, mis sobiksid aadressiraamatusse: Silve Visel // Seli, V. // Leis, V. // Seil, V. või Läti arvutiaadressiraamatusse: sei.lv // esi.lv // ise.lv ja ehk mõned veel.

Mõttetusele mõtte leidmine taastab ajusid samuti. Nii võib üsna kohe ja ilma puhkamata uuesti tööle asuda. Juhtub, et mõni isik on muremõtetest räsitud või ei oska (muul põhjusel) endale positiivset mõttetegevust leida, alustagu siis mängust. Võtku näiteks suvalise küla nime ja produtseerigu sellest hulk anagramme, mis oleksid isikunimede moodi, asustagu nendega küla ja mängigu mõni hetk oma ettekujutustega. Kui sellest on vähe abi, jätkaku samaga pikemalt, kirjutagu sellest jutt, tehku arvutimäng või mida iganes muud. Mis mängus toimub, mõelgu ise välja või pangu tööle oma lapsed, kuni nad pole veel vaimsele "valmistoidule" üle viidud ja veidigi oma ajusid liigutada viitsivad. Peaasi, et oma murede lummusesse mitte sattuda, sest siis on tarkus (vasem poolkera) väljas, vaist petab (parem poolkera maas) ja lahendada olukorda saab alati alles siis, kui me selle pärast enam ei muretse. Et masendusse mitte jääda, on võimalik leida tohutul hulgal sobivaid viise, oleks vaid viitsimist.

Minu laste sõnadega mängimine tõi mulle rõõmu ja palju eredaid hetki, sellest on juttu nii selles raamatus (2006) kui selle jätkus (2013), nii et elumuredest ülesaamine polnudki mingi vaev, mis sest, et meil polnud midagi, mida inimesed muretu elu jaoks tingimata vajalikuks peavad. See oli aeg enne Elistveret, sellepärast jätame Elistvere rahule ja mängime selle anagrammiga Litsevere – niisis Litsevere külas võiksid elada: Estil Ever, Silver Tee, Elis Terve, Elvis Tree, Reti Veles, Elve Retsi, Ester Vile, Eveli Rest, Everi Lest, Eve-Li Rest (või Rets) ja Li Everest, Eleri Vets (või Vest), Eret ja Reet Ilves, T. Sile-Ever, Siret Veel ja… pakkuge veel sama palju. Juba tähe võrra pikema sõnaga saab nalja juurde. Näiteks "s" lisamine Litseverele võimaldab avastada: Litseveres = lese tervis = sisetervel jne.

Maakeelsel naljal võiks olla rahvusvahelist kõlapinda, sest Litseveres on peidus näiteks sõnad: relive set // trees live // tree evils // tree lives // ever stile // evil reset // live reset // vile reset // ever lest I // ever lets I // ever let is – jne.

Litsevere // vilest ere // iste verel // relvis tee //
ree levist // relee vist // reest vile // reel vist "e" //
lee, st veri // vilets ere // isver – tele- // riste veel //
Elistvere // "sveri"-tele // reset levi // "sveri" teel //
tere, ilves // teles veri // reset, veli // irvel tees //
Erli T. vees // ERTVs eile // teles irve // irve leest //
relvi eest // reelt vesi // Ele tervis // Leie verst //
vestle, eri- // st veel eri- // St. Lee veri // veeri, lest //
letis erev // vesiteler // servi teel // EL vire est //
veel "er ist…" // teil veres // tervisele // veele rist //
tr… EV eelis // veer EList // LTV, ise ere // veerle, ...-ist //
letis veer // eetris Lev? // Elvis, tere // veetle, sir //
levi retse // – terv. eelis // vere silte // et – relives //
teler, vise, // .lv, tere ise // tere, selvi // eesti relv //
veere, list // eest virel // veel retsi // teise relv //
teele, S.! (irv) // terve sile // vete sirel // vetel reis //
serv teile // veis, teler // seil terve // "veter", seil //
Lee vs Teri // Reti vs Ele // evil rets e. // Selver-eit //
Leetes irv // ETV leeris // veritse, EL // eesli terv. //

Siin pole veel kindlasti mitte kõik, lihtsalt ei viitsi enam. See oli ainult üks vallatu mõtte kõrvalekalle mu tavaliselt 15-tunnisest (kui pole kuhugi minna vaja) mõnusast tööpäevast arvuti taga.

Kas pole vähe ootamatuid tähendusi peidus – kõigest 9 tähega suvalises ja "tühises" sõnas? Kas ei hakka tunduma, et võtame paljusid asju liiga pealiskaudselt – tegelikult on elus kõik enam kui mitmetähenduslik. Vahel liiga paljutähenduslik, et seda tahteski hõlmata suudaks. Võtame näiteks ilves – paljudele on see ainult 5-täheline silt puuri küljes või surmud nahk seinal, mina aga kogun temast infot juba teist aastakümmet, paariskümnes keeles, otsin neid loomi, suhtlen nendega ja mida lähemalt neid tundma õpin, seda rohkem aiman, et ei tea nendest veel kuigi palju. Ja nii iga olendiga. Võiksin kirjutada ilvesest hunniku raamatuid, kus ükski infokild ei kordaks ennast, ja ikka jääb sama palju veel ütlemata.