Ville Ränik
"Koolivägivald kooli lahutamatu osana"
Ajaks, mil abiturient gümnaasiumiharidust tõendava tunnistuse kätte saab, on ta oma elust koolis veetnud tervelt 12 aastat.
Selle aja jooksul on ilmselt kogunenud nii häid kui ka halbu mälestusi. Kahtlemata on üsna ebameeldiv õpetajalt halba hinnet saada, kuid veel hullem on koolis tagakiusatud olla. Koolivägivald on kooli alal toimuv isikuvastane kuritegu, mis on samaväärne tõsisema õigusrikkumisega.
Tänapäeval on vägivald koolides väga tõsine ja laiaulatuslik probleem, millest pole pääsu isegi kõige väiksemates kollektiivides. Erinevatel inimestel on alati erimeelsusi ja konfliktid on noores eas loomulikult kerged tekkima.
Paraku pole tegemist mitte ainult noorema ea probleemiga: paljud ei kasvagi suureks ning ülbuse, liiderlikkuse ja üleolevuse soov jääb alles, et kunagi taas kellegi üle jõhkralt domineerida.
Mina vaatlen koolivägivalda kolmel erineval tasandil. Esiteks pinnapealne vägivald algklassides: mängu käigus kogemata või tahtlikult löödud hoop. Tulemuseks on nuttev laps, kes mõne minutiga maha rahuneb ja arutut ringijooksmist jätkab. Tõsisem, eesmärgiga kiusamine saab alguse põhikooli esimeses astmes. Kiusaja üritab enda arvamust teistele (harilikult nõrgematele, erinevatele, vaesematele) peale suruda, kasutades selleks mõnitamist, narrimist jmt. Tagajärjeks võib olla kiusatu võõrandumine klassikaaslastest ning tema suhtlemisoskuse taandareng.
Uue taseme saab eesmärgipärane kiusamine põhikooli lõpus, kus kiusaja sooviks on vägivalla abil oma isiklikke veendumusi tõestada. Nüüdseks on tekkinud otsene viha ja sallimatus. Ja alles nüüd sekkuvad asjade käiku õpetajad ning politsei. Koolivägivalla viimane staadium saabub siis, kui kiusaja ja kiusatav vahetavad kohad. Selle tagajärg on tuntuks saanud Ilmar Raagi filmist "Klass". Kas koolivägivallale on lahendust näha? Kas seda on üldse vaja? Mingil määral kindlasti on, et probleem liiga suureks ei paisuks. Kuid kõigi oma vigade juures on koolivägivallal ka üks hea külg: kool ja sellega kaasnev õpetab elus hakkama saama. See on väike osa meie loomulikust olelusvõitlusest.